Kuu ei taha olla juust. Ühe laupäeva õhtupoolikul segasin endale kokteili, kui helises telefon. Peeter kuulab, vastasin, kas kirjanik Peeter Sauter kuulsin meeldivat häält, mis kostis kui kaugekõne? Jah, mina olen kuu. Jäin hetkeks mõtlema, ma ei tunne kedagi kuu nimelist poolkuu või täiskuu, jaanuar või veebruar, mõtlesin hajameelselt. Te siin olete te seal, küsiti telefonist. Jah. Vaadake, põhjus, miks ma helistan, on lihtne maa peal ja eriti lastel on arusaamine, et ma olen tehtud juustust. Täiesti vale arusaamine ja selles esituses on eelkõige süüdi kirjanikud. Nuia, aga mis sellest siis on? Sonjuvaid luulelend. Kas teile meeldiks, kui kõik arvaksid, et teil on pea asemel juustukera? Ei oskagi öelda, ei leidnud sobilikku vastust, aga mis te mulle helistate? Lihtsalt ma leidsin kirjanike telefoninumbrite hulgast esimesena teie oma. Kas tahate kirjanike hea nime seista? Võtke midagi ette korrigeerida väärarusaamist, et kuu on tehtud juustust. Ma vaatan, mis ma teha saan. Hästi, kas te saate korraks akna juurde minna? Saan, astusin köögiakna juurde. Kas te näete mind või on pilved ees, ma näen teid. Te olete väga kenaalsel nõmme männilatvade kohal. Tänan, palun vaadake teraselt. Nägite. Nägin nüüd saate kindel olla, saan. Läksin tuppa tagasi. Mis köögis, tegid isi, küsis Pippa Kuud, vaatasin, kuu pilgutas mulle silma. Jaja joovel rohkemisi, varsti hakkad kuuga juttu ajama. Rööpasin klaasist ja sain aru, et sel laupäeva õhtul pole mingit mõtet lastele seletada, et kuu ei ole tehtud juustust. Pealegi, millesse kuu siis tehtud on, kui mitte juustust helistaks talle küsiks aga oma telefoninumbrite leiad Nad, juurdlesin kõige selle üle õhtu otsa. Täitsa tore oli, turmas, kutsus siia, sest see oli nagu hea põhjus, et järele mõelda, kuidas lapsepõlves lugemine oli või noh, ma küll kohusetundlikult kirjutanud mingit esseed või asja, aga ma olin mures, et kas mul üldse midagi mõistlikku õnnestub rääkida ees aeg-ajalt nagu nädala jooksul tuli pähe, et ahhaa, ma pean siia tulema, ma peaksin suutma midagi rääkida. No tagasi mõeldes, et kuidas laps loeb ja kuidas ma praegu loen. Mulle tundub, et on üks põhimõtteline vahe. Lapse jooksul lugedes tekib selline kujutluspilt selline ühene noh üks kindel maailm, ta ise mõtleb selle muidugi lugedes välja või noh, see tekib tema peos. Ja näiteks mina praegu nii enam lugeda ei oska. Ma tahaksin küll enam nii ei saa, et ma loen ühtelugu, et ma hakata uskuma. Noh, on selline totaalne maailm, tekib, et sellest on nagu kahju. Ja siin on ka selline asi, et see on üldse inimkonna sihukse käekäiguga juhtunud, umbes nagu sama asi, mulle tundub et kui te võtate varasema kirjanduse, siis see räägib ka ikka julgelt Jaan ja Juhan, lähvad mingit asja tegema. On on, tegelased, on lugu, on selline üks narratiiv, seal ei ole mitmeid kihistusi, seal ei ole mingit peent topeltmängu aga tänapäeval õigupoolest keegi ei viitsi sellest kirjandust enam kirjutada. Ja ega ma ei suuda ka lugeda sellest kirjandust, mis on noh, ütleme niisugune tore, ühene realism. Kuigi ma tahaksin, aga ma ei suuda nagu seda, aga uskuda, et ta nagu ei käivitu. Ja, ja ma ei suuda seda ka kirjutada, kuigi ma võib-olla ka tahaksin. Ja ma ei ole elus kirjutanud, vahel olen nagu proovidents ei vii mitte kuhugi, ma ei usu seda. Ja mis asja sa ikka kirjutad, noh kui endalgi hakkab nagu igav ja tüütu ja ja sama asi on ju näiteks kujutavas kunstis, et realismi on võimatu teha, tehakse ainult igasuguseid noh, seda, mida tehakse ja mina ei tea, miks see nii on. Ja küllap seda palju analüüsitud ja mõniksid tarku asju. Ei tea ja ei ole lugenud ka, et miks tekib postmodernismi ja igasugused muud asjad sinna otsa veel. Aga no minu vaatepunktist on niimoodi nagu minu elus ja see on niimoodi. Ja, ja siis kargas mulle pähe. Okei, veel enne on hulk inimesi, kes suudavad lugeda, krimkasid, kriminullid nagu parim näide, kus tegelikult see asi on nagu olemas nad suudavad uskuda seda skeemi, seda lugu, kriminulli see muidugi on ka loodetavasti nagu hea, no lugu mida nagu mõistatada ja pole ime, et see nagu käima läheb. Ja noh, on inimesed, kes suudavad kriminulle kirjutada ja ja mina kriminulle loevad. Targad inimesed, lollid inimesed, see ei ole, asi, ei ole üldse selles või Bertrand Russel ütleb, et kriminullid on ainukene kirjandus, mida üldse viitsinud lugeda, et miks peab lehekülgede viisi heietama sellest, kuidas noormees tütarlapse voodiserval istub, kui kriminulli tead, viis inimeste ära tapetud selle ajaga ja üks, kaks, kolm ja lugu läheb edasi, et pole siin midagi pikalt vahutada kõige selle üle. Aga veelt tuli mulle pähe kummalisel kombel ma filme näiteks suudan vaadata ja filmides tegelikult seesama naiivne asi või selline noh, totaalne kujutluspilt lugu. Et seal ma just konnakotkal seda uskuma telgust vaatan mingit filmi, noh, kõiki ei viitsi ka oodata, aga lase aga olla ja ükskõik mis isegi eesti seepi palun väga, vaatan. No ei teki mingit tõrget, et ma ei saaks nagu seda uskuda, võib-olla see on sellepärast, et kuskil on räägitud, et telgut vaadates inimese aju töötab nii vähe või peaaegu et ei tööta või ülipassiivne tegevus, vahe võib-olla on asi selles? Nojah, on nagu pääsmatult kadunud on selline lapsepõlvelugemine, kus muinasjutu sai jälgida, no see nagu erutus. Ja ma suudan lugeda, vaid noh, ütleme lauseid mingeid nüüd ma loen sõnu, eks ole, enne ma lugesin, kujutlust vä? Ma arvan, et väga paljudega on nii ja kirjutan ka lauseid ja sõnu ja, ja ma ei saa enam seda noh, nagu seda suurt suurt kujutluspilti. Mida ma ainult saan, ma saan, eks ole, võtta mingi mingeid väikseid lugusid, ma vahel kirjutan ka, aga, aga see on selline, et tuleb võtta mingi nagu äng või selline üks emotsioon. Ja siis tegelikult selle Roo raskuspunkt ei asu nagu see loo sees. Lugu on kõik noh, nagu hea luule puhul teinekord, et seal nagu mitteütlemine või, või see on nagu millegi tagasihoidmine korjamine. Aga seda ei saa niukses romaani mahus teha, seda saab teha. Sellest lihtsalt väsib ära, on mehi, kes ütleme, teevad juurselby kirjutamise pika tekstid, mis nagu on selle peale, aga ei, see romaani mahus teksti ega seda ei viitsi lugeda, seda jaksa lugeda, ütleme Beckedil on ka romaani mahus tekstid, need ei viitsi ju mitte keegi lugeda, paar lehekülge lugeda ja seal on ka mingi selline sõnadetagune äng või värk. Aga sellest väsib ära, see on nagu ühe nivoo peal nagu mingi minimalistlik muusikapala, kui see minimalistlik muusikapala peaks jätkuma, niuke, Philip klaas oleks nahku romaani loetakse, ütleme ööpäev otsa peaks siukest minimalismi kuuluma 100-ks hulluks kui see. Noh, ma ei tea jah. Et see on nagu üks variant ka, mis veel nagu alles jäänud on. Üks asi, mis mul veel tuli pähe, oli valetamine millegipärast seostub sellise lapsepõlveraamatuelamust, ega näiteks ma olin. Ma ei tea, kas ma lugeda oskasin, tõenäoliselt ma ei osanud lugeda veel, aga ma olin kuskilt nagu kuulnud peata ratsaniku loost midagi. Ja lasteaias hakati nagu rääkima sellest ka nagu midagi jama. No kohe tegin siukse näo pähe, et ma tean seda lugu ja ma hakkasin seda jutustama, tegelikult lugu ma ei teadnud ja mina jutustasin lugu ühest mehest, kellel ei olnud pead, aga noh, ta rääkis-suhtles ja nii edasi, sest ega mina ei teadnud, et see oli mingi hobuse selga seotud laip. Mu valetasin ja siis samas märkasin, et et kasvataja kuulas ka ühe kõrvale ja ma sain aru, et ma olin ka samas juba täiesti paljastatud ja aga pole, jätkas, jätkus ja ma ei saanud ennast nagu pidada. Sest teised lapsed tavaliselt on mingit kahtlust, et kas ikka oli nii või nad olid ka midagi kuulnud ja siis noh, et neid vaikima sundida kõvemini, kõvemini valetama. Näiteks niisugune asi, teine asi, ma olin nagu välja mõelnud ühe raamatu, kujutlesin, et on mingi Roomat, kus võib-olla ma olin näinud siukseid muinasjuturaamat, kus tõmbad lahti ja tuleb see maja ja siis saad sygaazaco teha mingi asjaga. Aga ma panin sinna veel mingeid oma ideid juurde, et seal on tõenäoliselt mingi sahtel või seal oli veel midagi sees, mingid asjad kaasas. Ja ma rääkisin kodus, et on, vot selline raamat on ja ma olen seda kuskil näinud ja ma tahan seda endale, et ostke mulle see raamat, siukene täitsa tõsi, et vanemad vist jäid ka uskuma ja nad läksid nagu ostma seda raamatut ja mul oli üsna hõre tunne, aed. Aga vaata nagu lapse oletamisegi on, et lapsi nagu ei valada teadlikult, ei lähe nagu vale peale välja, ta nagu erutub mingist oma asjast, miks mitte vana inimene ka. Ja hakkab sihukest pada ajama ja ühel hetkel võib juhtuda, et teda uskuma jäädud ja ta nagu ei mõelnudki, et sellest võib mingi jama tulla. Aga teda uskuma jäädud ja siis on nagu hilja taganeda vä? Üks päris vahva Ameerika film oli, ma ei suuda öelda, kes seda tegi ja kes seal mängisid, aga lugu sellest, kuidas sellid selleks, et näidata, kuidas see presidendivalimise kampaania või seal küll on osariigi kuberner, et kuidas see täielik jama on, et nad teevad siukse nagu feik kampaania ja siis ütlevad lõpuks palun väga, et see on tehtav, et me võime seda teha ja võtta hääled ära ja nii edasi ja nad teevadki seda, nad on edukad, nad võidavad asja ära ja siis see, kes on nagu võetud hea kambamees, kes on selline karismaatiline kuju ja kes teab, et ta teeb seda selleks, et öelda, et kõik on jama siis kui kohal on, siis ta saab aru, et jõle raskem taganeda, sest nad on sihukse loterii peavõidu saanud ja teised sellid, kes seal selja taga on, tahaks nüüd edasi panna ja ta ei saa öelda, et kõik oli jama ja tegime nalja. Et valetan, nagu uskuma jäädud. Miks mulle see kuidagi see valetamise deemo kummitama hakkas? Fotokirjandus on ka nagu valetamine, aga ta on selline nagu aktsepteeritud valetamine või nii nagu tohib, valetada. Ja mingil hetkel vist laps saab. Lapsele aeg-ajalt öeldakse, kui on mingi hirmus lugu, et see on raamatu, et see ei ole päriselt filmide kohta, öeldakse, et see ei ole päriselt, sest muidu ta satuks nii puntrasse, et mingi šokk või kuidagi kangelased surevad ja häda ja viletsus. Et tal hakkab tasapisi koitma, et, et see on selline tinglik reaalsus noh, sisuliselt vale. Üks tuntud lugu on veel see, kuidas vaata rahvaluule kohta on jõle raske öelda, et kas see on vale või tõde. Et kas sellised noh, eks on juba niukseid, ütleme anekdoote ja sellised vanad rahvaluule ettekandjad, milleks nad seda peavad, kas nad teevad seda kirjandust, nad ei tunne, kas nad peavad seda niisama tilulilu ukse ajaviiteks ei pea nagu tihti midagi muud ja see lugu on see, kuidas siberis võib-olla teatejooned Raadiosse tuleb välja lõigata, siis ma ei tohi sellel rääkida. Selli koguvad rahvaluulet, siberis ja lindistatud, kirjutavad tükk aega ja mingi vanataat paneb seal võimsalt teksti ja siis ütleb, et aga mis mina, vana külamees siin tean, teie olete linnas, te olete targad mehed, rääkige teie, mul läks lugu ja sellid on hädas, suu lapste kinni ei oska ise Eesti lugu rääkida. No eks võtab ennast kokku ja otsustab, et midagi tuleb siis rääkida, et me oleme siin lindistanud nii kaua ja hakkab Anna Karenina ümber jutustama. Ja küla kuulab, suu lahti, silmad pärani, assa kurat ja rongi alla. Mis sa vastad? Ja siis sellise, noh, nii Kaiale ilusat sell kuulab seda, kui tõestisündinud lugu siis ütlevad, et aga, ja see on külluslikult kirjandus ja see päriselt nii ei olnud, et üks mees mõtles selle välja. Ja nüüd jookseb taadil juhe kokku. Mis asja te tulete? Tühja juttu rääkima, tükk aega aega surnuks sellega, et räägite, mida ei ole olnudki mingit jama, ajad, mullasin, noad. Sest see, mis tema rääkis, see jama seal mingi kuradi väljamõeldis see oli. Noh, vot ma ei tea, mis oli, et kas ta seda nüüd päriselt uskusega noh, nagu laps, eks ole. Et laps hakkab ise rääkima. A la nagu Lindgreni ütleb, et laps või, või kes seal oli, ütles, et räägi mulle nüüd Pipi Pikksukk ja siis ta hakkas rääkima lugu, aga laps võiks ise ka hakata rääkima. Lugu. Ma ei tea karust, kes läks helistama oma emale ja tal ei olnud raha helistada ja ta pidi kuskilt raha leidma ja ta võiks seda ise ju ka uskuda. Nüüd on õige aeg lugeda, üks jutt, nende juttudega on niisugune värk, et ma ei ole elus suutnud osanud kirjutada lastejutte. Aga siin paar kuud tagasi Eke, kes on noh, umbes viis tema nagu hakkas ütlema, et tema teeb raamatuna nagu lapsed teevad, pani mingid lehed kokku, klammerduvad kokku, aga siis ta tahtis nagu, et ta midagi kirjutas-joonistas ka sinna, aga ta tahtis, et see oleks ikka võimalikult päris raamat ja ta hakkas nagu mingit lugu sinna tekitama. Naha kirjutada ta õigupoolest ei oska veel, oman nime, ta kirjutas sinna korduvalt, palju rohkem ta ei osanud kirjutada. Aga siis mingit lugu ta hakkas heietama. Ja noh, see on, no kui, kui laps hakkab rääkima ise mingit lugu enamasti satub kiiresti puntrasse. Lapsel on teistsugune loogika või noh, kas seal üldse mingit loogikat on, ta ise loob selle loogika asja käigus. Ja see on tihti väga võluv, sellepärast meile tihti lasteraamatud meeldivad. Sest teistsugune loogika annab neile puhkust mingist oma loogikast, millest me oleme tüdinenud ja ära väsinud. Samamoodi ka sellised absurdinaljad, mis pööravad tavaloogika pea peale või kuidagi teise nurga alt. Vaatan see lugu ei ole väga okei, see on enam-vähem tekkelugu. Hiljem lõin nagu kaasa ja hakkasin ise edasi kirjutama. No ma loodan, et õnnestub sellest raamat teha kaks nõida ja uppunud inimesed. Üks nõid, kes oli tegelikult arst, lendas oma tolmuimejaga kosmoses. Elekter oli tal tolmuimeja sees kaasas. Kui nõid õhku tahtis, keeras ta tolmuimeja vooliku endale näkku ja lasi õhku, sest kosmoses muidu õhku ei ole. Igaüks peab oma õhukaasa võtma. Õid lendas läbi kosmose Ameerikasse, teisele nõiale külla. Nõiad võtsid nõia poest, kus müüja oli ka nõid, 10 õlut, nõiad jõid õlut, kaks õlut jätsid veel olles ka ja lendasid tolmuimeja peal kosmosesse. Kuule, ütles üks nõid, tahaks natuke päris värsket õhku, läheme tagasi Maale värsket õhku hingama. Maa peole ei olnud värske õhk otsa saanud ja nõiad hingasid nii palju, kui tahtsid. Nõiad jäid ülejäänud elud ära ja läksid laevaga merele. Mere peal oli palju uppunud inimesi. Uppunud ujusid meres ringi, näod sinised ja väga gurmad. Uppunud inimesed olid surnud ka igav olla. Nõiad hakkasid punuid ravima, Nad tegid süsti ja katsusid pulsi. Vahel pani plaastrid ka uppunud, said terveks ja ütlesid aitäh. Vot selline lihtne lugu ja suhteliselt tobe ja mõttetu, aga ja suur kergendus oli kuidagi teistmoodi lugu lugeda ja kirjutada, sest kui ma ise päris hakkasin lastelugu kirjutama sisse tuli nii väsitavalt selline õpetlik selline paast, et mul oli piinlik ja häbi. Ja ma sain aru, et see on täiesti nõme. Ja väga tihti lasteraamatud ongi didaktiliselt ja see on täiesti jama. Sest ega laps laps on ise tark ja ta ise vaatab, ta küll õpib, aga ta ei lase ennast õpetada, mingit sellist, lihtsalt roolivees on haud, see on täielik jama. Suur hulk, lastekirjandus selline küll ongi. Ja sellest ei ole lugu, kui sealjuures on mingi paugu Vikerkaar. Üks raamat, mis mulle meelde tuli, mida ma lapsepõlvest mäletan, oli huvitaja see oli selline algkooliõpik. Võib-olla olete käes hoidnud, sirvinud ma ei tea, kuskil eelmise sajandi alguse selline võib-olla teise klassi õpik või midagi taolist. Ja see mulle millegipärast meeldis, küllap ta meeldis sellepärast et noh, ta oli sellisel kollatanud paberil ja teistsugune maailm või või see ei olnud mitte ainult lood, ei olnud teistsugune maailmaga kogu see keskkond, kogu see keel ja samas justkui nagu eesti keel ka vä? See oli nii üllatav mõtelda, vaadata. Ja nüüd ma mõtlesin, et vaataks seda huvitajad, raamat oli alles, lugesin kõik tuli meelde, ma tean neid lugusid ja need on täielik saast, need on puhas, sõlmiti taktika. Ja ma mõtlesin, et mida ma siis lugesin, kui ta mulle nagu huvi pakkus. Noh, seal on, ütleme lookene, kuidas laps on, kodus tuleb varas, puhastab midagi korterist ära, laps on hirmunud, varas on joodik, varas läheb minema. Ja siis midagi emasel vahepeal tuleb ja on toimunud millalgi hiljem selline maagiline pööre, mees on läinud paremale teele, ta kahetseb oma halbu tegusid, tuleb kopp-kopp ukse peale, ütlevad mina, olin see, kes enne joodik vargil ja mul on nii kahju ja ma tahaks teid kuidagi aidata ja toob neile midagi head-paremat. Veel jääbki neid aitama. Issand jumal, sellist asja või siis Aino arve emale, noh, see on küll vist kümneid kordi plageeritud lugu, kuidas tütarlaps esitab emale arve, noh, sest on läinud, kas kuskil kõrtsus või ma ei tea, kus kirjutatakse, arvavad, et see asi nii palju see asi nii palju kokku, nii palju ta kirjutab, et midagi seal toapühkimise eest 30 senti noh, ma ei tea, riietekappi panemisest 50 senti ja nii edasi kokku tuleb niisugune päris kena summakene, midagi, ütleme krooni ümber. Ja siis, ja siis noh teate see lugu, eks ole, ema võtab ka paber ja kirjutab, et tead, viis aastat sulle putru keetnud, mitte midagi ja nii edasi sind hoidnud ravinud mitte midagi kokku, mitte midagi, otsige pateetika. No tavaliselt ikka täielik lastele pinda käimine. Mina hea, sina õpi alles, aga heaks. Aga noh, tore tore, tagasi mõeldes. Ego mulle see didaktika korda ei läinud ühelegi lapsele ei lähe, mingi selline moralism ei lähe korda, mulle läks korda ikka see põnev oli, pärast tuli sisse laps, kartis põnev, väga salapärane varas. Täpselt samamoodi, kui ma praegu vaatan mingit ameerika krimkat, varas tuleb sisse, põne, mis nüüd saab? Sama asi, mida ma filmis veel suudan vastu võtta aga kõik need ja noh, ma ei tea, mis ma nüüd nii verine sele oraliseerimise peale olen, aga eks see üks tüütu asi ei ole. Võib-olla ka sellepärast olen verine, et palju head kirjandust läheb nagu selle nahka või, ja kui inimene enam kirjutada ei oska, siis ta hakkab kuidagi õpetama, ei hakka, läheb targaks ja see on täielik häving. Maga aeg-ajalt, lähen ja see on nõme. Aga selle titaktilise kirjanduse hulgas palju nõukogude kirjandus, Saisid loetud totu, kuul totu ja ta sõprade seiklused totu kuul muidugi parem sellepärast, et seal toimub Tegevus kapitalismi maailmas ja seal on palju pahasid ja kohe läheb asi huvitavaks. Siin on niuksed natukene pahad. Et mis siis, et see on selline nõukogude propagandatähtteos. On ta ju mõnuga loetav küll. Ja ma ei tea, mis mõnu on noh, tuttude koerasid, ta ei suuda vastu pidada, tal on nii palju vunki sees, et ta teeb mingeid sulitempe. Seda on siis huvitav vist lugeda? On noh, terve pinu, sellist nõukogude lastekirjandust on väga hea kirjandus, hoolimata sellest, et ta on ka, ma ei tea, õpetlik ja patriootiline ja ja nii edasi. Ma loen vahepeal järgmise loo, nii lendav maja maja paistis täiesti tavaline, aga polnud seda, majal oli suur soov, maja tahtis lennata, maja küsis jumalalt, palun, ma tahan lennata. Okei, ütles jumal, aga siis ma pean ostma sulle tiivad. Ostiski Säästumarketist majale tiivad, maja oli nüüd õnnelik mujal endas Lõuna-Ameerikasse, Lõuna-Ameerikas läks maja poodi ja ostis jumalale ka tiivad, sest jumal tahtis lennata päikese poole. Maja ja jumal lendasid koos päikesele. Aga üks onu oli telgis ja nägi, et ta maja on koos jumalaga päikese peale. Onu ostis endale ka tiivad ja lendas jumalale ja majale järele. See on selline autentne Eke lugu, nüüd kosutas. Võtame prooviks ühe selle kooli lugemise raamat on küll varasem, kui see minu huvitaja kunagi oli, see on 1878, Carl Robert Jakobson on kõik selle paberile Sikerdanud. Noh niimoodi võtame siit mõne. Ja kala ei ole ammugi nii tark ja ka mitte nii kaval nagu kukk, aga selle peale, mis tema ema kohus tarvitab, on ta tark, et kõik tema mõistus on tema emaarmastus ning emaarmastus on tema terve mõistuse oma sisse üles võtnud. Ööd, päevad otsa ei tee ta palju healt, olgu siis, et ta muna on loonud seesugusel lool annab ta seda suure, see laul. Ma ei saanud aru, mis tähendab okei, suure kisaga terve maailmale teada, nagu tema mees lauldes oma võitu teada andis. Võtame tema munad pesast ikka jälle ära, siis muneb ta kommeti päev-päevalt edasi, lootes, et nad lõppeks siiski temale pesa sisse, jätame. Oleme seda teinud ja tal on hunnik koos, siis hakkab ta hauduma. Poegadest ei hooli kukk ühtigi, vaid jätab kasvatamise ja eest muretsemise tööd kõik ema hooleks. No see on täitsa hea lugu, seda ma kohe päris mõnuga loen. Joetasin erilist õpetust sind lihtsalt enam-vähem sellest kanast räägitakse, päris tore. Pean nagu sõnad tagasi võtma. Üks asi mees veel pähe kargas. On sellised hirmud. Millegipärast nõudsin, et mul loetaks ette üht-sama asja korduvalt, ma arvan, paljud lapsed teevad seda. Ma ei tea, miks, oli ju raamatuid rohkemgi aga ja ilmselt ma olin siis kuulates mingi erutuse saanud või ja ma tahtsin seda uuesti või ma hakkasin juba ise sinna juurde kujutlema ja võib-olla ma tahtsin seda kujutlusmängu jätkata, et üht filmi ma ei vaataks, mitu korda, noh, võib-olla lapsena ikka vaatasin ka, aga minu meelest üht lugu annab paremini korduvalt kuulata, lugeda, sest ta kasvab, film ei saa nagu kasvada filmi ajal, me ei tee oma peas sinna juurde suurt midagi, meil tekib mingi emotsioon ja tore on, kui tekib ja ja kogu lugu saab võib-olla nutagi heal juhul või naerda. Aga lugedes minu meelest heal juhul. Me kasvatame seda värki oma peas, raadio on ka tunduvalt parem kui telekas, sest raadiot kuulates on võimalik ka paralleelselt nagu mõelda, mingit oma oma rida ajada, teinekord tuleb mõni hea mõtlengi pähe. Ja üks asi, mida ma palusin korduvalt ette lugeda, oli valsi nähtamatu ja samas katkestasin selle lugemise, see läks nagu minu jaoks liiga õõnsaks. Jah, ma ei tea küll, miks lapsed avad õudukaid või, või sellist hirmu ja siis nad nagu põgenevad selle eest ja lapsed hirmutavad ise ka nagu ennast. Ja kui ma olin, ma ei tea, teismeline, siis ma mõtlesin umbes niimoodi, et tuleks võimalikult palju kogeda, mis sa elus siis ikka, et erinevaid asju, uusi asju ma olin valmis ükskõik mis narkotsi panema, andke aga kätte edasi tõrjat. Aga nüüd ma enam nii ei mõtle, see ei pruugi kvalitatiivselt juurde anda, küll aga võib inimene katki minna, kuidagi mõtlesin praegu narkotsi, aga, aga noh ütleme näiteks. Hasso rääkis lugu, kuidas ta nägi siukseid Dostojevski nägemusi. Asso rääkis lugu, kuidas ta oli koos Raskolnikov iga ukse taga, kui tullakse koputama ja noh, et kohe-kohe tuleb välja, on juba ära tapetud, seal keegi vahepeal nagu tuleb korraks, vanamutt on tapetud, seal seisab seal uksele koputatakse, mis nüüd saab? Hasso nägemuses oli tema seal koos, Tõnu rääkis siinsamas Tartus, kui Tõnu õppis bioloogiat. Ta oli haige, nägi musta inglit, ta teadis, et see on kuidagi seotud Dostojevski ka mina olen näinud seeria unenägusid, mis noh, aastate jooksul ilmselt kuigi nende seedeunenägudega on niimoodi, et kui sa jälle tuleb, siis tundub, et ahah, et seda on nagu palju kordi nähtud. Et see on nagu kogu elu nähtud, aga tegelikult on väga raske hinnata, et mis aja lõikes siis mitu korda siis ikkagi on nähtud. Minu variandis on seesama Dostojevski asi, nii et mina olen kellegi ära tapnud ja see tuleb kohe välja ja see on kuradi painav. Minu meelest peab selliste asjadega ennast võib hulluks ajada, aga sellega ei ole ettevaatlik olema. Mõned inimesed satuvad ikka plindris ja ta mingit ravi saama ja enda hullutamisega peab tagasi hoidma ja oma laste hullutamisega. Ja, ja ma tean, lapsena ma läksin sellest samast peata ratsanikkust, läksin pisut hulluks ja kartsin teda. Ma ei mäleta enam täpselt, aga tõenäoliselt ma nägin kas mingi tund või lihtsalt kartsin teda nagu pimedas toas ilmselt seda võltsi nähtamatut ka. Et nende asjadega peab õudselt ettevaatlik olema, ma nüüd oma lasteaia juures katsun olla, samas nad ju jubedalt tahavad vaadata õudusfilme ja et need hirmutatakse. Ja siis nad öösel ärkavad ülesse, hakkavad nutma, ütlevad nad, nägid hirmsat hundia ja tulevad minu juurde voodisse. Öösel käib kõva rändamine meil mööda voodeid. Et see on mitme otsaga asi üleüldse, ma ei ole väga kindel, et Me oleme harjunud, et lugemine on selline positiivne tegevuse laps, loeb ja tore alati see pole nii olnud, ütleme kuskil talus seal kindlasti mõni laps sai sõimata, et ta loeb, aga ei tee tööd ja mis vedelemine see niimoodi on ja ja võib-olla, ja sellega ei saa liiale minna, et õudsalt tore, kui laps loeb. Sest see on ikka ööks. Palun introvertne tegevusmaailmast eraldumine, inimene võib kapselduda, inimene on niigi introvertne, ta võib kapselduda oma maailma sootuks, ta võib küll elada Kaasa mingite õilsate rüütlite õilsusele aga kui ta kellegagi elus peab suhtlema, siis ta teeb Metmekja ütleb mingi ebaviisakuse või kõik see maailm, mis ta peas on, on täiesti lahus tema enda elust kirjutamisega ka, vaadake neid kirjanikke, nad on ju siuksed. Nad ei saa suheldudega oldud ja võtavad nina täis sellepärast, et siis nad saavad arusaadav. Nad saavad mõelda oma, tead kaduda ära oma maailma oma fantaasiates, siis mitte jo koos sõpradega, laula laule, aga kaovad kuhugi oma maailma ära. See on sellest võib-olla, et nad lapsena palju lugesid. Neil hakkas see veider asi meeldima. Kõik nii hullud. Ta ei ole kaheksa päris geni inimesi ka. Nii ütleme et jälle on aeg lugeda jääkaru inimene politseijänes. Ükskord sai jääkaru inimesega sõbraks, mis nad koos tegid, ei tea. Aga neil oli hea olla. Nii hea, et nad hakkasid laulma, karu laulis, mõmm inimene laulis la ja siis veel lolla. Politsei ütles, ei tohi laulda, jänes magab. Me tahamegi jänesele laulda, et tal oleks hea uni. Laula sina ka, politsei. Politsei laulis juhhei juhhei, olen politsei trampis jalgu vastu maad. Jänes ärkas üles, kiristas hambaid ja kas taga ajama? Karu inimene ja politsei jooksid eest ära, aga tüdinesid, jäid seisma ja jänes neelas nad jooksu pealt alla. Jänese kõhus oli hea soe olla, jääkaru inimene ja politsei hakkasid kaarte mängima. Karu muudkui võitis. Aga jänes jäi magama ja norskas. Loeks kohe teise otsa ka veel tädi ja tugitool. Tugitool Mul oli tark ja viisakas, aga ta ei osanud rääkida, ainult kallistada. Talle meeldis, kui keegi istus, siis ta kallistas, tädi istus tugitooli ja rääkis juttu koledat juttu. Ta oli pahas tujus, sellepärast tugitool mõtles, et kallistab tädi, nii et on valus. Kallistaski tädi hästi kõvasti, oi, appi, rõõmustas tädi, keegi kallistab mind. Aga kaua ei olnud teda keegi kallistanud lubama, kallistan sind ka, ütles tädi tugitoolile ja kallistaski. Tugitoolil hakkas jälle hea, ta kallistas tädi õrnalt. Vaat kallistasid päev otsa, aga õhtul väsisid ära. Tädi sõi jäätist, jäi tugitooli magama. Üks mõte, mul oli veel sihuke väike mõte, et täiskasvanud Maltale teinekord meeldivad lasteraamatud. On inimesi, kellele meeldib Alice Imedemaal on inimesi, kellele meeldib puh. Lastele ei meeldi Alice Imedemaal, mulle ei läinud üldse peale, see on ikka täiesti teistmoodi raamat, seal ei ole selle kujutluse pidevust, selle maailmapidevust, seal lõhutakse see kogu aeg ära, mis täiskasvanuna on võluv jälgida. Lapsena me saame kogu aeg lüüa nii, modid hakkasin uskuma, ühte asja lükatakse pea peale. Pohh täiskasvanuna ma naudin, seal on sihuke peen asi, et nad on ju nagu mänguasjad ja samas on nagu mingid friigid vanadekodust ja seal on nagu mingi mitme kihilisus ja Buffon niisugune noh, vaata et filosoofiline või, või millega on ka nüüd liiale mindud, igasuguseid puhon juurde kirjutatud. Laps seda kinni ei püüa, talle on see nagu noh natsa igav, minu meelest seal ikka seiklust on vähe. Vad põhjavoolust otsima, lähegi kuhugi, niisama tiirutavad ringi ja siis kuidagi filosofeerivad sellele, kus on seiklus, kus on kangelased, polegi teisi õieti head raamatut, ega ma seda ei ütle. Vot millegipärast ma hakkasin ka selle peale tagasi mõtlema. Aga kui saaks, kui suudaks lugeda mingit Ühest raamatut, mis ei ole mitmekihiline, seda uskuda seda nagu ei saa enam. Jan Kaus kunagi selles samas sarjas rääkis sellest. Ta luges kolme musketäri mingisuguse teatud moosiga, ta sõim moosi, luges musketär teleri hästi paljude asjadega, nii Doris Kareva on samamoodi. Ta luges teatud raamatuid kohupiimapirukaga. Aga et kas seal assotsieerub ka, näiteks kui sa täna sööd mingit moosi või putru, mingi tekst. Ei, ma ei tea küll küllaga, no kindlasti sai miks lapsed, Nemad on ka see, et neil on ju igav ja üksildane olla. Vanemad lähevad tööle, ma pidin üksi kodus olema, ütleme pool päeva, kuni koolini. Noh, muidugi ma tegin endale võileibu Sõin ja lugesin või siis helistasin, vaata siis kõneminut ei maksnud. Helistasin, mängisin laevade pommitamist. Niimoodi tund-paar mõne klassikaaslasega ikka täitsa jube, jube värk. Elu oli tühi, sellepärast ju ka sai neid raamatuid loetud, et kurb ja igav oli olla. Tilkust ei tulnud ka mitte midagi. Päeval ma ei tea, kas üldse mingeid tilku saati tuli raadiot palju kuulatud viker raadiost mingit ükskõik, mis seal siis tuli. Aga suuresti ma ei saa eriti oma lapsi sõimata, et nad palju ei loe, sest neil on rohkem asju. Oleks mul siis olnud arvutimängud maksnud, kadunud mees ilmselt. Praegu ma saan nii hakkama, et ma ei mängi neid. Kui on ainult mingi jube stress või ma ei tea, ma pean ära sõitma ja ütleme homme lendama, ma olen lubanud valmis kirjutada selle, selle asja siis on nii raske kirjutada või noh, üldiselt ma kirjutan kergelt ja kiiresti. Aga siis, kui ma juba lendan, tead, eks ole, ja ma pean need asjad veel valmis kirjutama. Kui siis teha paus ja hakata mingit arvutimängu mängima täitsamees siis võib edasi lükata, lükata selle töö lõpetamist, et jube. Kindlasti ma sõin jah, aga niisugust ühest asja ei ole küll, aga midagi niimoodi Tuksatav või mingi emotsioon tekib, kui ma ei tea, kas lõhn või või siis noh, vanade raamatute natuke koltunud olek. Mäletan Raua Rein rääkis, kuidas tissa kaldal on üks, üks seiklusjutte maalt ja merelt, et kellel hea lugeda. Et järjest, kui lugesid, siis need läbi loetud, panid raamatukokku ja need läbi loetud leheküljed olid nagu värvi muutnud spiooniraad. Need olid nagu natukene, ma ei mäleta, kas kollasemad või võtsid täpselt õigest õigest kohast lahti. Et mingeid siukseid nüansse muidugi on. Mis on veel, ütleme, lapse lugemise juures on see, et kirjutama hakatakse ju sellepärast, et loetakse esimesed kirjutamised, plagioodid. Ma tegin sellise väikse raamatukese, see oli niisugune feik, aarete saar, ma joonistasin ise pillid ja ma jõudnud küll eriti kaugele, varan paar lehekülge või? Ma ei tea, kas trükitähtedega mingid poisid seal tegutsesid ja noh, oli tunda, et varsti tulevad piraadid ja arsti, midagi läheb aga et kõik algavad plageerimisest ja see on loomulik, sest kuidas me muidu üldse teaksime, et on olemas raamatud, on võimalik kirjutada raamatuid, kui me oleks näinud raamatuid, aga me näeme neid, loeme neid, hakkame ise kirjutama, et tegema samasugust asja. Jaan, kes tahab saada tolmuimeja jaoks. Tule siia, väike ja tule siia, ütle, kelleks sa tahad saada. Isa istus koos sõpradega ja ta juba ootas jaanivastust, aga Jaan ei tahtnud vastata. Ei ütle, ütles Jaan. Miks te hakkate naerma? Ei hakka, ei hakka. Ütle ikka. Ei hakka ka, ütle ikka osates jaan, isa, kelleks sa ise tahtsid saada, kui sa väike olid. Isa ajas selja sirgu, sellist asjade käiku polnud oodanud, ma tahtsin saada. Ma ei mäleta, kelleks tahtsin saada. Valeta, issi, see ei ole ilus. Vanaisa ütles, et sa tahtsid, saadab kosmonaudiks nui ja, ja kes sa nüüd oled, issi, ei, ära solvu. Ma tahtsin lihtsalt näidata, kui mõttetu selline küsimus on. Hea küll. Ma võin teile öelda, et mina tahan saada tolmuimeja jaoks roheliseks elektroluksiks, mis töötavad 5000 pöörde peal ja millele käivad sisse 496 c. Tolmukotid. Hakkab teil siis nüüd sellest parem, kelleks sina tahtsid saada, onu Tom. Ja kelleks sina tahtsid saada, tädi Paula? Laua ääres ei vaikseks. Mina arvasin, et tore oleks kuningannaks saada, poetas tädi Paula. Jaan vaatas seda kaastundlikult, hea plaan, tädi Paula, aga kuidagi eba reaalne, kas pole? Isa tahtis midagi öelda, aga ei osanud, Jaan jätkas niisiis, issi tuleks olla pisut ettevaatlikum, kui tahad oma pojaga külalisi lõbustada. Aga mina tahan saada tolmuimejaga ja saan ka Savel, näed ja kahetsed, et mind ei uskunud, aga siis pole teha enam. Pall, see on nüüd enam-vähem puhtalt tekke lugurist. Pall, kosmonaut viskas palli üles, pall lendas üle jumala maja teise jumala juurde. Teine jumal vaatas parajasti televiisorit ja mõtles ja sai palliga vastu pead. Ta mõtles kellelegi külla minna, aga nüüd läksid mõtted sassi. Jumal vihastas ja käratas, kurat võtaks, virutas palli maa peale ja samas hakkas tal natuke piinlik, et oli vandunud. Pall kukkus väikese poisi hoovi pois, hakkas naerma. Kosmonauti peale, nägi poisi hoovis palli ja ütles. See on minu pall. Hakkame mängima. Kuidas jumal inimeseks hakkas, ma ei tea, miks ta jumalast nii palju jumalast ja nõidadest nõiale mingid kangelased ja Hiiumaal. Mul pole aimugi, kust on jumala pärit, eriti telekast jumalat ei tule. Ma ei tea ka, et teatud asjades oleks jumalat. Kuidas jumal inimeseks hakkas elaseks jumal, kes ei tahtnud enam jumal olla, ta tahtis inimeseks hakata. Miks ta tahtis, tal oli televiisor ja arvuti ja tal käisid Lähed, aga ta elas üksi. Jumalal polnud kellegagi juttu ajada ja mängida. Jumal oli kunagi mõelnud, et tore oleks ainukene jumal taevas olla ja nii ei olnud ta teisi jumalaid teinud. Ainult inimesed tegi valmis. Pärast aga hakkas tal igav. Üks päev oli igavesti, päev oli ka kolmapäeval igav, kui seitse päeva järjest oli igav olnud, mõtles jumal, aitab küll jumalaks alla maa peale ja hakkas inimeseks. Inimesena oli elu päris tore, ta mängis lastega, sest alguses oli ta ka ise laps ja naeris ja vahel nuttis ka. Kui jumal suuremaks kasvas, läks ta mehele ja sai lapsed. Ta ei kahetsenud kordagi, et oli taevast alla tulnud. Aga ükskord vanaemaks sai, istus ta koos lastelastega, kiskus suitsu. Bee jutustas muinasjutte. Kord kevadel käis jumal sinililli korjamas ja jäi puu alla päikese kätte magama. Pill tuli päikesed ja vihma okas tibutuma. Jumal, kes need oli, vanaema ei ärganud tükk aega, kui ta lõpuks uni ära läks, siis ta oli külmetanud jumala nohu ja köha ja suri ära. Talle tehti ilusad matused, kus kõigile anti hästi süüa ja tehti palju nalja. Sugulased matsid jumala maha ja neil oli kahju, sest olnud nii hea vanaema. Inimesed ise elasid edasi ja ei teadnud, et jumal on surnud, sest vanaema ei olnud neile mitte kunagi rääkinud, et tema ongi jumal. Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Oma lapsepõlveajast pajatas kirjanik Peeter Sauter. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga ning on salvestatud Tartus Kirjanike Majas 30. septembril. Dmitri panid kokku Külli tülija, Urmas Vadi kõike head.