Eesti luterlik tund. Tere, te kuulete Eesti luterliku tunni saadet, jätkame eelmisel pühapäeval arutletud teemat kodust. Saate külalisteks on eelmisest korrast tuttavat Kertu ja Hermo MINA, OLEN siir. Viies. Tänase arutelu pealkirjaks võiks olla kodu, tervis, kodu kui süda, mis on elutegevuse aluseks. Head kuulamist. Ka. Ja ka Palo ja Atla huulde. Raadley lääne- ja Araabia luure Peegiga. Kui ma aga ma ei viitsi teha, ei saa, see oli siin meil saata ta Eesne ta agu Heedeiza. CDC Hiina muu lapsi ei kaitse liha, ta ei saa aga juude kaasa Haasa päevaga. Suurus eksa lähim. No ma ei taha, ma saan luu, reedi, ilmi bar Jaagusse heinu, hääli see siin maha. Su heldus ja hääbuv, muu sünda kleidiks, suusameil see nii toit kui puude taeva poole. Uus ka. Ja kiida uute kes nüüd laadne ei. Abja tehnika. Eelmise saate viimane mõte oli see, et kodutunde tekitab see, kui inimese hing ja vaim püsib koos. Siit edasi minnes ma hakkaksin rääkima kodu tervisest ja seda võrreldes südamega. Sest süda onju inimese elu alus. Ta paneb vere käima. Ta on lakkamatult tööl. Nii nagu on iseenesest mõistetav ka meie kodu ja tahaksin küsida, mis seal teie kodu, süda, mis panete käima. Kertu, ma arvan, et minu kodusõda mis paneb ta käima, hirmu puudumine? See, et ma ei pea kodus, ma ei tunne mitte mingisugust hirmu üks keskkonnast või mingi ümbritsevast. See on see, mis seal sellise kindluse, mille järgi ma võin öelda, et ma olen kodus. Ma ei pea kartma. Herman. Minu puhul on selleks privaatsus, see eraldatus, mis kaasat et ma saan teha oma toiminguid ilma kellelegi silma või ütleme kõrva või ütleme, keegi pealt vaatame kolmanda pealt isikuid või et, et see jääb ära. See on muidugi minu asi selles ruumis täpsensioneeri seina, mida ma, mida ma mõtlen, see hetk võib-olla see ei ulatu kaugemale. Et siis ma küsiks Hermad kas need kolmandad isikud, kui me eelmine kord rääkisime, kodu teeb koduks need inimesed, kes seal on. Kas sa tunned ka siis, et need inimesed võiksid olla need kolmandad isikud, kelle sul on vaja privaatsust saada? Mõnikord ma usun kindlasti siis, kui on siuke Sügavamale privaatses, et seda ei saa, on mass, mida sa oled teistele ei räägi ja mis, mis võetakse ainult endale. Ja iga inimene tahab kodus olla üksi, isegi kui tal on perekond. Nii et kodu on see, et sa saad olla vabalk privaatselt ja hirmu tundmata, et sa võid alati sinna minna ja rääkida, kui sul on midagi. Et sul on alati inimene, kes sind kuulab või, või toalilled või koer või, või kasvõi neli seina. Ja kui nüüd südamega paralleele tõmmata, et südant korras hoida, peame tegema sporti tervislikult sööma. Ja kui nüüd siia tagasi tulla kodu mõiste juurde, et kodus suhted oleksid korras, kas te kumbki näeb, et te peate selleks midagi tegema? No ma usun, et peab, tähendab ei tohi olla konfliktne inimeste vahel mõtled selles, et inimene kodurahu säilitamisel midagi teeks ta ise olla, ületada neid piiratud, peavad arvestama teiste inimestega. Aga kas sa tunned, et sa pead nagu püüdma? On mõnikord on, aga eks selline mänguruum annab sulle mingisuguse teistsuguse. Ütleme teistsuguse väljenduse, vii. Kuidas sa elad? Kertu, kuidas siin on tunne? Jah, eks muidugi peab varastama selles mõttes et vahel tuleks arvestamine iseenesest erapingutada, aga teinekord teinekord tekkidega selliseid väiksemaid hõõrumisi sellest loomulikult eriarvamusi. Aga nagu Härma ütles, et ei tohi lasta minna kodus vähemalt asjadel konfliktideni või kui, siis, et need oleks sellised rõõmsad, rõõmsad. Aga kui neid konflikte tekib, kuidas teie lahendate oma kodus neid Hermo? No põhimõtteliselt ikkagi parem konflikti lahendaja on aeg ise. Et kindlasti ütleme leiab mingeid vahendeid, hakkasin kondlikum kriisist välja tooma, aga üks, üks nendest lahendustest on aeg rahulikult, aastad mööduvad, unustatakse ära. Kergemad ei ole muidugi midagi sellist raske. Aga läbirääkimised või need on ikka lõika? Jah, ja nii on ka südamega. Et kui süda töötaks loomulik, aga me ei mõtle selle peale ja me mõtleme pahatihti alles siis südame peale, kui infarkt on käes. Nii peaksime ka mõtlema kodu peale, ennem kui suurem konflikt tekib. Aga meie eelmisest saatest jäi kõlama selline mõte, et nägemus kodust on kui vanaema kootud sokk. Visioon südamest on see, et ta on punast värvi. Aga tegelikult on mõlemal oma reaalne füüsiline kuju. Võib-olla kirjeldaksite näiteks, mis on see, mis teile kodus kõige rohkem meeldib? Mulle põhimõtteliselt ikkagi see, et see on oma kodu, kus mu ära see presimenena suurim. Muidugi võiks alati parem olla. Aga see, mis mul olla. Kodueelmine kord sai räägitud sellest, et saatekülaline väitis, et tema kodune NSV Liit tuli NSV Liit. Ja ma hakkasin mõtlema, et et koduomanditunnet, et kodu on midagi sellist, mis iial ei muutuda sammast ei muutub, aga ma arvan, et et kodumuutmisest sa saad ise osaline olla, ta muutub vastavalt sinule ja sinu soovidele. Sa võid seda ise kujundada, aga sama selle ülejäänud sind ümbritsev maailm, et see võib muutuda sinust olenemata ja sa pead sellega kohanema. Agoduga, sa ei pea kohanema kaduse, võid ise kujundada. Et see on kodu juures, et oleks selline. Teine aspekt. Ma nüüd küsiksin seda, kas kujunenud või kujundatud kodukassat ise kohaneda, mitte sina kohandud kodu, vaid sa juba lähetati kohandatud keskkonda. Ennanstronees, ütleme näiteks, kui sa lähed kellegi tädi juurde elama, kus on nagu tädi maitse, kes on selle korteri omanik või ütleme või majaomanik, sa oled sunnitud, ütleme, tema kodukaunistamise nagu endale vastu võtma. Kas see keskkond hakkab siis sind? See oleneb, kas ma tahan teda makatuks teha või mitte. Et kui mann olen tädi juures, ma võin selle, oleneb kas minu vabast tahtest tekitatud selline minemine kellegi teise koju, et ma pean seal kohanema. Ja ma võiks seda teha, aga samas ma võin seal ka ju midagi ümber kujundada vastavalt oma soovile. Aga kui sa sunduslik minek, siis, siis ma ei saa teda oma koduks pidada. Aga kas ütleme vastu võtma seda koduna läheb paremini, siis ütleme, kui inimene armastab seda inimest, kelle kodus on nagu armastus selle inimese vastu kandub, üle, kandub üle selle ka, ütleme, koduks. Jah, ma arvan, et siis on inimesel kergem seal kohaneda sest teda aidata takse ja see aitaja aitaja vastu on kohane jäldatud tunded. Siis talle jäetakse ikkagi tallele hirmu ja tal on privaatsus ikkagi. Temaga arvestatakse. Jah, ma arvan, et kodu juures on see oluline, et sa saad vaba tahte alusel tegutseda. Eesti luterlik tund elus juhtub nii mõndagi, et siin tuli juba jutuks et inimene võib sattuda erinevatesse kodudesse, on lastekodu, turvakodu. Vanglat koduks nimetada muidugi ei saa, aga ta on siiski koht, kus inimene mõnda aega peab viibima. Et mis te arvate nendest kodudest, kas inimene saab, kuidas hunnik? Nüüd on meil olnud, kui ta, ütleme, sunnitud vangla puhul ta ei saa seda kodus, võtsime kinnipidamisasutusena ja seal on teatud kord kannab oma karistust seal ja ta ei saagi vabadusse Valga vabannast tunda, kuidas sa oled vaba ennast? Nagu lastekodumaal, siin on see, mis enne saadet rääkisime, et võimalus, et kui sa oled väike, väga väikelastekodusse Etti sisse ja ei mõju. Nii rusuvalt see lastekodu miljöö kui või näiteks, kui sa oled sinna hiljem toodud, ei, oled juba vanem ja sind antakse vastavaks. Jah, sul peab olema, kas kogemus, aga samas jälle kui väike laps tuuakse lastekodusse, siis väikelapsel alati abitum ja tal ei ole võimalust endale ise kodu teha, ta peab kohanema sellega, kuhu ta on toodud. Kui tal puudub kogemus varasemast päris kodust siis see on tema jaoks kadu, et siis ma ei oska öelda, aga tähendab ma ei tea. Aga võib-olla võib-olla see on tema jaoks kodu läbi nende inimeste, kes võtavad ära temalt kõikvõimalikud kartused hirmud läbi nende inimeste, kes seal on. Ma arvan, et see oleneb väga palju sellest keskkonnast lastekodus, et need inimesed samas vööd süvendada hirmuühiskonna ees ühiskonda min mineku ees või üldse inimeste ees. See on väga, väga suhteline. See on traumeeriv muidugi, aga samas võib selline asi juhtuda ka su enda kodus. Kui sul on selline probleem problemaatiline. Siis saad nagu omas kodus, võõras ei tule nagu omavahel sõdades nagu ühiskorterisse, kus inimesed on, jääd ikkagi võõraks üksteisele. Kui on probleemsed pered, siis siis sealsed vanemad ilmselt ilmselt samamoodi ei aita oma lapsel tunda kodus ennast turvaliselt. Aga mida peaks siis tegema, et vahest on täiesti õige ja vajalik vahetada kodu? Ja see on üsna raske noorele lapselapsele ja see üldiselt vist tõesti võimalik, aga täiskasvanud ja seda teevad. Taas need inimesed, kellel on, ütleme, probleemset kutsub, et ma usun, et neil on ikkagi mingisugune idüll sellisest oma probleemide vabast kodust tõusnud ja nagu ma ka oma lastele lähevad hoopis teistsugust keskkonda kodu kaudu edasi anda. Nende lapsed ei pea kasvama siis keskkonnas, nagu nemad olid sunnitud kasvama, ütleme nii. On üsna palju näiteid sellest, kus vanemate vanemad on läinud näiteks lahku või on laps kasvanud. Probleem siis kadus, kui ta on ise saanud täiskasvanuks, siis ta loomulikult kõigepealt tahaks oma lapsele head kodu, mis oli tema ideaalpildis, aga samas, kui tal lapsed on, siis paratamatult ka seal võib toimuda see asi, et vanemad lähevad lahku ja tekib uus probleem. Kodu. See võib olla selles, et see inimene, laps talletab vanemate käitumise endasse, toimib alateadlikult nagu vanemad, kes läksid lahku. Sooviks heledus eurose. Sellepärast ongi hästi tähtis kodu hoida ja võimalikult tervena et ei läheks katki konfliktile igaks juhuks üle pea. Jätkaksime kodunt võõrandumise teemal mis on selle põhjuseks? Võib-olla see on kasvatakse välja mingi sellest kodust võõrandamine võib-olla sellega seoses kodu mingid nõudmised muutuvad, teisenevad ja ka vajadused muutuvad, need kodu ei rahuldanud neid. Vajadus. Ja see põhimõtteliselt ei ole ju konflikt, vaid see on tegelikult areng ja ja see on asjade loomulik käik. Jah, võib ka nii öelda, sest ma ei usu, neid inimesi on ka, ma arvan, et kes algusest peale oma vanemate kodus elaksid kuni elu lõpuni ikkagi sa tüdined ära selles keskkonnas, kus sa oled kas abiellud, siis sa lahkud vanematekodust või, või tuleb olemata, kui ütleme nii, et need on kõik, need muutus keskkonna naerist. Kodu, kodu muutub. Noh, põhimõtteliselt oleks võimalik muutuda koos koduga, et mitte minna kodust ära, vaid muuta kodu vastavalt oma vajadustele. Aga siin on, ütleme näiteks vanematekodu ja siis abielukodu kus minnakse vanematekodust mehe juurde või ütleme siis või ka või ka naise juurde elama ka kodu, kodu mõiste muutub siis selles ajas Siis ei tohiks seda traagiliselt võtta, vaid see peaks olema siis mõlema poole mõistmine ja sallivus ja koostöö. Aga tavaliselt, kes võtavad traagiliselt, on vanemad, kellel on teatud omanikutunne laste suhtes, et kui lapsed kõigepealt nad lihtsalt murdajas lähevad kodust välja ja ütlevad, et ei tule enam tagasi. Ja hiljem, kui nad näiteks abielluvad. Et siis see on vist rohkem vanemate hirm. Jah, sest lapsed on ise rahul. See teadmine, et nad ei ole rahul, siis oled tõenäoliselt kui tuleb, siis aastaid hiljem. Võib-olla laps siis ainult püüd sõltumata selle iseseisvusele. Ja see nagu kannustab nätaka looma oma kodu. Ja vanematel on hirm selle oma väikese lapse suurde ellu minemise ees, et tahaks veel ikkagi suunata ja tagasi hoida. Jah, soovitada häält poolt hirm, et ei tea, mis tast saab, aga teiselt poolt ka see juba raske ümber harjuda. Kui oled harjunud ühtemoodi. Hirm selles, et ütleme, seal olen sinusse, et polnud aega ja ütleme, et sinust tuleks midagi seal hirm ka see, et sinu hool ja vaev raisku minna. Ja siis tuleb seda ka öelda, et me teine pool, kelle juurde minnakse, seda võib-olla täielikult ei usaldata. Tihtilugu vanemate poolt. Ma lugesin ühte raamatut, kus oli väga hea mõte elutempo kohta, siin oli, et sellest, et elutempo on kiirenenud esemed valmivad kiiresti väikese vaevaga saame kiiresti ja kergesti sihtpunktidesse ja teateid kogu maailmast jõuavad kiiresti meieni. Oleme otseühenduses oma lähedaste kogu maailmast kuid sellest hoolimata kannatame ajapuuduse all. Ja meil ei ole aega mu kodu jaoks ja oma lähedaste jaoks, kust leida aega kodu jaoks. Nüüd on küsimus selles, et kas ei ole aega kodu jaoks, et kui ma olen kodust kaugel, siis ma ei ole füüsiliselt, ma ei tunne seda koduga keskkonda, seda kaitsvat nööri enda ümber või ma ei mõtle selle peale. Ma olen kaugel, ma siiski mõtlen kodu peale. Jah, aga kui sa oled lähedal siis tõenäoliselt ma mõtlen kadu peale, aga ma lihtsalt füüsiliselt viibin näiteks kolme bussipeatuse kaugusel kodust. Paljud ütlevad, et nad teavad, kuidas ainult magamas. Aga siis nende katuse, nende vabadussõda oma kodust teha, nad saavad kodus magamas käia. Kuidas teie arvate, kas teil on aega oma lähedaste jaoks kas nad vajavad seda teie arust? Noh, alati võiks öelda, et aega võiks rohkem olla. Ka see teadmine tuleb alati hiljem kulat midagi juba ära teinud. Ma ise arvan, et mul on piisavalt aega, aga ma ei tea, kas mul on piisavalt tahtmist või oskusi sest kõik nõuab veid tuleb läbi kogemuse ja kui sa teed midagi valesti või midagi niimoodi, mida oleks saanud teha teistmoodi ja tõenäoliselt paremini. Järgmine kord püüad seda teha paremini. Ma enda pool aruanne alati võiks, sul läheb vist inimest rohkem aega nende nendega suhtlemisel. Et noh, kahjust nagu on see võib-olla läbi kogemuse, tulebki see teadmine sellest, et võiksin, võiksin rohkem inimsuhetel rokk Tarbla pöörata sellisel kujul ütleme, suhteliselt suhtlemise käigus. Olla egoist Karmo ennem ütles, et peab arvestama ka teistega, kes sinu ümber on leidnud lahendusi. Tihtilugu kuidagi enese teadmata, teised ütlevad, et sa käitud egoistlikult või sa oled egoistlik, et et siin on ka väga raske seda tunnetada, millal sa oled egoistlik, ma isegi enda puhul tunnetan seda, mõnikord. Egoism on, piir on väga, väga raskesti tajutav, endale enesele. Aga muidugi jah. Nii palju, kui võimalik, tuleb seda. Aga nüüd teist teemat arutledes, et see mõtlemine, et ilmselt see, et kui sa teise peale mõtled, sa mõtled siis, kui sinu peale mõeldakse see nagu vastastikku andmine, vastastikku võtmine. See sõltub ikkagi ikkagi nendest inimestest, kes kodus ja kodus on seda suhteliselt kerge teha. Kui sa tunned ennast kodus hästi ja vabalt, siis kahest vastata. Tihti kodust väljaspool tuleb iseenda eest seista ja iseendale kätte võidelda. Paremad võimalused kodus seda vast ei peaks tegema. Kodu on selline, kus, kus sa leiad toetust. Mitte vastuseisu. Kodu peaks olema peale kokku läheb ka inimeste vahel perekonna hallutraakonnad sest kõik teavad, et siin ühin kasutusalal ruum mis kõik peavad ennast pead ennast ütleme hästi tundma. Ütleme selle tunde, et läheb küsimus, võib-olla olekski vaja kokkulepe, selline sellisel kujul Me arvestamine, arvestamine, ütleme siis, arvestame. Aga on olemas vaeseid, rikkaid kudusid. Ja suhted seal on ikka samasugused nagu igas kodus. Aga kas te arvate, et vaene kudu või rikas kudu mõjutab inimest kuidagi erinevalt? Selles suhtes, et milline materiaalne heaolu, see aitab üle saada paljudest olmemuredest. Kui sul ei ole kodus süüa midagi, siis siis tahes-tahtmata lisab pingeid. Suhted võivad küll head olla ja kõik võivad 11 toetada. Raskel sõja ajal. Perekonnad on, on üksteisele üsna palju ohverdanud. Trikas kodus, kus, kas kõik on olemas seal salongi kergemini tulla, samas jälle muidugi vastu vaielda. Et, et ka see rikkus võib saada mõnes mõttes selliseks komistuskiviks. Et inimese soovidele piir kõigega harjub ja mida rohkem on, seda rohkem hakkad midagi soovima tahtma. Võib-olla see sõltubki võist, individuaalsetest vajadustest, inimese, et millal nüüd vajaduste püramiidi tipp kus tuleb sedagi vastu. Kas ta üldse tuleb? Ja võib-olla see rikkus saavutati inimsuhete hinnaga. Jah, seda on juhtunud. Samas jälle kõik see püramiidi alumine ots, et sul peavad sellised füsioloogilised vajadused olema rahuldatud. Käibel sa pead saama süüa ja sa pead saama magada. Järgmisena seal peab olema turvatunne, rikas kodus need on, tulevad kergemini. Samas nad kindlasti mõjutavad ka inimsuhteid, oleneb, kuidas sellesse suhtutakse. Kui vaeses kodus lõpuks ometi saadakse, saadakse see kõige esmasem vajadus rahuldatud, siis see muudab inimesed hoolivamaks ja nad on sellele rohkem rõõmsad kui võib-olla rikas kodus, kus need on. Sellised igapäevased mõistetavad asjad. Siin on, ütleme, mida pidada vaeseks, mida rikkaks perekonnaks, pereks või koduks, siis ütleme et seal on ka näidatud elustiilid inimestel, kus ta võib-olla on sihuke vähem vähenõudlik, et meil lihtsalt paistab, et nad on, elavad vaeselt, ütleme kitsikusse, aga tegelikult nad ennast väga õnnelikuna tunda läbi. Nad harjuvad, aga samas ma ei saa väita, aga aga kui, kui need inimesed ühel hetkel saaksid endale rohkem lubada. Tõenäoliselt harjus ka sellega tagasi, harjumine raske mugavusega harjub telefoniga ju, eelmine kord oli juttu, me oleme harjunud. Eks saate külaline ütles, et ta elab linnas, sest et seal on tal telefon. Need, kes elavad maal, need ei oska selles telefonis pidada, kui nad tulevad linna elama, nad saad telefonist nad vaevalt et maale tahaks. Telefon endale sisse panna, need, et ta võib-olla seal vahepeal ei olegi, ei ole kui, kui sellest unelmat. Aga muidugi näiteks. Mulle tundub, et see on nagu väga suhtlen, et siin ütleme vaesed on ungarlased, him materiaalseid inimesi, kes kes võib-olla kelle vajadus, ütleme, noh, esmatasandil on, on rahuldatud nendel kahel turu ütleme peavari ja toit edaspidised. See rohkem tunnetuse küsimus ka võib-olla, et kas ma tunnen ennast vaesena, tunnen ennast rikkana. Kas sul on seda vaja või ei ole vaja, oleneb ideaalidest. Ja kus sa oled saanud ideaalid ja majutus, et kui sa vaatad, vaatad ilusaid rikkaid, siis võib-olla võib tekkida soov, et tahaks ka selline olla. Kui inimesele võib-olla see sisemine rahu siis on see võib-olla see on see muide, maapealseks nirvaanasse võib nimetada, et et kui seal kauka teatud tahteliste sära edasi pürgida kui on inimesed, kui inimene on sisemiselt rahul Tõeliselt rahul inimene ei pea eriti enam pingutada. Et tal ei tekigi visiooni sellest, et ma näen rikkaid ja ilusaid, et ma tahaksin samasugune olla. Ja tuleb neid näha, aga ta ei püüdle sinna poolest on sisemist rahul? Jah, ta saavutamegi, sisemise rahuldustunde mis, nagu tohutu inimene just tema vajadused ära rahuldada, iga inimestel võib olla nagu individuaalset, mis tasandil need vajadused rahuldavad. Rahuloluks. Aga üsna palju selliseid sool on meisse sisse söödetud või kultiveeritud meis väliskeskkonna poolt, eriti seda nooremas eas, ma kujutan ette, et näiteks pinginaabril on ja et neil on sõbrannal on, minul ei ole. Lapsel on sellist sisemist rahulolu vist ilmselt ikkagi raskem leida, kui juba, ütleme kujunenud inimesel, sellega jääb talle pakkuma kodu sisemise rahulolu. Ja kui ta kodust saab piisavalt kinnitus sellele, et temaga on kõik hästi ja ta saab selle sisemise rahulolu siis selle pinginaabril võib-olla võib ka mitte olla. Et kui sa oled kodus lapse puhul see on suhteliselt, on teda kergem mõjutada teda peamiselt mõjutab kodu ja kodus olevad inimesed, vanemad. Kui noor inimene läheb kodust ära, et siis ta peab hakkama ise omale neid selliseid eesmärke seadma siis võib-olla seal muutub üht-teist siis ei ole enam seda kodu, kes talle on seda sisemist rahu andnud. Ja kui seal ühiskond või ka kaasinimesed ümbritsev keskkond suure mõjuga peale tükib siis tõenäoliselt see inimene hakkab rohkem tähtsustama seda materiaalset poolt. Et saavutada läbi sellesse sisemine rahu, mis tal kunagi kodust tulikleviaanemata. Et ilmselt siis, kui inimene on rahutu ja ta tahab midagi muud, siis kompenseerib talle midagi selles mõttes, et, et kui ta ei ole praegu rahul, see on ta ilmselt midagi nagu puudu olnud, kas siis kodust või väärtushinnangutest, mis tal ei ole niuke sisse kasvatatud kas või eks, eks igasugune rahutus, kõike tahavad mingisugust rahulolu saavutada. Kui kysida inimeste käest, et mida tahad, kui keegi minult küsib, mõtlen, ma tahan rahul olla. Aga miks see rahul ma olen, aga ma arvan, et rahulolu. Selline skaala, mida vanemaks ma saan, mida rohkem õpin, seda rohkem aken. Sisse skaala võib muutuda ja ma tahan natuke rohkem saada, aga kõik toimib siiski rahulolu nimel. Siis kui ma rahul ei oleks, siis ma ei teeks seda, mida ma teen. Mõnikord on parandada, mitte toimida, et vältida ütleme, selliseid otseseid, mis ei vii kuhugi. Ka see on kogemus, seal kogemus aga seee kogemusele lasta endasse tulla. Sest seal kõik meie raul rikkuda teadlikult seda väldime, seda kogemust. Koori üks hästi ja jutt oli Allikaal käimisest, kuidas üks mees, kes ei teinud mitte midagi, vaatas päevad läbi allika ääres kuidasmoodi. Naised käisid kannuga vett, Toomas. Ja need naised, kes kannuga keset vett toomas, tundsid talle kaasa, et vaesekene tšellole mitte midagi teha. Aga see mees oli rahul omadega. Ja siis naine küsis, et kas ei tahaks mind aidata. Ja mees ütles, et jaa, ta, no ma ka on, et ma joonistan siia midagi. Naine pidas silmas sellega, et retsi mees aitab talle vett kanda. Aga kui see mees joonistas selle mustri sinna kannule siis see meeldis sellele naisele väga. Ja ta küsis, et miks ta selle tegi, kas sellel on mingit tähendust ja see mees ütles, et ei, sellel ei ole mingit tähendust. Aga see muster oli ilus ja ta andis talle hästi palju ilumeelt ja rahulolu. Nii et tähenduseta asjadest võib ka vahest rahulolu tunda ja mitte midagi tegemisest. Siis ongi nagu näitab et mõnikord on hea Mik toimida nagu möliseda heaks tahaks, oleme. Et me tegutseme, et seal on rahul, mõningate põhjustab, võib põhjustada kannatusi. Aga noh, väga-väga raske kõiges, nagu näha, mis asi põhjustab kannatusi, kui nad saavad ka mittetundmine. Juhtus nii, et kõik on suhteline. Kui ei toimi, siis ei kaotada. Aga kas see on siis nagu alla andmine, mittetoimimine, et ma võidan ka midagi ei kaota midagi? Ei toimi. Ütleme meile näib, et asi liigub edasi, aga tegelikult jõuame samasse kohta tagasi, kus ütlemisemite tonni ütleme ei suuda ära teha midagi. Lihtsalt väli, väliskeskkonnatingimused on lihtsalt nii palju meie vastu, et me ei suuda murda. Kodu võiks olla sel juhul üheks kohaks, kus on sellele võimalik rahulikult järgi mõelda saada tagasi sisemine teadmine või tunne, et kas on vaja toimida või mitte läbi nende inimeste toetuse, kes kodus on. Aga nüüd uuenemine meie kodu uuenemine kui me saame endale uue kodu, me oleme kõik siin piisavalt noored, et kas teil on visioon sellest, kuhu see sobiks, kuidas seal käituda. Näiteks oma peresuhetes siis uues, kuidas? Ma arvan, et mingisuguse kogemuse sa võtad alati vanast kodust kaasa, see, mis on sinu jaoks kodu, et see tunne, see võib muutuda, aga hästi pikaajaliselt ei toimu kohe. Kas tekivad stereotüübid, et kui mu eelmine kodu oli selline, et vanematekodu loomulikult mitte midagi kaasa, aga seda võib nimetada steroid tüübiks, et ma jäljend määran oma vanematekodu? Jah, aga see kõlab kuidagi halvasti, stereotüüpne kodu. Ma arvan, et igal inimesel, kellel on kodu, on mingisugune oma kindel tähendus, mis asi on kodu. Ja selge see, et kui ma alles hakkan oma kodulooma, siis ma võtan sellest nii-öelda eeskujust teatavaid komponente üle, millele ma hakkan kodu ehitama, nende muutuda ilmselt ikkagi positiivsed, eks ju. Kindlasti negatiivset ei taha ju oma uude kodusse ehitada. Oma unistuste kodust isegi päris põhjalik detailne visioon või me tahaks hakata on valmis avama, aga, aga ei, sest see on, ütleme midagi ka midagi, personaalset, midagi sisemist, mil sa ei taha avaldada. Kui ta ei ole ükskord teoks teostatud. Reaalselt. Aga jah, midagi ega ikka inimene mõtleb kaasa, ütleme selle parema osa kodust. Minul oleks hea mälestus Ants laikmaa majamuuseumis. See oli mees, kes ehitas oma kodu täiesti oma visiooni järgi, ütles, et see aken tuleb siia, see tuleb siin ja tulemus on väga hea. Kui sul on võimalus ehitada oma kodu nii nagu ta ise soovid, siis on, see on äärmiselt meeldiv tegevus. Samas sa võid seda kujundada ka aastate jooksul, alustades vähemast ka, olles samal ajal rahul sellega, mida sa teinud oled ja siis seda pidevalt täiendades. See ei pruugi tulla niimoodi kohe, et see aken siia. Ja see uks nii laialt sinna. Võib-olla tõesti tõeline kodusel on, tekib siis, kui inimene loob selle ütleme, kodu on kui looming ta loob. Et võib-olla see on, on see nauding, saab, on ka palju suurem Deb aega, see on nauditava pühendumus, pühendumus oma kodu loomisele, no kellel on mingi osa seal ära aimata meil kodu, kus on, kus on loomingus, mängitakse? Kas ta selle ise teeb või, või ta selle tellib või kui palju ta sinna aeg paneb, see on suhteline, paljude arvab või tunneb, et sinna võiks aega panna. Kes paneb tinglikult 100 100 aega, kes paneb tinglikult 10 aega, et need võivad tegelikult inimesele olla täiesti piisavad. Ikkagi kodu saab alguse südamest. See tunne, mis ma tahan anda sellele kodule. Ja ma loon selle südamest südamevõtad salati oma vanast kodust, kas uude kodusse kaasa? Sel juhul on kodud vist hästi vanad. Kui kõik võtavad vanast kodust südame kaasa uude kodusse, kust selle viib edasi järgmine inimene uude kodusse siis midagi sellest südamest teab. Järjepidevus, järjepidevus. Jah, ja siis ei oma isegi ilmselt tähtsust see, kas sa lood oma kodu Eestimaale või Loodsama kodu Austraaliasse. Kui sa lähed sinna oma südamekoduga mis on ainult sinu sees, ehitad selle reaalsuse kodusin ümber, aga kui sa selle eitada Austraaliasse ja kui sind ümbritseb võõras keskkond, kas ei või tekkida oht, et see järjepidevus kaob, et see, mis sa võtsid oma tuhandetest eelmistest kordadest ka, kaob sinna ära. Mäletan pidevas muutumises kelle süda lihtsalt muutub natukene, aga see, kes jälle minu kodust edasi läheb tulevikus võtab sellest mingi osa kaasa oma südame kodu ja siis ei oma tegelikult tähtsust, kas seal on nüüd kolm osa seda, seda, millega mina, läksin ära või on seal 10 osa, seda, seda, millega mina ära läksin. Sest et tema on selle läbi minu tegevuse kujundanud endale iseenda südameks. Aga kas ei teki siin oht, et su juured Kaovad seal ikkagi mingil määral hakka natuke muutuma nende suhtes. Ma usun, et kui inimesel on mingisugune side, siin tuleb see kodumaa mõiste mängu siis ma ei usu. Teetriks juurteta Austraalias. Kõik tule kortla. Oma sünnipaika, oma kodu, päikese nõiduslik, kuur, kõik tule kord ta oma elupaika, kus mitmeid kordi. Õide puhkenud arm. Üksilduse kõrgemal. Val. Mitmeid mitmeid kordi lähel punemaisse me. Köitme tule rekord mäluteedel aga armastuse aeg, kas kordu peal? Köitma tule. Ta. Oma sünnipaika oma kodu päikese nõidusliku rüppe kõik tule. Oma elupaika, kus mitmeid kordi ammu õide puhkenud arm Meieni toob või? Lõhnab ei. Kevadhommikus. Mis? On armastus? Ja lahus olla. Kuhu saime eile? Kõik tule kord ta. Kartul on üks luuletus, saate lõpetuseks. See on Juhan Liivi luuletus. Me iga päev paremat, loodame. Me iga päev paremat, loodame see lootus meid alati petab mantsemaid tunde, ootame see ootus meid abita, jätab jah hälli seest, kuni hauani viib enesepettuses ära. Ah, süda läks külmaks, rauani kaks, seegi pettus ära. Aitäh. Tänan teid saatesse tulemast, Kirtuja hirmu. Siinkohal koduteemaga lõpetame. Kui teil tekkis soovmõtteid meiega jagada, siis saab seda teha Eesti luterliku tunni telefoninumbril kuus, kolmiks neli, kolm üks üks. Ja kirjutada saab aadressil Tallinn, kiriku plats kolm, Eesti luterlik tund. Kodutuse tunnetega kodususe tunnet tekitavad meis ka sõbrad. Loodan, et iga inimene on leidnud endale tutvusringkonnast väärtuslikke sõpru, kes on alati valmis murese rõõmustid ära kuulama. Stuudios oli Siiri riies, ma tänan teid kuulamast ja loodan teiega varsti kohtuda. Eesti luterlik tund.