Eelmises saates pealkirjaga raamatu käekäigust kõnelesid kirjanikud Ain Kaalep ja Aivo Lõhmus raamatutest mis on tarvitusel kadunud ning mida oleks vaja taas välja anda raamatute kadumise ka hävitamise kohta. Neljakümnendatel aastatel tuli meile mitmeid kirju. Vanemad kuulajad jagasid oma mälestusi nende aegade kohta. Loen katkendi, korki, raamatukogu alalise lugejakirjast ei mäleta täpselt aasta numbrit. Kas see oli 1948, üheksa, 50, aga ühel päeval, kui läksin välja oma raamatukogusse raamatuid, mis loetud ära viima ja uusi tooma sain uskumatu vaatepildi osaliseks. Riiulid, mis paistsid laenutajateid leti taga tagaruumist olid peaaegu tühjad vaid mõni üksik kõht. Teost seisis püsti riiulite seina najal. Kataloogide kastid, mis valimiseks saali riiulitel alati pungist täis olid üsna hõredaks jäänud. Raamatukogu töötajad, keskealised ja vanemad naised, keda ma ammugi nägupidi tundsin, liikusid laenutajate leti taga, nagu oleksid eile olnud kalli inimese matused. Teine osa kuulajaid pöördus meie poole küsimusega, mis siis neljakümnendatel aastatel raamatutega juhtus, kuhu nad kadusid. Tsiteerin veel üht kirja, kes asus seisukohale, et üks kolmandik eesti kirjandust on vaenulik. Kuidas on võimalik niivan realistlik suhtumine aegne raamatukogutöötaja Kaja Noodla juhtis ülikooli raamatukogu aastatel 1949 kuni 52. Palusin tal seda aega meenutada. Murrangulised sündmused ühiskonnaelus eriti kui need on seotud uue ideoloogiaga ja seda nad ju harilikult on siis need vapustavad ka raamatukogusid, ülikooli raamatukogusse koondati likvideeritud ühenduste ja organisatsioonide raamatut, näiteks 40. aasta sügisel augustis likvideeriti üliõpilasorganisatsioonid, seltsid, korporatsioonid ja nendel osteti, loovad raamatukogud. Siis nende raamatud Ülikooli raamatukogusse, mis on muidugi isegi päris loomulik, sest need olid ülikooli asutused, aga ka teistest asutustest ühelt poolt, et siis need ja teiselt poolt niinimetatud keelatud kirjandusraamat on ju iseendast ideoloogiline relv. Ja neid oli siis vaenuliku ideoloogia käästa relva vaja ära korjata. Nüüd muidugi võib huvitada küsimus, et miks just ülikooli raamatukogusse neid korjati. Sellepärast oli suur ja keskraamatukogu oli teaduslik raamatukogu. Ja niisuguse teadusliku raamatukogu ülesandeks on raamatuid säilitada, mitte neid neid hävitada, likvideerida. Esiyanüüdsis dub säilitamisse siis, kuivõrd seal nüüd ei olnud niisuguseid kõrvaldamisele Vi keelu alla kuuluvaid raamatuid. Nii et siis tõepoolest säilitati, see tähendab, võeti esialgu vot need eksemplarid, mis oli ülikooli raamatukogu loomale vaja neid siis säilitati ainult piiratud varvul, tähendab, võeti sealt ka raamatuid, mis olid ülikooli raamatukogule vaja ja teised siis kuus likvideerimisele. Mis tähendas raamatu likvideerimine. Likvideeriti raamatuid, mis olid nõukogude korrale vaenulikud ja nende kohta olid vastavad nimekirjad. Samas need suunati makulatuuri. Lihtsalt rebiti nad seal kätki. Nii palju kui mina tean, ei teinud seda tol ajal siiski mitte raamatukogu töötajad, vaid selleks olid eritöötajad võetud ajutiselt töötajad, kes päevatöölisena seda tegid. 41. aastal oli siis nina, kui ma olen leidnud arhiivimaterjalidest, oli suurem, siis aga hiljem käisse vastavalt sellele, kuidas need partiid tulid ja kuidas neid jõuti läbi sorteeritud. Uurinud arhiivmaterjale. Praegu töötate pukk soo mälestustega puks saali nimelt 40.-te aastate algul. Tartu riikliku ülikooli raamatukogu juhataja Friedrich Puksu oli niikuinii Tartu Ülikooli raamatukogu juhataja 1920 kuni 1944. aasta sügisel. Tema kui raamatukogu juhataja muidugi oli vastutav, mis toimub nende raamatutega, mis, mis nüüd raamatukogus on üldsegi? Jaa. Ta püüdis muidugi võimalikult palju neist raamatutest säilitada, mis sinna kokku toodi, on naguniisuguste andmete, ta tahtis kuni 20 eksemplari säilitada, aga nii palju ei lubanud, teda ei lubata ainult kuni üheksa eksemplari. Kusjuures ta siis ülikooli raamatukogule võis võtta kaks ja teisi, põhjendas tema. Nii et need oleksid Tartu teste teaduslike raamatukogude jaoks teaduslikke raamatukogusid muidugi nii palju olnudki, aga eesmärk oli katsuda võimalikult säilitada raamatuid. Eesti keele professor Eduard vääri oli noil aastatel üliõpilane. Austus raamatute ja teadmiste vastu, see on vana ja, ja peab inimestes olema. Kõik teame väga hästi korgi hinnanguid raamatute kohta. Oleme kuulnud ilusaid klassijuhatajatunde, mida tänaseni peetakse raamatu tähtsusest aga tegelikkuses on mõnikord hoopis teisiti. Kui meenutada oma lapsepõlve, siis pean ütlema, et tol ajal ei olnud meil raamatuid pea üldse. Lugesime noored lapsed Pamaad hiljem postimehest, vahel ka rahvalehte ja, ja sellestki piisas. Ja kui pat küla algkooli läksin, siis õpetaja märkas lugemishuvi. Sedagi raamatut ei olnud ja esimene raamat kingiti kooli poolt, see oli vinnetu surm aga samas pandiga raamatukapi juhatajaks, nii et mul oli võimalik kõik kooliraamatut viimseni läbi lugeda. Ülikooli tulin suurde lootustega teadmiste omandamiseks ja ka raamatute osas 45. aastal, mõnes mõttes need täitusid muidugi, sest meil oli haruldane Toome raamatukogu siis samuti seminarka, milles kahtlemata peaks Me kirjanike poolt jäädvustama tuleks ta jäädvustada päris kirjanduses selle osa mitme Põlvana filoloogide ja ajaloolaste toimetustes ja tegemistes kahjuxe dženoomikute poolt likvideeriti ja hingitseb nüüd endises ülikooli kirikus kuidagi edasi. Üsna varsti ilmusid ilmus ka teine pale. Nimelt meile selgus ja mitte ainult mulle, vaid kõigile nendele, et ülikooli raamatukogus toimub midagi kohutavalt, midagi niisugust, mis me noorte mõistusele käis üle jõu mõista, nimelt see oli siis raamatute hävitamine, raamatute rikkumine. Sellest räägiti palju ja seda oli võimalike tegelikult ka jälgi pida. Loodi senitundmata spetsfond. Seal tegutses töötajana Mihhail Sožikov mingite üldsuse poolte teadmata eeskirjade järgi oma suva kohaselt ja ma arvan siiski, et avalikustamise käigus tuleks selgitada, kust tulid niisugused seadused, korraldused kõikidele raamatukogudele ette õigus hävitada teoseid nende autori nime järgi ilmumisaasta või ilmumiskoha järgi, mitte ei eraldatud neid sisu järgi tavaliselt. No midagi ma võin meenutada. See oli siis kuskil 47, kaheksa arvatavasti vestibüüli alla kastidesse koguti raamatuid, mille kohta oli teada, et need saadetakse pataljoni vabrikusse ümbertöötamiseks jahvatamiseks räägiti sissist, Räpinasse, vanemad töötajad olid sellest väga šokeeritud, äärmiselt õnnetut Meeli õpilast, vestlesime nendega sel teemal, nad ei tohtinud muidugi Mele suurt rääkida. Me käisime iga päev vaatamas, mis nendest raamatutest on saanud ja tõepoolest need sealt ära viidi. Sossikov oli muutunud liiga Akaraks ja hakanud võõrkeelseid raamatuid üldse likvideerima. Eriti Saksamaal ilmunud raamatuid nende hulka on sattunud täiesti progressiivse sisuga ja tuntud teadlaste ja üldse autorite töid ja selle tõttu siis toodi tema asemele teine töötaja. Ja see oli lihakombinaadist pärit töötaja Leegen näiteks ei olnud kuulnud, mida tähendab alfa beeta. Edasi siis kui ta alles seletati sisse, oli talle äärmiselt raske tähti koguni järjekorras selgeks õppida, nii nagu alfabeedison ettenähtud. Tema ajal hakati raamatuid ka uuel viisil töötlema. Nimelt oli Sist ilmselt temani jõudnud teade, et töötajad siiski kõrvaldavad raamatuid, mis on ette nähtud paberivabrikusse saatmiseks. Siis hakati raamatuid lõikuma tükkideks selleks valmistatud nugadega ja on räägitud, et ka liha tükeldamis kirvestega. No selle puhul niidid, vigaseid raamatuid muidugi elam võttai tasunud ega saanud. See kestis umbes poolteist aastat, sisse on Moskva kontroll käinud ja avastanud siis ka tema väga vähesed teadmised ja sobimatusega sellele kohale sõnniku jätkas siis edasi siis sama juhataja sõtšikovilmus, eesti keele kateedrisse ja budisse toimetiste siis Tartu Ülikooli toimetiste humanitaar- ehk B-seeria põletamist kateedri ahjus ja see seeria mitteülese topiti ahju pandi tuli otsa pöidisse siiski asja selgitada tolleaegne kateedri liige Gerda Laugaste. Aga seda ähvardati käskkirjaga siis vastuhakkamise pärast ja korralduste täitmise pärast, et tema ei olnud kateedri juhataja kateedri juhataja, aga midagi teinud ei suutnud teha, siis, siis muidugi need põletati ja Sožikovistlustame päeva tõmbas mõnuga piipu, Ottoseta, nad õhtuks on põlenud. Peab tunnistama, et ta tagapool oli veel palju üsna terveid ja noole tõlgitsesite, siis kes me seal olime, need siiski need välja ja Need siis päästeti, mõned on siis ka pooleldi pooleldi põlenud. Olgu öeldud, et B-seeria on tohutult nõutav praegu seda vajataks vahetamiseks maailma teiste ülikoolidega, maailmast võiks kui palju häid raamatuid saada selle seeria vastu, aga see seeria siis ülikooli raamatukogu kindlasti üks eksemplar jäi aga ülejäänud Sis kateedrid, mis laiali olid, need Need hävitati, vot selline Ta olla raamatute saatus, need olid teaduslikud teosed ja mingit olulist poliitikat nendes ei olnud, igatahes mitte filoloogia või kirjandusalastes väljaannetes. Seda lünka kultuurimälus ei ole kerge itta. Aga loomulikult me peame selle teadvustama sellest rääkima, mida see tegelikult tähendas. Humanitaarala inimesel tähendas muidugi seda, et need olid võetud meie kirjanduse äärmiselt olulised teosed. Sel ajal olin ise õpetaja Tartu Õpetajate instituudis ja nendest autoritest sai õige vähe rääkida ja tavaliselt väljaspool programmi aga ma ei tea, kuidas ta niisugune uske oli meil kõikidel olemas, omavahel rääkisime, et see ei saa igavene olla. Kohus ühe rahvakultuuri ja kirjanduse vastu ei või püsida. Et sellega tegelevad inimesed, kes on kultuuri vaenulise sellel seisukohal olema, aga praegusest, kes organiseerisid nende teoste hävitamist meie Kirjanike nimede mahatõmbamist, need on barbalit igal juhul. Kogu aeg vaevab nõndanimetatud spetsfond, nagu meie oleme ütelnud, ütleme ka edasi mittedemokraatlik nähtus ja sobimatu meie ühiskonda oli vaenulikke teoseid. Neid neid mitte välja anda või ainult valitud isikutele, aga niisuguse fondi olemasolu on igatahes täiesti arusaamatul. Sellest kõigest ma räägin raske südamega. Raske südamega, sellepärast et minevikku selliseid fakte meenutada ei tahaks. Aga võib-olla see on õpetuseks isegi selles mõttes, et iga tegu, mis inimene teeb, hinnatakse kunagi hiljem. Kui see oli hea, siis vastavalt ka heaks, nagu see halb siis ka halvaks ja raamatute põletamine, inimeste mõtete hävitamine. Seda ei saa küll kuidagi heaks pidada. Meenutusi jätkab taas Kaja Noodla. Kui me esitame küsimuse niimoodi, et kui palju see nüüd eesti kultuurile kahju tõi ega võllist raamatutes seal ka isegi kahju vast ei ole, aga sinna hulka siiski läksid ka niisugused mõned väga väärtuslikud asjad, kus eesti kultuurile, no võtame kas või Eesti rahvaskulptuuri ja võtame, aga võtame näiteks Eesti entsüklopeedia, Eesti biograafiline leksikon siis need maakondlikud koguteosed ja, ja mitmed muud asjad, mis olid ikka hoolikalt uurimuste põhjal tehtud. Paljud raamatud muutusid niimoodi rariteediks, meil. Jaan, seda nüüd täna Lumani mille alusel või kelle korraldusel raamatuid hävitati ja lõhuti? Siis need olid vastavad nimekirjad. 40. aastal minu teada nad kõigepealt avaldati isegi haridus rahvakomissariaadi teatajas. Niisugune näeb välja siis üks tahk, meie kultuurilugu, ajalugu. Kas ka see aeg on nüüd ajaloolaste huvi keskmes? Uurimistöödeks? Ajaloo aspektist jätkab ülikooli nõukogude liidu ajaloo kateedri juhataja professor Jüri Ant. On raske öelda tsentraalset teemat, millega kateeder tegeleb, kuid üha rohkem on nõudeid ajale kateedris ülikoolis hakanud kujunema kultuuri, eesti kultuuri dialoog suund või grupp tihedas koostöös Teaduste Akadeemiaga. Aga tegeldakse ka paljude teiste probleemidega ja eriti viimasel ajal seoses ühiskonna poolt tõstetud nõudmiste ja seadustega ka nende niinimetatud valgete laikudega Eesti ajaloos. Tegelikult on asi nii, et paljudest asjadest, mida praegu räägime ka kui valgetest lõikudest on tegelikult teada olnud ja ühel või teisel viisil ka tõsisele ajaloo huvi nii selle kätte saada. Aga on ka neid Kohti ajaloos ja neid küsimusi, mis on tõesti mitmetel põhjustel kas dokumentide vähesuse või siis poliitiliste momentide tõttu või siis kellelegi soovi seetõttu, et need mitte uurida siiani uurimata. Ja praegune situatsioon ostajale, noh eriti Eesti ajaloo osas ongi selline, et nähtavasti tuleb kätte selline aeg, kus peaks kõrvale jätma suured üldistavad teosed ja tegelema tublisti süvauurimustega võib-olla kogu. Eesti ajaloo osas alates 1900 seitsmeteistkümnendast aastast kuni kaasajani vajavad praktiliselt peaaegu kõik perioodid ja kõik probleemid uuesti läbivad vaatamist ja ka selle kohale panemist, siis, mis praegu jooksva töö käigus juurde tulnud, aga ka süvena vate uurimustega selgeks tehakse. Palun öelge, mida teate, teie ajaloolane, 40.-te aastate raamatute hävitamisest? Ma ei ole selle kunagi uurimuslikult tegelenud kuid võin rääkida oma ühte mälestust, sellest olin siis algkooli õpilane ja isa oli õpetaja tolleaegses Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, kus oli väga rikkalik raamatukogu, juba pikka aega kogutud Nende raamatute hävitamist nägin päris päris oma silmaga ja peab ütlema, et see on jätnud tõesti mulje kogu eluks ja mitte just eriti positiivse mulje, kusjuures tol ajal koolipoisina oli täiesti võimatu aru saada, kuidas sellist asja võidakse teha ja milleks seda tehakse. See küsimus ei ole ära langenud ka mitte tänasel päeval. Ja nüüd saab seda või esitada palju tõsisemal kujul, kui tol ajal ainult nii mõtetes Raamatute hävitamine ei ole kunagi kokku käinud mingite ideaalsete printsiipidega ja alati on teda inimkonna ajaloos hinnatud kui, kui Arsust vägisi kisub võtta selle peale, et kirjanduse hävitamisega püütakse ühel või teisel eesmärgil kustutada aga tuntud rahva või siis rahvaste kultuurimälu ajaloo mälu noh, teatud määral sama korrata, mida me teame kaasajal võib-olla kõige eredamalt kujul campud seas kuid ka teistes riikides, nii et seda on alati ajaloo jooksul olnud. Aga inimkonna hinnang, rahvaste hinnang on sellele olnud alati ka ühtne, hinnates seda, kui tõesti põhjendamatult väärsust ja, ja humanismi printsiipide vastukäivat akti. Raamatute küsimus on üldse omaette probleem, mis nõuaks pikemat lahkamist, on ju järjest raskem maks, muutub värske nõukogude ajalookirjanduse kättesaamine ja praegu on eriti selline moment, kus hakkavad tulema uurimused. Teine külg on see, et tuleb hakata loomulikult läbima vaatama minevikku, pärandit kirjastama ja ette valmistama seda, mida, mis ei ole võib-olla siia Nonii trükivalgust näinud. Aga ka neidsamu hävitatuid, raamatuid ja põlu all olnud raamatuid sellest väärtuslikumat ikkagi taastama ja uuesti kättesaadavaks tegema. Lugejat.