Kuulete luterliku tunni saadet stuudios on Signe Aus jaa. Nii vaikseks kõik. Su määr ja see mis ta oli, see on läinud. Mis tuule allapoole. Praeguse ajalehed ajaks kui kuskil Saab üks. Paukad endamisi. Ja ja. Nii vaikseks kõik. Sooäär ja suus. Mis oli, see on läinud? Üks levinumaid võrdpilt inimese elu kujutamisel on kujutada inimest kui teekäijat. Tänases saates räägime me inimese teekonnast jumala juurde. Selleks oleme rääkinud nelja erineva inimesega, rääkinud sellest, milline on olnud nende tee ja kuhu nad siis tänaseks on jõudnud. Oleme lahus sinust oma tõelisest olemusest ja kõigest juhuslikkust on saanud, no olemas. Oleme ilma tõeliselt heast ning peame leppima igasuguste aseainetega. Seisame päevavalguses, ometi selg päikese poole, saame vaid omaenesevarje silmitseda ning need varjud täidavad meie maailma. Mis on päike meile muudkui varju. Heitja. Igatseme täiust, kuid leiame üksnes poolikust. Otsime õnne, kuid kohtame viletsust ja vaeva. Oleme võimetud headuse ja ilu taotlemisest loobuma, kuid ei suuda neid kusagilt leida. Selline igatsus mina piire ületava järele on kui piik mille teravust ei tohiks nüristada. Meie süda ei võigi leida rahu mujal kui sinus. Sina annad, hetki, mil inimene võib kogu oma armetus, ei jäta sinnapaika ning kogeda rahu ja terviklikkust mis kiirgab sinu tingimusteta armastuse kogemisest. On silmapilke, mil olen tundnud. Sina oled minu vastu võtnud ja seepärast võin ka mina ise oma annetusega leppida. Sellised hetked annavad julgust loota, et olen alles inimeseks saamise teel. Kui sina, issand, minust hoolid siis on mul osaduse armastuse allikaga ja ma võin sealt ammutada, kartmata, et see tühjaks saab. Hanna, et ma iial ei unustaks. Tõelus on teispool mina piire. Kas sa mäletad seda, millal sa esimest korda kirikut tähele panid? Aega ei mäleta umbes 20 aastat tagasi. Aga? Natuke rohkem kui hoonet. Ja see oli selline aeg, et kirikusse mineku või sinna sisenemine oli selline protest või millegi sellise tegemine mis ei olnud lubatud. Märkasin ja läksin sinna kirikusse, sellepärast et ma tundsin mingisugust vajadust nagu sellise kirikliku rahu järgi. Või ma lihtsalt tahtsin midagi taolist teha, mis ei olnud lubatud. Kas seekord ei tähendanud häälenda sidumist kirikuga? Ei sidunud siiski riik või? Noh, pigem oli tõesti selline koolipoisi vend või? Ta on ju väga hea niimoodi meenutada või selle jõulude ajal. Mõõt on umbes 75. aastal ja siis pioneerijuhti kasivad, ajasid ümber kirikukoolipoissi taga, kes sinna tahtsid minna. Ja siis me jooksime sõpradega ümber kiriku ja saime uksest sisse. Peitsime rahvahulk ennast ära. Seal on mingid esimesed muljed ka meeles on mis sa arvasid siis nendest inimestest näiteks? Ei mäleta, palju üks mulje on vaimuliku nägin kantslis ja ma mõtlesin, et küll tal on tore elu, kuidagi lihtne tundus tema nagu töö olevat. Aga need inimesed, kes seal käisid, ei mäleta küll, et oleks nendesse kuidagi teistmoodi suhtunud või, või mingisuguseid eelarvamusega, et mul oli üks klassiõde, kes ei tohtinud mingisugustesse kommunistlikust desorganisatsioonidesse astuda. Vanemad keelasid ära, kuna nad olid usklikud. Et ma olin nagu harjunud selliste inimestega. Ja minu jaoks ei olnud nagu probleemi, kuigi kodus, nagu nendel teemadel üldse räägitud sellel ajal. Tõenäoliselt kujunes minus mingisugune selline arusaam kellegist või millegist kõrgemast või tugevamast kes juhib siin maailmas toimuvat inimesi. Võib-olla ma uskusin sel ajal siis sellist looja jumalat. Aga ma ei teadnud midagi sellisest lunastusest või, või pühitsusest. See oli mulle täiesti kauge, mõistetamatu asi. Kuidas läks ikkagi siis nii, et sa kuulud kirikusse ja ja arvan nendest asjadest pisut teistmoodi, kui toona. Mina astusin kirikusse suhteliselt hilja, lugesin kohalikust lehest, et nendel, kellel leeriaeg on nagu vanuse poolest möödas nüüd on nagu võimalik tulla. Noh, kes on oma asjadega hiljaks jäänud ja mind huvitasid need asjad, eks seal olid omad nagu põhjus, et elu probleeme või sellise ummikseisu tundmine haige, lapse sünd, aga selline, eks ma petsin ennast ikkagi. Ma lootsin või arvasin, et kui ma sinna lähen kirikusse et siis tuleb rahu ja kohe noh, tegelikult see nõnda ei ole. Et lähed, oled, õpid, elad ja tegelikult selgub, et võib-olla on seal isegi raskem elada. Nüüd, kui nagu tunned endal või endas selliseid lisa kohustusi või neidis kohustusteks nimetada nagu lisaülesandeid et see rahu, mida ma siis otsisin, see on ehk tulnud. Nüüd on teistsugune rahutus. Kuidas nüüd kristlasena alla? Eks ikka ta parem kui täiuslikumal. Et ühest asjast olen üle saanud ja uued seinad on ees. Ületatavad vist. Aga kuidas siis ikkagi on, kas kristlasel on siin maailmas lihtsam või raskem elada kui teistel inimestel? Ei saa võrrelda, väärtushinnangud on muutunud, paljud asjad dist mis ärritavad neid inimesi, kes ei ole kristlased, mind ei ärrita või ma ei põeneid. Ja teised küsimused jälle, mille peale nemad nagu ei, võib-olla ei mõtlegi on mulle nagu koormaks või probleemiks või lahenduse otsimiseks, et ei saa võrrelda, kummal kergem on. Noh, ma arvan, et üks eelis on et kunagi on ikkagi parem, kui nüüd. Maapealse elu jooksul vähemalt, et ükskord tuleb selline aeg, kus on lahendus käes. Selline eelis on ehk kristlastel. Mis sa arvad sellest, et kas inimene saab muutuda päevapealt piirid, mis on, võib-olla siis ma ei tea, kas seal õigesti öelda, usu ja teistmoodi mõtlemise või kristlase ja mittekristlase vahel, kas neid saab ületada ühe hetkega? Jumala käes on kõik võimalik. Ma ei oska nüüd öelda ja ei tea uskuda neid inimesi, kes nüüd siin tänapäeval räägivad sellest, kuidas nende elu on muutunud hoobilt. Aga pühakirjas on juttu sellest kas või laulus näide. Et tõesti olla nõnda, et ühel hetkel on hoopis teine inimene sinu ees. Minu puhul on see nagu selline pikaajalisem protsess. Et, et minu kohta ei saa nõnda kirjutada või rääkida nagu Pauluse kohta. Aga mis on see, mis sinu elus on muutunud? Väliselt ma ei vannu enam väga tegelikult ränk treening. Et minu sõnavaras oli tegelikult syda sõnadena kuradi raisk päris tugevalt sees. Ja sellel ajal, kui, Leerikooli läksin, alustasin sellist tugevat treeningut, et valitseda oma keelt. Ja leidsin inimese, kes kogu aeg mulle märkuse tegi. Nii et mõne aja pärast ma ei vandunud. See oli tegelikult üks esimene võit kus inimene distsiplineerib ennast või kui mina ennast distsiplineerida. Ja milliseid muutusi selles inimeses nii eriti peaks olema, kui ta saab kristlaseks. Et ma usun, et need on ikkagi sellised sisemised tunded, mis inimeses muutuvad ja ajapikku ehk on neid väljatavale näha. Targemaks olen natukene ehk muutunud, aga ma ei saa nagu sellepärast võrrelda, et et seda enda kohta öelda, et enne kristlaseks, mis ma oleksin õudsalt poris olnud kuskil väga sügaval laukas kinni, millest need jumal mind välja tõmbas. Et mul ei ole sellist nagu äärmuslikku võrdlusmomenti. Ei saa öelda, et ma võiksin oma enne kristlust elu selliseks täiuslikuks ja jääd. Ma ei saa ju öelda, et noh, ma olin ilma selletagi hea inimene. Ja noh, nüüd seda enam need tunded, mis inimene saab selle usu, mis inimene saab kirikusse tulles jumalat uskudes. See muudab inimest, aga. Ma arvan küll, ei saa öelda, et et ta on paremaks muutunud. Ma ei saa nagu öelda, et tänu kirikule. Ma olen paremaks muutunud. Ma olen tänu kirikule näinud tegelikult, milline ma ei ole, aga milline ma peaksin olema pigem sellise enesekriitika suurenenud? Näen, et olen patune. Tahad ette, et sul ei oleks läinud teisiti ja sa ei oleks praegu selles punktis, kus sa oled. Mis oleks siis sinu meelest teistmoodi? Päris minu kohta see ei käi, aga noh, selline väide, et paljud inimesed räägivad, et talle meeldib sõpru koguda. Et mul on väga palju häid sõpru, tahan tutvuda uute inimestega. Päris minu kohta see ei käi, aga et ma ihaldaksid alalõpmata uusi tutvusi ja uusi sõpru. Aga praegu on küll nõnda, et need sõbrad, kes mul on küll kõik kirikust ei oskagi öelda, kas see on hea või halb, aga aga. Vanad sõbrad on küll kaugemaks jäänud lihtsalt sellepärast, et noh, suhtlusring on selline kiriklik ja sõbrad, kes mul kirikus. Me oleme väga head sõbrad. Et tõenäoliselt nendest ma oleks ilma ja minu igapäevane elu või, või noh, töö on kirikuga, et ma töötaks tõenäoliselt ikkagi sel juhul kuskil mujal. Kui ma ei oleks kristlane, sellest jään ilma, naudin tegelikult seda, mida ma teen, nii et et ma läheks talist heast ilma jäänud, mis siis oleks olnud. Ma töötasin leeri ajal veel lihakombinaadis, palgad olid suhteliselt väike, kesed aga töölistel hästi varastada nagu tööd koju viia ja siis seda süüa seal. Nii et pärast Leeriskäimist või, või leeriõnnistamise. Tegelikult kohe vahetasin töökohta. Et ma ei saanud, nagu sellega arvestada. Sellise endise eluga. Või sellise palgasüsteemiga nagu seal lihakombinaadis see oli, et ma pidin minema sellisele töökohale, kus palka saab seaduslikult täies ulatuses kätte, nii et võib-olla ma töötaks seal edasi, kuigi asutus pankrotis on. Et väävel nüüd päris selline põhjakäinud tüüp oleksin. Ei, ma ei tea, mis asi, mis siis oleks. Kas sa mäletad, milline oli sinu esimene kokkupuude kirikuga, kas sa siinjuures mõtled kirikuga või sellega, mis seotud kirikuga, Raadio on ju ka seotud kirikuga, mis on seotud kirikuga, ma elasin ja niisuguses kohas, kus ei olnud kirikut kui niisugust hoonet ja ja midagi sellist ja kirik kostma, sain aimu kõigepealt raadio kaudu ja sealt ma kuulasin siis jumalateenistusi ja dolla, seal olid ju niisugused toredad. Ma ei tea, kuidas seda nimetadagi ministeeriumid või? Mitu päeva päeva. Näiteks lihavõtte ajal anti suur reede ja hauast ülestõusmine, kõik niisugused anti raadios kuuldemängude edasi. Neid ma kuulasin säält. No ma siis olin niisugune viie-kuueaastane ja nii edasi, kuni 10. eluaastani siis selles muudatusi niisugusesse kohta elama, kus olid kirikud, kui hooned ka, kas usk oli teie peres selline igapäevane, enesestmõistetav asi? Nii palju, kui mina mäletan? No ütleme, et kolmanda eluaastani, veiniõhtupalve lugemine, see oli niisugune asi, mida tuli teha. Ma teadsin ilmselt rokimeelsusest jumalast. Aga, aga niimoodi teadlikult seda momenti, millal ja kuidas see tuli, seda ma ei tea. Ilmselt ema mind õpetas, kes ja teine oli, siis oskad sa seda mäletada, et millal sa teadlikult hakkasid ennast kristlaseks pidama ja seda teed käima ilmselt keskkoolipõlves alles sellepärast et koolis ja ma ütlen, sel ajal ma puutusin kokku kiriku kui niisugusega. Ma ei puutunudki kokku ainult andmetega sellest algkoolis, meil oli ju usuõpetus säält ma sain siis need esimesed teadmised. Ja hiljem siis, kui ma puutusin kokku kirikuga siis võib-olla jah. Sest ma ei tea, et mul oleks olnud ühtegi päeva või ütleme nüüd õhtul õhtut, kus ei oleks õhtupalve lugemist või midagi sellist. Ilmselt midagi uskusin kindlasti. Sellepärast et ajad olid ju nii rasked ja jah, ilmselt keskkooli päevil, sest piibel oli ju meil olemas. Ja, ja see oli niisugune ilus, hästi vana piibel. Seda sai lugeda palvetades oma esimest kirikuhoones käimist. Ega ma hästi ei mäleta, olema siiski Kaarli kirik sellepärast et vanemad olid kogudusest, aga kuna elasin nõmmel, siis, siis esimesed niisugused tihedamad mälestused on just rahu kirikuga. On olnud pikk tee käia ja saa ükskord mainisid, et et sa oled olnud, et jumal on kogu aeg olnud sinuga, et sul ei ole olnud sellist moment, et vot nüüd on see äratundmise hetk kuidas on läinud nii, et sa oled nüüd sealmaal, kus sa oled. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siin on jumala poolne kasvatustöö pidev olnud ütleme sealt lapsena need raadiokuulamised. Sest et minu meelest see ei ole ju ka siiski ikkagi tavaline, et nüüd üks, kuue seitsme aastane laps istub raadios ja kuulab jumalateenistustega pühapäeva hommikul. Siis teine asi, kui ma vanemaks sain, see on juba keskkoolipõlves. Õppisin millegi pärast ümber kirjutama ja joonistama selle Eesti kirikute ajaloo iseendale maks. Ei tea, aga kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, jah, muidugi oli see vajalik, sest et teatud periood mu töös oli kus ma puutusin kokku kõikide Eestimaa kirikutega. Järelikult oli mul seda momenti vaja. Ja see oli ettevalmistusmulle. Ja kui see möödas oli, sisentima leks puhkamise moment ja siis tulid uued ülesanded. Ja ma olengi võtnud seda elu niimoodi, et ülesanne, selle täitmine ja puhkus ja nii edasi. Kas kristlaseks olemine on seadnud sulle ka mingeid piire? Ei, minu meelest küll mitte. Ta seab nagu eetilised reeglid sulle juba varakult, sul ei tule mõttessegi, et ma nüüd seda või teist või ma ei tea kindlasti enesekriitika muidugi jääb, et võib-olla see oli nüüd vale, mis ma tegin. Et see asi tuleks parandada. Mis sa arvad, kas kristlaseks olemine on kergem või raskem kui mittekristlane olla? Minu meelest ei ole üldse siin vahet. Üks ühes, teine teises veendunud mittekristlane veendunud selles, et ta teeb õigesti mittekristlasena kristlane, seethanud kristlane. Ja siis toimib, toimub vastavalt oma sisetundele ainult see, mida teised mõtlevad. Sa oled väga pikka aega olnud kirikuga seotud. Kas võtke seda, et sind näiteks vaadatakse sinu peale viltu või ei mõisteta tänu sellele, et sa oled Kristjan? Ma olen üldse selle peale mõelnud üldse mingisugust probleemi olnud, sellega ei ole teinud sellest mingit saladust. Kuidagi teab ja mõtleb, mis ta mõtleb. Ei ole mingit probleemi, kui on ka võib-olla tõesti, kui ma mõtlen oma lähedasemaid sugulasi, kes, kes absoluutselt vastu on, siis, siis minuga ütlen neile nende arvamuse ja nemad on jätnud mind rahule, kui sa kujutaksid ette, no ei oleks sind kirikuga kokku viinud ja see oleks usklik inimene, mis sa arvad, millest saaksid ilma jäänud? Võib-olla ma oleksin ilma jäänud sellest sisemisest veendumusest ja ja rahust mis minu arust siiski on, sest elu viskab igasuguseid probleeme ikkagi inimestele haigused, lähedaste surmad majanduslikud raskused, kogu see elu siin maa peal, ega see ei ole kerge. Võib-olla just selle toel, ma olen tulnud läbi rahulikult enda meelest muidugi olen veel mõistuse juurde jäänud, aga Pole kerge sõjad ja kõik, mis on olnud minu meelest see, et inimene on usu juures vähemalt minu juures võib-olla tõesti minu poolest see ülbe niimoodi ütelda, ma olen kohe sinna pandud uus, ei ole ühtegi momenti, seda et ma ei tea, et ma olen seotud jumala Kristusega, et jumal on olemas, et Kristus on olemas, muidugi tekib igasuguseid probleeme. Rohkem sa seda piiblituurid ja vaatad ühe või teise küsimusega. Aga pikapeale kõik need leiavad lahenduse. Ja minu jaoks on see kogu aeg olnud üks, üks pidev tee. Mul on siukesed ajad olnud, kus ma võib-olla nii tihedalt ei ole kirikus käinud. Aga Need on olnud niisugused suhteliselt vaevarikas, siis ma käin meda ümber hoone ja käin üksi mööda tänavaid. Tähendab, käin vaid käisin. Ja ei tea, mida ma igatsen ja soovinja. Kui kui tihedamalt ennast siduda kirikuga, mitte ainult käia jumalateenistustel, siis saab nagu selguse selles asjas rohkem. Oma linna tulin. Siis siis olid niisugused ajada nagu, nagu ei tea, mida otsid ja ja kuni siis ükskord leiad ja mitte ainult ei leiavad sind, juhatatakse sinna juurde. Kas mäletad oma esimest kokkupuudet kirikuga? Mäletan küll, see oli üks jõulud, kui me tulime salaja, tulime klassi, aga see oli mingi kaheksanda klassi lapse tulime, tulime kirikusse vaatama, et mis asjad on jõulud. Ja siis ma vaatasin, et seal midagi hirmsat, et nii palju rahvast, et ära ei mahu. Aega ma aru küll ei saanud midagi, tavaliselt esimene. Mulje erineb totaalselt sellest, mida inimene pärast asjast mõtlema hakkab. Mis mulje sulle jäi kirikust usklikest, inimestest? No ma ei saanud aru neist, tähendab ma mõtlesin, et jõulud, seal, midagi niisugust, seal on midagi erilist, aga, aga ta oli lihtsalt üks suur rahvasumm ja ma ei saanud üldse aru, miks pärast nii palju rahvast korraga ühes ruumis. Ja see ei olnud midagi ilusat ega, ega uhket. Ja ma ei saanud aru ka, kes on siis need tegelikult need usklikud inimesed või kes uudistajad seal vahel. Kas teil kodus räägiti ka midagi? Piiblist ja kirikust ei räägitud. Muinasmis õli, lühemal kummuti peal oli kaks pilti, üks oli see, kus kestes oli hea karjane, tal olid tombukest, oli seal kõrval ja teine oli see, kus Jeesus koputas ukse peale, vanaema ütles, et see on südametunnistus. Rohkem ei ole midagi räägitud. Kuidas siis juhtus, et sa hakkasid ka ühel hetkel nagu taipama sellest, mis kirikus toimub? Tegelikult olid ilmselt lapsed need, kes mu siia tõid, sest siis oli moes hakata lapsi ristima. Ja, ja siis, et kuidagi järje peale ja ta siis siis ma hakkasin nagu huvi tundma, et kuidas saaks lapsi ristida ja siis keegi tark teadis rääkida, et ikka ennem ei saa, kui sa ise ristitud, oledoneeriski endile oletatud ja siis alles niimoodi ma tulingi kirikusse selleks, et lapsi saaks ristida. Käisin leerikoolis, käisin leerikoolis, ma käisin ka mitte sellepärast, et ma oleksin nüüd ühel momendil hakanud äkki uskuma jumalasse ikkagi, ta oli kuidagi kauge ja võõras ja ei olnud ikka päris, mille pärast ma käisin. Võib-olla oli see, et, et oli probleem, peresisene probleem oli, oli juudiprobleem, et miks on üks rahvas püham kui teised ja, ja siis hakkas nagu see niimodi hargnema sealt. Leeridenis ka kõigepealt kikka räägibki, ikka juutidest ja muuseas raamatutest ja, ja ega ma kaugemale jõudnudki kui muuseas esimene raamat. Aga sealt, et miski suur on, miski võimus on vot see, see tunne tuli küll sealt peeris käimisest ja ja siis, kohustuslikus korras pidi iga pühapäev käima, kirikus ja allkirju korjama, see nagu pani noh, aktiivselt osa võtma nendest jumalateenistustest ja siis siis tekkis see tunne või siuke talu tekkis see, mis, mis nagu ei olegi lahti lasknud ennast ja ja see, mis nagu hoiab siin. See, mis on tegelikult väga ilus ja see, mis paneb edasi mõtlema ja endas urgitsema ja piiblit lugema ja ja, ja jumalast aru saada, ta on nii suur. Aga, aga noh, et selgitada endale enda käitumist, see on vist see, mis, mis mind paneb ikka tulema kirikusse ja mõtlema selle asja üle järele. Milline koht on praegult sinu elus, usul jumalasse? Ma usun jumalasse. Ja ta näeb mind igal hetkel, et ta ei jäta mind ei hätta ega ka minu rõõmudesse üksinda. Et mul on kindel üks isik, persoon, üks olevus, kes, kes mind mitte ainult hukka ei mõista, toetab on oma oma mõtteid kellelegi pühendada, näiteks. Kas kristlus või ütleme siis, usk on kunagi olnud sulle ka koormaks seadnud mingeid raame? Olla kristlane ei ole üldse raske. Võib-olla see õigustus, et miks mulle meeldib teistele head teha lihtsalt sellepärast, et mul on hea süda või noh, teised võib-olla saavad aru, et näed, et need kirikus ja nüüd pannakse talle seal nii raamid peale, et nüüd ta muudmoodi seadvantistele hea olla, aga ma arvan, et lihtsalt ei ole raske kristlane olla. Kus käia, vastu on raske. On raske ennast välja ajada, kui on, on uni alles kontides, aga aga oma mõtetega ei väsima mitte olemast. Sa mainisid vahepeal ka teisi inimesi. Oled sa kogenud nende suhtumist ka kuidagi tõrjuvana? Ei tõrju, no mitte, aga kui ma ütlen, et ma olen koguduse liige, siis, siis nad küsivad. Noh, esimene küsimus on kohe, kas sa usud jumalasse, siis päris tõsiselt kohe siis kui ma ütlen, et usund niisiis nad natukene jahmunud või, või kuidagi nad hoiavad nagu distantsi või, aga kuna see ei ole elu eesmärk iseenesest näidata igal sammul, et, et ma olen parem kui teised või Kristlasem kui teised või usklikum, kui teised. Siis ei sega kedagi. Mis sa arvad, millest sa oleksid ilma jäänud, kui sa ei oleks jõudnud sinna punkti, kus sa praegu oled? Kas ma nüüd oleks ilmundast jäänud? Ma poleks talle võib-olla seletust leidnud, eks, eks mingil määral. Usku jumalasse kannab igaüks meist. Kuidas ta seda oskab enda seletada? Minu ikkagi see, see, see jumal, see ministeeriumi ümber see maailma ülesehitus majandus on ikkagi noh, ikka kõik inimesed usuvad sellesse, et iga hommik tuleb jälle väike. Aga et ma oskan tale ime Anda, oskan leida mõtet. Siis ma olen leidnud sel hetkel mille poolest on usk sinu elu rikkamaks muutunud päevades värvilast rohkem kui muidu on inimesed, kes, kes on tulnud selle usu kaudu minu ellu pidama kindlasti poleks kohanud, siis kui ma ei oleks kirikusse tulnud. Kas sina oled? Kuidas leiab inimene jumala ühe hetkega või eeldab see pikemat protsessi? Ta võib leida hetkega kada, võib ka kasvada temani. Ma arvan, et see on väga-väga erinev iga inimese juures. Leidsin ta ühe hetkega. Aga teekond temani on pikk. Teekond hakkab hakkab ikka sellest, et et kui ma tulin kiriku uksest sisse. Ma ei teadnud veel pooligi asju, mis kirikus sisalduvad kõikidest jumalateenistustest ja ja kas või piiblis endas, et üks asi on need välised asjad nagu jumalateenistus ja, ja seekord kui selline, mis on kalendris paigas ja teine asi on see, et kuidas ma sellest kõigest aru saan ja kuivõrd ta on minu jaoks. Kasvõi see piibel on minu jaoks kirjutatud. Kõik need tõed, mis seal on, kas nad on igapäevases elus, on minu juures ja see, kui ma olen kirikus käia, inimene. Ja see ei ole veel mind õndsaks teinud, sellepärast et ma ei usu, et ma oleks nüüd kõiges jumalale meelepärane, et kindlasti on minuga päevad täis patte, mida palud andeks ja, ja need tegemata tegusid, mida ma jõuaksin veel teha. Kas sa oled kogu eluusklik inimene olnud? Ma arvan küll, et olen lapsest saati nii kaua, kui ma mäletan ennast mõtlemas elu üle, siis olen olnud ja aga tuleb küsida, et mismoodi inimene on usklik, et siin on niivõrd palju erinevaid tasandeid ja sest, et ateist on usklikke tegelikult uskumise viise nii erinevaid, et inimene iga inimene usub. Ja siin tuleb lihtsalt teha vahet, et milline on tema usukvaliteet, mida ta usub, keda usub või milline ta elu sihtelu nägemus, et see tuleb tegelikult lapsepõlvest kaasa, osaliselt tuleb teisme eas tuled inimestega ruudu, kellega koos elatakse ja ühiskonna kaudu ja ja ühiskonnaga võtame naa, on hästi palju näinud seda, et kuidas vastupidiselt sellele, et kuhu poole inimest kutsutakse, siis inimesel tekib vastupidi Seine tihti pettumus, protest, igasugune, ise kogeda, ise otsida, leida tahtmise soov, et ma näen seda igalt pool ümberringi praegu ka. Et, et tegelikult ei saa inimesele usku teda või niiviisi, et ta sunnib peale. Et hästi tark on tõesti see tõetera, et käi minu tegude, mitte minu sõnade järele. Oskan sees muutunud võrreldes sellega, mis sa lapse nuuskasid. Nuusutanud mul üldse usk on muutunud, ma arvan, et usk on inimeses olemas emotsioonina ja see, mis on inimesel teadlikuna olemas, see on tal see võib olla muut. Aga see emotsiooni tugevus on algusest peale. Minu kogemus on olnud väga ühtne. Et see, mida ma silmas pean, on see pühaduse tunne või pühad rõhumine. Ja selleks inimene ei pea endale teadvustama v andma mingisugust raami, et et mina olen kristlane, budist, mina olen, olen vot selle kasti järgi usun ja teise kasti järgi, et see emotsioon on minu jaoks kogu aeg olnud üks. Aga Ma arvan, et see, kuidas inimene teadvustab seda siin rääkima sellest, et et millesse sa usud ja mis on see usu emotsioon, hooned siin inimene peab ikkagi valima, et tavaliselt valitakse äärmusest äärmusesse hea ja kurja vahel, tegelikult käib see usu erinevad niisugused nüansid ikkagi selle kahe puhul saada. Inimene ikkagi valib endale. Varases nooruses või hilisemas elus mingi sündmuse, mingi sündmuste jada läbi või oma elutee läbi valib ikkagi kahe pooluse vahel, et kummale poole ta on lähemal. Ja on ainult oma seisukohalt rääkida, minu emotsioon või minu usk on olnud seotud sellega, et näen otsinud pühadust või ma ei ole otsinud, vaid see on mulle nagu peale kallatud läbi voolanud. Aga Ma olen oma elus nii palju näinud ekslevaid inimesi ja ise olnud suur ekslejad. Et me, inimesed lihtsalt oleme nii rumalad, et tihti Me takerduma kuskile konksu otsa. Ja üks asi on, et olen, kes olen mina sind kedagi arvustama, sest et vaata kõigepealt palki oma silmas enne ülepindu teise silmas kritiseerima. Aga ma lihtsalt on läinud niivõrd palju õnnetuid inimesi praegu ümberringi. Ja ta endale esimese ettejuhtuva konksu otsa jäävad lihtsalt rippuma siplema. Need vaimsete tasandid, mis neile pakutakse, on, on niivõrd omakasupüüdlikud ja selle inimese nagu võrku oma võrku püüdvad. Et, et virvarr on praegu, mis näiteks Eestist? Mäletad sa oma esimest kokkupuudet kirikuga? Oi, see on nii ammune jõulud kirikus. Tõesti väga äikse ja ühte ühte seika mäletan, kui vanaema viis mu ütlusele mai nii väike ja ma ma istusime, nihelesime ja ma mäletan, et ma olin seal ja ja see kõik ei jõudnud minuni, minuni jõudis vanaema, emotsioon, kas teie peres räägiti jumalast? Lapsest saati, oskad sa öelda, mille ajel, või millal teadvustasid endale, et et see on nüüd see tee, mida mööda minna tahab. Et tee on, on jumala poole nagu ja, ja enda kasvatuse teed mööda läinud nagu kogu elu, sest et ma olen juba saanud lapsepõlvest kaasa sellise tee, et vaadata, jälgida ja kritiseerida ennast ja katsuda olla iseenda kohtunikke. Aga kristlikku kirikusse olen ikka jõudnud ikkagi küllalt vana inimesena selles mõttes, et see on pikk küpsemisperiood olnud ja ka vajalik olnud. Sest et tänu sellele on mu silmaring on ka niivõrd ja kogemustega pagas olnud niivõrd mitmekülgne, et et ma olen tänu sellele väga kindel oma otsuses oma sammus. Ja ma tean, et, et mul on ka võib-olla tänu sellele on, on mu isiklik veendumus, et. Et midagi ei sünni siin lihtsalt, et inimene otsustab nüüd minna kirikusse näiteks mina ei ole ise otsustanud, seda ma olen lihtsalt siiani tulnud oma teed mööda. Tähendab sinu igapäevases elus see, et sa võid öelda, olen usklik inimene. Minu jaoks tähendab vastutust, vastutus, elu ees, vastutus oma sammude ees, oma valikute ees. Vastutus, vaadata edasi-tagasi, vaadata hetke. Ja olla tõesti, nagu ma ütlesin enne iseenda kohtunik. Eelkõige sest et, et me ise peame oskama teha valikuid ja kui me oleme eksinud, siis me peame oskama seda ka tunnistada, sest neis on olemas nii see stiihia ja ja suur maru ja torm ja selline tung, mida me peame oskama valitseda. Või siis vähemasti ära tunda. Ja ja teised on meis olemas tohutu teaduse tohutu võime võtta vastu seda pühadust, mis meie ümber on, aga me iga igapäevases elus ja sellesse alles niisuguses arginõmeduses ei pane seda pühadust ja seda kõrgustepaistet ei pane tähele, ei oska õigel hetkel seda endale endale paluda. Ja kui oskame, siis, siis see on tohutu suur samm edasi võib-olla ja et, et väga paljud inimesed odavad loodust, aga looduse kaudu tuleb meile niivõrd palju head sellist maast ja absoluutselt teist pühaduse kogemust kui seda, mis me inimeste keskel näeme ja tunneme siin tõesti niisugune. Vahel tekib niisugune loomaaia tunneks, kus on eri liiki loomad lastud lahti, kes peavad oma reviiri. Kindlaks tegema märgid maha vanema võitlema selle eest ja et, et me ma ise tahaksin ennast nagu rohkem inimesena tunda kui selle loomana, kes tungide ajel kuskile tormab või midagi teeb. Aga kas sind ennast on ka kammitsenud seadnud mingeid piire? Ühest küljest, kui kõrvaltvaatajana vaadata, et on seadnud mingeid piire, siis kirikusse kuuluja kohta ikka need, kes on väljaspool, ütlevad, et näed, kui palju sul on käske ja keelde ja dogmasid, jaa. Jaa. Niiviisi väikese mätta otsast vaatan, siis võib tõesti tunduda, et siin on niisugused käsud ja keelud, aga vaatan sellise üldinimlikku ja püha enda poolt valiku tehtud püha poole pealt, siis nii lihtne see on, see on vastupidi, see on privileeg tegelikult ja see tohutu enesevõitmine ja mitte kammitsemine, mitte vangitsemine, vastupidi vabadus olla teises situatsioonis teises dimensioonis, kui, kui niiviisi. Jalaga maapeal, samas peab olema nelja jalaga maapeal ka. Aga siis peab jällegi tegema valikud, aga minu jaoks ei ole raske. See on sel hetkel raske, kui kui oled nagu niukses valiku hetkes veel, mõlemad pooled niiviisi tunglevad, aga kui mõtled püha peale, siis mitte, et ise olla mingi pühak või? See on jälle üks lõks, et tahad olla parem, kui sa tegelikult oled. Aga kui sa nagu tuleb loomulikult sa lihtsalt ei saa teistmoodi valida. Ei saa teha seda, seda sammu, mis, mis võib-olla loogiliselt või, või kõrvalt vaadates oleks kõige õigem, eks ole. Vastata samaga või kaitsta ennast ei, aga kui kaitsetoimub hoopis teisel tasandil ja ta toimib sellepärast dist oledki kaitstud, et, et sa. Ei lähe, no ütleme, konkreetne situatsioon, keegi ründab sind, sa. Sa lihtsalt. Ei ründa, aga sa astud kõrvale, siis tähendab, et sa ei suhtle selle selle ründega sai suht selle ründava jõuga vaid sa oled piss, see läheb sinust läbi üle mööda alt. Aga tõesti nagu nagu kivi jões, et et see hõõg, mida saab Vooksule teha, mida saab kivile teha, selline vooge? Natuke murendab, natukene läheb nii pikkade aegade jooksul, et see, kui seda hakata võtma, siis siis ei saa inimene oma küpsust ega ega midagi saavutada, et mis saavutad jälle. Inimene ma ka teen seda viga, et mõtlen tihtipeale ette või taha, et ma nii tark ei ole ju. Et see oskus selle käesolevas, kes elada ja olla ja teha õigeid valikuid, aga ka mitte ainult lihtsalt nii jõuga ja mingi kirjasõna järgi, vaid vaid vaid südame järgi või selle voolu järgi olla oma tee, olla oma vooluma, oma liikumine, oskad mõelda niipidi, et millest oleksid ilma, kui sa ei oleks praegult sel avalikud teinud ja selles punktis minu jaoks üks asi on sõnad jälle ja teine asi on tegu põhinevat rääkida aastaid ja aastakümneid, et ma olen usklik ja usun. Ma ei ole seda teoga, me oleme siin ikkagi füüsilises maailmas ja see on niivõrd tähtis osa meie elust. Ja kui ma sees tõsises elus ei ole seda tähtsat sammu teinud siis on see asi lihtsalt poolik. Kogu mu mõte on poolike, mu käitumine on poolik. On see, et ma olen ühinenud, et ma olen teinud läbi rituaalid ja ja käin ja võtan osa sellisest nähtavast toimingust, see on minu jaoks väga tähtis, nagu öeldakse, et eluallikas või, või toit või see vool sees, kus see ses sõnas õpetus, see tunne ma ei saaks seda üksinda ei saaks niiviisi tunda kui, siis, kui see tuleb läbi teiste inimeste läbi. Kohavad läbi toimingut, mis seob meid aastasadade kand aastatuhandetega. Mul on see vajalik. Te kuulsite luterliku tunni saadud. Sama teemat jätkame järgmisel nädalal, 12. novembril. Siis on otsestuudios Eesti Evangeelse luterliku kiriku Kuusalu koguduse õpetaja Jaanus Jalakas. Kohtumiseni.