Jah, see on tõesti põnev, et oodatakse pikisilmi Bushi lahkumist, eks ole, et ta ei ole eurooplaste seas üldse populaarne isik teatud põhjustel ma arvan, et nende ootused võib-olla on pisut, et ülepaisutatud Euroopas, et arvatakse, et kui buss lahkub, et siis Ameerika välispoliitika äkki muutub kardinaalselt, mina seda küll nii ei ennusta. Ükstaspuha, kes saab uueks presidendiks, olgu ta demokraat või vabariiklane, peab ikka tegelema mitu aastat veel Iraagi küsimusega ja need lähevad, ei tule sealt, ei ole välja ja seda terrorismi vastu jääb kestma ja tegelikult vabariiklased muidugi peaksid siis välispoliitikat Bushi vaimus edasi ajama, demokraatidelt oodatakse muudatust, aga neil on raskem seda läbi viia. Juba ajalooliselt on seda mitmel korral nähtud, et demokraatide maine on selline, et nemad on rahvusliku julgeoleku küsimustes nõrgemad, pehmemad. Nemad peavadki just näitama ennast vastupidiselt, et neid ei usaldata niivõrd sellistes küsimustes, et nad peavad siis võtma sellist tugevamat liini. Ja seda on nüüd näha ka presidendidebattides, et Hillary Clinton, kes on muidugi kõige tõenäolisem demokraatide kandidaat, et tema ongi olnud väga jõuline oma välispoliitilistes ütlustesse, et need demokraadid, kes presidendikandidaadid, kes eriti palju populaarsuspunkte praegu ei ole, on need, kes saavad julgemalt olla kriitilised. Aga ma arvan, et Ameerika välispoliitikas on kindlasti suur järjepidevus pärast presidendi vahetumist. Üldiselt ma arvan ka, et Hillary Clinton oleks kindlasti väga hea variant Eesti jaoks. Ta on siin käinud ja rohkem kui ühe korra, eks ole. Et see kaalika tähendab midagi, et vähemalt tal on mingisugune ettekujutus, et mis siin on, et see ei ole lihtsalt mingi must auk kaardi pealt tema abikaasa ka oleks, annaks lisaks veriseks poliitiliste ekspertiisi, aga mõte on puhtalt tema nagu seisukohad on ka sellised, mis on kõige tasakaalukamad ja ei tooks mingit liiga radikaalset muudatust. Ma kardan rohkem tegelikult seda, et näiteks vabariiklaste praegune soosik on, on Juliani 100 endine New Yorgi linnapea, tema, ma arvan, ei oleks eriti hea variant Eesti jaoks, mitte et oleks midagi eestlaste vastu, ta on ju tegelikult ise Itaalia päritoluga. Aga kummaline on see, et ta on välispoliitiline võhik, aga tema välispoliitilised seisukohad karmimad kui kellelgi teisel nad peavadki olemas mitte välispoliitika tõttu, vaid et tema sisepoliitilised seisukohad on kõige liberaalsemad sotsiaalselt liberaalsemad. Näiteks Ameerikas väga oluline abordiküsimus, näiteks vabariiklased on need, kes on kõige tugevamalt abordi vastu, aga tema on see nende kandidaat, kes tegelikult ei ole selle vastu, nii et ta peab seda kompenseerima sellega, ta on tugevam, jõulisem, just riigi julgeoleku ja välispoliitika küsimustes, nii et tema on selline, kes võib-olla lähekski isegi Iraanile kallale. Ja selline asi muidugi ainult halvendaks. Euroopa Liidu ja Ameerika suhted Eesti julgeoleku jaoks on kõige olulisem, et Euroopa liidul ja Ameerikal oleksid oleksid tugevad liitlased. Nii et ükski noh, Ameerika presidendikandidaat, kes hakkab siis jõulisemalt ajama nagu oma liini, mis hästi ei sobi Euroopa Liidu omaga, on meile ohtlik ja muidugi arvatakse ka tihtipeale seda, et noh, hea küll, et nad lahkuvad Iraagist, aga nagu pärast Vietnami sõda, et see võib tähendada üldiselt sellist enda sisse tagasitõmbumist, mis jällegi ei ole meie seisukohast ja see on võib-olla kõige halvem õppetund Iraagist, et need on sellised Issanalistlikud meeleolud, mis võivad tulla esile, kui valitakse Clintonit ma siis ma ei karda seda.