Tuulekell liigutab aega, iga aeg saab millalgi täis, igale asjale on antud aeg siin päikese all. Me ei tea oma igapäevases elus iga kord, millal see aeg, mis meile on antud, täis saab aga me märkame seda tähistamist milleski kindlasti oma elus. Et kas mingi koorem saab kantud või mingi rõõm saab otsa. Aga alati siis, kui midagi saab antud ja kui midagi saab otsa siis see näitab seda, et algab mingi uus aeg. Ja see aeg on jällegi antud meile selleks, et teha neid tegusid, mis meil kellelgi siin maailmas teha on antud. Täna siis suure reede saates, mis kannab pealkirja sinu tahtmine sündigu. Me mõtiskleme sellest võib-olla inimesele antud raskeimast palvest. Ja see on ka inimese poja inimese pojale kõige raskem palve, mis talle antud oli. Sest enne seda ju pöördus ta oma isa poole palvega Et ei saa võtta minult ärase karikas. Aga siiski, et sünniks sinu tahtmine ja nime siin liigume aega liigutamas tuulekell. Ja tänases saates on stuudios mõtisklemas küsimustele vastamas noor kirikuõpetaja Urmas Viilma kes ei jaksa aga saatejuht Ene bee roog. Võib-olla see tee, kuidas jõuda palveni? Sinu tahtmine sündigu, võiks alata ühest sellisest loost mis võib-olla on paljudele tuntud, aga võib-olla paljudele ka siiski tundmata. Aga meie kõigi jaoks üks ütlemata õpetlik lugu. See on kadunud poja lugu. Ja Urmas Viilma eksa jutustab meile taha selle loo. Lugu, mille Jeesus jutustab räägib ühest mehest, kellel on kaks poega. Loora neist poegadest ei ole sugugi rahul oma praeguse põlvega. Ja ta küsib oma isa käest oma osa varandusest et isa jagaks selle tema ja tema poja teise venna vahel. Noh, niimoodi juhtub. Noorem poeg saab oma varanduse kätte ja läheb laia ilma rändama. Aga seal ei lähedal sugugi nii, nagu ta on lootnud. Ta raiskab oma varanduse kasutab selle mitmesuguste lõbustuste peale, nõnda et ta lõpuks on täiesti ilma rahata. Ta üritab leida tööd ja saab lõpuks ühe töökoha. Ühe sealt ma kodaniku juurde kesta, oma sigade hoidjaks väljale saadab. Aga see noormees on väga hädas, sest tal ei ole midagi süüa. Ja ta on isegi sunnitud sööma seda, mida sead söövad. Ja nõnda seal, sigade hulgas olles mõtleb ta selle peale et seal maal, kus ta tuli seal, kus tema isa elab oli kuidagi palju parem. Ta mõtleb, et mu isal oli mitmeid palgalisi ja palju sulaseid. Ja isegi need said paremini süüa kui tema siin praegu. Ta mõtiskledes jõuab ta otsusele, et ta läheb tagasi oma isa juurde ja tunnistab isale. Isa, ma olen pattu teinud taeva ja sinu ees. Ma ei ole sugugi väärt, et sa püüaksid mind oma pojaks. Ja nõnda ta tõuseb ja lähebki oma isa juurde ja tunnistab isale oma süü. Isa on väga rõõmus, ta käsib oma sulastel tuua kiiresti kõige kallim kuub panna selle oma pojale selga, anda talle sõrmus, sõrmejalatsid jalga ja ta laseb koguni nuumvasika tappa ja teha suure pidusöögi. Isa ütleb, et sest see minu poeg oli surnud ja nüüd ta on jälle elavaks saanud. Ta oli kadunud, aga nüüd on jälle leitud. Ja nad kõik pidutsevad rõõmsasti. Aga vanem poeg on välja peal ja kuuldes pidu, hääli tuleb koju. Ja näeb, mis toimumas on. Ta saab pahaseks. Ta vihastab ja ei taha sugugi sisse minna. Ja siis tuleb tema isa õue ja palutada. Tule vaata, sinu vend on tulnud koju ja me oleme rõõmsad. Tule sinagi meie sekka. Aga poeg ei ole sugugi nõus sellega. Ja ta on kibestunud, kui ta ütleb, et sinu noorem poeg on oma vara ära raisanud. Aga nüüd ta tuli koju ja sina oled tema jaoks nuumvasika tapnud? Ma ei ole sellega nõus. Aga isa ütleb, poeg, sina oled ju alati minu juures olnud kõik, mis on olnud minu oma, on ka sinu oma. Ja nüüd oli ju tarvis pidutseda, sest poeg, kes oli surnud, on saanud jälle elavaks. Tema, kes oli kadunud, on jälle leitud. Kuidas selle tuntud kadunud poja loo puhul tänases päevas mõelda ja edasi otsida näiteks inimestena sellel teemal et kuidas siis oma elus otsida ja päästa seda, mis kadunud. Et. Ma usun, et kõigepealt me peaks vaatama iseenesesse, kas meie oleme ise üles leitud või äkki oleme me ise kadunud. Ja muidugi võiks küsida, et kelle jaoks kadunud või või mille jaoks kadunud me ju kindlasti paljud käime oma vanemaid vaatamas ja ja hoolitseme oma laste eest. Aga ma usun, et see ei ole siin kõige olulisem. Küsimus on. Kas me oleme kadunud ka taevaste jõudude jaoks või jumala jaoks kas me hing on kadunud mis ootab meid ees tulevikus. Mitte ainult see, mis on käega katsutav ja ja ka suuga maitsta või vaid mis on meie sisemisel minal tegemist selle looga. Kas on ta kadunud maailma hüvede ja luksusejanu ja, ja raha hulka. Ma arvan, et me peaks sellest alustama. Jah, et kas oleme kaotanud ehk midagi oma vaimses elus? Jah, just seda ma mõtlen. Et me ei ole leidnud viimasel ajal enamasti aega iseenese jaoks sest elutempo on nii kiire, et meil pole aega isegi lihtsalt maha istuda ja lugeda kasvõi head raamatut. Ja vaikuses mõelda vaikuse soojalt, aga võib-olla mõnedki meist ehk isegi häbenevad seda mina, millega nad selles vaikuses kohtuvad. Jah, see tundub nii kauge olevat, et või kuidagi rumalana, et ma nüüd istun ja ja mõtisklen. Ja võib-olla ka ekslik semina ja see äratundmine selles ekslikkuses. Aga see ongi ju see kadunud poja lugu. Nii et karta ei olevast midagi. Jah, aga, aga enne peab suutma endale tunnistada, et see ei ole vale istuda ja mõtiskleda või lugeda või, või kuulata, mida keegi teine mõtiskleb või tunnistad oma ekslikust. Jah, see on samm selle poole, et me taasleitud saame. Ja nii liigub edasi ka tuulekell. Piiblis on kirjas, et juudid on otsinud tunnustähte ja kreeklased on otsinud tarkust. Aga inimese poeg tuli rääkima usaldusest ja selle kaudu osust. Kuidas seda mõista? Noh, kui me piibli raamatut vaatama, siis tegelikult võime me Jeesuse elust ja tegevusest ja õpetusestki leida kõike seda kolme nii tunnustähti, nii tarkust, nii usku. Küsimus on ainult, kas need, kes otsisid tunnust tahta, said, sellised on tunnustaja, mida nad ootasid ja kas need, kes otsisid tarkus, said sellise tarkuse, mida nad ootasid. Ja kas usk, millest Jeesus kõneles, oli see usk mida rahvas ootas. Tunnustäht, mida juudid nõudsid? Ei olnud see, mida Jeesus neile pakkus. Kui Jeesus lubab, et ta võib jumala templi lammutada ja selle kolme päevaga üles ehitada siis on see ametitunnustäht, mille ta välja pakub. Aga mille üle hiljem ta aga hukka mõistetakse. Kui ta on suurkohtu ees, siis talle öeldakse või see on üks süüdistus, et tema on lausunud. Ma võin jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada. Ja kui ta veel ristil ripub, kui me räägime suure reede sündmustest siis kõnnivad pilkaja mööda ja ütlevad, et näed tema, kes on lubanud templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada. Ei ole seda suutnud. Ometigi Jeesus, just seda teed. Tan lammutamas templit olles surmas või suremas. Ja ta on seda templit taas üles ehitamas ülestõusmise päeval. Ja ometigi need juudid ei taipa seda. Nende oma silme all on toimumas tunnustäht. Nad ei näe seda sama, kui me kõneleme tarkusest. Kui me võtame lahti tema mäejutluse, siis on see täis parimat tarkust, mida üldse kuskilt leida võiks. Ometigi ei olnud see kreeklaste tarkus, ei olnud mitte mingisugune antiiktarkus mitte mingisugune filosoofiline targutamine vaid see oli sügavuti minev inimese südant ja hinge puudutav tarkus mis ei jõudnud lihtsalt nendele targutajatele kohale. Ja kui me räägime usust siis või usaldusestki, siis oli ju Jeesus, see, kes lausa ise oma eluga näitas, milline on tõeline usk ja usaldus taevase isa vastu. Ta käis pidevalt palvetamas mäel omaette hoolimata sellest, mis teda tabas, kõik kannatused, kõik valu, kõik mure. Aga ta läheb jumala palge ette. Ta ei hülga oma isa. See on, millest meil kõigil on on õppida. Ja see on see, millest meil kõigil igapäevases elus suhtes teise inimesega või suhetes teiste inimestega on just nimelt puudu ja me kannatame selle all, sest meie ka oma igapäevases elus suhtes teise inimesega tunnustähte nõuame tarkust ja ei oska ära tunnetada, mis võiks ja millise väärtuse, millise tasapinna võiks selles suhtes anda usaldus, millest tuli rääkima. Inimese poeg. Jah, ja kui me vaatame seda, mismoodi Jeesus oma jüngritega suhtub Kõik lubavad suure neljapäeva õhtul ümber laua istudes, et nad mitte mingil juhul ei anna ära Jeesust. Nad ei reeda teda. Ja, ja Peetrus lubab suure suuga, et ta on valmis isegi surma minema. Jeesus teadis, mis ootab ees, Peetrust ainult ütleb ilma hukka mõistmata, ta ütleb, et et sa jõuad mind ära salata, enne kui kukk hommikul laulab. Ja ka pärast me näeme, kui ongi kõik läinud, nii nagu Jeesus rääkis. Siis ei ole Jeesus, mitte lavastaja hiljem, kui ta on üles tõusnud ja taas Peetrusega kohtub. Vaid ta küsib tema käest, et kas sa armastad mind endiselt tagasi kolm korda sama palju kordi kui. Kui Peetrus on Jeesuses alanud ja seesama asi usaldus üksteise vastu ikkagi ka igapäevases elus. Ja see, kui keegi meie vastu on eksinud, kas Me suudame endalt küsida, et kas sa armastad mind endiselt hoolimata sellest, et sa oled eksinud minu vastu? Ja samas, missugust aega nõuab nüüd see samm et ondistusest usalduseni mõlemapidiselt see, kes palub andeks ja see, kes annab andeks, et üks asi on see andekspalumise tegu. Teine asi on see andeksandmise tegu ja, ja kolmas asi, mis ühendab neid mõlemalt on nüüd see, et millal sellelt pinnalt jõutakse usalduseni. Ja kuidas see idee on. Andeksandmise ja andekssaamisega on selline omapärane asi, et kui mina palun kelleltki andeks siis ma näitan oma usaldust tema vastu. Kui ta mulle annab andeks, siis näitab tema, et tema usaldab ta mind. Aga kui ta nüüd mulle ei andesta seda, mida ma teinud olen siis ometigi olen mina süüst prii. Mina olen teinud kõik, mis minust on olenenud. Ma olen kahetsenud seda, mida ma olen teinud. Ma olen kahetsenud oma eksimust, olen andeks palunud ja rohkem ma ei saa teha, ma olen astunud sammu lähemale inimesele kelle vastu ma eksinud olen. Ja kui tema nüüd ei suuda mulle andestada siis on minu usaldus olnud. Kui vastu betoonseina läinud kummi valmis tagasi põrkub. Me peame oskama ka andeks anda andeks saada, sest usaldus ei saa olla ühepoolne usaldus. Usaldus on mõlemal pool mõlemapoolne. Usaldus. Tavainimese jaoks? Ma kujutan ette, et üks päris raske probleem ja küsimus, kuidas mõista seda, et inimese poja ristisurm võib-olla meie minu pattude lunastaja lunastamiseks, kuidas tema veri sai kustutada minu patud ja sellel samal kombel inimese kombel edasi mõeldes on küllalt paljudele ka mõistetamatu kuidas tema ülestõusmine võiks saada ka minulegi teeks taevasse. Siin me jõuamegi inimese ja jumala vahelise usalduseni. Kui me ennist rääkisime inimese ja inimese vahelisest usaldusest siis nüüd me oleme inimese ja jumala vahelise usalduse juurde jõudnud. Ja siin rääkides Jeesuse surmast ja eelkõige tema ülestõusmisest peame me unustama nüüd selle inimliku tarkuse. Selle inimliku loogika jääb jäämagi usu ja usalduse juurde. Kui jumal inimeste usaldab ta räägib inimesele, et ma ei taha sinule midagi halba. Ma tahan, et ka sina oleksid seal kus on minu poeg. Et sa oleksid sealpool surma ja igaviku. Ja et seal oleks sul hea. Ja kui inimene nüüd oma mõistusega selle vastu võitleb tõrgub siis on toimunud samamoodi, et jumal on usaldanud. Inimene ei ole seda usaldust vastu võtnud, ei ole seda aktsepteerinud. Ja eelkõige saab kahju sellest inimene ise. Mida inimene tegema peab? Ta peab astuma sammu lähemale jumalale. Ta peab ühel momendil mõtlema niimoodi, et aga kui tõepoolest Jeesus surigi minu pattude eest kui ta tõepoolest ta tõusiski surnuist üles, nii nagu piibel kirjutab et mis siis on. Ja siis ta jõuab ehk selle järelduseni, et siis on tema maailmapilt hoopis teistsugune. Ta näeb hoopis midagi muud, kui ta seni on näinud. Ta näeb, et tema elu ei piirdubki ainult eluga siin selles ilmas noh, tema elu ei lõppegi ainult sellega, et ühel päeval mulda Sangitatakse. Me peame usaldama jumalat ja tema sõna ka selles suhtes, mis puudutab Jeesust ja tema ristisurma ja tema ülestõusmist. Kui ma julgen tunnistada et Jeesus on tõepoolest surnud ka minu pattude eest. Ja ta on ka ülestõusnud selleks, et ka mina võiksin ühel päeval sama teed minna, kui ma teda järginud siis ma olen palju saavutanud. Siis ma olen usaldusliku suhtes jumalaga. Ja siin ei olegi midagi muud inimesel teha. Ta peab kõrvale jätma selle tarkuse ja ja selle loogilise mõtlemise, mida talle koolis õpetatakse. Ja mida ta on õppinud siin elus selles maailmas. Kui ma oskan usaldada jumalat, siis võime usaldada aga tema sõna. Ja võin uskuda, et Jeesus ongi surnud ja üles tõusnud. Ja kui mina nii teen ja teda usun siis on ka minul seesama saatuse ees. Ja see Award avardab meile palju laiema silmapiiri. Ma näen ka kaugemale. Ma näen igavikku. Selles maailmas, kus me elame, oleme ju vastuvaidlematult kõik kogenud seda, et inimesega peab rääkima selles keeles, mida tema mõistab. Haritud inimesed mõistavad mitmeid keeli ja see on nende rikkus. Ja nii saavad nad üle maailma omavahel väga edukalt suhelda. Aga me sageli unustame ära selle keele mõiste ülekandmisel inimese ja jumalavahelisse suhtesse. Ehk lihtsustatult öeldes selle maailma asjadest on ju raske rääkida teise maailma keeles ja teise maailma asjadest on raske rääkida selle maailma keeles. See keel kahtlemata. On olemas usalduse pinnal ja see on arenev ja see on väga sisemine ja peidetud, kuidas see, kuidas see on kellelgi see tunnetuse küsimus, see tunnetus seostub usalduse küsimusega ja see on seal see maailma ja selle maailma keele grammatika kõige olulisem reegel. Usaldus. Mis puudutab nüüd seda, et kas meie mõistame seda, mis sealpool toimub siis võiks taas pilgu lüüa piibliraamatusse, isegi kui me teda võtame ainult kui raamatut. Ja mitte jumala sõna. Ja me võiks taas otsida üles ühe tähendamissõna, mille Jeesus on rääkinud. Isegi kui me võtame Jeesust kui lihtsalt ajaloolist isikut on see tähendamissõna ikkagi väga tähendusrikas ja ta räägib just oma surmast ja ülestõusmisest. Ta toob näite seemne ivakesest, mis külvatakse ja mis sured seal mullapinnas, selleks et temast võiks tärgata uus elu. Ja see üks seeme kannab mitmekordset vilja. Ja see oli tähendamissõna, mille Jeesus rääkis just nimelt, et inimesed mõistaksid, mida tähendab tema surm. Et see ei tähenda hukkus, ei tähenda hävingut, vaid see tähendab uut elu hoopis teises kvaliteedis mida meie praegu ei mõista. Ja see uus elu peaks olema siis see, mis ootab meid kõiki ees peale lahkumist siit ilmast peale ülestõusmist, nii nagu Jeesus on lubanud ja siin ongi seesama usaldusel. Ma usun, mida ta on lubanud ja usaldan seda. Ma ei usu seda. Mul ei ole kaotada mitte midagi. Kui ma ei usu, siis võin ma surra teadmises, et see ongi nüüd lõpp. Kui ma usun, on mul vähemalt lootus, et see ei ole lõpp vaid elu jätkub ka sealpool. Nii nagu Jeesus on lubanud. Igal sügisel langetab puu oma vanad lehed, selleks et kevadel pungadest saaksid uued tärgata. Ja kevade tulekut on juba ka Mike õult sildi tuulekelladest ju kuulda. Mida me siin tänasest oleme kuulnud? Ma ikka pildi muusikat. Aga Uku Masing on öelnud ühe sellise mõtte. Meil on Uku Masingu aasta mida oleme mitmeti püüdnud tähistada tema väga mitmekülgsele tegevusele tagasi mõeldes. Uku Masingut sõnanud, et usk on inimese alandlik, leplik ja koordineeruda tahtev hoiak selle suhtes, mis ta tunneb, olevat mõistetamatu saladusliku ja endast, kõrgema ning võimsamana. Ju ta nii on. Nii tiksub edasi tuulekell kord ägedamalt, kord tagasi hoitumalt. Nii on see aeg antud meile siin elus, kord rõõmsam, kord kurvema ja raskema koormaga. Jah, kõigele asjale on määratud aeg siin päikese all. Öeldud on, et on antud ka jumala oota Te või armuaeg. Martin Luther on kõnelnud rahvale ühe hoiatusjutluse jumala armust, mis on nagu äikesepilv ja kurjakuulutav. Aga see äikesepilv toob alati värske õhu hoopis teise kliima, ilma seal soojema või külmema ja midagi toimub siin elus. Mulle tundub, et. Me oleme elanud juba hea mitu aastat omal kombel justkui jumala armuajas. Jumal ootab nüüd meie tegusid, sest ta on andnud meile taasiseseisvuse. Me oleme saanud ümber hinnata oma ajaloo lähi- ja kauge mineviku. Oleme saanud ümber hinnata oma väärtushinnangud ja teinud teisigi väga olulisi otsuseid. Mu meelest on see väga kõnekas jumala armuaeg, mis on meile antud. Ja nüüd küsimus, millise painze vundamendi peaksime looma enesele rahvana? Sell jumalast antud armuajal? Ma arvan, et, Et see vaimne vundament Võikski olla tahtmine ja oskus mõista, et me elame armu, vajas. Inimene on juba selline, et ta kipub nägema esmalt halba Esmalt seda, mis tundub talle ülekohtune. Ja siis, kui ta seda näinud on, siis ta vihastab. Siis ta isegi kirub ja vannub. Sistaniaabia sõitleb. Aga see ei vii edasi. Võtad seda teemat natuke laiemalt? Ma usun, et meil kõigil on värskelt meeles nädal aega tagasi olnud küüditamise aastapäev. Ja see on minu meelest üks märk sellest millise katsumusi jumal meie maale saatis. Kas me tahame sellega nõustuda või mitte. Aga see on ka märk, et ta on olnud siiski armulik. Seoses selle 50 aasta taguse sündmusega meenub mulle üks vanaproua, kes kord kirikuõpetaja käest vihaselt küsis kus on see armastav jumal, kui ta mind ja minu peret Siberisse viis. Et ma ei suuda enam sellist jumalat uskuda. Ja ma mäletan ka selle kirikuõpetaja vastust sellele prouale kui ta ütles, et aga ta ei oska näha jumala armastust selles, et tuhandeid ja enamiku teie pereliikmeid tagasi toonud elus ja tervena. Aga paljud teiesugused jäidki Siberisse. Et mida me nüüd oskame rõhutada seda halba või head. Ja kas me oskame jumala antud õnnistust ära tunda? See, et meil nüüd pea 10 aastat juba iseseisvus või vabadus on, see on ilmselge. Jumala arm. Jumala kingitus. Nüüd on jälle küsimus. Kas me oskame seda nõnda näha. Ma kardan, et me upume. Kõige selle sära kõige selle klantspiltliku maailma sisse ära ilma et me näeksime seda vaimselt sealpool või seal taga. Me peame oskama ka jumalat usaldada siis kui kõik tundub väga hästi olevat. Aga ka siis, kui kõik tundub halvasti olevat. Piiblis on üks huvitav lugu iii abist, mida paljud kindlasti teavad mehest, kellelt jumal võttis kõik, mis tal oli tema pere, tema varanduse. Job ise haigestus. Kuigi ta oli jumalakartlik mees. Ja kui käskjalad tulid talle teatama, et tema pojad on surnud. Tema lambad on varastatud, tema maja on hävinud. Siis ütleb Iiob alasti olema, ema juhust olnud ja alasti pöörduma tagasi. Issand on andnud ja issand on võtnud. Issanda nimi olgu kiidetud. Ja veel rõhutab pühakiri, et kõige selle juures ei teinud Iiob pattu ega rääkinud jumala kohta halba. Me oleme täna jälle sellises olukorras, kus räägitakse kriisist ja majanduskriisist. Ja tõepoolest, elu eriti maal on, on tõesti trööstitu. Kuid ometigi ei ole, sa ei ole see võrreldav isegi nende kannatus aastatega, milles me olime mõnekümne aasta eest. Me kipume olema väga lühinägelikult või ma ei oska tagasi vaadata ja õppida oma vigadest. Me peame halba öelda kogu aeg, me peame, aga. Aga usaldus jumala vastu, kui ta on andnud meile armuaega, siis on tal ka meiega head kavatsused ja plaanid. Usaldagem tema soove ja kavatsusi. Üsna sageli oma elus me ju ei märka seda, mis on meile kõige lähemal. Ei märka seda, mis on nii-öelda kahe silma vahele jäänud. Ja tavaliselt on see üks kõige põhilisem ja olulisem asi võtmeküsimus, mis on meil kahe silma vahele jäänud. Me ajame taga edu ja raha ja töötame rügame päevade viisi selle edu ja raha nimel. Ja oleme väga sügavalt pettunud, vintskleme oma eruelumuredes, sest me ei ole saavutanud nii suurt edu ja nii palju raha. Ja me ei tunne rõõmu. Aga kui me hakkaksime tegelema suures osas rõõmuga sellest asjast, mis meile pakub rõõmu, see töö, see tegemine, see eesmärk, see idee, mis pakub meile rõõmu siis me märkame üsna kiiresti, et see rõõm toob meile ka seda rõõmu. Et meil on ka tõepoolest rohkem raha ja suurem edu ja nii et me seame oma eesmärgid valesti. Ja see on põhiline viga, mis võib-olla tänases elus. Jah, sa tuletasid just nimelt selle raha ja varaga meelde taas sedasama eesti rahva kurba kogemust. Kui jõukad talumehed võeti nende taludest ja neile anti mõned tunnid aega lahkuda. Ja kõik, just nimelt see materjal, mis neil oli, jäi, jäi maha. Nad läksid, ilmad, teadsid, kuhu nad lähevad. Nad läksid kaasas üks komps mille sisse nad olid pakkinud nii palju nende arvates vajalikke asju, kui nad uskusid, et neil vaja läheb. Sest tegelikult nad ei teadnudki, kuhu nad lähevad. Ja kui nad laaditi maha kuskil kaugel Siberis siis oli kõik see ballast maha jäänud. Mis takistas näha, see võib tunduda julm praegu niimoodi rääkida ja minul noorel inimesel eriti. Aga ometigi me näeme, mismoodi inimesed jäid püsima seal just nimelt tänu sellele rõõmule, millest sa rääkisid. Nad hakkasid elust ka seal otsima. Positiivset optimism oli see, mis neid kandis. Ja seal nad leidsid, et võib rõõmu olla ka väikestest kartuli pabulatest võrreldes nende suurte mugulatega, mida nad siin olid võib-olla üles noppinud. Nad nägin, et seal võib rõõm olla ka lihtsalt asemest, mille peal pikali heita. Olgugi et nad olid harjunud võib-olla pehmete vooditega. Ja seal, mis hoidis inimesi Usaldus üksteise vastu, mis oli väga-väga raske sealsetes tingimustes. Ja hoidis ka rõõm hoidis ka pillimäng hoidis laul hoidis kõik see, mis võib-olla kodus oli juba varjule jäänud. Aga mis nüüd taas seal, kui kui puhastatud pärl uuesti särama lõi. Ja ma arvan, et paljud neist mõistsid Et kõige olulisem oli nendega kaasa tulnud. Kui nad said asumisel veeta veel koos oma perega siis oli neil ju kõik kaasas perekond nende teadmised, Nende usk, nende optimism ja rõõmsameelsus. Sest kõik see, mis maha jäi, oli materiaalne ja see tõepoolest varastati. See tassiti laiali. See jäi nii, nagu ta siin oli. Tagasi tulles sai nad uuesti hakata seda koguma. Aga nüüd nad olid kogemuse võrra rikkamad. Neid hoidis just nimelt rõõm. Ja usaldus üksteise vastu. Tänase saate teema, sinu tahtmine sündigu viitab ju kõige otsesemalt Meie isa palvele. Toomas Paul on kuidagi teistmoodi sõnastanud rõhuasetus natukene teisiti olnud. Selle palve ühes mõttes tulgu sinu riik, sinu tahtmine sündigu ka maa peal nii nagu taevas, nii siin kui seal. Ja see on ju täieliku usalduse kogemus kõiges, millest me täna oleme rääkinud. Aga et rääkida sellest palvest, sinu tahtmine sündigu, peame tagasi pöörduma oma mõtteis jälle selle teksti algusaega inimese poja palve juurde Getsemani aias. Missugune oli see lugu? Lugu oli siis järgmine, et Jeesus Enne oma vangid vangistamist läks õlimäele, kus ta oli harjunud käima palvetamas. Ta võttis kaasa oma lähemad jüngrid. Ja ta ütles neile palvetage, et ei satuks kiusatusse. Ka see on üks palve. Meie isa palve seest. Ja ta ise läks pisut eemale. Ja nagu piibel ütleb, langes põlvili maha ja palvetas. Ja tema palve oli siis isa, kui sina tahad, võta see karikas minult ära. Ometigi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma. Ja piibel lisab, et ingel taevast tuli teda kinnitama. Võib-olla on oluline veel nimetada, et tema jüngrid ei osanud palvetada tol momendil. Ja Jeesus käis neid mitu korda üles ajamas. Kuid sellest polnud tulu. Jeesus ise käis korduvalt veel palvetamas. Ühel korral koguni palvetas ta nii tõsiselt. Piibel ütles, et ta heitles raskesti. Ta higi muutus lausa nagu maha tilkuvateks vere piiskadeks. Aga oluline siinjuures on rõhutada, et ta palus. Isa, sündigu sinu, mitte minu tahtmine. Tulles nüüd meie isa talve juurde kus on lause, et ära saada meid kiusatusse ja lase lauset. Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Siis Martin Lutter, keda korra juba siin tsiteeritud on, ütleb oma väikeses kategismuses selle talle kommentaariks. Et ega Meie ei saa takistada või mõjutada jumala tahtmist. Jumala tahtmine sünnib nagunii. Aga küsimus on, et kas see tahtmine saab teoks ka minu juures minu juures, kes ma palvetan. Ja seda tehes ma palungi, et et selle läheks teoks ka minu juures. Seal minu palve jumala poole. Ja see on jällegi see asi millega me inimestena leppida ei taha. Me ootame, et jumal käituks nii, nagu meie tahame. Ometigi ta ei tee seda tihti. Me palume temalt midagi, mis ometigi meie arvates täide ei lähe. Ja siis me taas pettuma. Kuid me tihti ei oska vaadata asjale nii, et kas see palve oli ka jumala tahtmine või oli see ainult minu tahtmine? Ongi seesama asi, et et minu, mina kipub olema suurem kui jumal. Ja ta läheb veel suuremaks, kui ma oma tahtmist mitte saades hakkan jonnima nagu väike laps. Ja pööran justkui selja jumalale. See on sama, kui väike laps jookseb emast eemale, kui ta ei ole saanud seda, mis ta on tahtnud. Ema ei ole talle ostnud kommi või mida tahes. Ja siin me näemegi, et me oleme tõepoolest väikesed lapsed, tihti jumalaga suheldes. Ja see nõuab suurt julgust. Ja jumala usaldamist. Kui sa palud, et armas jumal see, mida mina palusin, on tõepoolest nüüd see, mida ma olen tahtnud, aga kui see on kooskõlas sinu tahtmisega, siis luba sel sündida. Kas me julgeme lisada oma palvetele või oma soovidele selle lauset? Isa kui see on sinu tahtmine sündigu nõnda või sündigu sinu, mitte minu tahtmine? Ja kui me vaatame suure reede sündmusi Jeesuse palvet Getsemani aias kus ta palub, et isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära. Ometigi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma. Siis me näeme, et ta tegelikult juba teab, mis teda ees ootab. Aga ometigi ta talub jumala poole. Aga ta lisab, et, Olgu sinu tahtmine, minu tahtmisest ülem Jeesusel oli piiritu usaldus oma isa vastu. Isegi nii raskel teekonnal, millele Jeesus asuma pidi usaldas ta jumala tahtmist. Oleks võinud tõepoolest põgeneda ta, tal oli veel see võimalus. Seal Õlimäel oleks võinud tõepoolest relvastada oma jüngrid või mida tahes. Kuid ta ei teinud seda. Usaldus jumala vastu. See on oskus, mida me peaksime jumalalt enesele paluma. Et ma suudaksin jumalat usaldada. Nii et inimene siin tänases maailmas võib ületada oma piiratuse vaid siis, kui ta unustab ära oma mina ja ei klammerdu enam iseenese külge. Vaided palves, sinu tahtmine sündigu, sünnib koos ka palve, minu tahtmine koos sinu tahtmisega, sinu tahtmine koos minu tahtmisega sündigu. See on siis inimese teekonnal üks märk, mis avab piiratuse ja lõplikkuse värava. Ja lükkad meid välja sellest avarasse arenemasse, vabasse kooskõlla ja olekusse. Ja selline oli meie tänane saade teemal sinu tahtmine sündigu. Stuudios olid Pärnu-Jaagupi koguduse õpetaja Urmas Viilma ja saatejuht Ene Pilliroog. Ning Me kuulsime Mike õuthildi tuulekelli, mis praegusel hetkelgi veel helisevad.