Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänases saates räägib oma elust Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe peatoimetaja Ülo Ignats. Selles ametis on 1951. aastal Rootsis paadipõgenike peres sündinud Ülo ignots olnud 10 aastat. Jutuajamine on salvestatud ajalehe toimetuses Eesti Majas. Saade valmis koostöös Rootsi instituudiga, mina olen Mari Lenk. Milline on teie vanemate lugu, kuidas nad Eestis elasid, kus nad elasid ja kuidas põgenemine toimus isa, Ungarit. Tartust kooli õpetajate perekonnast algas mobiliseerusid sakslaste ja tal õnnestus sealt jalga lasta. Panin Soome, võitles seal vabatahtlikuna Soome sõjaväes puni, soomlased teadsid, et nüüd varsti anname, käid välja venelastele, et me oleme niukse lepingu sõlminud. Pange nüüd minema siit ja siis ta tuli. Rootsi ema sündis Viljandis. Oli sugulase juures, elas suurema osa oma noorest põlvest ja põgenes mere ja ega ta palju kaugemale jõudnud kui õppimist. Ja siis siin hakkas ema töötama haiglaõena pärast läks teiste alade peale üle isa õppis inseneriks ja alguses töötas metsas nagu suurem osa siis õppis inseneriks ja siis ülejäänud elu töötas insenerina. Kui ma olin suhteliselt noor, mis ma siis võisin olla nii 80 aastane, umbes siis neil tekkis mõte, et tahavad ehitada oma maja. Tähendab siis, et varsti muretseti üks krunt, see siis igal õhtul nad käisid seal sisevälja kaevamas mulda ja kive ja mis seal kõik oli ja nägin neid üsna vähe, me lapsed olime nii väiksed siis et ega me väga palju kaasa aidata ei saanud. Nad tegid ju seda, mida nad oskasid teha. Ega nad väga palju ei osanud. Nii et kõiksugu niuksed, kõige lihtsamad, raskemat tööd, sadamad püüdsid teha, aga väga paljude asjade jaoks oli muidugi abi vaja. Mõningaid asju pidi nad tegema ka, mida nad tegelikult ei osanud, aga mis nad nii nagu käigu pealt ja see oli korstnamüürimine ja siis välisseinamüürimine, sellepärast et Neibeerijaid oli üks kolmneli ja need olid kõik. Tuli välja niisugused joodikud, et niipea, kui esimese palga said, siis kadusid. Nii et lõpuks ei jäänud muud üle, kui pidi teise müürima. Kui mina ehitasin oma maja, siis mul olid vanemad abiks, siis nemad juba oskasid ühteteist. Ja millal teie siis oma maja püsti panite? See oli 84. aastal 20 aastat tagasi. Ma olen kuulnud, et te olete niisugune väike aiapidaja ka. Akva idealist seda nüüd rääkida, aga jah, see oli, kui mul maja sai valmis, siis tuli mul keegi külaline ja ütles, et vaat nüüd paneme kartulid maha ajama. Ma ei olnud üldse sellele mõelnud, siis kui esimesed kartulid tulid, siis, siis hakkas huvi ja palun siis see aed ja siis on veel üks väike maalapike, kus on, mis on nagu avaramalt päikese käes ja kus saab kasvatada nihukesi asju, mis puude vahel ja vilus ei kasva nii hästi. Kuidas viinamari kasvab? Viinamari kasvab päris kenasti, möödunud aastal sain üks kümmekond pangetäit heina, Marius on niukses päikesepaistelises nurgas, kus tuul ka eriti palju väel ei käi, niiet et saad sa enamasti alati üks, kümmekond pange ja isa kipuks rest veinidega, mina teen põhiliselt mahla. Ma lugesin ühte teiega tehtud intervjuud ja te ütlesite, et olite poisikesena väga häbelik ja teile meeldis linde jälgida looduses, käia. Jah, täpselt nii see on, et maalin väga häbelik ja, ja, ja linnuvaatab mind tegelikult huvitab praegu ka, aga, aga ma ei näe piisavalt hästi, et kauge maa tagant kindlaks teha, et mis lind seal lendab, nii et nüüd rohkem piirdub sellega pagen linde kuulamas ja kui on võimalus kuskilt midagi lähemalt vaadata või niukses suure vägeva kiikriga, siis, siis on see võimalik, aga ma nii palju ei käi looduses, nagu varem. Küll käime iga suve alguses ööbik, kui ta teisi neid linde kuulamas, sest see on ikka päris tulema. Kas käite kodu lähedal või on kusagil mujal paremad kohad? Käin kodu lähedal järve pääl kanuuga siis me nüüd just mõni nädal tagasi olime kambaga väljas ka, sõitsime väljapool 11 öösel ja siis pool neli tulime tagasi ja siis oli seal kuulda ööbikuid ja ja kõiksugu teisi laululinde kõiki suutnud kindlaks teha, et millised need olid. Te käisite ka Eesti algkoolis. Millised mälestused on alkoholist? Nojah, siis, selles vanuses ei olnud ju midagi, millega võrrelda, nii et see kõik tundus ju üsna loomulik, tagantjärele ma olen mõelnud, et mõni õpetaja oli ka natuke liiga kuriga. Aga teisest küljest Rootsi koolis oli võib-olla olukord on natuke liiga lõtv, nii et ei pingutanud raisati ära suur osa kooliajast ja nii et kuidas seda võtta. Aga kas te nende poiste-tüdrukutega, kellega te alkoholis koos õppisite käite läbi ka veel? Ah tegelikult rohkem nendega kui, kui hilisemate klassikaaslastega, nii et on säilinud mitmesugused sõpruse tutvused. Kui palju, siis Eesti koolis ka Eestist räägiti? Sa räägid ikka päris palju Eestist, aga muidugi nad kõige uuemat ajalugu siis ei tulnud nii hästi ja seda oli üldse raske Rootsis jälgida. Et mis siis tegelikult juhtus? Kui mina veel eesti koolis käisin, siis hakkasid tekkima esimesed võimalused Soome kaudu Eestisse minna, kui neid oli ülivähe, kes olid siis veel käinud. Nii et sel ajal teati väga vähe ainult see, seda, mida siis isade vahelt sai lugeda, sest kui sa liiga avameelselt kirjutasid Eestist, siis ei tulnud kirjad kohale, lihtsalt need vahepealkirjad kaduma. Nii et tegelikult mitte väga palju sellest, kuidas Eesti siis välja nägi, rohkem sellest, kuidas nägi välja siis, kui meie vanemad seal elasid. Kui ma enam ei saanud nii palju linde käia vaatamas nägemishäirete tõttu, siis, siis ma hakkasin rohkem huvi tundma poliitika vastu ja siis oli ju loomulik, et ma hakkasin uurima ka lähemalt, et mis siis seda Eestit on tabanud ja kuidas seal nüüd tegelikult välja näeb, sest teate ju niivõrd vähe ja sellest ei räägitud siin peaaegu üldse midagi. Nii et siis kuskil 15 aastasena hakkasin ma nagu aktiivselt poliitikaga tegelema ja siis ühinesin mitme Eesti organisatsiooniga ja lõin kaasa koolid, demonstratsioonide, niisugused asjad. Ma läksin siis pärast gümnaasiumi ajakirjandus ülikoole töötanud Rootsi suurema lehe juures ja lehtede juures on eriline olukord lehtede juures enamasti ei saa kindlat töökohta peaaegu pooled lehtede juures töötava rihmaga kindla töökohata. Ja, ja kui ei olnud võimalik niuksed kindlat kohta saada ja niikuinii oli võimalik siin saada kindel kohtasi, hakkas liikuma tasapisi eesti poolel. Asi läks huvitavaks. Ma tulin siia nii, et nagu ei läinudki rootsilehtede juurde tagasi, need siis on nüüd pigem nii olnud, et vahetevahel nad helistavad ja paluvad kommentaare, artikleid ja raadio DVD. Nüüd viimati seoses selle europarlamendi valimistega, siis, siis kutsuti jälle. Te ütlesite, te töötasite suure lehe juures, tulite Expressen is jah. Ja no ma töötasin seal selles poliitilises osakonnas, kus kirjutati juhtkirju Jani. Enne seda olin ka, töötame mõnes teises osakonnas, rohkem praktikana. Mis võlud on suures lehes töötamise juures? No seal on muidugi nisukesed võlud, et kõik märkavad, kui sa midagi erilist teed, aga samas lugejate reaktsioonid neid on tegelikult väga vähe. Ja enamasti oli nii, et kui kui üks kolmneli lugejat helistas mingi artikli peale, siis seda peeti väga huvitavaks, et see, see on hea tulemus, et, et see on inimestele huvi pakkunud, oli juba 10. Ah, kampaanias ei loe, sellega me ei saa arvestada. Nii et oli ju võimalik mõjutada mingil määral, aga samas, kuna neid lugejaid oli nii palju, niipea kui sa ühe väikse vea tegid, olid sul kõiksugu kriitikul kallale, eriti kui see puudutas mõnda ettevõtet, nii ma kunagi kirjutasin mingi ettevõtte nime valesti ja mis, mida nemad lootsite saada reklaamiks endale ja sellest tuli nii suur pahandused, siis helistate, helistate metsikult, et see tuli siis ära parandada. Need niisugused asjad on, sa pead olema äärmiselt ettevaatlikkus niukse suure lehe juures ja see oli sel ajal Rootsi suurim leht, nii et seal mitte keegi ei lasknud ühtki viga mööda ilmad helistada ja, ja pahandada selle üle. Teine külge, mis ei olnud nii positiivne, kaasajal on, et seal oli väga raske tegelikult midagi sisse saada, leheruum oli väga piiratud ja, ja seal oli kümneid inimesi, kes kuude viise ei saanud oma artikleid sisse. Ja tulemus oli siis, et inimesed istusid tubades ja nukrotsesed ja siis natukese aja pärast pidutsesid veinid ja viinad kaasas ja, ja kui, siis vahepeal tekkis mõte rootsi lisaks on riigitelevisioonile, et nad tahavad näidata, kuidas toimetuse elu välja näeb, ka lehe juures siis tehti niukseid õhtuseid, saateid lehtede juurest, aga siis Ekspress juurest, kus mina siis töötasin, sealt nad ei saanud teha, sellepärast savi lihtsalt liiga palju neid joodikuid, neid ei suudetud nagu kontrolli all hoida ja Rootsi tööturuseadustega raske isegi kõige hullematest joodikutest lahti saada, nii et sealt nad pidid ära jätma selle. Kas saite ka eestist midagi tol ajal kirjutada? Ja sai küll, aga tegelikult väga vähe, sest osad ei olnud huvitavaid andmeid, ei olnud võimalik kontrollida numbreid. Need esimesed suuremad asjad, mis Eesti kohta hakkasid ilmuma, oli, kui 80. aastal oli ESTO Stockholmis siis kirjutati napp suuremalt ja siis ka need eestisõbralikud ajakirjanikud siiski oli suhteliselt palju, need said ka kirjutada natuke laiemalt uudise lehekülgedele. Mul oli varem ainult sõjamises Küng kes kirjutas arvamusartikleid, aneki võeti suhteliselt vähe sisse, siis läks mõni aasta mööda, kuni korraldati Läänemerel Balti vabadus ja rahu ristlemine. Seda kutsuti siis sõitis 85. aastal soli seoses Helsingi kokkulepe aastapäevaga. Siis üritaks laev ülemaailmselt oli kokku üks paar-kolmsada Baltimore. Nad läksid siis laevaga seilama mööda Läti ja Eesti rannikut nii lähedal kui võimalik ja siis Soomes korraldati üks demonstratsioon ja see oli üks niisugune asi, mis ajakirjanikele pakkus huvi, nii et vähemalt kümmekond ajalehte ajakirja ja, ja TV raadioettevõtete olid seal esindatud laeval ja siis rõõm oli hirmus suur, kui, kui tulid mõned vene laevad mõne kilomeetri kaugusele vaatama, et mis seal nüüd lahti on, kuigi lähedale nad ei tulnudki, aga, aga seda juba peeti suureks draamaks ja kõik kirjutasid sellest ja, ja filmisid seda. See oli järgmine niuke, suurem asi. Ja siis kunagi, mis võis olla 87. aastal kevadel, siis helistas mulle üks inimene, kes on parem aeg-ajalt töötanud Moskvas Nõukogude liidus ja tegeleb nende küsimustega ja siis ta ütles, et kuule, et meie oli jälle mitt, aastad on, mitte midagi Eesti kohta. Kas sa oskaksid midagi välja pakkuda. Ja mina olin siis just eelnevalt mõned fotod Juhan Aarelt fosforiidi kaevandamise kohta tegelikult sealt Maardust. Et kuidas see diktüoneemakilt põleb ja niisuguseid asju, mis ma ütlesin, et nojah, et ma võin tulla rääkima ja siis siis antigi mulle võimalus rääkida selleks mitte pikalt, kolm-neli minutit, aga see oli siis jälle üks esimesi uudiseid üle mitme aasta. Ja siis hakkas asi tasapisiliik, kui ma siis hakati huvi tundma. Aga kus siis kõik lahti läks, siis muidugi pöörduti väga tihti meie poolaseni eest lehe juures, kuna me ju järjekindlalt jälgisime, mis sealpool toimus, meil olid kõik su lehed käisid ja ja seal oli ju ka nii, et Soomes oli, oli Juhan Talve keskel töötas kindlustusseltsis, aga kes kirjutas ka aeg-ajalt Soome lehtedes, seal oli muidugi veelgi raskem kirjutada kui Rootsi lehtedes sellest, mis Eestis Baltikumis toimub. Ja siis Saksamaal oli Toomas Hendrik Ilves, tema töötas Vaba Euroopa juures. Enamasti oli väga raske läbi pääseda telefoni teel, et kui kasvõi mingisuguseid uudiseid saada, aga enamasti oli ka nii, et üks päev pääses Saksamaalt Eestisse helistama. Teine päev Soomest, kolmas päev Rootsist. Nii et peaaegu iga päev me saime ikka kontakti Eestiga kuidagimoodi ja siis helistasime üle üksteisele peaaegu päeviti või ülepäeviti ja kontrollisime, kas neil on midagi jälle uut põnevat tulnud. Siis läks ju reisimine natuke vabamaks ja paljud said vähemalt Soome. Postitati meile ikka vahetevahel niukseid anonüümseid kirju, vaatasime läbi sisu, nii tuli siis üks venestamisdokument, Andres Küngile saadetise. Uurisime, saime kinnituse, et mingi niisugune dokument on tõesti liikunud ja siis avaldasime, panime kõik reservatsioonid juurde, aga et tõenäoliselt võib see olla õige, tuli ka väljaanne, 40 kiri tuli teisi dokumente loodusteadlastelt Eesti looduse rikkumise kohta ja ja siis hakkasid käima inimesed. Üks nendest siis, kes sai käia, siiski oli Juhan Aare, teine, kes käis, oli Mart Laar. Käis ka Lennart Meri mitu korda. Nii et meil tekkisid siis väga head kontaktid nende inimestega. Väga tihti oli ka nii, et kui nüüd reisimine vabaks läks, siis mõned sõitsid üle Soome, aga väga suur osa inimesi sõitis siis küljes Stockholmi maailma. Ja siis oliive paljudel, kaugeltki mitte kõigile, aga paljudel oli kombeks, et siis iga kord ikka külastada ka Eesti maja, nii et meie juurest käsitlesin läbi kõiksugu poliitikud ja mul on kodus elanud. Üks nädal elas Mart Laar paar menu juures ammu enne, kui ta esimest korda peaministriks sai, koos oma naisega. Mul oli seal siis üks töötuba ja seal olid küll mingisugused sakslased olid olemas ja ma mõtlesin, et ma toon Altkeldris veel vood ei ole vaja, ei ole, me saame siin madratsi peal ilusasti hakkama. Ei midagi ei nõudnud midagi, ei tahetud lihtsalt. Ta sai ööbida ja, ja see oligi kõik, käisid seal mitmed teised inimesed ka. Ja nii siis tekkiski niisugune huvitav olukord, et enne, kui nemad üldsegi olid midagi, siis enam-vähem kõiki, kes siin käisid, õppisime hästi tundma ja ja siis äkki, teatas Mart Laar, kui ma ükskord Eestis mööda tänavaid käisin Tallinna tänavaid ja siis sattusin juhuslikult temaga kokku, siis neil oli mingi esimene kampaania käimas. Vist oli 92. aasta sügisel kui minu küsimusele, et noh, kes siis teie peaministrikandidaat? Jah, vaid võib-olla mina, ütles Mart Laar. Mullajased tundus kuidagi natuke võõras, et inimene, kes on siin käinud ja tuttav nii ja nüüd on äkki peaministrikandidaat saigi peaministriks. Hiljem olin jälle Tallinnasse ja siis nägin, et Mart Laar tegi kampaaniat Meri presidendiks ja jälle vana tuttav. Vahepeal oli nii, et tulid mitmed sõbrad kõrgetel kohtadel. Mida mina põhiliselt tegin, olid mingisugused atraktsioonid, vanim teised olid vanemad mehed, nad väljas eriti käinud. Kirjutasid südameis, helistati sisse või panite artikleid, siis ma käisin rohkem väljas, kui midagi juhtus. Ja siis meil käisid siis siin ka mõned niuksed, nõukogude aegsed lehed, Rahva hääl ja mis siis oli, noorteajal tuli hiljem vist ja alguses ja Eesti loodus oli ja midagi oli vist veel ka, kas oli sirp pia vasarvest? Mina katsusin siis neid jälgida ja vaadata, et mis vahe on näiteks esimese mai paroolides ja teise aasta mai paroolides, et, et kas midagi nihkunud, kas on mingi mingisugune uus parool toonud, mis näitab, et ühiskond liigub mingis suunas. Ja mina seal samaaegselt ma tegelesin siis mitme organisatsiooniga, kes püüdis Rootsi üldsust valgustada nendes küsimustes, nii et ma sain selle kaudu ka erinevaid dokumente. Ja alguses ma olin Eesti ja Baltiorganisatsioonides, aga need olid niuksed organisatsioonid, kus kirjutati resolutsioon ja memorandumid, nihukesi asju, ka suurt tegevust ei, mõnikord mõni pidas mõne loengu veni ka nii, nii et ma siis rohkem huvitus nendest organisatsioonidest, mis tegelesid aktiivsemalt nende küsimustega ja Rootsis oli siiski mõningaid teadlasi, kes vähemalt jälgisid seda, mis toimus nõukogude liidus ja Venemaa osas ja me hakkasime siis Lõime nihukese, Ida-Euroopa solidaarsuskomitee niukene, natuke kohmakas nimi, aga see tähendas, et me koondasime mitte ainult eestlasi, lätlasi, leedulasi, vaid ka poolakaid, tsehhe, ungarlased ja nii edasi. Kõik need, kelle nii-öelda ühiseks vaenlaseks oli Nõukogude Liidu impeerium ja, ja siis katsume koos teha ja siis sõltuvalt sellest, mis siis hetkel oli päevakorral. Kas siis olid mingisugused rahutused Poolas, mingisugune opositsiooniline tegevus Tšehhis või siis näiteks katse korraldada pooletunnilist streiki Eestis? Niuksed selle poolses tegime mingisuguseid aktsiooned linna, korraldasime demonstratsioone, kui käisid siin mingisugused kõrged esindajad nendest riikidest, siis siis kellede demonstreeris. Ja seal me koondasime, saime kuskilt tuhatkond inimest kokku, ütleme, et pooled olid rootslased, pooled olid erinevatest rahvusgruppidest, kes olid pärit Ida-Euroopast ja nii tegutsesime, siis. Alustasime tööd, et 70.-te keskel esialgu lõdvemas vormilt pärast, siis juba nii andsime oma lehte välja ja nii see töö käis, kui sinnamaani, kuni Nõukogude liit laiali läks. Kas teile politseiga oli ka pahandusi siin? Nojah, mõne demonstratsiooni puhul oli natukene niisuguseid pahandusi, sest mõnes kohas ei lasknud nagu demonstreerima, siis näiteks ükskord olid Nõukogude Liidu päevad skantsenis, siis me tegime ühe plakati, mida siis panime igale poole üles seaduslikke kohti kuule panna on, on ju tegelikult väga vähe. Lasime ühel joonistada, puurides ei istu mitte loomad, vaid istuvad inimesed ja et protesteerida selle vastu, et Nõukogude liidus on, on sisuliselt loomaaias inimesed ja neid siis levitasime, scans, aga läksime ka sinna siis demonstreerima. No siis tulid politsei, diaviisid meid ära, aga meil enam midagi muud ei teinud, sest see päris keelatud kahe olnud ja sõi natukene vahepealne. Kuidas need esmaspäevasel miitingul alguse said? Need said ju alguse alles 90. aasta kevadel, kui asi oli ikka väga tuliseks juba läinud ja siis oli üks niinimetatud muderaat või otse eesti keelde tõlkida mõõdukas, aga see tähendas Parempoolsed Gunnar öökmark, kes tegelikult algatas selle asja, siis ta tõmbas sinna veel kaasa mõned oma sõbrad ja ja siis peeti 79 niisugust esmaspäeva myydinud normast oli Stockholmis. Vahepeal oli see siis levinud üle riigiga. Teatud esmaspäevadel oli nii, et võis olla 50. 60. erinevas linnas oli, võis olla koosolekuid, vähemalt oli paarikümnes iga esmalt aga siis Stockholmis 79 esmaspäeva järjest. Sõltumata pühadest ja kõiksugu asjadest. Enamasti oli kohal ikka. Ma ei mäleta ühtegi, kus oleks olnud vähem kui paarsada inimest. Aga kui seal vahepeal läks dramaatilises maksis, oli ikka paar 1000 ja mõnikord oli isegi. Kas Päevalehes võisite kirjutada nii teravalt kui tahtsite, või oli ikka mingid piirid, keegi kuskil näitas näppu. Ei, ma sain ikka enamasti kirjutada nii, nagu ma tahtsin. Muidugi mõne asjaga olid natuke ettevaatlik, et mitte liiga palju tüli tekitada või nii, aga, aga ma ei mäleta küll, et oleks midagi olulist, mida oleks kinni peetud. Kui te praegu loete neid vanu artikleid, kuidas need tunduvad Ma ei tea, ma ei ole ammu lugenud, nii et ma ei oskagi seda öelda, kuidas need on. Kindlasti olid need tunduvalt halvemas eesti keeles, siin nimetati seda köögi eesti keeleks või ma ei tea, kuidas seda Eestis nimetati, aga siin öeldi, et köögi eesti keelega ikka ei saa väga kaugele. Aga minu eesti keel oli, olgu see just niuke köögi eesti keel, et kõige lihtsamad Kodused asjad sai ära räägitud, aga ülejäänud Nad olid kõik nagu uued, väga raske oli tihti leida eestikeelseid sõnu, kui tulid mingisugused uued nähtused, siin näiteks niuksed, rulllauad, mille peal sai sõita ja kui me siis luges mõnest eesti lehest rula, siis olime väga õnnelikud. Ometi saime kätte selle sõna, mis eesti keeles võib-olla. Ja siis olid ka mitmed niuksed sõnad, nagu alguses tuli kasutusele raal. Ma mõtlesin, et jube hea, et see on väga lihtne, aga siis tuli välja, et see oli mingist mingist arvutist, mille nimi oli vist alguses olnud Uural. Ja, ja siis me ei tahtnud seda enam kasutada, siis hakkasime kasutama seda, mis vahepeal oli kasutusel. Kompuuter siis hiljem on nagu see läinud arvuti peale üle, aga no sellega ja nagu raske päris rahule jääda, sest et suuremalt osalt ei ole ju see masina arvuti suuremalt osalt on see just sõnade töötlemismasin, ma leian, et eesti keeles ei olegi päris head sa selle kohta, et mis, mis võtaks kokku need kõige olulisemad funktsioonid sellel. Nii et mõningate sõnadega on olnud ka raskusi. Nõukogude luurajate jaoks olite peaaegu vaenlane number üks. No ma ei tea, selle vaheldumisi. Kodumaas rünnati nii et mindi Andres Küng anski bar oli ju väga nende huviorbiidis ja veel olid Johan Kokla muidugi ka, kes oli varem peatoimetaja. Mis mulle kõige rohkem meeldis, oli kui Eesti kommunist vahepeal nimetas mind CIA presidendiks, siin see muidugi oli ju täiesti absurdne, aga see tegi mulle suurt nalja. Millal te esimest korda püüdsite Eestimaale saada? Ma püüdsin 80. aastal, kui oli see olümpiapurjetamine, oli Tallinnas aga siis mulle vastata tud ametlikult midagi ainult siis kodumaal oli jälle mingisugune rootsi pseudonüümi all inimene kirjutas, et Ignats ärgu arvaku, et ta siia üldse saab, sest on meie riigi vaenlane. Esimest korda ma sain siis 88. aastal. See oli ka nii, et siis oli Rootsis on see välispoliitika instituut sellel on palju suurem tähtsus kui Eesti välispoliitika instituudil ja siis neil on mõned väljaanded ja siis üks üks nendest väljaannetest siis saad artikleid selle kohta, mis toimub Eestis ja Lätis, neil oli üks endil üks lätlane, leedulasi nad ei leidnud, sised palusid, et me koos käisime siis Eestis ja Lätis ja vaataks, et mis me oskame seal avastada. Siis meile jälle ka ei tulnud mingisuguseid vastusega sisse. Välispoliitika instituudi direktor kutsus Vene suursaadiku lõunat sööma. Ja siis nad seal lõunasöögil leppisid kokku, et vormistame ära siiski. Nii et siis me pääsesime sisse ja seal oli siis igal pool oli saba taga. Eestis olles Lätis, siis vahepeal vaatasime, et just aga siis tuli välja, et see, kellega vastus sellele oli hoopis saba tagajärjed meile ei olnud, saba taga. Siis Lätis saime teada, et seal oli üks demonstratsioon, mingisuguse kohtuprotsessi puhul läksime sinna pildistama, siis võeti meid korraks sviidi KaPoklisse või taheti kinni panna, kuni avastati, et me olime välismaalased. Lastmed lahte. Aga siis meil enam hotellis telefon ei töötanud. Kas Eestimaa oli selline, nagu te olite ette kujutanud? Ma ütleks, et kõik need asjad, mis sõltusid süsteemist, olid siiski veel hullemad ja rumalamad eelkõige sest kõik see seal oli nii palju rumalust. No näiteks mõtlesin, katsub mingis kohvikus manda küpsist või midagi, nii. Võid torditüki või käisime mitmel pool ja vaatasime seal, mitte midagi ei saanud aru, et mis see võib-olla ei osanud valida, nagu ma küsisin sealt ühest puhastate ka augustikuu, et teil võiksid olla värsked marjad, et miks te neid ei kasuta? Ei, meil on retseptid Moskvast ja siin me hakanud jändama sellega Tuusi retsepti lubasid küsida ja teiste toitude tooli ka tihti, nii et ainult mõnes üksikus kohas nagu seal Viru hotellis kõige kõrgemal üleval, seal siis sai natuke paremaid sööke, aga muidu oli ka nii, et toidu puhul oli väga raske otsustada, et millest see toit oli valmistatud. Nägime väga palju muid asju, et inimestele vastu mitte midagi ise omal käel teha ja näiteks siis oli see rahvusraamatuehitamine, oli käsil ja suutmatus alt oli valmis, aga uks ei olnud neid vaja tuua Soomest, aga siis oli Moskvas juba paar korda käidud, see veeemma rääkis mulle, kuidas Ta oli seal võidelnud, et neid ukse võiks Soomest osta, aga rahad olid olemas, aga luba ei olnud? Ei, ma pean ikka veel palgorda käima Moskvas, enne kui see asi võib hakata ilmet võtma, nii et niukseid, konkreetseid näiteid oli mitmesuguseid, et kus nägime seda rumalust ja kõik need sabad ja ja kui siis tulevad sinna juurde, aga miks te ei olnud kohetajate välismaanteed, siis oleksite saanud sisse eelisjärjekorras. No aga väga piinlik hakata niimoodi siis minema mööda teistest. Rumalast oli rohkem, kui ma arvasin. Millal ema ja isa jälle Eestisse tulid? Ma mõtlen, et emadest olid kas oli vist 89. aastal, kui nemad siis esimest korda jälle läksid. Ja siis oli nende jaoks päris suur elamus, et kui nad siis linna jõudsid ja linnas kõndisid, äkki oli üks demonstratsioon seal süüti seal midagi maha KGB ja marsite siis pagari tänavale, siis nemad ka liitusid selle demonstratsiooniga. Et esimene kord, kui nad jälle said Eestisse tagasi, siis nemad juba demonstreerisid KGB vastu. Nojah, mina ei olnud ju Eestiga nii tutvunud, kuna ma siin sündinud ja Andres, 88 sain esimest korda Eestisse. Nii et muidugi see oli fantastiline tunne. See töö, mida sai tehtud, et see on nüüd lõpule jõudnud, jaa. Jaa, vanemate jaoks, ma arvan, et see oli veel palju dramaatilisem kui, kui minu jaoks. Samas oli ju ka nii, et me kunagi kasvõi sulle 80. nii kirjutasime raamatu, kus võtsime kokku, et mis toimub idablokk paari sõbraga koos olime vahepeal kirjutan veel raamatuid ja mööda Rootsit sõitnud ringi ja kõnelenud selle kohta, et mis seal toimub. Ja siis muidugi väga kerge oli siis vastastel küsida, et aga kuidas sa tead, sa ei ole seal olnud, siis meil oli üks niisugune standardvastused, et on üks väga väike koht Rootsis grivilbu, ütlesime aga sinulik, ülbus olnud ei ole, seal on, on psühhiaatriahaiglat, kus hoitakse Rootsi poliitvange, ahah, ei ole vä, aga kust sa tead, sa ei ole seal olnud. Nii et sedaviisi sai nagu ikka, õigustada seda, et sa võid kontaktide lugemise kaudu vaata kätte nii palju informatsiooni, et sa ikka võib sõita ringe ja kõnelda nendel teemadel, kuigi seal olnud, aga muidugi hoopis teine tunne oli, kui sa olid juba Salunud ja said ma mõne oma näite tuua sellest, et mida sa olid seal ka näinud ja, ja said öelda, no ma tunnen seda seda tegelast ja tema rääkis mulle, nii. See muidugi muutis selle poliitilise tööga palju huvitavamaks, paremaks. No ma kujutan ette, et vanemate inimeste jaoks oli see vabanemine ikka teatud mõttes šokk. Kindlasti oli ja väga paljud alguses ei uskunud sellesse, et nii et kui me näiteks võtsime telefonikõnesid, Eesti seis oli mitu aastat oli inimesi, kes ütlesid, et ei ole võimalik see ei ole võimalik teedee valetate. Nii et mõned ei suutnud üldse ümber orienteeruda selles uues olukorras akanov siiski tasapisi see jõudis neile kohale. Keski programmis Persona esineb Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe peatoimetaja Ülo Ignats. Saade on salvestatud ajalehe toimetuses, Eesti Majas. Kui teile seda kohta pakuti, kas olite kohe nõus võtma ülemuse koha üle? Nojah, päris kohe see vahepeal oli nii, et Rootsi on varem võimaldanud teatud riikidele teatud vabadusliikumistele luua informatsiooni, kontoreid oma pinnal rootsi rahadega. Näiteks Vietnami anti see võimalus ja mõningatele Aafrika riikidele bee loole on antud see võimalus. Eestis, Lätis, Leedus hakkas asi liikuma. Siis me 90. aasta kevadel pöördusime Rootsi välisministeeriumi poole, ütlesime, et andke meile ka raha, et me teeme Eesti, Läti, Leedu info konto või siis välisministeerium vastas, et vaadake, poisid, et asi ei ole veel küps. Aga siis 90. aasta sügisel siis pöördus juba välisministeerium meie poole ja ütles, et kuulge, et asi on nüüd küps, et ehk te esitate uue taotluse. Nonii me siis tegime, siis asutasime 91. aasta alguses kolm infokontorit, mis siis olid saatkonna eelkäijateks. Tegelikult Eesti poolel oli nii, et kui saatkond loodi ja Margo slaide sai esimeseks saadikuks siis me hoidsime veel seda infokontorit, sest et see huvi oli nii tohutu ja teisi organisatsioone, mis oleks neid ülesandeid suutnud täita, luua neid uusi kontakte. Neid peaaegu, et ei olnud. Nii et meil see infokontol püsis tegelikult veel mitu aastat, nii et vahepeal olin kahe vahel, et kas tegeleda sellega veel mõni aeg edasi või, või siis tulla siia. Mul oli kogu aeg mehega kontakte. Kui sai midagi põnevat kuulda, siis ma kirjutasin, aga, aga mitte nii väga aktiivselt. Aga siis tundus, et see vajadus oli mingil määral juba rahuldatud ja siis siis ma sain nagu lõhe juurde tulla, siis ei olnud nagu mingeid probleeme. Peatoimetaja on olemas, need töötavad 94.-st aastast saadik ja siis oli ka niuke tunne, et see püsib ainult mõni aasta veel. Aga noh, nüüd on vähemalt juba 10 aastat veel püsinud ja paistab, et püsiv veel mõni aasta ja siis pärast veel kuulehena, niiet siiski on lehte vaja, sest lehes on üks kõige olulisemaid lehekülgi on kohalike elu, selle all reklaamitakse siis kõiksugu üritusi ja sa enamast üks neli 50 üritust kirjas? Jaa, jaa. Isegi need margikulud oleksid läinud liiga koormavaks väga paljudel organisatsioonidel otsese praktiline töökirju välja saata, kui oleks olnud lehte, kus saab reklaamida oma üritusi. Teine väga tähtis lehekülg on see lehekülg, kus ilmuvad surmakuulutused. Sest see on midagi, mida inimesed tahavad teada, natuke kursis olla, seal elavad, kes nende vanadest tuttavatest on kadunud. Ja seal on surmakuluta seda teistest riikidest, et kui nad näevad, et siis keegi klassikaaslane, kes nüüd elab Austraalias, elas Austraalias, on surnud siis on see paljude inimeste jaoks väga huvitav ja tähtis. Kui suur on teie toimetus siin Eesti majas? Meil on siin natuke alla viie inimese, seda natuke raske defineerida, sest meil on mitmed inimesed osaajaga tööl ainult ja erinevatel aastaaegadel on, on erinevalt palju Ekstra kaastöölisi ja natuke alla viie inimese ise muidugi kirja saatja keel väljaspool, kas teil on tööülesanded ära jagatud või peavad kõik tegema kõike? Ei no praktikas ikka kujunes välja, need on ära jaotanud omavahel, aga aga samas on ju ka nii, et kui inimesed on puhkustel ja lapsepuhkustel haiged ja nii siis hommi vajalike teineteise tööülesanded apteek paremini tunda kui kolla suuremas töökohas, nii et me enam-vähem ikka teame, mida teised teevad ja Rootsi riik toetab siis neid võiks öelda, et pool pooleks, et tellijatelt tulevad rahad ja Rootsi riiklik toetus, meil on pisut üle 2000 tellija lugeja, võibolla tsipa rohkem siis iga lehte loetud paar inimest, tekstiili jätkub ka ikka aega kirjutamiseks või on ülemusel muud tegemised? No ülemus peaksid olema muud tegevuse planeerimise, niisugust asja tegelikult selleks ei jätku. Palju aega ma pean kirjutama? No mina kirjutan põhiliselt poliitikast ja majandusküsimustest ja siis mõningaid nihukesi uudisartikleid, kus on vaja kuskile välja minna inimestega kohtuma. Ta on tekkinud ka niuke kontaktide võrk nii siinpool kui kui Eesti poolel, nii et kui midagi välja uurida, siis enamasti ikka kuskil mõni tuttav, kes saab kaasa aidata, nii et praktiliselt Hollandi minu kaelased sega. Ja kui ei kirjutaks, siis võib ju rooste minna? Jah, eks eks seda ka võib, aga samas kui see ükskord on käes, Ma mäletan. Ta algaastatel oli ikka niisugune tunne, et selleks, et midagi kirjutas abi nagu alguses võtma hoogu, et üle läve saada, et sa hakkad kirjutama üldse, et see läve oli nii kõrge, et sa pidid ikka ikka jõudu koguma nagu saidki pääle. Aga nüüd see nagu üldse ei loksuta, et kui on vaja midagi teha, sa lihtsalt istud maha, ei ole mingisugust niukest inspiratsiooni ootamast Loniesaja umbes tead, kuidas alustada, et sa kohe jänni ja, ja, ja see on see põhiline vahe, et asi jookseb ja, ja ei ole niuksed läve, mis takistaks algamast. Kui palju teil neid raamatuid siis on, mida te olete kirjutanud kuskil 15 ümber veni ilusaid rootsi keeles? Otse keegi silmad ja need raamatud on põhiliselt kirjutatud selleks, et kui meil oli seal valgustustöö nagu viimase sõitsin ringi mööda rootsete, siis ikka küsiti, et kas on ka kuskil mõnes raamatus ja siis enamasti ei olnud. Siis ma kirjutan niukesed tööle, vaatlikud raamatud, mis saatsid ära, mis nõukogude liidus ja idablokis toimub tihti koos sõpradega ja siis oli mul ka juhtumisi nii, et mis veel ergutas kirjutama, just 90.-te alguseni sattus nii, et Rootsi õpetajate ametiühingul oli suur kongress. Ja siin oli siis kutsutud kõnelema Nõukogude Liidu dolla Algne saadik pooles bankina. Ja pärast seda, kui oli välja juba kuulutatud poolest pank nad kõnelema siis tema vahepeal määrati Nõukogude Liidu välisministriks ta pidevalt oma ja siis seal õpetajate ametiühingus oli mul üks sõber, kes leidis, et nojah, et kui ma nüüd Venemaa kohta ehk räägime siin Baltikumi kohta, et kas sa võiksid tulla kõnelema ja siis ma mõtlesin, et õpetad kuidas imponeerida õpetajatele, et see, nagu peale läheb, oleks võinud saata, et kui ma teen nii, et ma üldse ei seisa mingis puldis, vaid seisan täiesti vabalt, ei kasuta ühtegi manus, Cecti valisin piisavalt palju liigi juba sõitnud ja mul oli see enam-vähem pääs niikuinii kõik, et see võib-olla läheb tähele. Siis ma kõnelesin pool tundi sellest natuke puudutasin ka Nõukogude Liidu asja ja siis olid mul mõned valguspildid ka ma neid siis neile. Ja siis pärast ma sain siis lähema aasta jooksul kutsuti madalate, umbes esimeses 100. koolis kõnelemas põhiliselt õpetajatele õppematerjal ei olnud, et informeerida neid lihtsalt, mis Baltikumis toimub, nii et sellest sai sellele ekstra hoogu ja ja siis öeldi mulle, et jah, et kirjutatud materjal, kas oleks ka seda ja siis siis ma kirjutasin veel kyljes tempos mõned raamatud juurdumist, siis läksid selle kohta, mis on toimunud pärast iseseisvumist. Te juhite ka rahvusfondi. Ka see on küll nii, et, et selle tegevus on, on vaibumas sest et eesmärgid on enam-vähem saavutanud ja ja nüüd on ka nii, et me katsusime sel kevadel teha seminari vahepeal on nii, et seminarid kas siis ajakirjanikele, kui õpetajatel on väga hästi peale läinud, aga, aga kevadel oli juba märgata, et ei olnud enam seda huvi, nii et nüüd ilmselt teeme nii selle rahvaspordi viimaste rahade kaetud. Jagame stipendium näiteks kui mõlema vaja siia tulla, kõnelema või midagi nii, et katab teatud kulusid. Teisigi toetasite politseinik Eestis. Meil tekkis seal vahepeal üks mõte, et Nõukogude Liidu ajal olid positiivsed kangelased, kui Eesti vabanes, siis mitte kuskil ei olnud ühtegi positiivset sõna kellelegi kohtades, oli mida te saavutanud. Ja no ühest küljest siis Savisaar kritiseeris kõiksugu inimesi ja teisest küljest Mart Laar oma raamatutes nimetanudki Savisaare nime ja siis mõtlesime, et aga teeme nüüd natuke nalja, et toome mõned positiivsed kangelased ja kuna ma siis oli natukene raha, siis me panime üles niukse stipendium, mis siis küsis, ma ei tea, vist viis-kuus aastat, kord kvartalis jagati välja seesti poolselt soovil oli oli see nii, et siis noorema politseiametniku stipendium ja see pidi olema alla 30 aastaseid sai seal ja siis oli ju peaaegu iga kord nii, et paar-kolm lehte kirjutas sellest mingi mingisugune mõju seal või poja. Oi sellepärast et iga kord, kui oli stipendiumi väljaandmine, siis tahtsid seda välja siseministrid. Ja siis pärast lugesime kokku, et oli viis või kuus siseministrit, nende hulgas ka Edgar Savisaar, kes jagas seda stipendiumit siis neile politseinikele, kes olid välja valitud eestipoolse zürii poolt. Te olete olnud väga aktiivne inimene ja nüüd te olete peatoimetaja, kas, kas see kipuga kuhugi organisatsiooni jälle? Tegelikult ma tahaks üldse vabaks osta. Saaks, saaks näiteks Eestis ringi reisida rahulikus tempos ega korralikult üle vaadata, kuidas riik üldse välja näeb. Ma näiteks ei ole veel Hiiumaale jõudnud, sinna ma tahaks minna. Persona saates esines Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe peatoimetaja Ülo Ignats. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.