Astume sisse puhara emiiri, suveresidentsi, muhi, osa suurest puu väravast. See emiiride viimane suur ehitus puhaarast neli kilomeetrit põhja pool valmis aasta enne türanni aja lõppu. Läheme üle väikese Niilurkse eel õue ja läbi teise värava, mille taga algab liigirohke park. Aia ehteks muidugi paabulinnud ehki jah, ilu, neil on antud häält, aga mitte. Suvelossi ise on avar ja hele. Erakordselt külluslik. Harjumatult rahutust tekitab see, et kirka peene ornamentika ka on kaetud nii kõik seinad, laed kui ka põrandad. Pargi rohelus, kõrgete erootilised kumerad, akende taga on kindlam väike rahvuskleidis. Usbekitar läheb ühes nurgas peeglite ette ja näeb oma üllatunud ilmet 30 korda korraga. Seinavaiba tagant astub välja tübeteikaga Matsaka töötaja. Ju seal on üks salauksi, neid olevat siin igas ruumis. Emiir kartis, et ta tapetakse. Järgmine uks, kust sisse vaatan, ei ole küll salauks, ent nüüd on tunne, nagu pühendatakse mind saladusse. Ees on helevalge saal nagu peenest pitsist. Seinte, lagede võlvide, Janishide ornamentidega reljeesust toonitavad haprad kuldmustrid. Nende sära võimendab aga päikesemäng, lae ja seinaornamendid tite väikestel peegli kildudel millega emiir oma residentsis tegeles. Sellest kirjutab sajandi alguse Päevaleht. Hommikuti kella 11-ni kestab vastuvõtmine, mille ajal emiir türgi viisil jalgu keha alla väänates pika toa ühes otsas istub. Tema jalgade ees seisab laud Muhamedi toitudega, kuna toa teises otsas ukse all palujad ehk üldse need, kes imiiri näha soovivad. Ligemale kui viie sülla pääle ei julge ükski surelik emiiriligi tulla. Aga et Miri juures valjusti kõnelda lubatud ei ole, siis seisab emiiri ja palu ja vahel edasi räägi ja kes eniirile palu ja sõnad edasi räägib, ja palujale, kes käsa rinnale pannes pead nurutab eni iri vastust teadvustab. Emiiri ette võib igaüks minna. Jalutan taas pargis. Jõuan suure basseini Hausi juurde. Selle kaldal on kena väike valgete tornidega võlvkäikude kergete sammastega suveloss mille ees laiuvad trepid laskuvad otse vette vaatama aialiikumatult peegeldust veest, soni, miiri, haaremimaja, valge lossi basseini kõrvalpuude vahel kõrgub uhke paviljoni torn. Siin armastas emiir istuda ja jälgida õhk õrnades riietes haaremi kaunitare kui nad puhkasid ja suplesid. Ja kui keegi neist ise äraliselt meeli köitis, siis viskas emiir haldjale punase õuna ja haaremi teenrid pidid hakkama kaunitari ette valmistama, et see saaks oma käskija ette ilmuda. Vana reisikiri räägib, et pääle võidmise ja viimaste käskude andmise võib emiir siis alles oma aega enesele pühend teda ja oma haare misse minna. Siin ootavad teda ligi 100 naeste rahvast, kes mitmest rahvusest pärit Nad püüavad oma laulu ja tantsuga väsinud valitsejat lõbustada. Edistades püüavad üksteise võidu tähelepanuga ja kuidas nad uhkustavad, kui see neil korda läheb. Ent laseme siinkohal Usbekitaride võlu kirjeldada Ain Kaalepile, kes on vahendanud eesti keelde Kesk-Aasia rahvaste, sealhulgas ka usbeki luulet Neid natuke üllatav. Kauni naise näo. Nii metafoor on täiskuu, meil kuunägu on natuke naeruväärne ja tõlkimisel on nagu kuidagi raske, kuidas nüüd seda sõnastada ka see on traditsiooniline sena türklanna. See tähendab, tähendab mitte üksnes usbeki luules, vaid ka tadžiki, pärsia luules lihtsalt kaunitari. Mulle ja ka paljudele mu sõpradele on alati tundunud kõige kaunimad naised, Nõukogude liidus elab Tadžikistanis. Ja need on indoeurooplased täiesti Europiidne tüüp. Niisuguse kitsanäolised ja imeilusate suurte silmadega, nii sihuksed Kasellid. Kuna Usbeki naised on jah, nemad on nii, Kuunäolisemad on ümmargused, võivad olla veidi pilusilmsed, mitte väga. Ja muidugi väga kauneid kõikide rahvaste noorte naiste hulgas. Täitsa rassist hoolimata leiame kohe üleski kaunitarid. Aga nii, üldtüüp võiks olla jahete Tadžiki kitarrid võiksid ikka kaunimad olla, arva meie, aga nemad ise tadžikid oma luules ja kaunitari, jooksen senati õhklanna tadžikid, järelikult peavad usbeki naisi kauni, no tuleb niiviisi välja ja, ja. Idamaanaise seisund oli aastasadu äärmiselt keeruline ja on seda ka praegu. Poigaljani kaunisminaret puhara sümbol, millest eile rääkisin, polnud ainult koht palvusele kutsumiseks vaid siit 50 meetri kõrguselt heideti alla inimesi. Esimene naine, kellele see karistusmäära. Läti oli ühe üliku lemmiknaine. Naine palus luba ümber riietuda ja tõmbas selga kõik siidiriided köitis need ööga. Nii hõljus ta aeglaselt läbi õhu siidiriided langevarjuks. Naisi enam surma ei mõistetud, küll aga anti käsk näod kinniga. Ta musta hobusejõhvi võrku. Parantšaad pidid kandma kõik naised 10.-st eluaastast alates 20.-te aastate murranguline aeg. Tei. Kolm märksõna ja need võiksid olla võim. Usk, naised. Meeste viha naiste vabastamise seaduse vastu oli tohutu ja austerlane Gustav Kriss, kes tol ajal siin rändas, oletab seda üheks peapõhjuseks, miks nõukogude korra algusaastatel kujunes ulatuslik vastuliikumine Usbeki armastatud poetess sulfi ja on kogu oma elu naiste vabaduse eest võidelnud. Ta kirjutab läkituse parantšaas naisele. Päev lõõmas päikesest, soojast ja heast. Kuid Eelma, äkki kohtasin sind lahkete neiu nägude seast, ilmudes solvasso kuju, mind. Sa näisid kui kauge minevik. Tundsin, et sinult küsima peab. Näe, mina loobusin parantsiaast. Ent miks see sull ees püsima peab? Miks küll, miks küll sa kummargil päi kõndima pead keset enda maad? Miks vabadust võtta ei täi. Milleks on tarvis sul parantšaad? 1927. aastal naistepäeval kogunesid 13000 naist Samar kandi keskväljakule. Samar kand oli siis pealinn ja põletasid oma parantšaad. Mina nägin, parant, saad küll vaid muuseumis ja piltidel. Muidugi on parantsaast vabanemine välise vabaduse märk. Sisemise vabaduse tunne idamaa kultuuris väljendus aga võib-olla omamoodi kaitstuses kindlus tundeski, mida elu see tähendab, mees naisele pakkus sajanditevanuses rahvaloomingus võib tajuda mitmesuguseid tasandeid naise mehe suhetes. Et naisel üldse võimu ja sõnaõigust polnud, pole õige. Naiste võim linna valitsejal oli ilus naine, kes teda täielikult tuhvli all hoidis kogu asjaajamist, isegi ametikohtade jagamist, vallandamist, karistamist ja nuhtlemist korraldas ta oma naise tujude järgi. Linnarahvast oli mulla manu abi otsima ja paluma, et ta valitsejale aru pähe paneks. Mulla jäi sobivat juhust tama. Kord kutsuti mullane Sventiin linna isanda majja külla. Ta võttis naise kaasa, õpetas teda. Kui me linna valitseja õueväravasse jõuame, pane eesli sadul, mis mul kaasas mulle selga. Istu mu kukile ja ratsuta väravast sisse. Valitseja väravas saduldas mulla naine oma abikaasa ja ratsutas tema seljas õue. Valitseja emand märkas meid juba eemalt ja hüüdis mehegi ime tabast vaatepilti imetlema. Naine sundis mullad jooksma mulla hirnus ja lõi takka üles. Esialgu oli kõigil naeru laialt, kuid siis katkes valitseja kannatuste tuli alla õuele ja küsis. Mulla, mis tagamõttega sa siin nõnda janditad. Andsin kogu võimu naise käte, vastas mulla, teen kõik, mis talle iganes pähe tuleb. Täna tuli tal tuju minust eesel teha ja ratsutama minna. Mina ei saa siin midagi parata. Linna valitseja taipas, mida mulla silmas pidas. Ta võttis õppustega talitanud enam oma naised ujusid mööda. Naise seisund elus oli lihtsalt piiratum. Aga samuti ka meestel. Naise mure. Ühel päeval puhkes Mulla majas tulekahju. Naabrite juures tuldi kähku talle seda teatama. Seal õlistutsu maja põleb, rutta koju, muidu oled paari hetke pärast puupaljas. Mulla kostis külma rahuga. Mul on naisega töö ära jaotatud. Minu asi on muretseda selle pärast, mis majast väljaspool maja sees on tema mure. Seepärast on arukam, kui sa jalad selga võtad ja selle teatega tema nurutad. Las ta mõtleb midagi välja. Usbekid peavad esimeseks oma keelseks luuletajaks 15. sajandi lõpul kultuuri õitsengu ajal elanud Aisher Avoid. Tema luule põhikujundid on mees ja naine. Mees on muidugi vägilane, naine, kahtlemata kaunitar. Väga huvitav on selle koha pealt poeem, paraad ja ši rinn ja nii kirjeldab ise oma võlusid ja meenutab neid kirjas noormehele. Selles ei saa küll kõnelda alandlikkust alla surutusest ja tagasihoidlikkusest. Kas meenub veel sulle mu juuste võim kui must pehme maailm kui südaöölõim. Kas siis, kui sulle meenub mu kulmu Mihraap, pilk sulgu Sirbiks murdub ja kuus ära saab. Kas tunned mu ripsmeid ulmadesse virgub, kas näed, iga Ripset, mis sinu ees sirgub? Kui mu silmade vaade su meeltesse lahvatab. Kas Sulmade linn sellest lendu pahvatab? Ei saa miski mu roos palgeid meelest sul tõrjuda nende pärast ehk roospunast silmavett nõrjuter. Mu sünnimärk lööb hingehaavad sul valla. Kas palju on kärbseid su haavade kallal kui mu hambaid, sa meenutad hinge sombust. Ehk su pisara pais külmub jäätanud tombuks. Minu suu, minu suu. Kas see väärt pole vast, et su hing uitaks eemale olevast. Usbekid ise loevad oma kirjanduse algust umbes 11.-le 11. sajandi paiku kus on esimesed kirjalikud, rikud säilmed Kesk-Aasia türgi-tatari hõimude hõimude kirjandusest ja seal on juba pojete olemas, aga tõepoolest usbekid eks nad ennast nimetanud ja keelt, mida nad tarvitasid, nimetati üldiselt lihtsalt Turki türgi keel õitsele puhkemine selekeelses kirjanduses toimus 15. 16. sajandil. Nende sajanditevahetuse paiku elas ka Nende kõige tuntum klassikaline poeet oli seal Navoy. Ja poeedid olid sagedasti kakskeelsed Alisherna või näiteks, oli päritolult küll ütleme, Usbek. Tema ajal nimetati küll seda rahvast Chaga taideks veel üks nimetus juurde. Aga, aga usbeki nimetus hakkas ka sel ajal juba levima. Aga, aga ta on kirjutanud väga palju luulet ka iraani keeles. Tänapäeva tadžiki keele algkeeles nii-öelda, mida sel ajal nimetati farsi. Tegemist on olnud ühekirjandusega, mida kirjutatakse kahes keeles. Idamaade luuletraditsioonid on Euroopa euroopalikku luuletraditsioonidest küllalt erinevad. Mingil määral Euroopa keskaja rüütlipoeesia ka ju võrrelda võiks. Aga siiski siiski vahe on, on vägagi suur ja muidugi seda huvitavam meile lugeda midagi täiesti uut. Meie kohal üleval torn paviljonis, kus armastas istuda, emiir, ohkab keegi. Instinktiivselt astun alt ära ja tõepoolest midagi kukubki sealt alla äranäritud õunasüda. Ülipopulaarne luuletaja oli Masraap. Teda tsiteeritakse ikka, võib siis ju mekasse minna, nii umbes laulis Masraap, kui veini armsama sinna ühes endaga võtta saab. Mastaap on selles suhtes erandlik kuju elas 18. sajandi alguses et tema kuulus ühese islami ketserlikum voolu. No selle ametliku islami kõrval on alati väga populaarne olnud eriti just luuletaja Nende hulgas suund, mille nimi on sufis. Ja kuidagimoodi õnnestus tal selleaegsete võimumeeste süda nii täis ajada. Pea löödi avalikult turuplatsile otsast. Üldiselt islamimaadel on luuletajatest lugupeetud ja nendele ikka üht-teist rohkem lubatud kui teistele, aga seekord jah, see vaimu ja võimu konflikt lahenes nii traagiliselt. Ja millegipärast on see Moshraabi kui kahtlase ja hullu poeedi kahtlane kuulsus ulatunud nagu siiamaani, kui rääkida mõne Usbekiga haritud Usbekiga rabestis Nad muigavad ja ütlevad ja aega kõiki tema luulet, tõsi ka ei saagi välja anda. Mul on tunne, et Euroopa erootiline luule on alati palju otse otsemini öelnud. Ühte ja ühte ja teist ja palju vabam olnud gammashabil jääb kogu see erootika. Mis islamimaadel siis nii šokeerivalt mõjub. Täna maal? Tänapäevani jääb ikkagi keerulise kujundisüsteemi varju ja kui teda tõlkida mõnda meie keelde Euroopa keelde, siis me imestame, et, et milles küsimus, miks ta on kahtlane, miks ta omal ajal nii südame täis ajas ühelt poolt oli mõistlik ja teiselt poolt ilmselt Ta ületas mingisugused sealt maa erootiliste tabude piirid. See on põhjusega populaarne, on ta loomulikult seda enam. Nii nagu Euroopas Dante Beatriidse oli suur sümbol mis ei tähendanud sugugi mitte ainult armastatud, vaid, vaid muutus täiesti juba religioosselt sümboliks. Siis midagi sellist on ka islami rahvaste luules armsam, kellest kõnelda võidakse isegi vägagi erootiliselt kujundit rüüs. Paigutatult. Muidugi võib samal ajal tähendada ka väga hästi jumalate niiet armsam, aga üheks saamine võib, võib tähendada ka üheksaaamist jumalaga. Tähendab, ja armsamad, keda kallistada või jumalat kellega üheks saada ainult müstilises mõttes. See ei ole kunagi täpsustatud. Ja veel üks tähelepanek. Ühel ajal naiste vabastamise kampaaniaga toimus usbekis veel teinegi reform. Nimelt kogu keskaegne klassikaline usbekid, kultuur nii vanad Kattai, keel kui samuti tadžiki keel on kirja pandud araabia tähestikus. Samal, 1927. aastal, kui toimus nii-öelda naiste vabastamine viidi usbeki keel üle ladina tähestiku-le. Stalin nimelt otsustas siis kõik Venemaa keeled ladina tähestiku-le üle viia ja sellega tehti algust ka kohe usbekis. 10 aastat hiljem aga selgus, et aktsiooni segavat ületamatud takistused. Peamiseks põhjuseks oli ladina žestide nappus mis ei võimaldanud trükkide ajakirjandust ja nii otsustatigi jätta kirillitsa muutmata. Et aga siiski maksku mis maksab ühtlustada keeled viidi Usbeki Keer hoopis Kirylitsale ja alates 1939.-st aastast. Tänini ongi ta selline, ehkki isegi usbeki keele õpiku alguses on öeldud, et usbeki keele häälikud vastavad slaavi tähestikule vaid ligilähedaselt mõnda. Aga isa üldse märkida. Naiste vabastamise ja tähestikude muutmise aktsioonide üheaegsus ja sarnasus on rohkem kui sümboolne. See, mida esimene on tähendanud pere eluvaldkonnas on tähestiku muutmine teinud kultuuriga katkestanud järjepidevuse ja seotuse esiisade pärandiga. Vana hakkab vajuma, unustusse, aga läbi töötamata materjali on tohutult. Praegu ei õpetata Usbekidel araabia tähestikku ega araabia keelt. Ometi oleks vaja tohutult spetsialiste, tervet instituuti, kes vanema kultuurilooga tegelema hakkaks. Möödunud aastal näiteks selgus, et Mongoolias hoitakse üle nelja miljoni araabiakeelse käsikirja ja raamatupiss. Tšingis-khaan siit puhaarast 13. sajandil kaasa viis. Milline kultuur ja ajalugu. Millest praegune põlv intelligentsi ei saa aru. Ega sa osa seda ärkamise valu võis seal palju näha. Samas meenub jälle Samar kandi koduõu, kus pere raputas mooruspuuvilju igat räti nurka hoidmas oma laps ükskujulisel puu otsas ja mõned vaatasid pealt. Pereema kõneles oma lastest ja sellest, kui oluline on, et naisel jätkuks kannatlikkust. Vanasti olid naised kodus, mees teenis nii palju, et jõudis pere ära toita. Aga praegu? Jah, ehkki usbekis sõlmitakse iga päev 550 abieluiga päev sünnib siin ligi 2000 last. Ning sisurib pereema, mis teil seal Eestis lahti on, et miks teil siis enam lapsi sünni. Kas see on tõesti tõsi, et peredes on ainult üks-kaks last ja paljud hoopis ilma? Kas see on katastroof ja mis edasi saab? Kuidas teid aidata? Ahjaa, ta on kuulnud, et ka meie naised on vabad. Vabadus, ütleb tark, vana naine tähendab seda. Et lapsi kasvatada on lihtsalt raskem kui enne. Lapsed on kohustus elu ees. Mõtlen, kas siis meil kohustused elu ees väiksemad? Vaevalt võib-olla suuremad. Tõepoolest meil ei tule mitte ainult hoida elu, vaid ka säilitada oma rahvus. Jalutan tiiru ümber Himyyrihhaariumi hoone, vaatan, sisseruumid on rõõmsad ja heledad. Aga 100-l naisel võistsin küll väga kitsas olla. Muidugi vaevalt, et ta siis kõik need 100 korraga kaasa siia suveresidentsi võttis. Jalutan läbi pargi ja leian sealt väikese külalistemaja. Noored Usbekitarid praktiseerivad parajasti vitriinis emiiri riietust. Nüüd on Usbeki naised vabad. Muide, egasega noormeestele päris kerge ole. Eile Tšehhonaas kõneles meiega noormees, kes paar kuud tagasi naases sõjaväest ja nüüd käib ehitusel tööl. Teenib hästi. Neil on pere oma maja majas kuus tuba. Pojale ehitati omaette maja, 10 tuba. Et tuleb sõjaväest ja hakkab naist. Ma pulmade tarvis ja pruudilunamaksuks ka Lõmmiks on rahaga juba olemas. Nüüd, kui ta töölt koju tuleb, on iga päev ema kurjalt vastas. Ashirv, kas leidsid pruudi? Eile küsisin puhara kiililt ka siin eestlasi ka elab. Ta mõtles natuke ja on kaks eestlannat. Üks on kindlasti eestlanna, teine vist ikka leedulanna. Mis ta siin teeb? Mehel on loomulikult lapsi kasvatab. Kas te teate, kus ta elab ja kas te võiksite mind tema juurde juhatada? Täna ma ei saa, vastas giid nördinult ja kindlalt. Ma pean enne tema peremehelt ikka luba küsima.