Tere õhtust. Olen kolmapäevase kesknädala toimetaja Mari Tarand ja pakun teile täna kuulata mari vallisooluulet. Silvia lai käsitluses Marin Vallisoolt on ilmunud hulk luuletuskogusid. Esimene ilmus aastal 1979 rohkem kui 20 aastat tagasi ja selle pealkiri oli kallid koerad. Järgnesid, kõnelen sinuga, kevadekuul rändlinnud, kõrvaltoas kõnelevad ja lendavad sünnisõnad ja surmasõnumid. Ja nüüd siis viimane, kõige värskem kogu ainsuse olevik. Tuleb märkida, et 1995. aastal sai mari vallisoo luuletus pealkirjata luuletus, mis algab sõnadega tarkust armastanud, aga liiga. Mari vallisoo kõige värskemale luuleraamatule ainsuse olevik juhtis minu tähelepanu näitleja Silvia Laidla. Raamat oli teda haaranud ja ta soovis sellest läbilõike kraadios teistega jagada. Enne kui luulet kuulama asuda, loen raamatu kaanepaberilt Hando Runneli kirjastaja, sest raamat on ilmunud Ilmamaa kirjastusel. Saatesõna Hando Runnel kirjutab. Mari vallisoo luule on osava sõnakunstniku looming. Tema stiilis on kodunenud palju elemente ja toone kogu eesti luulest. Tema peentunde kool on aga kõige lähedasem vast Anna Haava omale. Mari vallisoo luule on kergejalgne lõbusam seda lugeda, mõnusam sellega kaasa minna. Luuletused sujuvad liigeldes ja lenneldes. Selline minek aitab lugejaid luuleraamatu kõige raskem eelsematestki kohtadest kergesti üle saada nende süngevõitu sügavustesse, kukkumata raskuse vaimu eesigi sealgi, kus jutustatakse asjust, mis on ära antud, katki ja kadunud, maha müüdud. Isegi põgenemine igaveseks äraminek on jutustatud kergusega, nagu oldaks kiigel. Valdav on rõõm, kuigi südamelt läheb külmaks. Sellisena tuli mari vallisoo eesti luulesse kuhu ta on liikunud ning kuhu jõudnud, jäägu igaühe enda avastada. See oli Hando Runneli saatesõna mari vallisoo kõige uuemale luulekogule. Ja nüüd kuulamegi läbi näidet sellest. Silvia Laidla esituses. Õunapuu põhja külm ei puuduta ei varas ega muu ei linde röövikute eest. Tahad, pole vaja kaitsta. Üks metsik metsik Uibu. Korda vilja, kibe rohelist. Mul tuli tuju maitsta. Kuid pähe lõi, et äkki see just ongi elupuu. Ja oligi nii lihtsasti sain seekord surematuks. Kuid teinekord ei enam. Miks nad minu elu igavest nimetavad, patuks? Veidi varise paagnetelt rohkest, roogadest, rohule ja minugipärast, see jäägu lindude nokkida. Samus, salalik, sõbratar jäta mürgiklaas rahule, ehkki sobib su sõrmisse, jah. Su sõrmuste särasse. Tulgu, istugu rahuga kaks mu vaenlased, mõlemad. Võtku aset mus paremal. Need, kes jumala-ist põlvnevad. Aga varjuka vahtra all hoian ruumima mõnele, kes on kaugelt ja koduta jätkub, jätkub veel sööjaid, suid, veedan aeguni muretuid. Kuni taplejad taplevad. Kuni kõikteadja kõneleb. Elu sees minul elu sees, muud pole teha, panna tükkidest kokku su keha, kops ja kondid ja jõest musta voogsest kisun välja kõik, mis ta toob, sest ikka puudu jääb sõnu ja suu, sõrmeküüned ja silmaterad. Juba öö. Ütle siis, kas sa elad? Otsin veel riided, särgi ja kuue sõlmin, see on parem koon, päris uue. Oota turul toon villaseid lõngu, hallid veripunased, kerad. Juba öö. Ütle siis, kas sa elad? Tunned ehk Duda Emajõe hõngu, kuuled kalda peal kohviku kära? Aga vait. Lenda mesilind ära, kus ristikhein eledai, sõites tee luhtade kohal ringe pärnalatvades tilkhaaval, too meile mesika väljade hinge. Tulin takkusest linast kootud tüdrukupõlvest Alutaguse kõrvest, Iisakust, muraka soost, raba kaeluste Lõhmul meeled lahutas koost. Nägin, mida ei kuule, hoopis muud, ütles suu. Tulin lollike lauldes läbi, siis Lohusuupajud paindusid maani tuulest. Mu jooksuhoost. Tulin päriselt pärit mehe tapjate loost. Maie võimari. Peipsis pesin ma verist kätt vesipunas küll punas. Ema märganud, kunas raskesajupilv tõusis. Määrdunud käterätt. Sugulased seal seesid, kus kohal Kodavere vihmaga uhtus ära hallid riided ja vere. Kõik need linased. Alles ainuke sõlenõel sugulased, seal seisid üks neist lõputuid linu loputas Emajõel. Ajalugu. Vend käis mul Lembitu malevas, pärast ei tulnudki koju. Isa läks liivis. Seal ta jäi kadunuks. Vanaisa, ta lahkus meist sellel korral, kui Karl, 12. Sina Mobisi poju. Kuhu sa hinge vaagub, uks meie vanal majal nõgese trepi najal. Vihmasuved tulles koju enne muid kohtame kord pikki puid, suvesatu armunuid, vihmalinnud võrrades mõtted muldset, mõrased võilill, neisse juuri ajab aga 100 muutkui 100 kurb lagunud maja ennemuistses rahus. Üks aknaruut veel läigatab. Kas taban? Vaid ämblik õpetab ja pageb. Vabarn ükskõik seid oksi läbi seina suruv küll välja sisse treppi puru poolavatuks ei kinni lahti käigi. Sel suvel elasime märjas rohus ja üks me hulgast kaste heinaks jäigi. Valerie ana ofessionaalis minu lõhn, mu õievärv, üht kui teist, kel kehvem närv, vähem lahjem elu anud. On küll ärritanud siiski alati mu soov olla rahu toov. Kuningas mälu kestab, sest ajast ikka igavest. Armastan. Ja südamest sind ma ling loom, inimest ja üht Neljast paljast last seestpoolt soome-ugri last armu õlul nagu rist, pääle muu kops ja maks, töö ja töö ja tulumaks tõttel tutvad taga ees. Pääle selle on mu sees hullul hulgal vihkamist. Tulega Laurits valaps laskma liigutan, leek juba lahkus ja jahtub mu keha. Toetan väsinud vaevatud piha ja pea vastu verd vastu augusti eha. Kaovia kahaneb, mustad majad ja muud nagu varemed võtavad kuju. Puieladvus veel suits hõljub olla nii olematuna oleks mul tuju, kui on kustunud kurbuski, viimane ving ja hing sätib minekule pilkas pimedas uskmatu üksi. Siis mina uuesti sünnitan, tule. Tuulega. Pärtel, mu poeg pani puhkama pea pärast päevatööd palavat pik. Rohi rahuneb rukkipõld. Vaikseks jääb. Just nüüd algab igavik ja meie jääme. Sina magad, kuid mina valvan, mina ei lahku. Tasa, tuuluke tuhiseb. Tugevnev torm tõuseb sajandeid, tõukab lahkurohi, rabeleb, surub end ligi. Maad. Hoia sinagi mullast kinni, kui saad. Saame elusid, keegi ei loegi, neid on päratu palju. Kõik ajad on täis minu tuulenäolisi poegi. Uksel kõneled näen, et sul liiguvad huuled, ühikon erinev, sa mõtled, kvantides, väriseb. Valgus ja mina ei kuule. Kevade ligineb kaugetest kantidest Avinurmelt Ilutaguselt. Hommikul leian Me uksetaguselt jalamatilta jäljed. Lähed must lähedalt mööda, ei näe, sa ei märka. Otsima asjade põhimist, tähendab. Seisab tagatoas tõesti üks kast televiisori varjus, tõusev kass, koirohuaegade lehk. Tõtt-öelda ei huvita üldse, ma ei teekski juttudest. Aga milles siis kõnelda? Õhtu õige igav, Kulde teede ehk las olla, mul pole puudu ja minusse üldse ei puutu. Mõni luitunud pühakulu, kes teab, mitu sajandit seisnud ja nii jäägugi jumala rahus, mis talle loeb elu virvarr, mõned Eela ja ordenid, mida on praegu näidata narr või armsama kirjad või mis ta lugeda mulle ei anna. Mis see surm kauge, kurb sumerlanna ikka uuemat ütelda võis, mis minust enamat väärt. Ah, olgu ükspuha ükskõik pikale. Tuttküünega kraapan musta kaant, selle purpuräärt. Kurb asjalik see toon, AEG tulnud tolmus pühkida. Kell kaktus jäikoon ja peeglike ja perepilt, kus esiemad reas, siit elujälg säält surmaoht ja aknaklaasilt kuu kõik ära pühib, hooli kalt ja nuku naerusuu. Veel selgemaks veel sirgemaks seen, lagi, kõik, mis sees ta kaua-kaua koristab, pan käes ja hall põll ees. Siis pesula lennutab ta korda kaks või kolm, las läänetuur, las lõunatuul. Toas riiulitel, laudadel ja piltidel kui ennegi. Kaks naist. Kaks naisseisid lagedel ilma sassi, jo sadasid vaja kõiges neil kõnelda, igast ütelda midagi ülalt paremalt päikene, korra välgatas põlema. Kustus jälle. Nad jätkasid, võtsid käekotis lisagi sõnul lendlus ja naerusid oli kummalgi kurbustki, et see rõõmu veel rõhutaks. Üks ilusam kõheldes kiskus kaeluse kõvemaks. Tuuled uus linnas kõledad. Aga seista seal lagedal, leidsid Hälite käände. Kas nad ükskord ka lahkusid? Üks lõun, teine läände. Surmamõttega, mõlemad. Õhtu jõudnud päike, Veernud nagu lõke üle linna. Valus valus. Oja minna. Polikliiniku ukse sulgen, pikki aegu pole julgenud läänetaeva vaadata kus mu surnud sugu rahvad aus ja ilus elavad. Nüüd siis eluhetk ja tunnen, kuidas torkab rahu rinda. Randmetesse. Taevatähe teravad. Vana maja äraminek, vaipi seeskoja salgab ja siseruumi viib alguses kirju mis pärast tumedaks tallatud pärast elus tükk iga triip uksekellast alles ainult kollane nupp, elekter maailmas lahti, tapeedi alt ajalehti ilmub. Kurb nende jutt kui mälestus salmiku salm kus aga praegu kasvab tänavapoolse aknakardinaheinputk või palm kohvrisse pakitud, kõik ta külalisootuse lahkus kolinal puutrepp sealt lahkus kolksudes tagauks koidule Nunne või meelesaada siis sõnumi teele. Tuulte tee 1001. Aleksander levinile mõteledes. Kõik, keda armastasin, on nüüd surnud. Fan koop, Jagoogol Rilke ja Rembrandt. Nii vähe valgust, käsikaudu, kodu tulla. Ehk võõras sinule on siinne kantkaarsild kaarhallid pargis raagus saared, see tänav Raatuse ja platsil kell veloaega, löö see toimuv hilja ahju juba liiga hilja. Sügisel veel möödakäijaid tulijaid. Sind pole siin saju taeva nagu koorma all. Ja mina ikka pehkinud seinte seas kui teisedki. Kõik Pasternak Šagal. Mul lauluga on lapsest saati, nii et sõnu tean, kuid ütelda ei saa. Nii pimedas. Miks nõnda vähe valgust? Ja vees võis vett Nannas issanda lehka. Las valgus jõuab meile ükskord pärast veel tulijaile raagus puiesteel. Kõik, keda armastasin, nüüd on surnud, on hilissügise Mayulgen veel. Kontsert käib kontsert, taldrik kutsel sätendavad ja viiul vilgatab, kui tõuseb poogen ja kontrabass küll kordab küsimust. Trumm punast, lisab tšello pruuni tooni. Mis mõtleb metsasarv, kas tuule hooni jääb vait ja keskel klaver süsimust. Kiirvalgust peen, kui pianisti ränne. Nii kestab kontsert. Päriselu, aga see toimub kodus kambris kapi taga, kus vedeleb Väina möise kannel, mis minu isa tegi noorest peast. Nüüd mine otsi mullaliste seast. Mälu muide võimatut mälu põhja püsima jääda võis ta lõhna ta hingeõhku, sest ajast, kui olin õis. Mõndagi kas lasta minul küll puudub jõud. Ta hammaste teravat puudet, sest ajast, kui olin õun. Nüüd olen unustanud, lõhnad, värvid ja maitsed kuus segiläbi läbi seegi. Sest ajast, kui olen Nüüd pimedas, need pimedas on raske luuletajal üks ühe otsa segamini sõnad, kes pärast vahet teeb, kus tehtud laul, kus eht siinsamas õue tagasi. Ta kõmab vist veri, hukkujate hala kajab. Ja veelgi pimeneb, on luuletaja, oli nii raske. Viimaks surma tulevalgel saan kirja armuread ja samas Sid tiblee. Pastoraal lehed liigutavad, kõrretkonutavad istun hallil kivil. Vihmapilvevilus, sügise ja kõle tuba tuleb meelde soojuses ja ilus tuba lahkel aega. Ahi, säng, laud. Õhtuni on aega tõusta, pole tuju. Ajalugu möödub kõhna Õhva kujul. Kardan, kastel mitte, pole marutaud, tõbesid on liikvel. Kangeks kisub liikmed, vaja võtta kampsun, mille eit veel kudus noorelt välgu valgel. Lehmad külmetavad. Palvetajad udus. Põhja need. Käisin kaua pika aja kuhu, kuhu kodumaja jäänud, kus naabripere, kuse, kurva Kodavere Pole ühtki kadunud, kõik talled tuhaks muutunud. Ammu pole kõrva puutunud kukelaul ei linnuhõik. Ükski hääl ei põllult Vainult pajud, pujud Takkijad, vaid õnnetuse heinad. Ainult Häädemeeste surnuaial. Suuri suuri kellukaid leidsid aga jalajälge ühtki, millele anda suud angervaks põdrakanep, kõrged võõrad rohud, puud. Talu seisab künkal Kased Albol pajud hõbedasi, perelauas tõusmas just ega küllustega rikkust jätku ajal pikkust valgekirju, mõni must lüpsiootel ammud, kari, tüdruk, riided, särav, hallid, kumb meist tiine on, kumb mari? Vanaid kah tänupalve lausu, lahkub vastu talve palgete pääl kortsu vari. Perepojaolekust paistab jõudu olla, kesta noor ja sirge, selge meel. Vaatan, vaatan, võiks ta võtta igavesse liivi sõtta. Veel ja veel. Üks poiss. Pere. Üks poiss tuli veile ja istus puu alla. Võiks vähe puhata. Puu oli potipalm, nimi mul Kristus. Kuule kutt, ole hea, juhata misuke, tee viib siit kolgata, kant, Te. Ei ole aimu, kõik teed viivad Rooma. Nii nagu kombeks või leebanti lauale kohvi ja kutsuti jooma. Äkki läks heledaks, õhtuvalgus jõi siis ja tänuks silitas kassida. Sähke no võtke see aegade algus. Lähen ei ole mul aega siin passida. 2000 aastat. Nüüd mõtleme päris poiss oli, või müüd? Kumb pigistab, kas uus või vana? Ei mitte. Assin roostes naela otsa, umbhinged hingavad ja õhk saab otsa. Siis roostes naelad lõpevad niisama ja kokku kukub ase kõva säng. Mu ülim armastus on sõnamäng. Kes tohib keelata, Harmon vaba? Las ütleb täiel häälel selgel kõlal üks kontkõhn, mees, kes, Ainult meie armastajad olnud kestnud pikki põudu leidnud lapsed elujõudu tõrudest ja toome marjust orjevitsa arvast varjust kokku pakkinud nipet-näpet toidutopsid tedretäppe läinud väravatest välja, otse üle odra välja. Tühjaks tuba ja tulehoone. Oha Kohkab. Lõpuks lisab väikse vaikse valujoone. Tahtsin juua. Tahtsin juua, aga hilja, sinitassist ainult killud, kraavikalda meeles päev, tahtsin joosta, tahtsin viia vana asja, jaanitulle. Aga möödas. Juba Jaagub külmi kive vette, pillub pajud, painutavad pääd paremale, paremale. Tahtsin liia kallimale valget klaari õunu, kuid hilja juba pime, juba lumi, rahvas tassib jõulupuid. Tahtsin vaadata veel taevatäht, mis täht, see särab seal? Aga hilja, ei sa lahti, sinililled silma pääl. Mul täna muret, muud. Kuid sinul, olevik, mul see. Mööda lendab linnupaar nad kus pole põhikodu ilmakaar. Et elu lühike, mis asi kole pikk siis pilve vahelt langeb, laskub alla hellvalge veelind, valge nagu puu, et mismoodi oskab igavesti olla murdosa sekund kestnud kokku puut. Mul mõtlematu sõna sünnib suule ja sina püüad pihku tuule hu. Me ükskord kohtusime eesti luules. Ja sellest häälman tegi muinasloo. Küsimused üks kolistab väljas tänaval, kes, mis mürin, klirin ja trump. Ei varaseim, võõras koer ega kass. Komeetide kodutu kam, see maailmaruumi kaitsetus puruks riivi trellid ja kramp. Lähen vaatan, kas väredsay haake, kus mu prillid ja taskulamp. Pysti laoti minu selga oma elu küsimusi, äkki leidub mõni noorem, mullu Nissi ase lendva õlad längu üleliia? Ma ei taha, mis te teete? Mul on niigi raske koorem Kaale, kartulid ja peete õhtuks varju alla viia. Ajastud lähevad mööda jubeda kiirusega kambrium deemon, kriit. Ei, ega mind ei sega vihinal kõrvust mööda mõni meteoriit. Istume sõbraga joomaga tavalise väikese loomaga silurist pärit ja räägime ikka, et ilm on hukas. Kambriliste seltsi tahaksime Foraminifeeerra, seal rahaksime, vahetame 11 ja siis. Leian end kööginukas ikka veel pealelõuna. Täna 16, null viis. Kui liig suured tuuled puhuvad viivad maa põhjamaju mu kõrvalt. Tassid, vaesid kristall hullu tolmu all pean pühkima õrnalt-õrnalt. Oled laevu, neelev, ookean, või oled inimkätetöö masin. Või oletsessina Ellniiniumu laps, kelle valudes sünnitasinud tuld aina tuld viskab. Taeva vulkaan, kuhu nüüdsama toetasin. Talla langeb siin nagu silt. Kardan vaarema pilt kukub kummuti äärelt alla ja läheb ehk puruks, kardan küll. Ta klaasil on niigi kriim, ei kaitse, ei päästame hingi siis enam kuitahes puhas Riin. Kohustus. Veel käinud 200 põlve on mind kohustanud oma lootuse soovi ja palve minu peale panud. Ja veel tulevad teine 200, minult ootavad, et makinstaksin selle talve, näeks ka kevadet ja suvegi. Sellepärast kuni keerab end põhjanael. Mina möödapääsmatult pean kuni sätib end taevasõel nõeluma vana kartulikoti kus mu kotinõel Jõgesil inimesena all võõras kõla on. Millal ilma sünnib, kellelt? Küsin. Kus mu koduhanejalgne onni? Nimeta. Poiss sündis, mis vägimees Kalevipoeg sugune mis tähedal tõotavad targa käest läksin küsima. Rikkust, rammu, rahasid, häda ainult et nimi ei jää talle püsima. Ükskõik mis ka paneme, kuis moodidaat kutsume, voolab maha ta sõrme, luist jäävad paljana järele. Verepuu, varemed. Kangelased omavahel. Kust tulek, kuhu minek? Ah, kangelasteo poole olen just tõttel mööda minnes. Üks mees olid kalju peal kinni, mingi lind teda tüüttes, seal ma köitsinda kaljust lahti. Ja ise, mis ettevõttel? Ühe üle mere boikaga, mul oleks arveid klaari mööda minnes mõnd ilma nukama, väisasin sadamaid, saari. Kell sai just üks plika hukka. Rohkem kõnelda pole mahti. Plaseks kukkuda maksaks kätte, ilmale, kurjale, pressib pealaele, sonib õlule, kisub krampi, surub turjale pihud, haavad ei parane. Võlus on minu punane veritilk, tilk kohe nüüdlasem kukkuda. Olgu veel mõni jumala silmapilk, jätab lööke vahele süda või mis? Surub maasis jalgu põlvi. Aitab minule. Nüüdsest hoidku igaüks oma taevavõlvi. Keskkavas kuulasime Silvia Laidla esituses Mari Vallisooluulet kirjaniku kõige värskemast raamatust, mille pealkiri on ainsuse olevik. Saate muusikalise kujunduse tegi Silja Vahuri.