Eetris on teatrimagasin stuudios Pille-Riin Purje. Saate teema on Elmo Nüganeni uuslavastus, William Shakespeari Hamlet. Linnateatri taevalava suurejooneline avalöök. Nimiosas Marko Matvere Ophelia Külli Teetamm Claudius Peeter Tammearu Gertrud Anne Reemann poloonius Kalju Oro laertes Indrek Sammul, Juhan Viidingut, luuleread. Vaatasin palju hiljem valiti välja, mida ma nägin. Nii kujundiküllase ja üllatava lavastuse puhul nagu Nüganeni Hamlet kasvab iga tunniga mu veendumus, et nägin hoopis rohkem kui vaatamise reaalajas, aimasin. Saate esimeses pooles jagab oma muljeid pärast Hamleti 20. detsembri etendust kriitik Valle-Sten Maiste. Seejärel kõneleb näitleja Marko Matvere, uus Hamlet eesti laval. Tema eelkäijad on Theodor Altermann, Ants Lauter, Julius Põder, Kaarel Karm, Ants Eskola, Juhan Viiding, Andres Lepik, Merle Jääger ja Toomas Vooglaid ning Hannes Kaljujärv. Head kuulamist. Valle-Sten Maiste me räägime vahetult pärast Hamleti teist esietendust siin lava läheduses, ma tahaks kõigepealt küsida, et kui pikk sinu Hamletite slepp on või on seal palju Hamletit eelnevalt vaadatud. Põhimõtteliselt on mul vaadatud ainult üks täis Hamlet ja söögi ajal, millal ma ei olnud veel täisvaataja, see tähendab, et Komissarovi Hamlet, mis ta tegi lavaka siis 13. lennuga ja noh, ka see oli ju pisut pisut parodeerium või, või ütleme, aga ta ei olnud mitte traditsiooniline olla. Aga siis nüüd võime jõuda selle Hamleti, need 13.-st lennust tulnud lavastaja Komissarovi õpilane Elmo Nüganen ja ent Rosencrantz ja Guildenstern olid siin Allan Noormets, Rain Simmul, mõlemad selle lennupoisid. Esmamulje minul läks nüüd küll väga kaua, mitte väga kaua, aga ütleme peaaegu pool esimest vaatust, et üldse sellesse Hamleti ruumi või maailma sisse pääseda või sellesse laadi, aga siis see kuidagi võttis ikkagi kaasa ja hakkas kasvama see mulje nüüd lõpuks isegi võib öelda, lummas ära. Hämmastav on ju see, et see uus taevalava tegelikult on siiski nüüd kui publik on kahel pool siin mängupind keskel, üsna kammerlik, aga samas oli tehtud väga mastaapsed või väga massiivselt seal reži siin ütleme valguse režiia tehnilised võtted peabki vist vormist alustama selle Nüganeni lavastuse puhul, see oli siin üsna määra. Platvormi seda alustada just sellepärast, et siis saab ka alustada millestki, mis oli noh, vaieldamatult hea, sellepärast et etis nagu sellise tunde, et mitte midagi ei olnud juhusliku ja ruumi võimalused olid ka kõik nagu täiesti ära kasutatud, et Ivar Põllu juhtis mu tähelepanu just sellele lõpu Tseenile, kus Lauri Nebel siis kummardas ülevalt ühesõnaga kogu näitetrupi, aga mis ennem toimus, jäi nüüd siis juba maa alla nagu selle kujundi järgi. Ja noh, selliseid väga väga häid leide Vali lavastuse algusest lõpuni täis, et sellest aspektist kahtlemata fantastiline. Ma täpsustan selle üle, et Lauri Nebel mängis siin hauakaevajad ja sinna üles, siis oli otsekui surnuaed või hauad ja ristid olid ka seal üleval ja ja samamoodi ju kasutati neid lühtrid nagu ristidena või et Hamleti leviku sele needusena langes siis kui isa vaimustseen oli, rist lausa füüsiliselt laskus tema peale, ta jäi selle alla lookaja ja Ofelia seal hullusest selle risti all balansseerida, nii et noh, niisugune kujundite mäng toimis jah. Kas sind ehmatas ka esialgu see teatraalsus, ütleme need muusikapuhangud selgus, et seda oli alguses minul küll kaunis raske vastu võtta või need trepilangemised või võtsid kohe selle stiili omaks või on see kuidagi filmilik. Kui nagu mõnes mõttes filmilik, aga ei, ma ei oska öelda, ehmatavat, nagu küll midagi ei olnud midagi sellist, mis nagu oleks jah, jahmatanud või mõtet segi tähendab, et jah, et kui nüüd rääkida, et üks asi oli see ka uskumatult fantastiline, niuke ruumi mõtlemine või mis, Nüganen paistis, aga teine asi ka see, et ikkagi näitlejad õnnestub tal panna kuidagi mängima. Nii et need on lausa pimestav vaadata, kui vaadata meid just, kes seal domineerisid, et nii Marko Matvere kui Indrek Sammul, kes mulle võib-olla esimest korda Ta pretensioonide ta meeldis siin ja, ja siis ka Külli Teetamm mängis esimeses vaatuses just nagu väga niuksed, toredad kohad välja ja et, et need asjad on kindlasti selle lavastuse plussid. Kuidas sa ette sellesse suhtusid või sellele mõtlesid, et Matvere on Hamlet, sest linnateatris no küllap igas Eesti teatris on Hamlet, heida ka, linnateatris on neid ilmselt rohkem või võiks mõelda sama hästi seda Indrek sammulit või, või Rail sümbolit või Jaanus Rohumaa pidi mängima Hamletit lavastuses, mis jäi välja tulemata. Tea mul Marko Matvere on erakordselt sümpaatne näitleja, võib-olla ka tema kõrvaltegevuste pärast muusikas ja nii Rain Simmul it kui Indrek sammulit saadab minu vaataja kogemusest selline teatav painajalik aura või mis on nende ümber kogunenud, nende ümber on ikkagi sellised rasked rallid ja minule nagu väga sobis, et mängis seda Marko Matvere ja minu meelest ta mängis seda hästi. On küll üks nii väga mitmetahuline kuju eesti teatris, et ta teeb nii erinevaid asju ja, ja võib-olla just temal oli ka vaja sellist sellist rolli, et noh, võib ju ka öelda, et ta mängiks ka praegu väga traagilist rolli, aga seda oli kuidagi niimoodi muhe või armas vaadata, et minu üks suuri veendumusi on, et praegusesse aega ei ole vaja tirida juba möödunud aegade paineid ja selles mõttes ma meeldis jah, et mängis seda Marko Matvere ja võib-olla see tegi ka sümpaatsemaks mõnevõrra asja sisulisemalt või et noh, tegelikult ma selle etenduse nagu sellise sisulise tooniga ikkagi nii väga nõus ei olnud või siin on nagu palju asju, mida Ma tahaksin nagu kuidagi kriitiliselt üle mõtelda või ümber mõtelda või teisiti mõtelda. Kuivõrd sa nüüd oskad öelda neid sisulisi probleeme või mingeid esimesi märksõnu öelda? Seda kindlasti saab ju väga mitmes väravast sisse minnes hakata mõtlema, aga kui prooviks näiteks sellise kujundi kaudu, et no lõpus oli seal lina, et ta langes nagu kõige-kõige peale, et kuidas seda mõtestada, et pahad asjad said siis need ära näidatud ja nüüd tõmbame lina peale ja tehke teie teisiti või mul on jäänud linnateatri teistest lavastustest mulje, et teatril on selline hoiak, et saaks nagu praegusele ajale mingit sotsiaalset või ka eetiliselt olulist sõnumit mitte edastada konkreetselt meie ajas valitsevatest suhetesse tungimata, et ka siin lavastuses kui, kuigi vähem kui näiteks kolmekrossiooperist seadust, mis kolmekrossi, ooperisaali ju lõpp, päris nii, et tõusid kuskile sinna plaatide peale, ütlesid, et aga nüüd taskuvaraste aega möödas, et need on need hoopis pankurid, et siin oli küll vähem, aga nende kolpadega seal ju ka aeg-ajalt osutati poliitikutele ja, ja siis, kui oli Peeter Tammearuse monoloog seal pea alaspidi kas siis ja rääkis mingisugusest müüdavusest või ostetavusest ja sellistest probleemidest, mis ju tegelikult ka ühiskonnas on nii sotsiaalsel kui eetilisel tasandil esildisi. Ma arvan, et see ei ole nii lihtne, et, et see on lihtsalt eetilise hoiaku küsimus. Võtame kas või näiteks Nozoorose raamatut, ütleme tänase kapitalismi mehhanismidest siis Soros räägib, et ikkagi väga ja mina usun millegipärast sellest, et tegelikult süsteem on selline, mis inimesed paneb nii või teisiti siis käituma, et me võime seda ka ebaeetiliselt tõlgendada. Aga tegelikult see on keerukas suhete mehhanism, mida ei saa sellise ühese ja jäiga vastanduse ja puhtalt eetilise vastanduse ka nagu oponeerida või sinna ka mingisugust muutust tuua. Ja selles mõttes mulle tundus, et kui see Hamlet oli mingit sorti Hamlet, siis ta oli pigem ka niuke sotsiaalse või eetilise hoiaku Hamlet, aga, aga võib-olla huvitavam oleks olnud minu jaoks Hamlet, huvitavam on niukse eksistentsiaalse kujuna, et siin nagu seda eksistentsiaalsest oli, oli vähem ja rohkem oli ikkagi sellist Lügani lisada. Et on saabunud pudupoodnik aeg või, või et selle liini edasiarendamist ja, ja minu meelest see on küll minu nagu veendumus, et see liin tänases ühiskonnas silmnähtavalt ei toimi sellise nägemusega välja tulla, et menüüd oponeerime võiga, püüame kuidagi valgustada või, või ka puhastada ühiskonnas toimivaid ja valitsevaid suhteid, et ma kardan, et teatrivahendite ja võimaluste juures on see küllalt raske ülesanne, eriti kui seda tahetakse ka niimoodi totaalselt ette võtta, et see ei tegele mingi ühe ka konkreetse kitsasuhete võrgustikuga, vaid vaid püüab haarata ühiskonda tervikuna, et tõenäoliselt see on tõesti teatri vahenditega küllalt noh, võib-olla isegi nagu täitumata ülesanne või eesmärk, et teater peaks võib-olla läbi mõtlema selle, kui totaalselt ta saab haarata seda ajaliigest jälle kokkuliitmist või et noh, tõenäoliselt. Ma ei taha küll nüüd sugugi seda öelda, teatril ei, ei peaks olema ralliliigestest lahti ajas, aga millisena ta seda rolli näeb ja millisena ta leiab selle rolli noh, efektiivselt toimivana. No see on ikkagi küsimus ja, ja minu meelest ja konkreetne lavastuse ei olnud mitte liiga ja vastus sellele küsimusele, kuidas kuidas teha head teatrit liigestest lahti olevas ajas. Aga äkki on ka nii, et igaüks näeb seda, mida näha tahab, et võib-olla natuke jonnakalt noppisid neid märksõnu või seda taotlust sealt välja? Minu jaoks jah, see jäi nagu küll nõrgaks, et ta nagu eksistentsiaalse lavastusena või ütleme, inimese mingi sisekosmose peegeldustena, et ta oli küllalt nii laiali pillutatud, et kõik sellised kujundid, nagu see mastaapne linna pikateatri aja andmine, seenidele, nakkuse mõõgavõitlus ja, ja sellised asjad need ikkagi natuke raskendavad, sellist eksistentsiaalset vastu võtta või et eksistentsiaalne, see on ikkagi kuidagi intiimsem ja, ja seisab võib-olla nii suurtes plaanides nagu ruum mingil kolmel tasandil kolmel korrusel, et ei saa nagu sellises võtmes päris hästi mõjuda, selline eksistentsiaalne asi või aga see ei välista või mul ei ole mingit õigust ega ka põhjust väita, et mõnele inimesele jälle võib-olla tõesti sellisena mõjus. Nii arvas uuest Hamletist vahetult pärast etendust Valle-Sten Maiste. Hetke pärast intervjuu nimiosalise Marko Matverega. Ei ole, eks? Vaikne ära. Ja võrku? Muidugi oota osanud. Marko Matvere, minul on tunne, et sa oled oma Hamletit üsna kaua oodanud, mitte nüüd nüüd päris sõna-sõnalt, et just Hamleti rolli, aga niisugust proovikivi rolli või rängemalt trolli või. Näitleja uute ootab ja ootab ühe nii öelda rolli tegelikult, sest et ega neid sageli ei ole paremaid ja halvemaid materjale ja lõbusamaid ja, ja viletsamaid tükke, näidendeid kus kaasa tuleb teha, aga aga selliseid materjale, mis nagu noh, fantaasiat toidaks või noh, mida jälle ja jälle huvitav kogeda, läbi elada, läbi mõelda, mõningaid kohti sellisena on ikka väga harva ilmselt tead, et kui mulle seda rolli pakkusid, siis mul oli siiralt veel mitte sellepärast, et see oleks mingi unistuste roll, mul. Seda võib-olla mitte, aga, aga, aga see materjal ja see võimalus. Ja väljakutse on nii veel ainulaadsed, et noh, seda maha magada. Pat. Oled sa mõnda Hamletit teatrilaval näinud ka? Ei ma muidugi oleme, annab 13. lennu Hamletit, ma olen näinud ainsana ja kõik need vanemad eesti Hamletit, need on ikkagi minu jaoks nahhui. Kummitused, varjud, ma ei tea mitte midagi. Aga meil oli Hamlet oli lavakunstikateedri õppematerjaliks esimesel kursusel. Ja seal nagu esimest korda puutusin temaga tegelikult kokku toimus töö töö tekstiga analüüsi, selle meetodi õppimine oli kuidagi, see oli, see oli maru huvitav, ma vaevalt suutsin, seda muidugi jälgin, ma ei osanud arvata, et sõnad võivad ka midagi tähendada. Aga on midagi või noh, et seal on üks maailma ja teine. Kolmas Ma ütlesin nii-öelda kihiti. Selline kihiline Ok võib üks selline näitemäng olla. Noh ja, ja rohkem mul temaga kokkupuuteid polegi olnud. Ja kuidas öelda. Krošexpyriga mul pole rohkem kokkupuuteid kui roomio, juuli vist oli siin linnas teatris. Me alustasime tööd augustis ja ja alguses olid plaanid selles mõttes suuremad, et ühendada. Rosencrantz ja Guildenstern on surnud Stoppardi selline absurdihõnguline teos, mis omal ajal kasin noorsooteatris päris edukalt mängis, ühendada see ametiga, kaalustada seda traagilist ja sünget poolt, mida siis Shakespeari pakub järjest ja järjest asja edasi puurides ja vaieldes siin proovides, eks asi ikkagi lõpuks nii ekspirsey Stoppardi välja ja tänaseks on, on nii, et on vist paar-kolm lauset jäänud stopardist. Kui keeruline nüüd seestpoolt või näitlejal oli seda sisu ja vormi kokku sobitada, kas sellega ka oli mingeid pingeid? No ikka üsna keeruline tõesti, sest et alguses sai paika pandud 200 ruumipaigutus selline, nagu nagu praegu on publik istub kahel pool näitelava nagu areenil või nagu staadionil või nagu sellega kaasnevaid ohte alguses aimata, ilmselt tal on mitu Agasele saaliga seal ei ole piisavalt prožektorid, siis selle tõttu on meil seal selles etenduses kaks võimalust. Kaasaegsed arvutiga juhitavad prožektorid, mida kutsutakse Mäkideks meil mis liiguvad juurde ikka peal, igas suunas. Aga mis on siiski suhteliselt kapriissed, kui kui ei ole siis vastavat tehnikat, millega teda nii-öelda juhtida, aga siis tuli välja ka, et ei ole kuulda näitlejate tekste tegelikult igas kohas, kus tahaks midagi vaiksemalt öelda, siis paraku mingi osa rahvast lihtsalt ei kuule seda ja seetõttu tuleb öelda valjusti, nii et ekspressiivne laad ilmselt tuleneb ka ruumist. Aga üldiselt oli nii, et see Ekspressiivses laadis me leppisime ka kohe alguses tegelikult kokku. Hamleti puhuli Hamletist endast ikka otsitakse väga seda sõnumit ja filosoofilisi tähendusi ja kuivõrd sinu jaoks nüüd on see aeg liigestest, on lahtilugu. Või on ta niisugune isiklikum lugu, mis Hamletiga juhtub? Ja noh, kõik inimesed on mõelnud nende küsimuste peale millega Hamlet tegeleb selles näitemängus, see ei ole ainult see olla või mitte olla küsimus, eks ole, mis on ilmselgelt tähtsam ja suurim etenduses ja ka tegelikult elus, aga seal on veel palju teisi suuri küsimusi, mis puudutavad isiksust ja tema olemist. Aga kuna ta on niimoodi nagu kõik koos ühes etenduses nagu kontsentreeritud, siis parematel hetkedel on kindlasti võimalik seda taaka kuklas tunda. Ega vabal ajal, kui sa igavene vähe nende küsimuste peale väga tõsiselt mõtled, siis ilmselt lõpetajad Paldiskis, Intel, ma kardan küll Liiga lähedale ei tasu seda lasta endal. Üks teema, millest ikka varem on räägitud, on see Hamleti hullus või hullu mängimine, tundub, et mida aeg edasi, seda vähem üldse on tal vajadust või tarvets üldse hulluna esineda või olla või on see vist nii, et maailm läheb järjest pöörasemaks, nii et juba normaalsus võib tunduda Ki erandlik või harvem? Noh, ilmselt selline asi noh, sedalaadi võõrandumist ümbritsevast ja ümbritsevatest inimestest on paljud intelligendid ilmselt kogenud oma elus, noh nad ei suuda leppida rumaluse, väikluse kodanluse ja, ja, ja, ja kommunistidega, kas või, eks ole. Lihtsalt nad ei mahu nende inimeste hulka ja alguse saanud võib-olla lihtsalt mängivad lolli hävitada, eks ole, ennast ümbritsevaid inimesi. Aga hiljem see piirimised ähmastub ja mine tea. Võib-olla et võib-olla ta ongi juba hull, kes seda teab? See on selline võõrandumine, kui sul ei ole kellelegiga jagada oma mõtteid ja tundeid, ilmselt siis samasugune psühhofüüsiline seisund võib kätte jõuda küll mõnel inimesel nagu, nagu Hamlet. See juhtus. Mulle jäi seekord eriti kõrva või väga konkreetselt või inimlikult lähedane tulise Hamleti lauset. Mul ei ole mingit tulevikku. No me alustasime seda, hakkasime uurima sellest, et ta, et ta tuli ülikoolist Wittenbergi ülikoolist, mis oli siis tolleaegne Euroopa üks selline vaimukultuurimajakaid või et, et sealt pärit parandamine noh, niivõrd palju avardus ta maailm, see vastuolu oma sünnilinna ja õukonna vaimsusega tulenes sealt ja kui ta poleks sinna ülikooli läinud, siis ilmselt tal oleks all tuleviku Auganas. Noh, see tähendab siis seda, et võiks nagu öelda siis, et kogu see ülejäänud õukond Taani Sis kuninga õukond on sellised vähemarenenud vaimselt madalama lennuga rahvas noh, ja sellist paralleeli, ütleme sinna, Vene ajal oli ilmselt isegi lihtsam. Üle kanda teatrisaalist inimene tajus sedasama olukorda enda ümber. Praegusel hetkel on küll Eestis teine olukord suhteliselt Vaba mees võid sina olla, kui tahad. Aga ikkagi sa elad ikkagi konkreetsete inimeste hulgas ja tuled jälle jälle nendesamade inimeste juurde tagasi, kellega sa kunagi ühendatud said ja mingil hetkel see kõik kuidagiviisi tüütab, rusub või, või painab tahaks midagi, midagi helgemat, midagi suuremat. Midagi lahedamat, avaramat, kuivõrd üldse teater peaks seda liigestest lahti aega paika panema või kuivõrd Beatrile see rist on peale pandud või kui ütles, et see võimalik on? Üks lõik, kus ta tähendab siis Hamlet kirjeldab oma nägemust materjalist. Nendele külla tulnud näitlejatele. Ja ja Shakespeare'i originaalis on see kaunis pikk nagu, nagu isake või õpetaja. Räägita näitlejatele, kuidas peab mängima ja kuidas ei tohi mitte mingil juhul mängida ja ja seal on ka üks lause, mis on meil sisse jäänud. Teksti. Need teatri eesmärk on olla nagu elu peegel näidata korrusele tema võlu lollusele, tema enda paleti ajastule, tema toimimist ja vormi, see oleks nagu siis teatri mõte ja eesmärk. Aga, aga ma isiklikult jaamatja Tal on, on tähtis, tähtis asi, ütleme ühiskonna toimimise juures kui teater. Kahjuks ma arvan, mitte midagi ei juhtuks. Noh, selles mõttes ta noh, ta on ikkagi meelelahutus. Ta võib sind panna mõtlema ja võib panna nutma ja aga ta on ja jääb meelelahutuseks ja ja kui tekib teatrisaalis midagi sellist, et näitlejad kui ka publik tajub mingit ähmast looja tutvust või midagi, mida ei oska kirjeldada midagi suurt või õnnistes, siis võib seda kunstiks nimetada loomulikult, ja seda ta ka on, aga see ei ole ikkagi piisavalt tähtis või noh, ühiskonna toimimise juures, ma arvan, ta ei mängi mingisugust rolli. Ükskõik kui paljastav või, või revolutsiooniline, siis etendus. Parasjagu on aga see, et näitleja on ajastu lühikroonika. Seda võib küll ainetest. Sest et näitleja reageerib tõesti sellele, mis millega kui puutub ja tavaliselt enamus näitlejaid, on ta väga altid kogu ümbritseva eluga kokkupuutumine seda peegeldama. Võin öelda, et tegelikult nii-öelda garderoobi tasandil või, või lava taga teeme me seda peaaegu iga päev, aga kogu aeg, eks ole. Aga. Lavale toome halvemini neid, minule isiklikult meeldivad sellised ajatud ja apoliitilised näitemängud, mis, mis käsitlevad vanuigivanu nii-öelda põhiküsimusi, mis siis usk, lootus, armastus, vihkamine, raskem tänavalt tänavaelu tuua teatrisse ja ilma vaadates väikeseks kehva meki. Siis me olemegi tagasi, aga selle juures, et kui ajatu või kui ajalik saab olla Hamlet kui teda mängitakse just selles ajas, mis ümberringi on. Elmo oli selline kontseptsioon, et Hamlet on nagu kahe tule vahel. Ühelt poolt surub talle peale siseintriig, aga teiselt poolt on seal välisintriig ka sisse kirjutatud Sheczpirilisem, siis reetlik norra Fortimbras. Taanid allutada ja meie etenduses sellega sellega lõpuks hakkama saab. Tähendab, et see oleks siis nagu paralleelpoliitiline paralleel. Siis kukk armsale Eestile, et sellel ajal, kui me oma asju siin Songime, närime üksteise kõrisid, samal ajal nii-öelda siis piiritagused jõud lihtsalt tulevad ja panevad. Käpa peale lavastus on tõesti nii põnev ja rikas, et sellest võiks jäädagi rääkima ka sul algab etendus vähemalt kahe tunni pärast ja tahtsin veel küsida, et sind ootab ilmselt väga tormiline aastavahetuse, mitmes erinevas rollis. Ja võib küll nii öelda jah, on olnud selliseid praegu, kus on ka väga palju teatrit olnud aastavahetusel, aga sellel aastavahetusel on mul ainult Hamlet teise näitemänge ei olegi oma teatrist. Ja peale selle siis ma tuiskab mööda maad ka koos väikeste lõõtspillide Ühinguga. Aga seda ma olen teinud juba 10 aastat ja ja noh, mis on huvitav. Samamoodi psühhofüüsiliselt kui võrrelda seda koormust Siis esimene teatri lavastus, mis pakkus konkurentsi oma selliselt pingel Diaajani energia mahutavuselt ühele esinemisele ansambliga kolm musketäri, aga ta ei olnud siiski noh, päris see selles mõttes, et Ma võisin pärast seda veel sõita 100 kilomeetrit ja esineda kolm-neli tundi kuskil teises Eesti otsas, aga aga nüüd ma tunnen, et noh, Hamlet on üks selline tükk pärast, mida ma lihtsalt füüsiliselt ei ole ram. Piisavalt vormis, et astuda teist korda järjest, ütleme rahva ette. Ja noh, muidugi aastad ei ole ka enam nii lihtsalt ta nõuab juba füüsiliselt niivõrd palju häälelt ja kehalt Tegelikult võib öelda, et see aasta vahel mul üsna rahulik võrreldes ütleme, viimase viie aastaga. Saatekülalised olid meie näitelava uus Hamlet Marko Matvere ja kriitik Valle-Sten Maiste küsis Pille-Riin Purje kuulmiseni. Ootamatu. Päevaleheks vaiki nõela. Leenu ja õrnalt väljendubki Kosotaabi igatsus. Laen. Thorn põudlevella CD-le. Oktoputamatult püksi. Tiia tar. ATV lava ei ole, eks vaikimine ära. Ja värki?