1865. aastal Karl struuest peetud Saksa postiühingu viiendale konverentsile saatis toonane preisi salajane postinõunik Heinrich von Stephan ettepaneku lubada hakata ametlikult saatma lahtisi kaarte niinimetatud postilehti saksa keeles post plat, et konverentsi seda ettepanekut vastu ei võtnud. Eelkõige põhjendusega, et kas oleks ikka kõlbeline, kui igasugune korrespondent oleks avalikult loetav. Teine põhjus oli asine. Kardeti, et lahtiste lehtede kaartide väiksemad saatmiskulud vähendaksid oluliselt postiameti sissetulekuid. Kuid hiljem saksa riigi posti peadirektoriks saanud Handifon Stefani idee hakkas siiski siin-seal idanema. Nii tegid paari aasta pärast kaks laitigi raamatupidamisfirmat teineteisest sõltumatult postiametile ettepaneku viia sisse niinimetatud universaalkorrespondendi kaart. Selle teisele küljele oleks nende nägemuses olnud valmis trükitud mitmesugused teadaanded. Kaardi saatja oleks pidanud nende seast vaid endale vajaliku juurde ristikese tegema. 1869. aasta algul avaldas Austria majandusteadlane professor Emmanuel Herman miiniPäevalehes artikli, milles ta põhjendas lahtise kaardi saatmist postiga rahvamajanduse aspektidest. Ta lähtus kaalutlustest, et inimestel on vaja saata teistele igasuguseid teateid, mille jaoks on kirja kirjutamine ja läkitamine liiga aeganõudev ja tülikas eelkõige aga liiga kallis. Tema idee järgi pidi kaardile kirjutatavate sõnade arv olema piiratud ning kaardi saatmine mõistagi märgatavalt odavam. Sama 1869. aasta esimest oktoobrit võibki pidada uuelaadse suhtlusvahendi sünnipäevaks. Nimel siis ilmus Austria-Ungari postiametilt professor Hermanni poolt soovitatud kaart mõõtudega 8,5 korda 12,2 sentimeetrit. Kirjamark oli sellele juba peale trükitud. Kui kirja saatmine maksis tollal viis, Kreutzerit sai säärase kaardi saatavaid kahe Kreutzeri eest. Herman oli tahtnud selle nimetada ka postkaardiks saksa keeles postkaarte, kuid liinipostivalitsus andis teedele siiski nimeks korrespondent. Scart aitäh. Igatahes haarasid inimesed uuest võimalusest teateid edastada kohe kinni ja neid kaarte müüdi esimese kuuga 1,4 miljonit. Järgmised aastad 1870 kuni 70, ükskõik sakslastele sõja prantsuse vägedega. Samas esimese tõeliselt massilise postkaartide kasutamise. Kui lahinguväeosad vabastati juulist 1870 ka saatekuludest, siis aasta lõpuks oli saadetud rindel kodustele ümmarguselt 10 miljonit väli postlik korrespondendikaarti. 1870. aastal võeti postkark kasutusele juba Soomes ja Suurbritannias 71 Belgias, Hollandis, Taanis, Kanadas 1872 Rootsis, Norras, Venemaal, Saksamaal nimetati see sidevahend siis ka lõpuks ikka postkaardiks. 1873 hakati kaarte saatma Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Hispaanias, Jaapanis ja nii edasi. Huvitav on tõsiasi, et kuni esimese maailmasõjani oli Euroopa suurlinnades komme erinevalt muust postist toimetada postkaarte laiali vähemalt kolm korda päevas. Nii et teoreetiliselt oli võimalik näiteks samaks päevaks postkaarditeel kohtumine kokku leppida. Esimese piltpostkaardid ilmusid ametlikult aga alles 1923. aastal Šveitsis. Kui tänapäeval on tavaline, et saadetakse kodustele piltpostkaart kohast, kus võõrsil ollakse, siis algul oli nende mõte hoopis vastupidine. Neid trükiti linna või kuurorti valitsuste tellimusel reklaami eesmärgil ja müüdi hoopis teistes kohtades, et äratada kaunite piltidega inimeste tähelepanu ja meelitada neid siis vastavast linna või kuurorti reisima. Teine maailmasõda tekitas Ago Saksa riigis paberipuuduse, mille tõttu lõpetati piltpostkaartide väljaandmine kui nii-öelda liigne luksus. Neid hakati taas trükkima alles 1952. aastal.