Tänases saates on kõne all Eesti raamatuolukord praegu lugemislaual ja raamaturiiulis. Stuudios on kirjanikud Ain Kaalep ja Aivo Lõhmus. Esimene küsimus ongi teile. Milline on teie arvates varustatus eestikeelse raamatuga? Suure üldistusena võib ehk öelda seda et võrreldes sõjaeelse ajaga rõõmustab see, et klaasid on suured ja hinnad on suhteliselt odavamad. Mis aga ei rõõmusta, on see, et raamatuid ilmub kokkuvõttes vähem, tiitlite arv on väiksem, see puudutab nii hästi ilukirjandust kui ka kui ka tõlkekirjandust. Maailmakirjanduse väärtteoste tutvustamisel on väga head tööd tehtud. Kui täitsa hakata Ta pihta kõige vanemast ajajärgust klassikastena kõige täpsemaks mõttes. Meil on juba vanast Kreekast Homerose eeposes on kreeka kirjanduse antoloogia Rooma kirjanduse antoloogia ja sealt tuleb šantoloogiate rida üha edasi keskaja ja renessansi, see, et praegu valmistatakse ette seitsmeteistkümnenda sajandi kirjanšantoloogiat ja need ei ole sugugi mitte mõeldud ainult lugemikena, vaid, vaid ikkagi valikpõimik teatud perioodide kõige väärtuslikumate teostest. Ja kui kõnelda viimaste sajandite kirja on, sest kus põhižanrid on olnud? Jaan noh, niisugused suurejoonelised seeriad nagu juba väga ammu aastakümnetest lõpule viidud Balzaci valitud romaanid 15 köidet ja, ja sealt edasi me tunneme näiteks õige hästi anatolfranci üks köide vist veel tulemas siis algatatud on suure ameerika prosaisti kookneri valitud teosed kolm köidet juba ilmunud. Nüüd näib, et Toomasmann akkab vist ka meile millegi seeria taolise vahendusel tuttavaks saama. Doktorfaustus, mida on peetud leia sajandi kõige olulisemaks romaaniks, ilmus äsja sellele samas kujunduses liitus valitud novellid. Ja kõik niisugused asjad teevad muidugi suurt rõõmu. Ja isegi niisugune näiliselt võib-olla vähem lugejaid leidev žanr nagu eepos on meil päris hästi vastu võetud ja ei ole sugugi jäänud raamatupoodidesse seisma ja eriti just oluline žanri maailma kirjanduses eepos mis ei ole ju päris igale ühele loetav, aga ometi meie lugejaskonna poolt üllatavalt hästi vastu võetud. See näitab, et meil on võimalik saavutada ka ühte ja teist, milleks sõjaeelne situatsioon võib-olla sel määral majandusliku kandepinda ei andnud, et ühesõnaga kirjastusel on olnud seda idealismi, selliseid kalleid, aga selle eest väga väärtuslikke olulisi väljaandeid rahvale vahendada teeksime siiski valesti, kui me oleksime kõigega rahul. Võimalusi oleks tegelikult palju rohkem veel, kui me nüüd vaatame kas või näiteks seda milline on tiitlite arv, kui palju raamatuid välja antud? Vaat siis muutuks meie pilk juba üsnagi kriitiliseks. Aga selle kõrval Eesti algupärane kirjandus, milline on olukord siin praegu? Eesti kirjanduse väljaandmise suursaavutustest võiks nimetada praegu teoksil olevat Tammsaare teoste sarja, mis, kui ta nüüd kunagi lõpule jõuab, siis on esimene tõesti kogutud teoste Sari, mis meil üldse välja antud on. Ilmunud on esimene köide Tuglaste teoste sarjast. Siia vahele märgiksin ma Kalevipoja kaheköiteline teaduslik väljaanne ja siis Koidula Koidula luuletuste väga tore põhjalik teaduslik väljaanne. Niisugused väljaanded nõuavad tugevat tekstikriitiliste textoloogilist tööd, nii et nende publitseerimine küllalt aeglane tegevus. Ja samal ajal tuleb öelda eesti nüüdisilukirjanduse väljaandmine on järjest aeglasemaks muutunud, tähendab, kirjastusprotsess on muutunud pikemaks. Sel aastal jääb välja andmata ligi 30 protsenti eestikeelset originaal ilukirjandust. Mis selle põhjusteks on, selle kohta ei oska ma nagu täpsemalt midagi öelda. Kui me meenutame näiteks eta kaugveri viimane romaan, tee isa juurde ilmus sajatuhandelise spiraažis Heino Kiige, mind armastab jaapanlanna kaheksakümnetuhandelise Vaike annetti poolt täiendatud kivid ja leiva teine osa 80000-le Sist iraažis. Noh, tuleb öelda, et, et sama sama lugu on eestikeelse kirjandusega eesti ilukirjandusega samuti. Nimetusi ei ole kuigi palju ja tiraažid on suured, mis tähendab seda raamatu nälga ei ole võimalik ikkagi vaigistada ega leevendada. See eeldaks rohkem rohkem nimetusi väikeste tiraažidega ja seda, et lugeja võiks valida. On ju tehtud statistikat? Me küll tahame, et oleks rohkem nimetusi ja väiksemad tiraažid, aga tendents on tegelikult vastupidine. Selle kohta ilmus septembrikuu Keeles ja Kirjanduses üsna põhjalik artikkel Uno Liivaku sulest trükisõna koht eesti rahvusskulptuuris. Ja seal on need andmed üsna põhjalikult üleval. Kui näiteks 1939. aastal ilmus eesti ilukirjanduse esitrükke 130 nimetust siis 1984. aastal kõigest 50 85. aastal 91. Nii täitsa on vähenenud ja see on, see on tunduvalt tolle ajaga võrreldes vähenenud, kuigi teatav kasvutendents on praegu olemas. Ja kui me räägime täiskasvanuile välja antud ilukirjandusest üldse, siis 39. aastal anti välja umbes 250 nimetust 84. sel aastal 106 85. aastal, tõsi küll, juba 172, aga ikkagi on vahe olemas. Sest viimase paari-kolmekümne aastaga on maailmas välja antavate raamatute hulk kasvanud 2,5 korda, meil Eestis kõigest 1,3 korda. Arengu arengutendents on niisugune, tähendab, me jääme iga päevaga ikka rohkem maha. Nii nagu muudel tehnikaaladel, raamatute kirjastamisel, ühest 65. aasta edasist on mulle meelde jäänud lühiteade et lähema paari aasta jooksul jõuab eesti keelde Dante jumalik komöödia mis minu teada ei ole siiamaani meil ilmavalgust näinud ja niimoodi on lugu küllap paljude maailmakirjanduse teostega, mille tõlkimisel on ehk kunagi asutudki, aga mis on pooleli jäänud. Selle tantega seoses muidugi kerkib niisugune probleem. Meil tõlkijaid on siiski vähe tõlkijad, et ettevalmistus ei ole sel tasemel, mis ta olema peaks meie, kasvõi meie ülikoolis oleks vaja leida ja energiliselt, et toetada selliseid inimesi, kes eriti haruldasemad klassikalisemad keeltega tegemist teeksid, et kaadrid täiendada, aga see on muidugi omaette probleem. Mis puutub tantesse konkreetselt, siis võin ma üsna kindlasti öelda, et kogu Dante viibimine on ühe meie kõige parema viljakama tõlkija Harald Rajametsa üle koormatuse süüa. Peaasi et on olemas mees, kes selle juures töötab, ta võib-olla teeb veel viis aastat, ma ei imestaks isegi, kui ta 10 aastat leiab, aga lõpuks on meil siiski ka tonte olemas. Kui me võrdleme sõjaeelset aega praegusega, siis on edusammud ikkagi väga suured, keskeltläbi ikka üks kaks ka kaasaegse luuleraamatut aastas meil on ja, ja siin ei saa kah päris nii plaani kohaselt peale käia. Jällegi, ega luule tõlkimine on väga raske töö tõesti ja luuletõlkijad, okei, ei saa meil olla päris päris massiliselt. Luule tõlkimine on ikka enam-vähem sedasama, mis luuletamine. Ja, aga mis siin aitaks meie väga arusaadavat huvi tänapäeva välisja ka nõukogude rahvaste luule vastu paremini vaigistada, oleks see, kui meil oleks vastav ajakiri, Looming ei jõua nii pidevalt sellega tegeleda ja looming on ikkagi peamiselt meie algupärase kirjanduse vahendajaks lugejatele. Aga meil peaks olema ajakiri, mis noh, nagu on venelastel innust õnnelitega tulla, aga ka Ukrainas Tõnu, vastav ajakiri hoopis väiksemal rahval grusiinlastele on olemas vastav ajakiri. Vot niisugune ajakiri oleks vajalik ja see hoiaks meid kursis kas või täna päeva luuletajatega paremini, sest on ju palju luuletajad, kellest terved kogu välja anda võib-olla ei ole isegi mõtet ja jõude meil selleks niikuinii ei ole, aga me tõlgime temast näiteks ühe tsükli viis luuletust 10 luuletust ja on meie lugejal juba teatud tänapäeva tähtsast poeedist ettekujutus olemas. Ajakiri oleks see, mis meid selle koha peal aitaks. Kui sa rääkisid. Nüüd sellest, et meil ei jätku tõlkijaid siis vahest oleks üsna otstarbekas anda uuesti välja mõnedki enne sõda ilmunud maailmakirjanduse tähtteoste tõlked, mis tõenäoliselt ei vajaks rohkemat kui natuke redigeerimist kas või meenutada siin mitmel pool kõneaineks olnud võlumäge. Itaalia kirjandusest man tsooni kihlatuid, sarja Põhjamaade romaan, Nobeli laureaat rottide sarja kus tõenäoliselt on on teoseid, mis oleks praegugi välja anud. Aga seda ongi meil praktiseeritud aeg-ajalt. Dostojevski Idioot näiteks ilmus juht vanas tõlkes, mis siis muidugi oli toimetaja poolt läbi vaadatud ja vajalikult kaasajastatud. Oskar Vaildi Dorian Gray portree. Tammsaare tõlge jällegi toimetaja poolt vajalikult seatud keeli muutub aga, aga mitte sel määral, et, et me ei saaks eesti keele parimate meistrite ka tõlkija võib eesti keele parimate meistrite hulka kuuluda saavutusi, mis aastakümneid vana, et me neid kasutada ei saaks, nii palju ei ole keel siiski muutunud, nagu sa nimetasid, ja Thomas Manni Võlumägi selle tõlkija Marta Sillaots, üks meie parimaid tõlkijaid. Pean väga võimalikuks, et võid seda väikese kohendamisega minna sinnasamma Toomas Manni. Jah, see, mis nagu kujunema hakkab ja oleks väga vajalik ka see on üks meie sajandi kõige olulisemaid romaane siis jahmantsiooni kihlatud probleem kerkis üles, kui me tähistasime siin Tartus tema tõlkija juuli sarvesajandat sünniaastapäeva sai kuulda ka katkendeid tema tõlkest mantsiooni. Kihlatud on üks Itaalia kirjanduse kõige olulisemaid romaan Itaalia klassikaline proosateos. Ja me kuulasime neid tõlkekatkendeid ja nii mõnigi literaat, kes kohal oli, ütles, et täiesti ilus lopsakas et tänapäeva eesti lugejat rahuldav rahuldav keel. Muuseas, kadunud Aleksander Kurtna analüüsis oma huvides sedasama tõlget ja leidis ka, et see on üks paremaid eestikeelsed tõlked üldse. Niisiis juulis harjus mantsiooni keelatud. Aga need on ainult mõned väited, kui tõesti nakata läbi vaatama seda tõlkepärandit, mis meil on, võiks sealt nii mõndagi leida. No ma juhiksin tähelepanu näiteks Juhan jahu tõlgetele Augustonnisti tõlkes vanu üks Juhani Aho peateoseid, mis tänapäeva lugejale võiks veel eriti huvitav olla paljudel põhjustel siis noh, paljud näiteks August Huko või tema abikaasa Aita kuur, Felti tõlked, Mart Lepiku tõlked soome kirjandusest, Ants murrakini, tõlked Ungari kirjandusest, kaks tükki, neist ilmus äsja uue toimetaja poolt läbi vaadatud kujund põneviku seerias ja kui hakata niimoodi vaatama täitsa teadlikult järele kontrollides, ma arvan, et kümneid teoseid leiaksime, mis kõik oleksid meie lugejale vastuvõetavad ja kerge vaevaga saaksime oma tõlkekultuuri rikastada. Ka majanduslik huvitatus, ka seda ei tohi unustada. Kirjastusel ei läheks nad kuigi kalliks maksma. Olukord eestlase lugemislaual oleks muidugi märksa parem, märksa normaalsem, kui oleks kättesaadav kogu kirjandus, mis ilmus sõjaeelsel perioodil. Aga kasvõi oma 20 aastase teadliku raamatukogu kasutamise perioodi kohta võin ma öelda, et ma olen märganud, et väga paljude autorite väga paljusid teoseid raamatukogudest, isegi ülikooli teaduslikust raamatukogust ei ole võimalik kätte saada või kui on siis teatud raskustega niinimetatud erifondist. Praegu ongi ju keskajakirjanduses ja ka meil juttu arhiivide materjalid avamisest ka erifondis säilitatava kirjanduse üleandmisest avaliku fondi. Muidugi see tekitab probleeme arhiivis, mitte nii väga, sest nendes rezhiim ei muutu. Aga kui näiteks erifondist üksikud säilinud eksemplarid anda, kasutada raamatukokku üldfondi, siis ei tea, mis nendest järele jääb. Probleem tegelikult selles ongi, et säilinud on üsna vähesed eksemplarid. Erifondiga, raamatukogusid, Eestis on minu teada neli. Tartus on neid kaks ülikooli teaduslik raamatukogu ja kirjandusmuuseum, Tallinnas Kreutzwaldi nimeline Rahvusraamatukogu ja Teaduste Akadeemia raamatukogu. Ja kuhu need raamatud jäänud, millest nüüd ainult mõni eksemplar on nendes kõige tähtsamates raamatukogudes olemas? Mina olen seda väga kurba protsessi ja tõesti protsessi, sest kestis kaua, üksjagu oma silmaga pealt näinud, aastatel 1000 952953 töötasin Maclav tors Jürjo Tartu kontoris, noh, rahvapäraselt utiilis agendina. Ja ma nägin oma silmaga, kuidas toodi väikestest maaraamatukogudest küll hobustega, küll autodega raamatuid mis tuli siis saadavana paberiks töötlemisele ja ei jõudnud ära imestada, mis kõik kuulusid likvideerimisel. Täiesti mõistusevastane oli vaadata, millised raamatud need on. Ülikooli raamatukogusse oli toodud seadeldis, mille nimi oli raamatuhunt. Sellega purustati raamatut, mis sealt välja sorteeriti enne utiili andmist veel ära, sest mine sa tea, äkki utiili son, mõni kultuurisõbralik töötaja, kes sealt mõne raamatu tervelt kujul kõrvaldada võib. Ja seda kõike oli vaadata, vaadata väga masendav ja kui me tänapäeval avalikustame kõiki neid kuritegusid ja kõiki neid rumalusi mida teatud aastatel tehti, siis ei tohiks ka seda raamatute hävitamise äärmiselt barbaarset aktsiooni unustada. See aktsioon tegelikult algas kohe pärast sõda. Tollal käis asi küll niimoodi, et, et suurematesse raamatukogudesse saadeti vastavad volinikud, kes siis oma äranägemise järgi valisid välja raamatut, mis jäävad üldkasutatavasse fondi ja need, mis tuleb siis erifondi paigutada. Hiljem hakati välja andma ka vastavaid nimekirju. Esialgu neid kutsuti vananenud väljaannete nimekiri, mis kuuluvad kõrvaldamisele avalikest raamatukogudest, raamatukaubandusest. Neid on ilmunud üsna mitu väljaannet. Minul ei ole täpselt ülevaadet, kui palju just neid ilmunud on. Aga umbkaudsete arvutuste järgi haaravad need nimekirjad ligi 10000 nimetust, mis ilmusid aastatel 1918 kuni 1940. Võrdluseks võib öelda, tollal ilmus üldse natuke üle 26000 nimetuse raamatuid. Seega siis üle ühe kolmandiku oli ette nähtud hävitada. Paraku küll üle ühe kolmandiku raamatute nimedest või nimetustest. Sinna lisaks kõik tol ajavahemikul ilmunud ajakirjad ja ajalehed, aga ajakirju ilmus tollal kokku üle 4000 aastakäigu. See on ikkagi vapustav arv, kui me kujutame ette nelja tuhandet köidet ajakirju. Tollele 4000-le aastakäigule ajakirjadele, mis kuulus raamatukogudest kõrvaldamisele. Hävitamisele lisandub veel ligikaudu 1000 aastakäiku ajalehti. Aastail 1918 kuni 1940 ilmunud ajalehti, nii et mis puudutab Perioodika, siis selles osas on tehtud päris puhas töö. Vaevalt et üheski erifondis on üle ühe, kahe eksemplari ajalehtedest või ajakirjadest olemas ja need on vähestegi kasutajate poolt üsna ära kulutatud, kuna ajalehti trükiti tollal ikkagi küllaltki viletsale paberile. Kui ma enne ütlesin, et Eestis on praegu neli erifondiga raamatukogu, siis siia peaks võrdluseks nimetama ka raamatukogude arvu. 30.-te aastate lõpus 1939 oli Eestimaal 738 iseseisvat raamatukogu ja 170 osakonda. Nii et noh, siit nagu selgub, kui suur osa raamatutest kuulus siiski hävitamisele, sest erifondides tõenäoliselt ei ole ka raamatuid üle nelja, viie eksemplari vahest mõnes suuremas erifondis, mõnda raamatut on rohkem. Ülejäänud raamatukogude fondid kuulusid ikkagi utiili andmisele. Tollal. Ja kaotus on seda suurem, et ärgem unustagem. Sel perioodil anti raamatuid Pärtsi väiksemast iraažis välja ja raamatud olid suhteliselt palju kallimad kui praegu selle tõttu raamatuhuvilised inimesed ei ostnud neid nii palju, nagu praegu ostetakse. Raamatukogusid kasutati väga elavalt. Ja see nagu korvas raamatute kalli-kalli hinna. Ja kui aga nüüd raamatukogudes ei ole enam neid, siis tõesti null juurde. Tuleb lisada ka loomulikud kaod sõjasündmuste läbi. Kui palju eraraamatukogusid Tartuski ära põles, või Tallinnas. Nii et kui seda see kõik kokku võtta, siis tõenäoliselt mõnestki raamatust ei ole säilinud rohkem kui võib-olla kümnendik tema kunagisest tiraažist. Ja mis puutub tõesti erifondis säilitatavatesse raamatutesse, siis neid ähvardab füüsilise kulumise oht, kui need nüüd avafondi anda. Nii et seal peaks vist küll talitama natuke teistmoodi ja avafondi andma. Zero paljundused või mikrofilmid, mitter, raamatuid endid. Kui järgida praegu meie avalikustamise ja demokratiseerimise rada ja tegutseda Leninglikult, nagu kutsub üles meie peasekretär seltsimees Gorbatšov kes ütleb arendagem maksimaalselt ka rahvuse iga nõukogude rahvapotentsiaali räägime samuti ka ajaloo valgete laikude õigemini küll musta augu avamisest, siis praeguses seisus, mis tuleks kõige enne teha ja millest alustada. Minu meelest tegevuskava mis konkreetselt aja näitaks, ülesanded selles küsimuses saab koostada alles siis, kui olukorrast on täielik ülevaade olemas ja sellepärast tuleb minu meelest eeskätt jätkata avalikustamist karmi tõtt, nagu ütles prantsuse revolutsiooni ajal George Danton. Täitsa kartmatult, räägime sellest, mis on ja mida ei ole. Ja kui olukorrale on diagnoos pandud, vaat siis läheme ravi juurde. Aga terve rida ideesid selles suunas on juba liikvel. Ütleme ilukirjandust on erifondi jäänud praeguseks ajaks siiski küllalt vähe. Suurem jagu seal säilitatavate materjalidest puudutab Eesti ajalugu, Eesti geograafiat, Eesti majandust, Eesti pedagoogikat, ühesõnaga peaaegu kõike, mis Eestimaal toimus aastatel 1000 918940. Aga need materjalid on uurijatele tegelikult hädavajalikud siis esimene asi oleks muretseda niivõrd palju paljundustehnikat, et igal soovijal oleks mõõduka hinna eest võimalus võimalik saada koopia mis tahes tekstist, mida ta vajab. Ja vahest natuke kõrgema hinna eest siis ka ilukirjandusest, mis tollal ilmunud on. Aga olukord meie raamatukogudes paljundusseadmete alal on tegelikult nii vilets, et et kui see lähemal ajal radikaalselt ei muutu, siis ma ei näe erilist lootust siin. Eesti varasemate autoritega on niisugune asi, et et kus neid tõmmata piir, kes on see tõeline klassik ja kes on teisejärguline eriti päris varasest ajajärgust kõneldes kaob see teisejärguliseks nagu ära kõik on väga väärtuslik kultuurilooline dokument ja väga hea näitejuht Matthias Johann Eisen. Ta on tohutult palju kirjutanud ja nüüd oli äkki tema tähtaeg ja meil selgub, et mitte midagi ei ole temast laam lugeda. Ja muidugi omamoodi suur töö, see vägev kirjanduslik pärand, mis ta järele jättis, läbi töötada, aga seletaks, valimik teha. Väga vajalik oleks. Aga, aga ega ei ole üksi selliseid kultuuritegelasi möödunud sajandist ja, ja selle sajandi esimesest poolest neid on palju palju kes mitmesugustel põhjustel mitte ainult selle tõttu, et nad teisejärgulised oleksid, aga ka muudel põhjustel, kasvõi sellepärast, et Nad sõjakeerises välismaale sattusid ja kaua aega neisse ülekohtuse umbusuga suhtuti. Kõigele sellele tuleb muidugi mõelda. Aga kui me nüüd räägime kirjanikest, kes tänapäeva eesti lugeja laual on halvasti või peaaegu üldse mitte esindatud, siis kõigepealt ma nimetaksin siin Kailityt noh, tõsi küll, ei ole õige siduda ühe või teise kirjaniku teoste väljaandmist mingisuguse tähtpäevaga, tema elus. See ei oleks õige, aga niimoodi on see paraku meil traditsiooniks saanud. Ja Gailiti sünnipäev on tulemas 1991. aastal. Tema vajaks tingimata valitud teoste kogu viies, kuues, seitsmes või kaheksas köites köidet arvu ei oska ju ette öelda. Teine niisugune mees on Henrik Visnapuu, kelle 100. sünnipäev on veel lähemal, seal tuleb 90. aastal ja kellest pärast sõda on eesti keeles ilmunud ainult väike luuleraamat ja sinnagi on juba 20 aastat tagasi. Teistest selle sajandi esimese poole kirjanikest kelle teosed tingimata tuleks välja anda nimetaksin ma veel Karl August Hindrey, tõsi, tema novellide valimik ilmus Eesti novellivara köites, kuid selles ei olnud peaaegu ühtegi novelli, mis varem nõukogude ajal ilmunud ei ole. Ja loomulikult vääriksid väljaandmist mitmedki tema romaanid, ennekõike ma pean silmas ajaloolist romaani. Urmas ja Merike, mõned psühholoogilised romaanid, nagu sündmusteta suvi või ja ilma ja inimesi. Mina isiklikult pean temaatiloogiat loojak selle perioodi kõige tugevamaks ajalooliseks romaaniks. Millegipärast eelistatakse metsanurga Ümera jõel. Aga loojak, samast ajajärgust on kindlasti palju palju tugevam. Kindlasti oleks vaja välja anda Albert kivikase varasemaid novelle. Ja ka romaanid võiksid meie lugemislaual praegugi olla, ütleme triloogia jüripäev, jaanipäev, mihklipäev ja miks mitte ka tema vahel kurikuulsaks saanud romaan vekslivõltsija. Ülevaatekogumikke võiks olla ju veel Pedrodustenilt. Bernhard Linde 100. sünnipäev möödus 86. aastal üsna vaikselt. Ent valimik temagi kirjanduskriitilistest teoreetilistest töödest võiks olla meil kättesaadav. Eesti emigratsiooni kirjandus, sealt ilmtingimata Bernard Kangro kaaprosoftina, mitte ainult luuletajana, aga luuletaja on igal juhul ja siis Ristikivi tihti kivid tuleks täitsa 100 protsenti meil välja anda. Ma pean teda Tammsaare otseseks järeltulijaks ja väga oluliseks eesti kirjanikuks. Kõik kogu Ristikivi olla eesti lugejale vajalik. Nii palju siis väliseestlastest, aga see on muidugi omaette teema, mis nõuab põhjalikumat käsitlemist. Ka Johannes Aaviku keelealastest artiklitest peaks kindlasti olema valik. Ka praegu kättesaadav. Vähemalt keeleuuenduse äärmised, võimalused seal tema programmiline teos ei ole eriti paks, aga tänapäeva keelehuvilistel inimestel lõpmata huvitav lugeda. Puudused uuemas eesti luules ka vändaga huvitav raamat. Ja kas või kirjandusprotsessi ja keele muutumise protsessi jälgimiseks oleksid need need kõik väga vajalikud. Ma ei tea, kas meie väljendatud mõtted viivad konkreetsete tulemusteni. See jääb esialgu küsitavaks. Tahaks küll väga loota, et need meie mõtted algatavad jälle teiste inimeste mõtteid ja need omakorda jälle uusi mõtteid. Kuni lõpuks jõutakse ka tegudeni, mis on kõige tähtsam.