Istume püha puhara nagu haarat veel sajandi algul kutsuti Püha puhara kõige pühamas kohas sama niidide mausoleumis vanade mooruspuude vilus. Seda pühamat meie ees peaks vaatama terve päeva. 18-l eri viisil laotud tellised loovad omapärase valguse ja varju mängu mis pidevalt muutub kompositsioonilt lihtne ja täiuslik. Kuubikujulist hoonet katab poolkera kujuline kuppel. Nurkades võimsad kolmveerandsambad. Oma rahva algusega seostavad usbekid just üheksanda, 10. sajandiga samaniidide dünastia valitsemisajaga. See muistne vaba õitseaeg oli üürike, aga suutis palju. Siin ehituse juures on justkui sümboolselt kasutatud kõiki enne araablaste vallutusi väljakujunenud ehitustehnika ja kaunistuse võtteid. See mausoleum tähistab murranguaega esiisade päikese ja tulekummardajate puu ja saab ka oma kogu sära valguselt ja päikeselt. Pealegi see on esimene mausoleum Mohamed likus idas üldse. Siit sai alguse mausoleum kui iseseisev arhitektuurivorm ja mis on praeguseks äärmiselt levinud. Samar kandis puharas, sõitsime mööda iidset siiditeed, algab see tee Hiinast, tuleb läbi, Samar kandis puharas hiiva. Lähed Kaspia merest mööda Euroopasse. Tee läbi kõrbe on suuremalt osalt samasugustest betoonplaatidest, nagu meie teedeehitajad praegu taigas maha laotavad. Samar kandi üllad mošeed tundusid kui muuseumieksponaadid tänapäeva linna sees. Puharas on aga olukord vastupidi. Üksikud uued hooned ei suuda lõhkuda ida terviku. Muljet. Ei näe tänasest puharas pilti, nagu kirjeldavad veel selle sajandi esimese poole rändurid kitsastel liiklusteedel. Tunglevatest panid suuri kaubapakke kandvate kaameritega koormavankrid, ratsanikud, hobuste ja eeslite. Ometi tunnen siit sama niidide mausoleumi juurest ära jalutades, et olen linna hinge Kas siin kokku puutunud ega üllatu vähematki, kui ka giid linna tutvustamist siit alustab? Aga edasi suundume kesklinna. Suure basseini kaldal kõrguvad kaks meedresed Vana-Idamaa kooli poollagunenud hooned, minevik, vaikuse riik, endised kuklid, võlvid, kivi, hunnikuna, põrmus. Nüüd on siin tuvide ja pääsukeste kodud. Ometi on siin õppinud kümneid põlvi inimesi. Meedrese ühes tiivas olid tavaliselt õpperuumid, teises pühakoda, mošee, hoone ise on kahekorruseline, siis õuega. Ümberringiruumid, kus poisid talvel elasid. Pühas puharas oli sajandi algul üle 100 medrese. Lisaks sellele 230 mošeed. Praegu on puharas kaitse alla võetud üle 500 keskaegse arhitektuurimälestise Euroopas Ta mõttes keskaega pole idamaades muidugi kunagi olnud. Laiemale kooliõpetusele panis hingandis aluse kulub Beck julma Timuri pojapoeg, elurõõmus valitseja, kes oli kui valge vares idamaa türannia keskel. Ainuüksi Samar kandis avasta kolme aastaga 1400 seitsmeteistkümnendast 20. aastani üle 50 kooli Uutšeri igast tudeeris üle 100 üliõpilase. Ligemale sama palju puharas õpiti kõiki teadusi õpetasid teadlased ise. Ka valitseja Ur Peck õpetas ühes medreses. Peab märkima, et tol ajalgi vaimulikest koolides rõõmus lõbus elu. 14. 15. sajand olid siinses kultuuris ja vaimuelus hiilgeajad. Kõrgkultuuri humanism levis ka käsitööliste seas. Kingsepad ei tegelenud tol ajal mitte üksnes oma liistudega. Luuleharrastus oli üleüldine. Jaa, legendina räägitakse, et kuulus poeet Alishernavoii, kes kogemata kaaslinlaste olime üksanud, puhates vabandanud, keda ka ei puutu, ikka luuletaja. Ent sajandi lõpul islamimõjud kasvavad ja õpetus hakkab üha selgemini piirduma vaid koraaniga. Teaduste osatähtsus väheneb ja 16. sajandil algab allakäik. Muide, samast ajast 16.-st sajandist aga on täheldatav kaubanduse õitseng. 10. sajandil ehitati siin puha paras omapärased kuppelturud ja neid me lähemalt uurimegi. Kuppelturud asuvad siin tänavate ristumiskohas. Suur kupli ümber on paarkümmend väiksemat. Nende võlvide all asub üle 30 poekesi ja töökoja. Kupli alt liiguvad läbi suured veokid, eeslid naised lastega. Võlvide all on hämar, mõnus jahe. Mööda vanu teid, jõuame Kaljani ansambli Kaljani mošeeni. See on üks suuremaid siin Kesk-Aasias. Samar kandi piibiihaa. Nõmmi mošee on ehk muidugi suurem. Mošee kõrval tõuseb 50 meetrit taeva poole uhkeminaret kõrbemajakas iga poole meetri järel üha uus värviliste keraamiliste plaatide mustri bit. Uskumatu, et ere päike pure aastasadade jooksul suutnud muuta nende värvust. Ja päris tipus torni all on platvorm galerii. Tallinna ja Tartu raekoja tornide stiil on sellele väga sarnane. Sulgen silmad, kuulen mina Reti tipust mulla häält, kes kutsub medrese hämarates kambritest pühakirja saladuste uurijaid vaimuliku kooliga, pillasi ja linnarahvast palvusele. Kaljaniminaretija mošee vastas asub kui sümboolselt Miraraabi medese ainus tegutsev keskastme kool usbekis. Ja siis näen moslemid mošees Meka suunas palvetamas ja tubli viis korda päevas vab tärial kõikides idama mošeed. Arvab maailmast see mõtteline tihe ring, muhameedlasi kummargil ümbermeka, mis neid seob. Ühendav see ring kasvab üha. Naised ja uskmatud mošeedesse ei pääse. Suureks erandiks on vaid üks mošee Bakuus kuhu minagi sisse astusin. Vaikne kirglik talitus, vaipadel sirged read põlvili mehi, deebeedeegaat peas. Islami mošeed. Põhikujund on koobas, vastanud Euroopa gooti pürgivale dünaamikale. Ka portaali Horvad sügavad koopalikud ere sinikuppelAga ühineb kui taeva endaga. Ent see üles pürgija ühinemine toimub kuidagi rahulikumalt ja mõistlikumal kujul. Et Kesk-Aasia rahvaid ja kogu idamaad mõista, tuleb tunda pühakirja koraani. Inglise keelde tõlgiti see samal aastal. Kui Anton Thor Hellel valmis piiblitõlge eesti keelde. Vene keelde, tõlgiti koraan 100 aastat tagasi. Miks on see aga senini eesti keelde vahendamata? Me ei saa mõista idamaade kultuuri, kui me selle alust lähed, koraani oma keeles oma sõnades tervikuna ei tunne. Kas ei tähenda praegune aeg ka selle mõistmist? Muidugi kristlikust piiblist, selle olemasolu vajadusest, rääkimata. Mis aga usbeki ajalukku puutub, siis on see olnud vallutuste rohke kuulunud 15 maailma riigi koosseisu. 18. sajandil luuakse puhaara emiraadid. Ei ma Iiri valitsus, mis kestis selle sajandi 20. aastani. Puharad sitadel, emiiri loss on vaatamiseks avatud. Kõrged müürid ja imposantne värav on filmimeeste lemmikvõttepaik. Ajalooallikatest võib aga lugeda keegi söandanud mööduda sissekäigust, ilma, et ta poleks kolmel korral kummardunud maani. Siin kindluse esisel avaral väljakul loeti valitseja korraldusi kord nädalas hukatisinemiiri käsul inimesi lõigati kõri läbi või raiuti pea otsast platsi kate liiv ja liivane anda. Praegugi oli siis punane. Emiiride elu tutvustas ka sajandivahetuse Postimees Eesti rahvale. Seal seisab muu hulgas. Ametnikesse miiri külaskäigu osaliseks on saanud, peab sellele kinkima üheksa ö. Kuube üheksa hobust. Üheksa koti hõberaha. Üheksa on puhaara maagiline arv. Tee emiiri lossist ametniku elukohani puistatakse 20 kopika suurusi hõberahasid täis ja väravast ukseni. Uue rublalist kuldrahasid. Õhtul peetakse pidu, kus tantsivad Haahhid, võitlevad jõumehed ja osavad kunstnikud, teevad veidrusi. Lauljad ja kirjamehed loevad oma tööd ette ja laulavad vana aja üle ballaadisid. Kuna kõigel vältusel muusikakoor mängib. Kõige põhjalikuma ülevaate emiraadist annab austerlane Gustav kris oma raamatus üksi läbi keelatud maareiside tuli tal siin salaja eurooplasi ähvardas igavene vangistus. Kuni 1920. aastani oli puhara maailma rahulikem paik mis lõputuist liivakõrbetes ümbritsetult oma vanas traditsioonis edasi elas. Puutumatu igasugusest Euroopa kultuurist, tundmata ühtki mässu või valitsuskriisi, olisi despootlikku emiiri, riik, kes puharas oma troonilistus Elust linnas antakse teada järgmist. Ükski linn polnud nii täielikult fanaatiliste usumäratsejate käsutuses nagu puhara. Mullade ja muftide võim oli piiramatu. Veel 1919. aastal liikusid tänavatel ja basaaridele usu ohvitserid, reissid, peatasid möödaminejaid ja küsisid mõnda sõna või lauset koraanist. Kui eksamineeritav ei andnud õiget vastust, sai ta kepihoobid või rahatrahvi. Ma arvan, et murrangut puhara elus 1920. aastal on sotsiaalses maailmas raske millegagi võrrelda ehk siis ainult maailma teenestega. Kuidas sellest suletud maailmast väljamurre toimus, kirjeldab taas austerlane Gustav kris. Kuid ühel päeval muutus äkki kõik teiseks. Puhara elanikud ärkasid oma ja vene kahurite mürina peale. Kui nad hirmunult oma savi onnidest välja usaldasid tulla, said nad teada, et neil enam polnud emiiri. Et aga teine võim, valitsusohjad oli haaranud. Aga noorgu haaralased olid olnud ainult abinõuks eesmärgi saavutamisel. Varsti nägid nad endid kõrvale tõrjutuina ja ametkonnad täideti venelastega veendunud ja valitud kommunistidega. Medresed ja mošeed muudeti kihutusmajadeks ja koosolekupaikadeks. Agitaatorid liikusid tervete karavanidega, kaameritel koormaks lendlehed ja üleskutsed ühest faasist teise ja levitasid uut vaimu või vähemalt püüdsid teda levitada. Seadused anti välja, mis keelasid naistel näoloori kandmise ja põllumajanduslikud masinad tulid maale puharlaste poolt imetletud nagu muinasjutuloomad. Muide, võib giidiga ametliku giidiga Usbekkima läbi sõita, ilma et ühtegi probleemi kuuleksid. Mõtlen, kas ka meil Eestis on selles ametis selline viis ikka vaid huugav edasiminek, särav päikseline usbeki ülistuslaulud puuvillale ja veele, mida jõgedes on nüüd küllalt. Ja sellepärast loobusin ilmselt huvitavast väljasõidust, David sinna majamuuseumi. Otsisin üles Usbeki puhara Kirjanike Liidu maja ja sain jutule noore kirjaniku Mahmoud Muradoviga. Veidi aega hiljem aga arutasime probleeme, nagu jätkanuksime Eestis pooleli jäänud jutte. Teravad on puharas rahvusasjad. Ajalooliselt elab siin palju Tadžike maalia külades on nad enamuses. Aga 70.-te aastate algul suleti siin kõik tadžiki koolid. Kõik tadžiki lapsed peavad käima Usbeki koolis rääkimas EKI keelt. Laupäeviti näidati televisioonist dušanbee programmi, aga alates möödunud aastast seda enam ei tehta. Mõtlen paratamatult Mägi-Karabahhi-ile. Aga armeenlaste eest ja nende õigustest ei taha islamimaalane midagi kuulda. Ja sellist suhtumist märkan pidevalt ju usulmani, vendade kokkuhoidmine on suurem kui rahvuspiirid ning küllap on seega seletus, miks usbekid ja tadžikid probleemid ilmselt nii teravaks ei lähe. Juba päeval vanu mošeesid, lagunevaid meedreseisid vaadates mõtlen, kuidas võiksid siin kajada kontserdid, etendused, luule, nüüd õhtul olengi medrese siseõuel. Õu on täislaiu, valgeid lavatseid. Kontserti alustab Usbeki tantsuansambel. Kaunid pika patsilised neiud on laval samades heledates triibulises atlas kleitides, milles enamik usbeki naisi tänavatelgi. Ainult peas on neil veel säravad kroonid. Medrese õue kohal tiirutavad pääsukesed seinani siiski esitab kogu kontserdi linnupoeg. Kuulajad külitavad mõnusalt lavatsitel liikumine ja laul täidab kui igaviku. Tasa rulluvad lahti püha puhaara pildid, emiiri türannia, riik lammutati, aga Euroopa elu- ja põhimõtted ei ole siin nii lihtsalt omaksvõetavad. Kas maha on leidnud oma tasakaalu, kus on see kese täna ja äkki? Kas need hiljuti kurjategijateks osutunud juhi Trašiidov ja töölow polnud mitte emiiri kommetega? Teises selleks sobimatus ajas jõulus. Samas kas vana aja iganditega võitlemise sildi all ei läinud kaotsi ka olulisi traditsioone ja omanäolisust? Paljust ebainimlikkust on vabanetud, aga ega pole tegemist madaldumisega ja niivelleerumisega. Sellepärast muretsevad Usbeki kirjanikud näiteks Kamil, Icraamov kirjutab. Venelastel on üks sõna, vanake ei osanud käega üldse vene keelt ja seepärast oli imelik, et ta teadis seda sõna. Venelastel on üks sõna kõige paremate inimeste kohta, kes toovad inimestele valgust. See sõna on väga sarnane usbeki sõnale intilgjan, mille tähendus on püüdlev. Intelligent aitas õpetaja kas. Kas ei märka, kui sarnased need sõnad on? Intilgjan ja intelligendid. Meie rahva hulgas on alati olnud palju indilgjan kuid äärmiselt vähe intelligent. Aga ilma nendeta jääb rahvas igavesti orjaks. Nüüd tutvustavad esinejad oma vanu rahvuspille ja ansamblit, mis hakkas levima uluketi ajal. Ka muusika, kas on ka tähtis või vähemalt on see aeg oluline temaga määratud. Mõtlen, mis võiks olla usbeki teadus ja kunst praegu, kui oleks läinud, kulub pekiaegses joones. Näen, mõttes kulub Becki valitsemas teadlasena tähti uurimas ja õpetamas. Nüüd peaks seda tegema kogu rahvas. Ja see ongi kõige tähtsam.