Kahel kaldal. Tere õhtust. Olen Heidi Sarapuu uue saatesarja kahel kaldal, autor. Me räägime neljas saates eestlaste põgenemisest Rootsi 1944. aasta sügisel kohanemisest võõrsil eestluse hoidmisest ja kahe maa kultuurikontaktidest. Tänasel päeval. Mineviku meenutamine müütide purustamine, uute teooriate tekkimine ja arendamine tänu mitmetele uurimistöödele. Need on olulised nii meile, eestlastele, siin kui sealpool merd aga ka rootslastele. Oluline on hoida ajalugu elavana. Nii arvas Rootsi suursaatkond Tallinnas, kes oli valmiva saatesarja idee algataja. Stuudios on Rootsi suursaadik Eestis. Taak Hardelias. Tere tulemast saatesse, aitäh. Eestlased ja paadi põgenemised 1944. aastal. Millal teie nendest sündmustest esmakordselt kuulsid? Aitäh jah, ma kuulsin Valtima põgenemisest esmaskordselt, kui ma olin viieaastane, sellepärast et üks minu vanemate sõpradest oli lätlane, kes põgenes 44. aastal Lätist Rootsi. Kas eestlased sulandusid hästi, Rootsi ühiskond? Minu arvates eestlased lõimuksid paremini kõikides Rootsi meeskonda, nad olid hästi organiseeritud ja asutasid oma koole. Teades, et Rootsi ühiskond on 60 aastat tagasi, ei olnud valmis suurt arvu põgenikke vastu võtma. Oli märkimisväärne, et kõik läks eestlastele nii hästi. Minu sõnal tähtsaim põhjus sellele oli, et eestlased tõesti tahtsid osata rootsi keelt, keel on ju integratsiooni ja suhtlemise võti, aga miks me peame nendest traagilistest sündmustest täna rääkima? Ma arvan, et on kaks tähtsat põhjust. Esiteks on alati tähtis meenutada oma ajalugu selleks, et aru saada, kes me oleme ja miks. Kui me tunneme oma ajalugu hästi, me tunneme ka paremini oma identiteeti ja tunneme ennast kindlamalt. Ja siis me võime paremini heleda, globaliseeruvas ühiskonnas täiseks. Ma arvan, et me võime ajaloos palju pida näiteks laimamise kohta, et on nii tähtis osata riigikeelt selleks, et me ise ja meie lapsed võivad areneda ja elada hästi edasi. Suurem põgenikevool algas 1943. aasta sügisel. See kulmineerus 1944. aasta kevade ja suvekuudel. Soome ametlike andmete järgi. 1944. aasta algul oli seal umbes 4000 eestlast. Suurem osa noortest meestest astus Soome armeesse. Eesti asja Soomes korraldas Eesti büroo, mida juhtis Eerik Laid. Põgenemine Saksa okupatsiooni viimasel aastal ei toimunud mitte ainult Soome, vaid juba ka Rootsi. Põgeneda said muidugi need, kellel oli kasutada paadid ja bensiin. 18. septembril oli Saksa sõjaväejuhatus otsustanud Eesti mandri maha jätta. Algasid palavikuliselt põgenemise päevad, milledest toome teieni väikseid mälestuskilde inimestelt, kes oma teadliku elu on elanud Rootsis. Täna räägime põgenemistest saabumisest Rootsi ja laagrielust. Intervjuud on salvestatud valdavas osas selle aasta suvel. Mõned pärinevad ka varasematest aastatest. Osa intervjueeritavatest on läinud manalateed, nii ka järgneva loo tegelane, kelleks on legendaarne Harri Kiisk muusikamees ja kauaaegne ajalehe teataja toimetaja. Meie jutuajamine leidis aset Eesti majas 1994. aasta sügisel. Mina põgenesin novembris 43 Ja sellepärast, et siis hakkas sakslaste mobilisatsioon. Mul oli ju eelmine niisugune varjul hoidmine, oli venelaste ajal kooli pule armee kutsealuste mobilisatsioon ja see oli ka üle kahe kuu, mis Tallinnas siis pidi kuidagi nii ennast hoidma, aga siis sakslastel oli mobilisatsioon ja ma võin seda ütelda, et minul täpselt sama tunne, kui ma nägin küüditatute ronge Rakvere jaamas, sama tunne, et viiakse meie inimesi, nüüd need noored mehed, kes venelaste käest küll pääsid, nüüd viiakse sakslaste kahurilihaks, muud seda ei saa nimetada, sellepärast sakslased iial ei lubanud Eesti iseseisvust tagasi. Ikka jutt käis nii, doktor mäekõnelised, andke oma panus siis füürer vaatab isegi sõja ajal nad ei lubanud seda, kui neil oleks vaja olnud meie inimesi. Ja mispärast veel oleks tulnud kurat võitud ja mis tehti, saadeti Poolasse väljaõppele, meil oleks pidanud Tondi kasarmute, tegime väljaõpe Eesti sõjaväele, nagu vanasti oli, ja panema siis Narva frondi kaitseks, aga mitte saatma Ukrainasse kuskile, kus oli, mis pataljon oli, mis läks lahingusse 900 meest 30 tuli tagasi. Mis kasu sellest oli? Ja mul oli just sama mulje, ainult vahe oli nii palju, et siis venelaste ajal pandi loomavagunisse sakslaste ajal oli, siis oli, siis pasundab koorija lippudega, läks aga tagajärg neile saba, laibad ja sellepärast põgenesin ära. Ma vaatasin, et siin võib surma saada, et ma lähen siit ära ja läksid zoomi ja siis oli niisugune haruldane võimalus, 30. detsembril. Ahvenamaa kalurid tulid Helsingisse ja võtsid meid peale, see oli 16 noort meest siis nii üks kahekümneaastase stuudes. Ja üks. Ja tõid neid nelja öö ja nelja päeva jooksul Rootsi teisel jaanuaril 44 jõudsime siia ühele väiksele saarele. No vot, kas õnnestus kaasa võtta ka midagi Eestist? Seal oli nii, et oli lubatud üks kohver, seal oli siis noh, pesu ja natuke riietusi ja siis taskusse talvepalitu, õnneks suured taskud sinna panin Tammsaare sõjamõtted. Ma panin Heiti Talviku kohtupäeva ja palavikku, siis ma panin Tammsaare varjundit ja panin siiski teisi taskus, Uku Masing, leebed vihmade lahte ja Ridala laulud ja kauged rannad. Mispärast ma nii valisid, ma mõtlesin, et no tõde ja õigus kindlasti olnud välismaal olemas. Suitsu luuletuses on kindlasti olemas under kindlasti olemas Visnapuu kindlasti. Ja oli ka, Need olid Helsingis kõik olemas, isegi Stockholmis võis neid saada. Nii et, et võtsin niisukesi vist natukene nagu haruldasemad olid ja see oli kõik. Ja hiljem siis ma kirjutasin is mul ema oli Eestis velje, saatsin paadimistega kirju, ütlesin, et kui tuled, võta midagi muud, siin on kõik olemas, aga panen raamatuid ja eesti nooti ja tema tõi väga palju nootidest kaasa, millest siin oli kasu, et sai laulda neid. Ma. Nurka. Ja nii ta. No ei, ma, Ei saa. Aarne Viisimaa esitas Arkadi Krulli uuest kokku eesti pojad, klaveril saatis Harri Kiisk. Artur Ratson meenutab oma lahkumist kodumaalt järgmiselt. On september 1944 üks soojemaid ning selge kaunimaid sügispäevi. Lõpuks ometi hakatakse inimesi laskma laeva, selle nimi on drina ja ta tekil paistab olevat juba heakene kogu inimesi kuidas nemad sinna nii hõlpsasti pääsesid, kuna suurt massi hoiti kogu aeg tõkked, aga igatahes asusid nad laeva mitteametlikult. Ametlikult hakati meid nüüd nimestiku järgi alles välja hüüdma. Tähestiku korras? Vaevalt saime paar sammu nöörist ja saksa madrustest moodustatud tõke avause poole, kui kahelt poolt inimeste laine nii peale pressis ja meist ette litsus, et jäime paigale ega pääsenud tegelikult oma läbi saama, ametlikku õigust kasutama. Uuesti hüüti välja Hatsoni nimi. Uuesti katsume läbi minna, kuid uuesti suruvad end teised ette. Jälle äpardus jälle seis. Korraga hakkavad relvastatud mereväelased rahva müürisse teed sisse raiuma. Üks vigane naine ratastoolil viidi ilusasti ja inimsõbralikult läbi. Kuid meid oli selle juures rohkem kõrvale surutud. Uued katsed, uued asjatused, nõndaviisi ühte soodud tõuklemise seal läbi pääseda püüdmise äravates hoovõtmistes oli hommikust saanud keskpäev. Nahk leemendab, süda vasardab. Aga püüdma peab korraga Vene lennuk, pea kohal saksa Flack töötab, pauku teeb raginal varjule pole minna kuhugi. Püüame edasi Rahva peale vajumine on endiselt vägev. Laev paistab juba olevat täis, kuid ikka inimpilv pürgib edasi. Selle tagasitõrjumiseks paugutavad Saksa mereväelased isegi oma suuri püstoleid. Nende ähvardusel sunnitakse kõiki meid mahajäänuid taanduma kogu oma koliga kaiotsalt hoopis maha raudtee rööbaste vahelisele murule. Jääme sinna lõõtsutama teadmises, et laevale me ei saa. Kogu mu kuudepikkune ärasõiduõiguse taotlus on lõpuks Joosnud tühja takseerin eemal kai otsas madalasse istuvat triinat ja aju hakkab juba mahajäämist sellise mõttega lohutama. Et tolle väikese laevaga ei maksagi katsuda üle suure tee sõita jälle möödunud tunde. Päris hea on istuda Leebes päikeses kodumaa murul. Väsimus ja ükskõiksus võtab maad, kuid ei, jälle läheneme eluseltsilise ka koos mereväelastest moodustatud tõkkele. Silmame Jalmar pööli. Saame ta varrukast kinni hakata. Kaaslase sõnad liigutavad lõpuks härra püüli sedavõrd, et ta võtab muist meie pakkidest õlale ja viib meid laevale. Laev on juba kuhjaga täis ega riski selle ülemäärase koormaga merele minna. Doktor Reinhardt võtab tarvitusele kavaluse. Hüüab valjusti. Laev ei lähe mitte Rootsi, vaid Hamburgi. Tagajärg on mõjuv. Paljud astuvad laevalt maha, sest kes tahaks meeleldi minna Saksamaale mis tõenäoliselt kaotab sõja ja läheb vastu veel metsiku maile, tagala pommitamistele, näljale ja kaosele. Kõik. Kõik igatsevad Rootsi. Tee Rootsi oli mõnel mehel pikk ja käänuline niga arhitektil Hando Kasel. No see oli väga keeruline selle tõttu, et esialgu ei olnud mitte rootsieestlane, vaid me põgenesime Saksamaale. Ma ise olen sündinud Tallinnas, olin kuue ja poole aastane, kui põgenemise teekond algas, isa oli ju raadios tööl ja tema oli ka üks niisugune potentsiaalne küüditamise ohver, ta vallandati kommunistliku võimu ülevõtmisel raadiost loomulikult ja siis ta oli, lahutas kanda minu emast ainult sellepärast, et perekonda päästanud, abiellusid uuesti hiljem. Ta kolis isegi kodunt ära ja oligi küüditamise ööl tuldi talle järgi jagada, oli juba tundis, et Tallinn oli nii äreval, selles olukorras ta ei olnud kodus mitte. Pärast seda ta läks metsavennaks, oli metsas ja kui Eesti hiljem sakslaste tulekul Eesti leegion loodi siis ta oli enda elukutselt oli eesti kirjasaatjate rühmas. Tema tuli Tallinnasse just enne äraminekut, nii-öelda pani meid laeva peale perekonda laeva peal, et pääseks ta ise jäi Tallinnasse alles laevani Faterlard ja selleks siis selleaegse Kopenhaagenisse. Mis on praegu. Meie läksime, nende pere oli, mina olin kuus pool, minu õde oli kaheksa. Ja ema oli 37, vanaema oli 82 ja väikevend oli viiekuune, nii et niisugune alise pere laevasõit läks suhteliselt hästi, sellepärast ainult üks kord oli üks lennuk, kes tulistas meid, aga ma ei tea, millegipärast ta pihta ei saanud. Aga siis sattusime täieliku möllu sisse ja meie põgenemise retk läks siis kottenhoffeanistallapolele läbi. Praeguse Poola, Tšehhi Austria sihiks oli, et saada Šveitsi, aga me enne ei teadnud, aga kui me oleme potentsi ääres alles siis me nägime Šveits Linda piirid täielikult sulgenud ju, kedagi ei lastud sisse. Nii et kogu aeg oli pommitamised, need jäävad, niisugused asjad jäävad meelde ka kuueaastasele. Milline oli tee Rootsi ühel väikesel tüdrukul, kes 1944. aastal oli vaid kuueaastane ja nimeks kiusastrof. Hiljem muutus perekonnanimi Valmeteks. Meie olime vanavanemate juures, Otepääl, elasime aga siis, kui 44. aastal kõik need suured segadused tulid ja siis ema tõime Tallinnasse, ema ja isa elasid Tallinnas ja ühel heal päeval siis hüppasime viimase rongi peale, mis läks Haapsalusse ja see oli meie, elasime Tehnika tänaval ja rong läheb ja sealt mööda rongirööpad ja et me ei läinudki jaama, aga rong oli jäänud seisma ja meie läksime neljakesi rongile peale. Isa tõstis minu sihukese see kasti sisse, ruumi ei olnud rongis ja rong hakkas liikuma ja siis me olime otsustanud nii et ema on Marega minu õega ja isa on siis nagu minuga, juhul kui midagi juhtub, et noh, lahku läheme ja siis tõmmati Pika Hermanni otsa eestilikku. Justkui me veel seal seisma Tallinnas ja paljud inimesed hüppasid rongilt maha, et neid on siis Eesti jälle saab vabaks ja sellega oli meil siis natu rohkem ruumi rongis. Me sõitsime Haapsalusse, sealt sattusime, mina ei tea ju midagi muud, kui noh, minu mälestused on nii, et me sõitsime ühe väikse saare peale laiu pääle Hanikatsi laid ja seal oli alguses palju rahvast ja ei saanud sealt edasi, eks ole. Ja juba see noh, rinne tuli nii lähedale, kõik inimesed kadusid ühel heal ööl ära ja meie magasime seal mingis heinageenis. Ja mina mäletan, kui olime väljas, lennukid lendasid üle, mina leidsin, see oli nii põnev. Aga ema ja isa kärts seda tunneb, kui vanemad kardavad, mina mängisin, ma ei saanud millegist aru. Ja siis siis tuli üks kiirpaat. Ja seal peal oli üks mees, keda ema tundis, nad olid ülikoolis koos õppinud ja see oli kiirpaat, mis oli Rootsist saadetud. Et otsida tähtsamaid tegelasi, saarte peal valitsuse tegelasi ja poliitika, inimesi ja teadlasi. Ja, aga nad ei leidnud neid siin juba nad olid juba noh, teistmoodi kuidagi põgenenud või ei saanud nii, ranna äärde. Seal oli, aga Maandi oli peale selles paadis juba ja siis meie võisime kaasa sõita. Ühe Tiiuga, teised ju ka abielus, tore mees, tema pidas loengut just põgenemine üle Läänemere, sest temal ei hakanud seda uurima oma proua auks nagu. Ja siis ma nüüd ma tean, et need kiirpaadid, need oli kaks tükki, need olid Ameerika rahadega kuidagimoodi teele pandud, niimoodi päästa just teatud tegelasi ja siis meie tulime kuues paaditäis ja siis me sattusime Rootsis saarestik Stockholmi saarestik on ju nii ilus, nüüd ma tean, eks ole, ühe väikse kaljusaare peale ja seal oli siis Rootsi sõjavägi, need võtsid meid siis oma paati ja viisid natukene mandri poole ühe teisele saarele. Ja seal me saime sooja kakaod juua ja mingist imeliku leiba. Mis ma olin. Ei, ei, see ei olnud see kõva näkileib, see oli niisugune pehme, mitte esse eesti leiva moodi, magus ka veel peale kõige muu ja selle peale oli mingi vorst, aga maitses väga hästi. Kas siis olid need lotot, kes võtsid vastu, tõid? Jah, jah. Ja siis, kui me juba linna toodi, siis kõigepealt sattusime mingisugusesse sauna, kus siis kõik riided seljast ära, juuksed kammeti läbi ja täisid ei ole ja mingi aurusaun oli, et väga imelik ja arsti kontroll oli ja igaüks sai pool liitrit piima juua. Siis sattusime põgeniku laagrisse pooleks aastaks, see oli üks koolimaja võimla ja seal siis olid meil ema ja Mare ja mina kolmekesi olime, isa oli pandud teise kohta, et isa ei ole meiega koos, kauase laagriaeg kestis vähemalt pool aastat, mina arvan, et oli kauemgi, me tulime septembris jõuluks Me elasime ühe pere juures kodus. Seal läheduses elasime nagu Rootsi lipp. Jõulud olid meil Rootsi moodi, pühitsesime siis. Ja kunagi veebruaris, võib-olla hakkasid ema ja isa käima arhiivi tööl juba. Elsa ulbrinder palkamist. Raatsam kõlboseerinal haabas Lotte tähtedena käenzenid Stockholmis välgassestriduaalins. Me mine plokkerson. Stock laaneroopa, kepp, käsranketi täitsa. Arvutil olla bla. Tuuner, ellur, pelmans Lüüta, uis tuules kaugemas meelar. Taaneuroopakse kässar Life'i Charlie läks ta särliks lappisi Hiina millel oli Merel juhtus nii mõndagi. Sassis olid inimestevahelised suhted, kardeti ja kahtlustati. Kirjanik Liidia Tuulsem. Põgenes Haapsalust Stockholmi 30. augustil 1944. Laeva nimi oli Juhan. Läbielatu põhjal on ta kirjutanud jutustuse laeva varagast. See oli otsustaval 1944. aasta sügisel ootas Liina pääsemisvõimalust, nagu paljud teisedki. Ühel augusti lõpupäeval see sündiski. Mille koos väikese pojaga laevale tungles. Liinal oli seljas õhuke suvekleit ja selle peal tumesinine kampsun. Tal oli ühes käes vormitu kott. Teise käega talutas ta oma poega, kes ise kandis oma väikest kollast kohvrit, kuhu ta oli päästad oma mängukaru ja paar sõjaaegset lelu. Laevale tulles oli tagant peale sõitev hobusekoorem purustanud liina puust kohvri. Seda oli väga vähe, mida liina suures segaduses oli suutnud maast kotti korjata. Nüüdistus liina pojaga laeval, selle pambu otsas jahutas ärasõitu. Reisijad, kes polnud põgenikud, tõstsid kohvreid, tünne ja isegi mööblit. Laeva inimesi tuli alatasa juurde. Ettenägelikumat olid juba alguses nori kohad laeva külgedel konksude abil omaks tunnistanud. Liina oli palitu laevale tulles mingi raudkonksu otsa riputanud, hakkas soe ja ta vabastas ennast kui kampsunit. Inimesed istusid sõnatult, jaotasid kõik ära sõita. Aeg venis ja venis. Kliina, muidu nii uudistav pilk oli ükskõikne. Isegi tants. See kõik, mis sündis, oli küll ehk pääsemine hirmutavast ohust, kuid kuid võib-olla võib-olla oli see jumalagajätt alatiseks. Võis olla ehk juba hiline, pealenõuna hakkas jahe ja Liina otsis pojale midagi soojemat selga. Ta sirutas käe kampsuni järele. Imelik, see nihkunud paigast. Ligemal vaatlusel nägi Liinat tema lähedal istuv keskealine proua hoidis kampsunis kramplikult kinni. Ärge püüdke see minu kampsun, käratas proua. Kuidas siis? See pidi olema mingi eksitus või arusaamatus. Liina hakkas ehmunult oma omandiõigust selgitama. Ärge seletage midagi, et see teil enne seljas oli, igaüks näeb, et seal meeste kampsun kinnitas proua. Jah, just meeste kampsuniga ta laevale tuligi, ütles Liina. Aga juba panitaan kampsuni korralikult kokku ja asetas oma asjade juurde. Jäi rahulikult istuma ja valvama oma kohvreid. Liina pani maanteelt üles korjatud teki pojale ümber. Aegamööda rahunes vargaks tembeldatud tunne. Kui kõik main oli maha jäänud, vajalikud esemed hobuse tallata olnud, siis tundus kampsuni puudumine ime. Väiksena. Varsti tulid tuttavad pakkuma Liinale magamiskohta endi kõrval puust laval. Ometigi hakkas laev liikuma. Tuli valmistada ööks. Liina tegi pojale mingi aseme ja läks palitute järele. Et oleks midagi peale võtta. Sama konksu otsa olid ka paljud teised oma üleriided riputanud. Oli juba hämardunud ja leidmisega oli tükk tegu. Korraga kuuldus tuttavlikku kalkuid hädaldab, hüüa. Võtke varas kinni, laeva num, varas. Liina seletus kutsus esile ägeda sõna valingu. Proua sõnad otse voolasid. Liina nuttis ja ütles enda kaitseks vastu. Inimesed vahtisid uudishimulikult varast, sest mispärast ta nuttis, kui tal õigus oli. Kõik oli Liinale korraga ükskõik kas üldse jõuda mingisse randa või mitte. Oli ka nii lõpmata, ükskõik, kas peetakse laevavargaks või mitte. Laevakere hakkas aegamööda inimestest ja pakkide koormust tühjenema. Üle põranda trepi poole sammudes märkas Liina, et otse ees tolmusele räpasel põrandal vedeles sinine kampsun. Liina testis selle maast nägu ülima Ja nüüd kõneleb. Tarise meil oli õnne, kuna minu abikaasa oli varem Rootsis olnud ja oli siin teadlastega suhelnud. Ja siis juhtus nii, et riigi antikvaar Siigur küürman esitas ühe soovi. Samal ajal veeti nüüd eestirootslasi juba laeva Juhaniga, mitu mitu laevatäit oli juba siia tulnud ja viiks viimane laev pidi tulema nüüd Augusti lõpul ja vigurküünal avaldas soovi, et 10 Eesti teadlast võivad tulla ka koos eesti rootslasega sõita selle suure laeva Johaniga siia. Ja kui me seda teada saime, siis me olime väga rõõmsad. Me olime ootanu ühte paati, et paadivõimalus oleks üle tulla. Olime oma kodu juba maha jätnud. Aga siis me olime rõõmsad selle üle, et me esimesele laevaga tulla. Ja niiviisi sõitsimegi siis augusti lõpul kuus eestirootslastega Rootsi. Aga see oli üks väga raske sõit, oli midagi, kolm ööd-päeva olime teel ja minu mees oli ju, ei olnud veel 40 aastane, teda ei olnud ju luba, tema oli kusagil punkris, laevapunkris oli, pidi olema, sebisid sakslane enne laevad ärasõitu kontrollis, et kas ikka kõik on korras ja mina olin siis laeval oma väikese poja Taneliga, kes oli siis ei olnud veel viieaastane. Täna on ju talong teenindan, rootslased kuulasid aga usinasti raadiost uudiseid ja teateid sõjategevusest. Ja loomulikult laulis raadios ka Alice pamis. Ja veel ventaarne pehme, aga ringi ja ei. Ja viga? Ei voolanud padi ja. Stockholmi floora kvartali joogikohtades kohvikus kosmopoliit käis aga luuletaja Nils Farliim kirjutas oma leierkastivärsse, kirjutas vaestest ja rikastest päästearmeest ja piiblikeelest, mida hiljem on tõlkinud Arno Vihalemm. Rootsis elanud eesti kirjanik ja kunstnik. Rinnalasteni epolemu preestrirüü, aga naid. Olen vana seadusemees, on kirjas, kes maha lööb pagalaid, see armas on issanda ees. Ja küllap pollaotus suur sinine tema helduse hiilgust täis. Kuid ei kõrdki jää kasvama niini vees, kui kohtumõistmine käib. Kus trahvi ingel lööb tiivaga, seal kivi ei kivile jää. Kõik rohi kaetakse liivaga ja päike on külmem kui jää. Jah, tõesti, veel hullem kui Ulter vits Jehoova kärgib ja neab. Rinnalasteni ulatub tema vits, kui need tema käsku ei pea. Ja nüüd me läheme Arno Vihalemma tõlgetelt üle tema hea sõbra Arno Mägi juurde, kelle lahkes kodus on lindistatud järgnev jutuajamine. Kuhu sina oma perega saabusid, millisesse laagrisse? See oli suviti suvitajate koht väikesed majakesed, 18. sajandil ehitatud ümberringi ja keskel söögisaal ja kõik niisugused kohad seal võis olla umbes sadakond eestlast oli seal perekondade kaupa. Kas see meeleolu oli siis juba natukene parem, kas oli või oli kadunud see viimne, see, see usk, lootus ja armastus? No ja vat ma ei oska ütelda enamikku kohta, sest me tulime nagu teistest oludest aasta otsa ära olnud Eestist ja meil oli juba nagu harjunud selle olukorraga. Nii et ma ei oska tõesti eest välja ei paistnud mingisugust niisugust suurt suurt muret või leina vaid vastupidi rõõm oli inimestele, et nad ära pääsesid. Oma kõige lähemate perekonnaliikmetega. Mis sai lastest, kas organiseeriti nendele juba ka koole, lasteaedu? Seal oli nii hästi, kool, lasteaed, seal olid mõned kooliõpetajad olid sinna sattunud ja siis oli lasteaeda, oli vähem, igaüks hoidis oma lapsi ise väikseid. Kui kaua seal laagris tuli olla ja mis sai pärast edasi? Me olime seal laagris umbes kolm kuud, siis abikaasa saadeti laagriarstiks ühte teisse laagrisse, mis oli palju viletsam. Suured barakid olid oma pandud vene sõjavangid, kes olid sakslaste käest Norras sattunud. Ja siis saad Venemaale tagasi, nii et see oli oli väga vilets laager, seal oli halb toit ja seal tekkisid konfliktid lätlastega, lätlasi palju, nii et seal laagri lõpuks likvideeriti ära, sest sattusime kolmandasse. Ja see oli päris korralik laager, mis konfliktid lätlastega olid algtoit ja halb halb kohtlemine üldse, nii väga kohtlemine, aga ennekõike altarit ja halvad soojendamise olnud pik parace keskel oli ahi ja kahel pool otsas oli küll. Kogu see seltskond oli tegelikult juhuslik, vaevalt, et oli nii et et kõik kirjanikud said kokku ja, ja, ja kõik näitlejad. Nad tegid ühe laagri siin kuskil seal Sigtuna ligidal või kuskil üks niisugune haritlaste laager, kus oli kirjanikke ja, ja näitlejad ja kõike, aga muidu oli täiesti juhuslik. Nicolaus kõige sattus. Ja millal need esimesed, ütleme, koolid ja laulukoorid ja üldse seltsi tegevus, millal see hakkas kohe laagris? Nüüd hakkas kohe laagris, hakkas otsekohe algusest peale, niipea me tulime natuke hiljem, teised olid juba seal üks nädal aega olnud, need kõik juba käis. Olid need siis segakoorid, naiskoorid. Mis segakoor segakoor, mõlemad olid ka ja muidugi naisi. Rohkem kui mehi. Elu ei jäänud seisma ka põgenikelaagrites. Eestlaskond Rootsis ei jäänud kohvrite otsa istuma. Tema töökohti õpiti keelt, moodustati organisatsioone, milline oli eestlaste edasine käekäik Rootsis? Sellest järgmises saates. Tänase saate tegid Külliki Valdma ja Heidi Sarapu tekste, lugesid luulevara ja Indrek Sarapu vaariuse teatrist. Täname koostöö eest Rootsi suursaatkonda ja Rootsi instituuti.