Ei teie raadio ei läinud rikki, kallis kuulaja, algav Harold Pinteri kuuldemäng Viktooria ja näitekirjanik Pinter kuulist dispetšer ja taksojuhi vestlust pealt, kui ta kord Londonis rongile kiirustes. Muide takso number 135 ei vasta kuuldemängust dispetšerile sellepärast et Pinter, kes just selle taksoga sõit palus juhil mitte vastata. Et vestlus lõpuni kuulata ja üles kirjutama. Näitekirjanik Pinter jäigi tookord rongist maha. Meie loos on taksojuht Lauri Nebel. Dispetšer Jüri Aarma. Taksoga number 135 sõidab John Smikat külalisena Londoni taksopargis. Ei, meie saated ei ole vahetusse läinud, kallis kuulaja. Kohe kohtume teatrimehega, kes ühe oma raadiolavastuse just nõndamoodi sisse juhatas. Aga seda šeik spiri ja Agatha Christie, andeka kaasmaalase kuuldemängu kuulame mõni teine kord. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portree aga siia saatesse võivad ilmuda ka lavastajad ning teatrijuhidki. Tänase saate peaosaline on VAT teatri kunstiline juht, lavastaja ja näitleja Aare Toikka. Tema esmalavastus VAT teatris oli oma kirjutatud laste asi. Aastal 1987. Nimetan veel teatrilavastuste vahvaid pealkirju. Igavene inimene, riivatu nunn. Mina pean torti näkku lüüa saama. Pingviinide galakontsert, doktor vinkelmanni mõrva asi. Eesti kosmos, Reinuvader Rebane, pähklipureja ja hiirekuningas. Sibulad ja šokolaad. Kivid, Siim ja saladused. Raadiot teatrirežissöörina on Aare Toikka lavastanud paarkümmend kuuldemängu nende seas aitmaatovi kirju koer, kes jookseb mere kaldal. Aleksander bloki tundmatu Viivi Luige koera sünnipäev. Rein Saluri sõrmuse lugu. Toomas raudami embus. Fool on Hill, Jüri tuuliku Ameerika mäed. Mati Undi kas kuulete ja internetti kuuldemäng õle pullike tõrvamullike. Oma näitlejateel on Aare Toikka kohtunud Hamleti ecemoori ja Peeerr küündiga ning mänginud veel mitmeid rolle. Näiteks Shakespeari Zimmeliinis ja Henry viiendas. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Juttu ajasime Aare Toikka ka 18. augustil 2004. Aare Toikka, kas see koht, stuudio ja mikrofon ja kas oleks niisugune kodune ja turvaline koht või on siin mingi lõksu element ka? No selles mõttes on vist lõksu element, et siia tulles tekib jälle kiusatus või tahtmine mõni kuuldemäng teha. Päris tavaliselt vist me ei saa seda juttu alustada, sest sa oled niisuguse ebatavalise aasta üle elanud ja see oli üks aasta tagasi vist, kui see kõmuleht, kes aplalt uudiseid kuulutab, ütles, et Aare Toikka surmasuus on, et võib siis öelda, et sa oled surnud ja jälle ellu ärganud või. No tegelikult minu jaoks oli küll niimoodi jah, et ma sain aru, et nüüd ma suren ära, et kõik siin on nüüd kriips all. Rohkem päevi pole, siis tegin silmad lahti ja siis oli jälle puu akna taga ja siis oli uus hommik. Sain aru, et jälle on elus, et see elumekk kõik mis on jumalatele naistel Ambroocial, et seal jälle suus. Nii ta juhtus. Mismoodi seal sind muutnud või vaatan vastu, siis ikka seesama rõõmus ja ergas Aare Toikka, aga kas see on sul sisemuses mõttemaailma kuidagi teiseks käänanud või ma ei tea? Mina ei oska öelda, ma arvan küll, et ei ole ja, ja kindlasti on aga iga kogemus tegelikult muudab. Me oleme igal uuel hommikul, oleme jälle teised inimesed. See on võib-olla niimoodi, et tegelikult ma olen ühest hirmust vaba. Võib-olla ma alateadlikult kartsin seda, sest ma teadsin, mis mul sees on. Nüüd on see ära olnud ja siis noh, läks õnneks. Et ma võin veel siin ilmas mõned sammud teha rohkem, kui võib-olla ette oli nähtud. Ma pean uuesti käima läbi mingisuguse raja, mida kõik inimesed lapsepõlves teevad, õpetavad oma keha püsti seisma ja keharaskust kandma ja samme tegema ja minema toolist lauani või siis suure toa aknani või siis toanurga palmipuuni või noh, paneme endal selliseid sihid ja siis jalad peavad sinnamaani kandma, et ma pean selle uuesti nagu selgeks õppima. Ma mäletan, et kui seal seal ratastoolis olid, siis sa rääkisid, et sa vaatad seda, kuidas on kuskil majades või teatrites sissepääsud ratastooli inimestele või et selles suhtes nagu pilk teravdatud, Loomulikult sellepärast, et ratastoolis on veel üks asi, et sa istud kogu aeg ja teised inimesed seisavad püsti, sa vaatad teistele inimestele kogu aeg alt üles, see on päris tervendav kogemus. Vaatad inimesi enda ümber, saad aru, et nad kõik on sellised omaette maailmaks. Nii palju kui mina sind tean, sul on niisugune rõõmus ja positiivne loomus, et mis sa arvad, kui palju mõtlemine aitab just püsti hoida niisugustes rasketes olukordades ka ja kas see on sulle kaasasündinud, see niisugune rõõmus olek või, või peab seda kuidagi teadlikult endast kasvatama, sellega? Nii et vaatad peeglisse ja ega see ei ole sina, kes peeglist vastu vaatab, see oma minatunne, mis sul on ilma peeglita ja siis mina tunne peegliga see, mis välja paistab, et need on vahel ja tihtipeale erinevad. Noh aga loomulikult on mõtlemine, see kõige peamisem mõtlemisest kõik algab ja kõik lõppeb see, mis inimesega juhtub. Aga ma, selles mõttes ma ei oska öelda, kas ma olen mingi eriliselt positiivne inimene, võib olla see, et ütleme, naeratus on päästev mask, mul on niimoodi lihtsam. Ei ole mõtet hakata ju kõiki olukordi lahendama, tihtipeale on sellised olukorrad meest lihtsalt, et üle minna. Ja siis naeratus on mulle nagu näkku kulunud. See on küll natuke teistmoodi. Victor Hiiukool on üks tuntud lugu, kus ühele mehele naerev mask näkku lõigati. Mul ei ole seda keegi lõigavad, aga võib-olla seesama mõtlemine on selle naerma maski näole lõiganud. Teatris on kaks maski. Ja ometi teater püüab ka alati näidata seda Narvat nagu ütleme, et siis, et võib-olla et grotesk on sobiv eluvorm. Kuidas sina teatri juurde jõudsid või kust see alguse sai, mäletad sa seda? Kui ma Pärnu neljanda keskkooli nüüdse ülejõe gümnaasiumi ära lõpetasin, siis ma tahtsin lavastajaks saada ja siis ma läksin sel aastal sinna, Panso kooli ei võetud ja ja ma olin selline metslane või võsast pärit Pärnu äärelinnapoiss mängisime Vene sõjaväeosa territooriumil oma metsikuid mänge, tegime vibupüsse ja, ja muid hullusi ja siis ehitasime kanoosid ja ega väga selget pilti mul ei olnud, et kuhu peaks minema nagu õppima, aga me tegime kooli ajal nagu poistega oma veidraid näitemänge mis olid päris verised, mõtlesime välja, kuidas kirvest selga lüüa, niimoodi, et see laval paistaks ja hästi ja noh, selliseid vägivaldseid näitemänge tegime. Ma isegi ei mäleta seda, et kuskohast ma selle pedagoogi kohta kuulsin, et, et seal on võimalik seda pida ja Inna Taar nagu sinna kooli sisse võttis. Meie kursusel oli hulk tegusaid ja mõistlikke inimesi ja hakkasime koos siis sellist tudengiteatrit tegema. Ja siis, kui ma pedagoog ära lõpetasin, siis ma juhtusin tänu oma ühele õpetajale äärmo Saarmile siia raadiosse tööle. Ja oma kursusekaaslastega ja siis aegamööda see ring täienes. Tegime seda tudengiteatrit, et edasi ja ühel hetkel kasvas sellest välja atriatele. Nimeta läinud andmete samm-sammult. Kas juba seal poistekambas võsas, kas see oli niisugune liider ja lavastaja seal siis? Ma arvan, et ma ei olnud. Meil oli niimoodi, et kambas oli vanemaid poisse ja nooremaid poiss, et ma olin selles meekambas üks noorematest. Mul lõppes lapsepõlv enne otsa, kui ma Liiriks jõudsin saada. Aga kui palju sa seda teatrimaailma tundsid või teatris käisid või peatusin, ma käisin. Ma arvan, et tänu oma kirjandusõpetajale ja ma mäletan väga hästi ühte võimsat elamust Jaan Toominga, Veli Joonatan ja sellepärast, et seal oli üks täiesti teine maailm ja minu eest praotati mingisugust sellist võrku, mille taha sai vaadata, seal sees oli, eks selline väga tõene asi või siis midagi väga selget ja täpset, oli seal. No kui palju sul niimoodi elus neid suuri teatrielamusi on või kui palju sa oled muutunud selles mõttes ise teatrit tehes mõistuslikumaks, teatri vaatajaks või? Teatritel on üldse väga raske vaadata. Ma ei taha väga teatrit vaadata. Ma ei taha vaadata sellepärast, et ma tahan näha sellist teatrit, mis täidab kõik tingimused ära. Suur osa ütleme enamik teatrist ei täida tingimusi, ei vasta nõuetele. Või siis peab olema suur üllatus. Pagan. Ma mõtlesin, et ma olen kõik ära näinud, aga vot selle peale ma ei tulnud. Nii võib ka, see võib olla väga halb üllatus. See võib olla ka väga hea üllatusena. No siis peaks olema ka raske teha või ekse Maximalism laieneb ju su enda tegemistele ja su enda teatrile ka või. Ei ole raske teha, sellepärast et ma arvan küll, et minu teatri kavas on kõik sellised tükid mida ma saalist uhkusega vaatan ja mis vastavad nõuetele. Sest ma räägin enda nõudmistest. Ei räägi mingitest abstraktsetest nõudmistest, ma räägin nendest nõudmistest, mis on minu jaoks teatrile kujunenud. Nagu meil oli siin juttu kambast ja liidrist ja kuidas selles VAT teatris on selle liidrirolliga ja on sind õige teatri juhiks nimetada. Ma arvan küll, et on õige mind ütleme siis nii, et üheks teatri juhiks nimetada, sest seda teatrit me veame Tiina Rebase koos. Aga liidriroll on kohustus seal kohustus vabaduse nimel. Ma tean, et kui ma täidan need tingimused ära, siis ma olen vaba enda rada seadmaks. Ja see on seda kohustust väärt. No samas ilmselt see kambavaim on ka väga tähtis just Justi väikeses teatris. Loomulikult, ilma selleta noh ei saa, aga meid ühendab tegelikult, et nagu kõigis kollektiivides, siis see töö, mis me teeme, ma ei arva, et meil mingit sellist hirmsat kambavaim on, et nüüd oleksime igal pool ninapidi koos ja ja siis ma ei tea, et ma peaksin postkaarti emale koos oma teatri kolleegidega kirjutama kambas, et noh, et seda kindlasti ei ole. Pigem saame ikka proovis kokku, see trupp on püsinud siiski päris kaua aega, seitse aastat on juba väga pikk aeg. Ma mõtlen selles mõttes, et see trupp püsib koos, et ta ei sure ära. Et võib ka surra selle trupi surma ka näinud seal väga vastik siis selles mõttes, et seda, mis sa teed, hakatakse tegema raha pärast, hakatakse tegema teisejärguliste eesmärkide nimel. Lihtsalt sellepärast, et, et endale pudru nina ette saada ja mitte sellepärast, mida peab tegema kunstnik siin elus, et ta peab peegeldama maailma ja ta peab tegelema inimesega mittepudruga, et noh, et need on need vahed, et asetrupp on siiamaani elusat On ikkagi kõik tegelikult sellest samast koolist, mille sinagi lõpetasid need pedagoogikaülikool, et kui kui tähtis see on või kui üks keel teil on või? Siis, kui mina selle peda kooli ära lõpetasin, mul oli küll selline tunne, et, et ma ei oska väga paljusid asju, et ma pean väga palju ise juurde õppima seda tunnet, et nagu midagi oskaks, ei oleks valmis, ma ei tea, kas seda ongi võimalik kätte saada. Me hakkasime jälle uut tükki tegema, mul on jälle niisugune tunne, et ma ei oska mitte midagi. Ja mida sa teed, sa oled jälle poistekambalugu. Ma teen Pal-tänava poisse ja see Ferans Murneri suur raamat. Ma sattusin seda uuesti lugema. Ja siis mul tuli meelde, et ma olen kunagi mõtelnud, et seda võiks teha, aga ma ei kujutanud ette, et seda võiks teha sellises saalis nagu Rahvusraamatukogu teatrisaal. Aga nüüd ma leidsin lahenduse. Pärast Pal-tänava poiste proovi sain Rahvusraamatukogu teatrisaalis jutule kahe poisiga VAT teatri tuumikust. Teemal Aare Toikka üritavad improviseerida näitlejad Margo Teder ja Tanel Saar. Aare toikate huvitab käinud niimoodi teatrit teha, kui inimesed seda tahavad teha. No selles mõttes kambas sellisel juhul keegi ei ole siin, nagu ta ise ütleb sunnitööl ja minu meelest VAT teater ongi jäänud, selle najal püsib, et kambavaim on, sest ega muud väljavaated nagu eriti toredat teiste teatritega kõrval ei olegi tänavusele vaimule püsima ja minu meelest praegu väga hästi püsima. Paljud teatritegijad ütlevad, et demokraatia ei ole teatris võimalik. Siit ma saan aru, et Aare Toikka on niisugune demokraatlik tüüp, pigem nii lavastajana kui teatrijuhina. See asi on lihtsalt praegu niimoodi läinud, et me oleme saanud teha kõike seda, mida tahame ja minu meelest see on täiesti toiminud, kõik on need reeglid, mis meil siin teatris on noh, kirjutamata reeglid. Et kõik on nendega nõus või toitaineid nagu lavastaja enamasti ta teab väga täpselt, kuidas lavastus peab toimima, sellepärast et talle meeldib, et asjad oleks väga paigas ja väga selged. Ja ta võib väga põhjalikult neid ettevõtte ja Therese kohe endast välja viia selle põhjalikkusega, mida ta tahab sealt lavalt näha. Et see oleks usutav, et see oleks aus, tal on vaja pisiasjadeni minnes ajab lihtsalt näitlejat närvi, kes on omast arust juba 10 aastat näidelnud ja ikka toika alustab kuskilt sealt ABC-s peale. Praegu on tal muidugi see olukord on natuke teistsugune. Ta ei saa päris lavale tulla ja väga ette näidata, ette näidata, väga palju ei saa ja no aga asi tehtav ikk, sellel pole vahet, kas ta on siin ühe koha peal või käis varem lava peal. Ta ikkagi püsimatu tüüp, et ega üle viie sekundi ühes asendis nagu ei ole Lyndon ta suutnud külge täiesti närvi ajada just selle oma oma põhjalikkusega ja küllap teisigi, aga vaat nüüd me oleme juba ära harjunud. Nüüd me saame aru, et ta on täiesti õigel teel, kas ta ise käen närvi läheb, ta jääb sinu närvi, see on hoopis õigem tee selles mõttes, et sa hakkaksid ise mõtlema. Meie arusaamad on muidugi maailmas väga erinevad. Ja toika puhul on see, et et ta oskab nagu enda maailmavaated või tõekspidamised sobitada kuidagi niimoodi meie omadega või siis üritab meie omad enda omasse sobitada, niiet et sellest saaks mingi kooskõla. Etenduses IC ja niisugune tekst. Et milline, milline on kuul, inimene, kuul, inimene, see, kes on radikaalselt avatud. Toikan 60. igasugustele mõtetele radikaalselt avatud. Täna lavastuste juures alati mingisugused niuksed kiiksud. Aga need erisused kinnisideerijate nagu raisk, aga see tema väike kiiks, mis lavastused peab olema kasvõi see, et ta ei nõua, aga ta palub, et ma lihtsalt peale seisaks näiteks selles kohas. Ma ei tea, kuidas sa selle ära põhjendas õpetuse kuidagi ära põhjendada, aga palun seisa pea peal karmaskiis ja seda vaja. Ma tahaks öelda, et üks asi, mis toika London seal mingi oma maailm seemineda kellelegi peale ei suru, aga ta käib seal võib-olla isegi unenägudes. Lisa suur see maailm. Sellepärast et sellest maailmast on tulnud igasuguseid ideid ja mõtteid ja, ja need on teiste jaoks kummalised, aga tema jaoks hästi arusaadavad. See on mingi suur maailm, kus ta elab veel lisaks sellele, et ta siin vaenlasele Aga keda sa ise oma õpetajateks nimetad just teatri alal, et kes on need olulised nimelt sinu jaoks, kes sind kujundanud. No ma arvan, et üheksa õpetajaks ma tahaksin nimetada Bertult Brehti ja Šveits piir ja loomulikult Konstantin Sergejevitš Stanislavski tema raamatute kaudu noh, keda siis veel lugeda teatrimaailmas õpetajateks. Aga no tegelikult ongi nii, nüüd kui ma võtsin suvel uuesti kätte ja lugesin Panso tööd ja talenti, kui sa jälle üle hulga aastate võtad selle kätte ja hakkad jälle lugema, siis see on jälle uus. Samas on jälle see, et ma ükskord ütlesin hinna taarnele, et et head hinna, et, et see, mis on meile esimesel kursusel, rääkisid, et nüüd ma hakkan nagu sellele pihta saama, noh iialgi. Lavastajaks tahtsid saada ja said, aga kui palju sa nüüd näitlemisest oled rõõmu tundnud? On ju mängitud ka. Ma vaatasin, et sa oled isegi siin mänginud ühte Hamletit, ma ei ole seda näinud, ma ei tea, mis asi oli see tumm Hamlet. Need olid sellised sketšid, Dajan Ahmetov tegi selle. Hamlet oli lahti võetud pantoliimideks. Aga näitlejaks olemine üldse see näitlemise rõõm ja lavastamise rõõm ja kui erinevad need on? Nad on ikka erinevad, mina ei ole õige meesnäitlejaks olemisest rääkima, sellepärast et minu näitlejaks olemine on jäänud juhu luuletamise tasandile. Ma ei ole mänginud õhtust õhtusse ja minu näitlejaks olemine on selline väga katkendlik olnud. Aga seda empaatiavõimet, see on nagu kahte pidi, et kaasaelamine siis kõrvalt vaatamine, seda tuleb kasutada lavastajatöös, küll. Lavastaja peab kõik rollid läbi mängima. Kas mõni roll on seal eriti niimoodi kallis või südamelähedaseks jäänud? Kui südamelähedasest rääkida, siis ma arvan, et ikkagi see kunagi tehtud, Ekke Moor sellepärast ka, et kunagi Pedajal Me tegime Inna Taarnaga beer münti. See oli küll selline kollaaž. Beer, küünte naised. Seal ma esitasin sibulamonoloogi. Mis ei ole mul vist enam peas. See on mulle oluline küll. Ja Ekke moor otsib sama, mida beer küntotsis sibulast. Kus on siis tuum. Võib-olla sellepärast on ka see kuju tähtis. Aga lavastajana, kas sa oled niisugune ettemängija või on sul kiusatus ise sellesse rolli siseneda, mida sa lavastatud? Kunagi üks õpetaja ütles, et, et te mängida ei tohi. Ma olen kuulekas õpilane. Aga noh, kui midagi muud üle ei jää, siis muidugi ma annan mingisuguse psühholoogilises Eesti ette. Noh, vahel see aitab. Aga ma loodan, et näitleja ikkagi pakub välja. Ma tahaks niimoodi. See ei tähenda, et ma olen need läbi mänginud, ma tean omamoodi, kuidas ta võiksin teha, aga ma ikkagi ootaks esialgu, et näitleja pakub oma variandi. Sest võib juhtuda, et ta pakub sama variandi, mis minul siis on väga hästi. Aga ta võib pakkuda ka teise variandi ja võib-olla seal õigem No mis moodi sa seda teatrit iseloomustaksid või et mis see on, mis teeb VAT teatrist VAT teatri? Ma tahaks öelda seda, et, VAT Teatris teeb. VAT teatri. See, et et kui vaataja tuleb teatrist välja etenduselt välja, et siis, kui teine vaataja küsib, et kuidas oli, siis vaataja ütleb, vot ma ei tea. Teine küsib, et, aga noh, et kuidas, sa ei tea, ma just vaatasin, et mis seal oli siis see vaataja, kelle käest küsiti, see ütleb, et VAT teater oli ja kui teine küsib, et no aga, aga täpsemalt, et mis seal, mis seal oli, siis siis see vaataja ehk ütleb lõpuks, et tead, see oli nagu minu lugu, nagu oleks minu elu olnud. Noh, ma sain nagu enda kohta midagi teada. Ma tahaksin, et juhtuks see, sest kõik, mis on ümber, selle, on garneering. Noh, võib ju rääkida, et VAT teater teeb sellist füüsilist teatrit. Et inimese mõttemaailma avatakse füüsilisemate vahenditega või et vaatajatel teeb sellist väikest kujundlikku kammerteatrit. Aga ma ei tea, miks nad seda sedasi teevad. Võib-olla sellepärast, et neil on vähe raha ja vähe näitlejaid. Igatemoodi võib läheneda sellele vaatajatele, eks ole. Ma arvan, et kõige peamine on see, et sellel etendusel sünniks teatel ma tahaksin läheneda sellele niimoodi. Kas VAT teater oleks võimalik ka ilma selleta, kui see tandem toika Rebane? Seda teavad, ei oleks? Ei, kindlasti mitte. Siis ta oleks teistsugune. Aga võib olla ka oleks, kõik on võimalik. Etteantud teemal Aare Toikka impraviseerib Tiina Rebane. Hetkel ma ei kujutaks ilma haarata seda ette, sest meil on juba intuitiivselt välja kujunenud asjad, mida me arutame koos läbi mida, mida teen siis ainult mina või mida teeb siis ainult aare. Aga alustasime ju mõlemalt puhtalt ikkagi kultuuri poole pealt, mina olin algul ainult näitlejatöö peal, aga see vate atri areng kujunes nii, et ühel hetkel oli olukord, kus, kas lõpetada teatri tegevus või siis võtta see majanduspoole tegemine enda kanda. Ja noh, ega see eestlase jonni ei ole ka nii lihtne, lõpetab lihtsalt. Lõpeta. Ja ta on läbi põimunud, meil see juhtimine, teil on terve elu läbi põimunud, kui nüüd isiklikumaks minna, kuidas te siis teineteist nimodi leidsite, kas see oli ka kooliajal kohe vä? Jah. See oli teisel kursusel. Nii et see on ikka kõvasti kõvasti tagasi. Ehk siis kelle välja valis aare, vahtis minu välja, see juhtus niipidi, sest ma mäletan seda, et Ta oli ikka tükk aega enne juba minu välja valinud, kui mina alles niimoodi hoogu või et kas nüüd mis ja natuke noorem ka tol ajal oli see jube oluline. Aga nii ta läks ja ei ole midagi kahetseda. Tegelikult, kuna me oleme eri nimedega, siis see, et me koos elame, abielus olime, oli tükk aega ikka päris paljudele saladuse ega see, ma ei ütleks, et see nii väga raske oli üldse nende rollide nagu lahushoidmine, et üks asi on töörolle ja teine on see isikliku poole roll. Eks ta muidugi mõnes asjas kihvat osa aeg-ajalt, et pagan, ta suhtub minusse palju kriitilisemalt kui teistes, noh, see on see tüüpiline selline kooselavatele ja töötavatele paaridele. Aga ei ole hullu, me üritame seda koju, mitte tassidega, ikka mingil hetkel lõikab töö kodus läbi, aga no siin oli juttu sellest, et niimoodi kõrvalt vaatest on alati hästi rõõmsameelne ja päikseline inimene, aga ta ise ütles, et võib-olla see naeratus on ka mask ette. Kui palju tal loomuses ikka seda helgust on, on ka olemas? Ma ei ütleks üldse, et ta oleks depressiivne või, või väga melanhoolne. Noh, eks see ugrimugri raske ikka olevas temal kui Ingerlased mõeldis mõne koha pealt natuke enam kui eestlasel, aga need on nagu teist sorti Tuksatused, mis aeg-ajalt läbi käivad, aga oma põhiolemuselt tähendab ma pean praegu ütlema, et ma võtan mütsi maha ja pean tast väga lugu, et minu jaoks on see suur tegu, jääda nii optimistlikuks ja, ja asuda uuesti tööle ja kõigiga hakkama saada, üldse mitte käega lüüa. Sellises olukorras ei ole see üldse lihtne. Ja praegu ma võin täiesti vabalt öelda, et ma pean noored hästi elu jaotavaks ja ütleme, jõudu sisendavaks ka ümbritsevatele, mitte ainult mulle või, või siis endale, mis on ka väga tähtis, aga, aga ka teiste jaoks Kuuldemänguasi on Aare Toikka kogunenud omajagu, aga tihtipeale on need episoodilised kaalukamad, raadio rollid on ta mänginud nooremas eas. Kuulame väikest valikut aastatest 1980, seitse-kaheksakümmend kaheksa. Leho männiksoo Rootsi kuninga mõõk roll miilitsa looduskaitseinspektor. Vahthang panen jaanipantrikuru vangid, Aashot vanaindia epasel põhinev kuuldemäng raama ja siit lugu haarata. Aime maripuu, äikesehirm Aapo režissöörid Salme Reek, helbe Sõerd, Tanel Lään ja Astrid Relve. Partnerid ellub uudist. Kärt Kross, Rainer loo, Viljar leisalu, Priit huumel, Rita Raave, Ahti puudersell, Mart Kampus ja Kaie Mihkelson. Meil on täna külaline. Ta tahab teiega rääkida. Ma olen looduskaitse miilitsa inspektor. Tulin teatama, et siin lähedal kuninga-Nõmmes kaevati kolm päeva tagasi muinsuskaitse all oleva tarandkalme keskele sügav kraav ja rikuti sellega ära muinaseestlaste maa-alune kalmistu. Kui hirmus ja te tahate meid appi kurjategijaid tabama. Sellest tuleb laagrile alles põnev häire. Esimese hindamise järgi on kahju tekitatud umbes 1000 rubla väärtuses. Kõik, kes asjast midagi teavad võivad tulla staabitelki. Ma olen seal tund aega. Kui selle aja jooksul pole keegi midagi teatanud, olen sunnitud teid ükshaaval üle kuulama. Mul on kahju. Pole võimalik meie poisid Elujate. Elus on kõik võimalik seltsimeesõpetaja. Seda räägivad minu kogemused. Aga ma ütlesin, et mul on vaid kahtlusi. Ootan tund aega. Me peame tegutsema organiseeritult. Meil on tarvis valida juht, kellele me kõik allume, juhti, kes hakkaks meid siin kamandama mitte kamandama Sargis vaid kelle korraldusi kõik peavad vastu rääkimatult. Jah, teate, mina arvan, missing Vaida nimetama šoti juhiks, asi otsustatud. Tegelikult on ta meid ju kogu aeg seni juhtinud. Ja Kosovo ainult kavandamist ametlikku toon ei suuda oma tallu võtta, seda teatavaks. Ei pea seda silmas assota jah, aga mis sina, Sartis? Mul ükspuha, demomeid siia vedas. Üks. Kus siis nüüd, mis me edasi peame tegema, hea küll. Ma hakkan teele, juhiks Sarkiscilon, õigus, mina tõin teid siia. Nüüd pean kas või nahast välja pugema, päästa Teida iseennast, võid sina Sarkis. Saeta oma vaenulik toon, seda ma sulle ütlen. Ja et ma elan virisemist ei kuuleks, aga ütle siis, mis me nüüd edasi teeme? Kõigepealt kõigepealt peame otsima toitu, et me näljasti nõrkeks. Me peame valmistama tööriistu rada lumest puhtaks rookida. Kui meil oleks ometi Lugagi nuga, meil on, on mull. Ausalt, meil on peavari. Meil on tuli tuli ja meil on ka. Aga nüüd läki toitu otsima, poisid, ükskõik millist toitu. Kes on see inimene, ütle mulle jama tappa. Tema nime ei ütle ma iialgi. Milleks seda varjata? Mina soovisin nende valitsemise üle paaretele, mitte raamale. Minu poeg pole sugugi vähem väärikas troonipärija emand. Siin on minu ema. Võisid mind nõnda häbistada. Ja tuua nii palju murret mõisale, miks häbistada? Tahtsin sind õnnelikuks teha. Õnnelikuks. Sa tegid mind kõige õnnetumaks inimeseks maa peal. Kuidas võisid sa mõelda, et olen nii alatu ja nõustun võtma oma kallilt vennalt seaduslikku õigust troonile. Selle peale ma ei mõelnud. Ma lihtsalt tahtsin, et valitseks minu poeg. Ehk näite. Terane ema tuli selle peale, mis kibe saatus meile osaks saab, kui raama tehakse Raadjaks. Sa räägid? Sa ju tead, kui puhas hing on raamal. Kuidas võisid sa uskuda õelad kuulujutu? Sina saad Raadjaks. Nii on parem. Jumalad võtke minult mu häbistatud elu. Mulle pole seda enam tarvis. Rahune, Wen. Kõik teavad, et sa oled õilise omakasupüüdmatu. Ma palun sind. Jää siia minu asemele. See on isa tahe. Ei raama, ei. Ma ei võta sinu trooni, Ma põlen häbist ja murest, kui asun sellele sinu asemel draama anna mulle oma sandaalid. Ma panen need troonile ja valitsen ainult sinu nimel, kui sinu asetäitja ise nagu ei tule selle peale et ema võiks olla väike paljasjalgne tüdruk äikesetormis. Diplomeeritud ema. Loeksindlik selle kallal maju õiendasin. Aga võib-olla sa läksid omamoodi välguga võitlema? See kõrgepingeseadmed, energeetika ikka, kõik on palju lihtsam. Aga vanaema ütles küll, et meil kõigil on nüüd äikesemärkuses kuidas kellelgi eluks ajaks marksoni kohal? Ah, ei midagi, ma niisama tuli lihtsalt meelde. Elo temaga päevast päeva koos arvata, et tead temast Aga tegelikult? Või ütleme kõik olulise, aga tegelikult tegelikult tegelikult pärli pärast nagu ei mõtle selle peale, et su ema oli olemas ammu enne sind. Et ta lihtsalt ei tekkinud koos sinu esimeste mälestustega naermana. Mismoodi see raadioteatri lavastajatöö siis, kui erinev sellest nähtavast teatrist on ja, ja millega see sind ära võlus? Kui äärmo tegi selle ettepaneku, et raadius võiks lavastama hakata, siis oli lihtsalt võimalus teha tööd koos Eesti kõige paremate näitlejatega sest raadiosse kutsutakse kuuldemängu ju kõige parematest paremad. Ma arvan, et see oli see võimalus teha oma lugusid. Siin tegelikult oli päris suur vabadus, et ma sain valida selliseid lugusid, et nagu hing ihkas teha ja siis, sest ega ega ma ei teadnud sellest raadiotegemisest midagi kooli ajal Härmoli kutsunud mõnesse kuuldemängu kaasa tegema või niimoodi see arusaamine või, või nagu pihta saamine, mis see kuuldemängu tegemine on, see tekkis ju siin ikkagi alles tehes koos proffidega, kes olid aastaid seda asja teinud. Külliki Valdma ja Aino Lauri. Nende käest sai õpitud, kuidas kuusk mängu teha. No neid materjale valides, kuidas näitlejaid valisid, kas sa siis juba lugedes hakkasid mõtlema, et kelle hääl kõrvus kõlab ja ja kas see on nüüd erinev ka, kes on hea näitleja teatrilaval ja ja meister mikrofoni ees või, või kattuvad need tihti? Ma arvan, et nad ikkagi kattuvad kuuldemängus on see võimalus, et sa tõesti saad tihtipeale valida just need näitlejad, keda sa ette kujutad? Mul õnnestus töötada isegi koos Ilmar Tammur igaühe loo puhul ja see näitlejate valik ütleme siis sellise väikse trupi puhul nagu VAT teater on ta loomulikult erinev. Ja noh, teatrijuhina mul on kohustus. Ma ikkagi hoolitseda nende näitlejate eest, kes trupis on, et ma mõtlen nende peale ja ma üritan mõtelda nende peale niimoodi, et et see töö, mis ma neile pakun, et see oleks neid ka arendavaid Se pakuks neile midagi, et seal oleks lati ees, millest ei hüppa kohe üle. Et iga järgmise tööga oleks väljakutse. Et materjal kutsub su duellile ja saad surma või ei tule, et auga välja. Aga kuuldemängu tegemine on rohkem nagu oma kujutluspildi realiseerimine. Oled sa olnud kuuldemängu kuulaja ka juba enne seda, kui sa selle maailmaga tegelema hakkasid või? Tegelikult ausalt öeldes ei ole siis, kui ma ise kuuldemänge tegin, siis, siis ma ikka kuulasin neid ja nüüd ka vahel kuulan. Aga ega ma ei ole väga suur raadiokuulaja. Sest kui ma kodus olen näiteks nüüdki viimasel ajal väga palju kodus, et mul raadio ei mängi, mulle meeldib tegelikult vaikus. Ma ei kannata seda, et raadionurgas lihtsalt läriseb ja et ma olen kogu aeg nagu maailma keskel mul nendega piisavalt. Huvitav, et ma olen siis selle muusika peale, mis ma tahan. Oled sa mõnes teises ametis ka ennast ette kujutanud või mõelnud mingeid alternatiivseid elukutseid välja või Mullen? Teid ei pidanud, ma olen olnud laeva peal kruiisijuht Tallinna ja Helsingi vahel seiklema laeva peal, selline meelelahutaja siis. Aga ega see mulle eriti ei istu, et ole hea mees, sisusta meie aega. Ma ei saa sellest hästi aru, et inimesel peaks nii palju oidu endal olevat oma aja ära sisustab. Iseasi, kui mul oleks nagu tõesti midagi rohkemat pakkuda, et noh teater on ka nagu inimese aja sisustamine, aga ma arvan, et teatris tehakse lahti üks uks ühte teise aega ja ruumi millega inimene üksi hakkama ei saa. Et seal on see vahe. Aga ma tahtsin saada arstiks lapsepõlves, see oli seotud sellega, et mul oli lapsepõlves üks operatsioon, tehti sihuke võimas operatsioon ja siis ja siis ma nägin neid kirurgi onusid, kes tundusid mulle selliste müstikutena või, või nõidedena, kes mängivad inimese eluga. Ja Neil on võime selle eest seista, et noh, et see tundus selline elukutse, mis oleks nagu värk pidamist. Ja siis ma tahtsin saada meremeheks nagu kõik poisid. Loomulikult, et võidelda tormidega. On sul veel niisuguseid oskusi, millega annaks leiba teenida, või siin näiteks mitu näitlejat on öelnud, et nad võiksid taksojuhid olla, aga ma saan aru, et sina autot ei juhi. Tiina Rebane. Mina ei juhi autot ja ma ei ole seda ära õppinud ja enam ei õppimist ka. Mul ei ole eriti oskusi. Võisin midagi kirjutada, kirjutan vahel ajaviiteks, kui tuleb mõtteid. Ma ei tahaks selle kirjutamisega leiba teenida, vist. See on selline enda lõbustamine, et minna mingite teiste tegelastega täiesti teise maailma. Ma võiksin teha mingit väga rutiinset tööd, mis nõuaks näiteks mingite lahtrite täitmist. Võiksin kirjutada lahtritesse ja, või ei. Ja siis ma võiksin päevade kaupa paha, tähendab teha valikuid ja, või ei ja seda lihtsam oleks saada selle töö eest raha. Kui keegi ülemus oleks minu eest ära otsustanud ka, kas kirjutada ja, või ei. Ja siis minu töö oleks ainult kirjutada lahtrisse neete kas kolm tähte või siis kaks tähte. Et vot sellist tööd ma võiksin teha, suure eduga oleks lahtrite täitja. Ma ei tea, mis veel võiksin teha. Rätsep võiks olla või siis maaler värviks, suured pinnad, ühte värv. Et see oleks ka selline, mida tasuks teha ja et mida, nagu suuremad ja võimsamad pinnad oleks värviga katta ja selle eest antaks palju raha. No vot seda võiks teha. Ja nõuded peaks olema sellised, et pind peaks tulema ühtlaselt sile. Või siis muidugi võiks teha ka mingid faktuurisele pinna peale sellised asjad ka, ma arvan, et mulle sobiks. Rätsepatööks oleks seal oskused olemas siis või rätsepatööna. Ma arvan, et mul on Novskis, jah. Sest ma parandan oma katki läinud. Rõivajupid ise. No kui selle kirjutamise juurde tagasi tulla, siis mida sa oled kirjutanud luuletusi sa oled ju seadnud, eks ole, dramatiseerinud näitemäng. Ja siin ma olen kirjutanud portsu jutte ja siis üks asi, mis on käsil tegelikult koos, sõber Aarne Mägi. Me oleme kirjutanud ühe filmi stsenaariumi, millest eeldatavasti saab ka film. Kas sa päevikut ka pead? Ma ei pea päevikut, on selleks liiga heitlik. Ma ei suuda kirja panna seda, mis juhtus. Sest mul on tunne, et ma ei saa aru, mis juhtus. Ma arvan, et see on tegelikult vale. Päeviku pidamisel on tegelikult väga suur mõte ja tegelikult pannes kirja midagi väga argist, sa paned kirja ka selle, mis juhtus. Ja ma tahaksin panna kirja selle, mis juhtus, mitte seda, kuidas see väljendus, ma võin kirja panna. Kõik need asjad. Sidusin kinga, paelasid ja kammisin pead ja, ja käisin tööl ja, aga see ei ole see. Ma tahaksin selle päeva olemuse kirja panna ja seda ma ei suuda. Sul on kaasas siin üks vihik, number 35 on peal ja ma mäletan, et seal kinkisid sünnipäeva külalistele oma luuletusi tookord kas tuleval aastal tuleb ka vihik numbriga 40 vä? Ma isegi mõtlesin selle peale, aga ma ei tea, kas need nüüd luuletused saavad olema jälle jupa luuletusi kirjutanud. Ma ei oska luuletusi kirjutada. Aga. Olen kirjutanud jutte, et võib-olla ma jagan siis sõpradele ühe jutu laiali. See on tegelikult tõestisündinud luuletus sest selle luuletuse ma leidsin kunagi aastaid tagasi õhtulehest sellel luuletus seal ei olnud autorit ja siis ma omastasin selle. Ja see luuletus, mille ma varastasin õhtulehest, kõlab niimoodi. Vaimuhaige Sults tappis oma venna ja ema kuhjas nende peale mööblit ja pistis põlema. Kurjategija on politsei poolt kinni püütud. Käib juurdlus minu arust sellel luuletusel, mis oli kirja pandud ajakirjandusväljaandesse täiesti Dostojevski. Laulvad liblikad sosistasid lennates üle mu pea. Ole seal, kus on sul hea ole, kus tunned end tarvilik, nii nagu meie terve igaviku laulame, me aeg on pikk, nii pikk kui pikk kolmetiibade värv. Nii pikk, kui pikk on näljane pilk. Nii pikk, kui pikk on lendtunne sinagi end kui helisev puhtuse Tilk, kes langeb all lammutusjärv. Udu käib lehtedel liugu laskmas õhtut tee vahel kell 10. Õhus on alati õudu ja maas, kõhtu lööb kummastav tunne. Mina olin ka ükskord toast väljas, käisin vett toomas, pimeda paiku olin suitsetanud ja värskuse näljas. Puudessahises langes kui vaiku poolel teel kaevule hajus reaalsus, arvasin nägevat vaime. Taevast ei olnud ja peas hakkas valus. Üle aia käis potsatav laine. Aimasin aega puhkavat murul limpsavat kukkuvaid tilku. Seisin kui segane ämmasel arul. Hirm hoidis kaevul mobilt. Ma ma olen teinud mingisuguseid selliseid miniatuurne oma lõbuks. Lendu tõusjate huulilt algab Kattagombide lehk. Ja teine on selline, mis mulle meeldib. Akende taga annab grillivad kanu. Minul on taevas ja tähed. Näe seal taevas on aken kõrgel, üle linna annab temast vaadata, kui tuppa ei saa minna tuppa, kust see valgus kumab akna kaudu õue. Nukker on ja valu tühi vaimse tikub põue. See on üks selline väike lugu värsis. Seal elas olukord, kes nägi Vikerkaares välku. See välk just onu silme all lõi vikerkaarde 12 punast salku kui üksainus hele haav. Need jäljed veritses esid keset taevalina. Ei, vaadake siis, onu hüüdis. Sõbrad, vaadake, me vikerkaar, vikerkaar on verine. Me vikerkaar, vikerkaar on valus. Hei, vaadake mu sõbrad üles, vaadake. Kuid kuidas onu kriiskas, kuidas palus, jäid sõbrad tema tõde kuuldes usutuks. Sest valus Vikerkaar teeb hinge rusutuks ja eluilmas, see on niigi ajalik. Miks meile Vikerkaare valu veel on vajalik? Nii sõbrad mõtlesid ja oma töile tõtlesid. Kuid see kahandanud onu usu tõde sugugi. Tal polnud teiste arvamustest lugugi ja iga kord, kui päike päike petab valgusesse, värvid. Hei, vaadake taas sõbrad, kuulvad onu hõikamas ja tihti, kui neid hullutavad nõdra närvid. Nad näevad onu ennast Vikerkaarde haavu lõikamas. Mul on hinges vaikus. Kord aastaid tagasi seal kaikus. Ma armastan. Maak, kadestan. Ma vihkan. Nüüd on vaikus. Üleeile kuulsin veel, ma ihkan eile alles kaikus mõnu järgi käib mu meel. Kuid nüüd on vaikus. Tunnen seda. Ei, seal kisa, keski, mul on tarvis toda, seda, see kestab igavesti. Hiirelõksu peaosaline olivad teatrijuht, lavastaja ja näitleja Aare Toikka. Tema soovil kõlas muusika ansamblilt Tiger Lillis ja Viktor Tsoi bändilt. Kino. Saate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Kuulmiseni.