Algab saade, muusika, inimesed, aeg. Tänane arutluse teema on sellest, mis on mood ja mis on püsiväärtus. Meie saatekülaline on pianist ja muusikateadlane Vardo Rumessen. Laseme kõlada kõigepealt avakoori. Rudolf Tobiase oratooriumi Joonase lähetamine juhatab Neeme Järvi. Koor laulis sõnadega, mis on kirjas Matteuse evangeeliumi 12 kümnendas peatükis. Salmid 39 kuni 40. See kuriabielurikkuja tõug nõuab tunnustähte. Aga talle ei pea antama muud tunnustähte kui prohvet Joonase tunnustäht. Nagu Joonas oli niiniva rahvale saab inimese poeg olema sellele sugupõlvele. Vardo Rumessen, meie tänane stuudiokülaline, sina oled tegelenud püsiväärtustega läbi aegade kõik need aastad, millal sa oled kündnud eesti kultuuripõldu. Küllap oled sa lahti mõelnud enese jaoks. Mis on siis kuriabielurikkuja tõug? Nende sõnadega, tegelikult Jeesus pöördub mäejutluses teda kuulama tulnud rahva poole. Aga kui tobias kasutab neid oma aurat tooriumi avakooris siis nende sõnadega pöördub tema oma ajastu poole laiemalt öeldes ka meie poole. Ja mida tobias on tahtnud sellega öelda, nii nagu uues testamendis on ju täiesti üheselt mõistetav. Jeesus ise tõmbab siin paralleeli prohvet Joonasega. Ja see on äärmiselt tähelepanu väärne. Ja Ta teeb seda mitmel pool mujalgi, mitte ainult selle tekstis. Ja siin mina käsitlen seda teksti antud juhul kui üleskutset oma põhimõtetest mitte taganeda pidada kinni kõikidest nendest lepingutest, mis on inimene teinud kas iseendaga kas oma jumalaga oma rahvaga. Sest abielurikkuja tõug kõige laiemas tähenduses vanadestamentlikus tähenduses juba on seotud eelkõige lepinguga jumalaga. See puudutab absoluutselt igasugust kokkulepet, ka kokkulepet kahe inimese vahel, kui nad astuvad abiellu. Kuid seda käsitletakse piiblis palju laiemalt. Ja ma arvan, et just seda on siin mõelnud ka tobias. Niikaua kui me räägime siis püsiväärtustest siis me peame eelkõige rääkima põhimõttekindlusest sellest, et püsiväärtused saavad tugineda ainult teatud põhimõtetele mis omakorda eeldab väga suurt ja laia teadmistepagasit tarkust. Nii nagu seda on ka piiblis korduvalt õpetussõnades, näiteks kui me loeme neid tekste seal siis põhiline rõhuasetus on tarkusele ja just tunnetuslikule tarkusele. Ja see on tegelikult see aluspõhi koos kogu kristliku moraaliõpetusega millele tuginedes. Me saame oma elu üles ehitada selliselt, et see tugineb nendele püsiväärtustele. Ja muidugi niisugune vastandamine on ajaloos alati olnud, et samal ajal on tunda ühiskonnas alati neid jõude, kes on sellele vastu, kes seavad oma põhimõtteks eelkõige moe järgimise ja kõige selle pealiskaudsuse, mis sellest omakorda tuleneb. Nii et laiemas plaanis, kui me selle esimese koori teksti nüüd võtame, siis ma toonitaksin siin eelkõige kinnipidamist nendest põhimõtetest ja mida tähendab siis see viide seal Joonasele. Nii nagu Joonas oli, nii nagu rahvale, nii saab olema inimese poeg meie soole. Tähendab seda, et jumal annab ju tegelikult sellele kurjale ja patusele inimsoole võimaluse patu kahetsemiseks. Ja siis ainult sel tingimusel on jumal talle valmis ka halastama, see on kogu Joonase raamatu mõte, see on ka Tobiase oratooriumi mõte. Aga mida me näeme meie praeguses ühiskonnas? On just see, et väga palju neid inimesi, kes on eksinud nende põhimõtete vastu, kes on teinud kurja kaasinimestele, kõigil nendel rasketel aegadel mõtleme kõik neljakümnendad aastad siia sisse. Need inimesed, kes on otseselt vastu, võtavad selle valu ja vaeva eest mida tõi nõukogude võim kogu eesti rahvale. Ega need inimesed, kes veel praegu ka elavad, paljud nendest, ega me ei ole nende suust kuulanud mitte ühtegi kahetsussõna. Enamus nendest inimestest, kes kuulus ka kompartei ladvikus ja kes peaksid olema ju teatud määral kaasvastutavad kõik selle eest need püüavad siiamaale kogu aeg õigustada kõike seda, mis on ajaloos toimunud. Ja on mindud isegi nii küüniliseks, et eelmine siseminister vist Lepikson oli see, kes ütles, et aga keegi pidi ju seda tööd tegema. Ja ei ole juttugi olnud praegu moraalsest enese puhastamisest. Järelikult ei ole võimalik ka nendele inimestele senikaua midagi andestada, sest need on jumalikud tõed, jumalikud põhimõtted ja just selles mõttes on see esimene koor tähelepanuväärne. Nii väga jah, oli lugu selline, et see suur pattu teinud. On pöördus ja Jonas oli selles loos väga imestunud. Lõpused, kuidas jumala suur jumal andeks annad jumalale ütles, et miks ma ei peaks seda tegema, kui nad on pattu kahetsenud. See patu kahetsemine on kahetsejale väga vabastav toiming. Kui ta ei ole seda teinud, siis ta ei kujuta ettegi, millised pinged temast vallanduvad ja eemale ära lähevad. Piibel on ju täis seda andeksandmise, seda andestuse joon. Vaadakem, kuidas lõppeb vana testament. Et tule tagasi käsuõpetuse juurde, pöördu, et ma ei peaks tulema ja maad lööma oma vitsaga. Siis tuleb uus testament evangeeliumit, neli evangeeliumit, inimese poja lugu. Me ei ole osanud usaldada täielikku, seda usaldust, millega jumal loodu poole on pöördunud. Me oleme ikka ise tahtnud olla see, kes otsustab ja kes arvab. Ja me pole suutnud võtta vastu tingimusteta armastust. Sealt tulenevat kahetsuse vajadust ja sealt vabaks saamise lunastuse mõtet. Minu jaoks on Joonas tegelikult Jeesus Kristuse taastuleku ettekuulutaja just nimelt taastuleku. Ärgem unustagem seda, et esimesed kristlased joonistasid vanades Rooma katakombides seinale kala kuju. Ja kala tähendas kreeka keeles yhtes mille algussõnad andsid kristlaste jaoks just kätte selle võtme. See oli Jeesus Kristus, jumala poeg, meie päästja on selle kala sõna kreekakeelse sõna, algustähtede mõte. Sellega võiks ütelda, et Joonasele on teatud niisugune palju laiem kuulutuslik tähendus. Ja väga huvitavalt kirjutas sellest hiljuti Kaljo Raid Torontos ilmuvas ajalehes artikli kus ta toonitas just sedasama mõtet, mis on varjatud kujul peidetud Tobiase oratooriumisse. Nüüd, mis puudutab lunastust siis lunastuse probleemiga tegeles terve eluaeg Richard Wagner. Ja otsis sellist lahendust. Et kas on võimalik saavutada lunastust ilma vereohvrit toomata. Ja ta leidis jällegi ainukese lahenduse pärast kõiki oma neid suuri lavanesi draamasid leidis tee kristliku õpetuse juurde. Ja tema viimane ooper Parcifol käsitleb tegelikult just seda lunastuse teemat mis sisuliselt viib hüvedest loobumisele. Et kui sa oled valmis oma hüvedest ja naudingutest ja kõigest sellest, mis sulle ju meeldiks nendest loobuma, siis sellega oled sa ka aidanud kaasa oma kaasinimese kannatustest pääsemiseks. See on tegelikult kokku võetud kujul lühidalt kogu Parcifali ooperimõte ja see on ka tegelikult meie ajastule ju äärmiselt vajalik mõte, iseloomulik mõte, sellepärast et meil on praegu võiks ütelda, isegi moes mitte millestki loobuda. Me elame ühiskonnas, kus me eelkõige noh, elame selle põhimõtte järgi, et me taotleme kõige kõrgemaid naudinguid aga seejuures mitte just kõige kõrgemaid vaimseid naudinguid mis peaksid olema, ütleme, täiuslikkuse saavutamiseks olulised, mis omakorda viivad siis püsiväärtustele. Muide, sopenhower väga kujukalt jagab need taotlused inimeste juures kolmeks suureks rühmaks. Ja peab inimese elu õnne saavutamiseks eelkõige just oluliseks seda, mida keegi on, mitte seda, mida keegi endast kujutab või mida keegi omab iseendale. No sel ajal midagigi omab, ta mõtleb eelkõige kõike seda, mida on võimalik omandada kas ostmise teel või ükskõik mille teen kättesaamise teel. Ja see, mida keegi kujutab endast, mida ta on teiste jaoks siia kuuluvad sellised mõisted nagu au ja väärikus ja kuulsus ja nii edasi. Tähendab, kui inimene hakkab nendele asjadele liiga palju tähelepanu pöörama, siis võiks nagu väita, et tema õnn asub temast nagu väljaspool teiste inimeste peas. See õnn ei ole mitte temas endas. Ja sultan Hower jõuab väga ilusasti sellele järeldusele, et tegelikult kõige õnnelikum on inimene siis kui ta omab just nimelt seda, mida ta ise tegelikult on, eelkõige ta Tospecilesin tervist, omaenda võimeid, omaenda põhimõtteid, muide ja Need inimesed, kes omavad neid väärtusi on võib-olla maailmas tõepoolest kõige rikkamad inimesed. Nüüd, kui olla siin stuudios tena sarjas muusika, inimesed, aeg, ja kui mõelda kõigi nende kolme sõna väga avaraid tegusa joone peale siis iga neist kannab oma liini muusika, inimesed, aeg. Vardo Rumessen on tegelenud sügavuti eesti muusikaga. Ma usun, et kui sa mõtled eesti muusikast laiemas mõttes klassikalise muusikapinna peale, siis leiad sa kahtlematult seda, et pinnale on jäänud püsima on jäänud midagi tõelist, kindlale alusele loodud püsivat. Kui sa selle pilguga hakkad mõtlema mitu protsenti muusikast näiteks tugineb niisugusele kaljule nagu vaimulik mõte, vaimulik sõna, vaimulik joon siis küllap sa leiad, et püsima on jäänud enamuses vaimulik muusika. Selle sõnumiga muusika. See meenutab mulle tähendamissõna mehest, kellele Jeesus viitab mehest, kes ehitas oma koja kaljule. Ja Jeesus ütleb ju selgelt, et kui tuli torm ja tulid vetevood siis maja jäi püsima. Ehitas oma koja liivale ja kui tuli tormivetevoog, siis see pühkis kõik selle vajaselt minema. Nüüd tekib küsimus, et. Meil kõigil on tegelikult valikuvõimalus. Nii nagu sa ennem siin viitasid seoses Jeesusega. Ta pöördus oma isa poole. Et päästa mind ära sellest karikast. Ja seal oli ka valik. Aga ta valis isa tahte. Tegelikult meil kõigil on alati valik. Ma tahaksin seda mõtet, eritisin toonitada selles tähenduses, et jah, meil võib olla võimalus valida, kuid Me alati vastutame, vastutame jumala ees Nende valikutes mille me teeme. Kuidas me käitume teatud olukordades, kas me lähme kergema vastupanu teed, mida me hindame, mida me peame oluliseks kui ühe rahvuse ajaloos on tekkinud kriisimomendid. Kui palju on neid inimesi, kes on tegelikult kõikumat põhimõtteid reetnud, loobunud nendest. Ja praegu on teatud mõttes tekkinud niisugune eetiline kaos kus pärast seda nõndanimetatud laulvat revolutsiooni. Me saavutasime vabaduse, aga suur osa inimestest ei oska selle vabadusega paistab mitte midagi peale hakata. Ja siit ongi paraku tekkinud kõik niisugused negatiivsed nähtused millesse kahjuks meie ühiskond suhtub, praegusel hetkel paistab küllaltki sallivalt. Võtame kas või selle nõndanimetatud ropendamist, kultuuri, mis praegu nii vohab et, et sellel ei ole enam otsa ega äärt kui Nov, isegi kultuuriminister Allik ei pea paljuks anda täpselt samadele välistele naudingutele. Muidu juba ajalehes ma mäletan aastast 1989 kus tema suust kõlasid sellised väljendused, mille, mida noh, nagu ei tahakski korrata ja neid on aeg-ajalt ajakirjanduses ilmunud veelgi ja veelgi kogu aeg. Siis ei ole ime, kui ütleme, Eesti vabariigis saab riikliku kultuuripreemia ropendamise eest. Ja väga huvitavalt juhtis minu tähelepanu siin akadeemik Endel Lippmaa sellele hiljuti, et, et aga et me ei tohi unustada seda, et väga paljud inimesed Eesti ühiskonnas ongi sellest huvitatud, mida vähem. Me austame oma rahvuslikke põhiväärtusi. Mida vähem me austame oma lippu, mida rohkem me kirume ja pahandame oma riigi üle. Seda rohkem on lootust taas tulla kõige selle juurde tagasi, millest me äsja oleme vabanenud, pääsenute. Ja kui me ei vastuta mitte oma kaasinimeste ees, siis kindlasti vastutame oma jumala ees. Joonasele öeldi, et mine ja kuuluta kui paljudele on märku antud, et mine ja kuuluta. See on vapustav, mida muusikud viimastel aastatel on jõuliselt teinud. Joonase lähetamise lugu, selle tulek siia, meie ühiskonda, selle tootmine maailma, see on ühtviisi küll jah, kui hüüdja hääl kõrbes. Aga ta on vähemasti väga võimas ja ta hüüab. Ja see hiie kajab seal kõrbes vastu ja kõik need teosed, mida veelgi siia kõrvale panna kasvõi maailma muusikakultuurist, et Mahleri sümfooniad on viimastel aastatel järjepanu väga mitmete dirigentide juhatatuna meieni jõudnud. Mahleri kaheksanda sümfoonia, alguskuur, tule looja vaim on ka Eesti luterliku tunni saati signatuur nii vikerraadios kui klassikaraadios. See on kõlanud 10 kuud, need meie esimesed kuud, millele me oleme saanud olla eetris välja kujunenud meediastruktuuris kus on väga erinev kuulajaskond, oleme tahtlikult ja teadlikult siia tulnud, et mine ja kuuluta. Ja ma usun, et see hääl kostub. Ma usun sellesse töösse, mida muusikud teevad läbi sõna ja muusika läbi selle sõnumi. See on väga tugev töö olnud aastaid, kui mõelda ka selle peale. Eestil on vaimulike rahvalaulude üles korjatud kogu mis arvuliselt ulatub tuhandetesse Cyrillus Kreegi töö peale mõeldes ja see on Põhjamaades ainulaadne, et on suudetud Läänemaalt korjata nii palju vaimulikke laule kokku, siis tekib ka selline mõte, et kui inimesed on selle mõtte ja sõnakuulutuse nii omaseks võtnud, et nad on kootud kirja, et nad on väljendunud lauluse sõnas siis see saab olla midagi palju sügavamat ja palju rohkemat kui mingis sunniviisiline toomine, nagu meile tahetakse peale suruda seda mõtet, et me justkui olla mõõga ja tulega siia kristliku maailma sulatatud sõnaraamat ja rist on palju vanem kui maakia tuli, mis siia meie maale jõudis? No ma tuleksin selle kuulutamise juurde tagasi, millest see nagu alguse said ja et mine ja kuuluta. Jah, see on viide missioonitundele mis peaks ju olema eriti nii väikese rahva puhul nagu meie, Eesti väike rahvas on lausa igaühe isiklik enda äratundmine. Aga kahjuks me näeme seda siiski suhteliselt vähe. Ja eriti kahetsusväärne on see, et just need ametiisikud, kes saaksid selleks omakorda väga palju kaasa aidata et väärtustada nende inimeste püüdlusi ja tegusid. Kes vaatamata kõigile raskustele seda üritavad teha. Me paraku näeme hoopis vastupidist. Ja lausa kahju on hakata mõtlema. Ja kurb, kui ma mõtlen tagasi kõigi nende aastate peale, sa vihjasid siinsele Joonase puhul et millise kõla pinnase leidis maailmas jah, tõepoolest, kui Ameerika juhtivas muusikaajakirjas öeldi, et kui eesti muusikas üldse midagi on maailmale pakkuda, siis on see Joonas. Aga samas, kui me vaatame, mis on siin järgnenud nende aastate, et Kerstil Eestis siis Ma pean kahetsusega nentima, et mul on tihti niisugune tunne, et tegelemine üldse eesti klassikalise muusikaga tegelemine üldse, ütleme, rahvusliku muusikakultuuriga. Praeguses olukorras tundub olevat karistatav. Aga need väärtused, mis on igavikulised tähendusega neid me kuidagi ei taha nagu omaks võtta. Kui me räägime üldse püsiväärtustest elus ja, ja inimeste juures laiemalt siis tegelikult selle loomise eelduseks on täiuslikkuse taotlus. Ja see on suunatud kõrgustesse suunatud jumala poole. Ta on vertikaalne, sellele ma vastaksin sellele täiuslikkuse taotlusele nüüd püüde meeldida laiale massile iga hinna eest tehes igasuguseid lollusi, võiks ütelda, mõeldes välja igasuguseid nippe ja väliseid efekte, aitäh, kõike seda, millega tegeleb, ütleme kogu see massikultuur ja see popmuusika mis sugugi ei soodusta mitte inimese pürgimist kõrguse poole, tarkuse omandamist ja pöördumist ka jumala poole, vastupidi Ta on sellele lausa vastunäidustatud. Ja laiemas plaanis. Kui vaadata, siis tegelikult niisugused kaks poolust on ju maailma ajaloos kogu aeg olnud. Ja tinglikult on neid nimetatud jumalikuks ja saadanlikuks algeks. Ja kui me räägime niivõrd palju, et eestluse säilimise eeltingimuseks ja vajaduseks on eelkõige see rahvuslik muusikakultuur siis võtkem ja vaadakem tegelikult, kui palju tegelikult pööratakse sellele rahvuslikule kultuurile, tema propagandale, tema tutvustamisele, tema väärtustamisele tähelepanu kas või siinsamas Eesti raadios kõige laiemas plaanis, kus toimub praegu väga julm ja halastamatu popkultuuri estraadimuusika pealetung mis üritab hävitada kõik klassikalise muusikaväärtused. Kahjuks see niimoodi praegu on ja ma ei saa aru, mida mõtlevad seejuures juhtivad tegelased kelle jaoks on seaduses lausa kirjutatud selge sõnaga, ma mäletan, omal ajal riigikogus sai seda tehtud. Esmaseks ülesandeks on rahvuskultuuri propageerimine, aga ilmselt mõeldakse selle rahvuskultuuri all hoopis midagi muud. Ja nüüd tekibki küsimus, et mis asi on siis üldse kultuur? Jaa, kuna ma rääkisin siin eelnevalt just kahest poolusest nii jumalikust kui saatanlikud poolusest ühiskonnas, inimestes ka kultuuris, on olemas needsamad kaks poolust. Sellele on samas vastandatud antikultuur, mis kõiki neid väärtuseid püüab nivelleerida. Muidugi piiri tõmbamine nende kahe nähtuse vahel on äärmiselt riskantne ja, ja seda ei ole nii täpselt võimalik teha. Aga see ongi iga inimese enda äratundmise asi, mida ta nüüd käsitleb. Ühe või teise mõiste all. Kuulame finaali Eduard Tubina klaverikontsert hiinast. Vardo Rumessen musitseerib siin kooside pressümfoonikutega Neeme Järvi juhatusel. Helisalve on see jäänud 21. oktoobril 1995 avalikul kontserdil jäteparis. Tahangi jõuda Toby aseni saareni reegini. Me jättu piinani meesteni, kellega sa oled tegelenud, sest kahtlemata oli sul kunagi vägagi vaja selgelt valida, millega sa tegeled. Võib-olla siin on tegemist teatud niisuguse paratamatusega, see kõik on kujunenud välja teatud oludest tingituna. Ja tol ajal oli sellel muidugi selgelt nisugune poliitiline alltekst tuginemine eelkõige nendele põhiväärtustele, mis meil on, mida ignoreeris nõukogude võim ja mida ei tahetud mitte sugugi tunnistada. Aga mul on samas kahju, et väga suur osa kõigist nendest nähtustest on kandunud tänasesse päeva edasi. Ja on lausa kahju, et ka praegu on inimesi kes suhtuvad kõigesse sellesse äärmiselt tõrjuvalt, üleolevalt võiks ütelda isegi ülbelt püüdes kõiki seda, mille peal tegelikult seisab üleval meie muusikakultuur, millele me toetume seda nagu kas maha teha või, või kõrvale lükata ja tuua selle asemele igasugused niuksed, välised tegurid. Jaa, juhuslikkused ütleme, välised efektsused, meelelahutuslikud momendid. Ja seda me näeme nii raadios minema, seda meie riiklikus kontserdi organisatsioonis. Neid tendentse ja seejuures rahvuslik moment, äratundmine, kuivõrd oluline selles kriitilises momendis, kus Eesti rahvas praegu tegelikult asub just praegu minu meelest otsustatakse see, kas eesti rahvas suudab üldse selles väga ebavõrdses võitluses. Ühelt poolt jätkuva venestamisega ja teiselt poolt Lääne-Euroopa massikultuuri ja kogu selle ingliskeelse niisukese kommertskultuuri pealetungi tingimustes. Kas me suudame üldse veel omaenda nägu säilitada, see on väga kriitiline moment. Ja kui me nüüd vaatame, kuidas siis meil ametliku kultuuripoliitika poolt on väärtustatud need olulised asjad mida me tegelikult peaksime palju rohkem näitama oma oma inimestele, oma rahvale ja, ja neid ka väljaspool tutvustama siis siin ma olen kohanud jätkuvalt kuni kõige viimase ajani väga tugevat vastuseisu nii Kultuuriministeeriumi poolt, nii Eesti kontserdi poolt, need asjad ei ole mitte praegu proportsioonis, vaatame kas või seesama Eesti muusikafestival, mis praegu toimub. Kui palju on seal kavas Toby essaart, Tubinat, Ellerit, Peeter süda, Eduard Ojat, praktiliselt mitte üldse. Aga kas me sellisel juhul saame siis rääkida, et see on Eesti muusikafestival? Siis ta ei ole Eesti muusikafestival? Jah, võinuks olla ees, et nüüdismuusika, sest samal ajal kui palju neid esiettekandeid nüüd oligi, kas oma 40 see on ka jällegi üks väga väärt näitaja. Ja kahtlemata uue, alati peab olema uus muusika. Ma ei räägi mitte selle vastu. Aga ma räägin sellest, et see nende asjade propageerimine ei ole proportsioonis. Ja on kahju siin, et eesti mehed omavahel ei suuda kokku leppida, et me ajame tegelikult ühte ja sedasama asja. Aga jällegi, ma mõtlen siinjuures, et üks asi on ülemuse laud ja pink ja teine asi on tegija, laud ja pink. Et kui ikka tehtaks, kas siis suisa vastu oldaks. Ma mõtlen, et kui tuleb interpreet oma ideega välja, et ta tahab, ta pakub välja kavada, pakub välja moodne sõna projekt. Mul on nende asjadega olnud päris palju kurbi kogemusi selle valitsuse tingimustes, kus kultuuriministriks on Allik, praegu on sõna otseses mõttes meie muusikud muutunud kerjuseks on muudetud kirjest, eks see kõlab tõepoolest väga raske süüdistusega, ma tean seda, aga ma olen seda ise kõike üle elanud ja läbi tunnetanud. Ja küsimus on eelkõige suhtumises. Kui Kultuuriministeeriumi nõunik näiteks ei pea üldse vajalikuks Joonase nootide trükkimist kui, kui leitakse, et, et seda ei ole vaja. Kui väidetakse, et seesama Joonas oli kurb algus, oli kurb lõpp miks me peame pöörama tähelepanu nii palju ühele teosele, siis vaatame tegelikult, millele siis samal ajal tähelepanu pööratakse ja milleks kulutatakse suured summad rahad. Siis me näeme siin taga väga suurte rahasummade kulutamist raiskamist hoopis muudele asjadele. See raha, mida eraldatakse tegelikult riigi poolt maksumaksjate poolt Eesti rahvuskultuuri edendamiseks. Aga kui sa näeksid lahendit laenud on eelkõige inimestesse just nimelt niikaua kui jätkavad sellised inimesed, kelle jaoks on eelkõige oluline maksta ise endale need summad siis noh, ma ei saa niisuguste asjadega lihtsalt nõus olla. Kas sa oled tähele pannud, et selline tendents on ainult kultuuritasandil? Ei sugugi mitte, see on poliitika tasandil seal majanduse tasandil see on igal pool ja see ongi Eesti ühiskonnas, ütleme kõige selle tulemus, mis toimub, ütleme, neil kultuuri vallas, sellepärast et niisugused nähtused on tegelikult omavahel väga ja väga seotud. Kui me tahaksime, et siin osas midagi muutuks, et need püsiväärtused, millest me praegu räägime sellised püsiväärtused nagu põhimõttekindlus, ausus, au siis rahvuslikus põhjalikus, tarkuse taotlus, erudiktsioon kindlasti äärmiselt oluline püüd tungida asjade olemusse, tahe ja töökus ja nii edasi. Kui need jäävad tahaplaanile, need taotlused jäävad tahaplaanile ja need asenduvad kõigi selle pealiskaudsuse sellega, mida mina nimetan laias plaadis, siis ütleme, tänase saate kontekstis võiks nimetada moeks. Mõtlesin loomulikult ainult mitte nüüd riide moodi, vaid ma nimetan eelkõige siin moodi mõtlen seda massikultuuri, mida iseloomustab eelkõige pealiskaudsus ja juhuslikkus ka ütleme teatud Testruktiivsus. Näiteks võtame suur osa kõik sellest popmuusikast, mis kõlab hommikust õhtuni, raadius. See on oma olemuselt tegelikult agressiivne muusika. Kui me võtame siia juurde veel kõik need filmid, mida propageerib ka eestitelevisioon, mis lausa pakuvad iga tund meie noortele eeskuju, kuidas tapma, milliste vahenditega tappa siis sellises olukorras on täiesti mõttetu ja lausa naeruväärne mõelda ja rääkida, et, et me võitleme nüüd kuritegevuse vastu. Need asjad on väga tihedalt omavahel seotud ja paistab, et ilmselt nii ametiisikud kui poliitikud, nad ei saa sellest aru ja midagi ei ole teha, see on, see on ka teatud ütleme niisuguse eruditsiooni ja, ja nende põhiväärtuste tunnetamise noh, tulemus, kas, kas neid on väärtustatud omal ajal või ei ole väärtustatud. Ja eriti see popkultuuri niisukene tugev pealetung, nagu see praegu toimub põhiväärtustele? Selle lõpptulemuseks saab olla ainult tähendab rahva mürgitamine ja rahvuslikkuse rahvuslikkuse põhimõtet, et noh, allajäämine järk-järguline rahvuse hävimine. Need asjad on omavahel jah, paraku niivõrd seotud. Ja kui me räägime siin ütleme, narkootikumide vastu võitlemisest narkootikum miks me ei saa nimetada mitte ainult narkootilisi aineid, vaid ütleme, alkohol on ka kindlasti teatud määral kohe narkootikum ja kõige suurema narkootilise toimega on ju ikkagi see agressiivne, nõndanimetatud pop- ja rokkmuusika. Ja selle efekt on tegelikult täpselt sama. Ta on oma olemuselt agressiivne ta on hetkeline, tema eesmärgiks ei ole täiuslikkuse saavutamine pürgimine püsiväärtuste poole. Ta ei ole kõrgkultuur, ta taotlemite sügavamat, kõrgemat vaimsust. Järelikult on vastandatud nendele kriteeriumitele. Ja siin oleme nende valikute ees, mida me siis tegelikult praegu noh, valime ja millele me anname eelistuse võtame, ütleme, suhtumise, meie laulupidude traditsiooni. Ma olen kuulnud väga palju muusikainimeste suust, et milleks meile neid laulupidusid vaja on. See ei anna meile mitte midagi. Aga ma ei ole kellegi käest kuulnud seda, et aga milleks meil on vaja neid rock summerit, õllesummerit ja nii edasi. Tähendab, Me vastandame nüüd siis laulupeod nendele asendame tegelikult selle rahvusliku väga omapärase kultuurijoone, mis meil on, mis, mis, millega meil on ütleme, kõige laiemas kontekstis Euroopas. Olnud võimalus juba saavutada omanäoline nisugune kultuuri nägu mida jälgitakse, mida vaadatakse, mida imestatakse. Me kipume ise nagu seda kõike hävitama. Kui me ei oska seda väärtustada, kui me ei oska hinnata seda. Koorikultuuri hääbumine käib tegelikult praegu nii kurb kui see ka on. Ja see ei ole mitte ainult ütleme selle tõttu, et Eesti raadio saatis laiali siin raadio segakoor ja meil üldse praegu puudub üks professionaalne nisugune suurel segakoor, mis võiks laulda vaimulikku muusikat, Doraatoriaalseid suurteoseid on tehtud igasuguseid katseid panna kokku juhuslikke koosseisu ja kahjuks ei ole aru saadud sellest, et see nõuab samuti pidevat töökust, et saavutada teatud kunstiline tase. Ja seda meil praegu ei ole, kui me vaatame, millises olukorras on meie isetegevuskoorid, kontsertkoorid, isetegevuskoorid siis need ju praktiliselt näiteks meie esindussaali kontsertsaali üldse ei pääse. Kontsert vahel ütleme meie muusikute jaoks püha koht. Kus ei tohiks üldse olla kohta ei mingisugustel, tantsuõhtutel ega, ega restoraniõhtutel, milleks seda praegu kasutatakse? Minu meelest see lagastab kogu selle saali vaimsuse ära. Ja need on, need on, need on omakorda väga vastunäidustatud kõigele sellele, milleks tegelikult see maja ja see saal on ehitatud. Mis on selle saali aura inimeste teadvuses. Ja niimoodi ainult igal pool järgides neid kommertslike eesmärke me tegelikult tegelema omaenda vaimu lagastamisega. Nii ta paraku on. Aga kui sellest ei saada aru ja, ja peetakse seda veel õigeks siis ja ilmselt on seal puudu mitte ainult armastusest ja huvist üldse kõrgema muusikakultuuri vastu vaid kindlasti ka ütleme eruditsioonist. Ja kui ma siin võrdlen näiteks mul tuleb meelde üks huvitav huvitav juhus. Vjate poris kui maalin kus mul õnnestus mängida muide Tubina klaverikontserti Nuti Sümfooniaorkestriga Neeme Järviga, seal tuli juttu orkestri mänedžer, iga, Ilusast muusikast üldse, mis, mis võiks olla huvitav ja mis seal unustatud ja ja et, et mis võiks olla meeskoorile niisugune teos, mis võiks kauba panna. Ja ma küsisin ta käest, et, aga et äkki äkki te kas te teate, et maks, reegel on olemas, üks väga ilus teos? Andi vaieldernoht. Ja see mänedžer ütles, et ah jaa, te mõtlete seda oopus 119 ja. Ma ütlesin jah, ma mõtlen seda, ta ütles, et oi milline suurepärane, milline ilus muusika seal. Aga ma olin hämmastunud, milline kõrge professionaalne tase, milline eruditsioon, milline teadlikkus omal alal. Ja, ja kui ma siin kohta Ta on inimesi kes on meie muusikaelu organisaatorid kes muretsevad endale Steinway klaveri ja ei oska isegi töötada Steinway firma pilli nimetust siis on minu meelest midagi väga-väga viltu. Need on väga pisikesed nihukesed, üksikud detailid, aga nad on väga kõnekad või ütleme, mis puudutab eruditsiooni. Kui me kuulame näiteks eesti raadiovski ka klassikaraadios pidevalt kogu aeg selliseid teadvustusi, mis ühest küljest panevad küll muigama, aga teisest küljest tekitavad väga kurva tunde, kui ma kuulen, et äsja esitati Stravinski palmide sümfoonia või kui Eesti raadios teadvustatakse, et me kuulame järgnevalt aariat Rossini ooperis, Stabat Maater sil möödunud nädalal või nädal tagasi, umbes siis on, on need tõesti niisugune tunne, et ilmselt on midagi väga ja väga kuskil viltu. Ja kuidas niisugused asjad saavad juhtuda, kui inimesed on andunud, kui nad tunnevad huvi selle töö vastu ja isegi kui on kuskil midagi valesti kirjutatud siis ei ole võimalik lihtsalt raadio diktoril ja ütleme, inimesel, kes on lõpetanud kõrgema muusikaharidusega muusikaõppeasutuse, teadvustada välja, et järgnevalt me kuulame Heino Elleri klaveripala avarused. Muusika, ütleme muusikakoolist peale on tunda ja teada meil, et, et see on Elle eine, Elleri üks kõige tuntumaid ja kuulsamaid viiuliteoseid kirjutatud sooloviiulile. Ja vot siit hakkab ilmselt peale see probleem, mis lõpptulemusel viib tegelikult välja ühele väga lihtsale põhimõttele. Et kõike, mida sa elus teed, peatse armastama ilma selleta ei ole võimalik. Ja siin me peame paraku jälle tulema ikkagi piibli juurde. Apostel Paulusel on üks väga ilus kiri, mida ilmselt väga paljud inimesed tunnevad. Esimene kiri korintlastele. Ja see kuulus 13. peatükk kus on öeldud, et kui mul oleks ka kõik prohvetite tarkus ja kui ma annaksin kõik oma vara vaestele, aga et kui mul ei oleks armastust siis oleksin ma kui kumisev vaske kõliseb kelluke. See tähendab seda, et kõik meie professionaalsed oskused ja võimed muutuvad tegelikult täiesti tühiseks. Kui meil ei ole seda kõige olulisemat. Armastustunne on kui looja vaim mis paneb kõik siin liikuma. Ainult et vaadake, millega see armastus praegu on, asendunud jälle, kui me räägime püsiväärtustest ja moest siis paraku on niimoodi, et kui palju kasutavad inimesed seda sõna armastus. Ja mul on vahest niisugune tunne, et kas kõik inimesed üldse on võimelised armastuseks, mul on väga tihti niisugune tunne, et mina isiklikult küll ei julgeks ennast nende inimeste kilda pannagi sest ma tunnen kogu aeg, et mul jääb sellest armastusest puudu. Aga kui ma näen meie massikultuuris igal pool, vohavad hoopis seksikultuuri ja tähelepanu jälle ütleme sellele füüsilisele mehaanilisele poolusele ainult nii kerges muusikas, popmuusikas see kõik avaldub seal väga tihedalt väga olemuslikult siis armastus on eelkõige, ütleme, tan vaimne oma olemuselt tähendab suunatud eelkõige kõrgustesse. Jaa, jaa, püüdleb samuti täiuslikkuse poole. Ta on kindlasti üks püsiväärtuseid, see, mis viib inimese elu edasi. Ja, ja kui suurte suure osa inimeste jaoks see on asendunud ainult selle ütleme, ihuliku kontaktiga ja nad arvavad, et see ongi armastus siis see näitab jälle väga väärastunud arusaamist ja käsitlust maailma asjadest. Piiratud maailmapilti nagu pilt pandud raami, kui nüüd neid tänaseid Jutasin Saarias muusika, inimesed aeg kuidagi kokku tõmmata, rääkides moest rääkides püsiväärtustest, siis peaksime vast küllaltki kurblikult tõdema seda, et inimesed on kahjuks valinud selle kannatuste tee. Inimestele on jäetud see valik. Nii et tänane ühiskond näitab siin Eestimaalgi, et me oleme valinud selle tee. Ja vast Hiiobi elu hooga võiksin jällegi paralleele tõmmata, mis on ka läbi meie rahvusliku kõrgkultuuri meile juba varem kätte antud. Ja selle mõtte meile kätte juhatatud. Hiiobi lugu on ka meile äärmiselt muidugi tähenduslik. Sellepärast et ka selles teoses esineb ju kaks põhilist suunitlust. Tähendab, kus toimub tegelikult kahe niisukese võiks ütelda kõlbelise, maailmavaatelise printsiibi, headuse ja kurjuse, see omavaheline konflikt. Üks nendest põhimõtetest, mis selles teoses avaldub, lähtub sellest, et nagu kannatused oleksid jumala poolt kättemaksuks või karistuseks ütleme nii mingisuguste üleastumiste eest. Ja tegelikult siin ilmneb hoopis tähendab teine põhimõte just läbi sügavate kannatuste jõuab inimene nende väärtuste tunnetamiseni tähendab jälle loobumise hinnaga kõigest tema valik. Ja see, antud juhul on tema valik. Tammsaare on omal ajal ütelnud väga ilusasti, et et mis on armastus, et armastus ongi tegelikult kannatus. Ja kui seda kannatust ei ole siis ilmselt inimene ei ole lihtsalt suuteline tunnetama oma õnne tegelikku väärtust. Tulemus on see ja Hiiobi kannatused nii rasked ja vaevaliselt, kui need tegelikult talle peale pandi. Annavad tegelikult täpselt samase vastuse. Jaa. Tegelikult sellega ju Hiiob vastandina kõigile oma sõpradele ja omaenda naisele muutub tegelikult nagu omaenda tõekspidamiste ja nendesamade põhiväärtuste eestvõitlejaks ta ei tagane oma põhimõtetest ka kõige raskemates füüsilistes kannatustes. Tänu sellele tema võidab. Ja kui me küsime nüüd miks üldse tegelikult siis on meile neid püsiväärtusi vaja. Et kas me võiks rohkem minna kaaslasel ajam moega aia voolusega lasta ennast kaasa haarata kõigest sellest siis vastaks sellele niimoodi, et ei saa üks rahvus üldse püsima jääda, kui ta ei hinda ega ei taotle neid püsiväärtuseid. Selleks, et püsida, tuleb lähtuda nendest põhimõtetest. Ja väga hästi on see mõte väljendatud selles samas Artur Kapi oratooriumi Hiiob selle lõpukooris mille tekst ütleb, et nii õnnis on mees, kes ei käi õelate nõu järele. Ja et kõik, mis ta teeb, läheb tal korda. See koor räägib meile tegelikult täpselt nendest samadest asjadest mida me terve tänase saate jooksul siin raadiokuulajatega vahetasime. Selline murelik ja tõsine oli tänane Eesti luterliku tunni saade muusika inimesed, aeg mil stuudios olid Tõniste, muusikateadlane Vardo Rumessen ja Ene Pilliroog.