Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere, Meie kauakestev ja rohkearvuline korduste hulk on nüüdseks selja taha jäänud ja on sulaselge rõõm, alustab rändaja uut hooaega. Järjepidevuse mõttes küll seniste, mitte uute tegijatega. Aga kui nüüd meenutada, et eelmine sari rääkis maailmapuudest algab aga maailmataimedest, siis on ju oma järjepidevust selleski kahtlemata meie selle sarja deviis on võib-olla see, et taimed, mis on muutnud inimkonna kultuur ja meie esimene saade hakkab olema kõike muud kui magus. Stuudios on Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ning täna tuleb juttu taimest, milleta maailm elada ei suuda. Vürtside kuningas pipar. Musta pipart on nimetatud vürtside kuningaks. Millest see tuleb? No ilmselt on niimoodi, praegusel ajal kui me raputame pipratoosist natukene pipart täna hommikul ma näiteks just jälle oma aiast korjatud tomati peale, siis siis me mõtleme, et loomulikult peab see nii olema ja, ja peame seda nagu loomulikuks osaks meie toidust. Aga ta on tegelikult üle maailma samamoodi ja see on üks, üks kõige tähtsamaid maitsetaimi maailmas. Me elame selle najal ilma mõtlema, kuidas ta meieni on jõudnud ja kust ta ise pärit on. Pipart ja maailm on väga keeruline, nii et hakkame siis ühest otsast aga pipardama. Ja see must pipar on siis niisugune tegelane, kes oli juba 4000 aastat tagasi tuntud toidutaim ja maitsetaim ja tema kodu asub India poolsaare läänerannikul. Selle paiga nimi on mala paari ja täpsemini on see praegu kerala osariik. Ja vot see paik on huvitaval kombel musta pipra algus ja, ja siiamaani peetakse seda kerala pipart kõige paremaks mustas mustaks pipraks, mida üleüldse kuskilt maailmast on saada. Ja selle saladus on õieti selles, et kui esimesed portugallased sinna läksid esimeste eurooplastena ja korjasid sealt need pupp musta pipra seemned ja küsisid, et, et kas me võime neid kaasa võtta ja kasutada siis kohalik kuningas ütles, et te võite muidugi võtta kaasa meie musta. Aga meie vihmasid te kaasa võtta ei saa. Ja see, On kummaline paik selles mõttes, et kogu Indias on Musssoonid väga tavalised asjad. Aga sellel selle nendel nõlvadel on kaks korda aastas Mussioonid ja sellepärast on see eriline kliima, eriline niiskuse Rütt eriline vihmade hulk, mis tuleb õigetel aegadel ja ainult selle tõttu on see pipar väga erilise maitsega. Aga muidugi üldse kogu see musta pipra Kasvamine ja see taim ise on, on, on suhteliselt selline kindel ja ma olen oma silmaga näinud, piprapõldusid, tegelikult Indoneesias ja seal, kui ma selle peale vaatasin selle pipra peale, mis seal kassas looduses siis muidugi esimese ropsuga ma ei teadnud ka veel, et see pipar on siis siis ma mõtlesin, et seal midagi ütleme, eestlane teab, näiteks mis on kassitapp või, või mis on humal või, või, või isegi kes paremini loodust tunnevad, need teavad ka, mis maavits niuksed, liaanid, niuksed, väärlevad taimed ja, ja seal kasvasid täpselt niukesed, väärlevad taimed, möödud tokke, ronisid üles suured laiad lehed ja mingid niuksed nagu kobarad väga pisikeste viljadega seal peal. Ja sõjalise see siis vürtside kuningas. No olid need kobarad ilusad, olid need taimed dekoratiivsed. Mitte midagi, tähendab välimuselt olid nad suhteliselt tagasihoidlikud igatpidi. Et välimus jääb ikka väga kõvasti maha maitseomadustest absoluutselt. Et kui sa ei tea, siis, siis sa ei oska imestada selle taime üle. Et niisugune tagasihoidlik, igati tagasihoidlik tumerohelised lehed ei midagi erilist ja tegelikult ka tema õied on, on tagasihoidlikud, pisikesed niuksed, valkjad ja noh, tegelikult sealt peabki tulema pisike seeme, see meie musta pipra tera. Kogu vägi on ikkagi läinud sinna Maikesesse. Ja ja seda maitset saada, seal algavad juba väga peened tarkused, näiteks see, et, et musta pipart ei korjata mitte valminuna vaid oodatakse mingit hetke. Kui ta muutub niisuguseks punakaks, siis ta ei ole veel päris küps, aga ta on peaaegu küps ja siis väga täpselt sel ajal korjatakse ta ära ikka pool toorena jah, pool toorima ja, ja siis pannakse ta laotatakse lihtsalt päikese kätte seisma ja, ja päike paneb seal niuksed keemilised protsessid käima. Nii et ta muutub nagu tumedaks. Ja. Ja siis pipra koola niimoodi kipra ka seal päikese käes. Just enne süda tegelikult veel vaevu ta korjatakse, siis on väga oluline, et teda, neid pipra ja need on õieti pipraviljad, need, mida me teradeks nimeta, neid keedetakse 10 minutit siis kuivatatakse kolm-neli päeva päikese käes ja vot siis nad lähevad kipra muutuvad täiesti mustaks ja siis on seal see see meie pipra maitse, nagu midagi tunneme, on seal sees. Aga sellest samast mustast pipros saadakse ka valget pipart, need, kes on siis kokanduse alal suured asjatundjad, need teavad, valge pipar ongi hele, aga ta on saadud sellest samast mustast kliprast, kuid sealt on see kest ära võetud, see on kas siis purustatud või mingil muul moel ära võetud ja siis on ainult seal sees seemned, need on siis valge pipar, maitselt mahedam, maitselt mahedam ja, ja samas noh, niuksed omadused, pipraomadused on, on tal samad, aga maitse on mahedam. Ja siis on veel väga erilisi piprad, kui seda pipardamist jätkata, et et üks on roheline pipar seal, see on Madagaskari saarelt välja mõeldud see, et kuidas seda teha. Noh, kui me mõtleme, et roheline, siis mõtled ise ka välja. Ta on siis koerad täitsa toorene ära. Sest ta kas peetud vaakumis või, või soolatud donna mingiaeg ja, ja siis Tal tekib värske maitse ja mahe maitse, nii et on sama mahe kui valge pipar, aga tal on siin lisaks veel niukene värske maitse. Nii et ütleme pupu köögi jaoks on ta kõige sarnasem, võib-olla mingitele sinepitele midagi taolist. Siis on üks kohutavalt harv musta pipravariant on veel punane pipar. See saadakse siis ka toorestest viljadest, aga kui teda eriliselt töödeldakse, siis ta jääbki niukseks punakaks. Aga see on maailmas nii haruldane, et praktiliselt euroopa köök teda eriti ei tunne. Et see on ikkagi see pisike punase pipravariant, mida sa saadakse mustast piprast. Ei maksa siin segi ajada paprika või millegi muuga, sest nende nimedes jõuame. Just, ja me kohe jõuamegi sinna, sest seal punapipar on, on siis hoopis üks teine taim mitte punane pipar, punapipar tal pole mingit sugulust musta pipraga ja mõnes mõttes võib ka ütelda, et, et see must pipar ja kõik tema variandid on, on nii-öelda vana maailmataimed, sest nad on sealt aasia kandist kusagilt pärit. Aga punapipar ja tema igasugused järglased, paprikat, tšillit, need on uue maailmapiprad. Ja see tähendab, et see tähendab seda, et nad on Ameerikast pärit. Ja nad on tegelikult need täna piprad, on vot sugulased nüüd meie meile tuttavatest näiteks kartuli ja tomatiga ja need on ju ma vitsalised, need on tegelikult kõik omakorda ka Ameerikast pärit. Ja muidugi noh, sinna mäe veel pärast jõuame, aga see on see, et, et miks neid üldse pipraks nimetatakse, see on umbes seesama põhjus. Miks Kolumbus arvas Ameerikasse jõudsite, jõudis Indiasse ja leidis sealt pipra. Ja sealt tuli see traditsioon nimetada neid pipardeks. Aga need uue maailma pipardega on küll niisugune lugu, et, et ma ei saa kuidagi ette lugemata jätta ühte tsitaati. Et see on minu lapsepõlve lemmikraamatust. Versiilin Robinsoni jälgedes ja siin ta räägib niisuguse loo indiaanlastest et kui Hispaania vallutajad 1532. aastal asusid järjekordsesse lahingusse indiaanlastega, siis nad ei saanud aru, mis lahing see nüüd siis algab, et indiaanlased ei tõstnud sugugi oma oma odasid üles, tõmmanud libusid vinna, vaid osa nendest tulid lähemale hispaanlastele, neil olid käes niuksed, suured niuksed, vaagnad, mille peal midagi suitses. Ja kui see suits jõudis hispaanlasteni, kes olid siis oma relvadega rünnakul, siis hispaanlased ei saanud muud teha, kui pidid silmapilkselt rünnaku lõpetada, tama nende silmist hakkasid voolama pisarad. Nad kükitasid maha, lõpetasid igasuguse sõdimise ja, ja siis tulid juba indiaanlased ja nuttis hoopis hispaanlasi maha. Ja see on nüüd üks uue maailma pipardest. Niimoodi said hispaanlased, sellega tahaks. Aga, aga see, see nii-öelda punane pipar ja see, mida temast saadakse, on kaks erinevat rida, huvitavaid, nii-öelda pipraid, jutumärkides üks on, on sisenenud paprikad ja teised on nii-öelda tšillit ja tšilli, seda nimetatakse ka kibe pikaks. See oli nüüd see, mida indiaanlased kasutasid ja sellest kibe piprast. Tegelikult saadakse ka pipragaasi. See, mis seal meil siin, kui me räägime turvalisusest ja, ja enesekaitsevahenditest siis tänapäeval pipragaas on üks neid, millega koduperenaine ennast võib kaitsta täiesti legaalselt. Ja, ja see on saadud tegelikult selle kibepipra seest olevast ainest. Et punapipra ladinakeelne nimi on kapsidsum ja, ja sellest tulenevalt on kapsitiin, on selle pipragaasi alg aine niisugune saladus. Aga nüüd need kibe piprad ja maguspiprad, välimuselt on nad väga sarnased ja mina igatahes muidugi teadsin enne ikka seda maguspipart paprikat. Aga see kibepipar oli mult, sai mul niimoodi tuttavatelt, kas ma ei mäletagi, kus ma olin, küllap kuskil Lõuna-Aasias. Ja ma nägin, et mul oli nagu toodud selle juurviljade hulgas ka mõnusat paprikat ja võtsin sealt niukse mõnusa ampsu. Ja silmapilkselt Me tegime, puhkesid nutma. Välimus väga sarnane. Midagi analoogilist olen ma kunagi Gruusias üle elanud ühel pidulikul õhtusöögil, kus ma suutsin viibida viis minutit pärast läinud, jooksin ümber restorani, suu lahti, toimes. Jah, et, et see on seal niisugune salalik asi, vot sellest, sellest, mida me nüüd paremini teame, on muidugi igasugused tšillikastmed lõputud. Et see on ju ikka väga tuttav asi, see on siis tehtud sellest kibe piprast tegelikult. Aga, aga see chilli ise, et kus on tema nimi pärit seal niimoodi, et et ta on kusagilt sealt Mehhiko kandistanda pärit sealt kuskilt kõrbetest. Aga siis, kui valge mees selle avastas, siis olid indiaanlased selle juba ammu avastanud ja kasutasid seda. Ja silliks hakkasid nimetama seda ameeriklased. Sest niimoodi nimetasid mehhiklased kõiki vürtse ühtselt chillideks ja sealtkaudu on nüüd see meile kannakul laialt levinud. Me armastame seda väljendit kõvasti ja ja see on nii tutt. Aga, aga sealt Mehhiko kandisse on pärit. Aga nüüd see teine rida nendest punapipar, Testandid, magus piprad ja maguspipraga maguspipart on ju mitu värvi. Ütleme, hakkame sellest nimest pits on päris huvitav ju, et miks me ütleme paper'it, kas ta on ikkagi tegelikult algselt ka kusagilt sealt Kesk ja Lõuna-Ameerika põhjaosast pärit. Aga siis, kui ütleme, portugallased tõid Ta Euroopasse, siis ta ei olnud veel väga levinud. Aga siis oli umbes see aeg, kui türklased olid suured valitsejad siin Euraasias ja, ja nad oma vallutuste käigus said ka mõnedelt Portugali roniatelt seda paprikat ja hakkasid seda siis kõvasti kasvatama. Ja niimoodi sai see nimeks türgi pipar. See on ikka seesama asi, aga türgi pipar on meile juba kuidagi kõrvus väga tuttav. Ja nüüd juhtus niimoodi, et sel ajal, kui Ungari oli osa türgimaast, see oli seitsmeteistkümnendal sajandil siis õppisid ungarlased omakorda jälle türklaste käest kasvatama ja, ja tegelikult on paprika mitte midagi muud kui Ungari keeles punane pipar. Aga nüüd edasi läks niimoodi, et, et, et seda hakati kasvatama väga paljudes kohtades Euroopas ja ütleme tänapäevani välja on, on niimoodi, et kõige suuremad punase piprakasvatajad on esiteks Ungari, teiseks Hispaania, kolmas Bulgaaria ja Ungari paberit, ka punane pipar on maailma tippklass. Sellepärast et ta kasvab oma kasvu piiride kõige põhjapoolsemat piiril, mis üldse võimalik, ta enam põhja pool ta enam väga laialt kasvada ei suudaks. Ja sellepärast korjata enda siis eriti palju aeglaselt kassades vitamiin C-vitamiine ja muid kasulikke aineid ja selle tõttu on ta palju väärtuslikum kui näiteks Hispaanias kasvatatud punane pipar. Ja tegelikult punane pipar või või siis paprika öeldakse olevat kõikidest köögiviljadest kõige suurema C-vitamiini sisaldusega üldse. Selles mõttes tipprekord. Mäletan, et seal vist mingisugune köögivili oli, ligilähedaselt sama, aga aga ei meenu ikka see paprika. Igal juhul tasub süüa nii palju kui võimalik ja selles mõttes möödapanekut ei ole. Üks vitamiinipomm on ta raudselt. Jah, või vastupidi, et kas sa sööd seda ainult natukenegi päevas, siis on su vitamiini vajadused rahuldatud. Ja teine asi, et tasub siis igal juhul otsida ikkagi seda Ungarit. Paprikat, ja et Ungari papp, pipar või, või, või paprika on kahtlemata väärtuslikum kui näiteks Hispaania. Ja, ja noh, meie saame ka ju kasvatada siin Eestis paprikat meiegi perega seal oma kasvuhoones seda kasvatanud, nii et kui on niisugune rahulik pikk sügis, siis saab valmis küll ja, ja Pabrikatel on hästi palju värv. See on ju punane, kollane, roheline ja nii nagu valgusfoorid. Olen tihti mõelnud, et huvitav ja väga ilusad kenad kõik niimoodi kõrvuti on. Nii et, et see on üks, üks väärtja tavaline vili ja ja mitte asjata ei ole teda ikkagi nimetatud ka magus pipraks, sest noh, teda võib ikka nii süüa, et eriti praetult on ta küpsetatult või kus iganes, ühesõnaga suitsetada, süüa nagu toita tavalist köögivilja. Ja, ja niimoodi on nüüd siis nende nende piparde maailm jämedas joones ja. Nüüd võiks tagasi minna sinna algsesse paika, kus pipart pipar ikkagi elanud on. Indiasse. No nii siis musta pipra kodumaa. Õieti on tegelikult ka selle üle vaieldud, et, Kuna praegusel ajal seal mala paaris seal India lääneosas enam looduslikult üldse musta pipart ei ole, siis kahtlustatakse, et võib olla toonud sinna veel kuskilt mujalt, aga mitte kusagilt ei ole enam leitud. On lähedalt sugulasi, on küll, näiteks Lõuna-Indias ja Birmas seda liiki ennast teatakse ainult sellest Lääne-India rannikult ja sealt on ta siis pärit. Aga tema ju teatavasti oli, ütleme mingitel ajal aegadel Euroopas üks pipratera oli enam-vähem võrreldav kullateraga. See oli, need olid fantastilised lood, on näiteks nendel nendel aegadel, kui ta hinnas oli, siis näiteks meremeestel, kes sõitsid nende laevadega, kes tõid need vürtse pidid olema sellised riided, et seal ei ole taskuid ja seljale voodreid, et nad ei saaks peita voodri vahele pipra terasid. Ja siis oli näiteks tavaline lugu, et, et maksti näiteks Tipras maksti pipras näiteks pruudilunaraha. Või siis olid isegi riikidevahelised tehingud, olid, olid pipras. Loodetavasti ei saanud pruudi iseloom sellest mõjutatud, millega tema eest maksti. Jah, vot see ongi huvitav, aga võib-olla on ka nii, et, et natukene pipart peabki pruudil olema, et siis ta on ikka see päris õige hästi palju magusate natukene pipart. Kes natukese vastu vaidleb? Ja ja kõiksugused, rendi maksmised ja ühesõnaga ta oli valuuta palju palju sajandeid ja öeldakse, et, et miks ta nii oli, sellel oli kaks lihtsat põhjust. Tema järgi oli kohutavalt suur nõudmine ja tema jagamine oli väga range kontrolli all. Olgu siia vahemärkusena veel selline väike mõte, lisatud, et pipar nagu tänases saates juba kuulda on olnud, kuulub täiesti kindlalt sellise söögikraami hulka, mis, eks ole, lisaks oma suurepärastele, maitseomadustele on ju tõeliseks inspiratsiooniks piltlikele, väljenditele mõistu kõnele teisiti ütlemistele, sest ta lihtsalt on nii ilmekas pipar. Ja, ja huvitav, et isegi Eesti vanasõnades on pipar sees. See on tõesti tähelepanuväärne, et, et ta on täiesti asendamatu maailma kõikidest maitsetaimedest. Ja, ja sellega oli siis ütleme Euroopa poolelt vaadatuna niisugune lugu, et et kuskil viiendal sajandil enne meie aja arvamist ei olnud Euroopal õrna aimu ka, et kuskohast pipar saadakse, seda tõid ainult araablased ja see oli nii rangelt kontrollitud ja salastatud, kus nad seda saavad. Et näiteks viiendal sajandil enne meie aja arvamist arvasid roomlased, et seda saadakse kuskilt araabia mägedest pidi olema üks lind, kelle pesas on niisugused mingisugused munad ja sealt kuidagi tehakse seda niukesi terasid. Ja, ja siis muidugi tasapisi läks roomlaste tarkus ka natuke suuremaks ja esimesel sajandil igatahes peale Kristuse sündi ütles pliinias juba, et araablased petavad, et nad tõmbavad meil naha üle kõrvade, et tegelikult see on see Indias kasvamas ja vanad võtavad 1000 korda rohkem selle eest, kui nad ise maksavad seal Indias. Ja loomulikult ka tahtsid vana antiikinimesed seda siis juba algallikatele ligi pääseda, ise sinna jõuda. Ja tegelikult olidki juba tol ajal kreeklased ja roomlased jõudsid oma laevadega välja Indiasse ja hakkasid sealt siis meritsi araablaste mööda seda seda tooma ja see läks päris uhkeks, see pipra tee sel ajal. Aga noh, siis Rooma riik lagunes ja kuskil aastal 641 võtsid araablased jälle kõik kontrolli endaga täielikult. Kogu Euroopa sai iga pipratera ainult araablaste kaudu. Jälle kerkis selle hind taevani, araablased kühveldasid raha taskusse. Siis tuli aeg, kui ristisõdijad läksid jälle ida poole ja, ja siis nemad jällegi suutsid esimest korda luua nagu sideme India kaudu ja, ja sealt hakkas tasapisi liikuma jälle pipar ka niimoodi, et ta ei läinud ainult läbi araablaste taskud. Aga samal ajal selle hind oli niivõrd pöörane, et, et samal ajal kui Hispaania, Portugali laevastikud muutusid aina tugevamaks, laevad muutsid merekindlamaks inimesed muutusid julgemaks, siis nad mõtlesid pärast me peame maksma, eks ole, teistel. Ja sel ajal käis asi umbes niimoodi, et pipra äri käis niimoodi, et ta jõudis kõigepealt Veneetsias Veneetsiasse ja Veneetsia kaupmehed rikastusid meeletult siis nende vürtside kaudu ja levitasid siis üle Euroopa seda laiali. Ja tegelikult me võime ilma liialdamata öelda, et see, et maakera on ümmargune seda me oleme teada saanud tänu sellele ümmargusele pipraterale, sest see oli üks peamine põhjus, miks paanlaseda portugallased hakkasid tõsiselt otsima uut teed Indiasse. No ja siis juhtuski niimoodi, et läks meil siis Kolumbus Christoph Kolumbus aastal 1492 ja kujutlus oli, et maakera on ümmargune, et noh, et miks siis minna ida poole lääne poolt läks ka sinna saama ja pani siis minema sinnapoole. Ja, ja, ja ta, kui ta sinna jõudis, ta arvaski, et on Indias, sest ta korjas sealt igasuguseid taimi, tõi igasuguseid teadmisi sealt tagasi ja, ja elaski selles teadmises, et ta käis Indias. Nüüd tuleb see naljakas asi, mida vist täiskasvanud eestlane endale ikka kunagi hästi selgeks ei saa. Et noh, miks nimetatakse siis paprikat ja neid pipardeks või, või miks öeldakse Lääne-India saarestik Kariibi mere saarte kohta? Et see on just sellepärast, et kui Kolumbus sinna jõudis, te arvasite, jõudis Indiasse, panin nimeks Lääne-India saarestik või siis nägi seda kibedat vürtsi ja mõtlesin, seda ongi käes. Aga see paraku oli hoopis üks teine taim kuigi sama kibe. Ja, ja see oli tollel ajal ikka äärmiselt huvitav, et ainult mõni aasta pärast teda 1497 läks siis portugallane laskuda kama ida poole ja purjetas ümber Aafrika lõuna Aafrika tippu jõudis siis sinna tegelikku Indiasse otse välja. Ja, ja niimoodi kahelt poolt õieti avastati seda maailma ja saadi teada, et maakera on tegelikult pärast Kolumbus siis juba maga, lääs läks ümber Ameerika ja sai ka tiiru peale. Aga õieti on ikkagi musta pipra tera siis selles süüdi, et, et saadi lõplikult kindlust, et maakera. Nii et mõelda kui palju erinevaid, ahvatlevaid ja müstilisi sõna otseses mõttes lugusid ühe väikese pipratera ümber ja tegelikult on neid kindlasti veel. Ja, ja see on, see on terve, terve sajanditepikkune, Euroopa ajalugu võib kirjutada sellisel kujul, et satiir leks ainult selle musta pipra tera. Aga, aga meie siis, kui me jällegi ilusasti Värsket tomatit sööme ja pipart peale raputame siis endastmõistetavalt siis võib-olla annab see sellele tõprale veel veel erilise vürtsi, kui me niisugusi tagamaid teame, nii et selleks peame ikkagi jälle meenutama seda, et pärit on ta ikka sealtsamast Indiast, kust Sitram muusika, mis siin saate jooksul kõlas uuesti kõlama. Ja kui me seda pipart tomati-le või millele iganes peale raputame, ärme siis liiale mine ja ärme siis üle pipardada, sest pipar on sõber, kes manitseb distantsile. Ja ta on ühtlasi niivõrd väärtuslik vürtset, teda ei tohigi, raisk. Selline oli siis uue maailmataimedele pühendatud sarja avasaade piprast millest tuleb juttu nädala pärast. Räägime suhkruroost. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti.