Fotomuuseumis on praegu väljas üks ääretult põnev näitus, no kõigile neile, kes on natukene võib-olla tugevama närviga ja ja tahavad üllatusi oma ellu, siis minge vaatama, seal on siis väljas tsehhi fotokunstnik Janne Saudeki ja Saara Soutkova fotod. Tsehhi fotokunst Kaupo Kikkas ja need kunstnikud, mille poolest nad on erinevad, ma nägin neid pilte või neid fotosid natukene sedasi internetis juba tundus selline, et nagu ei oskagi seisukohta esialgu võtta, et mis asi see nüüd täpselt on, aga põnev on küll. Tshehhi fotokunst tegelikult laiemas plaanis on, on väga-väga kõrgel tasemel ja, ja juba sisuliselt fotograafia algupärandist peale, et sealt 19.-st sajandist juba tšehhi kunstnikud tegelikult on silma paistnud ja näiteks Saudeki sarnane nimi on, on Sudeks ka, on üks teine mitte siis sassi ajada on üks teine Tšehhi fotokunstnik, kes just nimelt oli kuulus oma selliste sajandi alguse vaikelude ja mustvalgete mordi piltidega, selliseid lillevaasid ja majad ja tänavad, tühjuse fotograaf, nii et tegelikult tšehhi fotokunsti pärand on, on väga-väga suurtsehhis, on mitmeid fotomuuseume, toimub mitmeid-mitmeid fotofestivale. Nii et selles suhtes Jansa Oudekki, kellest, mis täna võib-olla kõige rohkem räägime, ei ole mitte seetõttu kuulus, et tal ei oleks konkurente, vaid et ta on tõesti absoluutselt kõige tuntum tshehhi fotograaf ja võib-olla üldse kõige tuntum Tšehhi kunstnik ja maailmas väga-väga-väga tuntud nimi. Ja tõepoolest siis suur rõõm on, et tänu Pärnu uue kunsti muuseumi abile saime fotomuuseumi galeriisse tuua Jansa Oudekki ja temaga lase Saara Saudkova näituse siis mis sai sellise romantilise pealkirja, et noor puu vana puu all nende omavahelised suhted on väga huvitavad, et mitte öelda väga kummalised. Ilmselt paljudele inimestele on, jääb see üldse üsna mõistetamatuks, kuidas need asjad seal täpselt käivad, aga kui vaadata neid pilte, et siis ei, ei, ei pane imestama enam miski, et pildid on ka täpselt sama reaalsed, kui on ka Jani persoon või isiksus. Saara Saudkova on siis jaanist peaaegu poole noorem, nii on, kes on praegu kohe-kohe 80 saamas ja need olid, et siis üheksakümnendatel aastatel, kui ma ei eksi, mõnda aega paar ja Saara nii-öelda elu, armastus ja elu eeskuju on jonn ja kuivõrd siis suur vanusevahe või, või ma ei tea täpselt, mis see põhjus oli, aga hoopis mõni aeg hiljem Saara abiellus Jani pojaga ja nad on endiselt siis nii-öelda omavahel väga lähedased ja Saara tegelikult. On Jani parem käsi, korraldab kõiki tema näitusi ja selle kõige kõrvalt on temast sirgunud endast väga tõsiseltvõetav fotokunstnik. Ja kui meil on kõigepealt hakkame siis Janni stiili kergelt kirjeldama siis ja on ise on öelnud, et tema nii-öelda hullumeelne sisemaailm, mida ta piltides peegeldab, on kõige rohkem mõjutatud tema nooruspõlvest, ehk siis Jann sündi sõjakeerisesse otse kõige jubedamates, teise maailmasõjaõudustest. Ja sellele lisaks on ta kirjeldanud, et teda on kasvatanud ema, kes kogu aeg käsitles teda kui number kahte, sest et tema vend oli kogu aeg justkui tähtsam. Et ta on öelnud, et need kaks asja kokku pannud teda oma sisemaailmapildikeeles niimoodi peegeldama, kus on siis pidev konstantne ja alatine igatsus armastuse järele ja see igatsuse väljendus armastuse järele võib sellest pildikeeles näha välja üsna veider et kui, kui mõnede kunstnike puhul on see igatsus nagu väga selgelt ja lihtsalt tõlgendatav siis Jan, kui ta oli oma stiili fotostiili välja kujundanud, leidis, et kindlasti peaks olema paljas inimkeha selle, selle igatsuse peegeldajaks. Ja tema siis kõige kuulsamad pildid ja tema kogu kõige kuulsam periood käsitleb seda, kus ta on saanud tehase töölistest daamid, nõus alasti poseerima. Ja need daamid on siis niimoodi sellised, et ütleme, pluss 120 kilo, ehk siis mitte just kõige kleenukesevad. Ja tulemuseks on siis tõesti sellised, võib öelda sellised väga omanäolised lihamäe, mägede aktifotod, kuhu siis kleenuke Jan tihtipeale veel ennast ise paljalt vahele surub. Nii et väga veider, väga omapärane, väga huvitav, täiesti sürreaalne sisemaailm, nii et võiks öelda, et kui, kui kuulsat maalikunstnikud realistid nii-öelda alustasid sellise uue maailma sellise ebareaalse juskui justkui sellise unenäolise ja narkootilise maailma loomisega siis Jan võttis ühest küljest sellise ülima fotorealismi, siis teisest küljest selle oma veidra reaalse maailma ja panin nad kokku, nii et tulemuseks on siis tegelikult selline sürreaalne realism, mis on, mis on Saudekile toonud tõesti üle maailma kuulsust. Ja kui ta alustas mustvalgete piltidega, siis tema kõige kuulsamad pildid on just nimelt need, mida ta on siis käsitsi laboris koloreerinud ehk värvinud. Alustas nagu ütleme siis enamus, kes fotoga HC avastavad, pigem sellise veidikene imiteerivad stiiliga vaadates tolle aja kuulsaid, et Itaalia filme ja, ja võib-olla Henri Cartier persooni, kes oli siis just nii-öelda tõusnud ühiskonna tähelepanu alla ja ei läinud kaua aega, kui ta, kui ta selle oma koloreeritud stiili välja kujundas ja see tema pildid on tõesti nii, kui tema pilte neid samu lihamägesid näete, siis ei ole mitte mingit kahtluste, tunnete selle stiili ja selle autori absoluutselt koheselt ära. Meenutavad mulle 30.-te aastate postkaarte, kus olid justkui mustvalged pildid, aga naistel olid huuled värvitud punaseks ja siis oli lisatud sinna räigeid värve. Just just, et tegelikult koloreerimine ju ongi pärit juba ju väga fotograafia algu päevilt, kus hakati siis mustvalgeid pilte nii-öelda käsitsi värvidega ilustama. Isegi Eesti fotograafia ajaloos on, on palju selliseid kuulsaid, näiteks jõulukaarte või linnavaateid, kus on siis majade katused punaseks, kolaureeritud ja nii edasi, nii et klareerimise tehnika kui selline tõesti ei ole midagi ega midagi, mida Janno oleks leiutanud. Aga see, kuidas ta selle kasutusele võttis, see kindlasti on väga omanäoline. Aga nüüdsest Saara, mille poolest tema pildid eristuvad siis Jan jaamast, et mõjutused on mõlemale meeldib neil nagu paljas keha mida siis väänata ja kuidagi panna midagi tegema. Et alguses kindlasti Saara loomingut, mõjutas Janni looming niivõrd tugev, vaevalt et tema pildid ikkagi nägid väga-väga sarnased välja, sest ta tegelikult kogu jah, nii kunst on loodud tegelikult ühes pisikeses keldrikorteris, kus ta siis ise hel aasta oli vahepeal isegi tagaotsitav oma aktifotode pärast, kus ta siis redutas oma keldrikorter päris ja seesama korter hoidele nii koduks kui fotostuudioks, seal oli üks aken ja see aken ei ulatunud nii-öelda õue, vaid vaatas sinna sellise keldriauku, eks ole, ta nägi ainult sealt aknast betooni ja seesama keldrikorter ja selle kobrutava krohviga sein sai tegelikult sisse Oudekki loomingule läbivaks temaatikaks, mis oli siis see nii-öelda Saudeki allkiri või tema tõeline Special, mille järgi pildid alati ära tunda. Ja kui Saara alustas, siis ta tegelikult hakkas sealsamas pildistama sarnaseid motiive, mis mõnes mõttes tegelikult ei olnud midagi eriti huvitavad tali, lihtsalt tõesti selline assistent või muusa, kes, kes proovis oma meistristiili järgi aimata teadlikult või teadmatult aga ei läinud tegelikult väga palju aega, kui ta hakkas tasapisi siis selle stiilist eemalduma. Ja täpselt samamoodi kasutab ta klassikalist mustvalget filmi, võib öelda, et see pildistamise stiil kui selline on kohati küll väga planeeritud ja läbimõeldud ja samas kombineerib sellega kohati sellist pigem siukest lohakate kiiret pildistamist, et mis, mis võtab igasuguse sellise tehnokraatlikku tunde pildi küljest ära, mis on kindlasti taotluslik. Kas nagu sellist kõige puhtamat realismi harrastama ehk siis ennast pildistama, pildistama inimesi enda ümber lapsi, siis ta leidis ühe väga huvitava naiskulturistid, keda ta on palju pildistanud ja nii edasi ja nii edasi. Nii et tegelikult see paljas keha tema piltide puhul tegelikult enamasti ei ole selline sugune karjuv fetiseeriv eesmärk, vaid see mõjub kuidagi üsna realistlikult üsna nii-öelda ootuspärasena, aga Jani piltide puhul tihtipeale ta meelega proovib ületada kõiki piire ja, ja tekitada sellist väikekodanlikus vaatenurgas väikest šokk. Kui kaua see näitus väljas on fotomuuseumis? Näitus on avatud kuni 20. aprillini ja soovitan kõikidel vaatama minna taaskord natukene oma kunsti piire laiendama, kes võib-olla sellise sürr reaalse ja kohati päris palju alastust sisaldava fotograafiaga väga tuttav ei ole ja täpselt nii nagu siin mõned nädalad tagasi rääkisime KUMUs olevast näitusest, siis ärge ärge muretsege, kui teile midagi ei meeldi, et, et see on täiesti normaalne, kõik maailma asjad ei saa meeldida ja samas kui te vaatate asju, mis on teie igapäevasest sellisest rutiinist väljas, siis te igal juhul laiendate oma horisont. Et mis üldse muu saab olla kunsti eesmärk, pakkuda emotsioone ja pakkuda võimalust oma maailmapilti laiendada, nii et Jan ja Saara Saudeq on siis fotomuuseumi galeriis ootamas.