Tere õhtust. Täna kuuleme eesti luuleloo üht suuremat armastuslugu. Henrik Visnapuu on ühele naisele pühendanud tervelt kaks luulekogu ja loendamatutes luuletustes viirastub Ingi kuju. Ingi ja Henriku lood tipphetki valis Vallo Kepp. Esitajad on Liina Olmaruga ja Indrek Sammul. Kõige ilusam siin pidu kui ma võiksin olla nii õnnelik sootu töid, kui mina olen puit, uskuge teie ilu, siis on mul südamel teinud nukraks. Keegi. Magus, armas Ingeborg. Väga võimalik. Ma sind ei leia, sellepärast kirjutan sulle paar rida. Ingeborg nägin täna sinu pilti kuskil laua pääl. Kas sind ennast tõesti enam ei näe? Jõudsin Ahja taganevate vägedega õhtu poolt, Tartu. Täna kell üheksa läheme Viljandisse, Isis välja Ingeborg roostaminud. Lahkun kerge südamega, sest Ingeborg on käskinud tema armastuse pärast olla rõõmus. Saan sind Ingeborg varsti nägema. Suudlen sind, kallis, armas ja Ingeborg. Vürst. 19 teaksid sa seda, kuidas siin taga igatsema. Nüüd, kus ma lõpuks üksinda omale toa olen leidnud, ei ole mu igatsustel piiri. Ingeborg, Ingeborg, Mil näen sind jälle. Ma olen käinud pea iga õhtu Estonias. Ma nagu ei oska ette kujutada, siin ei ole sa nagu tuleks igal käänakul igal teelahkmel mulle vastu. Otsin sind ehk küll tean, et sind ei ole. Ja rahva hulgas võrdlen sind teiste naistega. Seal on Ingeborg, kus seal on hinge Borgi kõnnak, selle silmad tuletavad hinge purgi silmi meelde. Aga ükski ei ole nii ilus kui sina, Ingeborg, keegi ei ole nii hääl kui sina, hinge burg. Keegi ei ole. Samas kui sina, Ingeborg, armasta mind palju väga hinge, Borg, saad palju minuga koos kannatama. Kardan, et mind mu kannatuste pärast vihkama võid hakata. Armas Ingeborg, surun su oma südame pääl. Armastan sind igavesti. Pürst ehk mürsk. Täna sajab lund. Tuli meelde minu kahvatu verst. Tahaks kord sinuga lumesõda pidada ja siis vürst, tahtsin võitjaks jääda. Tahad olla hingepurgi vang? Mis arvad, saan olema kuri sinule? 21. jaanuar 1919 hinge Marg. Langeb Urban, õnnelik, isegi hääl, vürst ei tea seda. Õnnelik on Ingeborg. Ingeborg miks naerab ja miks naera, Ingeborg. Õnn, õnn. Oi, parim verst. 24. jaanuar 1919 ist Ingeborg. Ingeborg on rõõmust hull kui vallatu väike laps tahaks tagasi rahva hulka, tahaks muusikat, laule, hõiskeid, kõlavaid hõiskeid, lilli, hinge, porgan rõõmust hull vürst, armas vürst, kallis tahaks lõpmatult mõelda, ikka kõnelda. Hinge võrgen, õnnelik, armas, väga armas, palju armas. 26. jaanuar 1919. Kõrvus heliseb koljust, kõlin hauge ja kena. Kui piigo naer. Jutustab vana mees põleva ahju ees. Pomiseb pahandab. Minu kahvatu vürst tahaks sinu juures olla. Ära lase mind minna, armasta mind nii, et ma ära minna ei saa. Ei tohi. Ei või. Valus on näha sind. Oled nii armas, nii väga armas, et valus on, kui oled kurb. Pürst armastan sind. Sinu armas ja kallis ning. Kui valus, kui kurb tahaks sinu juurde tulla, istuda vaikides hunnid, segamata Marta nukrustu silmis. Ja minna tagasi sinna, kust tulin nukrana. Muudan maa. 29. veebruar 1919. 1019. Igatsen sind hinge, vaikust. Ihkan ära inimestest, kes minust teevad selle, mida ma ei taha. Tahan minna kõrbesse, et vaikus saada tugevaks. See ei ole minu tee, elada end surnuks. Tahan end päästa, tahan enese elust midagi teha. Avastan, et olen nõrk ja jõua iga päev kurdan, tunnen otseks. Kõrvetavad valu, et midagi. Kõigest sellest, mida olen ette võtnud, täide viia ei saa. Endine elurütm istub nii tugevasti lihas ja veres, et sellest kuidagi lahti ei saa. Kui saaksin nii meeletult matta end sellesse elusse, mis keeb minu ümber, midagi tehakse ka kunagi ärkaks. Aga see võimalus puudub. Pääle igakordse vajumise tõmbab mind miskisugune käsi olemasolu manoi silma pilgel. Nii teravalt tunnen välja. Ma ei või kunagi igavesti hukka minna. Null silma piigel tunnen otse kehalist valu igatsuses kogu oma elu muuta alatu uut, suurt ja paremat, mille olemasolu mulle. On selge. Ja ometi päev saab päeva järel õhtule ja ma elan vana inertsi järele endiselt edasi. Miski muutub ainult rahulolematuse kibe melanhoolia, kurbus ja kurbus. Ja see teeb halvaks. Rahutus kasvab, et see nii suureks saaks, et valus igatsus parema järele saaks nii hinge, matvakset, kõik puruneks ja saaks vabaks uue jaoks. Et ahastus oleks nii suurelt võimatu jääda endise juurde. Ja kui ei siis vaol vaol mutta paun lõplikult. Trotsi valt ja häbematult ära armasta mind siis või armasta valusa armastusega. See teeb sind suureks pühaks. Praegu pääsin Brassivate sõprade keskelt. On hiline, kirjutan sinule, sest et sind armastan parema armastusega kui kedagi kunagi. Annaksin sulle käe, tule, Ing lausukesin ja läheksin sinna, kus oleksin üksi ja sina kuskil minu läheduses armsana kes on täis usaldust ja hääd meelt minu vastu. Ja sina võtaks osa minu olemisest, mina sinust. ENG iga päevaga saab selgemaks vajadus armastada sind ja olla sinule ainult. Kirjutan sinule kevade kirja saad sellel teisel teel. Ning nüüd tuleb kevadel, nüüd sulab jää, suur kuldne päike kuldseks muudab pori, pas targem kärbes, kuulen, ajab jori ja peksab tiiruga, on ime. On imeliselt kerge nagu õhku mind miskit tõstaks, pole mingit rõhku. Ah, ei, nüüd tuleb kevad. Ma temaga nii nagu iga aasta kord õiteni seisan, räntslitan, viib saasta, nüüd vuliseb jõkke paastukuu. Ja vankriga mind linna siia-sinna viib voorimees. Voorimees. Nüüd tuleb kevade õhk nagu vii mind joovastav, kui tulen väljult koju täis päikest, juuksed väsinud nagu roju siis oleks nii, kui oleks sina siin, et käte vannikutel võtta vastu veel enne kui saan, kata sisse, astu. Ah ei. Nüüd tuleb kevad jälle ülev, uus. Kas armastan sind? Ei ma seda teha, kas armastad? Ei, selles haru pea. Kõik olen päikseõhul, muul. Ja sina minuga. Ja sa kui vesilind kannalt kevadine kahekesi. Ah, Ing, nüüd tuleb ta, see valgub nagu kosk nüüd väljadel maha tänaval. Lähen joobunud lahti, käsi vastu talle. Seal päiksele seisatan, kun, leht, kiosk ah Ing. Nüüd tuleb kevad kevadel valla valla teel südamel. Milleks see? Olen liike teravaks läinud? Naeran, keegi otsis minust päikest. Rumal poiss. Ütle vürst, miks otsitakse ikka naeses ainult päikest. Ja ainult sest seda on nii kerge olla. Nii vähe. Iga ilus tütarlaps on ja võib-olla seda sinule ja mitmele. Kui vähene omavad mehed. Kord panid sina mind tahtnud vaikima teatris kui ütlid Teatris minuga olla sul võõras, ainult käte vahel mõistad mind hoida? Tundsin, muidugi tõusis vastu, mis suuremaks ähvardas tõusta, kui armastus on üksainuke lause. Naersin ise ja püüdsin unustada. Kui mäletan, hästi. Terav vastas oli huultel ja vaikisin nagu ikka. Ometi seegi, et ma pole sinulgi päike. Tahaks ikka olla ja tunda, et olen sinuni Ing. Nüüd tuleb kevade, otseb pärast midagi hullu. Meeletumalt raiskab päikest, miljon Vaidrakette vet koskedena lahkab, on kui upuksime pätte. Nii palju vett, nii palju päikest, püssirohtu, mis langeb Kullu. Nii tuleb kevade, et issand, heida arm. Nüüd tuleb kevade ööd, kahu enam ei too tänaval ööd läbi, peksavad puid ja kive, vihmapiisad, et oleme kui ujutusena märjad, nagu Kiisab. Kiirrongid vett, nii vahul ojad kihutavad madalal. Nii tuleb kevadet issand, ida all. Nüüd tuleb kevad. Joo urbe, päiv ja ülestõusmine. Mis nüüd, võib-olla Nurmil niidel, jõgedel ning Järvim. L sinist sinep, taevan sinist igand silmavärvi. Las olla, olla kuskil sõda, verevalamine. Ja siiski kevadet, issand, häira arm. Nüüd tuleb kevade on lõppemata porikõntsa saasta, mis sest, mis sest, kui tulen üle porine ja lige äit hoolitsei, saan andeks, Roletige, kord ainult kevade, las olen porile kordiga aas. Nüüd on veel hing, kas Enet oma kõrval sina sallid? Oo armas tütarlaps, käo, Orvik, viie leheline, see kevad, nii et issand, heida armu. Toila. 30. mai 1919. Miks tulin siin sinihall, meri on küll võõras. Laened on arusaamatud oma lauljaga. Võõras siin, tühi, õudne. Olen ise uus, minust palju võõrast, mis puudus siis, kui unisti niuksed rannal. Üksinda jah. Kui üksinda tagasi oleks tulnud sundides unustama olnud ja olles endiselt nukker. Tulnud tagasi väsinuna, otsides rahu, puhkust, vanus tunda, kõik läinud, kõik armas, kõik ikkagi endiselt veetlev. Minu verst iga teerada, iga kivi, puu, põõsas, pink, isegi tuul kõneleb igatsusest suurest igatsusest, mis olnud millegi arusaamatu järgi. Tundsin olin kaua ära, olin tuule maru käes. Olen tagasi tulnud ja valuga leidsin. Olen kaotanud kõik, mis oli. Siiski, kui oleks alles eila päeva eest olles siin olnud. Kui oleks ikka olnud siin ja kõik on unenägu, mis mõtlen kõik unistus. Aga armas-armas-armas, vürst, sina, sina, milleks see kõik pole sind? Karjus, kajaka, karje öösel valusalt. Mõtlen sinust, kes sa oled, armas, palju armas isegi kõik, mis olnud enne sind kallis, nüüd võõraks jäänud. Miks ei tulnud ma tagasi üksinda? Toila oleks mind jällegi tundnud. Nüüd pole mingisugust Häädemeelt ainult igatsus, miks pole sasi? Võisin arvata, et oled nii armas. Ei, minu vürst. Miks armastan sind, Herst? Enamasti need pole üksi. Kadus aeg. Kord olnud armsama puu all, näis. Olen sama kaluri, Ingrid, ootan tulema rukkilill silmi. Käin valgi riidi, endine vaikne, rahulik naeratus palgil. Ootasin Igoldee käänakul, tuleb sirutad tõsiselt käe ja läheme jällegi kõndima kaugele mereranda, käsikäes. Herst, kui sa ainult teaks, kuis armasta, ping saatsestika kuulma. Minu palju armas vürst, istun tema vaikses toas, ei kõnnipargis, ei rannas, seal võõras, armastan, armastan sind. Vaatasin kaaslasi, olin imestatud, milleks teie siil? Kõneleb keegi sarnaseid lollusi, et karjuda tahaks, miks oled sa siin? Olen ju Ing. Olen kuri enese pääle sõitlen, miks armastan sind nii palju, armastan imestust, see on tulnud, keegi minusse. Julge suur, tugev, hävitada tahab, mis endine? Küsin. Kes olen siis mina? See uus võõras, kes, kui kodus tunneb end olevat, minus hävitas kõik see endine vana. Nüüd olin enne pime nuku ilusate klaassilmadega. Tulid vaikses sügava kurbusega silmis tulid kui varas. Ei tea, millal olen saanud valguse, et näha, mis kaotanud, mis ära viidud. Millal uus jõud kasvanud olid? Ei tea, mis olid. Tundsin ainult kusagil siin linnas ongi, kes? Ei tea. Eneld, pean naerma ja nutma. Pisarhelbeid su pärast ei. Hingeker eile õhtul saatsin mööda kirjutus, laekravideerimisega on sinna kogunenud aasta jooksul. Palju materjali rebisin, sorteerisin, kogusin ja lugesin su kirju nende kirjutamise järjekorras. Kui ilusti sa oskad kirjutada, kui andub, oled sa ilule? Seda olen ikka sinu juures hinnanud. Vahel küll, kui tõevõrk hakkab kärisema mu silmis tahaksin otsekoheseid ja selgeid sõnu. Aga jää selleks, kellena oled astunud mu südamed pühamaisse paika. Sinu kirjades oleksin palju vaesem. Oleksin palju kaugemal sinu mõistamisest. Olen otsinud vahel sinu sümboolisest. Oled ikka ülimain ja sõnadesse ja vormidesse sulgematu. Oled vaikides tunduja. Oled kõige tabatum vaikuses. Ma ei kõneles sinust kui naisest, tema olemises kui sugust vaid sellest, mis on üle selle. Ja mis on sinu kui naise värving. Fraktuur ja rütm. Lugenud su kirjad järgi mööda olen tabanud ja mõistnud sinus nii mõndagi, mida enne tähele ei ole pannud. Olen näinud su kannatuse, mis tulnud sul pidada minu pärast? Ma olen aimanud sinu ilutseja tahtmise koguda enesele nagu laps, kõik, mis on ahvatlev ja tahtmise midagi mitte randa koguda, armastusi, kui väärtasju eneses. Millegi nimel tuleb ära anda, siis on kahju ja valus. Ka seda olen aimanud. See heitlus lõpeb alistumisega ühele suurele peaksid tundma, sest see on nii. Aga on ka nii, et alistudes ühele suurele tundele saadakse õnnetuks. Sest võimatu on pidada kõike. Sina, laps, sina armasinud. Nii, oled sa lõpmata armas, oled väike Ing. Teen nüüd ka teadlikult vahet, mil oled Ingeborg, lell oled ind. Enne oli see intuitsioon. Ja ühte veel olen õppinud tundma sinu armastuse suurust. Seepärast oled kõige rikkam tütarlaps. Oled kõige suurem Ingeborg. Ole ka kõige õnnelikum. See aasta tuleb kevad teisiti, diood jou ja teisiti see aasta teisiti ja kevad, teisiti tuleb teisiti dioodiou ja teisiti ja hoopis teisiti. Nii palju naerulinde, lilled, hoi ja päikest, meeletumalt, päikest, ahhaa ahhaa-isse, ah oh oi paar rahvangut veel rõske äikest, mürm, err, nõr mürgitrahv. Lööb lahti hõbedase pajukoor või teha 1000 1000 pilli. Tuul, puud ja ööbikud on koor, san Lututada mu sõrmed, 100 milli tuut, tuut, tuut, tuut, tuut, kõik metsad niidud, ainult hullata sümptom magatan siin-sääl kui susi, kui palju õhtupäev võib kullata sa jagada võid, kallistusi, teod ju dioodi, uus suus suu. Ja öö on ainult väike valgusring, mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab mind laulikut, sind mu ing. Kull peatab, meil seisatab kem teada, hoidi hoidi olid, ei see aasta tuleb kevad teisiti. Tiud juu ja teisiti see aasta teisiti ja kevad teisiti ja tuleb teisiti tõu tõu ja teisiti ning hoopis teisiti. Täna õhtul täna õhtul hoia end mu poiss ja kui sind pole, oo siis tahaks tantsu-laulu nii palju, et sest uimane olen. Merde jooksen ja laulan. Kui sind ei ole. Täna õhtul minu armas. Kuidas on mul hea meel? Naerates õnnelik? Juhatan kedagi teise linna serva, kuna sealsamas lähedal oli otsitav koht. Olen õnnelik. Sina hoia end täna, armastan sind. Ja kui sind ei ole, siis tulen ma kodu, ainult tšilliga. Siiski õnnelik, sest armastan sind. Üks meri pasutuv üks torm, ma olen ju põtu, olen orb ja õitsemine, mind võtab tappa kõik korraga sirel ja toom. Käin kul pää täis, mul õuna, Puia lund. Sind igatsen sind ootan, ei saa und. Tuul mett täis sirel tooma. Painduv murdun kummargil kui roosast õitsemisest raske oks, ah miks jaotus? Nixon mind Kaksed paindunud, murdun kummargil. Ning on kuldne kauge ring, mis laotusel Berleb, vaid. Ainult paistab, paistab maid, sind armastan sind, ihkan Ing ja õitsemine, mind võtab tappa üks meri üle muu üks õide torm. Ma olen jõpetuma, olen orb ning õitsemine mind võtab Tapa jaanikuu 1919. Kuues august 1919. Ma ei anna sind ära kellegile ilma võitluseta. Pean siis tunduma, et oled lõpmata õnnelik minuta. Siis olen üksinda. Ma ei anna, ei viska sind enesest. Miks ma äratasin, nüüd on lapsikus närvilikus ja haiglus. Ma ei anna sind kellelegi võitluseta, kui sa ise ütled, mine. Arvad. Lähen kohe, kuigi tunnen, et armastab mind. Ei, olen seni sinuga, kuni tunnen, oled mulle võõraks jäänud. Oled õnnelik kusagil mujal ja olen sulle ainult raskuseks. Seni olen sinuga Lähen ära, kui olen sulle raskuseks. Ja õnnelik, pole see minuga ikka olnud. Ei ole väike vürst. Viies kiri. Oi imelik päev, oi imelik. Päikene istun taeva Jaspises telgedel otspoolid purpurist koet hakanud tantsitama, lõime kullased vihid vilavalt Sugadel, pilved valgetel süstadel kangaid läinud, lahutama rohelist lillade, kollast, sinist, punasega maale ja merele. Metsanurmel Essaotama päev ajab hommikust õhtusse kuldse hobusega. Oi imelik päev. Ai, imelik. Hõbedast odasid, häitavad kive, liigutavad taevased sõdurid ilmadest ilmadesse võidetud kuulumata murrelt käsi ringutavad verisel pilgul, vaatavad võitja silmadesse. Hääleta veereb hõbene jäistel sildadel. Vana vanker, ehitet säravaisse. Helmetesse ootamata tõugatakse kuu paat taeval randadel. Milline päev, milline öömaast mereni ja merest mägedeni, nüüd eotavat tuuled, magusad, kui mesi ning päikse leilist jahe kutsub vett vesi tahtmata pead päästma. Las olla juba valla sügiseni. Mets täis on maasikaid, need vertavad lõhnalist, kuhjatakse äsja niidetud heina päikene päega vao vastu punast seina ja tuleb magus magusmäekünkad, Buy ladvad, soojad, teretavad. Milline päev. Milline nüüd siin tahaks nagu esiisa mets Maiel uimastavan heina magatada. Soojuseni hämaruseni omastada. Kuni saab hommik, tuleb töö me ümber ikka lakkamata kisa. Ning oli väike, lõpmatu armas, midagi sügavat ja köitvad. Hea vana, hea on, külm on, heli on minu nimi. Ingeborg. Unustamata kunagi enam korduv hinge varrukaga. Ingeborg, Ing park. Kuidas veeretas vürst üksiktähte, kui näit? Barokk. Hinge karka. Kuidas igatsen vaikust, mis oli siis mina õnnelikum tütarlastest? Mina, väike hing. Nii armas ja anarhia. Vürst on kõlanud tee Lilliga päiksega. On siiski vist midagi unustanud? Koobas kiri. Kuldkollane laul, kuldkollane on park, kuldkollane on süda, kaks sammu kuldsel kadumisel. Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda. Kaks käijat kuldsel kadumisel. Kaks käijat, kuldsel kõnelus on kuldkollane, on süda nagu sügis. Kaks sammu kuldsel kõnelus on kaks südant kuldsel kõnen. Nagu sügis. Taks südant, kuldsen, kõnen, kuldsen, Unem. Üks ühel, teine, teisel kollendusem, üks minu süda oman kuldsel Unem ja teine sinu teisem kollendusem. Kuldkollane on park, kuld, Koltsaid puistab lehti, tuul kuldseid liblikaid pääle. Kuldkollane on bee kold kuldseid puistab lehti, tuul teele. Kas nüüd kural või hääle. Porikuu 1919. Esimene mai 1920. Tunnen suutsid minus midagi suurt, mis mul pole. Et kuid õied kinni viimasest sellestki. Mul on sulle raske piine ja see on su hinge. Tahan sulle hääd. Tahan olla ja olen kus, kes ei taha, et minu arust loobuda unistusest elust. Tahan sulle ja enesele. Ma ei saa rahulikult kuulda, kui tunneldaks sinust halba. Minu pärast. Ei saa näha su ahastust. Ja meeleheidet, mis valmistunud Ta jääb ükskõiksus enese vastu ja üksiolek. Ometi õnnistan sind, kui meeled tuses, karjub suu. Sa oled näinud, olen tagasihoidlikke Arg, nüüd kardan, olen hiljaks jäänud. Meeleheite suretanud armastust. Kardunud ostu käed su juukse. Kui puudutan Tahan vaikust ja rahu sinuga. Ma kardan isegi ütelda, et oled mulle kallis. Et unistuseks ei jääks suvi sirel. Nii kui kord enne. Palun sulle ja endale rahu. Ometi sind hoida ja usku, et sa ära ei lähe. Naeran kuuldes ütlevad mulle olla pime ja kurt või ei hoolivat meeleheidet. Tänasest. Tahan olla Sulle armas. Kui värvilist konfet lehti maha pillub, tuul on tõesti just sügis, küsib silm ning huul tõesti sügis toonud kuldsed plekid puule. Jääb vastus kurku. Kurglik võru käima suule. Hulk kahtepidi pandud käima, terassaag on keegi hirmus kägistanud, tulepaagi on elu, kahtepidi tallat. Kahekordne Vaag. Kas on veel midagi siin pääle poomis kaagi? ENG meie armastusse tilgub meie sõpru verd. Allame armastuse asemese valgub alla kere ning värvib merevahu. Tõotab sinu märg, on õudne alla õnneline. Keskel selle sõjapere porikuu 1919. Kaheksas kiri. Pää päiksest, juuksed Pedajate hõngu. Kas mäletad, kuidas saime koju? Sa naerdan, tõrjusid näolt kuldseid lõngu, mis sügisesse vedan, ämblik, raju. Pedastikulda kulda, kanarbik, peretit, pajud, soilie, männi jässid. Kuule, tamm, köive keskel rohetasid ümber sa enda kirju rätimessid. Kui järvel sa alla kohetasid? Direndav rätik, soojärv ja soo. Mustrastaid Barr, siis laskus rannaroogu need, mäletad, kuis sihukatasid, sirgud ja pilliroogu hällitasid loogu. Päev olid päiksem. Õhtuks mul virgud järgi undama. 23. jaanuar 1920 kas olen ogar magamata eest kui lühike on elu, kui palju aega kaob laiskuses roidumuses? Ma ei saa end nii palju sundi. Toila, Tallinna. Tunnen, et nüüd kaob jälle kõlar, rahu ei ole paika varsti mulle olen juba nüüd rahutu ja kõik, mis targutad, nii tühine, kui vaatan, kuidas kustub elu ja kaob. Ja midagi. Mul on elust võetud. Jõudsalt tühjad on siis päevas, kui palju läheb kaotsi ja aeg läheb. Kui vähe tarvis? Sina? Võib-olla on see meeletu tahtmine. Võib-olla tardun jälle Mullen jumalikult, rahulik ja asjalik, ma ei tea, kuidas jaksan, kuidas on olema? Praegu kõigub kõik raske. Karjuda tahaks, sest aeg läheb ruttu, tulutu. Ma kardan, Motaan sinuga olla, seni kui veel tunned. Peab olema. Kardan isegi oma rahu kõige enam, kardan. Ma tean, sina mõtled teisiti. Täna olen jälle kokku varisenud ja seepärast sarnane kiri. Kirjutan ainult nii, et mitte vaiki jääda. Kauaks. Pean ennast selleks sundima? Järve pääl on mitu rada teed, kui sa tuled, millist rada tuled? Maha pudenen, kõik lumi, linde, suled, saatanud, kõik rajad, helbed, need. Täna tuiskab, väljan sulalt mühiseb, tuled läbi tuule, tuisu, sina sooni veri nagu voolaks tina. Istun siin ja ootan päevaid ühiseb. Täna olen õnnetum, kui kunagi. Tahan sulle armas laulu saada. Aga sõna Sõnna kinni taha jääda, kumiseb ja kuuma pähe, kui eilegi. Mitu korda avan akna mühinasse, kuulan ainult oma süda, taob järv ja Männik silmapiirilt, kaob külma kaugusse ning pimedusse. Ah sa armas, olen jälle kurbierramp. Kurbust laest ja seinast hajub tuba. Oled siin vast juba ootan sind ja ootab laual lamp. Talikuu 1919. Poisike on, ma armastan sind. Mul on tarvis sulle seda öelda ja sellest on nii raske, nii valus südamel. Miks ma seejuures nutan? Ei tea? On heameel, on rahu, sarnane rahu, mille järgi olen kisendanud. Mul pole midagi tarvis. Mul pole heitlemisti otsimist, pole ka valu, et on ilusam aeg mööda. Kui ma sind ainult oskan hoida. Armastan sind, Henrik. Seda on nii raske öelda sulle, kui ma pean. Mul läheb raskeks selle õnnega üksi olla. Ma ei mõtle neid raskusi, mis on. Kuidagi ikka saab läbi. Mul on vaid. Saagu mis saab. Meie saame alles sõpradeks ja veel, kuidas? Päike paistab ja on soe. Kuigi ilm on põrgukülm. Ja paistab otse silmi. Seal on küll vist peegeldus päike, sina õnn, õrnus, hellus. Ja rep kergeks südame. Otse valus oli olla õnnelik nende tütarlastemann, kellel südames midagi. Midagi õnne ega ka armastuse sarnast pole. Ja mina sarnase koormaga. Üleolev ääretu, rahulik, seletad näoga. Armas, ma tean, ma tean, juba, sa oled. Sinu. Seda üksikut lumist teed. Kuused olid kui suhkrupäev suhkru päie all, sina lähed. Kuuselatvade kandsid kuind, lumi, linnud, painutit, puid nägid nad unest und. Langedenbeksid tiivuga lund. Mäletad hing, seda alleed. Seda üksikut lumist teed, Gustame, jooksime kinni käest lume lennata. Alla mäest ühel ristteel lumme saad, kiskusid minu endaga. Mäletad, keerasime alla mäest võeti kinni kaelasti käest. Hiljem leidsime metsa seest igalt poolt armas eest. Kuused olid kui suhkru pää, suhkru päies ja sina läheb. Nüüd olen sinuta siin. Seda alleed. Sa mida minuta teed? Armas väike kuningtütar. Ma armastan Simm, ma tahan jälle pää panna maha subõlgadel eksik, tahan päev panna padjale, kus oled sa maganud, jääda magama, päikson poisikesena suhkrut, minu naine, minu tütarlaps valvab ja armastab mind. Minu Hiinatradel kant hoiab mind. Mul ei ole midagi kartnud, painatid, ma ei tea, miks vaikib mu imeng, nägid, miks ei kõneleda, aga ta armastab end ja teeb seda, mis mulle. Õnnistan sind, panen käed su pääle ja õnnistades palvetanud lumist teed, keegi ei armastusega hoiame nõnda palju kui minu Ilume lennata, tean alla mäest, keegi ei ole nii armas ja ilus, kui sa suur hingepuru endaga. Ja ma ei ütlegi kellelegi, kui ilus on hinge Porst ei ole ainult ilus, ta on kallihinnaline. Ja ma ei ütlegi kellelegi, kui palju iga armastab mind. Eest. Ta ei armasta, oli peaaegu miilitsas. Kuidas võib inimene end armasta välispidise armastusega? Mina olen saanud temaks. Ingeborg, tantsi, plaksutage käsi ei ole teist, kes sind rohkem armastaks kui sinu päike, vürst, sinu kuningpoeg. Sinu poisike. Ingeborg, naera naera. Ingeborg. Sinu poeet on rõõmus. Ta paneb oma pähe sulle sülle sinu jumalike keri Luija pääle ja jääb õnnelikuna magama. Ei saada täna sõita, siis sõidab ta homme. Ah sina, Ing, armasin, ilusin. Vaata mu pääle ja naera, naera palju. Vaata, ma olen narr rõõmust. Ja enne oli mu nägu nagu sügisu. Ing. Sinu vürst on õnnelik, et võib sind armastada. Kuuldud saate autor on Vallo Kepp. Henrik Visnapuu ja Ingi loo esitasid Liina Olmaruga ja Indrek Sammul. Saates kõlasid Fret Jüssi salvestatud loodushääled. Andres Mustoneni muusikasaate helioperaator oli maris Tomba. Toimetas Mari Tarand.