Tere tulemast kuulama järjekordset saadet, sarjas lood ja laulud. Meil on väga hea meel tervitada stuudios Maarjat saatejuhiks Maian Kärmas ja reastame tänases saates jällegi need lood, mis just Maarja jaoks on need kõige armsamad enesesenise muusikutee jooksul. Veel kord, tere tulemast ja tore, et saatesse tulnud tere ja aitäh kutsumast. Panime asjad natuke perspektiivi ka, üritame kokku võtta sinu senise karjääri lühidalt, et tegelikult plaat sul päris palju tänaseks ilmunud seitse-kaheksa tükki. Kui mina peast ausalt öeldes ei teagi, mitu plaati mul ilmunud on, ma arvan, et kusagil seal seitsme kandis võib kindlasti neid olla ja see oleks tänaseks saateks ette valmistades üks küsimus, mis kogu aeg terendas, mul kuklas oli, oli see, et et tegelikult väga paljud asjad juhtusid sinuga juba siis, kui olid väga noor, ma ei räägi ainult õnneseenest, kui see nelja-aastaselt, eks ole. Tegid oma esimese nii-öelda teletähelennu, aga, aga tegelikult Eurovisiooni laval olid seal juba siis, kui olid 15 ja, ja enne seda juba osalesid kõik need laulukonkursid, mis sinna sind tüürisid. Et kuidas on õnnestunud, et sa nii kuidagi sirgeselgselt ja tundub, et nii nagu justkui nagu vaevatulti värvitud väärikalt oled, sa olid kõik läbi tulnud. Ega ju mingit kindlat valemitega nippe ei ole, ma arvan, mul on elus palju õnne olnud. Ma arvan, et, et, et väga palju on elus juhuseid ja see on tõesti, ma ise olen ka mõelnud, et väga väga suur ja mõnes mõttes ka eriline asi, et ma tõepoolest muusika juurde jäänud olen, et, et ma olen väga pikalt laulnud, pikk karjäär on tegelikult selja taga ja ikka veel armastan ma muusikat üle kõige ja ja isegi kui ma vahepeal ka tegin laaneminnes õppima õigusteadust pärast keskkooli, et siis ikkagi lõpuks ma olen ikka jäänud muusika juurde ja ma tunnen, et see on see, mida ma tahan teha ja järelikult on õige asi. Hakkame siis noppima neid lugusid, mis võib-olla sinule on kõige-kõige armsamad senise karjääri jooksul alustaksingi sellisest laulust nagu õnneseenelugu, mis, mis paljudele on meelde jäänud hoolimata sellest, et aasta oli vist umbes 85, kui ma selle salvestasin koos Jaanus Nõgisto, keda ma tol ajal väga kartsin. Aga need, mõned aastad tagasi kutsus Jaan Tätte mind oma tuurile kaasa ja palusid mu uuesti seda lugu seal esitaks, nii et mul oli väga pikk paus selle looga sisse jäänud. Aga isegi praegu, nüüd jah, ma näen seda mõnel korral laulnud ja ja see lugu on väga olulise tähtsusega, et tegelikult seal, et sealt see kõik algas tänu võimalusele neid hiljem vaadata videolindilt, et ma olen vaadanud õnneseenefilmi pärast ja, ja ega ma tegelikult ju sellest ajast nii palju väga midagi ei mäleta, et ma mäletan seda, et minu jaoks see kõik oli väga tähtis ja oluline, et justkui selline samm täiskasvanute maailma. Et kui keegi ütles, et nüüd nii nüüd hakkavad laulma, et siis ma mõtlesin, et see nüüd ongi minu tähtsaim ülesanne nüüd laulda nii hästi, kui ma suudan ja ja ma mäletan, Ave umbes, kuidas ta alati näitas, et ikka suunurgad ülespoole ja naeratada jääd. Kõik need väikesed asjad, mis minu jaoks tegelikult tundusid väga olulised ja ma võtsin väga tõsiselt seda laulmist ja seoses Jaanus Nõgisto ka ja ma mäletan, et ma tegelikult natuke pelgasin teda ja siis ja sealt videost on ka näha hiljem, kuidas ta pakkus mulle ühe väikese käbi eestlasele väga ääri-veeri julgesin oma näppude vahele võtta. Et sellised momendid on jah jäänud meelde, aga, aga tegelikult on väga-väga kihvt seda praegu veel isegi vaadata niimoodi neid vanu vanu videosid. Kuivõrd see tegelikult juba siis sellise pisikese nelja-aastase tüdrukuna teadsid, et sina tahad lavale, sina tahad lauljaks saada ja et et see on kuidagi midagi ilusat ja ahvatlevat. Ise ma ausalt öeldes ei mäleta seda, mulle on öeldud küll hiljem, et ma annan intervjuud, on öelnud, et jah, ma tahan saada lauljaks, kui ma olin veel väga väike. Aga ma ei, ma ei oska jah praegu hinnata, et kui teadlik valik tegelikult oli, et minu arust kõik lihtsalt ongi juhuste kokkulangevus. Mul on väga palju õnne elus olnud, et pakkumised ongi tulnud minuni, et ma ei ole otseselt käinud ukselt uksele koputamas ja palumas erinevaid võimalusi, tõesti, need võimalused on minuni tulnud, et võib-olla mis on olnud, et ma olen valida osanud, et paljudest asjadest võib-olla loobunud ja ikkagi lähtunud lähtunud sellest, et võtnud vastu need asjad, mida ma tõesti olen väga tahtnud teha. Sest selles valguses panebki mind mõtlema kõik need sajad ja sajad ja sajad noored inimesed, kes unistavad tegelikult sellest karjäärist seisavad kas või superstaari saate, eks ole. Voorudes teie uste taga, seal käivad ees laulmas sina žürii istud, eks ju. Et oi, see oleks julenudki sellist kadalippu läbi võtta, tundub meeletu. Mulle. Ma mäletan seda, et tegelikult pida väiksem olin, seda vähem hirmu minus oli ja, ja tegelikult sellised tõelised närvesöövad esinemised ongi tulnud hoopis hilisemas etapis. Aga jah, kui ma meenutan näiteks Eurovisiooni lauluvõistlust, et aastal 96, et seal ikka hääl mul korralikult värises, aga kuigi mul on alati selline mingi lavajulgus on minus sees olnud, et mulle meeldinud esineda ja emand rääkinud, kui me sõitsime maale Peedule rongiga, et siis ma ikka rongis olin seal päris palju neid tädisid tüüdanud oma laulmisega ikka tahtsin kõigile esineda ja laulda ja ma mäletan, et sõbrannadega ka väiksena korraldasime suvilasse tähendusi ja müüsime nalja, pileteid sinna, et pere tuleks justkui kontserdile ja valmistasime ette seal erinevad tantsukavad ja et selline esinemispisik on minu sees alati olnud. Aga seda jah, jälle, ma ei, ma ei oska ütelda, kui, kui mul ei oleks muud valikut olnud, võib-olla tõesti oleks proovinud ka superstaari saatesse minna. Täiesti võimalik, et ma ei oleks üldse seda kollast kaarti seal saanudki, et, et see, see kõik on jälle nii juhustasi, milline lugu valitakse, kas sa jääd silma, kes on enne sind, kes tuleb pärast sind, et kas on olnud enne siin näiteks 10 väga kehva lauljate, sa paistad selle võrra paremini silma või on just enne sind olnud keegi nii super, et kõik järgmised viis tunduvad jälle täitsa kahvatud, et noh, seal on jälle tegelikult, et mulle selline muusikas võistlemine loomu poolest ei istu, et muusika on ju nii-nii, selline reaktiivne ja suhteline, et kellele, mis, et et seal on seda eba ebaõiglust on tegelikult liiga palju, et selles mõttes mulle meeldib sport, kus saab mõõta minuteid, sekundeid, meetreid, sentimeetreid, muusikaajad. Tegelikult mulle selline võistlemine nii palju ei meeldi ja, ja selge see, et ka superstaarisaade tegelikult siin ikkagi saate tootmine, et, et see, kui palju lauljad seda kõike enda kasuks ära oskavad kasutada, et, et see on juba lauljatest endast kinni. Võtame ette järgmise loo. Järgmiseks ma valisin sellise loo eurovisioonist on meil juttu ka olnud, et kaelakee hääl on, on kindlasti laul, mis mis minus alati tekitab väga erilisi mälestusi. Ma olen väga õnnelik, et mul just Ivo Linnaga õnnestus sinna koos minna, et Ivost oli nii suur tugi. Ma mäletan, et kui Priit Pajusaar seda lugu pakkus, tegelikult ta ju kõigepealt oli pakkunud seda Evelin saamelile üldse, aga Evelin loobus, temal oli üks teine projekt, nii et jällegi täiesti ju juhus ja õnn, et niimoodi kõik see läks, et öeldaksegi, et ühe, ühe õnnetus võib olla teise õnn ja ma ei mäletagi täpselt, et evelini muud alternatiivid seal oli, ta vist läks Jaapanisse. Aga, aga jah, rääkides kaela käälest, et sel hetkel minu elus muutus väga palju sain rahvusvahelise plaadilepingu ja, ja sellest hetkest ma justkui tegin sammukese täiskasvanute maailma, et, et võib-olla need eelmised tegemised olidki rohkem sellised lastesaated laulu karussellis, et aga, aga sellest hetkest muutus väga palju minu elus. Mäletate seda emotsiooni, seistes seal lava peal? Kas sa jõudsid üldse midagi mõelda, mis võib-olla sind kõige rohkem hirmutas, kas seed, mingi prožektor paistis silma või see, et sa tunnetasid, et miljonid vaatavad või, või mis see võis olla? Ega ma täpselt ei mäleta, minu jaoks oli see hetk, see kolm minutit oligi nagu kolm sekundit, et kõige raskem tegelikult Eurovisiooni puhul ongi see, et sul ongi ainult üks lugu, mille jooksul endast kõik anda ja minu jaoks kindlasti oli raske see, et ma teadsingi, et väga paljud eestlased on telekate ees kõik, kõik mu sõbrad, koolikaaslased, kõik vaatavad seda hetke ja, ja ega ma täpselt aru ei saanud, et kui oli ühel hetkel see lugu oli läbi ja kõik need proovid tohutu sagimine jälle, et, et see oli minu jaoks nii erinev kogemus sellest, mida ma senine oli näinud, et ikka meie eestitelevisioon, tuttavad näod seal, Karin Nurme kiilub kõik, kes seal olid nagu omad on ümberringi. Aga siis ühel hetkel oled jah, suure lava peal, kus sajad ja sajad inimesed kõik teevad oma oma ülesandeid, täidavad nii profilt ja et siis sa oledki nagu üks selline nupukene seal kõige keskele, et et jah, see oli, see oli nii suur muutus ja see oli nii teistmoodi, et ma ainult vaatasin ja ahmisin õhku sellel ajal. Aga ikkagi, kuidas sul katus sõitma ei läinud, selle peale sõitsin nii noor. Ma arvan, et mingil hetkel ta võis ka sõita mingil määral, et, et ega ega ma jälle ma ei mäleta nagunii täpselt seda aega, ma mäletan seda, et kui ma koju jõudsin lõpuks, siis ma olin nii läbi ja, ja siis ma lihtsalt pärast vaatasingi video pealt, et, et kuidas see kõik välja, kus, et et ma arvan, et praegu, kui ma esinen laval, ma teen seda paljud teadlikumalt või noh, ma kontrollin oma närvi, oma häält tunduvalt, et paremini, et tol hetkel ikka lõpulood seal värises ja, ja noh, selline hästi suur elevus oli sees, et et ma mäletan seda veel, kuidas ju mind taheti nii täiskasvanulikkust teha, et mul oli selline range pükskostüüm, oli seljas kõik stilistid Meikari juuksurid, et et noh, aga lõpuks oli see ikkagi, tulin oma koju, oma pere juurde ja, ja ma arvan, et mis mind ka elus väga palju on aidanud, see, et meil on väga tugev pere kõigest räägime kõike, arutame, nii et ma usun, et kodusest kasvatusest oleneb ka väga palju, et ma arvan, minu jaoks väärtushinnangud on alati väga paigas olnud, et pere ja kodu on kõige tähtsam ja see, mis seal ümber on, see kas tuleb või läheb, aga pere on see, mis jääb, nii et et ma arvan jah, et tol hetkel ma sain oma oma emalt-isalt, sain väga palju toetust. Tegelikult see kaelakee hääl ei jäänud sinu viimaseks. Eurovisiooni käiguks, sa oled hiljem käinud seal veel ühe korra looga keelatud maa see teinekord, see oli vist juba sootuks teistmoodi olemine, siis sa vist olid juba rohkem teadlik ja rohkem enesekindlam seal. Jah siis kui, kui ma teist korda läksin Eurovisiooni lauluvõistlusele, et siis tõepoolest mul juba tuttav, ma arvan, et ma olin tunduvalt rahulikum, teadsin juba, mida oodata. Ja selles mõttes oli lihtsam jah, et tõesti, et see kõik ei olnud enam nii uus ja nii põnev, et võttis pea ringi käima. Aga, aga siis oli minu jaoks teine nüanss, et, et olid juba brüsseli plaadifirma inimesed minu ümber juba hakati minust kujundama staari. Kõigil oli oma oma nägemus, milline ma olema peaks, aga ei olnud sellist ühte kindlat veendunud suunda, nii et ma olengi valinud siia lugude hulka laulufesti lain mis tähistab seda, kui ma hakkasin rootslastega muusikat tegema ja see oli päris naljakas periood, et siis tõesti me tegime sellele samale loole kolm erinevat videot kõikides viljades, ma nägin täiesti totaalselt erinev välja, jälle erinevad stilistid, saagisid, mõtlesid, et ma võiks olla kas mingisugune selline poolenisti vampline seal kusagil vees, roomasin jääkülmas vees viieni hommikul ja tohutu sinine silmameik oli ja noh, tõesti valin ikka hoopis teistsugune, mis ma igapäevaselt olin ja mulle see oli kõik väga põnev muidugi vaadata, et noh, tehke siis katsetage, et teete, mis te teete, et mina läksin nagu asjaga kaasa nagu sellist mõtet ei olnud, et ärge nüüd Zoltige mind, et mina olen mina ja, ja mul on ka mingi visioon, et sul seda probleemi olnud ei olnud, sest mul tegelikult endal ei olnudki mingisugust visiooni, et mul ongi nii kahju ühtepidi, et ma olin nii noor, kui ma kõik need võimalused endale sain, kui täiesti plaadifirmadel oli tol ajal väga palju raha, tehtigi väga suure eelarvega videosid ma lindistasin tipp-produtsentidega, ma arvan, umbes peaaegu 30 demo ja siis lõpuks jälle, et millised siis lähevad plaadile, millised ei lähe. Et mina nagu pigem lootsingi, et see teadmine tulebki see plaadifirma poolt, aga lõpuks ma sain aru, et ega nad ise ka täpselt ei teadnud, mida minuga peale hakata. Nii et selline suur katsetamise aeg oli. Aga kellel oli väga kindel visioon olidjaapanlased, nii et jaapani turul mul läks tol ajal väga hästi, neil oli täpselt teada, milline meik, millised riided, no see kõik oli ka väga kummaline mul jälgida, kuigi praegu ma vaatan tagantjärele, et tõesti need on kihvtid, pillid on kunstiliselt väga ilusad, väga selline lihtne tagasihoidlik meik. Aga samas on väga lahe ka praegu vaadata, et kui ma vaatangi tagantjärele, et võrdle näiteks selle Euroopas taheti mind teha selliseks vanemaks prouaks sihuke tohutu tugev. Ja et justkui nagu varjati seda minu noorust, siis Jaapanis just toodi seda esile. Ja see aeg jah, kui ma univerisseli ardist olin, see oli täiesti pöörane minu jaoks, et samal ajal oli keskkoolis vaja käia. Aga pikatuurid viisid mind Lõuna-Ameerikasse, nii et kusagil viis nädalat järjest, et kolm-neli päeva ühes ühes linnas ja ja nii ma sain jah, terve aasia praegu läbi sõidetud ja Lõuna-Ameerika ja ja see aeg jälle, et see oli hästi põnev. Aga mul ongi väga kahju, et mul ei olnud sellist Eesti tiimi või oma eesti inimestelt, kellega seda kõike jagada ja kes oskaks head nõu anda. Christian Line on see lugu, mida me kuulame, hakkame selle salvestamisestele sünnist, mäletad ka midagi? Mäletan seda aega päris hästi, et, et kui ma esimest korda nägin Rootsi stuudioid, mis oli juba siis maailma täiesti tipptase ja ja tol ajal, Me suhtlesime koiduga tihedalt ka Koit käis seal paar korda kaasas ja, ja tema oli rohkem teadlik, et millised stuudiot peaksid olema ja tema vaatskaatika täitsa uskumatu, et tegelikult ainult tunniajane lennusõit Tallinnast Stockholmi. Aga, aga see jah, et mis tehnilised võimalused ja mis oskuse neil seal juba tol ajal olid, et sellest on ka tükk aega. Kuidas aga, aga praegu on jah, tõesti hästi põnev, et muusikaliselt ma puutusin kokku väga-väga kihvtide inimestega, aga siis oli ka jälle mina ainult jälgisin, vaatasin, et ega mul endal sellist teadmist ei olnud ju midagi, ma enda ideid peale ei julgenud, väga surudagijad hiljem küll mõne aasta pärast naga koos kirjutasime seal lugusid. Aga jääd festi, naine oli nii, et kõik oli juba Heade Rootsi produtsentide poolt valmis tehtud, mina läksin stuudiosse ja laulsin nii hästi, kui suutsin. Mulle väga meeldis see lugu. Aga jah, et, et väga palju kontrolli oli just siis plaadifirma nende produtsentide kätes. Loodialaenud saade jätkub ikka külas, Maarja-Liis Ilus ja rääkisime põhjalikult sinu Rootsi-perioodist ja esimesest sealsest linnukest tröösti lain. Mainisite seda, et, et seal väga paljud asjad olid sulle ju ka tegelikult ette ära kirjutatud ja tehtud siin oleksid stuudiosse laulsite lörtsite iseasi. Valmis. Aga ma tean. Tuled ju võimeline ka ise kirjutama lugusid, et kuidagi see tasakaal ikkagi on läinud sinna suunda, et väga palju võtad teiste lugusid, miks sa ise rohkem ei kirjuta? Ma kirjutan tegelikult lugusid küll, aga mul jäävad nad pooleli, ma ei ole leidnud eestist sellist piisavalt head klappi appi kellelegi sellise stuudiomehega koos nokitseda lugusid, et tavaliselt ma olen nii, et mul tuleb salme refrään ja siis tundub, et kõik on nagu, justkui on öeldud, et tead, ma jään kusagile toppama, eks ma tüdinen sellest loost ja siis nii ta läheb. Et ilmselt jälle, et see ongi, ma lähen lihtsamat vastupanu teed läinud, et väga tore koostöö, mis mul on Rein Rannapiga näiteks. Et, et mul on ikka hea, kui on, materjal on ees ja siis ma hakkan seda hoolimata on midagi, millest lähtuda. Aga noh, mõned katsetused, ma olen teinud muusikaliselt ise kirjutades ka, aga ma täiesti tajun, et näiteks tekstidega mul on probleem, et mul lihtsalt ei ole seda soont, et aeg-ajalt jälle mingisuguseid välgatusi tulevad. Ja isegi mõned tekstid olen teistele kirjutanud, aga aga üldiselt jah, et see tekstide kirjutamine on nii, et ma ootan mingisugust sähvatust kusagilt, kui tuleb, siis tuleb, et ma teadlikult ei tegele sellega, et me istume maha ja nüüd hakkan teksti kirjutada. Ja sellepärast ka ma arvan, neid ei ole liiga palju, et tegelikult peaks võtma selle aja ja harjutamine teeb meistriks, et ma õppisin bostonis, kus isegi oli selline kursus nagu levik railing ja see oli väga põnev. Aga, aga mul lihtsalt oli see piir ees, et see oli inglise keeles kursus ja kui öeldi, et nüüd sa pead terve luuletuse tennispallist kirjutama ja seda kirjeldama igasuguseid nüansse, siis inglise keeles mul ei ole seda sõnavara, et et kuidas hakata ühte luuletust Tennis Valleys kirjutama, et mis seal kõik võiks olla need nüansid, et et jah, et see, see asi on mul soiku jäänud. Võtame järgmise pala ja mis sa välja noppida oma muusikuteelt, ma meenutaks neid, neid aegumist, selle, minu elus olid, olid väga teistsuguseid, see oli selline üsna lühike ja intensiivne periood, kui ma tegin raul ringiga tantsumuusikat ja, ja sellest ajast. Samas on mul jäänud ka praeguseks repertuaari üks väga armas lugu mida soovitas mul laulma hakata uuesti Koit, kes ühel kontserdil ütles, et kuule, aga miks me seda kohtumise laulu ei laula, et tal oli see väga hästi meeles. Ja, ja tõesti, koidule leiguse saatis seda klaveriga ja toimis väga hästi, mina arvasin, et just, et tantsumuusikaperiood, et see on olnud, see jääb kusagile minevikku ja neid lugusid ei anna niimoodi ühe pilli saatel esitada, aga praegu näiteks Peeter Rebasega ka päris tihti, kui me esineme ikka see lugu on repertuaaris, et kohtumise laul on tõesti selline. Selline, mis ühtepidi võtab kokku selle tantsumuusika aja. Aga tegelikult see lugu on jah jäänud ja ka viimase plaadi peal on täiesti olemas. Et mingi mingi jälle olulisus ikkagi sellest ajast ka tuleb, kuigi oli aegu, kui ma mõtlesin, et see tõesti vajub täiesti unustuste hõlma see tantsumuusikaperiood, et kas sa pigem nagu tahaksid seda unustada või, või oli see tore ka, siis ma mõtlen, et jah, et sellest kohtumisest on viimase plaadi kuldse põllu peal on oma versioon, aga aasta võib-olla 96, millal see sinu esimene plaat ilmus, eks ju et, et siis oli ka hoopis teist nägu ja teist tegu maarja ja see oli väga põnev periood, sa pidid ikka ma ei tea ka lausa pidudel esinemas ja jällegi olid. Ja ma olin täiesti, ma olin kiimani liiga noor ja et üldse ööklubides laulda, aga ometi kuidagi see õnnestus sängis Eesti eripära, et kuidagi ikka saab ümber nurga ja, ja nii ma esinesin testija no igal nädalavahetusel vähemalt kaks esinemist. Ema ootas akna peal, et millal tütrekene koju jõuavad, esmaspäeval kooli minna ja käisime täiesti eesti eri otsadest ööklubides. Niimoodi viis-kuus hommikul alles jõudsime koju ja ja noh, ma ei, ma ei saa öelda ega unustada seda perioodi kindlasti ei taha, et loomulikult on asju, mida ma võib-olla teeks teisiti praegu, aga mida näiteks noh, kõik see muusikalises mõttes üldse ma ise ju noh, kõik need riided, mida ma praegu vaatan, et noh, kui ma vaatan selliseid päris lapsepõlve meenutusi, no siis on armas, et no ongi väike laps, mis tal ikka seljas on, aga see oli selline nii-öelda, me tahtsime ikkagi ägedad beibed olla sellised ketsid, millel olid kontsad all ja ja ikka oli vaja täpselt õiged sukapüksid jalga saada, et õige see läige oleks mingid sellised hoopis naljakad nüansid jälle, et mida praegu teeks teistmoodi, aga noh, pigem on jälle huvitav seda perioodi ja ma arvan, et et karjäärimatesse andis jälle mulle tohutu kogemuse, et ma nägin ju igasugust seltskonda küll sellised napsused noored, kes tahtsid lavale ronida, jaurama ja kuidagi ma pidin ka nendega hakkama saama, et et see tõesti andis mulle sellise jälle väga hea lava lavakooli. Et muusikalises mõttes tõesti selle plaadi tegemine oli nii et Raul Rink oli kõik praktiliselt valmis teinud, ma annan stuudios mulle ühe looga, no ma ei tea, võib-olla kaks korda laulsin otsast lõpuni ära ja oligi tehtud ja purgis ja sinna ta jäi, et praegu stuudios ju tükk aega mässanud, seal laulad niimoodi vahel lõigates isegi fraasi kaupa, et oh, siin on hea emotsioon praegu sees ta selline noh, tööprotsess on hoopis teistsugune. Aga siis ei olnudki nagu eesmärk, kuigi sammas tollel ajal jälle plaate ja kassette müüdi tunduvalt rohkem kui praegu neid müüakse, samas jälle mulle tundub, et need sündisid palju lihtsama vaevaga. Need olid ka sellised ajad, meil, ma tunnistan, maisiga, klõpsutasin nende lugude saatel siis, kui neid raadiost tulid, need olid väga-väga haaravad ja see oligi selline periood, kus selline muusika oligi sihuke laiatarbemuusika, mida väga palju toodeti, aga milline on olnud võib-olla selline projekt, mis ütleme nii, et on sinu hinge paelasid kõige rohkem köitnud või, või mis on sinu selline südameprojekt olnud tõesti? No Rein Rannap on, on selline selline helilooja ja inimene, kellest kellest ma ei saa üle ega ümber, kui ma mõtlen oma karjäärile ja temaga plaati teha. Periood oli minu jaoks hästi emotsionaalne, see oli kõige keerulisem plaat, millega ma tõesti ei ole niimoodi vaeva näinud, et vahel ma läksin pisarate stuudiosse ja mulle tundus, et ma ei oska või ma ei tea, et kuidas seda laulma peaksid. Rein on ju ise hästi selline ekspressiivne ta laulda püüdle väga tihti, et kuidas need asjad peaksid kõlama. Ja noh, vahel tal on ka selliseid veidi hullu meelsed need ideed, et siis mulle tunduski, et ei, ei, et, et praegu üldse ei lähe, nii et seal oli jah, selline plaat, millega tõesti no seda kaks näiteks täieliku äärmuste sammas ja tantsumuusika plaadid, kuidas saab plaati salvestada ja Rein Rannapiga sümfooniaorkestriga plaat, et kuidas, kuidas see tööprotsess on lihtsalt nii erinev. Ja loomulikult ka Reinu looming, see on väga nõudlik lauljale. Need tekstid on, on sellised, et et neid ei saa niisama lihtsalt mõeldes nendele sõnadele laulda, et, et see oli jah, see oli minu jaoks suudlus läbi jäätunud klaasi plaadi salvestamine, et, et see oli selline hästi hästi emotsionaalne etapp, et see lõpuks, kui ta, kui ta valmis sai, siis ma mäletan, et ma isegi, ma ei tahtnud seda plaati tükk aega kuulata, et et see oli hästi intensiivne salvestamisperiood, aga jällegi, et ma olen väga uhke selle üle, ma olen väga tänulik oma isale, kes juba väga ammu hakkas rääkima, et onu Peeter on teinud head tekstid, et kuula neid, et Rein Rannapi looming ja raagus sõnad ja vana Vaksal ja väga ammu tegelikult juba jah, isa nagu mainis seda ka siis ma ei võtnud vedu, mõtlesin, et kuidagi lood ei puudutanud mind ja ma olin võib-olla ka liiga noor. Aga, aga jah, ma mäletan hästi seda, kuidas ma ühel hetkel lihtsalt kusagilt sain, Rein Rannapi numbri, helistasin talle, tere, mina olen Maarja-Liis ja et ma nüüd tahaks laulda ühte teie laulu ja, ja siis ja siis valindistasingi väga ammu raagus sõnad oma oma plaadi peale. Ja siis jäi pausi ja siis meil paluti Reinuga ühele firmapeole esinema koos, nii et täiesti meie koostöö algas ühest firma projektist, et lihtsalt kellelgi tuli idee, et tema tahaks näha, kuidas Rein Rannap, Maarja-Liis Ilus koos esinevad. Ja me valmistasime ette sellise, ma arvan võib-olla 25 minutit kava. Ja, ja siis me järsku saime aru laval, et midagi nagu kuidagi köidab ja toimib ja ja ma läksin nii sisse nendesse Reino lugudesse, kui ma need esitasin, et siis minu jaoks ka tuli selline uus uus teadmine või mingisugune tajumine, et kuidas üks inimene on lihtsalt nii head tekstid esiteks üles leidnud üldse nendele meloodiaid peale kirjutada ja need reinumeloodiad, mis ta tol ajal kirjutas, et need on minu arust täiesti geniaalsed, et et ma lihtsalt imetlen, imetlen seda, et kuidas ta on suutnud selliseid lugusid eesti muusika, kas jäta, sina, kes sa oled selline üsna tundub pealtnäha väga rahumeelne ja, ja selline noh, kõigest kulged läbi üsna. No mitte stiihiliselt, aga ikkagi tõesti rahumeelselt ja tema, kes ta on väga balanguline. Et kuidas teil see klapp nagu ikkagi selles mõttes toimis, et et võib-olla esteetiliselt kunstiliselt te mõtlesite ühtemoodi, aga kuidas temperamendi klappima saite oma stuudio kontserditööle? Ma arvan, et see ongi võti Reinuga koostööd teha, et tal peab olema kõrval inimene, kes võib-olla ei ole nii keevaline, et on olnud hetki, kui ma mõtlen. Ma ei jaksa. Pakkisin oma asjad kokku ja lähen koju ära ja et noh, Rein ongi, et ta on kohati väga järsu ütlemisega. Ja loomulikult ma kuulan, mul läheb vahel väga hinge mida, mida teine inimene ütleb, eriti kui sa oled veel sellises haavatava seisus kahetseda, parimat anda, aga siis ühel hetkel tundub, et see pole üldse see, mida tema tahab, et tema loominguga teha. Et muidugi, et on olnud selliseid hetke, aga pigem meil jah, see koostöö toimib niimoodi treinju ühtepidi ta on väga keevaline, aga samas ta muusikuna kuulab väga palju laval lauljat ja, ja see on nii kihvt, et ma ei pea ta tegelikult vahel mõned asjad jah, et natukene rohkem käega märku andma, võib-olla talle. Ja isegi hingamise järgi saab aru, et kui pikalt need mingisugust nooti hoida või millal sisse tulla, et me teeme väga palju vabas tempos lugusid ja, ja see, et kuidas me tõesti mõistame 11. Et see lihtsalt sellised ongi, nii et seda ei, seda ei saagi seletada, et mingit asjad lihtsalt on meil ühtemoodi mõtlemised, aga temperamendi mõttes jah, et kui, kui ma oleks sama keevaline nagu Rein Hansonil ühe kontserdi oleks õnnestunud anda koos mõni eri näidagi sellest periood ja ma mõtlesingi, et mida, mida valida Reinu loomingust tegelikult see valik ongi nii lai ja tal on nii kihvtid, kõik need lood eranditult on, on nii lahedad, mis meil plaadi peale pandud on. Aga mulle väga meeldib tema laul, mis on onu Peetri tekstile vana Vaksal, mis tegelikult ongi ju Ivo linna poolt suurepäraselt ära lauldud ja mul on nii hea meel, et kui me Ivoga koos satume kusagil kontserdil olema, et siis me saame koos isegi seda lugu esitada. Aga jah, Maravaks, seal on selline, mis on minu arust täiesti jällegi järjekordne reinu geniaalsuse näide. Rääkisime ennist päris palju sinu koostööst, Rein Rannapiga, aga ka üks väga märgiline koostööpartner sinu jaoks on isegi kui toome olnud, et, et te olete olnud pruse suhtes, siis suhtes jälle sõpruse suhtelisi muusiku suhtes kogu aeg läbivalt, et et te olete väga märgilised teineteise elus. Jah, koiduga tõesti seob mind väga pikaajaline, mine suhtlus ja ma olen väga õnnelik selle üle, et, et sellised erimeelsused, mis meil eraeluliselt on olnud, et me oleme suutnud need jätta selja taha ja muusikaliselt, et meil on mõtlemine nii ühtemoodi, et me oleme ikka jõudnud sinna, et me siiamaani anname väga palju kontserte koos. Meil on pikad tuurid selja taga ja mõni on veel tulemas ja ja iga kord, kui ma koiduga esinenud, siis meil on see muusikaline mõtlemine hästi sarnane. Tihti imetlusväärne selles osas, et ta mängib ise klaverit nii hästi, nii et lausa Rõõm on alati, kui mul on võimalus, et Koit saadab mõnda mõnda minu lugu ja ja mulle väga meeldib tema muusikaline mõtlemine, nii et tegelikult tuleb tänulik olla Mikk Targole, kes kunagi tuli välja koidu duettide plaadiideega. Ja, ja ma ei teagi, kas siis oli Mitlejalise Koit, et kuidas nad selleni jõudsid, et mina võiks ka üks nendest paljudest naistest seal plaadi peal olla ja ja puudutuse lugu on, on jah selline, mis meid mõnes mõttes kokku viis ja, ja siiamaani inimesed kirjutavad, kui me kusagil seda esitanud olema ikka läheb nii hinge neile ja ja mul on väga hea meel, et meie teed ühel hetkel ristusid. Aga järgmiseks ma, ma valisin O, mille pealkiri on armastus, on võimalik, selle teksti kirjutas Andres, aga sild ja Andresega me oleme päris mitu laulu niimoodi koos kirjutanud, et ta saadab mulle teksti. Mõned tema tekstid on olnud ka inspireeritud sellest, kui me oleme lihtsalt lobisenud, siis oli, kunagi oli kas, mis programseri Messinser või noh, midagi sarnast on nüüd Facebookis olemas, aga no kunagise väga tihedalt niimoodi sõpradega suheldud, keda sa väga hästi isegi ei tundnud, aga nagu rääkisime maast ja ilmast, ühiseid tuttavaid meil ei olnud. Ja Andres on tegelikult läbi ja lõhki hoopis ide valdkonnas, aga nüüdseks ma arvan, et osaliselt ka tänu mullandal lausa luulekogu avaldatud ja ma ikka pinnisin talt neid neid tekste ja, ja tema, tema, need sõnad on mind inspireerinud nii palju, et meloodiad on väga kiiresti väga kergelt sinna peale kuidagi sündinud. Ja siis andis mulle selle armastus on võimalik siis alguses pealkirja järgi ma mäletan, mul oligi selline eelarvamus, mõtlesin, et võib-olla nüüd tulebki selline midagi natuke, võib-olla sellist liialt romantilist, selline noormehe imal luule armastusest. Aga tegelikult seal on väga kihvt mõte on sees ja just see seda räägib, seda lugu ühest vanapaarist, keda ta nägi pisikeses linnas kusagil Euroopas ja et kes ikka olidki sellised käsikäes ja, ja tulvil tulvil armastusest ja ja see on see, mille poole ma arvan, tänapäeval ka inimesed võiksid palju rohkem püüelda, et üli ülikeeruline on praegu, ma arvan, leida see üks ja ainus, õige, kes sind mõistab ja kõik on iseseisvad ja kõik teavad, mida nad täpselt elult tahavad, aga aga ma arvan, et need, kes räägi, tahavad kellegagi koos olla, et see on ikkagi mingil määral selline töö ka, et tähtis ongi leida enda kõrvale inimene lihtsalt motiveeriks, et sa tahad olla parem, kui sa oled ja, ja samas sa tead, et sul on kõrval inimene, kes kes armastabki sind sellisena nagu sa oled. Nii et sellest ka see laul, mis, mis mulle väga läks korda. Armastus ei, pääsu, veenab seda. Raske on uskuda. Selle ta on maailm, kui ta laevas kus tähed Lahkumine ja lahku, nii see noorem naine rikka kõige kuumema ja tunnise ikka elu peale silma Aadee. Meil on veel üks lugu jäänud ette mängida tänases saates Maarja, miks just homme on see lõpulugu, kas armsaimast armsaim lugu sinu jaoks või mis muudab selle sinu jaoks nii eriliseks? Homme on, on tõesti minu jaoks väga erilise tähendusega ja ma arvan, ühtepidi ka sellepärast, et et see meloodia ja tekst on, on täiesti minu, minu oma algusest lõpuni, need olid minu mõtted, mis mul peas peas pulbitsesid ja mis ongi huvitav selle loo puhul, et et kui ma seda lugu kirjutasin, siis mul ei olnud mitte mingeid ootusi ja see oli minu elus selline muutustega periood ka. Ega ma täpselt ei teadnud tol hetkel, mis saab see tekst võib-olla sellest on ka kusagil kirjutatud, et ta viitab justkui, et see on selline ühesuhtest kõnelev lugu, aga tegelikult see oli hästi-hästi pikk periood, mis sinna tegelikult minutilise loo sisse mahtus. Ja Koit aitas mul sellele loole põhja teha ja see lugu jäi seisma ja siis kuulutati välja Eurovisiooni tähtaeg siis kui meil oli eurolaul ja siis ma mõtlesingi, et ongi selline, mahub kolme minuti sisse ära ja proovin, vaatan, saadan, et mis te seal sahtlis ikka niisama seisab. Ja siis sellest hetkest kuidagi ise laul hakkas oma elu elama ja järjest ja järjest mulle hakati kirjutama ja sõbrad, kes muidu tavaliselt kunagi pole midagi mu lugude kohta öelnud, järsku ütlesid, et see on selline lugu, et nad ikka ei tea üldse, et kuidas on, kuulan teda, pisarad voolavad ja nii paljud olid sellised, sellel seostus mingisugust isiklikku emotsiooni sellega. Ja et just see üllatusmoment ka minu jaoks, et ma mõtlesingi, et see on selline noh mingi selline väike minu poolt selline puhang, et midagi pidi välja saama, tuligi loona välja see emotsioon minust ja siis jääb sinna seisma kusagile sahtlipõhja. Aga tegelikult hakkas täitsa elamuse lugu ja siiamaani elab siiamaani räägitakse mulle sellest loost ja ja tõesti, see on mulle endale väga-väga armas lugu ja väga tähendusrikas lugu ja, ja nüüd ma tean, et ka paljudele teistele on see armsaks saanud. Siit moraal pead rohkem see kirjutaja ja. Väga tore, aitäh Maarja külla tulemast ja jätame selle loo, saadetab. Ja aitäh kutsumast.