Tere hommikust, mina olen Heino Nurk. Eesti Evangeelse Luterliku kirikuõpetaja. Teenin kogudusi Baltimore'is Washingtonis siibruckis. Hiljuti Tallinnas ringi liikudes köitis minu tähelepanu üks linnaehituse eripära, mida ma varem ei ole osanud märgata. Suhteliselt väikeses vanalinnas on kitsastel tänavatel reas üpris madalad majad mille keskel kõrguvad kirikud tornidega, mis paistavad kaugele. Veidi eemal vanalinnast uue kesklinna piirkonnas on laiade teede ääres sätendavad ja helkivad klaasist metallist, pankade, äriasutuste, hotellide ja restoranide kõrghooned. Nendele vahele ja varju on otsekui ära eksinud mõned väikesed kirikud millest enamus pole ka mitte hiljuti ehitatud Vaidan sinna jäänud aegadest mil neil aladel olid vaesevõitu äärelinnad. Kontrastina üpris rabav ja mõtlemapanev. Mida see kõneleb meie külalistele ja mida pajatab tulevastele põlvedele meie ajast ning inimestest. Me oleme õigusega uhked oma maa hiljutise aja edusammudele. Aga kas me ei ole suures arenguõhinas midagi väga olulist jätnud kahe silma vahele? Ma ei ole küll päris kindel, kuid mulle tundub, et Eesti vabariigi uue vabaduse ajal ehitatud kirikute näppude peal üleslugemisel jääb ilmselt sõrmi üle. Inimese ja rahva elust jäävad jäljed mis on võrreldavad aasta ringidega puutüvel. Need kõnelevad veel sajandite möödudeski. Milline on olnud üks või teine aasta selle puu elus? Tunnistavad vaikselt nii lopsakad kui kiduratest kasvu aastatest. Häda ning heaolu aegadest. Kahtlemata kõneleb ka iga Eesti linna nägu meie rahva elust ja eelistustest erinevatel aegadel. See, mida kuulutavad rahvaküsitluste tulemused eestlaste usklikkuse kohta ei jää kellelegi varjatuks. Meie linnapilti vaadates ilmalikus toomine on igati ilmne ning avalik põgusaltki pilku meie elule heites. Ma teadlikult väldin hinnangu andmist praegusele olukorrale. Tahaksin piirduda vaid selle teadvustamisega, mis on toimunud ja jätkuvalt meie hulgas toimub. See, kuidas me elame, on näha kõigest, mida me loome ja endast tulevatele põlvedele maha jätame. Kuid mitte ainult. See, mis on meie ümber, mõjutab ka meid endid. Võib-olla endalegi märkamatult ja teadvustamata. Paneme asju tähtsuse järjekorda vastavalt nende suurusele kuidas nad meie pilku püüavad. Tahes või tahtmata meenuvad Jeesuse sõnad laiast teest, mida mööda lähevad paljud kuid mis viib hukatusse ning kitsaste eest, mille leiavad vähesed. Kuid mis viib ellu. Me igaühe õndsus või hukatus on eelkõige isikliku valiku ja otsustamise küsimus. Õigeusk on sügavalt isiklik asi ja rahvakeelu paranemine on sõltuv iga selle üksiku liikme meeleparandusest. Pauluse kombel pole meil mõtet vaadata mitte nähtavale asjadele, mis kaduvad vaid nähtamatu üle, mis on igavesed. Ja me teame, et maailm hindab sageli seda, mis jumala silmis on väärtusetu ega võta vaevaks vaadata selle peale mida jumal peab kalliks. Ma usun, et igal ajal ja igal pool maailmas kõikides olukordades on Kristesse uskuel oma osa. Meie ülesanded võivad olla väga erinevad. Kordolid, kirikutornid, maad ja merd mööda liikuvatele tee tähisteks. Praegu on ilmselt aeg Mil kõrghoonete vahele jäänud väikesesse kirikusse sattunu. Võib kogeda selle madaluses ja pretensioonituses, argielu tormamisest ja ambitsioonidest sootuks erinevat maailma. Väike tagasihoidlik pühakoda ütleb palju ümbritsevale maailmale ka siis kui ta mõjub otsekui pisikene küsimärk keset tohutute reklaamplakatite ühemõttelisi hüüdlauseid. See tuletab meelde, et kõige kõrgem on tulnud alla meie inimlaste hulka Meie madalus ja argipäeva ning tõotanud, et ta tahab olla ning jääda meiega ja meie juurde kõigis paigus maailma ajastu lõpuni. Sellepärast me palume Jeesuse õpetatud sõnadega ka täna meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile ka tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid mitte kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.