Zooloog Aleksei Turovski no ikka kohe päris mitmed teie hakkama saamised siin elus on vist seotud loomadega või kuidas sellega on? Ikka muidugi eelkõige see, et maaeluaeg olen nendega suhelnud, püüdnud neid mõista ja loomulikult püüdsin teha kõik, et nemad mõistaksid mind õigesti. Üldkokkuvõttes inimlikult lähenedes see tähendab, et huumorimeelega suhtun ma loomadesse, aga see paratamatult noh, minu elus tähendas absoluutselt kõikidesse asjadesse. Aga läheme siis pealegi konkreetsemaks. Jah, ma lubasin kahte lugu, alustame ikka varasemast ajast, eks ole, siis aitas mind neljajalgse see tähendab täiesti kindla looma nii-öelda idee ja olemuslik tähtsus. Lugu oli nii, ma ei mäleta täpselt, mis klassi seitsmendast või kaheksandast pidime õppima 1905. aasta revolutsiooni sündmusi ajaloo tunnis. Meie ajalooõpetaja, kirglik oma ala meister lausa Ta esines meile ja nii kirglikult ja nii toredasti, et Me sündisime hirmsasti nii, et peale ajaloo tunni järgmine vaheaeg oli suur, 20 minutit keegi läinud sööma võtme korraldasime revolutsioonilise töölisklassi demonstratsiooni laialiajamise kasakate poolt. Tüdrukud olid töölisklassi esindajad. Me ajasime neid siis koridoris. Rivi. Ja poisid olid loomulikult kasakad ning muidugi tüdrukutel need pioneerirätid, mida me korjasime nooremate klasside lastele, eks ole, laenasime selleks korraks olid nendel pudelipudelist ja poistel olid pikad joonlauad muidugi mõõtkadeks. Ühesõnaga asi lõppes loomulikult poiste jaoks, tüdrukud pidid klassi minema, poisid, kõik direktori kabinetti, meid seal rivistati ja meedirektor absoluutselt nõutu. Ja näost lausa kaame. Milline fopa, milline sündmus. Ideoloogiliselt, absoluutselt lubamatu, aga mida teha tema kool, eks ole, sind palun kuskil 15 16 põhisi, eks ole, mitte lapsukesed. Ma usun, et see oli kuskil 61 kaks. Ma lõpetasin 65. üheteistkümnendat klassi, aga igal juhul igal juhul see oli ikka päris Nõukogude Liidu aega, eks ole. Nii et oli tõesti absoluutselt nõutu, käis Mordyldja süngelt meie reaa ees edasi-tagasi ja siis ta nägi mind. Olin olevalt hea poiss väga lihtsal põhjusel, mind huvitasid mardikad, Leemurid, nui huvitunud min, seal muide aukude tegemist, aga koolis läksite mõistagi massiga kaasa. Loomulikult muidugi minu sõbrad. Ja kui mind oli vaja, eks ma siis lõin kaasas, on loomulikult. Nii et ta siis õpetaja ütles, ilmis, ma olin hea, rahulik, vaikne, suurepärane õppija. Vot Aalikuks mind seal hüüti Alik ja siis minu ette seisma aali. Kullake, kuidas sina siia said ja minu vastus oli tuga, miks te minu käest küsite, ma olin seal hobune. Direktor hakkas naerma. Meie klassi aga teine lugu, teine lugu oli dramaatiline ja täiesti reaalne oht. Siis tõesti vaatas mulle otse silma. Leidis aset siis, kui me olime veel Kadriorus loomaaiaga. Ma olin õhtul kuskil poole kuue paiku ja pidin olema vähemalt üheksani territooriumil, sest see oli minu niinimetatud pikk päev minu valvepäev või midagi niisugust. Ja juunikuus valgust palju soe ilm. Ja zootehnikute ruumist väljudes ma kuulsin, kuidas naised rõõmsalt ütlevad midagi nagu vahetafice, mine anna talle küpsis. Mul hakkas kohe kõhe. Ja siis, kui ma jõudsin kohale, kust bussid siis ma nägin, et meie, tol ajal, kui ma ei eksi, kaheksateistaastane isane, šimpans megi Kolmekrossiooper gangsteri, eks ole auks nime saanud on oma aedikusse väljas ja täiesti endast väljas karvad õlgadel ja selja peal täiesti püsti. Nunnu staaphikesest oli asi kaugel, väga kaugel. No vähemalt 70 kilone seitsme mehe jõuga, vähemalt loom väga erutatud seisundis. Nad on targad loomad, šimpansid inimahvid, loomulikult inimesele kõige lähedasemat loovad, aga sellises olukorras muidugi emotsionaalne tase, loomal on väga-väga kõrge. Mõtlemiseks, mitte mingi taheda sellises olukorras ei olnud ega ei ole ega ei tule. Tegelikult intuitiivselt vastu võetud otsused peaaegu sajaprotsendiliselt on adekvaatset olukorrale arvata, et see nii oleks, peab olema huumorimeel. Ja ma olen varem ka Fidele luuletusi lugenud. Ja vot seekord läksin ma siis megi suunas. Pakkusin talle võtmekimpu, tatt suurepäraselt jäävad, mis asjad on võtmed ja hakkasid lugematul esimest luuletus, mis pähe tuli, tegelikult peamiseks vahendiks. Nii et loomulikult võtmekimp kohe köitis tema tähelepanu ja minu hääl oma inimese hääl ja mitte esimest korda loeb rütmiliselt väga omapäraselt ja loomulikult rahustavalt. Tervist. Miks on su silmad Subedad, kui sombuse ilmad ja nii edasi? Rokkinud ma ei mäletanud ega mäleta ka praegu täiesti piisab Puškini lugesite. Loomulikult loom oli väga õnnelik, nägistus maha, hakkas võtmeid proovima üksteise järel, õiged seal loomulikult ei olnud. Ja siis seda rongiklaasi Gustav rööpas vahetevahel, eks ole, pani enda maa peale, kujutage ette seda pilti, eks ole, istub maas, tohutu suur karvane, must šimpans ja katsub neid võtmete üksteise järel oma kalli proua väliaediku tabaluku peal ja vahest võtab lonksukes nii kaua proovis, kuni jäi magama. Jah, muidugi. Nii et kaks esimest lugu, mis meelde tulevad mul muuseas alati kui sedalaadi küsimused. No suurepäraselt lood loomulikult mõlemad. Aga noh, mis siin moraal on, mida te kuulajatele ütleksite, mis on teie retsept siis sellest äsja kuuldust tulenevalt, et mis on need omadused, need isiksuseomadused, mis aitavad muresid lahendada? Valmisolek otsustab kõik et olla mõistlikult, rahulikult ja alati valmis. Seisa mitte õnnestuda, kui sa suhtud asjadesse huumoriga, huumori olemus, nii et head huumorimeel teile, sõbrad.