Tere hommikust. Mina olen Mare Palgi, kase ja Tuhala koguduste õpetaja. Loen täna Rooma kirja üheksandast peatükist, salmid 14 kuni 16. Mis me siis ütleme, kas jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi? Ta ütleb Moosesele Mahalastam, kellele ma halastan, heidan armu, kellele ma heidan armu. Nõnda sees Eisel, Tase inimese tahtest ega pingutusest vaid jumalast, kes halastab, kust otsast iganes oma elu või kellegi teise elu. Võtame, meil kõigil on oma vead. Ja teisest küljest vaadates meil kõigil on ka oma positiivsed küljed kumba külge meist näevad inimesed, kellega me igapäevaelus kokku puutuma. Kumma külje pealt näed meid sagedamini jumal, kelle ees ei ole peidetud ka südame mõtted ja inimeste eest varjatud teod. Vana testamendi laulik küsib retooriliselt. Kui sina, issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis jääks püsima. Minevikku me muuta ei saa enda ega kellegi teise oma. Kui teame mõne inimese kohta midagi halba, on meil raske seda andestada ja unustada. Ning see, mis on olnud, mõjutab mäe suhtumist olevasse. Üks mees küsis kord oma naiselt. Miks sa kogu elu meenutad minu mineviku vigu. Ma arvasin, et oled need andestanud ja unustanud. Ma olen need andeks andnud ja unustanud lastest naine. Ma soovin üksnes kindel olla, et kas sa mäletad, et ma olen nad andeks andnud ja unustanud. Patune pöördub jumala poole. Ära meenuta minu pate, issand. Milliseid patte küsib, issand. Sa pead minu mälu värskendama, olen unustanud. Jumal on kõigeväeline ka selles suhtes, et ta suudab andestada ja unustada halva, mida me oleme kahetsenud ning vead, mida me oleme teinud. Halastaja, jumal, sinu käes on andeksand. Kustutame patod. Ole meile armuline ja muudame elu nõnda et me ei peaks minevikku koormaid kandma, vaid võiksime need sinu ette panna ja rõõmsal ja kergel sammul edasi minna.