No natukese teatraalse liigutuse tegin, kutsusin hundiuurijad Ilmar Rootsi ja Marko Kübarsepa loodusesse välja, me võiks seda juttu ju kenasti ka kuskil laua ümber ajada, sest et mingisugust lootust meil hunte näha ei ole, aga hundijuttu ajama tulime Alam-Pedja looduskaitseala ühele soosaarele. Marko, ütle, kas see Alam-Pedja ikka tegelikult on üks hea hundimaa. No ikka on, on, minul hakkavad minema ligi kaheksas aasta siin käia. Ja mul on siin tõesti väga meeldiv, et esimest korda sattusin seal 97. aasta talvel ja, ja siiamaani ma olen siin käinud ja, ja loodetavasti käin jätkuvalt ka edaspidi. Ilmar, millal sina nendele hundimaadele kõigepealt sattusid? Mina sattusin Marcust nüüd natukene varem siia. Nimelt see oli 1985. aasta suvel lussi, päevad viidi läbi Endla looduskaitsealal. Siis ma sain seal tuttavaks ühe mehega, kelle nimi oli Kaarel Pedja. Ja tema elas rõikal Põltsamaa jõe kaldal ja ma ei mäleta, kuidas meil jutt huntide peale läks, aga Kaarel rääkima, kuna ta elab Põltsamaa raba serval, et ta kuuleb tihti oma koduukse pealt huntide ulgu. Ja loomulikult ma olin sellest kohe väga huvitatud ja leppisime Kaarli kokku ja hakkasid siis karbeda juur rikal käima. Ma käisin seal viis aastat kuni Kaarli surmani, liikusin paljussele Alam-Pedja Viljandipoolses küljes. Peter, no oja ja selle ümbruses otsin sealt hundipesapaika, leidsin ka küllaltki kindlaid tunnuseid, et hundid siin kusagil peaks pesitsema ja muidugi käisin ka hunte peibutamas. Kas Alam-Pedja hundikari on Eesti kõige suurem hundikari ja kui suur ta üldse on? Ei no seda kindlasti väiteid, et ta kõige suurim on, aga sellest sõltuvalt kaastust, mina olen selle seitsme talve jooksul läinud nii erineva suuruse, karjud mõni neist olnud väike, mõni suur sõltuvalt naaberalade jahimeeste aktiivsusest, et muidugi mitte ainult jahimeeste aktiivsust, siin ongi ikka muud tegurid mängus, aga see aasta oletame nii, et 10 looma kanti tuleb see keskeltläbi, sest et möödunud kevadest need jäi siia kuusia ja see aasta liisingu pesakond. Ilmselt mõned vana Unitsid on lahkunud, aga 10 looma kanti üheksa kuni 10 looma kindlasti. Nii et see on siis üks julge kümnendik eesti huntidest üldse? Ei teagi, asi ongi selles, et, et ilmselt selle aasta juurdekasv on olnud oodatust suurem, et on rohkem huntada ja kui Eestis vaevalt neid 100 on, küllap on võib-olla juba 120 130, et kas ainult kümnendiku moodustab, seda ei oska öelda, aga enne lume tulekut on väga raske midagi prognoosida ainult siis, kui lumi tuleb maha, siis saab palju täpsema pildi. Praegu on väga keeruline seda öelda, et kui, kui suur ta täpselt see kari on. Valjudest eesti hundiasurkonnast moodustab. Ilmar Rootsi, sul on varsti ilmumas raamat huntide ja inimese suhet ajaloost, siin Eestimaal. Oskad sa öelda, kui suuri hundikarja siis Eestimaal üldse kunagi olnud on? On nad suuremad Gilsalt olnud kui praegused? Muidugi, kui nüüd uskuda on baltisakslast Petrid ja tema poolt on ta kaheksa, teisel aastal oma raamatus Eestimaa ja eestlased kirja pandud, siis tema kunagi kohtas 20 seitsmepealist hundikarja talvel ühel reisil Kroodi mõisast Virumaal vist oli hull ja mõisa, kui ma ei eksi. Aga kui palju vei tihti ide mehed ise hunte, näete, te käite nende aladel palju, aga vist rohkem kuulata, kui näete või? Nojah, et ei näe, sageli võiks öelda, et tegelikult harva hunt näeb ilmselt, mis see suhe võib-olla siis nagu ilm oli siin ennem rääkisid, et üks 100-le ja ma usun seda samamoodi. Võib-olla isegi kui mitte üks 150-le. Küllap kindlasti hunt on mitu korda ennem meid kui meie teda. Sa Ilmar, oledki mulle kunagi niiviisi öelnud, kui ma küsisin, et kas sul on Alam-Pedja hunditud selgelt sa ütlesid, et ei, minul ei ole, aga, aga mina huntidel vist küll. Seda küll jah, sest ma olen nüüd ka siin Tartumaapoolses küljes üle 10 aasta käinud huntide pärast olnud siin palju õid metsas ja käinud neid peibutamas ja nad sellest lähtuvalt peaksid mind küllalt testiva tundma. Hunte peibutamas käinud, see tähendab siis huntidega juttu ajamas, saan ma õigesti aru? Ja et just nimelt tõelise hundi jäeti nii-öelda hundid vastavalt tonti ja mida nad vastavad, muidugi sellest aru ei saa, aga küllap üks aspekt võib-olla mille, mille pärast üks on mul territoriaalse pärast või lihtsalt soovist suhelda, mine sa tea, sellega te saate mõlemad hakkama, et kui häält sobival ajal sobivas kohas teete, siis hundid vastavad. Kui ma saan isegi, on tegelikult nii, et mind selleks ahvatles väga just Ilmar Rootsi ja õpetaja sedasama mulle. Laenas mulle kunagi kassetid Ameerika suguvennad. Siis ega ma üritasin, harjutasin vaest, Ilmar kuulasid, et mida oleks vaja täiendada ja nii edasi. Et põhiosa lasub Ilmaril, sellel asjal, et Ilmar on see vanakoolipuhuja või vana kooli mees, kes sellega nagu hakanud kõigepealt tegelema, et tema nagu pioneeriks ise võib-olla on Eestimaal veel kuskil, mõni ei oska küll praegu öelda. Ilvar küsin su käest üle, Marko ütleb, et tema on sinu õpilane, kelle õpilane sina, sa oled iseõppija. Mina jah, ei ole kellelegi õpilane, mina olen täiesti iseõppija. Ma ei mäletagi, kuidas õite algus sai, see oli ka 80.-te aastate esimesel poolel, noh, enam kui 20 aastat tagasi ma kusagilt kuulsin, kas raadiust või ilmselt ta niimoodi oli hundiulgu ja püüdsin seda imet tsiteerida kodust toas tasakesi et naaberkorteritesse välja ei kosta ja ja hiljem hakkasin seda proovima looduses. Ja kuna 95. aastal sain ka oma esimese kasseti Ameerikast tuua siis juba selle abiga, seda kuulates ja püüdes seda imiteerida. Niimoodi see oskus. Pikmad arenes. Ja millal see moment siis oli, kui hundid sulle esimest korda vastased? Teisel septembril 1987 seal sammas Põltsamaa jõe kaldal Kaarel Pedja poole. Kõik need korrad ma huntide pärast Kaarli pole alati külaline, Nolindi päeval ma kolasin seal metsas heterna ümbruses Laashoone ja turvakuri ja need kohad kõik ja õhtu siis öösiti olin siis kas Kaarli juures lauda lakas ehk hundid ise kusagilt uluvad ja ka siis neid peibutasin. Ja see teise septembri ööl, see oli üks nädalavahetus, Nov õhtu oli ta, vaatasime Karliga viljaveski, saate ära. Ma ütlen, kell oli pool 12, läksin välja ja kutsun Põltsamaa raba poole õlle, Põltsamaa jõe ja teise. Või oli see kolmanda kutse järel üks üksikisahunt mulle vastaski. See oli loomulikult mulle esmakordne vastus. Neljajalgse elava hundi poolt ja mul oli see väga suur elamus. See oli minule suur õnnehetk. Ja ma suhtlesin temaga peaaegu terve tunni. Miks te seda teete, miks te neid hunte niiviisi hulluks ajate siin rabade vahel? See on nagu omamoodi hobi tegelikult ja samas noh ka bioloogilist aspektist vaadata ta teada saada nii mõndagi nende elust üldse nagu peamine asi, ma arvan ikkagi, et eks see on hobi, kiremondi, asist. Kui sa seda häält teed ja hunt sulle vastab, ütleme sellises kohas, kus enne oled käinud, kas sa juba siis tead ka, et vot see on nüüd see hunt ja see on see hunt või või ei ole hääle järgi võimalik isenditel vahet teha? No tegelikult on isa loomade olud on nagu väga identsed just teatud karjade puhul, et kui sa juba paar-kolm korda kuulnud, siis sa oskad tegelikult teda üsna hästi eristada. Et nii-öelda alfa isad siis lihtsalt territoriaalse poolest kõige tähtsamad loomad oma territooriumil muidugi ka emal on tähtis. Ja muidugi emastele väga hästi vahet teha, aga kui muidugi on raske kutsikatele vahet teha, hääl ja hääletämber pole veel välja kujunenud, lihtsalt. Aga jah, põhimõtteliselt on see täiesti võimalik eristada ja samamoodi ka siin alamveljalt hunt, ma arvan, et kui ta ükspäev kuskil Narva oli, siis ma mõtleks küll, et, et nagu väga tuttava häälega, mismoodi ta siiani saanud. No mina tunnen nüüd nii Alam-Pedja hundiperet kui ka Järvselja hundiperet kus ma olen nüüd sel suvel ja ka kunagi varem üheksakümnendatel aastatel käinud. Ma saan võrrelda neid Alam-Pedja hunte, ma mõtlen siin alfa paari alfaisast alfa, emast, perejuhte ja Järvselja sama paari. Siis jah, kummagi pereisa hundid on küllaltki sarnase oluga ainult Järvselja alfaisase ulg on mõnevõrra võimsam, ta madalam on tugevam kui siin oleva isasel. Aga selle kahe perre, selle kahe karja emast olud on täiesti erinevad. Siinse emase hulga on noh, nii nagu tavaline kõrgem isahundiolust, domineerib õu hääli isasel vastupidi, rohkem alustab hooga ja siis ulg läheb valjemaks kõrgemaks, läheb puu peal üle. Aga Järvselja alfaemane ulub väga kriiskava, ma ütleksin isegi kilkama häälega valjult ja kilkama, seda on ääretult huvitav kuulata. Viimati ma kuulsin teda neljanda septembri ööl. Tänased jutukaaslased on palju rääkinud mulle ja, ja ma ei hakka neid piinama veel sellega, et nad mulle siin hundi häält teeksid. Aga tegelikult on üks seal ka heliplaadi peal olemas ja see, uskuge või mitte, on siis Fred Jüssi, kes nüüd kohe hakkab häält tegema vanal vinüülplaadil. Jätkame keskeprogrammi hundiuurijate Marko Kübarsepa, Ilmar Rootsiga. Nüüd Ilmari juttu tulid juba sellised keerulised terminid sisse nagu siin alfaisane ja alfaemane, nii et võib-olla Marko peaks natukene rääkima sellest hundikarjastruktuurist üldse, need Alphad on siis need kõige tähtsamad seal karjas, ma saan aru nii, jah. Just just niimoodi on ja hundi puhul tulebki siis mängu nii-öelda kui tema bioloogilist liiki hunti vaadates karjaline eluviisi, kus on siis nende positsioonid vastavalt paika pandud, et see on muidugi ainult meie keeles niimoodi alfa, beeta, gamma ja nii edasi. Aga Alfred on siis kõige tähtsamad alfa-alfa-ema, nendel on tegelikult siis ainuõigus, paljuneda ja vastavalt siis siis ülejäänud beeta ja gammaloomad tähendavad siis neid üldjuhul nende ülemöödunud või möödunud aasta kutsikaid kes on ka vastavalt positsioonidega seal karjas, et igalühel on oma oma ülesanne ja nii ta nii kaua Noored loomad siis nende asjadega koos püsivad, mingil hetkel on neil siis lootust kändal kuskil teises karjas halvaks saada. Ja kindlasti, sest iga aasta kevadel, kui hakkame uus pesakond tekkima, sealt üks osa hunte lahkumine olnud see põhiasi ilmselt, mille pärast nad seal lahkunud on nende iseloomu küsimus ja kuidas nad teistega läbi saavad ja nii edasi, et kas ta on suuteline või võimeline taluma teiste üleolekut, eks, et ja, ja kui on piisavalt vaba territooriumi, siis osad isendid lihtsalt lahkuvad sealt ja ja põhiliseks nendeks lahkuvateks on ennekõike emasloomadest, kes hangivad endale vaba territoorium ja, ja uuel jooksval, siis moodustavad uue paari. Ikkagi seal on ka siis selliseid iseloomud, et mõni on juhi iseloomuga ja teine on ikka rohkem. Meil on allaheitlik ja just et ega noh, tihtilugu ei olegi midagi teha, et kui kõrval olevad territooriumid on kinni, siis, siis on elu kohati väga raske seal nii-öelda viimasel redelipulgal. Ega inimühiskonnas samamoodi kerge ei ole, kui eriti võimalusi midagi teha ei ole, siis pead tihtilugu piima ainult nii-öelda palukastega toidulaualt, mis sinna laua alla pudenevad. Nii huntide puhul tihtilugu mõnel jäävad ainult paraku karvad ja nahkjad. Kuidas huntide maailmas on, kas seal on siis naiste valitsus või veste valitsus nii-öelda? No eks ma olen mõlemat pidi ole seal oma tähtis roll nii-öelda, aga üldjuhul on niimoodi arvatud siiamaani, et kõige tähtsamal kohal on ikka ema ja nüüd ka minu arvates niimoodi tema hundil on, on kõige olulisem roll seal ja ka positsiooni ja eliidi positsiooni juhtus, et isane tihtilugu ei, ei oma nii suurt võimu seal kui emahunti. Et tema ootab kõik nii-öelda need retked, et tähendab jahiretked, juht ja kõik muud omandit. Tema, seal on väga suur see positsioon kindlasti ja, ja samamoodi kisa hundil. Kuigi isahunti peetakse karjajuhiks siis sisuline karjaelu korraldaja, sisuline juht, jahtide organiseerija on ikkagi karjas alfaemane isase põhiline ülesanne, tooriumi kaitsmine ja märgistamine. Aga ma enda kogemustest rääkides võin öelda seda, et kui mul on õnnestunud hundilt vastust saada ja kui neid on rohkem seal, kui üks isasega on kaasas ka teisi, kas noori vei on emane, siis minu kogemuste järgi selgub see, et alati vasta mul esimesena alfaisane ja see on täiesti loogiline, sest tema on territooriumid kaitsja ja kui ta kuuleb, peab mind näiteks võõraks, hundiks sissetungi jääks, siis on tema kohus tulla seda kontrollima, kes on temale vastu. Nii et ikka samamoodi nagu sageli inimeste maailmaski öeldakse, et mees on küll perekonnapea, aga naine on kael, mis teda keerab. Just nii, ta on, nii ta on, et, et ei saa öelda, et mehed on nii ja naa ja samamoodi on oma roll elus igal pool, ka naistel, need kindlasti võib siis äkki nii-öelda ka, et, et huntidel inimestel ongi nagu päris palju ühist. Peaaegu jah, võib niimoodi öelda, näiteks on järeldusele jõutud, et inime ja hundiühiskonnal on küllaltki palju ühiseid pidepunkt, ühiseid jooni. No nii, nii inimühiskond ka hundid elavad sotsiaalsete perekondadena, mida nüüd juhivad siis hundi ühiskonnas alfa paar, tähendab isa ja emahunt ja nende kahe põlvkonna järglased. Inimühiskonnas on sammunud, et isa, ema ja nende lapsed. Kui me peame rohkem siinjuures silmas loodusrahvaid ja võrdleme nende huntide elu, siis kütitakse alati kindlal terit tooriumil, milles peetakse kinni, seda territooriumi kaitstakse võõraste eest täpselt nii inimeste kui ka huntide poolt hoolitsetakse järelkasvu eest. Kui on toidust nappus, siis huntide ühiskonnas saavad kõigepealt süüa hierarhiaredelil kõrgemal pulgal asuvad isendid, inimühiskonnas jälle kütid ja nii edasi, nii et neid tunnuseid on loetud loetletud kaheksa ja kui juurde mõelda, siis võib need isegi veel leida. Kuidas need huntide abielukombed on, kas nad vahetavad abikaasasid ka üld üldjuhul hunt on Monogaalne liik kuigi on tulnud kindlasti ettekohast Polugaamed, kus isaslooma kohta tuleb mitu paljunevad tema hunti. Põhjuseks siis madal asustustihedus, kriimsilmasid on vähe, aga üldiselt on hunt monogaamia liik ja, ja, ja kuni ühe kaaslase hukkumiseni on, siis moodustavad nii-öelda püsivad paarid. Meie oludes jällegi kindlasti on üheks põhjuseks, miks, miks paarid püsivad jahindus? Jahindusaktiivsuse ta kindlasti ei ole, ainult see ainuke põhjus on ka nende omavahelised nägelemised ja kes tahab omale liidripositsiooni haarata, paljudele see tihtilugu õnnestub. Inimkeeles peksab teise minema. Territooriumist oli juttu, et see on nagu karjal selline kindel ja, ja seda kaitstakse ja nii edasi. Me praegu oleme siin, Alam-Pedja looduskaitsealal, see on 260 ruutkilomeetrit suur. Ja ma mäletan kevadel ootamatult meie hulgast lahkunud, et kaitsealahoidja Einar Tammur ikka rääkis seda, et kaitseala embleemil on hundid ja need hundid on joonistatud suuremana kui see kaitsealad noorima, siis ta seletas seda niimoodi, et ühest küljest selle hundi tähtsus ulatub väljaspoole seda kaitseala, aga teistpidi ka, et selle hundikarja liikumine ongi suurem, kui see kaitseala on, kui suur, siis ütleme, selle hundikarjase territoorium valla võiks, kus ta käib ja oma tegusid teeb. Olen isiklikult viis aastat tegelenud just selle homo, nende käimiste uurimisega ja see oli ka muidugi Einari unistused, sa teada saad, et kuhu siis nad tegelikult välja käivad ja kuni probleem on olnud just jahimeestega, kes ütlevad, et siin on eri erihundid ja seal on teised hundid ja siis vahepeal käivad Alam-Pedja hundid pisut üle kaitseala piiride ja et need on liiga palju, siis tegelikult ongi see probleem, et hunt liigub väga palju ööpäevased, tihtilugu võib, ta liikus on kuni 35 40 50 kilomeetrit, kui mitte veel rohkem, sõltuvalt tema vajadus toituda ja, ja siis muidugi hinnaajal on see liikumisulatus väga suur, aga, aga minu arvutuste kohaselt mina olen neile jõudnud järgi kuni kassinurme, mis on peaaegu Endla looduskaitseala lõunaserva peaaegu. Ja teiselt poolt nad käivad siis Viljandi maakonnas ka. Nii et selle karja territooriumi keskeltläbi on kuni 500 ruutkilomeetrit sõltuvalt ka sellest muidugi palju neid seal isendit ja nii on, aga nii suur ta paraku on ja muidugi see kõigub. Sest kuna selle hundikarja piirid piirnevad teiste hundikarjade omandiga põhjast Endla, Viljandi maakonnast Parika huntidega, nii et kui seal ei ole alad puhtad, jäävad vabaks, siis territoorium suureneb veelgi. Hakkavad kontrollima naaberkarja omast. Aga jah, kui sinna tekivad uued karjad vastu neile, siis küllap need alad tõmbad vahele koomale keskeltläbi ütleme nii, 400 kuni 500 ruutkilomeetrit. Ahaa, nüüd tuli see teemaga sisse, et on need naaberkarjad juures ja et sellest sõltub see territoorium, kas need karjad siis vahest omavahel nii-öelda seda ka peavad, nagu inimesed. Kas nad sõda peavad, üldjuhul nad hoiavad omavahel distantsi kindlasti nende äärealadel, kus nad märgistavad eriti ohtrasti ordineeritud ja kõike muud head, paremat tehtud, kraabitud ja aga aga kindlasti vahel suhtlevad, ei tea, kas nad nüüd nii väga agressiivsed on, agressiivsed ei saa ilmneda siis, kui nad üksteisega kokku ei puutu. Ja teisi aladele ei tule, et Ameerikas filmitud tegelikult lennukite pealt tihtilugu, kus saavad karjad, mängivad omavahel hoopis head sõja, mängis seal rajale saarel filmitud ja pildistatud. Aga noh, seal ka karjad omavahelise suguluse korral, aga kui nad on täiesti erinevat verd, siis kindlasti ei ole niivõrd sallivad üksteise suhtes. Suhted on suhteliselt diplomaatilised, võib-olla diplomaatilisem vaat kui inimeste vahel, aga võib-olla see näitab siis mõnes mõttes ka seda, et hunt ei ole mitte liiga palju, et ei pea hakkama veel oma jahimaade pärast sõda pidama. No kahtlemata meil teda küll praegu nii palju ei ole ja teda võiks kindlasti olla praegu kaks korda rohkem. Vähemalt see uluk, säraliste hulk, kes meil praegu metsades elab, põdrad, metssead, metskitsed suudab toita oma 200 hunti praegu ära ja oleks ka jahimehed samal ajal ka oma kotid saanud täis. Nii et natukene siis ka sellest, et, et miks ei tunta ikka üldse vaja on. See nüüd tuli Ilmar jutust juba välja, et sõjalist arv on vaja vaja nagu vaos hoida ja kui sõralisi liiga palju saab, siis ta hakkab jälle metsa käsi kehvasti käima. Nojah, eks ta nii olegi, et ega midagi ei ole hea, kui teda liiga palju on, aga eks hunt hoiab teatud määral vaos, kindlasti uluksõralistele populatsioon on, selle kohta on kirjutatud, kui palju uurimusi ja, ja niimoodi ta tõesti on. Metsale teevad liiga. Põdrad, söövad männikuid, seadlükon, inimeste kartulivagusid lahti ja nii edasi. Et kui kõik on mõõdukas koguses, siis on ilmselt inimene rahul. Üks asi, mille peale inimene võib-olla nii väga ei mõtle, hundi juures on see, et hunt siis omakorda aitab jälle toidulauda katta ka mõnedel teistel olestele, noh, minu pärast kas või nendele suurtele röövlindudele, keda siinsamas ala Pedjalgi üksjagu elab. Ja loomulikult meie kotkad, kes siin elavad, ju toituvad ka huntide toidujäänustest, mis on jäänud järele, saavad jälle oma kõhtu täita, siin alal elavad kotkad ja see ongi omapärane sümbioos koost. Eks neid inimesi, kes hundist juba väga ammu on ka hästi arvanud, on ka ikka olnud ja ja võib-olla sobib siia vahele päris kenasti üks üks tsitaat, mille Ilmar Rootsi mulle siis andis ja selle teksti on kirjutanud nii kuulus mees nagu Otto Wilhelm Masing oma pühapäeva vahe lugemistes juba 1818. aastal. Et on siis selline, rikub külm, see on siis hundi kohta sõna rikub siis küll mets mõnikord karja, aga mis need kahjud küll selle hea vasta maksavad, mis teisest kohast nii rohkesti kätte tuleb? Kiskjad söövad raiska ära, kiskjad keelavad oma murdmisega üle liiga metselajate sigimist. Kui ei kulli ei hunt. D ega rebast oleks, kuhu siis need jänesed mahuksid, mis kiusamata ja keelmata sünniksid ja suureks kasvaksid? Ei ütles siis, kordan veelkord, pastor Masing juba 1818. aastal. Sõit metsad olid huntide Jätka aru, igal metsarajal käinud meesmetsale oda kaasas tald. Ja teravdatud hõlma all. Nii. Rajal. Raadimehe turjal. Mees koju tuli kaitsta, ei leidnud ta vaid toatäis lapsi, koori isegi iseenda. Ja koldes. Kusi ja tare, onni rullusid vaid koera pealinik. Need olid ajad. Laada salajased teerajad. Koolides info siis mehe turjas lohisesin. Tuisk kattis pühises vaistu mees koju, pöördus rinne muresu saiti heit lisäksi koiduuks kriiksatas ja naine seisis seal. Ta ihu hüperkunstinahk oli tal tööd suhtes, tal sihtis tule. Ta hulkus tasa nagu uss pilvi. Ja mehe juurde läinud. Pesta ajast merre voolab palju vett. Jätkatkeroodot, mälestus teket. Ja inimene kõlab uhkelt. Ja ikka vaiksena, Jäbunny. Kui nüüd veel korra Einar tammurit tsiteerida siin siis tema ütles ikka seda, et Alam-Pedja looduskaitsealal on tal kaks kõige suuremat probleemi, kuidas hoida korras siinsed kempsud ja, ja hoida elus hundikari see siis, et see hundikari liigub siit kaitseala territooriumil ka välja, võib tihtipeale talle saatuslikuks saada. Just just nüüd, kus hundi küttimise on kehtestatud piirangud, siis ei ole nende nii-öelda see hävitamine niivõrd hõlbus olnud enam. Aga kindlasti see on üks probleem, kaitse advastanud, käivad väljas päris usinasti ja kuna sinna Alam-Pedja looduskaitsealal metskitse aga vähem seoses sellega, et kultuurmaastik puudub siin ja ei ela ühtegi inimestega ega, ega põld ei peeta, pole siin ka metskits ja siis linnud käivad otsimas väljas Alam-Pedja kaitseala ja seal on neil jah, tulin oht püssi ette sattuda. Aga noh, siiamaani on ka seda juhtunud mõnel korral ka siia 2001. aastal, kus sellest karjast, noh, ütleme nii, et 70 protsenti jäi püssi pärast seda see kari kiratses, jah, kaks aastat, nii on valitseva suhted ja asjad paigast elanit nadi püsinud koosiga liikus oma pead siin ja seal elasid grupiti. Et ilmselt sai nende või karjastruktuur sai väga palju kannatada, sellega seoses tekkisid seal sisemised vastuolud, nii et, et probleem ta tõesti on. Jah, pole midagi teha, samas et elu on selline, tuleb vaadata, seda paremaks saata, nii ei juhtuks list. Kuulame siis siia, nüüd vahepeal ka natukene hundi hääli, need on siinsamas Alam-Pedja looduskaitsealal Marko Kübarsepa abiga linti võtnud Veljo Runnel. Jätkame keskekava hundiuurijate Ilmar Rootsi ja Marko Kübarsepaga. No Marko siin korra mainis neid Laekvere probleeme ja ma usun, et inimesed, kes vähegi lehti loevad, on nendest hästi-hästi rohketest siis huntide, nii-öelda pahategudest, mis seal suve lõpul ja sügise algusel siin juhtunud on kuulnud. Ja samas me siin rääkisime, et huntidel laguneda toitu metsast võtta oleks küll. Ilmar, mis värk siis on, kas hundid on tõesti äkki läinud kuidagi hukka kätte ja ja kurjaks ja pahaks ja murravad siin koeri ja lambaid ja vaata, et tulevad inimestelegi ligi. Jah, tõesti, see, mis praegu Laekvere kandis toimub ja mis seal on olnud juba peaaegu poolteist aastat on natukene küll kummaline, see grupp või kari, kes liigub, ei taha anam oma loomulikust saagist nii väga toituda, muidugi nad murravad ka metskitsi ja sigu ja teisi, keda püüavad, kuid eriline viha tundub neil olevat kohalik koerte peale. Ja neid koeri küladest nad murravad seal päris meeletult. Mis selle põhjus võib-olla seda on raske praegu öelda või arvant isegi seda kindlasti ei saa ka ainult üksi sellega põhjendatud, et läbi aegade teatud kiskjate isendid on spetsialiseerunud teatud liiki saakloomadele, näiteks antud juhul koertele. Aga minu arvates seal on veel mingid muud põhjused juures mitte üks ainult see. Mis need olla võiksid? Ma ei tea praegu, aga ma olen sellest väga huvitatud ja me käisime juba korra seal kohapeal. Olin, olin seal Peep Männiliga, esimesel septembril vestlesime paljude inimestega Laekveres ümberkaudsetest, küladest saime üht-teist selgust, kuid asi on seda väärt, et seda veel lähemalt uurida. Ja me sõidame lähemalt Neil päevadel uuesti sinna tagasi, püüame mingile seisu kohale jõuda ja vajadusel ka pöördume maailma autoriteetsemate hundiuurijate poole ja ja küsime ka vajadusel neilt nõu või nende arvamust. Niisuguse siiski tavad huntide käitumise kohta just suve keskel, kus saakloomi metsas jätkub piisavalt ja ka koduloomi, on nad seapõrsad või vasikad või kes iganes. Aga samas neid ei taheta, küll aga murtakse ainult koeri. Selles ongi see ebaharilik fenomen, millele praegu veel ammendavat vastust ei ole. Mis sa arvad, kas see lugu lõpeb sellega, et keegi sellest huntide seltskonnast peab ikkagi ka eluga hüvasti jätma? Noh ja nii ta kindlasti on, et siin on, seal on juba tegelikult mitu eriluba antud, aga aga kuna una lund maas ei ole neile väga raske jahti pidada lihtsalt. Aga kindlasti ka see probleem muidugi, kui, kui tuleb Bismi sinna saata, seal ongi nad kohapeal ja ootavad seda päeva väga, et millal, millal ükskord see õudus lõpeks ja eks ta tegelikult õige ole ka, teiega sa selles mõttes nalja ei ole, kui kui kadunud ligemale 50 koera või kui mitte veel rohkem, siis paraku seal paljud külad jäänud juba ilma koertyteldsemalt, asi on tegelikult tõsine. Mida nendest huntidest arvata, kes siin nüüd sel suve lõpul on päris usinasti lambakarja tikkunud või ongi see päris normaalne nähtus, et selliseid asju juhtub, kui inimesed oma lambaid liiga vabalt teavad? No kuidas nüüd võtta normaalne või mitte normaalne, aga niuksed kariloomade murdmisi on ikka tulnud ette nii varematel aegadel kui tuleb ka edaspidi ja, ja siin ei ole midagist, sest vanad õpetavad tegelikult oma kutsikaid murdma ja, ja nii see on ka, tuleb seda ette ka järgnevatel sügistel. Niimoodi jätkub ja niimoodi minevikus anded, et tegelikult normaalne ta on, soovitatakse panna kariaeda ja karjus sinna ümber. Nii Euroopas kui Ameerikas, kui mujal. Siin võib-olla võiks siis jälle natukene selle inimmaailmaga võrdlust vedada, et kui inimene hakkab jahti pidama, siis ta känne käipist lasketiirus harjutamas, eks ole, et eks selle hundikutsika jaoks on ju ka kõigepealt seda murdmist ikka lihtsam õpetada selle lambapeal, kes, kes nii väga just pideva eest ei tiku ja üldse vist suhteliselt rumal loom on, enne kui siis lastada metsloomade kallale nii-öelda. Loomulikult see, mis praegu toimub ja on toimud varematel aegadel ja toimub ka tulevikus sügiseti, septembri oktoobrikuus, kus hundid ühe ööga võivad tõmmata maha 10 20 lammast seal ei ole midagi tavatut, see on alati niimoodi olnud, see on ja see on ka tulevikus nimelt vanemad oma kasvava Noorte Jahimeeste eluks ja raskeks eluks ettevalmistamiseks peavad hakkama ju neile andma seda esmast jahikooli ja elu ja praktika on näidanud seda, et noored, kes jäävad oma vanemate poolt sellest jahikoolist ilma nendestki saagi hiljem õigeid küte ja nendest vanematepoolse jahikoolist ilma jäänud huntidest täiskasvanuna saavad esmased koduloomade tarbijad, kelle murdmiseks ei ole vaja erilise oskusega võimeid. Nii Nakonda uluk oma loomuliku saagi tabamiseks ja murdmiseks. Mida ainult öelda lambakasvatajatele talumeestele, seda tuleb lihtsalt hoida praegusel ajal lambad ööseks ikkagi tingimata kinni panna lauta, siis on ikka tõenäosus suurem, kui nad just päeval lausa ei tule neid lambaid murdma, et need lambad jäävad ikka ellu. Lammas on ju hundi ees kõige kaitsetum loom, samuti kits. Temal ei ole mitte millegi ennast kaitsta ja lehm või hobune. Isegis sead oskavad ennast aktiivselt huntide eest kaitsta, aga lammas on selles kõige kaitsetum ja, ja ma ütlen ka veel, et kõige rumalam loom selles osas üldsegi Ei ole muidugi ilus hakata siin oma kolleege kiruma, aga aga Marko, kuidas sulle tundub, kas ajakirjanikud natukene ei ole siin mingisugust vinti selles hundi jutud Olavi seal üle keeranud, et tunnistan kuidagi maalitud jälle selline selline pilt, nagu muinasjutus on, et hunt on, eks ole alati halb, et temas nagu mingeid häid omadusi kunagi ei ole. Ja eks ta tegelikult vist nii ole, et ajakirjanduses on miskipärast läinud väga populaarseks saanud kirjutada hundist lugusid ja võib-olla see jätab mulje, et nad teevad enneolematult palju igasuguseid koerustükke. Aga, aga ma ei usu, et see aasta ju isee sügisest midagi erakordset annet et ennem midagi tehtud ei ole või ei või, või tulevikus ei tehta, et, et pigem on see just ajakirjanduse erakordne huvi või, või näiteks seda, et pole just millestki kirjutada või, või on ajakirju ja lehti hirmus palju raadiokanaleid, kus rääkida kõigest jõuab, et igalühel oma osa ja siis siis neid asju võimendada ja muidugi sellest ka oma järeldusi teha, nii et aga kindlasti ei ole tegelikult see asi niivõrd hull nagu läbi ajakirjanduse tundub. No üks lugu, mida ajakirjandus ka üsna kõvasti vahtu lõi, oli siis sealsamas Laekvere kandis, kus kus hundid justkui nagu ründasid siis üht ema ja tütart, kuidas nii? Hundiuurija pilguga tundub siis, et kas ikka oli ründamine või või on see ka üks selline ajakirjanduslik mulje, teistpidi? See, et hirmul on alati suured silmad. Eks ta kindlasti ei olegi, nii et hirmul ongi suured silmad ja mina pean tegelikult seda asju, millest seal kirjutati. Üheks võimalikuks variandist mitmest võis olla üks kutsikas, et kutsikad on ka tihtipeale üsna rumalad, tähendab tihti sedasama rumalat kui koerakutsikad kes ei ei karda mitte kedagi mitte midagi, absoluutselt, aga samas puudub neil igasugune kavatsus nii-öelda sihipäraseks koerustükiks tuleb, võtab sul säärest kinni või midagi muud hullemalt, et. Ma usun, et kui nendele huntidele oleks tõesti plaanis olnud laps murda jumala õhtueineks valmistada, siis nad oleks seda kindlasti teinud, sest vaevalt et proua vihmavarjuga suudab neid võsavillemid eemale tõrjuda. No iroonia on kohatu, muidugi ma kujutan ette, kui pabinas või paanikas ma ise oleks olnud selles situatsioonis, aga ilmselt siis tõesti nii, et võib-olla hundikutsikas tahtis näha, et vist naljakas kahel jalal kõndiv valents on. Huntidel on igipõline tava olnud vahel reise ja moi seal voore saata, ilma et neil mingit kurja kavatsust inimeste suhtes peaks olema. See on, oli minevikus väga üldtuntud, mida täna nagu sellest enam ei räägita või seda, nagu ei teata minevikus, oli väga üldtuntud selle kohta, meie esivanemad arvasid niimoodi, et kui hunt hakkab sind saatma, siis olevat sinu juures mõni kurivaim, kas vanapagan või mõni tont või kodukäija, kes sind kiusata püüab. Ja hunt ongi selles mõttes ütles üks positiivne tegelane meie mussendites, kes kaitseb sind kõikide nende halbade vaimude eest. Ja jumal olevat seegis siis saatvat hundi inimest selle kurja vaimu eest kaitsma. Ja nii ka tol ööl siis jumal saatis ka Silved ja tema kuueaastast tütart vanakurja eest kaitsma. Ja nii need hundid siis umbes selle kilomeetri pikkusel teel Sylviad saatsidki. Silva siis rääkis, et äkki siis tema kuuleb, et need loomad lähevad tema selja tagant vasakult poolt olevat selja tagant üle maantee lähevad paremale poole ja mõne hetke pärast üks nendest ta näitas ka meile selle loomakõrgust, umbes sellise kõrgusena oli äkki tema tütre taga ja nii nagu tütar minule ütles, et tuli mulle selja taha ja pani mulle basiia vöökohale, näitas veel kohta ka, kuhu see hunt oli talle käpa pannud, ma küsin, kas paniga käpa võib-olla äkki puudutas siin ninaga? Ei no tütar, loomulikult laps ei osanud midagi öelda ja selle peale siis, kui see kutsikas oli tõenäoliselt nüüd vanemate koos käiv kutsikast, ta oli sel ajal, see oli 16. augusti öelda umbes vähemalt neli kuud vana, isegi veel vanem natukene olenevalt, kas ta nüüd olin noore ema või vanema emahundikutsikas. Loomulikult on uudishimulik, ta oli oma õdedest-vendadest julgem, aktiivsem ja tuli uudistama seda teist väikest inimest, kes suurema inimese kõrval käis ja selle peale siis Silvi oma vihma vargu torkas sellele kutsikale too kuhugi need vihmavarju sang siis murdus. Ja siis nad pissid paanikas hirmsa kisaga jooksma kägude talu poole, mis oli sealsamas lähedal ja said siis sealt varju. Nii lõppes situatsioon tol ööl. Aga hundid neid jälitama ei hakanud. Seda ma küsisin ka loomulikult, kas hundid teid jälitama ei hakanud, tema nagu enam ei orienteerunud üldse, kohkusid surmani, nii nagu ta talu akna taha jõudis siia vastu akent tagused, laske sisse, hundid murravad. Hundid tulevad kallale. Kägu. Talu noorperemees ütles, et kui tema läks pärast, et silmad ja tema tütart Laekvere koju viima, siis nagu mingid silmad hoid värava taga hiilanud või mingi liikumine oli seal olnud nagu oleks olnud, ta ei olnud ka selles kindel need, seda täpselt, kas hundid hakkasid neid jälitama või mitte, seda ei osanud ka Silvia Ilves meile öelda. Ja kui ka see niimoodi oli, siis Nemad sellega kutsusid huntidest, ku kiskedes esile nende esmase refleksi. See on. Jälitan refleksi, eks ole. Kui ka hunt hiilib oma saagile vajalikule kaugusele ja teda ründab ja saakloom põgenema hakkab loomulikult kiskina hunt jälitab teid alati teatud maani, nii võis ka see seekord olla. Ilmari seletus oli pikk ja põhjalik ja loogikaga selge, kuidas enam-vähem siis asi oli, mina küll mõtlen siin oma peaga, noh, ma kardan isegi nii, et kui minul taoline situatsioon juhtuks, siis mina hakkaksin ka kartma ja ma ei tea, kuidas ma käituksin, aga aga Marko, sina teeksid, kui sinul selline asi juhtuks, et hundid hakkaksid järel kõndima? Ma ei tea, ma ütlen kõigepealt seda, et, et nii palju kui mina olen siin talvedel jalutanud Alam-Pedja kui ka mujal metsa Kolgastes ja on tihtilugu näinud taolist asja, kus ükspäev käis mööda nende jälg, järgmine päev käivad nemad mööda sinu jälg, teadmata iialgi, millal nad seda on teinud, on kas nad seda päeval teinud või, või öösel, aga igal juhul ma ütlen seda, et hunt on väga uudishimulik loom ja olen tihtipeale mõelnud just seda sündmust silmas pidades, et miks mitte oleks võinud ise seal olla. Aga ma arvan, et mul oleks suurt huvi pakkunud. Et oled nagu natuke kade, jah, võib ka nii öelda ja olen ka ennem olnud huntidega lähestikku. Ma ei tea, minul ei ole otseselt hirmu küll tekkinud kunagi. Et kas ongi nii väga põhjust? Ma ise usun, et ei ole põhjust, kuidas see mõistlik käitumine oleks vaadata lihtsalt, mis edasi saab, et, et sellist asja kindlasti oled hunt tulemusel säärest kinni võtta. Tegelikult on ka üldjuhul võttes hunt väga arg loom hoiab varmalt teatud distantsi. Et mitte kahejalgse ja kohtuda väga erakorralised juhtumid, sellised asjad nagu ma ennem ütlesin, hunti väga Arv õnnestunud näha, kuigi nende jälgividi minu GPS-i järgi nende Meie ridu kaardistanud 900 kilomeetrit pole minul niisugust sündmust kunagi veel kellelegi ette näidata. Minul on tulnud oma öistel käikudel mitu korda huntidega olla öösel silmitsi ja ei ole kunagi midagi minuga juhtunud ja ma tean, et seda ei saagi juhtuda, kui on tegemist tervetele loomadega, mitte mõrudodis loomadega. Ja alati tuleb jääda rahulikult paigale, näidata välja, et sa ei tunne tema ees hirmu. Ja see on kõige kindlam garantii ja teiseks, mitte kunagi ei tohi hakata kiski eest põgenema. Sellega nelitad kiskja ennast jälitama ja siis ei tea, mis tal pähe võib tulla. Võib-olla siis oleks mõtet see ka ära rääkida, vendasin, ütlesin, et Ilmar Rootsi on seda huntide ja inimeste suhete ajalugu siin uurinud pikalt ja varsti tuleb see raamatukaante vahel ka välja, et et kui palju või, või kui ammu siis neid lugusid üldse on juhtunud, et Eestimaa peal tõepoolest mõni inimene banaan söödud aimata siin nüüd seda, et mõni marutõbine loom oleks kellelegi kallale tulnud, aga ikka terveid hunte, inimsööjaid, hunte. Ja neid lugusid oli minevikus küllaltki mitte sugugi vähe. Andmeid on juba 18. sajandi teisest poolest alates kirikukroonikate näol näiteks Kambja kihelkonnast. Aga eriti palju on neid 19.-st sajandist ja viimane dokumentaalselt tõestatud. Terve hundi poolt. Inimsöömise juhtum Eesti pinnal toimus üheksandal septembril 1873. aastal Virumaal Iisaku kihelkonnas täri vere mõisas. Kui murti üks, üheksa aastane vene õigeusku kuuluv poiss Timofei Lontov oli ta nimi ja kelle jäänused leiti murdmiskohast, siis hiljem, kolme versta kauguselt. See on siis tubli 130 aastat tagasi juba ja pärast seda midagi taolist juhtunud ei ole. Muidugi, rahvapärimustes ja ajalehtedes on esinenud hiljem ka lugusid, kus hundid terved, hundid on tulnud inimesi kimbutama ja isegi on nagu olevat ka mõni nendest ära murtud. Kuid need andmed mul on kõik kontrollitud ja nendest ükski enam tõele ei vasta. Marko, kui sa niiviisi rahva hulgas liigud ja kui sa, ma ei tea küll, kas sa seda teed, aga, aga kui sa neile üles tunnistad, et sa oled hundiuurija, siis missuguse näoga sind vaadatakse? Täitsa tavapärases näoga, keegi ei pea viha, vähemalt minu silmis küll mitte. Ja ma arvan, et ja selleks ei ole ka põhjust, hunt on piisavalt huvitav elukas ja küllap ma arvan, iga inimene enda sihimas ka seda teab. Või vähemalt peaks või võiks otsida seda hunt ei ole tegelikult nii hull nagu, nagu mõeldakse, et vast vast tulevikus saab see asi parem olemata. Sa oled õige noormees, alles seda mõtet ei ole, et äkki siiski peaks oma uurimisobjekti muutma. Ei, seda kindlasti mitte, et see, ma arvan, et nii päris ei käigetma. Et sa muutud, kui, kui hing ihaldab seda hundiga tegeleda. Nii, lihtsalt muuta, äkki hiirte peale üle minna? Ma arvan, ei tule küll kõne alla, et ega vist ühegi teise loomaga ei annaks siis ka sellist kära dialoogi pidada, nagu siin veel alguses juttu oli, et hüüad hundile, hunt hüüab vastu. Ei, kindlasti mitte. Natuke aega tagasi oli minust Hiiumaal. Paari Cole'i sõbraga tegime välitöid, seal. Üsna huvitav elamuseni hirvepulliga kontakteeruda, see andis teatud mõttes hundi mõõdvallist hääletämber ja kõik üsna tõsise eluka moodi, aga kindlasti mitte mõtet. Hundiga kontakti loomine on midagi tunduvalt erakordsemat. Ilvar sinuga on asi nüüd natukene segane, sest ma tean, et ühed inimesed vähemalt Eestimaa peal, kes on huntide peale hästi kurjad jahimehed ja sina ise oled ju ka jahimees, nii et sus peitub nagu sellist kaks poolust vadis. Olgu jah, et ma olen ka jahimees, aga hundist ma kui loomast, kui kiskjast pean ma väga lugu ja minu jaoks on hunt pea kõige huvitavama loom üldse sest hundid on mulle andnud selliseid looduselamusi mis on väärt kui kõik muu. Kuigi palju hunti tundes tahan öelda seda, et Need ajad, kus hunti osata ainult vihata, hunti osata, ainult tappa, sõna otseses mõttes hävitada. Need ajad peaksid olema möödas. Aga inimesed peaksid Row hundist teadma, hunti rohkem tundma. Ja et ta ei ole sugugi verejanuline kiskja, nii nagu temast on kirjutatud ja nii nagu vahel ka räägitakse, hunt on väga huvitav ja värvikas loom. Ja selle kinnituseks ma tahan öelda tänase Venemaa ühe tunnustatud oma hundiuurija Mihhail Pavlovi lause, mille ta ühes oma kirjutises märkis, nimelt et hundi tunnetamine, see on ühe looduse vapustava ime tunnetamine. Selline sai siis meie tänane jutt huntidest Alam-Pedja looduskaitsealal kõnelesid hundiuurijad Marko Kübarsepp ja Ilmar Rootsi ja küsimusi küsis Toomas Irjaada.