Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on restoranide glooria ja egoist omanik, juhataja ja peakokk. Dimitri Demjanov. Saadet juhib, Marje Lenk. Kuidas elate, tänan küsimast, töö tähe all on rasked ajad, kerget ei ole kerge, ei ole, aga kes ütles, et elu peab kerge olema just? Te olete omanik, juhataja ja peakokk, heal lapsel mitu nime, nagu te mulle ütlesite. TÖÖ kutsutakse teid papaks. No nii on juhtunud, käsnad omavahel teid tapaks või ütlevad teile ka? No mulle otseselt ei ütle, aga omavahel ikka on ja papa levinud ja mina sain seda teada. See on muidugi parem kui härg, et mõni aeg tagasi 10 aastat tagasi kutsuti härjaks, mis mulle endale eriti ei meeldinud, aga papa on usund talutav, isegi isegi soe, aga mitte selles suhtes nagu Corleone sobraanades ütleb, et keed, kutsuge mind lihtsalt isaks, lapsed kutsuvad teid, kuidas isa või ütlevad. Tütar ütleb, isa. Poeg ütleb. Papases poeg on 10 aastat minuga koos töötanud ja ta selles kollektiivis olles on nagu ühte keelt rääkinud. Tuttavate ja sõprade ringis olete lihtsalt Tiina. Ja kas on ta ikka kuidagi teisiti kutsutud lapsepõlves väikseks kunstiks lillekeseks, miks lillekeseks olime ilmselt et niisugune sinisilmne ja, ja naiivne aga väikseks egoistlik ikkagi ilmselt sellepärast, et võib-olla liigagi armastasin ennast ja restoran sai teie poolt antud siis egoistiks. Võib-olla tõesti see mingil määral nagu mõjutas selle nime panemist, aga, aga suurem filosoofia oli oli selles, et miks Schopenhower kirjeldavat egoismi nagu niisugust inimese alalhoidlikku tunnetust, aga tagasi sõna- egoist oli seotud kõikide miinusmärkidega, et, et see oli hirmus hirmus paha. Ja mina mõtlesin enda jaoks niisuguse positiivse eesti legendi välja, et mis selles halba on, kui ma soovin endale väga häid sõpru, head toitu ja, ja ilu enda ümber ja temalt arendades, et ma soovin endale kõike head jah. Et seostan selle egoismi plusspoolega kui nüüd ütleme utopistlik teooriaid edasi arendada selles suhtes, et kui kõik inimesed oleksid, et sellised, et soovist endale head ja enda ümber ilu näha ja tunda siis siis maailmas oleks nagu kõik korras ja vot selle selle ideega ma nagu paningi selle oma viimasele restoranile nime. Ja eks meil kõigis on pisikene egoist sees, et muidu ei saa helistanud elusse ilma selleta, et peab ennast natukene turgutama selles mõttes, et armastada ja ennast. Härra Dmitri enne stuudiosse tulekut mõtlesin ma, et kui teid peaks koju kutsuma näiteks lõunasöögile või või õhtusöögile, tekitakse üsna palju probleeme. Ainuüksi mõte sellest, et tippkokk tuleb koju ja veel sööma. See teeb väga närviliseks. Asi on üsna üsna lihtne illusioon tippkokast ja sellest toiduvalmistamisest on natukene võib-olla liialdatud mõnes mõttes, et tippkokk ei tähenda seda, et kõik asjad peavad olema väga keerulised. Hea kokk on see, kes oskab produkti aidata tema kõige paremas vormis avada. See tähendab seda, et ta peaks nagu teadma ajalugu, päritolu, selle geograafilise piirkonna, kus produkt kasvab ja kuidas on teda käsitletud. Ja ongi kõik. Kõige raskem on teha väga lihtsat toitu. Porgand, ehtne, tema parim mass küpses eas ja, ja õigest sordist, ütleme kui see on ikkagi söögi, porgand on, on väga hea, et sellega ei olegi vaja midagi teha. Piimja, ütleme, hea leib, hästi küpsetatud, õigesti küpsetatud leib ja kõik niuksed, lihtsad asjad, ehedad, asjad, maalähedased, asjad, nendel on omaette väärtus. Kui me võtame heal tasemel professionaalselt ka traditsioonidega. Aga muidugi väga noor inimene ei saa suurte kogemustega Kokollasest kokanduses, põhiline maitse tuleb omada oma maitse, pagasid ja maitsmismeel. See on nagu üks asi, aga maitsmispank on nagu teine asi. Maitsmismeel on, on, mis meil on loodusega andnud, aga maitsmispank on see, mis me oleme nagu elu jooksul kogenud. Ja praegu tippkokad selles mõttes tõsise gastronoomia kokad lähevad tagasi juurde väga lihtsate asjade juurde, kõikide tippkokkade raamatut algavad sellega, et nad kirjeldavad, kuidas teha lihtsalt kartuliputru. Aga noh, muidugi, seal on omad, aga see peab olema õige kartulisort ja, ja õiges järjekorras keedetud ja kõik need komponendid, mis sinna juurde lisada võetakse ja kui kiiresti seda serveeritakse, nad kõik on, kõik on nüansside peal. Aga kogu tõsine kokandus on ikkagi suunatud sinna, et produktide ehedust nagu rõhutada, seal ei olegi midagi väga keerulist. Nii et ärge kartke, kutsuge ikka külla ja, ja ma tulen ja, ja ma tunnen rõõmu sellest, mida te teete enda retsepti järgi kõige lihtsamast asjast, sest see on ka üks hääbuv ja väljasuremisest. See on, see on nagu folkloor peaks praegu need retseptid üles kirjutama, sest koos maainimestega ja koos ka linnainimestega, kes on hästi süüa teinud, lähevad väga paljud asjad kaduma, sest tänapäev on ikkagi orienteeritud volüümide peale ja, ja see, mis on tehtud professionaalses ahjusconvetor ahjus, seal ei ole see maitse, mis oli kunagi vanaema ahjus ja savipotist tehtud ja seal, sellel ei ole see maitse, mida teie oma kodus pakute. Minu jaoks on see väga huvitav, et ei ole, ei ole huvitav see, et pakkuda restorani tasemel toitu. Hiljuti olime Brüsselis liitumispidustustel ja selleks puhuks meil oli spetsiaalselt Eesti menüüd kaasas. Ja kaks korda me pakkusime seda ka avalikkusele ja teist korda pakkusime sõda Euroopas suurimas kokakoolis. Ja seal üks gastronoomia professor küsis, et millega vanad euroop, vaat üllatate, et, et kõik on läbi proovitud inimesi maitsega, sest meie maitsestama toitu teistmoodi. Ja see ongi nii, et teie kodus maitsestada natukene teisiti, aitäh teile, maitseb nii. Ja noh, mina võin aktsepteerida seda või mitte aktsepteerida. Me võime diskuteerida, seda räägitakse, et maitse üle ei vaielda. Vaieldakse küll ja kui palju. Aga see, et kodune toit on, on ikkagi kodune toit, seal on kõigil vabad käed ära rikkuda. Produkte muidugi ei tohi. Sambad. Kuidas teile niisugused väljasõidud meeldivad, et kutsutakse kuhugi süüa tegema väljaspool restorani, teete süüa? Meeldivad need on kõik uued väljakutsed ja pisut asjad on teistmoodi ja, ja paned ennast proovile niisugust välitingimustesse, et need tingimused ei ole päris alati roosilised, aga on väga palju ääretult vastutusrikkaid, asju on olnud ja, ja vastutus lükata vastu võttev päris metsas ja kõrgetele külalistele ja vastutus oli nagu väga suur ja tuli nagu välja tulla, aga alati tuleb leida stiilne variantega, jällegi metsa ei lähe restorani toiduga, seal peavad olema lihtsalt ja metsapeoks sobivad asjad jahil, kalal käimiseks sobivad asjad, vahest sellega pingutatakse üle, et liiga keerulised asju pakutakse. Vot see on kokatunnetus, et vahest lõkke valmistatud kartul on palju eksootilisem kui üles ehitatud mingi Manhattan taldriku peale mitmevärviline ja mitmekastmega ja nii edasi, et mulle meeldib see, mida ma teen ja ma teen seda naudinguga ja tunnen, et, et ma ei tunne veel seda kõike. Et see on niivõrd mahukas, ütleme Eesti köögipoole pealt, et see on üks kõva pähkel, et teada eestimaitsed, millest ta koosneb, milline ta oli, milline ta on ja milline ta peaks olema. Kui me räägime Eesti köögist, siis seostama ikka teda kodu ja talupojaköögiga, tänapäeva kontekstis ta on, ta on ikka eilne päev selles mõttes, et portsjonid suured, et rasvane ja, ja üldiselt sealiha ja kapsad ja tänapäeva inimesed astronoomilist haritud inimesed ikka jälgivad, mida nad söövad ja kui palju ja kaalujälgimine ja punktide süsteemid ja tervislik toitumine, see, see pall nagu kasvab, kasvab, kasvab, kui võtame 10 aastat tagasi, toodi glooria hoovi lehme, öeldi, et vot see on nüüd teie lihalimiit kuuks ajaks, tehke sellega, mida te tahate. Kui me praegu vaatame seda paletti, et lihalett on murdu. Maitseainete lett on murdu, et valikute tegemine, see on nagu õige, aga me ei saa praegu kasutada India Hiina, Tai maitseained, selleks, et neid nagu kohandada Eesti toidu jaoks ja me võime mingisugused temaatilise stiilsed õhtust teha ja nii edasi, nii edasi. See küsimus muidugi vaevab mind ja vaevab ka neid inimesi, kes tulevad, et Eestisse külla, et mis on Eesti toit, et millistest maitsetest ta ikkagi koosneb. Ja vot traditsiooniline Eesti toit on, on ikkagi tänapäeva jaoks on natukene raske ja raskesti defineeritav, et kui me tahame läbi kukkuda koka või kelnerit, küsime, et mis on Eesti toit ja, ja siis mõnedest varatsioonidest kapsad, verivorst, süldid ja nii edasi, aga maitset ei oskagi kirjeldada, mis on Eesti toidu maitse. Kogu kokandus keerleb ainult maitse ümber ja maitsest nagu restoranides ikkagi räägitakse, veel vähe räägitakse palju muudest asjadest, interjööridega ja muusikast ja sellistest soodustus müükidest, kaks praadi ühe hinnaga ja igasuguseid muid asju, aga ei, räägitav maitseb, sest et see probleem tõesti vaevab praegu minu pead ja ma ikkagi loodan selle nii palju kui meil veel aastat jäänud selle probleemi nagu lõpuni viia, et enda jaoks ikkagi defineerida eesti köögimõiste ja mõningad asjad nagu kaante vahele panna. Et ka oleks sellest perioodist ka mingisugune mälestus tulevastele põlvedele. Sest no pole mõtet kellelgil siia tulla ja Itaalia või prantsuse või mingisuguse muu köögi pärast ikkagi tahetakse proovida seda maa soola. Ja tõsi, mis tõsi on, on ka eestlaste seas, on kodumaised toorainet on märksa populaarsemad, kõik ootavad esimese tomateid ja esimesse kurku käeavamaa kurke ja need on tänapäeva kangelased, kõik, kes tegelevad Eestis toiduained tootmise kasvatamisega ja nii edasi ja eriti need, kes kes tegelevad mahepõllumajandusega, et see on, see on väga inimsõbralik ja, ja niisugune ilus tegevus minu jaoks praegu eesti köök, mahepõllumajandustoodete kasutamine, restoranitoidust ja, ja selle toiduvalmistamise lihtsustamine on, on nagu niisugune eesmärk omaette, aga, aga mul võttis 25 aastat, et jõuda selle otsuseni võib äratundmiseni, õigemini et aru saada, et ikkagi see on nüüd see oluline osa. Muidugi ta ei tohi olla kinnine selles mõttes, et rahvusköök, et me ei ole avatud maailmale ja me kasutame pipart, soola, loorbereid. Mingil määral. See peab olema ka nii, et noh kuskil üks kolmandik. Me võime kasutada juba teisi maitseained, mis, mis on nagu üldiselt maailmas aktsepteeritud ja maitsestada seda selliselt, et see maitseks nii jaapanlasele hiinlasel misiganes prantslased, sakslased ja nii edasi. Dmitri Demjanov, kui tihti te kodus köögis askeldate? Päris tihti hommik, keedan putru. Õhtul midagi ikka ikka teen grillil nõues ja, ja kas abikaasa on ka selles suhtes andekas? Praegu meil on tööjaotus, mina olen hõivanud köögi? Jaa, ikka leidsime, et igaüks teeb seda, mis tal paremini välja kukub ja milles ta tunneb rahuldust. Ta paaril korral kippunud ja ka teda tabanud õnnetused. Ja Me oleme loobunud sellest, aga, aga üritada võib ikka veel. Kus te elate, kus kandis? Ma elan meriväljal. Kui paljud elus olete üldse elamisi vahetanud? Ikka olen, on Tatari tänaval elanud, pole keegi, veel, elasime ühisköögi peal. Elasime nõmmel. Olen Lasnamäel elanud, igasuguseid perioode on olnud. Te olete sündinud hoopiski Peterburis, Leningradis. Leningradis, ema ja isa, seal nad nagu kohtusid, aga isa oli eestlane ja isa tõi ta olin viiekuune Tallinnasse ja Nad ei elanud kaua koos. Et me jäime kahekesi, neli klassi, lõpetasin nõmmel neli koolis vene koole ja ülejäänud neli klassi lõpetasin 30 seitsmendas keskkoolis Toompeal, kus on praegu balletikool. Vahepeal tegelesin muusikaga ja otsustasin minna muusikakooli. Mängisin trumme trumme ja tegelesin poksiga, niisugused ekstreemalad. Aga õpetaja klassijuhataja rääkis ikkagi augu pähe, et mis trummilöömine on täis p-s istub orkestrisse, lööb trummi. Vot meremees, see on midagi muud. Kogu klass läks merekooli ja, ja läksin merekooli, aga seal ei tulnud midagi välja, aga leidsin, et, et see ei ole minu jaoks kaks aastat ekipaažis elamist ja merekoolis õppimist andsid nii palju et meie eelarve oli 40 kopikat nelja peale. Ja mina tegin süüa ja mind vabastati kõikidest muudest toimingutest. Mis oli siis see põhitoit, mida te tegite kaks asja, mida ma mäletan talit, praekartuleid igasugustes variantides ja briketti, hernesupp, suitsulihaga ja seda me sõime üle päeva vist. Loomulikult me tõime, kes, kes maalt, kes kartuleid, kes, kes pekki ja, ja selline elu oli huvitav ja sealt oli see see alguse saanud, et kui mul merekool jäi pooleli ja ma pidin tööle asuma, siis poisid jällegi Bushisid, et sinust peab saama kokk. Tol ajal kokkade eriala oli ääretult populaarne. Et noh, söögi oli nii, kuidas oli, ja kokk ikkagi viis midagit koju. Aga siis öeldi, et ei, kokki ei vaja. Aga teil on väga head kelneri alged ja nii nagu ma alustasin kevades ja vot see, see viiski mind nagu restoraniala peale olin esimene minu meelest poiss, kelner restoranis, et siis sinnamaani oli see ala nagu ettekandjate käes, naiste käes, naiste käes ja muidugi ma ei tundnud ennast väga mugavalt selle ala peal, aga siis kui ühe teise kolmanda konkursi võitjaks tulin, siis, siis tekkis mingi ambitsioon, mingi huvi ja, ja läksin nagu sügavuti ja leidsin, et see ei olegi nii lihtne punktist A punkti B, et, et seal on ka muid momente, mis, mis arendasid ja see oli üsna üsna oluline ja siis te ütlesite, et ikka peate edasi õppima, see oli kõik kõik seotud jällegi egoismi ambitsioonidega. Siis tuli tipp Tööstuse planeerimine, lõpetasin ka Tipi. Ja kõik töö kõrvalt. Küsitakse teie käest, milliseid ametit olete üldse pidanud. Kas enne kelneri saamist oli ka veel mõni amet, millega te leiba teenis? Ma parandasin traktoreid, olin lukksepp. Ma olin kaupluses müüa Tallinna kaubamajas, müüsin televiisoreid ja no Me elasime kahekesi meelanud külluses. Meil ei olnud midagi liigset, aga puudust meil ka milleski olnud, aga ema tõstis oma selle ära ja oli pakult invaliid. Suhteliselt oli kodune ja ma töötasin kõik koolivaheajad, kõik suved ikka olin, pidin tööd tegema. Ja siis tuli kelneriamet, siis tulid baarmeni amet. Kuidas Debloojasse siis sattusite? Klooresse mind lihtsalt kutsuti tööle, sest avati liin Tallinn-Helsingi ja Tallinna laev hakkas käima ja osa kelnerid läkski luurest laeva peale ja üks, üks nendest tuli ja paluks mitte tööle lihtsalt kloore tol ajal muidugi oli üsna kõva nimi seitsmeteistaastaselt. Nii nagu ma olin siis see, see oli nagu uus väljakutse, aga kloores olid niisugused korüfeed nagu Harald Trass, kes on kuldlõvist töötanud. Nagu Timošenko, see ka oli kuldlõvist tööl ja tol ajal siis Urho Kaleva Kekkonen oli kloores vastuvõetav ja ja noh, seal oli oma oma aura sellel restoranil, aga noh, siis siis ma nagu ei tundnud seda ajaloo kontekstis, et see, see lihtsalt töö mind huvitas ja ja ühel päeval kloores kutsuti mind mündi baari peale juba mitmete konkursite heade tulemuste näitamist. See oli esimene vaarmündi baar ja enne seda oli Tallinn intorist, et kõik kui kõik niisugused parimad asjad kuulusid intoristile ja need, see oli esimene paar, mis oli lahti Tallinna elanikele ja praegu natukene kurb, et, et seal oli vahepeal kasiino ja neid on Tai restoran kuigi kuigi hea restoran, aga ikkagi on kahju, see, see on üks, üks vähestes kohtades, mis võiks nagu traditsiooniliselt jääda. Et kuna esimene, et meil ei ole sellise taustaga ja sellise sellise just nimelt kultuuriliselt lähenedes, et too nord oli restoran, see on nüüd kadunud. Kloored Ma püüan nagu säilitada nii nagu ta oli ja et oleks mingi traditsioon loodud, ka selle selles liinis olid seal 17 aastat ja, ja ma arvan, et minu elu parimad aastad on möödunud selles paaris. Ma olen sellele andnud väga palju ja saanud ka väga palju. Et see oli minu elus üks huvitavamaid perioode. Mul vedas ka kolleegidega, et eks anti pliiats oli Teet Veskaru, kes kes olid samuti entusiastid ja, ja Iisraeli See oli ränkraske töö, te tegite öötööd praktiliselt päevast päeva tervisele ka. No ei, praegu tunnen, et, et kõik on nagu korras, et tol ajal ei pannud nagu sellele rõhku ja. Kuidas selle viinavõtmisega oli, kas ise ka võtsite või oli niisuguseid perioode? Igasuguseid aegu on olnud, on on ka ka selliseid, et tegelikult see ala on üsna ohtlik, et veidi nõrgemate närvidega ja närvikavaga inimesed on, on läinud seda teed. No te olite nii tuntud inimene, ükskõik kuhu te läksite, igal pool olid uksed lahti ja kõik tahtsid pakkuda. Tule ja istu ja võta. No ja see oli selline aeg ja, ja üldiselt alkohol oli nagu kõva valuuta, et sellega maksti kõigile ja pudel viina oli nagu niisugune, noh ma ei tea, mis asi, et see avas kõik uksed ja viinakultus rooli lihtsalt olemas, aga ei mind, mind, see asi nagu eriti üritanud. Mind huvitasid need inimesed, kellega ma koos töötasin. Mul olid omad eeskujud ka teeninduses ja toiduvalmistamise ja ka juhtimises ja ikkagi rabelesin selle nimel olla nende inimeste sarnane ja kes need olid tol ajal siis eeskujust üks kindlasti oli vaike Palvar vana tooma diret autor kes oli, oli suurepärane inimestetundja, ta oskas läbi viia oma mõtted, oma ideed ja kõik need ära pakkida niisugusse väga mõnusasse konteksti, et et võib-olla sealt ongi see eesti köögi niisugune seeme, tema oli, oli lihtsalt, et verivorsti hapukapsatädi ja kõik seda teadsid ja, ja vana Toomas oli selles suhtes üsna populaarne koht. 17 aastat ma olin kloorest ära, olin mündi baaris ja siis kutsuti toitlustuskoondisse ja pakuti asetäitja kohta. Kui mul olid kõik koolid lõpetatud ja, ja nagu kurjategija tuleb kuriteopaika tagasi 700 aastat vaheajaga ma tulin Florasse tagasi juba direktori asetäitjana siis ma nägin juba neid asju hoopis teise pilguga ja teise nurga alt need raskused, mis olid teenindajatega ja need probleemid, mis olid köögiga, need, ma pidin endast nagu läbi laskma oma teenindaja pilgu läbi ja pluss nüüd oled hoopis teises teises rollis. Maga nii, seal tasapisi läks vastu võtnud ja jällegi ambitsioonikat väljakutsed ja mul oli kogu aeg selline tunne, et ma pean, ma lihtsalt olen kohustatud jätma mingisuguse jälje. Ma pean midagi tegema, ma pean midagi tegema sellist, millest räägitakse nagu kuldlõvist. Nagu mingisugust ajatust asjast teha. Selle kadalipu ma käisin läbi kõik seal koolik operatiivsiis rahva ette, et koreas ja kõik töötajatel allkirju. Kas te olete nõus minuga tegema sõda ja nii edasi. Nii et see bürokraatia sai kõik läbi elatud, praegu on natukene naljakas tagasi mõelda selle suhteliselt, mismoodi pidi ära tõestama, et sa ei ole eesel, sa tahtsid asja nagu paremaks teha ja, ja nähti seda kõike, et nad nüüd sünnib kapitalist, et selline hoiak oli, et nüüd, kas me nüüd usaldame, kas me anname selle kätte ja nii edasi ja ka töötajate ja praegugi on raskusi hea kaadriga ja hea teenindusvalmidusega ja, ja hea maitsega inimeste leidmisega, et see turg on kasvanud viimase 10 aasta jooksul on kosmilise kiirusega, et, et kui me rääkisime 10 aastat viis tagasi 60-st restoranist, siis on praegu need 800 ja on vaja ka kööki ja teenindajad ja nii edasi, nii et tol ajal olid ka omad omad probleemid. Aga tol ajal selle töö peale minek oli hoopis teise teise maiguga, seal sai kuidagi kergemini elus läbi. Kui selline arusaam sellest on, siis nende inimeste juhtimine ja Jaagiteerimine meeskonna loomiseks oli väga raske, aga siis sai kõik läbi ja, ja, ja see, et need glooria tunnistati maailma 100 parima restorani hulka, minu jaoks oli suur tunnustus, kuidas te personali valite, on kaks lähenemist teenindava personali töölevõtmiseks või tähendab kujundamiseks üks lähenemine selle teooria järgi, et karusid ka pannakse tantsima, et koolitada, koolitada, koolitada, sest sellel alal on väga palju spetsiifilisi teadmisi ja spetsiifilisi asju, mida peaks nagu teadma, teine asi on see, et leida soeti, baasid, konfliktivabad, inimesed, keda ei olegi vaja õpetada, et säilitada selle inimese individuaalsus, Diana puutumatusest ta tüübina väga huvitav. Ja kui ta on soe inimene konfliktivaba, siis ta võibki edasi töötada selliselt. Teine küsimus on nagu lojaalsuse saavutamine ja, ja teine asi on see, et, et see inimene kasvaks. Ta tunneks ka, et, et, et ta kasvab, et ta saab midagi. Selge see, et, et eeskuju on, on kõige parem koolitaja ära räägi vait vaid näita, et see, see asi käib niimoodi ei ole siis niimoodi, et sind jälgitakse. Et see on nagu üks teooria, aga noh, probleeme on ja, ja see on üks üks raskemaid küsimusi, kaadri küsimus. Mul on lihtsalt inimestega vedanud, paljud on minuga juba 15 20 aastat tööl olnud, ma olen suutnud leida ikkagi mina arvan niimoodi tee oma inimeste südametesse ja, ja ja nakatada neid niisuguse ühise ideega, et see restorani tegemine meeldiks ka neile. Kas te olete köögis niisugune diktaatori tüüp? Tegelikult ajalugu näitab seda, et köögis peab olema diktaator ja noh, autot juhtida ei saa mitmekesi ja nii, et kellelgi peab olema, see kontseptsioon on ja, ja kellelegi peab olema visioon ja kellelgi peab olema eesmärgi lõpufaas selge, endal see on nagu üks üks niisugune eriala või elukutse, kus ei saa nagu poolikult olla seal, kas oled sees täielikult või, või siis või siis tuleb nagu leige vesi, et, et on ja ei ole. Nii et minu kõige suurem kunst või saavutus on ikkagi selliste inimeste ülesleidmine, ülesleidmine need on, need on. Kas te olete niisugune kõva kontrolli ja ka või käite kogu aeg vaatamas? Usalda aga kontrolli, see ikka peab paika, sest inimene, kui ta saab vähem teha, ta teeb ikka vähem ja midagi hullemat ei ole restoranis, kui, kui me tunneme ära, et, et täna on üks vahetustööl homme teine vahetustööl, sest sest juba portsjoni suurusest või maitsest on ära tunda seda nagu ei tohiks olla, kõik asjad peaksid olema nagu ühe käekirjaga ja stabiilselt. Ja see ongi kõige suurem, kõige raskem saavutada seda, et kõik see asi oleks ühtlase kvaliteediga iga päev Londonis minu kolleeg Marko biorwaidi ja kari rooduse köögis, see on täitsa tavaline nähe, et veri voolab, et kokad saavad pasunasse, šehhib käest, seal on ühes köögis on 17 rahvust ja, ja loomulikult nad on erinevate maitsetega, erinevate tempera müntidega ja nii edasi ja võistlus ja konkurents on niivõrd tihe. Et seal on üks halb sõna kriitikute poolt ja sa oled läinud kogu su busines on kõrbenud. Et seal peab olema tõeliselt karmi käega, et, et see asi oleks tõesti väga hästi ja, ja muidugi see no ma mõtlen seda, et need restoranid, kes pakuvad missugust konkurentsivõimelist toitu, mitte mitte fast food'i restorani. Et, et seal konkurents on niivõrd kõrge, et, et kokk kui ta kolm, neli korda ütleb peakokk, et, et kui, kui kokis harutajatan löönud. Aga kui sa tahad ikka peakokale midagi korraldada, sigade, seda nii-öelda siis seda on ju nii lihtne. No see, see on, see on kõige karmim asi, mis saab üldse juhtuda restoranis, siis ma arvan, et niisugust asja ei, selles mõttes on prantslased. Ja prantsuse toitumisskulptuur on, on, see on nagu püha lehm. Nad jumaldavad seda kõike, Nad naudivad köögis olemist, nad, see on, see on hoopis hoopis teine maailm. Teie olete õpipoiss ollus joonis see oli 2002 ja ma väga kaua ootasin seda võimalust ja, ja väga kaua otsisin, väga kaua kahtlesin ja nii edasi ja nii edasi. Vastuvõtlikkus ja muidugi õppida pole kunagi hilja. Aga on ka mingisugune aeg, kui sa oled juba kahe restoranijuht ja, ja ühesõnaga juhtus nii, et, et ma ikkagi Läksin. See on kallis, et need siin, jah, see oli 250000 oli kaks kuud kooliraha. Pluss seal elamine ja lihtsalt olemine, nii et aga kõik, mis seotud kõrgköögiga, kõik on väga kallis, sest need etapid õpitavad, nad on läbielatavad, et sa pead elama koos kosele, köögiga ja, ja nii edasi. See oli Leonis poolboguusi, akadeemia ja pol põgus. Teatavasti on sajandik kokanimetuse saanud mees, kes on neljandas põlves restoranipidaja. Tal ei ole ainult üks restoran kuus, seitse ja Tokyos ja New Yorgis ja nii edasi, et prantslastel on kokad nagu kõige suurem eksportartikkel ja prantsuse köök samuti. See andis mulle väga palju ja avas silmad ka väga paljule. Ja lihtsalt veenis mind selles, et mina olin nagu õigel teel. Et lihtne toit ja maitse on nagu põhilised komponendid, ükskõik mis köögis. No te olete käinud maailmakuulsatest restoranidest, mis siis meil nagu puudu veel jääb missis teie restoranides veel puudu jääb sellest päriselt. Pust, kas päris tippu meil ongi vaja, sest et, et see ei ole ühe aasta või 10 aastaga või 20 aastaga loodav skulptuur. Siin mängivad ikkagi niisugust ajaloolised asjad tausta ja, ja üldiselt kogu tudes suhtumine ja, aga mis, mis, mis ma saan Eesti kohta öelda, et ja Tallinna kohta, et 10 aastaga on muidugi asi on radikaalselt muutunud, siin võib öelda, et elasime puuduse üle, elame ka külluse üle, kõik on ainult valikute tegemises, et mida me valime, et mida me teeme ja, ja kes on see, kes ütleb, et mida teha, kui rääkida prantsuse tipprestoranidest ja rääkida Michelini kogumikust, mis nagu neid restorane järjestab, siis ma võin öelda, et me oleme nagu igaveseks maha. Sest seal on niivõrd keerulised teede keerulised nõudmised seda tärlikest saada, seda tärnikes saada. Samas nad teevad mööndumisi ka, ütleme nendele maadele väljaspool Prantsusmaad, kujutage ette. Restorani keldris peab olema 20000 erinevad veini. Palju teil on? No 2000 näiteks Flora vene keeles. Väga suured nõudmised, kõik seal loomulikult väljendub ka hinnas, meie turg ei saa võib-olla kunagi ja selles mõttes valmis, et teha sellisel sellisel tasemel toitu ja sellist otsest nõudmist nagu selle järgi ka ei tule, me aga, aga me ei peagi kõiki asju on niimoodi tegema, nagu maailmas on. Meil peab olema oma vaatevinkel selle asja peale ja te loodate, et te saate selle aitäh selle nimel töötajatel, lootus jääb, selle nimel. Töötan. Mis maksavad kõige kallimad veinid Gloria veinikeldris? Veinid võivad väga kallid olla ja ja on igasuguseid eine ja praegu on kõige kallim Veinamist, et 35000 Shoto Petrus. Aga see ei tähenda seda, et Gloria veinikelder pani 30000 otsa sellele veinile. Selle piirkonna vein on juba mitmeks aastaks välja müüdud enne seda, kui ta kasvatatud. See on tõesti väike piirkond ja väike shatooja ja väiketootja ja ja, ja väga suure suure ajalooga ja veini hind on noh, üldiselt see kõik on niisugune filosoofiline kategooria. Kas meil on siis jooja ikka nii kalli veidi tarbijaid? Ja nii, nii imelik, kuid ka see ei ole, et me oleme suutnud Nad ikkagi luua oma kollektsiooni nii nii atraktiivseks, et meil käivad nii soomlased kui rootslased, norrakad, et ma võin praegu öelda, et Gloria veinikelder on oma kollektsioonilt ja tänu muidugi eelmisele eesti veinipoliitikale nii suureks paisunud ja kasvanud ja, ja, ja tänu sellele on ka viinakultus on taandunud, et, et praegu on ikkagi Tallinnas on väga palju veiniklubisid veinientusiaste ja, ja üldse lihtsaid inimesi, kes tunnevad veini vastu huvi ja, ja see on noh, see on igati positiivne. Käivad Soome, Rootsi, Norra klubid ja ka meie klubid, nad ostavad mitme peale selle kalli veini. Ja mediteerivad siis, et see on, see on tõesti niisugune sündmus. No vähemalt inimene saab öelda, et ma olen näiteks satub Petrussi aastast 1056 ära proovinud. Ma tean, mis asi see on, see on nagu iga asjaga need inimesed, kes tunnevad gastronoomia vastu huvi ja kes on maitsetele avatud ja, ja kellel on see hobiks sündmus. Sündmus, ega neid traditeetseeveenega nii palju ei ole. Te olete joonud seda 35000-st vein ja mul oli õnn 95. aastal Väikse veini seltskonnaga, tegime ühe tripi bordovini messile ja sealt ostsime ühe pudeli. Ja siis mõned kuud hiljem inimesele niisuguses kitsas ringis ära 10 kesi. Raha lõhn oli juures? Jah, eks seal oli kärg ära halastaja. No mis maitse siis, mille poolest siis see nii eriline on? No vot maailmas on kolm tippveini spetsialiste Sonsenis, Robinson, Parker ja Johnson. Ja nad said tal sassis kokku ja hüügeli Domenis proovisid 1900 teise aasta vendanstardiivi kirstramiinerisson, kiustamine on mari, star Dievson, hiline korjamine. Eks dessertvein. Aga see oli täpselt kuskil 100 aastat vana vein ja kuigi nendel on kõige suurem pagas maitsete nüansside pagas ja kõige parim leksikon nende iseloomustamiseks kujundamiseks siis Chanis Robinson ütles. O park kirjutas. Ja Johnson a- ja vot mõne veini puhul sa ei saagi teda iseloomustada, sa lihtsalt lihtsalt leiad seal nii palju nüansse, kui palju su ettekujutus võimaldab. Mis teie tegite? Ja no eks me püüdsime muidugi natukene targutada selle asja üle, aga, aga mõnede asjade puhul on, kui sa kirjeldad seda asja ära, et kaotab oma väärtuse. Sellel oli hoopis selline ühtekuuluvuse märk, et meie neid selle väikse seltskonnaga proovisime. Sellise ja sellise veini. Te olete restoraniteaduste doktor. Lugesin ajalehest. Kui seda võib niimoodi nimetada kuulumine rotissööride keti ja, ja sealt Metter Tirusteratöör nimetuse andmine, see võrdub võrdub sellega, sest need restoranid, mis on orienteeritud pelgalt toidu nautlemisele ja, ja rõhutatud teenindamisele, nende omanikud saavad sellise nimetuse. Teadustööd kirjutanud ei ole? Ei, ei, mina olen, selles suhtes on üsna üsna tagasihoidlik tegelane, et toidust midagi väga tõsiselt kirjutada. See, see vajab asja uurimist. Küsitakse, kuidas te suhtute televisiooni kokasaadetesse? Mis puutub teleKukkadesse, noh, seal on nii head kui ka halba, selge see, et televisioon vajab show'd, vajab presentatsiooni, vajab natukene mängulisust, kuid tõsiselt, kokad on väga kinnised ja väga vaikselt väga keskendunud, nad nad bussivad oma nurkades ja teevad nende käte vahel tuleb kuld välja ja nad on võib-olla selles mõttes nagu tunnustamata, et neid nagu suur avaliku seid ei teagi, ei tunne. Prantsusmaa ja välja arvatud Itaalia, kus on kokk, on kultusinimene kellele pannakse küünal iga kord. Aga ei, ma suhtun väga positiivselt ükskõik mis kokasaadetes, sest sest mida rohkem me räägime toidust? Selles suhteliselt negatiivne elamus on ka elamus. Ja mulle meeldis prantsuse linnapea ütlus selles suhtes, et kas nüüd McDonaldsi invasioon Prantsusmaale tõrud välja prantsuse kööki. Ta ütles, et me ei karda seda, et kuna me teame hea ja halva toidu maitsevahet, et las tulevad ise nagu kõrvetavad oma toidupoti külge kinni ja nii edasi, nii et, et meil on ruumi headele kokasaadetele, vil. Kasvuperiood, teil ei ole ettepanekut tehtud? On, aga ma ei ole nii julge, te nokitsesite ometi ma nokitsen omaette. Kuidas teie tööpäev välja näeb, mis kell see algab, mis kell see lõpeb ja? Kuidas kunagi, kas üheksast 11-st ja oleneb päeva tähtsusest ma ikkagi pliidi juures enam otseselt ei seisa sest tuleb ikkagi administratiivtööga tegeleda varustamisega. Hommikul maitsen kastmeid, see on üks oluline osa maitsen puljongit, vaatan päeva tulemusi. Suurem osa päevast kulub menüüde koostamisele, sest eriprojekt on väga palju ja kõik nõuavad tähelepanu selles mõttes, et need asjad ei korduks, mis olid aga teadagi, toiduainete hulk ja end komponendid on ikkagi põhimõtteliselt samad. Nendest teha ka sellist loogilist varianti ja loogilist toitu ei olegi nii lihtne. Praegu tegelen kuued köögiplaani koostamisega seoses jällegi tärnikestega, et tuleb ka selle tagala vastavusse viia saaliga, et kloore köök on hea, aga ta ei ole nii hea, et ta vastaks väga kõrge kööginõudmistele. Et see võtab väga palju aega ära. Ma ei ole kaks aastat puhkusel olnud, praegu ei ole puhkuseplaane veel teinud, sest tööd on olnud üsna palju. Tunnen vajadust puhkuse vajadust Eestimaal on juba hilja puhata, tuleb ikka lõunamaale minna. Lõunamaale küsitakse teie isikliku eluga. Te abiellusite väga noorelt. Ma abiellusin väga noorelt esimesest pilgust. Ja see oli merekooli ajal, see oli merekooli ajal, see oli suur armastus. Kaua see kestis? See kestis 17 aastat ja sellest abielust on teil kaks last. Sellest abielust Mul on Marek jajana. Marek sündis 63. aastal ja ja 65 enne, kui. Marek Vene draamateatrit juhtima läks, töötas ta glooria, see oli glooria juht. Kuidas ta selle tööga hakkama sai? Marek on seda tüüpi, et et ma parem teen ise ära, kui ma sunnin kedagi ja tema kreedo on inimest viieni kaugele headusega, et see inimene aru saab, aga mõned inimesed kasutavad lihtsalt seda headust ära ja nagu ma ütlesin, et kui inimene saab vähem teha, siis ta teeb vähem. Mina olen rohkem sellist despootlikku ma laadi, et, et ma, ma nõuan, ma kontrollin ja, ja ma püüan inimest näha natukene rohkem sissepoole ja, ja, ja, ja natukene kasutan võib-olla ka valesid mõjutamismeetodid, aga, aga midagi teha ei ole, et, et selles suhtes asi on väga karm, et kui on vaja kiiresti midagi ära teha ja, ja see on see kuulub selle inimese kompetentsi, siis, siis mina oskan ka halb olla. Aga vot Marek ei oska halb olla ja see on tema pluss ja tema hea omadus. Ma ma kadestan, mul seda ei ole. Samamoodi tütre optimism selles suhtes, et ta on väga hea diplomaat ja väga hea arutleja asjade üle. Et ta suudab väga loogiliselt läheneda ta kõige keerulisematele ja leida lahendusi ja nad on mõlemad konfliktivabad inimesed ja, ja mul on väga hea meel nende üle ja ma võtan nendest nendest eeskuju. Kas on kahju ka, et Marek toitlustamise pealt ära läks perefirmast ära läks, läks hoopis teatrisse. Teatrit on õppinud. Vot just selles ongi asi, et inimene peab tegelema sellega, mis tal on südamelähedane, kuigi ma olen talle avanud restoraniga selle poole pealt, et, et see on ka teater mingil määral ja ta on suurepäraselt selle sellega hakkama saanud, et praegu kõik ikkagi räägivad, kes niisuguse nostalgilise hea tundega, et papa on ikkagi karmima käega, et temaga sai nagu inimlikult asju ajada ja minuga minuga saab nagu vähem parem olla hiina vanasõna, okei, pea kui härjasaba. Et isa varjus ma usun, et mul oleks ka väga-väga keeruline olla. Eneseteostus, et ikkagi ja väljakutsed on omased kõigile ja loomulikult mul on kahju, et ta võiks, võiks nagu mind edasi aidata ja, ja, ja, ja nii edasi, aga ma ma ei võta seda arvelt maha, et ega ta ei ole igavesti Vene Draamateatris. Tütar elab Stockholmis, tema lõpetas Tartu Ülikooli. Ja ta on filoloog ja praegu on ka ikkagi väga lähedasel alal on Ericssoni firma ecu hotelli perenaine Stockholmis, nii et tal on nii hotell kui ka restoran tema vastutusalas. Keegi küsib, kui palju baarmen Demjanov peakokk, teemjanovist kergem oli. Kas olete juurde võtnud? See on probleem ja see on probleem, aga see on ka paratamatus. Ma olen pidanud kõikvõimalikud dieedid, olen proovinud kõikidel võimalikel viisidel alla võtta, aga kahjuks pean tunnistama, et ma olen ikka selles suhteliselt elukutse ohver. Aga samas kokk ja peremees peabki natukene raske kaalulisem olema. No räägitakse, et ärge usaldage kõhna koka Suur aitäh teile intervjuust, aga öelge mulle palun üks number ühest üheksani. Ma kasutasin saates ka kuulajate küsimusi, nii et üks inimene saab oma küsimuses preemia, ütleme suitsu. Persona saate külaline oli restoranide Klooria ja egoist omanik, juhataja ja peakokk Dmitri Demjanov. Persona saate auhinna saab Enel pauker, kes küsis Dimitri Demjanov vilt, kuidas näeb välja tema tööpäev. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni. Igaüks unistab õnnest ja armust. Vähestel naera taas. Elus ju ei juhtu, et armas toodia. KCNA küünla nüüd. Löön, haara. Ja su magi siin mu joor. Nüüd. Mudeli. Ja su magi siin ka mu juurde ja. Ja on. No kui ma soovin, et me niukseid sul vaat mis on Esme, veetsime, Kas polnud loomel siis palju? Ja keegi kuu, kui muinaskoltunud lehti nüüd langemas puude sane pole mul olnud, mul. Toonud lehti langemas puude jää, Restus murtud kõrre. Külm tuul nad siit äraga. Seda sa pole mul olnud, mul. Siinula nii armas, mul see. Looge.