Ma elan siin saatejuht Haldi Normet-Saarna koostima. Tere, Eestis elav versalanna Natalia järmakov ja aitäh laulu eest, tere, millest selles laulus juttu oli ja miks te just selle laulu valisite meie saate alguses. Kas see on vana traditsiooniline laul Monaloog naise elust? Tema abiellus ja samal päeval tema meest võeti sõjaväkke. Jäta nukrad sead muretseb, mis tema mehega ja taevasse lendab klint ja ta küsib, naine Miksanud tahad ja naine vastab, et mina ei tea, kus mu mees on ja lind vastakad ära muretseda piiri peal, temaga on kõik korras ja varsti ta tuleb koju. Selge pilt. No ersadel on ju väga kuulsad iit kuud, et see nüüd päris Hitch vist ei olnud või siiski sinnapoole. Midagi sarnast. Aga mitte päris ikkusest kitkuda, natukene teistsugused ja see laul on lähedane minu jaoks väga selline kallis ka, võib öelda, sellepärast et sellel laulu lauldakse minul külas tänapäeval Esson vana laul, mis on umbes 200 aastat vana. No siis oli küll meil siin võimas hetk, et saime nii vana pärimuse osaliseks ja eks me jõuame ka neist itkudest neist kuulsatest Tersaid kudest veel saate jooksul rääkida, aga sündinud olete te murdvas, niisiis Mordvaskus elavad Niersad kui moksad ja külas. Jah, olen sündinud Mordlaserdajate rajoonist, lummniekülas väikeses külas. Milline oli teie lapsepõlvekodu ja kuidas igapäevane elu seal välja nägi ja külaelu üldse laiemalt? Et lapsepõlvekodu oli tavaline nagu teistelgi Elo on ka tavaline nagu maal. Meie külas nagu teistes küladeski, igapäevases elus olid omad kindlad reeglid ja tegemised. Kuna ma kasvasin suhteliselt suures käes, siis kõik kodutöö oli jaotatud. Mine näiteks, pidin koristama, vett tooma, talvel lund lükkama ja lund, meil on palju. Ja iga talvel tööd Pihlap selle jaoks tegemist on. Siis ma pidin ka loomadel esi Ma suvel pidin heinatööd ja põllutööd tegema, et seda oli päris palju, mis oli ikka teha. Kui vana laps olite, kui teid juba niimoodi rakkesse pandi, et kõik peavad kodus tööd tegema? Lapsest saadik ikkagi tasapisi, ma arvan, kui ma hakkasin kõndima enam-vähem aitama vanemaid ja vanavanemaid, nagu öeldakse, kui hakkas kaela kandma, siis hakkas kohe ka tööle ja kindlasti, et tee oli väga selline esimesel kohal meie peres ja tavaliselt terse inimestelt peadki olema esimesel kohal, et ilma selleta ei saa hakkama. Kui suurperedel oli, mul on, on see asi, on edasi ja aga kui ma olin väike ja meeleli traditsiooniline ersa peret, kus elasid minu vanemad vanavanemad ja meie ehk minu õde ja vend kolm last, et päris suur pere kuus inimest? Jah, nii et töö oli ilusti jaotatud omavahel ja kindlasti, aga kõige tähtsam töö, kui ma käisin koolis ikkagi see oli õppimine peale kooli oli vaja õppide, mis oli antud koolis ja pealissa kindlasti, mis kodus on vahetada, teha, aga see oli loomulik ja selle peal, ei, keegi ei ole mõelnud, et ei taha teha või ei jaksa, lihtsalt on vaja ja sa pead seda tegema. Vot see ersa külakool, see on üks huvitav asi, ilmselt ma saan aru, et te käisite alguses külakoolis, kuidas seal oli? Külakooli võrreldes teiste-äärse külakoolidega oli päris suur, sest teised lapsed, kes elasid kõrval kõlades, nad käisid meie koolis ka. Et kui ma meenutan kooli, siis kindlasti tulevad sellised põnevad hetked ja muljed. Aga kõige lähedasem, mis soojendab südant, see on suve päevad või kevadpäevad, kui me õpetajatega tegime väljas õues tunde ja lõhn, loodus, inimesed, kes kõndisid kõrval, et see kuidagi jäi siiamaani. Ehk see mordva küla kevadine lõhn, see võib öelda, et teil on siiamaani sõrmetes on jah, aga millised olid tei. Sellised kindlad kodused traditsioonid ja rituaalid, sest et noh ilmselt seal külas oli Vituaalidel traditsioonidel ikka oma väga kindel sõna öelda. Kindlad kodused rituaalid olid seotud igapäevase toimetamisega igapäevase eluga ja neid oli päris palju. Kui oli tähtsad sündmused, näiteks vanaema küpsetas leiba, paini, seda lauad peale, kui see oli valmis, siis palvetas, et kõik, mis me soovime, et kõigil oleks tervis. Õnne ja me lihtsalt istusime kõrval ja oma mõtte peterselli me temaga. See on nagu, mis mul jäi siiani meelde, vanaemad praegu ei ole, aga kui ma sõidan koju ja kui on mingid tähtsad päevad või üritused, pereüritused, sündmused, siis palved täpselt, täpselt samamoodi, mu ema. Ema-isa on olemas ja kindlasti seda vanaema leiba oskab keegi järgiga teha või oli see tema mingi kindel retsept? Temaga koos oleks see kindel ja retsepte ei olnud, aga ikka tema tegi selle leiba teistmoodi kui minu ema. Minu ema leib on ka väga maitsev, aga ikkagi ta on teistsugune, kui vanaema oma leiva sees käib. See on tavaline ikkagi piim, jahu, munad, tärn ja vett tuleb panna ja muud midagi, aga ma mäletan, kui see tainas oli valmistama kolm korda, tegi risti midagi, lausus aga mida lausus. Seda siiamaani keegi ei tea. Ja mina ei julgenud küsida ka, et mis ta rääkis, kui ta tegi leiba. Aga mis see võis olla, ei tea. Olete mõelnud omaette? Ma arvan, et ta palus, leib ikka õnnestuks ja see tooks hea perekonda ja head mõtted, tal olid head soovid ja selle liiva kaudu need soovid ka. Läksite meie perre? Teil oli paljuski sellised kodused kombed ja rituaalid, mis olid ka teistel külaelanikel, aga et võib-olla nüüd see leivakohal risti tegemine ja midagi lausumine ja üht-teist veel, et need võisid olla puhtalt nagu teie oma kodused, sellised tseremooniad või. Kui näiteks mina tulen koju, siis esimesed asjad, mis me teeme koos, siis me käime metsas pühaallikate juures palvetamas pühade ette võtmas. Et igaüks ikkagi oma mõtetes, kes lausub, kes mitte palub enda jaoks midagi, kas tervist või veel midagi muud. Siis teine asi, me kindlasti lähme kalmistule vanaema ja vanaisa kalmistule. Ja seal tervitame neid, räägime, mis meil on. Võtame kaasa midagi söögipoolist, seal sööme nendega seal nagu esivanemate austamine ja esivanemate kultus, mis elab siiamaani. Ja see on sellised kindlad reeglid, mis mine kindlasti täidan ja minu laps ka. Jah, ma mäletan, allikatega rääkimisest tegi juttu ka udmurdid, tar Musch, nadi, et ka neil on kombeks, isa oli teda õpetanud allikaga rääkima, nii et see on selline levinud komme meie hõimurahvastel ja kindlasti toob see kõik head jõud sinu ellu, eks ole. Ja kindlasti, sest kui ma olin väike, olen sinna käinud koos vanaemaga, teiste sugulastega ja praegu mine käin sinna oma emaga, sugulastega või oma pojaga. Teie tundsite juba maast madalast üldse huvi ise ka selliste erikommete rituaalide vastu, et veetsite palju aega eakate ersa naistega ja saite kohe palju targemaks. Alati. Ja minu jaoks kõik, mis nemad tegid, oli loomulik ja lähedane. Ma ei mõelnud tol ajal, et tulebki teha õppide, kes on, oli väga loomulik. Huvi tekkis hiljem, kui ma hakkasin seda uurima kõike ja näiteks iga kord, kui ma sõidan koju ja midagi uut teada enda jaoks siis ma väga rõõmustan, et ma sain midagi head enda jaoks, et ma arenen edasi. Ma olen ka kuulnud seda, et need ersa iitkud, need kuulsad ersa jätkud, et see on täiesti kuidas omaette ja vaat et ersa rahva selline identiteedi küsimus lausa. Ja te olete ise ka neid Hitke uurinud, et no kõigepealt võib-olla kui keegi veel ei tea, et mida nüüd itkud endast siis üldse kujutavad ja ja vot, milles nende fenomen seisneb. Ersa itkud on meie kultuuri üks osa minu meelest Hersed Juula ei olegi mõeldav ilma itkudes. Sest vanasti itketi, kui naine läks mehele siis, kui näiteks väheke saatmised olid ja kui inimene Sudi ja nende sitkudes hästi palju elutarkust, et kuidas tuleb suhtuda inimestesse, loodusesse, kuidas tuleb austada esivanemaid ja itkudes on hästi tugev side Meie traditsioonidega ja eesti vanematega. Ja sellepärast võib-olla nende itkut on nii lähedased mulle, et ma uurin neid. Nad on huvitavad. Sest iga inimene, kelle käest ma olen nende kohta küsinud. Ta on õpetanud midagi sellist, millest ma varem üldse ei ole mõelnud. Ja õpetasin midagi sellist, mis avas uut maailma ja andis jõudu minna edasi. Ikka oma teed, mitte teist teed. Te filminud neid Idgejaid, see oli ilmselt väga suur usalduse märk, teid ligi lasti ja mina olen ka seda filmi näinud, no tõtt-öelda külmavärinad jooksevad mööda selga, kui sa vaatad, kuidas ana naine seal siis itkeb ühel või teisel põhjusel ja me oleme ka rääkinud sellest. Minu küsimus oli tookord ja nüüd kordan seda, et ma saan suurepäraselt aru nii-öelda tavamõistes, et Iidgetakse siis, kui keegi läheb sõjaväkke kui on kellelegi ärasaatmine, aga, aga noh, pulmad vähemalt tänapäeva inimesele, et see on üks igavesti rõõmus sündmus või ometi itketakse murduvas ka pulmade puhul sel puhul, kui tüdruk läheb mehele, Tersa vanad naised käivad. Ka siis, miks? Seda nad tegid vanasti tänapäeval kahjuks seda enam keegi ei tee pulmades. Et ma arvan, see on seotud ikka traditsiooni katkemise, aga jaa, kindlasti olid erinevad mõjud naaberrahvaste mõju siis rasked ajad ehk sõjad erinevad. Aga tänapäevani on jäänud lausumised ja õnnistamised, mis ulatuvad ikkagi oma juurtega itkudesse. Ja vanasti iga naine pidi oskama, sest pidi ju tüdrukust saama neiuks neiust, noorest neiust saama abielu naiseks, abielu naisest saama ja siis emaks ja nii edasi. Et see selline eluring ja seda kõike vanasti väljendati itkudega ja seal olid ilusad sõnad pöördumised meie jumalate poole, meie haldjate pooled nemad aitaksid õpetaksid meid suunaksid õigele teele. Ja neid on ju ka meie teistel hõimurahvastel. Kindlasti on karjalastel, neid on Fepslastel, neid on seto, teil on palju. Ja ikkagi see itku traditsioon tänapäeval elab ja käibel. Ja neid erinevaid Pitkega kuulnud teiste rahvaste omi. Olen kuulnud jah, aga rohkem olen uurindika enda Errzaitke enda rahva omaette. No millal ta esimest korda Eestist kuulsite? Esimest korda Eestist kuulsin, kui ma õppisin koolis ja see oli geograafia tund. Olite? Ma arvan, et ma olin umbes 10 või 11 aastat vana. Siis ma saingi teada, et on olemas essimaal, et on olemas soome-ugri rahvad. Ja põhjalikumalt ma saan eestlastest teada, kui ma õppisin Taranski ülikoolis juba. Et siis seal ja ma sain ka teade, et meie mõned sõnad on sarnased ja grammatika on sarnane. Ja kui lähedased me oleme jännis on ühist meil ja nii edasi. Õppisite säranski ülikoolis ersa filoloogiat ja kultuuri. Ja ühel ilusal päeval anti teile dekanaadis teada, et on võimalus minna Eestisse õppima. Ja kuna mina olin seal meie rühma rühmajuht ja tegelesin ka hästi palju kultuuriga käisin teatrikoolis ja, ja mille õpetas hästi tuntud kultuuriteadlane ja poetajaitsmeliskja mall. Säranski ülikooliga paralleelselt käsitega teatrikoolis. Ka siis oli eraldi nagu ring selline huviring, mis oli saadud ersa kultuuriga ersa keelega. Ja sellega tegeles tol ajal ma riske mall ja kuna mina olin väga aktiivne seal ja mulle meeldis ja dekanaadis kanad tundsid mind, siis mine pidin koos teiste õpilastega kirjutama avalduse, et teha konkurssi ja minut õppimistulemused ka olid hea, et et selle Peraski mind valiti ja nii sängi Tallinna ülikooli Millised emotsioonid siis meenuvad sellest esmakordsest Eestisse saabumisest, et enne ei olnud Eestis käinud, ei ole käinud ja see oligi esimene kord aastal 1900. 99. Mis esimene emotsioon oli, et emotsioonid olid segased? Kui ma saabusin balti jaama ja väljusin rong. Kist mintegi sõnatuks, imeilus vanalinnavaade ja see paistab sealt ikka kätte nagu pildi peal ja ja siis samal päeval päeval, minul oli eesti keele tund ja see mulle tundus. Ta oli väga raske, kuna me saabusime teiste tüdrut kutega murdvast natukene hiljem, kaks nädalat hiljem kui teised, siis nad oskasid lugeda ja mõned sõnad ikkagi on osanud, aga meie esimeses tunnis oleme mitte millestki, Sander on huvitav oli, aga oli ka raske. No elu esimene eesti keele tund ja pole ka ime. Päeval kui ma saabusin Eestisse ja no logistika oli teil, ma ütleksin tihe muidugi. Jaa. Aga kui kiiresti siis hakkas keel omasemaks saama, mitte selgeks, aga no see, kuidas te täna räägite, see on ju vägagi hea, aga aga siis, kuidas te tundsite, hakkas tulema või oli hakkas tulema aastaks. Pärast ja võib-olla kahe-kolme aasta pärast seal juba selge. Aga kuna mina olen soome keele filoloog, et keelega ma eriti ei tegelenud, seda õppisin ainult kaheksa kuud sellel esimesel aastal ja eesti keele kursustel. Ja sellepärast võib-olla eesti keel on selline, nagu on. Hästi on mida hakkasite lisaks eesti keelele siin veel õppima ja milliseks sisse teie õppeprotsess tervikuna kujunes ja mis on teie tänane amet? Ma olen väga tänulik hõimurahvaste programmile, sest tänu sellele ma sain õppida erinevaid erialasi. Esimesel aastal õppisin eesti keelt ja kultuuri, siis hakkasin õppima soome keelt, paralleelselt õppisin reklaami, meediat, pilkimist peale, läbisin õpetajate koolituse, siis avastasin, et mulle väga meeldib kultuurikatega tegeleda. Ja kui astusin magistrantuuri kultuurikorraldust õppima. Ja eelmise aasta lõpus lõpetasin doktorantuuri kultuuride uuringute erialal ja täna ma olen praegu, ma olen Eesti folkloorinõukogu vähemusrahvus, et töörühma juht. Ja olen juba 12 aastat tegelnud eesti mõrda seltsiga, olen seal ka seltsi esimees. Ja kindlasti mul on palju tegemist veel ja ma võimalusel tegelen ka teadustööga ja vahest tõlgin. Mida te tõlgite matelgin eesti keelest ersa keelde, luuletusi ja vahest ilukirjandust ja teen koste, Tarmo Valtoniga. Nii need asjad on, aga meil on siin üks paks raamat laual ja sellest võib leida teie enda luuletuse Natalja Hermakov, et et tegelikult kuulaks natuke, kuidas te ise ersa keeles oma luuletust loetaja pärast saame teada, millest seal jutt. Jentse hiljem Monioim ja. Ma räägin oma hingest, aga hinge aluseks siin on mesilane. Päike, mis on alati, paistab kodu, ema, isa. Ja jalge all on armsat rajad ka. Mu südames nad on alati ja mina sellest hingan, elan ja hingele on küla kaitseks. Et selline kirjeldus mu hingest, mida ma hindan ja mis on kallis, mine jaoks. No väga ilus, aga te siin ütlesite nii, muuhulgas kõigi oma tegevuste sees olete te juhtumisi ka Eesti folkloorinõukogu vähemusrahvuste töörühma juht ja juba tosin taastati Eesti Mordva Seltsi juht. No need ei ole lihtsalt niisama sõnad, see tähendab ikka ühte tohutult suurt tegevusvaldkonda, et millega see Eesti folkloorinõukogu vähemusrahvuste töörühm tegeleb, mille juht ei ole. Ikkagi meie tegeleme pärimuskultuuriga ja meie rühmas on erinevad rahvused, Errsaatma, oksad, suvašid, venelased, udmurdid karjalased ka, ja Mariit. Ja igaüks meist teeb oma panuse, et tutvustada ja rääkida oma kultuurist, maalastele, teha ennast kuuldavaks, et meie, kes elame siin kõrval eestlastega, oleme ka huvitavad, oleme targad ja me oleme huvitatud koostööst ja me tahame koostööd teha. Eesti teiste rühmadega, õpime ja õpetame teineteist ja arendame oma kultuuri. Et Eesti ollakse palju rikkam ja palju värvilisem. No kuidas teil kogemused on, eestlased ikka ka huvi tundnud, olete suutnud kaasa tõmmata? Tahaks kindlasti, et nad tuleksid rohkem meie üritustele, jää Me bioodele. Sest need peod on väga huvitavad ja hästi südamlikud, rahulikud, avatud ja suunatud eelkõige kõikidel nii lastele kui ka täiskasvanutele, meestele, naistele, kultuuriu ühendab meid. Ja kindlasti eestlased tunnevad huvi meie kultuuride vastu, et nemad osalevad meie üritustel ja isegi annavad tagasisidet, mis on väga positiivne. Ja iga piaaliga üritusel ootame uusi inimesi, uusi külastajaid. Kus te oma pidudest teada annate? Erinevad allikad, kõige pealsemad etno teeb, mis on mõeldud erinevatele kultuuriseltsidele ja kultuuriüritustele. Siis meil on selline, nii nagu tänapäeval kõik inimesed oma info avalikustavad Facebookis ja vene meedias näiteks selles akvas Niki. Et seal ka siis Radio neljas ja linnalehtedes ka vahest ja tuttavatele ja tuttavad oma tuttavatele folkloorinõukogu veebilehekülje kaudu. Siis saadame kirju ja Fenno-Ugria veebileheküljel on ka meie info meie koolituste kohta, näiteks. Neid on päris palju. Nii et kes ikka huvi tunneb, see ikka üles leiab ja no eesti-mordva selts tegeleb analoogiliste ja sarnaste asjadega. Eesti mõrdla seltsis me tegeleme erinevate asjadega, mis on ikkagi seotud kultuuriga meie traditsioonidega, meie ajalooga inimestega, kes ühel või teisel põhjusel sattusid siia elama Eestisse need nii erksad kui kama oksad, nii noored kui ka täiskasvanud inimesed. Ja kõigepealt meie kohtume, et rääkida oma keeles, et rääkida oma muresid või rõõmustada. Kui Meil on mingid õnnestumised või või mingid head uudised on, siis me laulame, meil on oma folklooriansambel vastu oma, et seal esinevad lapsed kui ka täiskasvanud, meid on 12 inimest. Meie hulgas on kolm meest. Et, et see on ka väga auväärne, et mehed ka tegelevat oma kultuuriga. Siis meie korraldame erinevad näitused, keelekursuseid, näitame kontsert, et kust neid näitusi näiteks näha saab. Näiteks meili oli folkloorinõukogus. Nähtamatute jäljedes näitus kus me näitasime Meie ersa ja mokša mütoloogiat, mis on ta karikas folkloorinõukogus, folkloorinõukogus, Vene tänaval ja seal oli kaks kutsenäitus siis meil oli näitus Eestimaa rahvuste ühenduse ruumides. Et seesama näitus ja mastorava eepose kangelastest ka oli seal. Ja siis vahest koolides räägime ja näitame, võtame kaasa nendest meie tegelastest, näiteks ersa keele päeval, kes on varem tegelnud, miks on sellega tegelnud rääkima oma folkloorirühmadest või teadlastest soome-ugri teadlastest, tegemist on palju ja hooldekodudes ka. Esineme, et tegime endale selle ürituse traditsiooniks jaanuari alguses külastada inimesi ja anda oma soojust teistele ka ja näidata oma kultuuri teistele. See on igatahes väga tänuväärne. Ma ei tea, kas ma ei eksi, kui ma ütlen, et kuidagi eriti palju tuli 90.-te lõpu poole siia hõimurahvaste programmiga inimesi teiste hulgas ka ersasid meie hõimukaaslasi, aga on teil ettekujutust, et kas praegu ka tullakse? Ikka tullakse, aga kahjuks viimastel aastatel järssid ja moksa issit ei ole tulnud. Ma ei tea, miks põhjusel, aga loodame, et ikkagi lähiajal tulevad. Praegusel hetkel ma tean, et udmurdimaalt on tulnud siia õppima muusikaakadeemiasse ja Tartu Ülikooli aga järssassid ersa tudengeid, siin on väga vähe, võrreldes teiste soomeugrilaste ka näiteks murtidega või maridega. Te tunnete ennast Eestis koduselt ja on teil ilmselt ka üsna suur see tänane sõprus ja tutvuskond ja sealhulgas on nii ersasid, kes siin Eestimaal elavad ja konkreetselt nii Tallinna linnas kui mujalgi, aga siis ilmselt on ka eestlasi ja Eestimaad. Minu jaoks saanud teiseks kodumaaks ja ma tunnen siin end hästi. Mul on vedanud, et minu Ello alati satuvad hästi toredad inimesed ja nad on eri rahvusest ka. Ja ma siiralt rõõmustan, et sellised inimesed mu ümber on ja nad aitavad, suunavad ja annavad jõudu, võib-olla minna edasi. No kas teie siin asuv kodu on siiski nagu killuke murdva maad keset Eestit, ehk siis teisisõnu teil on kodus kõik Mordvapärane, alustades köögist ja lõpetades kommete ning harjumustega võimine, te olete selles mõttes hoopis pisut rohkem eestistunud. Kindlasti killuke Mordva maad keset Eestit on minu meelest, kui ersa hing on olemas, ülejäänu saab juurde ehitada või tasapisi teha ja korrastada. Ma ise ei märka, kas olen eestistunud või ei ole. Kuid arvan, et midagi olen võtnud omaks. Mis pole ka paha. Midagi võiks olla. Nii kohe ma ei saagi vastata, aga võib-olla kõrvalt vaadates? Seda on näha ja muide, on näha, et ma võiks öelda selline vaoshoitud, et ütleme, et ma olen võib-olla kohtunud ka mõne ersaga, kes on hoopistükkis temperamentsem ja üldse siin on palju külalisi, kes mul on selles sarjas käinud tükk maad, temperamentsemad, et te olete niimoodi vaoshoitud, et see on väga põnev, aga aga siis ersa köök on ka teil kodus au sees. Ilmselt selle kõige juures, et oled, et ega ise kõvasti selline köögisime, hüppaja. Ma ei ütleks, et ma olen selline kõva tegelejad, kes tegeleb söögi valmistamisega. Aga kui on pühad, kui näitaks tähtpäevad, mis on seotud vanaemaga või vanaisaga surmaga või nende sünnipäevad siis ma ikka küpsetan pirukaid, mis nad armastasid ja kuidas vanaema õpetas. Eka, palvetan ja teen midagi head. Siis kohe pereliikmed küsivad. No räägi siis, mis. Tähtpäev täna on nii, küll need teavad, kui ma küpsetan pirukaid või midagi Vardvate räst err pärast sööki teen, siis nad teavad, et see on seotud mingi tähtpäevaga. Teie lähedased on siin külas käinud ja teile öelnud, mis nad sellest elust arvavad. Ja vanemad on paar korda käinud. Ja nad ütlevad tavaliselt nii, et kui mul on hea elada siin, siis nendel on väga hea meel. Siis on teile nagu õnnistus kaasa antud ja kindlasti nad tulid siia, kui ma abiellusin. Nad tulid siia õnnistama mind oma liivaga, mis ema küpsetas meie kodumaa ahjus. Kuulame teid lõpetuseks ka laulmas Natalja ja mida seekord? Ja seekord mu laulan kevadlaulu päikesest Reimust, et kõik kasvab ja inimesed rõõmustavad, et tuli kevad. Suurepärane kohe kuulame seda laulu enne ütleme veel aitäh teile ersalanna Natalja Hermakov ja stuudios olid veel ka Haldi, Normet-Saarna ja Maristomba kuulmiseni. Äitäh.