Meie alustame meediakeskuse Eesti luterliku tunni teenistus viienda aastapäeva kontsert mõtisklusega jumala isa ja poja ja püha vaimu nimel. Aamen. Ja me tõuseme, et kuulata kolmainupüha, see on seis homse päeva evangeeliumi teksti Matteuse evangeeliumi 20 kaheksandas peatükis, salmid 16 kuni 20. Ja eks täiesti ümbri läheksid Galileas sinna mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna. Ja painab teda, nägid, kummardasid nad teda, mõned aga olid kahevahel. Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles meile. Minule on antud kõik meelevald taevas ja maapea. Minge siis tehke jüngriteks kõik rahvad ristides neid isa ja poja ja püha vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni. Aamen ja meie palvetame. Armas jumal. Meie oleme ühendatud ristimise läbi isa ja poja ja püha vaimu nimesse. Sinuga. Sa kolmainus, jumal. Ning meid oled sa läkitanud maailma viima rõõmusõnumit sinu ülestõusmisest kõigile inimestele. Sina ütled meile, mine ja kuuluta, kuid ma ei suuda seda ilma sinu abita teha. Aita toetaja, õpeta meid, kui me seda kuulutuse tööd teeme. Õnnista ka tänast päeva siin Pärnu-Jaagupi kirikus. Kostame sinu usaldatud kuulutustööd teha nii sõna kui muusika kaudu. Issand, ole ise meie keskel, nagu sa lubasid oma jüngritele Jeesuse nimel. Aamen. Palun istuge ja. Me jätkame laulu Aga head võimalust ära siin ees juba olles. Nimelt mul on hea meel ja suur eesõigus ja väga suur au tervitada Eesti Evangeelse luterliku kiriku misjonikeskuse poolt luterliku tunniteenistust misjonikeskusega. Eks noorimatest allasutustest meie kirikus ja luterlik tund on pisut nooremat naist. Viis aastat on läbi meedia luterlik tund kõnetanud meie rahvast ja pannud meid mõtlema selle üle, mis tähendab olla kristlane. Ja väga oluline selles töös on kahtlemata tagasiside. Kui palju siis inimesed on saanud sellest jõudu ja targemaks kristlasena olles või kristlaseks saades kristlaseks saades? Kindlasti neid inimesi on üsna palju, aga me ei tea kõike seda. Mul on oma koguduses selline kogemus, et eks meie vastoritest käis seal juba aastate eest tagasi mul koguduses külas ja tema, temal on haigete talletamise armuand jumala poolt antud. Ja see oli vist ma ei oska küll öelda peaaegu 10 aastat pärast seda, kui seal vastaval külas käis. Üks vana põllumees rääkis mulle seda, et siis seal vastavalt vallatas minu meelest ja pärast seda mul ei ole enam jalg valutanud. Ja niimoodi on neid missiüritustel inimesi, kes neli või viis aastat hiljem kuidagi jutu sees tulevad ja ütlevad seda, et tol korral siis ma tegin oma otsuse ja sain oma hingele rahu. Leidsin jumala ja sain usus kinnitust. Eks nii on see meie põhjamaa rahvas ei räägi väga palju nendest asjadest, mis on südamel ja ja siis, kui kunagi jutu sees saame seda teada, et et see sõnum jõudis pärale, siis muidugi on rõõm suur. Aga tahaksin öelda, et me elame sellisel muudatuste ajal. Meie kirik, Ki tervikuna on otsimas uusi ideid ja võimalusi, kuidas oma ühiskonnas rahvast teenida. Kuidas olla kuuldav ja nähtav. Kuidas olla rahva ja ühiskonnakasvatajaks. Ja usun, et meedial on selleks väga head võimalused ja nii palju, kui olen ise osa saanud luterliku tunni saadetest, siis pean ütlema, et need on alati jõudnud pärale ja on olnud alati arusaadavas keeles. Mis tänapäeva inimest küll peaks tõsiselt mõtlema panema. Oswald Chambers on kirjutanud oma raamatus sellised mõtteread kristlase kohta. Niipea kui hakkad käima usuteel elama usuelu jumalas, avanevad su ees meelitavad ja väliselt võrgutavad võimalused ja usklikuna, sa pead tegema alati otsuseid. Pead tegema valikuid. Ja võib-olla suurimaks raskuseks ja kiusatuseks on teha valikut selle vahel, mis tundub hea ja parim inimestena, me tahaksime rutakalt teha häid valikuid. Ja võib-olla unustame või, või jätame kõrvale. Parima valiku. Ja parimaks valikuks peab Oswald Chambers sein oma loos seda, kui me suudame kõiges kuuletuda jumalale. Jäta jumalale alati see viimane sõna, nii nagu ta ütles ka kord Aabrahamile. Mina olen kõigeväeline jumal, käi minu palge ees ja Nendes muutlikes aegades ja võitlustes soovin sulle kes sa oled täna siin sellel pidulikul jumalateenistusel ja eriti luterliku tunni kõigile töötegijatele seda, et teeksite ikka parima valiku ja olgu siis jumal teid saatmas kõikidel teie teedel kõiges selles, mis ta teie jaoks on valmis pannud. Hea meel on misjonikeskusega alati koostööd teha ja ma usun, et neid koosolemise ja tegemise hetki antakse meile ka edaspidi. Nii et tahaks soovida proua Ene pilliroole palju õnnistust ja jõudu, meil on siin misjonikeskuse esindajad ka kaasas. Tagasihoidlik misjonikeskuse pere soovib õnne. Ma ei ole küll harjunud mikrofoni rääkima, aga eks ühel päeval tuleb sedagi teha ja ma ei saadaga hakkama ka õieti. Ma väga tänan koori ja ärge arvake, et te meile ei meeldi, et me ei plaksutanud vahepeal meeldite küll, aga imelik oli hakata kuskil keskel plaksutama. Nii et tegelikult oleks pidanud peale esimest lugu plaksutama. Ma väga tänan. Minul on täna kohustus ja hea meel rääkida teemal mine ja kuuluta. Et mida see meie jaoks tähendab minna ja kuulutada seesama piiblitekst, mille ma enne lugesin, kui Jeesus annab käsu jüngritele. Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad ristides neid isa ja poja ja püha vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. See oligi Jeesuse käsk minna ja kuulutada. Kuulutuse töö. Mis kiriku see tähendab, meie kõigi, kes me kirikusse kuulume, kätte on antud. On vaadeldav Kolmenurga alt. Kõigepealt. Mismoodi näeb seda käsku? Mine ja kuuluta mineja risti, mine ja õpeta. See, kes käsib meil minna. See tähendab jumal. Mismoodi näeme seda käsku meie, kes me seda kuulutuse tööd teeme. Mida tähendab meie jaoks see, et me peame minema kuulutama, ristima, õpetama, tegema oma tööd, mis meie kätte on usaldatud ja mismoodi näevad ja suhtuvad sellesse need, kelle juurde me läheme kuulutama. Ma usun, et kõik need kolm tahku on päris erinevad. Mina keskmise inimesena olen üsna egotsentrik nagu ilmselt enamus inimestest ja seepärast ei oska ma täna rääkida sellest, et mida Jeesus võis mõelda sellega, kui ta ütles, et minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad. Ma ei oska ennast panna jumala seisukohta või tema silmade läbi seda näha. Ma oskan näha seda kindlasti nende seisukohalt, kelle juurde minnakse ja kuulutatakse. Olen ka mina olnud seal, kuhu mindud, see tähendab väljaspool kirikut omal ajal. Aga loomulikult on minu jaoks kõige südamelähedasem see kuulutaja amet see, kellele kästi minna. See, kellele öeldi, et sa pead minema ristima, kuulutama, õpetama. Jeesus usaldas oma jüngrite kätte väga suure ülesande. See ei olnud niisama mingisugune palve, et kuule, ole hea mees, mine tee midagi. Et mine too lehed postkastist ära või, või ole hea, kustuta tuli, kui sa lahkud toast. See, mida Jeesus meil käskis teha, oli hoopis midagi muud midagi märksa vastutusrikkamat. Tegelikult usaldas ta oma jüngrite kätte oma kiriku kätte. Meie kõigi kätte. Usaldas nende elu, kes on väljaspool kirikut veel. Sest ütleb sõna, kes usub ja keda ristitakse. See saab õndsaks. Kes ei usu, see mõistetakse hukka. Nüüd ma küsin, kuidas inimesed teavad üldse uskuda? Järelikult meie peame neile selle sõnumi viima. Muidu kui me ei vii, siis justkui lasuks meie peal vastutus nende inimeste ees, kes ei ole kuulnud, et nad võiksid õigeks mõistetud saada. Kuulutustööd saab teha mitut moodi. Kuulutustööd võib teha siin kirikus. Seda ma ka teen, pühapäeval olen seal altaris ja lähen siia üles kantslisse ja räägin ja jutlustan ja õpetan ja vahel ristin tihedamini kahjuks matan. Ja kõik see, mida ma teen, seda nimetatakse üsna traditsiooniliselt kuulutuse tööks. Aga kuulutuse töö ei ole ainult see, mida me kirikus teeme. Kui te võtate oma kava kätte ja näete seal, et tänase mõtiskluse teemal mine ja kuuluta, see tähendab, mida tähendab mine, see tähendab, et mine ära siit, mine sinna, kus sa praegu ei ole, mine, see tähendab juurest ära minema, see tähendab minema ära. Väga keeruline. See tähendab, et me peame minema kogu aeg. Me peame minema ja kuulutama, me ei tohi kogu aeg jääda ja kuulutada, vaid me peame kogu aeg liikuma. Mõelge ise, kui Jeesus oleks öelnud oma jüngritele, et kuulutage üksteisele teie 11, kellest tänases tekstis juttu kuulutage üksteisele ja ristiga ja niikaua, kuni te olete ristitud ja, ja kui te olete ristitud ja Te olete üksteisele piisavalt kuulutanud, siis vahepeal õpetage üksteisele, et kõike seda, mida mina teid olen käskinud. Aga mis edasi, et ainult see 11 mud kagu kuulutab üksteisele ja, ja, ja ristida enam ei saa, korra juba ristitud? Ei, me peame minema. Peame minema sinna nende juurde, kes ei ole veel ristitud, kes ei ole veel kuulnud. Ja keda me ei ole saanud veel õpetada. Ja seda ülesannet ei ole antud teha ainult neile, kes kirikus töötavad, vaid rõhutan taas kirik. See on inimesed. Kõik peavad kuulutama. Ainult et me oleme harjunud kuulutuse mõistet nägema ühe külje pealt, et kuulutamine on see, kui keegi räägib kogu aeg kantslist või altarist või koputab uksele ja siis ta kuulutab või võtab tänaval nööbist kinni ja kuulutab. Kuulutuse. Töö või kuulutamine on märksa laiem. Ei saa minna samasuguse meetodiga, mida mina kasutan siin kantslis tänavale. Ei saa sedasama meetodit kasuta koolis või bussis või kus tahes inimesi kohtame. Igal pool on oma meetodit. Luterliku tunni teenistus teeb tublit kuulutustööd. Ta ei kasuta oma kuulutuse edasiandmiseks ainult traditsioonilisi viise. Ta näitab pilti televiisoris. Ta laseb meil kirjasõna lugeda Postimehe vahel lisalehel mitmetel voldikutel, mis tänagi siin on. Ja loomulikult kuuleme me luterliku tunni saateid raadiost väga tihti. Kõik see on kuulutustada. Nüüd te võite küsida, et mida siis teie konkreetselt peate tegema, missugune on teie roll? Ma toon teile ühe näite. Kuulutus või kuulutustöö kuulutamine? See on nagu valgus. Ma usun, te kõik olete olnud pimedas keldris või pimedas ruumis, kus valgus hiilib vaikselt kuskilt prao vahelt sisse või, või imetillukesest august või aknakardina vahelt. Te tahate, et suvehommikul päike täide häiriks, tõmbate paksud kardinad ette, tahate kauem magada? Või ei taha, et lapsed liiga vara üles ärkavad või või kui täna õhtul magama sätid taga alles päike paistab tõmbatega kardinad ette. Aga ometigi valgus paistab sealt vahelt läbi. Ja tihtilugu me ei märka päevavalguse käes selliseid asju, mida me näeme siis, kui tillukene valgusekiir midagi valgustab. Aga valgusel on omapärane iseloom, kui nii võib öelda. Valgus ei suru peale, ta ei pressi peale. Kui valgus tuleb kuskilt praost läbi ja te panete oma käe sinna valguse kiire ette, mida te tunnete? Te ei tunne rõhumist? Te ei tunne survet. Te tunnete soojust. Ja Kuulutus ongi see soojus, armastus, see ei ole see, et ma lähen tungin sisse, tule nüüd kirikusse. Ka nii võib teha muidugi. Aga mina näen valgust pigem sellisena, et ta on olemas. Ja ei midagi, ta on olemas just seal, kus teda vajatakse. Ja see ongi Kuulutus, me peame olema olemas ka teie siin, kes te olete kirikus või veel ei ole, aga loodame, et tulevikus saata olema. Te peate, teete nõutage enamat, olge olemas. Ja olge niisama soojad ja armastavad kui valgus. Nii nagu Jeesus meid õpetas. Ja see on parim Kuulutus. Ja seda on luterlik tund ka teinud. Aitäh. Me jätkame lauluga. Armsad inimesed, tervitan teid meediakeskuse Eesti luterliku tunni teenistus töötegijate poolt. Ja mul on väga hea meel, et meid on siin nii rohkesti. Tõepoolest, täna on mitu korda käinud läbi see mõte, et mine ja kuuluta. Ja siis ka küsimus, et aga kes sind kuulavad, kui sa lähed ja kuulutad läbi massimeedia? See on tõepoolest üks eriline privileeg dolla luba küsimata koju läbi raadiolainete vikerraadios igal neljapäeva õhtul 21, null viis, tulla koju. Rääkida oma juttu, vastata teie küsimustele ja me ju ei tea, kes te olete, jah, kes te kuulata meid ja ja kuidas te kuulate ja kas see jutt ka, mis me räägime, huvitav? Jälgida vaid meediauuringuid ja saada sealt teada, kui palju kuulajaid on vikerraadios. Neljapäeviti kell 21. Null viis klassikaraadios, pühapäeviti 18 15. Kui palju inimesi loeb ajalehte Postimees? Teatud näitajad aga ma väga usun, et nad on ühed väga positiivsed ja toetajad toetavad näitajad ka meie igapäevatöös, sest jah, te ju ei tea neid numbreid, mina tean ja võin öelda, et kristlikul meediamaastikul massimeedias töötades on need tõepoolest ühed väga jõudu andvad numbrid. Aga kes need on ikkagi, kes kuulavad? Kui meil on küsimustega saated, kui me oleme eetris näiteks kirikuõpetaja kõnetunnis siis kui te olete meid kuulanud, siis kes helistavad meile rohkem naisterahvad või meesterahvad? Kui te tulete pühapäeval kirikusse, keda te näete kirikupinkides sagedamini istumas naisterahvaid või meesterahvaid? Jah, no kes istuvad seda Tenet oma kirikus kesistuvad kes kuulavad, seda te kuulete eetris ja ma võin öelda, et tõepoolest kõige sagedasemad küsijad, meesterahvad vahest on nad küll natukene õhtuselt väsinud juba, aga ikkagi nad esitavad oma väga tõsiseid eksistentsiaalseid küsimusi, tähendab, need on meiega. See on ju suur rõõm. Kes loevad postimeest ikka asjalikud tööinimesed, kes loevad seal, kuidas poliitikud elavad ja ja mis on luhtunud laias maailmas ja kes kui kiiresti ja kui kõrgele ja kaugele on hüpanud, jooksnud, mida kõike teinud. Ja siingi on suur rõõm olnud kohtumistel kuulda, et jaajaa jaajaa hat seal Postimehes kirjutati. Jah, sellel kiriklikku teemal räägiti, räägiti sellest. Ja võib-olla mingisugusel hoopis hilisemal ajal märgatakse vaadata Postimehe lehekülje paremal serval nurga peal väikest kirja luterliku tunni lehekülg. Tähendab, see ei olegi nii tähtis, võib-olla, et see lehekülg just luterliku tunni oma on tähtis, on see sisu. Ja kui vaadata, kes sinna kirjutavad kirjutavad erinevate kirikute ja konfessioonide esindajad. Kes on meie saadete külalised. Kes on meie saadete autorid, näiteks me praegusel hetkel kordame klassikaraadios ühte väga head sarja kus kolm kristlast kolm erinevatesse kirikutesse kuuluvat kuulutajat räägivad ja vaatavad oma pilguga meie tänasele elule. Need on Eesti Evangeelse luterliku kiriku Juuru koguduse õpetaja Marko Tiitus logose juht ja baptisti koguduse vaimulik Ingmar Kurg ja Värska Saatse Eesti apostliku õigeusu kiriku preester isa Andreas põld. Kolm meest stuudios. Need saated hakkavad vikerraadios korduma ka juuniku teisest neljapäevast. Soovitan kõigil kuulata. Väga sagedane külaline meie saadetes on olnud Eesti Evangeelse alliansi peasekretär Meego Remmel. Algusest peale on autorina meie saadetes teile tuttav olnud roomakatoliku preester Rein õunapuu. Nii et ma tahan öelda, et meie tegijate ring on lai. Ja seda suurem rõõm on mul ka täna olla taas koos misjonikooriga, sest ma tean, et ka misjonikooris laulavad inimesed mitmetest kirikutest. Ja silmad on säravad. Repertuaar on täiesti sobilik meie meediakeskuse tööle seepärast, et selline teenistus nagu Eesti luterlik tund, vabandust, luterlik tund mitte just see Eesti, Eesti on siin Eestis aga üle maailma on neid. Keskusi meediakeskusi 54 praegusel hetkel seepärast see kava, et te kuulsite siin ka teiskeelseid ja teistlaadseid teise temperamendiga muusikat. See just iseloomustab seda kuulutustööd üle maailma, sest mõte on ju üks, öeldakse ainult ise viisidel ja eri keeltes. Ütle, mõtlete, et kaua ta nyyd kyll nüüd hoiab? Jah, tänulikud tahame olla kõikidele teile, kes te täna siin kirikus olete kõikidele neile, kes meie tööd on jälginud läbi viie aasta kõikidele neile, kes sellele tööle on kaasa aidanud. Ja sellega seoses on ka palve, et kui kontsert läbi saab, siis teeme siin ühe kauni ühispildi koos kooriga. Kuhu ma palun kõik need inimesed, kes on kunagi meie tööle kaasa aidanud, nii et nii praegused kui endised töötegijad olete oodatud pildile? Ega meie ei saa töötada ilma juht organitata. Ja teadupärast ühe mittetulundusühingu tööd juhib juhatus. Meie praeguse koosseisu juhatus on üks tõeliselt tegus juhatus olnud, kes nii mõtte, sõna kui teoga on niisugust igapäevast toimetamise tööd tõsiselt aidanud. Ja tänasel päeval küll juhatuse esimees Jüri Ehasalu palus teid kõiki tervitada. Kuid ta täidab ka teisi ametikohuseid. Nimelt on ta praegusel hetkel Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplikus Toom koguduses, kus oli toomkoguduse aastapäev ja väga oluline jumalateenistus koos külalistega. Aga meil on siin juhatuse sekretär Lea viires, kes sõna otseses mõttes on parem käsi ja esimese kimbu tänulikult tahangi anda sulle. Kes on kuulanud meie saate teavet suure armastuse ja suure tänuga oleme kasutanud. Mis nii kooriheliplaate, praegusel hetkel on teil kahjuks ainult kaks. Ma loodan, et kahele tuleb ikka lisa ja küllap see kolmaski tuleb pea. Need on tõesti kaunid laulud ja väga heas seades heas esituses. Ja oluline seegi, et ega nüüd ka tänasel päeval eesti keeles kuulata. Ka mujal maailmas tuntuks saanud laule on ka ikkagi selgem ja südamesse kiiremini Teed leidev kui kui teises keeles emakeel on emakeel. Missani kooriga on meil olnud varemgi koostööd, väga meeldivad kontserdid elulõngasarjas, Estonia teatri talveaias ja ka mina olen selline, et lootus on see, mis viib edasi, nii et ma usun, et me saame veel rohkesti koos töötada. Aitäh, Maarja vardja. Võib-olla on inimesed ka mõelnud, et Eestimaal on ju nii palju kirikuid, et miks me ei tea, kes, kas Eesti luterlik tund just siia Pärnu-Jaagupisse tuli oma viiendat sünnipäeva pidama. Aga teie õpetaja Urmas Viilma juba vastas sellele küsimusele, tema ütles, et inimene läheb ikka sinna, kus on soe. Ja siin on soe olnud kogu aeg. Tuled sa kevadel või suvel või talvel? Siin on soe, mitte ainult see, et ahjud on kaetud, aga see soojus on üks teine soojus. Ja sellepärast muudkui tuleme siia, kus on soe aitäh. Ja. Ja. Ja. Meie oleme palveks. Isa aitama kuulutada, olla valgus meist pimeduse võina, olla soojus, mis ilma taganema sunnib. Olla armastus, mis hellitab, julgustada neid täitma seda vastutusrikast ülesannet mille sa meie kätte oled usaldanud. Selleks aitamaid, õnnistama püha vaimu läbi ka luterliku tunni kuulutustööd, mida nad teevad nii sõna muusika ja pildi kaudu. Toeta inimesi, kes seda tööd teevad ja ärata neid, kelle jaoks seda tööd tehakse. Õnnista meie kirikut ja tema töötegijaid. Kuulutuse töö iial ei lõpeks ning sina ise oleksid meiega aegade lõpuni. Jeesuse nimel. Meie palume. Meie isa, kes oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Õnnistagu meid kolmainus jumal. Isa, poeg ja püha vaim. Ma tänan kõigepealt koori ja ma tänan et te lõpuks ka meieni jõudsite, misjoni koorsest Pärnu-Jaagupist ei ole veel käinud, aga mis seal salata, ma pean pattu tunnistama, ma ei ole ka kutset saatnud. Just mulle näidati näpuga. Aga ma tahaks küll teid näha, siin ikka veel ja veel, see oli tõesti fantastiline ja et seda, mida nad täna siin laulsid ka teie kodus kuulata saaksite, on siinsamas laua peal ka nende lauludega kassetid ja plaadid müügil, nii et teil on võimalik neid osta siin eespool laua peal. Ja siit kirikust väljudes võtke kaasa ka neid voldikuid, mis on seal teise laua peal. Need on luterliku tunni voldikud, aga nagu ühele õigele sünnipäevale ikka kohane, peab olema, ka kringel peab olema ka kohvi ja tee. Ja Ene Pilliroog on palunud luterliku tunni nimel teid kõiki, kes te täna kirikus olete tõepoolest teid kõiki siis sünnipäeva kohvile ja sünnipäevakringlit sööma kirikumõisa õues täna on ilus ilm, loodame, et saame õues seda teha, võimega sees teha. Nii et te kõik olete teretulnud kohvile ja kringlile, nii et ärge palun kaugele ära minge vaid kõigest kiriku mõisani, sealt saab sünnipäevakringlit. Ja kõik need, kes on olnud seotud luterliku tunniteenistuse tööga või teinud kaastööd, on palutud nii, nagu Ene Pilliroog ütles siia ühispildi peale koos misjonikooriga, nii et nendel palun siia tulla teised ostgesid kassett või plaat ja seejärel võtke voldik ja siis minge ja joome koos, pärast kohvi teed ja sööme kringlit, aitäh.