Kauaaegne Saaremaa kooli õpetaja Urve Kirss tan vahest tuntumaks saanud giidina mitmete Saaremaad tutvustavate trükiste autorina ja koostajana koduloolasena kes paljudele külalistele on tutvustanud oma kodusaart. Mõned aastad tagasi tehti ettevõtlikke kuressaarlase algatusel ja tema rahalisel toel korda sajanditevanune mälestusmärk Kuressaare lossipargis. Urve Kirss on üks paremaid Saaremaa kalmistute tundjaid. Urve, kuidas te võtsite vastu emotsioonid teie koduvalla Kaarma kalmistul toime pandud huligaanide tegutsemisest? Siin oli Teise maailmasõja ajal Nõukogude poolel langenud sõjameeste mälestusmärgile punase värviga soditud au, seltsimees Parts. Teie hinnang teguviisile, Urve Kirss. Et asi on niimoodi, et mina pean seda teguviisi eesti mehe kaevikust välja tulemiseks, õigemini Noormehe, sest teine maailmasõda pole veel lõppenud vale, et maailm teab, Eesti ajalugu ei tea midagi küüditamist okupeerimisest ja eestimeelsus olid kõige rängem pat nõukogude ajal. Ja see ajuloputus, mis 50 aastat kestis, kaotas ära eestimeelsuse ja see on praegusel momendil väga huvitav vaadata, et leidub siiski isegi Eesti valitsus mõningad inimest, kes on eestimeelsed, et kuidas nad on selle säilitanud. Ma küsisin Jaan õunapuu käest, kas see oleks eestimeelne. Ta vaikis selle peale. Ja kui ettepanek jaan Holmilt olijat kõikide valdade ja külade ja perede kaupa üles kirjutata inimkannatused, majade põlemised ja see niisugune oleks kaante vahel igas vallas, raamatukogus, koolis, siis Jaan õunapuu arvas, et seda ei ole vaja. Et sellega me nagu euroliit ütleb, et et see Venemaale ei meeldi ja milleks seda vaja on. Ja see oli 50 aastat ühelt poolt ajuloputus ja teiselt poolt hirm. Ei julgetud rääkida, seda sõna nagu eestimeelsust keegi ei kasutanud ja, ja siiamaani jah, mina pean vaieldamatult Eesti rahvast üheks, väga vana, kõrge kultuuriga rahva järglaseks. Kunagi mul oli Hispaania ajakirjanike armukalmistul, tema mainisid, et ta ei ole mujal näinud, et hauakivide peal on puud kujutatud seal kuusk või leinakask või midagi niisugust asja. Jah, ja siis ma hakkasin mõtlema, et näed, kui kaugele ulatub, kummalgi inimeste käest küsinud, mis nad hauakivile niisuguse tähise panid. Noh, see kena see meeldis, aga nagu põhjendada ei oska detsembris sügaval sisemuses looduse austamine ja praegu on üks uus asi, mis mõnede teadlaste puhul on, hakatakse rääkima loodusega suhtlemisest, aga see vana eesti kultuuril oligi just loodusega suhtlemine, mitte vägivaldselt millegi asja võtmine. Jätke see praegune teadus on, mis on nii vägivaldseks läinud looduse suhtes maksabki siis iseennast kätte, et uuesti selle loodussuhtluses nagu Toomessalu on üles kirjutanud rahvakultuuris neid, kuidas vanad mehed kui puu metsast maha võrdeliselt lausa põlvitasid puu ees ja palusid, hakkab ja see suhtlemine on tähtis. Ja see, mida ma praegusel ajal kõikidest asjadest kõige tähtsamaks pean. Et olukord mitte ainult Eestist vaid ühe maailma paraneks ning kolm asja, mis inimestel peab olema südametunnistus, isamaalisus meil muidugi eestimeelne Venemaal venemeelsus tähendab isamaalisus ja kolmas asi usk.