Ahjualune ahjualune, tervist, mina olen ahjualune, Urmas Vadi ja nüüd ma lähen võtan enda jalgratta, sõidan Riia mäest alla, lähen külla Mart Kivastikule kes ootab mind oma klubis Romeno diviis. Head kuulamist. Tere, Mart Kivastik, tere. Tere, Urmas. Tulin selle ahjualusena külla. Kohe vedas, pakkusid kohvi? Sellist korraliku masinakohvi ma ei ole veel proovinud, aga ma arvan, et see on väga kohvi. Aga ütle, et mis koht see on, kuhu sa mind kutsusid? Noh, tegelikult see on midagi sellist, nagu vanasti oli, kuku kinnine klubi ja tartus jahe tartlasi ja galerii galerii sama ühekorraga. Teeme näitusi, siis käime õhtul ja me istume vaikselt ja siis isegi kontsert üsna üsna sihuke üsna kena, kahte. Mis mõttes on? Ma olin just Tallinnas, olin nad järjest asjadele ja panin, tundsin puudust, sellises kohas pole lähtunud mitte kuskile minna. Vanasti oli see kukk oli Tallinnas üks igavene väga koht. Ja et sai minna, siis olid seal tut, saavad või on tuttavaid seal vähemalt mingi sama ütleme kellega kellega rääkida, aga nüüd need pärlid on, need kohad on need noh, nad on sihuksed. Sellest Talibanist pole suurt midagi järgi, ma käisin seal vaatamas siis kui noh, nagu ei ole nagu eriti minu noh, paar korda käin seal sellist nagu kokku vanasti oli, seda, seda ei ole. Võiksid olla küll sellise tartu kukku moodi ja, aga noh, meil ei ole selles mõttes nii piiratud, et meil on, et meil ei ole ainult siin kirjanikud, näitlejad koos, siin on iga üsna üsna palju on kunstnik isegi kirjutajaid ja kõike, aga, aga samas on ka siin oli politseinike siis jalgrattamüüjad ja selles mõttes on kihvt, väga erinevad. Erinevad inimesed väga erinevatelt aladelt ja võimlemistegelikult ühendab on see, et me oleme mingi kaks aastat ühtedes samades kohtades istumas käinud alates pihta hakkas marad ikkagi püssirohust. Siis lillegaard siis kui sile, kas no põhimõtteliselt Sirje lõpetas ära, läks minema, siis tuli see Vallikraavi, et kunstimuuseumi muiste. Ja siis me kolisime Ruts raamatukokku või seal ka ja siis siis siis Lutsu raamatukogust me tulime siis lõpuks siia. Läbib mingi näitusekülastaja tuli. Keegi naine on ukse taga seal. Kivastiku välja ka. Kedagi vist otsitakse taga. Kohvi on küll väga hea. Kuule Kivastik ütleb, et mina ei tea, kust on. Huvitav, kellest räägitakse? No küll on väga tore Tead, see saade ongi selline, kus vahepeal tulevad igasugused katkestused ka sisse, et see on täitsa OK, kes seal käis? Aga üks tüdruk otsis taga mode, juhtub kodus ära midagi, mitte veel vaid temale, kelle kätte saab. Kuulasime jutte ja kuskil sinna sinnapoole, kus, et sisse kuidagi meid aeti igalt poolt välja, sellepärast et mingil hetkel ei meeldinud. Nii, kui postimuuseumi direktor, vahetused Riga sai kohast lahti siis kohe uuele direktorile tundus, et ikka kohvik on liig mis liig, pani selle kinni edasi, inetu sihuke plekijurakas ukse peale, minu meelest on see kaotas. Kohviku kaotamisel kaotas muuseum küll kõvasti. Okei, see on nende asi siis. Lutsu raamatukogus tundus ka, et ei ikka, et, et seal peaks olema nagu teistmoodi seal pillas Kerry seda Kerry Madis. Ja siis, et peaks ainult suppi müüvad, siseneb rohkem Sold rahatu. Meil on seal selline supi kohta, minu arust see ka ei ole mingi eriline asi. Ja siis me lõpuks jumalast tänu taru Tartu linnale saime siia, et loomulikult olime Kirjanike majas ka, seda ma tean seda väga hästi ja siis Kirjanike Majas juhatusele tundus ka, et me ikka ei klapi kuskil sulle ka muidugi. Jah. Ja siis siis sealt ka minema. Ja noh, okei siis seda enam on tegelikult väga kihvt vaated. Et sealsamas, kus ma Kirjanike Majas olime seal nüüd väga kena kohtsahhiv, et tegelikult olin maanika isegi uhke selle üle, et minu mõttetakse sellise koha tegema, sest see kelder oli justkui selleks mõeldud. Arhiivalase meie saime siis täna linna, oleme, saame siia siis me peame niiviisi. Me korraldame kontserte ja, ja, ja näiteks näitustele. Väga kihvt, mulle väga meeldib näituse õudselt värvilised pildid on, kelle pildid need on seal, Sven Antson. Ta on selline, kuna ma ütlen sihuke naivism ühtile minuta, prosoodia teistele. Ei tea keda, aga see mul üldse või nad on kuidagi, tunduvad siukseid justkui lastepillid nendestki kõige õnnelikumad fillis olen kunagi näinud ja selles mõttes ongi sees. Ja siis osad inimesi ütlevad, oh tead, seal on minu arust liiga kerged seal sihuke lasteraamatuid ilusas. Mulle tundub, et päris piiri peal ta on sihuke sihuke nagu õnn ruudus, et ta, ta nagu õudusfilmi õnn, et ma, ma ei usu seda enam, et see on nagu see see David Lynchi film, kus see kuradi, saad aru, tuletõrjeautod, Heather orkestrid mängivad Sis kuradi kastetakse muru ja siis näitab muruses järsku niisugune ära lõigatud kõrv nagu selline ta sihuke testipideni üle üle ilu. Ja mulle kangesti meeldib kloun. Mitte midagi sellist hirmsat või seda, et sa ei usu, see on vist väga täpne. Et selles mõttes me oleme saanud selleks küll ükskord jube kuulsaks meheks saada. Ja ma ise ostsin äsja sünnipäev, Ma kinkisin endale sünnipäevaks kinkida endale ühe pildi sealt selle pildi, see vaata, see keskmine, kus see poiss poiss vaatab puu otsast sinna. Jah, et seal nagu ta võiks olla pealkirja võiks, tal on hästi kihvt vened. Piltide pealkirjad ka, et too võiks olla selline lootused ja seal tundub absoluutselt, et noh kahju siukseid poisist, kes nii väga vaataksin. Vot vot siit hakkab ta veel sellest sellest kõrtsust või selle, selle klubi või kuidas sa nimetad salong või ei. Me nimetame Või siis ka ametlikult on ta ikka veel klubi oma. Noh tähendab, see ei olegi, kas lähme promenaadi seal, nii promenaadiviis on selle nimi ja parandada ja siis ma ei taha, püsisin alguses siia saime siis oli siin. Tegelikult on see nagu täiesti kena ruum, aga, aga me ei osanud siia kuidagi ennast sisse seada. Retk kahe aasta jooksul eeldan kihvt vaadata, kuidas ruum ise nagu kujuneda ja lõpuks saab iga asi omale kohale. Praegu on juba täiesti tore siin olla. Vot, ma tean, tegelikult Mart, et sul on oluline see, et, et oleks mingi koht, sa oled sellest kirjutanud nii mingeid lehelugusid kui, kui enda juttudesse, et oleks mingi koht, kus istuda. Ja mulle tuli meelde sellist kunagi keskkooli. Ma lugesin ühest maailmakirjanduse noh, mingi kirjandusõpikust või ontoloogiast, et selliste Hemingway novell, kus olid, oli üks kohvik, äkki selle pealkiri on praegu tõesti tuli meelde oli see valgusküllane lokaal ja, ja seal oli selline lugu, et, et seal oli üks noor baarmen, kes siis ootasid tasuks kõrtsu kinni panna. Aga seal oli ka lauas istus üks üle kesk ja mees kelle jaoks oli see parim koht, kus istuda. Ja ta ei tahtnud koju minna ja nad kumbki ei saanud nagu teineteisest nagu aru, et mis asja üks mees istub ja teine ei saa aru, et mis asja ta seal seisab, et miks ma istuda siin. Et mulle korraga tuli nagu see meelde see, et sinul on ilmselgelt see vajadus, et seal oleks mingisugune oma oma kõrts, oma seltskond, kus istuda. Ja, ja mul on võib-olla see nii väga soe, ega ma Tartsionaal eriti käin veel veenis Winasega teistegi mujale käia. Mul on nagu omad inimesed ja uks on kinni ja siis on mul kuidagi mitte sellepärast, et mõned kuidagi arvaks, et me oleme mingitpidi teistest paremad, aga lihtsalt see on selline lihtsalt selline koht, kus siis on teada, et kõik on ühesugused ja keegi kellegagi õiend vaidlevad küll singi vastad. Kui palju sul päevast või nädalast või kuust selle selle koha käimashoidmise peale läheb energiat või vaevu või kas see on sinu töö ka samal ajal? No selles, et Läänemaalt üheksa sellest natuke kahju narta mingil määral raadiot ma tähendab, ega niisamasugune asi siin püsti seisavad kõik näitused ja kontserdid ja siis ei olegi nii lihtne. Ma alguses arvasin, et kuna mul on niikuinii meelitasin istuda, et mis vahet seal istun ja siis samal ajal teene tegelikult. Et mõnes mõttes minu jaoks jälle nagu kohustuseks muutunud ja see mulle nii palju enam meeldima tahaks palju muretumalt siin olla, ilma igasugust, et noh asi mulle ka otseselt minu kaela peal on. Aga kas selles mõttes lihtsam, et kuna siin on kõik nagu kõik meil vastutavad pidanud selle kohaselt, siis, siis on selle selles mõttes lihtsam. Et seal ei ole andminud. Muidugi ta on läinud natuke tühjaks, küll sinna pole midagi parata, mul ei ole valida. Kosja tahab, kõik hakkas sellest Välba tahaks, tahtsin just sellist kohta nagu mina tahan, siis noh, nüüd on. Võitsidest äsja Tuglase preemia. Palju õnne sulle selle puhul ja selle selle novellinimi on õnn, saabub, magad, õnn tuleb magades, õnn tuleb magades. Seal on keskmees või peategelane on, on naine, kes on kas 40 või 41 aastat vana. Sa oled ennem naistest kirjutanud, aga seda ei tule väga tihti ette, et meeskirjanik kirjutab niimoodi naise seisukohast. Jah, ma ise mõtlesin ka, miks ma hakkasin tegema mulle järsku, mul oli kange isu proovida, et maramab mõnda sellist lugu, olen kõrvalt näinud need sisse sulle sihuke asi tundub jõle põnev. Sa mõtled sellist naist või sellist naist, kes istub enda sõbrannaga kuskil? Ei, sellist just nimelt ma ei tea, kas ühte või, aga noh, ma olen tundnud neid, ma isegi tunnen neid ja siis siis selliseid naisi ikka, kes ei tunneks, et on terve, terve maailm on selliseid naisi täis, kahjuks. Siis siis see on mõnes mõttes üsna üsna üsna tüüpiline Eestis ka. Ja, ja pärast seda, kui ma tegin selle filmis üks mu sõber, paratamatu, kirjutasime stsenaariumi ka ja see on sellistest ikkagi kuna inimestest ja see mulle kogu aeg soovitati, et mis sa jamad, et kui sa teed seda filmi. Aga miks sa pead olema 70, las Üksküla olla seal 30 mõtlesin, et ei tule kuidagi välja, et nende vanainimeste, sellises eas inimeste lugu. Ja siis nüüd mul oli kange tahtmine teha justkui nagu noorte noh, 40, nii ära noor noortelugu, et, et kellel on veel kõikvõimalikke kõik ees, aga miski sest noh, ei tule välja, et ja ma tahtsin just proodekas, osal naise koha pealt saan hakkama, sestap meestega, et ma olen kirjutanud küll lihtsalt ma, kui ma üldse mõelnud isegi, et kas sul on see lugu, kukub välja, kuku. Ma kirjutan, ära vaatamist saab. Ja siis see tegi, mul ei ole selle kirjutamise nii lihtsaks, et ma vastutanud, et see sinna kirjutanud niikuinii see vastada sõidavad ära kustutada. Et Endale küll meil siis ma andsin lugeda seal mul emale. Noh, ma just tahtsin küsida, kas seal mingid naised on lugenud, mitte, et seal oleks, seal ei ole ju selles suhtes ma ei taha olla nüüd see Mart Helme, kes ütleb, et siin ei ole ju midagi, onju, aga aga tähendab, et selles suhtes ei ole selles loos midagi, mis võiks kuidagi kedagi solvata. Okei, aga ta ei olegi nii mõeldud, ta ei olegi mõeldud kellegi solvamiseks, lihtsalt ta nagu pigem kellelegi kellegi poolt lugu kui kellelegi vastu lõugu ja mind huvitas küll, et mis huvitaks, et mis teed, ma mõtlesin vahepeal, et ma panen alla mingi täiesti siukse mingi nimelingi. Poetan mehe kirjutatud ei või saada, seda, seda ma tahtsin. Ma ikka panin oma nime, ma ei viitsinud hakata, sellega ei anda. Aga see, et sa kirjutaksid kellegi teise nime all seda sa oled veel mõelnud? Ma ei ole elus, pole kordagi. Noh, mida see annab, see, sa võid asja põnevaks või siis algusest peale või võtad selle mingisuguse niux. Autori nime, aga see muudame lugusid paremaks. Noh, nii nagu sa rääkisid sellest enda filmist üks mu sõber, kus olid noh, tõesti juba kuna inimesed ja selles loos on 40 aastased naised siis üks umbes sama vanamees, kes leitakse baarist. Ja võib-olla tema siis ongi seal ühe naise õnn. Aga see kesk ja tunne on selle endale ka tuttav või? Ma ei tea, mis see tähendab. See Aegeldama öeldakse, et naine ka ise rääkinud sellest muuseas kesketundesse sellest, et umbes et näed, et ei, sa oled ühe Postimehe vestegi kirjutanud sellest, et näed, et ei ole enam nagunii noor või. Ei mu lapsustesse tunnetele lihtsalt aeg-ajalt õiendaks. Vana. Tead mart võib-olla natuke eksin, et sa kirjutasid enda kooli sünnipäevapeost siis sa kirjutasid seal, tähendab, et käisid peol, said enda klassiõdede-vendadega kokku ja kõik oli täpselt nii nagu nagu siis, kui see koolis käinud, et midagi ei ole muutunud, ainult et kus need? Mitukümmend kõik teised on põhienne, kui sa ei tunnista endale, ühesõnaga tunnistan vaid tunne. Tähendab, kuda ma oskan nüüd ennast? Mitte mingid, ma ei ole mitte mingit pidi teistmoodi, kui ma olin 18, täpselt samas võtame, tean, ma tunnen ennast. Aga võib-olla Ma kõigepealt ei jaksa nii palju pidu pidada ja sa ei jaksa kõike seda pulli teha. Nii palju. Ma tunnen loomulikult, et ma ei jaksa nii palju, kuradi selg valutab umbes nii. Aga nagu nagu selles mõttes, et ma kardan, et ega inimene ei mootorigi nii väga. Tegelikult sa näed ju kõik inimesena nagu kõrvalt näed, kuidas nad muutuvad välimuselt ja siis kuidagi alatidelt inimeste välimuse puhul pealt järeldusi, nagu nad ongi, sellised ei pruugi olla, aga inimesed on, võivad olla väga, ma arvan, vastupidi, olla seeskonnad väljast välja ja siis väga vastupidi ka. Eriti kui ma vaatan praegu need vene väe Ast. Solva solvumissaated, muretsen selle Ukraina pärast, hakkaks vaatama venelastele või venekeelsete aja ja siis seal ja siis vene riigi riikliku televõi. Noh, loomulikult ka peredega. Ja siis vaatad, et näed, et see mees, see hakkab nüüd kindlasti väga mõistlikud, tahame talle sihuke prillidega umbeski malemängija tüüp. Et ometi ta ütleb midagi ja siis sealt tuleb mingit sellist kurjust, et sa ei usu seda selle vene vene televisiooni täitsa ära õppinud, et nad, nad tekitavad selliseid intelligentseid, heatahtlik saatejuht ja need, kes, kes siis on, ajavad sellist asja, sa oled seda kuulata ka, nii et ei maksa alati uskuda seda, seda, mis sa näed. Aga miks sa ootad neid, kas sul on hirm nahas ja kogu selle asja pärast, mis seal toimub ja, ja ma olen nagu mul tekib niisugune. Ma tahan sellest lahti saada sellest vahtlemisest, aga, aga sealt läheme siis sealt enam arusaadav, kui kõvaks nad selle vindise saates keeravad, et mis, mis tuju seal parajasti on, et selle järgi reguleeritakse seda inimeste käitumist puhtalt ja kuna ta on hästi kurjaks saada, siis tuleb ska saada, kuna parastama. Me peame aeg, siis lastaks sinna mõni ameeriklane ja üks ameeriklane, lastakse mõni mõni, siis opositsioon, mõni mees. Ja need küll räägitakse kohe kinni, nad ei lähe need asjad midagi öelda, aga nad on seal kohal ja püüad midagi rääkida. Et see on väga huvitav, on näha, kuidas sõnased kuidas venelased oma rahva käituvad, tähendab täiesti kurb on see, mis toimub. Sa mainisid Mart Kivastik, et, et selles sinu kõrtsus või klubis promenaadi viis käivad just need inimesed, kellega sa aastakümneid jalad kuskil püssirohus või või illekordis käinud. Ja sa ütlesid, et sina nagu ei ole muutunud, aga ütle, kas mitte, et sa peaksid nüüd enda sõpradest kuidagi halvasti või hästi rääkima, aga, aga kas need sõbrad ei ole muutunud või mina olen küll loodan, et, et inimesed muutuvad ikkagi, võib olla mingisugune põhiolemus, ei muutu, aga, aga, aga ikkagi nad muutuvad, et kuidas nende sõpradega, kes sinu juures käivad või, või äkki ei käigi enam. Ei, ega meil lihtsalt Sinlik need enam-vähem ikka alles on, nad ikka käivad selles mõttes ikka ikka ikka inimesed muutuvad, aga nagu aga ma rääkisingi sellest loomulikult põhiolemus on see, et sa oled mõned asjad natuke targemaks saanud, aga ma ei usu, et ka liiga palju. Et. No mis ma ikka saada ei peagi ütlema midagi selle kohta, ütleb seda, et et kas sa filmiga tahad veel teha. Nüüd ei taha, vaid ma seisan seal järjekorras. Ootan seda. Kuna nüüd tõesti neid sõja Filmalt tund üksteise otsa risttuules ja nad mitte ainult selle selle teema, siis mul oli üks Laidoneri, võib-olla on üks korralik Laidoneri stsenaariumist, ma kardan, vist jääb, ootan mõnda aega Laidoneri seda kirjutanud ja ma tegin ühe näidendi ja selle pealt tegin stsenaariume. Aga nüüd ma tegin kohe kahe koma, ühesõnaga kirjutasin novelli sealsamas endale magada, siis ma kohe mõtlesin, minu arust saaks sellest saaks täiesti geniaalne niisugune tänapäeva lugu. Ja siis ma kirjutasin selle stsenaariumi ka ja siis tegin talle nüüd enam-vähem ta peaks ta täiesti vaba selles mõttes sõlmitavad nüansse või sisse, siis ootame seda, seda, seda s-i Eesti filmi Instituudi siis koosolekutel. Las nad otsustavad, me saame teha, ega, ega ma kaasinimesi. Ma vaatasin seda filmi sõprama, tegin, ootasin 10 aastat, ma ei taha 10 aastat järvest silmadega, ma tahaks ikka neid filme nii palju kui võimalik ikka ei taha sellest, aga Eestis on see filmitegemine, on paras õnn, kui see, et sa saad tegema sellepärast et raha on vähe. Tahtjaid on pallina. Selge, see on selle filmi puhul kurb, et ta ikkagi vajab niivõrd palju raha ja, ja noh, neid kohti eriti polegi rohkem, kui ainult see instituut. No selles mõttes hea meel kuigi meil ametlikult aga mitu allikat Kulka ja on SEE ASI sealt kultuuriministeerium aina FC ongi kultuuri, eks ju. Et kookosikkagi see üks riigi raha miski ikka nad võtavad siit või raha tuleb sealt eff instituudis siis natuke hulgast ja sellest tehakse kokku see eelarve. Ja siis, kui on sponsoritega Eestis, kui palju neid on, selliseid väga rikkaid film on Eesti mõistes ikkagi isegi meie väikeste eelarves arvete juures on nii kallis, et seal sponsorid väga ei aita, lisasid 44 maksis kaitseministeerium seal päris suure suure raha, et muidu ma ei kujuta ette, kuidas need lahinguid oleks, selle ära vabatahtlikult. Ja nagu vabatahtlikelt tanke ju ei saa, ses mõttes on veel silmal üldse naljakas, et kõike muud saab ju ilma, isegi stsenaarium saab ilma. Lõpuks pole seda vaja kirjalikult, tanke ikka saatusest tangib, makstakse kinni ka. Sest see näib olevat kõige tähtsam, kuigi minu arust on vastupidi tähtsamal lugu, tankid, saladused ise seda 44 ei ole vaadanud, osutades Sobotasid, saatsin, aga mis Väine räägime, kui sa oled ka vaadanud, siis. Teinekord siis sellest, vaata ennem sa mainisid seda ka, et kui ma ütlesin, et näed, et seesama lugu, mille eest sa selle Tuglase preemia said, et et see ei ole kuidagi irriteerin, see ei näita mitte kedagi halvas valguses, et see on täiesti nagu selline eluline heas mõttes tavaline lugu. Ja mulle tundub, et, et need sinu lood ongi sellised, mis proovivad inimest mõista ja ja kuidagi aastal need pakkuda või, või on see liiga magusaks. Tähendab, ma üritan nende sugulased ja mitte nii magusaks minna, sest ega ma ise kipun niiviisi. Ma arvan, mina ise lampide, pigem sihuke melanhooliat ja lähen võin minna läbi, aga ma proovin ikka hoida ennast niiviisi tasakaalus seal loos. Et ma ei läheks liiga liiga või seal ei ole läinud, aga lihtsalt mõtlesin, et äkki mu küsimus kõlab nagu selliselt, nagu magusat olen. Tunne on oluline, jäär mulle välja sellised lood, mulle meeldiks selliseid lugusid ka kino sisevaadata ka Eestis neid liiga palju tehtud Mell. Ja isegi meie kirjandus on natuke selline. Tahab olla niisugune, kuidas siukest Noobi kirjandused ei ole päris inimeste Cyrans, vaid ta on sihuke intelligentide kirjandusega film on selline, et ei tehta lihtsalt film, mida tehakse niisugune. Noh, Agent Sinikael ja kõik on pisut selline kõrgem ja noh, maast lahti, mulle meeldivad väga need kahe jalaga kaabel loodefilmid nagu, nagu kuramuse ken, lõudsia siis kuradi Põhjamaade sihukesed, mõnusad tavalised, veidi kurvade naljakad lood, mis mulle väga meeldib ja neid lugusid on nii palju siin ümber ja seal mul on sellest kahju, et me nii vähe neid kirjutama nii väheneid, filmime ja isegi teadvuse teine ei lähe. Vaatasin Tallinnas Draamateatris. Kutsuti mine vaadet kihti listi osalevat Tõnu Oja, Tiit Sukk, selles Soomel üks hall halli mere Ingomar Vihmar kloori avastada ja oligi väga hea. Meil võiks olla rohkem, et sihuke ehtne soome asi. Mulle ka väga meeldis ja ma ei näe mingit põhjust, miks või oma, kus oma needsamad lood on, et meil võiks olla rohkem. Vot see on hea küsimus, Mart, et see, kui sa ütled, et noh, soome dramaturgia või soome film, siis kohe vähemalt minule küll tekib väga selge pilt, et mis see nagu on, et et, et seal on juba midagi väga iseloomuliku, mis sellest Soome filmis või, või ka näidendites on. Kas eesti kirjanduses on ka mingi selline asi, mille kohta saab öelda, et Watson eesti kirjandusele? No näiteks võrdletud Sauter väga eesti kirjanduse või mõnes mõttes, et kohe 20. autoreid lugesin, siis, siis ta oli noh, ta oli sihuke õige asi ja ta on siiamaani nüüd ma lähen, ma ei ole täna nii palju lugenud. Ta hakkas kirjutama oma lugu ja ta kirjutas kogu aeg seda ikka seesama lugu, minu arvates midagi halba öelda, aga, aga noh, see see on minu arust, aga siis no minu minu lemmik üleüldse olin loomulikult Mati Unt, ma ei oska, hunt oli Kõelitoor kohutavalt huntidele ei taha, selles mõttes jälle hunt oli. Ta ei olnud elitaarne. Ta oli tol ajal minu arust teine tädid ta ise, ta oli tervitus, moodne või noh, ta oli natuke natuke teistmoodi. Aga hunt mulle ka väga meeldis, tühi rand, no noh, tegelikult väga hea, ma mõtlen, kes, kes oleks nagu näiteks mulle meeldisid Kaugveri need asjad ka. Alati ei ole kodus siis 40 küünalt, need olid väga sellised Wood, see, mis meil on bow puude lood. Meil on sellised lihtsalt kõrged mõtted, aga lugusid on vähe, lugusid, lugusid oleks vaja, kuigi see tundub muidugi paljudele Eesti nagu madal, aga lood on kenad asjad. Ei, minu meelest on see täiesti okei, täiesti aktsepteerin, mis sa räägid, et ma saan aru, mis sa räägid. Aga samas nagu sinu sõber Jüri eelvasteks, et tema oli ka väga elitaarne sinule, tema lood meeldisid. Mulle meeldisid sellepärast et ma ei saanudki neist õieti aru ja, ja ma arvan, ega nad ei, ongi mõeldud arusaamiseks nagu sihuke kuramuse nagu selline pisut ütleme, sihuke keeruline muusika, mis nagu läheb niiviisi laiali ja vaata, tal see mõte käis ka niiviisi. Aga ta oli uskumatult hea kirjutaja, isegi kui ma polnud aimu, kuula, ta hüppab selle mõttega siis kuidas, kuidas kuidas rida oli teinud, oli? Väga vägev, ütleme, sellise kirjutajana ja ta suutis nii palju teha, ta ju ta oli selles mõttes ikka üks aju Laatsevad, selline hull kirjanik, kes meil olemas oli, ikka, temast võiks ka filmile The Juhan Liivi tegid siis ma arvan, et võiks teha küll, jah, see on täiesti mõistlik mõte, mul on nii kahju, et seda ei ole, et vahetasin kõigile elu, siis vahepeal ta käest lollusi ka, aga see käib täiesti asja juurde, et selles mõttes, et et kui siin vahepeal tead, kirjanikud lähevad korralikuks, hakkavad lipsu kandma ja siis koosolekutel käima, siis tasub meelde tuletada, et milles tegelikult asi on. Milles on asi selliseid ilvestel vaja, muidu muidu ei tule midagi veel. Mida ma isegi loen suurema rõõmuga kui sinu näiteks, Juta, ma loen sinu Postimehe vesteid, ma ei oskagi öelda, veste vist on kõige õigem selle kohta öelda. Kas selles suhtes veel nõus, et ma, mul ei ole suurt vahet, kas ma kirjutasin, kui ma nüüd viimane kord jäingi Postimehe nagu kirjutama üritan iga kahe kuu trand loo teha siis mõtlesin vahepeal, et ei viitsiks seal Postimees, anna mulle geniaalse võimaluse lihtsalt kirjutama, siis ma tahan ja aitäh Neeme korvile Postimehele. Sest ega ma kirjutanud samasuguseid jutuained mulle antud ette, et ma ei saa üle mingite tähemärgi arvude. Selles mõttes ma ei näe suurt vahet, kas kas on need jutud või teisendatud. Päris novellid need nagu ei ole, seal on mingi selline rohkem elulisem. Kui nad endale nagu, nagu lehepoole minema see haigus, aga ma saan sellest hoolimata kirjutada jälle mingile 100000-le inimesele, mida nagu vikerkaares ei ole võimalik teha. Kuigi noh, jälle Vikerkaar mulle meeldib siis täpselt samamoodi nagu Postimees lihtsalt ühel on, lugejate arv on meeletult palju väiksem. Aga tegelikult see Postimehe asja põnev, sest vahepeal lihtsalt ei ole mitte ühtegi asja, tuleb vähe vähem, mida teha siis oi jumal. Aga siis ma olen ikka, tegelikult on väga tore, Postimehe, sulle meeldib, kui sul on iga kahe kuu tagant, sa pead midagi kirjutama, et, et see on, mõnikord on nii pigised, lisasid tee, aga samas see tekitab sellise tead sporditundega ja et noh, ma pean hakkama saama, ei saa olla selline, et ma ei tea, et see mulle mulle see meeldib, tegelikult siis varjutab ka nagu kuidagi nagu tegema. Ega sellest kirjutamine asin, ei saa oodata, kuni mul ookean, sa ei ole võimalik, seda hakkame tegema ja nui neljaks, draama nii-öelda töö. Kusjuures tuleb ikkagi veel hästi tegema, mitte lihtsalt kuidagi, et selles mõttes on leht väga hea. Võimalus, ja see viimane lugu, mis sa kirjutasid, ükskõik kuidas sa nimetad, ütleme, lugu lihtsalt lugu jah, et, et sa kirjutasid enda emast ja emast ja tema, tema õde asjadest ja ja veel oma onust, keda kutsuti hulliks või Ollie hulliks. Et no täiesti nagu selline su ema ütles või noh, see see lugu lõppes sellega, kus sa ütlesid, et et jah, et see, mitu põlvkonda seal selles sinu loos kirjutasid lahti. Ja, ja lõpuks ema ütles, et, et vot, et ma löön neid arvutis sisse neid kirju, tädide, vanatädide kirju, kes siis lugesid Puškini vene keeles ja keda siis saksa keeles ained ainet saksa keeles, et sa saaksid kirjutada sellest romaani või, või teha filmi. Mõtlesin alguses, et oled, kuhu sa nagu jõuad selle jutuga, aga, aga see kuidagi sa annad mingisugust, nagu fluidum seal edasi vä? Ma ise ka ei teadnud, kuhu ma jõuan, aga lihtsalt kui neeme palusid, et kaheksas märts tulenevate naiste lugu siis ma mõtlesin, et sa kirjutasid naistepäeva loa ja, ja siis ma mõtlesin, ma lihtsalt kirjutan emast selles mõttes, et ta on mingis mõttes väga selline. Mitte sellepärast, et ta minu emaga ta ja mõnes mõttes jälle tüüpiline lugu. Ja ma just lootsin, et ta on mõnes mõttes sarnaseid emasid, on terve meie emasid ja tädisid ja, ja siis samal ajal kogu aeg räägitud, et kuidas Eesti on nagu mehi valiti rohkem jälle parlament ja kõik, mis alane meestega on siis eriti selle meie suguvõsa pole näha, kuidas tegelikult kaguse sadanud aastat on naised tegelikult hoidnud kogu seda asja püsti kogu meie suguvõsas kindlasti. Nii et selles mõttes me oleme küllaga ka eeskujulike naistega maa, et meil on kõik emad ja tädid ja vana vanad, et need on nii põnevad lood ja nad on alati olnud. Kuidagi kohad ikka meestest palju tugevamad. Mehed on mingil hetkel lihtsalt kõrvalt ära surnud, aga naised on ikkagi sisse. Ja mulle veel need veel kõik need vana vanad, et need hästi põnevad lood ka. Vaata eestlane lilli nii läbi erinevate kultuuride ja valitsust ja kõige tulnud, et seda enam siis saaks tõesti väga kihvt romaan ja film, ükstapuha mis sest kõigi saksa pärast vene, aga tsaariajast Eesti, aga sealt siis Nõukogude Liitu ja siis nüüd jälle Eesti, aga oskamatult siuksed hüpped ju tegelikult ja mis, mis need inimesed tegelikult, kui palju inimesi on tänu sellele kõigest ilma jäänud, kui inimesed on inimesed kaotanud siis me oleme nüüd need, kes tegelikult meil on, me oleme, on õnnelikud, et me oleme sellises seisus nagu vanema Vaiga tahtsin, ma tahtsin vaevale emas, kirjutas talle endale see muidugi üldse välja, miks talle ei meeldinud paljastada? Ei, ta ütles, et nüüd kõik loevad ja siis ma täpselt ei mäleta. Mart Kivastik, sa tegid praegu meile veel ühed kohvid, aitäh sulle selle eest ja ja siis seal vahepeal, kui sa selle masinaga suristasid, siis sa küsisid. Kas ma olen raadiol palgal. Ma mõtlesin, et jah, ja siis kiitsid ütles, et see on väga hea olla kuskil palgal, ütles, et näed, et ma oskan midagi teha, et siis ta ütles, et sa ei oska midagi teha. Et mis sa sellega mõtled. Ei, ei, selles mõttes, et kahju, et mul ei ole ühtegi nagu sellist peale ma läksin õppima kirjanduses tegelikult eesti keelt ja kirjandust siis pärastakse kirjanduses kutseliselt. Mulle meeldis lugeda raamatuid. Aga ma ei ole kunagi õppinud ühtegi päris eriala, oleksid kasse pärast kokaks õppida või midagi sellist, mida, mis oleks nagu mõtle, kui palju sellest, kas või kirjutamisel kasvanud muidu saaki. Mida sa siis kirjutad? Eesti kirjanduse 100 algab Aleksander. Vot vot mul hakkabki tunduma, et nagu see, et see on huvitav sinu puhul, eks, et et sa ütled, et sa õppisid ainult kirjandust, lugesid, aga, aga samas sa ise ka ikkagi kirjutanud nii-öelda sellist väga elulähedast või selliseid nii-öelda lihtsaid lugusid, mida sa isegi nagu oluliseks teada, et sa oled justkui õppinud, aga, aga tegelikult sa ei taha sellist asja teha. Ei, ei ma vastupidi, et, et tegelikult kui sa ja öelda, et seal on vaja lugusid ja sul ei ole neid olemas, kui sa kui sa pole kuskil olnud. Nojah, ma mõtlengi seda jah, just. Et kuna ma olen 10 aastat siin, käisin, ma käisin ratsutamas ja mul isegi hobune. Et tänu sellele ma sain nii palju põnevat sellist, noh, ma sain välja sellest nii-öelda kui ilmad ja siis nagu päris inimeste juures on hoopis teistsugused, kui sa tead Kirjanike liit ja talle on kaks väga isasse. Vaata hoopis teist elu ja ma sain nii palju lugusid seal hobuste lugusid, seal tall, sul oleks loomudki peaaegu vist palju juttu hobusest, koerast ja koertest, jobusid mulle väga, loomad meeldivad. Ja teine asi ma sõitsid siidi, vürtsilugusid ma olen saanud tänu sellele, et ma olen nagu seda asja siin ajanud. Et jumal tänatud, midagi selliseid teeks, mul ei oleks, ma istuks imeks näppu ja imeks, mingi muide no mida ma siis kirjutatakse? Et selles mõttes sa pead iseendale neid. Aga mul on kahju, oleks uuesti, läheks ülikooli, tahaks, kas ma arvama läheks bioloogiast, maks mingiks varasid headeks? Mulle veel need varesed kangesti oleks niivõrd paneks vahtinud varasid enam tunduvad tavalised targad, targad linnud. Praegu siinsamas, kui siit uksest välja minna, on see, see Rüütli tänav, on ikka rüütli tänav, eksju, kus on suured puud ja seal on need. Leian, et see on õudne pannud selle mingi võlts varese sinna röögivad üles, see tuleks ära keelata täiesti košmaarne seal. Kunagi Hiinas lasti Geselt varblased, lasti alla. Jätke see naljakas, Tartu linn peletab varasid ja siis veel sellisel viisil, et panax mingi vares sinna appi karju. Seal veel jubedam, kui need varesed olid ikka olgu nagu on, on meil varasid midagi teha ei ole, me oleme selline Hitchcocki linn. Ah jaa, olemegi. Aga mitte, et üks õnnetu siis räägib seal kuskil magnetofonilt laternad, sest see on jama. Mulle see üldse see nii õudu seal, mis ta teeb seal täiesti õudne. Aga sa sellist asja ei ole teinud kunagi, et, et sa oled regulaarselt kuskil tööl käinud või sa oled sa oled kogu aeg kirjutanud. Ei, ma tahtsin kangesti minna, mul hea plaani pärast ülikooli lähemasse Tallinnfilmi ja ma oleks läksidki, ma läksingi, aga siis Tallinnfilm lagunes ära ja et selles mõttes, kui ma läksin Tallinnas praegu valeks kindlalt ööl kuskil, kas selles ükstapuha millises filmi filmi nii-öelda firmas või siis televisioonis, kindla peale me mõtleks ka Tartus sellist kohta ei ole või ma olen siin, nii, ma ei suuda välja mõelda midagi sellist, aga noh, on nagu on, et ega talle siis sellest ka kolima. Nojah, tundub jah, et sai kuli Tallinnasse, sinu need tekstid kõik on väga selgelt ikkagi. Kas siis konkreetselt sa tunned mingit kohad Tartus ära, sa nimetad neid või siis see on ikkagi mingisugune tunne, mis on nagu tartu tunne. Ja, ja nüüd ma olen, ma olen nüüd. Tallinnas on natuke aega siin, üritame teha seda asja, et üritavaid teemegi ühte asja, muidugi, huvitav oli. See on, see, see on, see ei ole see, ei sealse austraalia Lindse kuradi. Nojah, mitte ma praegu ei ole Austraalia lind, kes mulle kohutav kohutav meeldis, panin talle telefoni helinest koha peal. Ei karistatud Ravanganda nimi. Sest kuna kunagi, Me olime Austraalias seal oma selle ühe näidendiga, siis iga hommik ta laulis. Nii kihvtilt laulab tänapäeva inimene, inimese tüüpi linn. Mulle meeldis Austraalia, milliste karavangesime, jätsin endale telefoni. Vaat, ma olen Austraalias käinud, siis need linnud nädalat tõesti hulluks, eriti kui kui sa näiteks telgis magades läbi hommikul hästi vara valgeks ja nii kui valgeks läheb, seal hakkavad need linnud niimoodi karjuma, et see on 50 korda hullem kui see, see varesepeletaja ja need varesed kokku, et seal võimatu magada. Ja see ei ole toredad mulle mulle õudselt toredad. Muidugi aga noh, näiteks kokku korra, kes on väga tore, väikene linnukene, näeb ilus välja see hääl, mis ta teeb seal nagu uskumatutena väikseid innusest. Käed välja nähakse, karavan väljakul varastas, kas suur muste jooted, ta laulab või sünnis oli üks noh, üritasingi sildistada niiviisi telefoniga üles, et tema ei saanud seal nüüd otseselt kuskil internetist välja. Et seal ma tulingi selle peale, et kui nüüd saaks palavik, ma hakkaks ornitoloogid kindlasti. Sellel Jüri tuulikul on varemgi Voreseks kirjutatakse nagu järjevõi või siis veel igast linnustuse raamatus on päris hea. Mulle meeldiks jah. Aga no ma ei tunne asja ja ma kardan kõike ei jõua teha, et ma pean ikka need ema-vanatädi ette võtma. Üks on. Ma lubasin, et kui ta, need kirjad, need tõesti tohutu hulk ja need on, need on nii põnevad, ma olen lugenud Canimaledel ümber löönud seal suur töö. Ma tahaks seal nii palju asjada, magan ma juba varsti, nii et järgmises elus. Vaata, kui sa neid lugusid seal Postimehesse kirjutad, siis seal sa kirjutadki, Mart Kivastiku naat, aga. Ei ole päris nii et ma selles mõttes ei tasu kunagi segi ajada, et, et seal ikkagi Audru Kivastik, aga see tasub alati tähele panna seda lugu. Ja ei pruugi seal olla kokku minna selle, selle alati kinnistavad selle, seda mõlluen alates lugusid, aga kunagi ei ole selle peale mõelnud eiei ma kunagi ei aja segi seda enda mina ja siis seda, seda noh, mõnikord on seesama, aga see ei pruugi olla sama, et seda tasub taeva. Omistas oma ei ole või mis seal mõnikord on põnev vahel keerata mingi muu mina sinna, kui ma kogu aeg kirjutan iseendale, see on nii igav. Et siis sa võid valida ükstapuha millise nii-öelda selle vaatepunkti ja see ei pea olema sina seal jutustaja. Maru igav on kirjutada nagu seda täitsa tavalist lugu, siis sa ikka natukene seal. Teed asja nagu. Natuke põnevamaks. On ju lugeda, et sa ei pea kirjutama seda selle jaoks ongi vaja seda kirjutad ettevõted, eks lukkusid, nad oleks põnev, kirjuta, mitte see, mis seal täpselt juhtus. Sünkroonikana, see ei pruugi olla põneva. Mõnuga valetan. Ma tunnistan ennast küll. Aga miks on sul mingi eesmärk, võiks olla, et oleks põnev, ükstapuha, sa räägid enda lugu ja kui ta lonkav ainult sellepärast, et seal juhtunud mingit asja, mis tegelikult palju paremaks siis sa oled ikka selle asja sinna juurde, mitte loov sellest sellepärast, et oleks nagu tõsi, keda sa teda huvid. Aga olgu see saadud, need lood seal ikkagi mingist elulisest momendi tavaliselt küll, jah, jah, mingist mingist mõttest ikka tavaliselt just nimelt kuskilt mingi asi, mis tuleb pähe. Tegelikult mõelda, et sa oled kirjutanud eksi, hobusteste koeradest, mis sulle väga meeldivad ja nüüd sa varajasest ei kirjuta, aga, aga varblasest. Tulnud, ja, ja ma arvan, sulle kahega armastada olete, te pole tükk aega näha, et kui me olime kunstimuuseumis, siis, siis seal ta käis igaveses, seal ta oli tööl, aga Hanna sarv olen, ma ütlen, ma tahtsingi ütelda, Hannes Varblase mitte. Aga nüüd on, ta käib nii vähe halja, sest tal on tervis nii hea, ma loodan väga, et nüüd saab ennast vanemaks, ikka tuleb. Jah, et selles mõttes inimesed muutuvad kõige rohkem, et kui neil jalad alt lähevad, siis nad ei saa kurat õue. Põsed Hannes sisemiselt väga muutunud, lihtsalt. Luuletud ära. Nojah, aga sa ütlesid ennem, et seal on hobune. Või enam ei ole. Ja ei, mul kogu aeg raha, läks ühe sõbraga kahe peale aga hobuse pidamine on võtab. Üks asi on raha. Hobune alati 20 kallim, kui, kui sulle tundub, et ta on ja teine asi, et ta võtab kogu su ja niisama lihtne, kui sul juba hobune on, siis sa vastutad täiega hobuse eest ja siis elaks tallis. Ma päris nii enam ei saanud, vaatsed, kas, kas hobune mina ja siis hobune, see väga ilusasse kohta Viljandi lähedal maale. Elab seal kenasti. Kahju ei olnud, tavaliselt räägitakse sellest meeletust, kahjutundest, hobusest. Aga ma olin nii ära väsinud, ühesõnaga mul oli valida, tahtsingi igast muid asju ka veel teha ja siis ma ma pidin otsustama, et, et selles selles mõttes mul oli, ei olnud kahju, et hobu hobu sellel küll hea meel, et hobune sai nii mõnusa elu, et miks ma peaks kahtlema pääsele. Oman seal hobuse nimi, mis toovad selle au, selline jah, et tema küll väga ei kahetse, ma arvan, et ta on hea meelega nõus seal. Et kui mina tahtsin talle juba kuue, et oli alati rohkem hoolis nagu karjast, kui, kui inimestest seal hobuseid, kes on väga niiviisi ka nüüd jäävad inimese külge kinni tema jäänud et tema, teda altareid, mingid oma sõbrad seal karjas. Ta oli täiesti poogen, kes talle seda sööki, et. Äkki sa räägid vabanduseks? Natuke kavandasid, loomulikult süda valutas, aga selles mõttes, kuna hobuse endaga on kõik hästi ja mina seal kobad, käed teise asjaga teha, siis siis ei ole, aga ma sain niivõrd hea kooli sellega ikka 10 aastat, et et, et ma olin, sain nii palju targemaks, siis oleks nagu mingis muus koolis käidud. Noh, see põhjus, miks sa siis hobuse võtsid, oli ikkagi see, et sa tahtsid ratsutada. Me läksite segi, ega inimesed kui sa oled hobune, selge, ma tahtsin, tahtsin minna, aga siis ma käisin ujumas ja siis ma ei saanud ja mingil hetkel läksime kogemata sinna ratsutama ja ma ma ei tulnud sealt enam ära. Sest ega see võtab, tekib täiesti täielik sõltuvus, eriti son, nagu näha, ja mis me kõik need 15 aastast tüdrukut, kes vähegi saavad, need siis pressivad ratsutama on eriti pikad on mõnikord sa poiss on vähem. Aga minul ka, et hobused on nagu sellised, ma ei tea, mis, mis on. Ja peale selle ta on niivõrd mõnus, et see ratsutamis jooksed, sa nagu unustad kõik muu ära, et ta on hästi huvitav, ta päris raske ratsutamine, jala uus jalas istumine. Ja kui sa oled sellest aru saanud, siis, siis sa saad aru, et sa ei õpigi ratsutama sellepärast et sa näed, kuidas, kuidas, kuidas tegelikult ratsutatakse, siis hakkab, vedas, päris kahju, et ta on ikka nagu kunstis ratsutamine nagu kunst. Et täiesti kihvt. Ta nagu spordi ja kunsti vahepeal. Aga kas sul see ratsutamise unistas lapsena juba, et kas sa musketäri test, et kas. Seal on, ma arvan, seal raamatest loomulikult, sest alguses raamatlevad igal pool oli, kuidas tartlane hatas, käisid, hobused vastas, et seal ju kõik need hobused on igal pool kirjanduses. Ma arvan küll, et selles jubedas hobune on ju nii ilus loom, et ju vanasti neid hobuseid ikka oli ja peale selle tähtvarese ratsabaas oli otse ujula kõrval, ma käisin. Käisime seal trennis ujumas ja pärast üsna tihti vahtisin seal neid ratsutajad, et seal seal on ju ilus ala, tegelikult selle, kui ei ole midagi imelikud hobused inimestel veel. Kuule, ma küsin viimase asjana, mida ma ikka olen enda külalistelt või tegelikult ma ise olen külaline sinu juures ja olen küsinud, et mida sa täna veel teed? Tänavamõtlesin ma pidin mingit asja seal ühes näidendis parandama, aga ma just Tallinnast. Mis näidendeid sa kirjutad? Ei, seal üks. Räägi mulle raamat välja, nüüd kohe sellesama, see jutt on kassas, naistekas on sees tühi romanga ja pealkirjana Tree naise hobusega, ühesõnaga tänu sellele Toomas Vindi Rumon. Jah, midagi sarnast, aga mul tegema vahvisin selle pealkiri, munki maalib, et me selle autoportree voodi vahel seal ikka oli, kas 80 või ühesõnaga vana sihuke hästi kurb pilt. See autoportree naise hobusega. Päris kurb lugu ka seal sihukest. Vaat näed, seal seal on tegelikult seal on tegelane mees, kes müüb ära hobu, sellepärast et Elo on enam-vähem vussis ja ühesõnaga saab muuseas lahti. Sellal kui ma seda lugu kirjutasin, hobune täiesti alles. Ja siis järsk lood lähevadki, jäid, aga see on ohtlik asi. Mina ütlesin, pole majanduslik ära, aga, aga kus see küsimus see küsimus oli, mis sa täna veel teed? Täna ma ei saagi rohkem midagi, mõtlesime ujuma, aga mingi nohu on, et siis ma ei lähe. Muidu ma käin auras. McCain kasvandajas ujumas. No siis, sa oled ikkagi väga sportlik, ratsutad, käid ujumas. Ma tean, et sa mängid tennist. Ja ma üritan kaks senist mängida, kasvõi tuju, sest ma ei saa, muidu ma lähen kahev siukseks jamaks kätte ära ma pean, mina pean selleks, et niiviisi elusid ma pean trennis käima, muidu mul on kõht ees. Jäängi ühe koha peal istuma, rõdul ennast püsti hoida, muidu ma ei saa hakkama, muidu ei tule üksi tööga välja. Seepärast, et sa väsid ära, kui sa, kui oled füüsiliselt ei hoia korras, ma ei suuda midagi teha. Aga õhtul istud siin? No ma pean istuma üsna tihti ja teine asi, et isegi kui ma nagu ei oleks selle koha nagu pidaja Marma ikkagist, Shardusi, SSC muliseeru mulle meeldib, sest saad päev otsa kirjutanud siis ma tahan õhtul kangesti välja ja mulle meeldib ütlesid, kokku saada, kuigi me saame, ütleme see on naljakas, et inimesed saavad 20 aastat juba kokku ja ikka saadi kokku. No mida asja näed, nii on, et kuigi see on vahetunud, aga väga paljud on ikka ikka needsamad, kes on nagu ma Tegot mäletan, kui ta oli püssiroos Udet siis. Uku, Uku Põllu muidugi need kõik samad. Aga kas sulle tundub ka, et see aeg on ikkagi muutunud, et see on ikkagi päris haruldane, minu meelest inimesed saavad niimoodi kokku, minu meelest ei saa enam kokku inimesed. Ei, ma ei tea, järsk on, muud hakkavad alles oli, siis ma vaatasin, et miski on teistmoodi. Et talle seal vaatan, erinevad puudlis, aga vist selliseid nagu selliseid nii-öelda seltskond enam vist vist ei olegi parasjagu kukuvad ära. Et ma ei tea, kas siis, kas me oleme viimased või siis mida see tähendab, aga Tartu tundub natukene natukene teistkümnes. Tallinn on nagu lähemale, mulle tundub, et nagu Pärnu ja Tallinna mingit pidi on sarnasemad, kui Tartu Tartu on mitte ei heas ega halvas, standard on teistmoodi. Et mul on nagu see, see. No vaata, ega isegi nõukogude ajal ma võin küll eksida, aga ma ei tea, aga millegipärast mulle tundub, et siin Tartus oli ka salonge palju rohkemaks vahingu salong. Kas see oli umbes sama moosingu juures, käidi ja selles mõttes sa kujuta enam väga hästi ette, millisel vahingu sombusel nad kindlasti natukene nii öelda jälle midagi teha, igale vaimsemad sinna, aga, aga ei, nemad olid võimsad, ma arvan küll, et seal käis ikka sees. Aga, aga see on ka sellepärast, et see oli tollal väga moes kümnendad ja inimesed seal hoopis teine sisend inimestel kuhugi mujale minna pääle selle nad olidki ju täiesti ju mõte siis kõik vangis selles suhtes, et need, kes sina oled see oli ainuke võimalus ja kogu see selline vaimsus oli ainukene nagu selline võimalus nagu sellest voost jamast lahti saada. Tänu sellele on Eesti kogu see nagu kultuur ka püsinud, võtta vahijoonte, kedagi ei ole enam, et tegelikult see on päris õudne mõelda. Aga jah, seal Tartus kogu aeg olemas olnud. Et ma oleks küll väga uhke, kui, kui meid peetaks nagu selle noh, mingisuguseks jätkuks oleks. Täna käis ahjul on külas Mart Kivastikul, saate panid kokku Liivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.