Ja tänases fotokoolis Kaupo Kikkas räägib meile ühest põnevast mehest omamoodi mustvalgest mehest, kelle maailm justkui tundub, et ongi mustvalge. Aga ma ei usu, et see päris nii on. Maikel Kenna on selle fotograafi nimi, keda Eestis võib-olla nii palju ei tunta. Aga põnev on ta küll. Vähemalt oma käekirja poolest. Michael Kenna on sündinud Inglismaal 53. aastal ja elanud tegelikult enamuse ajast oma elu Ameerikas, aga oma loomingut on ta viljelenud tõesti üle kogu maailma. Ja näiteks ta on ka oma Prantsusmaal tehtud piltide eest löödud nii-öelda siis selliseks prantsuse kultuuriline ministeeriumi poolt välja antavate rüütliseisusesse, nii et tema tegemised näiteks Prantsusmaal on olnud ka väga-väga pikaajalised, samuti ta ise tähtsustab väga väga Aasiat ja Aasia mõjutusi. Kui ta kaheksakümnendatel aastatel esimest korda Aasiasse sai pildistama, siis kindlasti jättis ta stiilile ühe uue sellise väikse lisamõõtme. Ja kui me vaatame Maicel Kenna pilt, et siis võib-olla meie tänases maailmas, kus tõesti me oleme üleküllastunud sellest visuaalsest materjalist, siis kaks mõtet, mis tulevad, esiteks tema pildid võib-olla ei tundu nii erilised, sest et me oleme justkui selliseid mustvalgeid, vaikelulisi tasaseid vaatleja pilguga nähtud vaikelulisi maastikke ennem ka näinud. Aga kena puhul on kindlasti väga tähtis see, ta on seda teinud juba 40 aastat ja teeb seda endiselt filmile enamuses kogu aeg pildistab asel plaadikaameraga ja ta on kindlasti sellise stiili teerajaja, et kuivõrd tehniliselt tänaseks hetkeks sellises stiilis pilte teha ei ole nii tohutult keeruline ja siis siseid, kopeerijaid või nii-öelda järgmiselt Kennasid on, on omajagu mistõttu võib-olla kes ei ole tema loominguga. Ta justkui justkui tunnebki, et see ei ole midagi nii uut tema jaoks. Mind Kenna pildid puudutavad sellisel kõige lihtsamal kõige ja samas tegelikult võib öelda kõige hingelähedasemal tasandil, kuna kena pildid on nii lihtsalt loetavad ja vaadeldavad. Et ma võrdleksin neid Bachi muusikaga. Bachi muusika on nii universaalne, et sa ei pea olema selleks pinud 20 aastat muusikat või sul ei pea olema väga suurt kunstilist silmaringi selleks, et kuulata Bachi muusikat, sest ta lihtsalt kõnetab sind. Ja kui sa hoiad oma meeled avali ja laseb ennast kõnetada, siis sa saadki selle selle nii-öelda tunde sealt seest kätte. Ja samamoodi Maicel Kenna fotod, mis on tihtipeale muideks pildistatud tundidepikkuste säriaegadega tab pildistamiseks enamasti kas siis öist aega või, või sellist vara, valget või õhtuhilist aega, kui väljas on juba inimsilma jaoks praktiliselt pime. Ja see võimaldab tal siis selle aparaadi katiku avada tõesti mõnikord tundideks, mõnikord minutiteks, olenevalt, mis temas parasjagu nii-öelda objekt on ja millised on tema esteetilised taotlused. Aga tulemuseks on siis see, et me näeme neid, neid samu, võib-olla tuttavaid maastikke hoopis uuel moel, hoopis uuel kujul, kus see väga pikk säritus, see väga pikk nii-öelda katiku lahti kogu aeg on salvestanud enda sisse pilvede liikumise, puude või vee liikumise. Ja ta kuidagi suudab selle edasi anda sellisel Vaike elulisel moel, et minu jaoks ongi kõige võluvam see, et et selles pildis ei ole kunagi midagi dünaamilist. Ometigi. Ja tegelikult see tundide jooksul toimuv objektide liikumine peaks realiseeruma mingi dünaamikaga. Aga vastupidi, tema pildid on sellised nagu, nagu jäävad nagu kuidagi monumentaal sealt ja väga-väga staatilised. Kena ise on rääkinud, et kruus või senine üksildus, mis tema piltide salati sees on ja kaasas käib on ilmselt pärit, võib olla tema lapsepõlvest, kui ta pidi oma nelja vennaga vahepeal viiekesi tähendab jah, viiekesi ühte pisikest pisikest tuba jagama. Ja kui ta esimest korda kooli läks ja sai päris oma voodis magada, siis siis ta ütles, et see oli üks võimsamaid emotsioone tema jaoks, et sa ei ole kokkusurutud pisikesse ruumi teiste inimestega, olgugi et nad võivad olla sinu, sinu enda lähedased. Ja näiteks noores põlves oli tal kindel veendumus, et ta tahab saada preestriks. Ja, ja minu jaoks ausalt öelda, kui ma lugesin ühte intervjuud, kus ta ütles, et, et ta tahtis saada preestriks ja tema praegune meelistegevus pildistamise kõrval on ülipikamaa jooks siis see justkui asetas kõik need pildid veel täiesti loogilisse konteksti, et et ongi justkui üks jutlustaja, kes selliseid igavikuliste pilte Ta meile maalib. Sest et ega religioon on ju ka oma olemuselt siiski igavikku vaatav. Nii et võiks öelda, et ta küll ei saanud jutlustajakse kirikuõpetajaks sellel sellel klassikalisel religioossel plaanil aga, aga hoopiski võib-olla palju toredamal moel ja tema pildid kõnelevad ja räägivad meile samamoodi selliseid igavikulisi lugusid. Ja mis mulle veel tema piltide juures on ääretult sümpaatne, et kui, kui moodne kunst on väga tihti selline kuri, yriteeriv ja, ja ühiskonda kritiseeriv, siis, siis Maicel Kenna töid vaadates tekib seal tunne. Ta oleks justkui inimrassiväline, et see kunst ei allu sellisele igapäevasele väiklusele ja igapäevasele provokatsioonile ja, ja ta oleks justkui juskui inimkonnast kõrgemalseisev, mis, mis, mis muudavad tema tööd minu jaoks ka väga sümpaatseks. Kui kõrgelt hinnatakse, tema tõid maailmas, kui palju neist peetakse, et nad on ikkagi mustvalged ja nad ei kajasta midagi sellist väga dramaatilist või löö nagu kohe verd käib. Maicel Kenna on selles suhtes üks õnnelik out, toreta paikneb klassikalise fotokunsti ja ütleme siis sellise laiemalt lihtsamalt mõistetavalt fotograaf ja piiri peal. Ja tegelikult on ta tööd väga-väga kõrgelt hinnatud ja tõesti viimastel aastatel on ostetud kõik maailma suurimad kogud, kes Fotograafiat koguvad Itaaliast, Jaapanini ja loomulikult Ameerikast, Prantsusmaani on kena töid hakanud väga aktiivselt koguma, nii et tegelikult on Kenna ka kunsti kunstiväljal väga kõrgelt hinnatud ja, ja ometigi ei tee see tema töid kuidagi raskemalt või keerulisemalt mõistetavaks, et seetõttu Ta on, ta on jäänud selleks selleks lihtsaks, ausaks jutlustajaks, et tema, tema nagu aususes ei ole mitte mingit kahtlust, kui sa oled 40 aastat midagi teinud ja sa oled, see ei välista loomulikult sellist arengut või edasiliikumist, aga sa oled justkui sedasama lugu rääkinud kõikides maailma nurkades pisut erinevate tahkudega, erinevate vaadetena. Seetõttu tõesti on kena üks üks põnev autor, et teda teda hindab ka kunstimaailm. Kas saab ka temalt midagi õppida? Temalt on väga palju õppida ja kui tihti küsitakse ka, et kes on su lemmikfotograafid või kes on su eeskujud, siis siis ma võiksin vabalt öelda, et Kennan mu eeskuju ja mitte nii otseselt absoluutselt, ma ei, ma ei taha tema stiili kopeerida või et ma väga tihti paljude fotograafide puhul tunnen see, et need on minu eeskujud hoopis kui suured inimesed, suured isiksused ja Kenna selline mõttemaailm ja, ja selline meditatiivne üksildus, mis tema piltides on, see on mulle täiesti abstraktselt. Ta on eeskujuks nii et, et ei pea olema alati see, et sa vaatad, et hoidan puu pildi peal, ma olen, proovin samasugust puud pildistada. Aitäh sulle, Kaupo Kikkas ja Maicel kena pilte võite siis vaadata internetist.