Mõlemad tunduvad esimese hooga ebaleva, isegi heitliku olekuga, neist vanem, kuulsam ja võimalik, et ka andekam on juba 13 aasta eest parematele jahimaadele kolinud. Tema kohta võib öelda, et ta on oma elu pühendanud lahkunu mälestuse hoidmisele ja jäädvustamisele. Meil on isa ja tütar väliselt jahmatavalt sarnased, hingelt ühtmoodi hellad. Ja kui ma Marias Moktonoskajaga läbirääkimisi pidades arvasin, et tänase keskeprogrammi peategelane olla ainult üks mõistagi innocent Is Magdonovski ise siis pärast emotsionaalset kohtumist Moskva kunstiteatri muuseumis teadsin kindlalt, et saade tuleb neist mõlemast ja seda kinnitab ka Pealkiri smoktonovskid. Isa ja tütar. Ülimalt vastu tuleb Maša, kes oli Moskvalase kohta üpris tavatult valmis oma isiklikke plaane käigu pealt muutma. Kui siinkõnelejal äkki teiste esinejatega teeme, tekkis see ülimalt vastutulelik. Maša oli ka veel delikaatne ja tähelepanelik ning mõjus tormlevas ja närvilises miljonilinnas pisukese hingerahu aasina. Aga selles faasis oli ka oi kui palju sügavust ja näilisest haprusest aimdus tugevat isiksust. Nõnda rääkisid mängi vestluskaaslasega vaheldumisi temast endast ja kuulsast isast. Filmid Hamlet ühe aasta, üheksa päeva. Tšaikovski onu Vanja. Arvatust auto on vaid üksikud geniaalse näitleja ekraani tähised. Siia lisandub suur hulk tipprolle, võimalik, et eesotsas vürst uskiniga kunstiteatri laval. Kuidas mõtestab oma lapsevanemat nii looja kui pereisana marjas Magdonoskaja ja kuidas ta tütre ning samuti loojana isa elutööga seotud on? Sellest alanud keskel programmis juttu tulebki. Sinna juurde mängime valitud helikilde filmidest, innukentis Magdonovskiga ja Haldi. Normet-Saarna soovib siinkohal ettevaatust autost pärit valsihelide saatel. Head kuulamist. Trastoti Mariainakendil rajast veidi halli. Kõigepealt tahtsin teada, kas vastab tõele, et Marie mõtleb isast iga jumala päev. Kui vastab, siis mis laadi mõtted need ka on? Aga tõepoolest mõtlema temast iga päev seejuures just eelkõige kui isast. Ning siis kui suurepärasest loojast. Kahtlemata mängib siin olulist rolli ka minu töö Moskva kunstiteatrimuuseumis. Kellegi kaudu olen pidevalt oma lapsevanemaga seotud, sest möödusid ju kunstiteatris isa elu viimased 20 aastat. Ja pea iga päev näen ma katkematut huvi tema isiku vastu ning loomulikult teen kõik endast oleneva, et võimalikult palju teavet suurepärase innukentis Magdonovski kohta välja jagada. Alles hiljem praegu olid mul külas kolleegid Ukrainast, kes salvestasid teleintervjuu ja ma olen tõesti rõõmus, et need tulite teie siia raadiosaadet tegema. Harja naeratus avalalt ja tema muidu kergelt ettevaatlik suhtlemismaneer sai korrapealt hoogu juurde. Edasi märkisin, et ma pole vist esimene, kes on mõnevõrra rabatud isa ja tütar smoktonovskite omavahelisest sarnasusest ja ilmselt mitte ainult välisest. Jah, ta pole tõesti esimene, kes meie sarnasusest hämmingus on ja isa tavatses muide sel teemal ka mõningaid kommentaare jagada. Näiteks tuleb meelde, kuidas ta mind kord filmivõtetele kaasa tuues grimeerija teletutvustas. Saage tuttavaks, armsakesed, see esin, on issi tütar Maša kellel on täpselt samasugune loll, vabandust, tark, naera nagu mul endalgi. No ma võisin siis umbes seitsmene olla, itsitas Maria siinkõneleja ühendus nüüd teemat edasi tuntud tõsiasjaga, erinevalt paljudest kolleegidest Innocentius Mogdorovskile kohe lausa meeldiski lapsi töö juurde kaasa tassida. Kas nad siis tõesti seal isa ei seganud? Ma loodan küll, et me ei seganud, oli ka marja äkki seesugusest küsimuse asetusest pisut segaduses kuid jätkas juba veendunult. Ta oli alati ise aktiivne pool meid vennaga kaasa kutsuma. Ma arvan, et see tuli soovist meid varakult oma erilise ameti köögipoolega kokku viia. Et võib-olla meile hakkab meeldima ja otsustame näiteks tema jälgedes minna. Või siis teine võimalus, et oleme oma kohalolekuga talle lihtsalt toeks. Siin oli muidugi see väike nüanss, et me ei teadnud kunagi päris täpselt, kuidas neil puhkudel käituda tuleb, aga üldiselt need olukorrad minu mäletamist mööda probleem? Me ei tekitanud. Väga selgelt on meeles, kuidas isale tehti Tšaikovski Krimmi pikalt ja põhjalikult üle kahe tunni. Ja kuidas ta minu silme all järk-järgult tolleks ilusaks ja andekaks heliloojaks muutus. Ja kuidas ta võtab päeva lõppedes minu isaks tagasi sai? Jah, võrreldes paljude teiste näitlejatega, kellele ei tulnud ega tule mõttessegi lapsi proovidesse võtetele kaasa tassida, oli isa tõesti eriline. Tema jälle tundis, et just nimelt peab meile näitama, missuguste hingepiinade valu ja vaeva ning teisest küljest, kui suure vaimustusega tehakse kino ja teatri. Ning tõepoolest lapsena nähtu ja kogetu ei möödunud mulle jälgi jätmata. Olen ka ise oma elu ju päris mitmel moel esinemistega sidunud. Alguses Paleriinina, hiljem osatäitmisega, nii laval kui ekraanil. Nõnda rääkis Maria Smactunuskaia, nüüd aga väike katkend 1971. aastal linastunud onu vaniast kusinocentis. Moktonovski oli nimiosas. Te kuulete stseeni, kus pere mõisas teiste jaoks tööd rügaval ja vaevu ots-otsaga kokku tuleval onu paanial prahvatab kaua vaoshoitud vimm oma hellitatud vanema venna vastu. Edasi küsisin Marias Magdonovskelt, kas isa innukenti oli ikka piisavalt uhke, et tütar balletikooli läks arvestades suure näitleja soovi, et lapsed tema jälgedes käiksid. Ta oli tõesti uhke, aga balletikoolis õppimine oli iseenesest muidugi tohutu kurnav ja, mis seal salata oli päris mitmeid põhjusi, miks minu baleriinikarjäär lõppkokkuvõttes ikkagi soiku jäi, naeratas siiski jätkuvalt väga Valeriinilik Maša. Näiteks täpsustas ta, suutsin ma juba kaalus sedavõrd juurde võtta, et see ületas tantsija jaoks kriitilise piiri. Siinkõneleja, kuidas Maša uskumatult tänasel päeval istus minu vastas ülimalt habras daam aga aastad pole vennad, ent tollal oli see üsna valus hoop nii tüdrukule endale kui piisavalt ambitsioonikate vanematele. Kui juba jutt balletile läks, siis sai täpsustatud ka kool, milles Marie õppis. Numbrini õppisin Moskva koreograafiakoolis, mis nüüd on akadeemia? Ah et kas läksin sinna oma autoriteetsete vanemate tahtel? Ei, see oli valdavalt minu enese soov. Sest siis, kui me veel Leningradis elasime, oli mul kaks head sõbratari. Õekesed Kadianataarserbavdaanovad läksid üksteise järel vaganovi koreograafiakooli ja polnud kitsid oma vaimustust minuga jagama. Mind hoiti kursis viimse kui ühe edusammuga tunnistada, et see oli ülimalt nakkav. Ja nii ma siis 1972. aastal perega Moskvasse kolides ainult ühes tunnistasingi saaks ka balletti õppima. Ja muide, vanemad üritasid mu hoogu veidi peatada ja tegid selgeks, kui põrgulikult raske elukutse see on. Aga nuh nina. Pääsesin õppima, nagu öeldud, Moskva koreograafiakooli, mis nüüd on akadeemia. Minul on aga tänase seisuga keskeriharidus, kui kooli lõpetasin, ei jätkunud kohe otsustavust hakata omandama kõrgharidust, ehkki balletikoolis omandatud teadmised oleksid andnud selleks päris head eeldused. Kui aga viis aastat hiljem olin sunnitud hüvasti jätma ka oma baleriiniametiga suures teatris siis oli jälle masendus sedavõrd suur, et taaskord ei jätkunud jõudu oma õpinguid jätkata, pihtis Marias Moktonoskaja täiesti avameelselt ja lisas. Nõnda jäid tol hetkel minu teadmised kunsti ja teatriajaloost ning näitlejameisterlikkusest paraku edasi arendama. Ent siis tegi režissöör Leonid Šolkin mulle ettepaneku mängida koos isaga tema filmis. Süda pole kivi. Seal lõid kaasa sellised fantastilised näitlejad, nagu olete Pakov, Natalja Kundareva, Jelena Jakovlev, nad olid mulle suureks toeks. Esimesele filmile lisandusid teised, kui sai neid üheksa ja peab ütlema, et vaatamata mitte just kõige kandvamatele rollidele oli kaamera ees tegutsemine pööraselt põnev. Nõnda rääkis kuulse näitleja hinnakendi Smactonovski tütar Maria ning siinkõneleja pidi ikka jälle, ütleme seda tohutut lihtsust ja avatust, mis selles suures ilmsest naisest vastu kiirgas. Olin hooti lausa jahmunud, kuidas mulle oma sisemaailmas toimunud ja toimub tükkhaaval justkui kandiku peale Ta kanti. Ju ometi kohtusime esimest korda elus. Väljendasin oma sümpaatia segust jahmatus sel teemal vestluskaaslasele Ki, kes ütles, et ei näe mingit mõtet teha nägusid ja poose või etendada kedagi teist, kui tegelikult ollakse. Ja me rääkisime veel pisut Maria eneseosalusest kinomaailmast, sest oli ilmselgelt tegemist tema lemmikteemaga. Esitasin nüüd ka enda meelest võib-olla pisut ebameeldiva küsimuse, et kas Masha filmirollid olid seotud ikkagi tema isa osalemisega või mitteosalemisega ühes või teises ekraaniloos. Vestluskaaslase kompleksivabadus mulle vastu, kes tegi laskunud relvituks. Ja mis tõsi, see tõsi, kui ikka oli teada, et isa kuskil filmis mängima hakkab, oli minulgi väike lootus seal mõni roll saada. Samas julgen arvata, et isa olemasolu ja staatus olid ehk kergendavaks asjaoluks, aga mitte peapõhjuseks, miks minagi neis filmides mängida sain. Sest rolli õnnestumise nimel tuli mul täpselt samuti higi ja pisaraid valada. Võimalik, et rohkemgi kui teistel. Aga pärast isa jäädavalt lahkumist tekkis mul esimese hooga selline kramp küll, et tükk aega ma ennast kuskile pakkuma minna ei söandanud. Ka mitte näitlejaagentuuridele, konkreetsetest režissööridest rääkimata. Ent siis võtsin südame rindu ja pöördusin Moskva pisaraid, ei usu režissööri Valentin šovi poole et äkki mahun mõnda tema uude projekti ja täpselt nii läkski. Aastal 2000 linastus tema filmi jumalate Kiibus ja mul oli seal väike episood. Esimene film, kus isa minu kõrval enam polnud. Taas olime näos sõdutav nukker naeratus, aga kuulakemgi nüüd üht sütitavad tangot äsja mainitud filmist jumalate kiilus. Täna töötab Sis Innocentius Magdonovski tütar Maša. Nagu öeldud, kunsti teatri muuseumis pärast balletilava ja ekraani leiab ta selle koha endale õigemast õigem olevat, sest just siin tunnetata erakordselt tugevat ja püsivat sidet oma isa ja tolle loominguga. Töötan siin khatimuuseumis juba seitsmendad taastat. Direktor Irina Koževnikov kutsus omal ajal. Olen teaduslik töötaja, lugemissaal on minu kuningriik ja ma vastutan selle eest, et nõutud dokumendid, raamatud või mis tahes muu väärtuslik arhiivikraam jõuaks siis nendeni, kes seda vajavad. Töö on haarav, sain sellest kohe aru ja nõustusin direktori kutsega pikemalt mõtlemata. Samas palusin, et saaksin jätkata oma monoetendustega isa mälestusteraamatu põhjal. Nimelt oli 197. aastal, kui raadiorežissöör Marina Jonavitš tegi minuga saate isa sõja meenutuste teemal. Aluseks oli innocent disMagdonovski kirjutatud raamat nimega olla kus omakorda peatükk vihkan sõda. See annab muu hulgas pildi ühest erakordselt raskest lahingust, millest isal vaid imekombel väheste kaaslastega pääseda. Õõnestus, monoetendus, kannabki nime mindi Ellu jama, esinen sellega väiksemates kohtades nagu raamatukogud, klubid ja nõnda edasi. Esinemised pole just teab sagedased nii kord kolme, nelja kuu tagant, aga see aitab mul, nagu öeldakse, hoida kätt ise mälestuste pulsil tuua huvilisteni tema mõtteid ja maailmataju ka siis, kui teda juba meie hulgas pole. Ja peab ütlema, et publikut jätkub alati. Inimesed on palunud mind seda liini jätkatagi korraldada uusi teatraliseeritud programme isa raamatute põhjal. Ja mis esinemispaikadesse veel puutub, siis meie oma maja filiaal Konstantin Stanislavski majamuuseum on tõesti ideaalilähedane koht kus tekib auditooriumiga täiesti eriline side. Seal on selline oneegini saal, kuhu mahub umbes 80 inimest. Ja see eriline atmosfäär, mis seal valitseb, annab mulle tõesti hindu hakata mõtlema ka mõnele uuele isaga seotud kavale, rääkis Marias Moktonoskaja. Istusime temaga piltlikult öeldes sajakonna sammu kaugusel kunsti teatrilavast kus peaaegu 20 aastat ja kuni oma surmani lõi hiigelrolle Isaynacenti. 1975. ta sinna olegi Freemovi kutsel tuli ja jäi ava rolliksay Ivanov. Laineid lõid ka onu Vanja, vahi osatäitmine rollid Shapiro lavastustes, rääkimata kuulsast vürst muskinist. Kõik need, mille pärast sõideti Moskvasse kokku. Ei tea kust. Rääkimata pealinna publikust, kes väsimatult piletisabades seisis. Ja need olid hiilgavad kümmekond aastat, ent ma viisin nüüd juttu innocent is Moktonovski näitlejad ei alguse juurde ning see oli kõike muud kui meelakkumine, nagu ka näitleja ise oma eesti keelde tõlgitud raamatus heade lootuste aegu kirjutanud on. Algus oli tõesti raske. Isa mängis provintsiteatrilavadel näiteks Norrilskis, Stalingradis Mahhatshkalasse aga vaatamata juba täiesti tõsiseltvõetav tavale näitleja pagasile jäidel kõvasti puudu julgusest ja läbilöögivõimest, et pääseda mõnda Moskva teatrisse. Seal oli tema unistus nocentis Moktonovski käis tulutult mööda pealinna teatreid tööle teda kuskile kuni jõudis siiski nii kaugele, et sai võimaluse mängida üksikuid rolle lenkomi teatris. Ja selles majas sai ta tuttavaks minu emaga. Marias Magdonoskajal ei teki silmad niivõrd särama, terve tuba näis sellest helgemaks ja valgemaks muutuvat. Oli täiesti tähelepanu väärne, millise õhina ja samas hardusega meenutas minu vestluskaaslane oma vanemate kohtumise lugu. Seda, kuidas nad noorte ja ilusate ja õnnelikena armusid ja mõne aja möödudes ka paari heitsid. Ja nalja, kas, kui see ka pole Smactonovski abielu armsa sula Michiga andis positiivse tõukega tema edasisele näitleja saatusele. Ema töötas siis leninliku komsomoli täna teadupärast lenkomi nime kandvas teatris õmblustsehhi juhatajana. Üks tema alluv oli aga juhtumisi ka tollase kuulsa näitlejanna Marina Lathnina isiklik õmbleja. Hästi osavõtliku inimesena rääkis ta minu ema palvel oma staarist kliendile. Kuidas lood on? Noh, et ühel tärkaval talendil nimega innocent is mattunovskilastakse kiratseda ei anta võimalust. Tegelikult on see tõesti koomiline, sest edasi palus marinalatõnina oma eksabikaasat kuulsat filmi režissööri Ivan põrjevit, et too kohtuks Innocentius Moktonovskiga, kuulaks ja vaataks ta üle. Gurjev ise oli aga teadupärast sel ajal nii Mosfilmi kui ka filminäitlejate stuudioteatri direktor. Kohtumine teoks möödus konstruktiivselt ja põrjev andis noorele artistile kaasama õnnistava kirja sõnadega et võite sellega julgelt filmi näit leiate stuudioteatri uksest sisse astuda. Ja vaatamata sellele, et uustulnukast sai esialgu vaid kolmanda kategooria näitleja, oli see ikkagi täiesti uus lehekülg ja uus algus, mis lõi tugeva põhja tema edasisele näitleja saatusele. Nõnda rääkis Maria nüüd aga väike katkend hinnakentis Maktsionovski tõelisest menufilmist töödest. Ettevaatust, auto. Õilis ja lapsi armastav ning nende heaks tegutseb autovaras juurid. Totškin kohtub seal miilits, aga vaene mundrikandja on aga täbaras olukorras, sest mootorratas keeldub edasi sõitmast. Gepatškin ei varja oma hea meel. Kuigi vanajumal oli Gentis Maktsionovski algselt üsna tagasihoidlikuks kohmetukski loonud, oli ta olnud heldeande jagamisel. Ja seda tajus näitleja väga selgelt, nagu teadis rääkida tütar Maria. Isa taipas, et tema anne on unikaalne ja ta hakkas endas arendama kindlameelsust ja visadust eelmainitu realiseerimisel et jõuda unistuste rollideni. Edasi viisin jutu hinnakentis Moktonovskile kui pereisal ehk teisisõnu milline ta oli oma hiilgeaastail kodus, kuidas loominguline pinge kajastus argitegemistes ja meeleoludes. Ma ei saa öelda, et oleks pidevalt kõrgendatud meeleolus või isegi lihtsalt rahulolev olnud, rääkis Maria, jätkas, tegelikult töömõtetest lahusta praktiliselt ei elanudki, Need olid temaga pidevalt. Ta vaimustus ja ehmatas ühtaegu. Test ahvatlevateste pakkumistes põdes, et ei saa hakkama. Näiteks kui Kozintsevil tuli pakkumine mängida filmis Hamletit oli isa ikka kohe täielikus segaduses. Ema oli siis see, kes ütles, et seesugust võimalust lihtsalt ei saa kasutamata jätta Ta ja et pealegi saab isal olemas suurepärane abiline. Küsimusele, kes kõlas vastuseks Šveits piir. See mõjus ja isa hakkas rolli hoolega ette valmistama, sealhulgas ka oma inglise keelt täiendama, et suurt kirjanik originaalis lugeda. Ja kõik inimesed kinosaalides nägid, et see on, et see tõepoolest on pesuehtne prints Hamlet, kes siis veel Vellises marja, et ka kõige edukamate aegadel ja mõne eriti suure töö lõpp lõppedes ei raatsinud isa endale puhkust lubada, vaid tegeles pideva enesearenguga edasi säästmata isegi tervist ja seda kõike aina uute rollide ootuses. Küsisin nüüd Marja käest, kas tal oli juhust näha isaga ka mõnd ebaõnnestunud etendust. Vastus oli etteaimatav. Arvan, et mitte kindlasti mitte. Isal olid ses suhtes muidugi omad arvamused, sest ta oli pööraselt enesekriitiline. Nii et põhjus enesega mitte rahul olla, leidis ta alailma. Kas see kuidagi kodus ka end tunda andis, kui näitlejazmactonovski oli aru saanud, et vaata, tänane etendus läks näiteks aia taha. Ja noh, kodus ta üritas oma pettumust ikka enesele hoida ja turgutas end seejuures ikka ja jälle uute töömõtetega sulgus oma tuppa, papa õppis teksti ja meil polnud iial kombeks teda niisugustel puhkudel segada. Teisalt, nagu ka juba öeldud, oli perekond loomulikult isale väga tähtis, oli see ju talle suuresti jõu ja energiaallikas. Kui olime kõik koos, siis kuulsime ülevaateid, võta ja proovipäevadest uutest rollipakkumistest. Viimastest rääkis ta meiega alati ja küsis, mida arvame. Seesugused lõuna ja õhtusöögid meie majas on muidugi alatiseks meelde jäänud. Ja veel kui vanemad, et abielu alguses minu ema veel töötas tolles lenkomi teatri õmblustsehhis, nagu enne mainisin, siis isa karjääri edenedes jäi ta lõpuks koduseks. Nii oli lihtsalt kõige õigem, sest tema abikaasale pidi kodu saama tõeliseks tagalaks kindluseks. Pealegi oli ema fantastiline ja mitte keegi ei tahtnud teda ka sellepärast enam tööle tagasi lasta, naeris Maria. Ja lisas sammas tõsise näoga juurde. Te ei kujuta ette, kuivõrd isa hindas, ema arvamust, hindas ja lausa kartma, siis see oli talle erakordselt tähtis nii loomingus kui elus üldse. Äsja kõlanud muusika Oliveri filmist Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused aastast 1986 ja selleski mängis kaasa meie tänase saate kangelane innukentis Donovski. Edasi uurisin kas emaga koos elava Maša Smacton oskaja kodus peetakse ka täna kinni isaaegsetest tavadest nagu põhjalikud õhtusöögid koos ülevaatega päeva sündmustest huvipakkuvate kirjutiste valjusti ettelugemine ja nii edasi. Kahtlemata on meie igapäevane elu seotud tihedalt mälestustega isast nii kodus kui tööl. Muuseumis teeb selle eriti hõlpsaks asjaolu, et siinsetes vara mõttes on ju temast hulgaliselt unikaalset materjali kostüümidest osa raamatuteni välja. Minu eakas ema lepib rohkem meenutustega koduseinte vahel ja no tegelikult on seal elatud juba pööraselt põnevat elu, nii et on, mida mäletada. Ta vastab kirjadele, mida ikka veel tuleb ja tuleb, loeb raamatuid ja tunneb aktiivset huvi tänase elu vastu. Ja ka toidutegemise kunsti, mis isa omal ajal nii lummas, oled ära unustanud. Aga nojah, mis üldisesse kodusesse õhkkonda puutub, siis tuleb tunnistada, et isa ajal oli see tõesti nii eriline et seda emaga kahekesi olles me enam kindlasti korrata ei suuda. Kui isal oli tõeliselt helge meeleolu, siis säras ja helises meie majas kõik. Ta oli fantastiline inimene, temaga oli alati huvitav. Aga meil on emaga tähelepanelikult sõbrad, alati kui keegi neist kodus olles satub mõne innukentis Moktonovskiga filmi peale helistab ta viivitamatult neile, pange kohedele kas mängima. Ja need õhtud on meie majas hoopis erilised. Olgu või tegu 125 korda nähtud asjaga, naeratus Maria hinnakenti tütar Smactonoskaja. Ja siinkohal ei saa mängimata jätta veel üht ilmekat katkendit filmist. Ettevaatust, auto. Juuridetotskin on ametis järjekord see masina ärandamisega, kui teda kõnetada Brongile hilineb meeskodanik ja palub end jumalakeeli jaama viia. Hetk hiljem tuleb tal seda kibedasti kahetseda, sest auto Röör ebaõnnestub ja Tieto dž kin laseb jalga. Innocentius Magdonovski tütre muuseumitöötaja Maria Smactonovskajaga kohtus Moskva kunstiteatri muuseumis Haldi Normet-Saarna katkendeid täites valida Ain Saarna helioperaator trali Maristomba kuulmiseni ja mängima jääb liigutav lauluke filmist onu Vanja innukentis motonovski ja Sergei pandartšuki esituses.