Täna jätkub möödunud nädalal alanud saade lavastaja Vello Rummoga. 1953. aastal tulite siis draamateatrisse näitlejaks ja hiljem sai teist lavastaja assistent veel. Ja nii see oli draamateatrisse paindise, terve Eesti stuudio koosseis, see oli keeruline aeg vägases, Draamateater oli mõni aasta tagasi moodustatud kolmest Eesti tugevamast teatris kokku. Tallinnas oli ju enne sõda ja ka mõnda aega pärast sõda kolm draamateatrite Estonia Draamateater ja noorsooteater, aga need olid nad kõik siis kokku pandud ja osa näitlejaid sellest kolmest suurest kollektiivist oli siis saadetud väiksematesse teatritesse, kes, Pärnu, kes Tartu, kes Võsu, kes seal Viljandisse. Pärnu teatri selleaegne baas, kui mina siia ükskord tulin. Need vanemad näitlejad olid just sealtsamast draamateatrist pärit põhiliselt ja nüüd siis me tulime oma viie diplomilavastusega. Ühte nendest olime juba neljanda kursuse lõpul mänginud Simonovi noormees linnast. Ja teised neli tulid siis ettekandele kõik draamateatri repertuaaris, esialgu. Ja kohe siis hakati meid kasutama ka Draamateatri põhirepertuaaris. No seal oli meil põhiliselt muidugi väiksemad rollid kõigil nii-öelda massistseenides ja väikestes episoodides. Ja siis hakkasid tulema juba järjest järjest teised tükid, esimene, mis nüüd otseselt meie stuudio noorte näitlejate peal sai tehtud, oli Oskar Lutsu kevade lavastajaks oli siis lavastaja assistendi koha peal sel ajal töötanud Kulno Süvalepp kes natukene hiljem määrati Rakvere teatri peanäitejuhiks. Ja teine lavastaja oli Kaljo Kiisk. Meie meie tudeng, olime mina ja Kaljo Kiisk, Pendruija, kes olime siis juba avaldanud kuidagi kalduvusi ka näitejuhi tööks, noh, mul oli peale selle veel see eriharidus pooliti saadud. Ja nii, et kiis kasus kohaga kaaslavastajaks sinna. Ja siiski ise ja Jaanus Orgulas mängisid siis Tootsi muidugi nagu võib arvata, oma näitlejatüübilt sobisid sinna kõige paremini ja meie teised, kõik olime siis teistes koolipoiste rollides õpetaja rollis ja vanemate rollides ja nii edasi, nii et teie tegite sutse esialgu sutse ja esialgu otse kuni selleaegne draamateatri kirjandusala juhataja Heiko Maran pakkus mulle õieti, ma ise vist leidsin selle tüki, aga seda võiks tõesti teha. Oli ilmunud niisugune noor Vene dramaturg Victor Roosult, kes erines tugevasti kõigist senistest nihukesest propagandistlikkust tükkidest ja ja see oli tõesti Victor Roosovi teine näidend. Õnn kaasa. Ma tõlkisin selle vene keelest eesti keelde ja siis tehti mulle ettepanek, kuule labast õige ise ka. Määrati mind siis juba lavastaja assistendi kohale näitleja kohalt. Ja tuligi asuda tööle selle kallal, see oli 55. aasta kevadel Lance töö algas ja suveks pidi välja tulema. Aga eelmised kaks tükki, kolm tükki oli paralleelselt töös kogu aeg 50 liikmelises kollektiivis. Loomulikult töös oleksid ja ringreisitükke jätkuks suveks ja ja siis teised ei jõudnud eest ära nii-öelda tähtajalised ja meie tulime välja alles sügisel seal kuskil novembri algul, see oli nüüd ka nooremate näitlejate osas puhtalt eesti stuudio laste peal. Sinna liitusid siis niisugused vanad kalad nagu Lis, Lindau ja Eduard Tinn, tükist tuli niisugune saavutus siis selle Aasias repertuaaris, seda mängiti ainult draamateatri põhilaval statsionaaris. 70 korda. Vahepeal vahetasime Grigori kromonobi välja Rein aareni vastusest. Kromanov kutsute gaasis lavastuslikult tööle korraks Vene teatrisse. Ja Kaljo Kiisk oli vist 54. aastal juba 55. algul oli värvatud juba Tallinna kinostuudiosse, nii et tema läks esimesena meie kollektiivist. Siis ära, kinotööle mängis muidugi edasi nendest tükkides. Kevadega andsime pärast televisioonipäevi veel kolm korda otseülekande Draamateatris. See läks niisuguse niisuguse eduga. Ja nii me siis hakkasime sealt tasapisi pudenema. Nüüd kui jõudis kätte ta siis õieti ma ei saanudki veel tüki välja tuua seda Roosuvit. Nii-öelda näitejuhitööna hakati mind jälle uuesti kutsuma, esialgu raadiosse. Uusman sattus mul tänava laastu Vabaduse platsil, et kuule, tule raadiosse, meil on vaja kunstilise saadete peatoimetaja, ma ütlesin ei, et et aitäh, aitäh raadios ma olen juba olnud ja mingid kogemused sealt on, aga ma läksin just spetsiaalselt teatri asju õppima. Las ma nüüd ikka teen. Mul on praegu esimene lavastuse katse pooleli, las ma teen selle lõpuni ja kui ma läbi kukun, siis siis kus tulema. Ja no nali naljaks, läbikukkumist ei tulnud. Aga jälle ennem kui tükk välja tuli, juba hakati Eesti televisiooni looma, raadiokomitee allus sel ajal kultuuriministeerium. Need Ansberk oli siis kultuuriminister Paul Uusman, siis endine raadiojuht oli, oli ministri asetäitja. Siis oli vaja televisiooni kaadrit. Noh, see kõige esimene kaader tuli, tuli raadiotöötajatest põhiliselt raadiorežissöörist Leo Martin ja Heli tehnikutest. Seal Inno Vaarandi esimene operaator ja pärastine peaoperaator Veera koonu Nova, kes oli raadiost toime, olete olnud, keda ma mäletasin Jaroslavli ansamblite ajast. Noh, nii et palju endisi tuttavaid oli juba juba seal ees, kuigi kollektiiv oli alles väga väike, ühes toas elu käis, kõik oli kolm toimetajat ja ja üks režissöör enne mind ja paar assistenti. Ja siis lähed sinna. Lähed nüüd sinna jälle sadula, laske, laske jälle lavastused lõpetanud, laskem, ma teen selle ära. Siis vaatame. Noh, sai see valmis jälle uuesti, sa kuulud suunamisele, kolmas aasta on sul ees, määrame sind, kui sa niisama ei taha, töötad teatris edasi. Sealses televisioonis pole esialgu midagi teha, istuvad seal ühes toas koos ja veedavad aga kuidagimoodi aega siis proovisaated käisid paar kuud juba suvel. Laulupeoga üheaegselt oli alustatud esimesi saateid raadiomajas. Muidugi see töö käis kõik vanas raadiomajas, raadiotöötajate pahameeleks oli mitu nende head stuudiot, üks kuuldemängude stuudio ja veel teisi stuudioid ära võetud televisiooni aparatuuri alla. Ja tuli siis niimoodi kohe, nii kui lavastus välja tuli, minna vaatama, mis sellest asjast saab määrati mind kohe vanem režissööriks. Ja Kuu aega hiljem pearežissöör, kes ja veel kuu aega hiljem kunstiliseks juhiks, nii et kõiksugused, niuksed kiiret ametialasid kerkimisega. Manurisesin jälle, et miks siis Leo Martin on vana kogemustega režissöör, kunagine noorsooteatri pearežissöör pärast sõda ja et tema ei, nooremad kaaslased, on vaja Jäägeri haridusega kaadrit, sest mul ei ole sellealast eriharidust, mul on suur tähtsus, on teatrietendustel, esialgu televisioonis ja see mind siis niimoodi ära võluski. Minu kohuseks jäi sisse televisiooni režiikaadri moodustamine. Kust ma seda pidin võtma oma Moskva stuudiulased? Muidugi kõigepealt. Ja hakkasin neid kutsuma siis sinna appi, kuna meil kaadreid tuli kiiresti laiendada juba oli kaks režibrigaadi, siis juba kolm ja neli ja nii edasi. Ja, ja siis kutsusin kõigepealt Grigori kromonovi, kes ei olnud küll Moskva stuudios avaldanud erilisi kalduvusi ja tahtmist Kareci tööd teha, aga juba ta oli juba Vene teatris, oli ta kasutatud režissööri assistendi läheb, ma tundsin, et noh, tema peab seal olema ja Draamateatris tal ei olnud suuremat tööd peale sedasama Roosovi minu tüki rolli. No siis Tõnis Kask tuli režissööri assistendiks esialgu virve aruoja tuli esialgu režissööri abiks. Te teate, mis nendest pärast ja kes nendest pärast sai lühikese aja pärast õieti. Siis tuli veel teisi terve rida. Kaarin Sepre, hilisem karder, kes tuli režissööri assistendiks Viljandist, kutsusin Helvi peli oma Tallinna eesti teatriinstituudi kursusekaaslase, kes oli juba näitlejatöid seal Viljandis hästi teinud. Aga ka juba niimoodi just nagu hakanud välja langema näitleja juhtivatest rollidest. Artur Rinne tuli siis oma Siberi lähetuselt tagasi, siis hakkasid juba tulema uuesti need vanemad tegelased, kes olid siis ülekohtuselt töölt pidanud ära jääma. Artur Rinne oli mul esimene muusikarežissöör, siis Leedal evalt tolleaegne balletikooli koreograafiakooli direktor, kes oli ka draamanäitleja tegelikult oma ettevalmistuselt. Tema tuli sinna teiseks muusikarežissööriks. Astrid Lepa oli ka muusika režissööri jälle draamastuudioharidusega ja me võtsime algul põhimõtteks, muidugi pilt peab kõigepealt televisioonis olema, sõna on öelda taustaks. Ja muusikapilt peab olema päevauudised. Mida pakkusime välja laskma siis Aktuaalse kaamera nime all. Mis ma omakorda leidsin tolleaegsest saksa televisiooni materjalidest. Et sakslastel on niisugune niisugune saade, aktuaalne kaamera. Ja kasutame natuke seda nime paremat praegu ei leia, mis sobiks päevauudiste tüüti saateks. Lõpuks jäigi see enam paremat ei tulnud, ma üritasin mitmel korral, kuulge, mõtleme nüüd originaalsena välja. Ei, see on väga hea, see läheb hästi ja näete, tänapäevani läheb. Hakkasime tegema kohe teatrietendusi ja teatriajaloolisi saateid selleaegsete vanade tuntud näitlejatega ja järk-järgult ikka rohkem ja rohkem hakkas hakkas televisiooni repertuaari moodustamine kalduma informassiooniliste saadete poole. Ja, ja teatri kunstilise saadet osatähtsus hakkas paratamatult vähenema. Ma olin muidugi õnnetu selles mõttes, et ma sain ise kõige vähem teha kunstilisi saateid, mul tuli hoolitseda selle eest, et et need teised, keda ma olin sinna kutsunud, saaksid kõigepealt ennast näidata, loomingusse teha, mis, mis nad vähegi tahavad. Nii palju, kui see andis organiseerida pidin ise tegema niisuguseid asju, no mida enam, mida keegi eriti ei tahtnud ja mida tuli teha, sest seal lauri terve nii-öelda sundrepertuaar ju loomulikult ka mida, mida pidi tegema tähtpäevi, mida tuli tähistada? Palju niisugust noh, niisugust mitte nii väga südamelähedased tööd. Tuli ise teha ja peale selle kõigi teiste saateid vastu võtta, kontrolletendusel vastu võtta, kõik läks otse, mingeid lindistamise võimalust sel ajal ei olnud veel terve selle vana majaperioodil, miks ma lõpuks ära tulin sealt 61. aastal, noh, see on võib-olla oluline ka mingil määral. 57.-st aastast sai loodud siis Toompeale uus eesti teatrikool, sest vahepeal rida aastaid ei olnud uusi näitlejaid välja lastud. Ja meil oli lõpetanud teatrikooli esimene lend 60 61.-ks aastaks kelle põhi all me unistasime, teha siis raadio ja televisiooniteater, kes teeks kuuldemänge televisiooni etendusi põhikoosseisuna. Kusjuures muidugi oleks ka teatrites kutsutud näitlejaid juurde, aga eks põhiisuga paarikümneliikmeline trupp oleks olnud. Selleks olid meil kõik kavad tehtud, mujal juba juba töötasid, Soomes töötas televisiooni teatri nime all juba mingi, ma ei tea, kas alaline trupp või aga, aga selle nime alliva pidevalt töötasid ja meie unistus ka kippus sinnapoole. Tegime igasuguseid ettevalmistusi, juba Lennart Meri oli sel ajal raadios kuuldemängude toimet ja tema oli samuti sealt raadio poole pealt huvitavat. Ühes majas me seal töötasime ju raadiomajas. Tema oli veel nii kange mees, tema koostas need, need, need materiaalsed kalkulatsioonid, kõik, kui palju see maksma läheb ja kuidas raadioteatri plaanisime ümber ehitada korralikuks avalike etenduste andmise stuudioks, kus oli, mis oli ennemgi juba ehitatud publiku jaoks ka ühtlasi seal see osa, aga noh, korralikud lavaseadmed teha ja kõik oli valmis ja peaaegu oli ära veendud ka raadio ja televisiooni komitee juhtkond, kus seal EAL istus eesotsas Endel Jaanimägi. Kõik pidid nõustuma, et jah, seda on vaja ja tuleb kõigepealt odavam nii raadiole ja televisioonile ka materiaalselt odavam kui pidevalt honorari alusel kutsuda väljapoolt. Aga lõpuks see asi aeti siiski nurja ja kõrgemalt poolt. Ilmselt ei olnud raadiokomitee juhtkond iseendas väga veendunud. Loomulikult olid vastu raadio poole muusikaala inimesed, et võetakse meilt see sümfooniaorkestri prooviruum ja, ja kõik need, kuidas, mis siis edasi saab ja siis, ja mis peamine asi minu meelest ma ei tea, küll täpselt puuduvad igasugu faktid, kuidas see oli? Kuna raadio oli raadio, televisioon oli siis omaette asutus juba ei allunud enam kultuuriministeeriumile potekas vastuseis, et mis see siis nüüd on, mis pagan üks teater väljaspool kultuuriministeeriumi, nemad ei saa enam repertuaari repertuaari üle otsustada. Sellel asutusel ei tohi anda niisugust niisugust õigus, otsustaja, repertuaari vili, aga me olime juba televisiooni lavastusi palju niisuguseid asju teinud, mis diaatris poleks saanud mängida. Oli rida autoreid Lääne autoreid, sõlturremmatia, Fricia ja ja kelle dramaturgiat me kasutasime. Ja teatris poleks neid üldse kõne alla tulnud sel ajal, kuna teatri repertuaari kontrollis ka üleliiduline kultuuriministeerium ja seal olid mitmedki autorid nii-öelda tabuteemad. Ja vaat see ärritas meie kultuuriministeeriumi samuti mingil määral nii, et kuskil lepiti kokku seal kuskil keskkomitee tasemel ei ole vaja niuks asutust. Ja me hoidsime koos viimase minutini seda teatrikooli esimest lendu, et nüüd neid korraga kollektiivselt üle tuua, sest meile tundus meile siis pedagoogidele Pansole ja mulle ja kalmetile ja ja Helmi Tohvelmani-le, kes seal sel ajal töötasid algusest peale. Pedagoogidena tundus, et see on niisugune trupp, mis tuleb kokku jätta. Kõik ajendas teid. Ja see siis lõpuks ma ütlesin, et no hea küll, aitab, mul aitab, et et minul siin enam teab mis, Ta ei ole. Aga kuna ma olin juba praktiliselt siis neli aastat ühtlasi teatrikoolis olnud selle põhitöö kõrval teatrikoolis lavakõnepedagoog, mis mulle Moskvast nii-öelda külge jäi nendest õpingutest ja ja Eesti teatriinstituudis oli siis Felix Moor olnud mu õpetaja ja tema assistendid Paul maantee, Jaan Ruus ja ja Feliks moorima olin kutsunud veel Moskva stuudiosse, neljandal kursusel. Ühtlasi pedagoogilisest, mul kasvas üle pea juba see, tahtsin oma näitlejatööd ka teha ja režissööride. Nonii, olin siis pedagoog lavakõne kui juba teisest lennust peale ka näitlejameisterlikkuse pedagoog, sest Panso nendega suurt ei töötanud, tegi ainult ühe teise kursuse tuva väikese, aga väga huvitava töö tagasi Metuusala juurde, millest sai alguse niinimetatud tubateater, sest seda mängisime väikse poodiumi peal. Toompea õppesaalis mitte laual või nii-öelda publiku keskel. Ja vist mõned korrad Kirjanike Majas sellel musta laega saalis juba. Ja no ühesõnaga, tema tegi ainult selle ja mina tegin ülejäänud. Kalmet tegi ka veel ühe tüki, mina tegin ülejäänud diplomitükid, sealjuures ühe televisioonis kasutasin neid ka hiljem televisiooni lavastustes. Nii esimese kui teise lennutudengeid selleaegseid. Nii et ma siia siis töötasin ma seal kuni 70. aastani kuni 69. määrati mind siis Pärnu peanäitejuhiks. Aga sellel ajavahemikul 61 kuni 69 kuni 70 eetali viimane lavastus. Juba Pärnu näitlejatega tegin ma rohkem televisiooni lavastusi, kui kunagi oma kuue aasta jooksul hea näitejuht olin siis kutsuti aastas kord või kaks koguni juba uued toimetajad ja kes siis töötasid kõik seal kutsuti lavastusi tegema appi. Nii et mul seatuks raadio ja televisiooni ja siis ühtlasi. Estonia päevilt, millest tuleb juttu on paarikümne lavastuse ümber ja Pärnu teatris on natuke üle kuuekümnelavastuse, nii et ma ei ole palju jõudnud, sest sest ma otseselt lavastamise kollane tegelenud ainult elu teise poole. Esimene pool läks nii-öelda rohkem siukse pedagoogi õiendamised. Rääkige asja estorista? Jah. Teine lend hakkas otsima diplomitööks tüki ja noored ise leidsid venekeelsest dramaturgia ajakirjast ja niisuguse näidendi, see oli vene keelde tõlgitud siis juba vest, saidi lugu. Ja tulevad minu juurde, et mis te arvate, kas me saaksime sellega hakkama? Nagu see muusika kätte saame, kuigi see oli nii-öelda, seda võis Käina muusikate mängida lõpuks ikka. Ilus dramaturgia. Aga no võib-olla ilma muusikata oleks hõredavõitu siiski jäänud. Lõpuks saime selle muusikaga kätte. Leningradi konservatooriumis õppis ühe meie tudengiõde ja Leningradi konservatooriumi raamatukogu selliseid laviir olemas. Aga seda hakkasime taga ajama konkreetselt siis, kui Estonia teatri direktor René Hammer kes oli ühtlasi seal Eesti-Soome sõprusühingu tegelane ja tema oli Tampere teatris näinud seda suurepärane tükk, võtke tingimata kavasse teene meie Estonia laval, seal tegimegi Estonia lavale. Mida keegi ei uskunud, et sellest midagi niisugust asja saab. Ja hakkasime sellega tööle, vist oli, vist, oli kolmanda kursuse keskel, nii et kolmanda kursuse kevadel me tegime katkenditega juba juba näitlejameisterlikkuse eksamit. Klaverisaate muidugi, aga klaverisaatja oli meil suurepärane improvisaator, pianist Viive Ernesaks, kes oli Estoniast töötanud minu teada operetikontsertmeistrina sel ajal ja kes oli väga palju aidanud kaasa ka selle Maiferledi võimu veetleva leedi valmistamisele ja minu abikaasaga seal väga tugevat tööd teinud ja vaeva näinud kel puudus igasugune muusikaline ametlik ettevalmistus. Ja ta oli ühtlasi Toompeal meil juba Helmi Tohvelmani klaverisaatja tantsutundides. Nii et ta oli meil juba oma inimene seal ja tema võttis ka vedu. Hakkasime proovima koos, et kuidas see asi oleks ja pist saab asja, aga kuna see asi läks Estonia lavale ja nende kulu ja kirjadega nii-öelda siis me saime sealt ka ju Värmat abijõude. Ja nii me tegimegi muidugi pärast lõpuks, et asi oleks päris kindel. Ja siis neljanda kursuse neljanda kursuse esimesel poolel saimegi nii kaugele, et, et aastavahetuseks sai tükk Estonia laval valmis sellega seoses veel mitme inimese tulek siis üldse teatrisse. Eri Klasi tulek dirigenditööle. Sest seda ei olnud ta hiljem teinud, minu teada mitte. Ja ta oli esialgu väga skeptiline, mis, mis te mõtlete, te loodate selle muusikaga hakkama saada, see on nii keeruline. Ja nii raske, aga võttis siiski vedu tänu Viive Ernesaksale, kes teda veenis, nad olid mõlemad koos Gustav Ernesaksa üks üliõpilane, teine oli kontsertmeister konservatooriumis. Niimoodi siis kes tundis, keda ja kes kutsus, kelle viie tehti Viive Ernesaks, on ettepanek koodideeriglas kutsuda, et vaat, see on sihuke ja poiss, keda oli meil tõepoolest käinud ka televisiooni diktorite konkursil katsetamas ja ja tegi siin ja seal ja laulis ja oli ansamblites ja Eri Klas kutsusele Sallo ja ei häiri, las tegi ettepaneku lõpuks jah, et kui meil juba Estonia laval juba proovid käisid ja vaatasime teietama Estonia nime all päris välja tuua ikka päris niukse tagasihoidlike võimetega lauljatega päris ei saa, kuigi seal laule ei mänginud, nüüd teab mis suurimat rolli just, võib-olla kõige olulisem oli seal see liikumise pool koreograafia ja kõik niisugune. Aga siiski ka väga ilus muusika ju, suurepärane muusika. Ja lõpuks saime siis Veljo Tormise abiga saime Armeenia jerevani ooperiteatrist Teo orkestri partituuri klavie Leningradist, partituur pärast sealt ooperi orkestriga. Niiet Eri Klas annab päris pillimehi Estonia orkestri ante sel ajal ka kõikides asjades niimoodi käima. Löökpillide mängijad olid juba vanavõitu võib-olla niisuguse muusika jaoks. Ja Eri Klas võttis trummid oma juurde, Bolti dirigendipulti ja, ja ise tegi need keerulised trummipartiid seal seal sees ära. Nii et no see oli niisugune kõiki erutav ja niisugune suurepärane töö ja noortel läks hästi ja mängisime 48 korda, see tähendab paar-kolm korda nädalas Estonia teatrilavalt ja lõppes ainult täismajaga. Ja siis loodi noorsooteater. Sellega olen ma ka käsi ja jalgupidi seotud selle tööga lõpuks õnnestus teater, luu ei tulnud välja Moskvast stuudiost noorsooteatri loomist ei tulnud veel raadio, televisiooni, teatri loomist, aga siis läks õnneks teatrikooli, ma jäin siis edasi veel kuni kuuenda lennu vastu. Seni olin ma teatrikoolis pedagoog ja siis tuli Pärnu tulek. Kuuenda lennu võtsin vastu veel 70. aasta suvel ja pärast seda hakati kaadrit uuendama. Panso juba tundis ka, et on vaja kaadrit uuendada. Pärnusse hulka keeruline sõita, edasi-tagasi ma käisin Pärnust terve aasta jooksul niimoodi kõik puhkepäevad. Siis oli meil see kolmapäeva pist, oli esialgu teisipäev, ma ei mäletagi. Ja kõik sõitsin siis Tallinna, kuna klaasi on ametlikult Tallinnas silmul korterit ei olnud ja sõitsin seda vahet siis ja terve päeva veetsin televisiooni. Televisioonistuudio kaadrid nii-öelda täiendades ja toetades siis olid just uued teadustajad tulnud ja ja, ja uusi reportereid terve rida ja Tõnis Kask kutsus mind appi, siis jälgisin nende saateid hoolega õhtuti, niipalju kui etenduse kõrvalt võimalik oli vaadata. Ja, ja siis tegin märkusi ja konsult planeerisin nii-öelda lavakõne seisukohalt või õigekeelsuse seisukohalt ja ja sõnaselguse seisukohalt ja nii edasi. Nii et see töö kestis ka televisioonimajas kuni 70. aastani, teatrikoolist tuli siis kokku 13 aastat. Sinna sattumine oli ka jälle omaette probleem, et televisiooni kõrvalt Panso määrati lõpuks sinna siis kateedri juhatajaks, see käis ka omamoodi võitlusega. Miks Panso tuleb alles sealt Moskva teatrikoolist ja ja meil on siin kohapeal, Ilmar Tammur ja kõik on juba tuntud režissöörid ja aga siis jäi peale ikka see, et ikka tähtis on erialane, kõrgem haridus, kuidas see mõju, kateedri juhatajad, pane Hansoga loomama kaadrit? Kutsub minuga lavakõne, õpetersioonime, seal ju koos koolis käinud ja mina oletan, kuuled et sul on ju omad ennesõjaaegse teatrikooli koolivennad seal Kaarel Toomi olin mina omal ajal jälle raadiosse kutsunud enda asemel kuuldemängude juhendajaks. Hansu, vot mul on paksude pillideta. Sest me oleme ühe kooliga poisid, kuidas sa siis nüüd hakkad seda vanakooli niimoodi soovitama mulle. Aga Draamateatris bandžol, endal sel ajal, noh, teda ei lastud õieti õieti, löögid 55 tuli, tegi väga huvitava diplomilavastuse, kuningal on külm Tammsaare. Ja siis veel veel kaasaegseid tükke. Ja seitse venda oli päris huvitav lavastus tal seal ja aga vot seal tekkis niisugune, nagu ikka, tekib kunstilises kollektiivis teatud niisugune konkursitunne. Ja Tammur peanäitejuht, nagu ei lasknud teda õigesti. Seal töötas veel Särev ja töötas Kalmet järjepanu režissööri küllalt ja, ja tal jäi seal niimoodi aega üle. Ja see kool tuli talle niimoodi väga marjaks, kulus ära sel ajal. Nii et seal tuli siis nii-öelda talle kogu aeg püüda toeks olla, kes kui palju jaksas, mina veetsin seal võib-olla kõige rohkem tunde. Sest vahepeal jäi ka pappi kalmetena, Tammur jäi ära pärast esimese lennu lõppu. Noh, ka niisama samadel põhjustel ristida, mul ei oma ettestuudio draamateatri juurde siis teatriühingu stuudio nime all. Nii et tekkis juba nii-öelda teine teatrikool kõrvale ja sealtsamast ongi Helgi Sallo siis Eri Klas, mõlemad käisid selles draamastuudios. Ja kui Sallo, siis me saime kätte eriklassis ja mul mul on osutunud, mul on üks tüdruk. Et algul ta ei ole küll kõrge sopran, ta niuke metsosoprani häälematerjaliga ka, et väga-väga tore laulja ansamblites juba tuntud ja kutsus kohale. Ansu oli vastu. Misjaoks, kuidas väljaspoolt meie, see pole siis enam meie diplomilavastused. Kuulge las olla ikka meil varuks Estonia oma koosseisus, loodame, et et paar nisust kõvemat tegeles, Harri, vasar, kutsusime teisi peaossa toni rolli. Maria ja Džoni. Ja ja Helgi Sallo oli tõepoolest nii. No nii kiireveoga, et me olime ju kaua aega töötanud juba tema tuli ja ma ei mäleta, kas esimese prooviga või või oli see teine proov veel saalist niimoodi orkestri dirigendi kõrvalt proovis laulda ja laulis. Neid laule nii hiilgavalt, et et terve orkester absodeeris, mida juhtub väga harva. Nii et minu suureks heameeleks tänapäevani omamoodi olen edev selle peale, et tänu siis sellele vestlejaid stoori kaubavõtmisele tulid Eesti teatrisse. Eri Klas ja ja Helgi Sallo. Noorsooteatri tegemine tuli siis kõne alla jälle, kui see teine lend, seesama minu minu lend lõpetas. Siis tuli jälle unistus, nüüd esimese lennu kokkujätmine õnnestunud. Ja vaata, mis seal teise kannid saab. Imekombel ilmus sel ajal üks üleliiduline otsus, mis siis ikka vastu võeti ülemnõukogu presiidium, Keskkomitee ja ametiühingute kesknõukogu otsus noorsoo kasvatamise kohta. Noorsookasvatamine on siiski käest ära. Noortel ei ole külaliskultuurilist meelelahutust, noortel ei ole seda teist. Ja mina lugesin hoolega, Savitskaja kultuur on niisugune, ajaleht oli, avastan sealt, kuuldavasti ilmus ka pärast Pravdas Atlane välja kahes Leedu Vabariigis Eesti ja ma ei mäleta, missuguse teine oli, puuduvad isegi noorsoodiaatrid. Hakkasime maad kuulama, läksin Toompeale Arnold Greeni juurde, kes oli Ministrite nõukogu esimehe asetäitja kultuuriasutuste alal. Kultuuriministeerium, seal oli siis veel. Ma ei mäleta, kas oli Ansberk siis veel või, aga Uusman ajas ikka endiselt neid kultuuri ja teatriasju veel kaua oma Pärnus. Uusman teil seal kultuuriministri asetäitja ja et vot näete, missugune, missugune lugu meil ei ole ka, kas oleks õige aeg luua? Tõepoolest ruume kuskil valmis ruume võtta ei ole. Vahepeal oli aga tekkinud niisugune niisugune olukord. Vene teatamis loodi 48. aastal kahe Kitise väga tugeva lennu peal. Hästi hea trupp oli, need olid juba kuidagi nagu väsinud. Rahvast käis vähe, aga Riias oli loodut komsomoli nimeline noorsooteater mida juhatas pärast pikki aastaid Adolf Shapiro, kes ka meie teatris on hästi tuntud mees praegu. Et teeme siis niukseid kahe kahe trupiga teatri Vene teatris, võtame selle trupi või loome uue noortetrupi ja paneme selle teise lennu. Paneme sinna juurde, teeme kokku ka niisuguse kahekeelse teatri, kes töötab kahe eraldi trupi lepid, eestikeelne venekeelne, mängib ja kordamööda. Kord eesti kord vene noorsoole. Ja ei, ei ikka ei vene teatrid ei tohi puutuda ei tohi masinaks, siis oli ohvitseride maja ka töötasid asjad Mere puiesteel. Vene teater võiks sinna kolida, seal suurem lava, suurem saal ja kõik kus, kus vene teadsid, puutuda ei tohi. Ja tänu sellele, et vene teatri puududa ei tohtinud saime omaette puht eesti noorsooteatri ja Salme tänava selleaegse ametiühingute kultuuripalee maja, mis oli siis tõesti just ehitatud värskelt selle saime siis nii-öelda põhi põhibaasiks Panso kutsumiseks, sinna etteotsa oli mul ka võrdlemisi palju vaeva näha. Panso oli valmis tulema televisiooni teatri juhiks omal ajal lahkesti koos esimese lennuga. Teise lennu eelda, kõhkles, ta ei pidanud sellest suuremat, ei tundnud neid õieti hästi. Ja ja sel ajal ta just lavastas Kihnu jonni Moskva armee keskteatris. Kui see asi juba lõplikult oli organiseeritud, nii kaugele, et kohe-kohe-kohe teeme ära, aga lõpuks veensime ta ära, tema seadis omad tingimused, muidugi, direktoriks peab tulema Eino Laks. Ja, ja keda veel, ta peab saama siis draamateatrist, mõne näitleja, omana peavanem vanematest näitlejatest, seda kõike lubati siis ole lahke kunstnikuks siis Mari-Liis küla, need olid tema tingimusteta, oli Draamateatris juba temaga koos rohkesti töötanud ja. Ja saime siis need asjad niimoodi ühele poole, teatri avamine, esimese etenduse kvalija veebruaris kuuskümment kuus, sel ajal, kui see tegelik teavide avamine siis seal Salme tänava kultuurimajas toimus sel ajal ma olin parajasti Moskvas mingilt mingitel täienduskursustel või mis pagan seal toimus isegi nii, et ma olin ära ja ma ei saanud seda esimest etendust, sest näha oli pidulikku sündmust. Aga see asutamise pidulik koosolek seal augustis 65 laial tänaval. Seal ma siis istusin ja vaatasin seda ja tundsin vaikset rõõmu, et näed läbi läks, tegite ära, pesime ära. Lõppude lõpuks Pärnu teater hakkas peale käima nähtavasti tänu sellele, et Estonias õnnestus rest saidi lugu siis ma tegin Estonias veel ühe ring reisutüki spetsiaalselt nende tellimisel. Pühapäev Roomas ka muusikal. Ja kolmas muusikal tuli veel kavas, see aga see ei jõudnud välja tulles oli Pärnu teatri ajal juba. Ja ja nähtavasti nende tekkis tarvidus kaaresiive kaadri järele. Väljaots oli seal siis peanäitejuht, balletimees nii-öelda, aga ta lavastas siis ka kõik opereti ja ja isegi oopereid vist. Aga siis oli Väljaots juba käis külalisavasse siin-seal tegemas. Nii et kuskil isegi käis niisugune eeltöö, et taheti päris värvata Estoniasse sinna koosseisuliseks lavastajaks koguni pealavastajaks, nagu kuskil vihjati. Ja see oleks olnud muidugi ülim rumalus. Sest ega mul muusikateatri ettevalmistusteooria ma ei tundnud seda repertuaar ooperirepertuaariga, mis pea näitavad, ma saan muusikateatris, ma tõrjusin selle tagasi ja siis tulid Pärnu teatrimehed Nendel ka just loodud muusikateatritraditsioon uuesti taastatud 50. aastal oli likvideeritud orkester ja aga Pärnu publik igatseb muusikalist lavastust. Muuseas siis 68 sügisel toimuski siin Pärnu teatrilaval siis selle lavastuse pühapäev Roomas esietendus kaks etendust olid siin Pärnus. Nii ma sain tuttavaks siis sel ajal Pärnu teatri direktoriga niimodi saime teretuttavaks. Ja tema tuleb aasta hiljem mind kutsuma Pärnu teatrisse. No ja vot siin ma nüüd vist esimest korda ei punninud eriti vastu, sest igatsus diaatri järgi oli ja vaat need jutud, kõik, hakkame muusikali tegema ja ja külma saanud vastuorkestri ja kõik niisugused asjad. Ja, ja ma ei oska öelda, et see muusikal oleks odavam minu siis nüüd põhiline huviala mures ikka draama režissööri ettevalmistus ja noh, aga aga enamasti draama režissöörid tegidki neid neid muusikale hilisemas Vene teatris ja meie Diaalsetes ja sest seal on, mängib küllalt suurt rolli ikka dramaturgia ise ja, ja näitlejaoskused ja ei ole ajendatud vastu trumpi, et laulad. Nii et selles mõttes noh, vot niuke kiusatust tehakse, kui just nii, no Jaagule mõtleme järele. Tulingi siis kesksuvel 69 pärast suurt 100 aasta laulupeo pidustusi mis ka omamoodi Niukest Isamaalist tunnet andis. Ja ja tarvidust lauluga ja muusikaga tegeleda. Ja siis mul oli ka kõiksugused plaanid, nagu igal juhul tekivad siukseid plaani, kuigi ma olen küllalt, vanamees oleks pidanud juba aru, peas on 48 oli juba täis. Sel ajal töötas teatri juures juba kolmeaastane stuudio. Siis olid nad just lõpetanud või lõpetamas, kui mina tulin. Aga neid saab kasutada ehk veel ja värvata trupitantsurühmast värbasimegi trupi, sellest sel ajal töötanud tantsurühmast. Terve rea noori näitlejaid, kes, kes hakkasid kaasa tegema, laulukoorist jäi väga vähe järele, sest need olid ikka isetegevuslased ja, ja nad ei saanud, ei tundnud huvi koosseisulise teatritöö vastu poleks saanudki koosseisu võtta sest siis oli koosseisud väga rangelt piiratud kindla arvuga. Kindla arvu etendustega ja seda tuli kõik arvesse võtta, seda poleks saanudki, aga no entusiasmist kaua aega inimene jaksab teha ainult entusiasmist ja, ja sellest ei tulnud laulukoorides ja niisuguseid tulnud küll, aga kukkusime muidugi kohe muusikale tegema, järk-järgult siis esialgu natuke lihtsamaid asju. Ja lõpuks asusime koguni hallo Dolly ja ja siis mees La Manchast kallale. Mõned aastad hiljem, aga ennem predima siis servus Peeter kärpnaczynski muusikal oli ja, ja pilli Jack'i lugu. Ma püüdsin siis esialgu luua niisuguse repertuaari, mis, mis peaks siis Pärnu teatrile noh, enam-vähem sobima toomata siia mingisuguseid oma idee fix, et ma tahan nüüd nii ja ma tahan, nii, ma tahan näidata ennast ja mis on üldiselt peanäitejuhtide komme, kes ikka hakkad nutma, määrama ja otsustama üksinda ja ja, ja võtma ikka endale teha niisugust tükki, mis, mis mulle on tähtsad ja mulle meeldivad ja aga mul oli natuke teistmoodi ettevaatlikum, selles mõttes niisugune põhimõte. Ütlesin kuidas, miks peaks tegema, noh, maailma klassika peab tingimata olema kavas, eesti klassika peab olema tingimata kavas. Tänapäevased, nii-öelda kaasaegsed tükid olid kohustuslikud, nii, nii eesti omad kui kuid teiste liiduvabariikide tükid rahva demokraatiamaade tükises iga aasta oli, oli ühe rahvademokraatia maa, festivali üleliiduline ja ka vabariiklik ja, ja siis tuli iga teater pidi ühe tüki tegema siis just sellele sellele festivalile. Nii me siis tegimegi väikse saali, võtsin kasutusele mis oli ennem nende loengute saal või kino näitamise saal mõeldud ja panime selle käiku siis Pärnu oli esimene esimene teatritest väljaspool Tallinna Draamateater oli ka võtnud väikse saali siis just kasutusel suhteliselt hiljuti mitte sellega, mis nendel nüüd on, vaid seal kunagise proovisaali pool Pärnu maantee poolses küljes kus teha väiksema koosseisuga ja eksperimentaalse ma iseloomuga tükke, mille peal ei ole mitte kindel, kui palju publikut tuleb, et sadakond kohta. Ja nii me panime ka kohe käikusele, kuna Poola festivalist tuli osa võtta, esimene ülesanne mul oli. Otsisime siukse tüki monoloogi, kus oli küll kolm tegelastega põhise monoloog mille päris toredasse tegi Aarne Üksküla ja saime sellega oma auhindu, Poola rahvavabariigi auhindu ja preemiaid. Ja te alustasite Pärnus ka suvehooaegadega, samal suvel juba tegime mõned niisugused katsed. Aga järgmisel suvel siis alustasime juba päris süstemaatiliselt, mis me anname suvel terve suve, kus Pärnus on palju rahvast ka väljaspoolt Pärnut, mis me anname teistele teatritele ainult täita kasutamise selle aja ära, selle arvel saab vähem ise ringi rännata. Ja ja saame laialdase publiku kätte, hakkasime tegema kõiki etendusi suveperioodil ka venekeelse dublaaži iga või tõlkega kõrvaklappidesse. See leidis, no mitte nii väga laialdast kasutamist, sadakond inimest oli ikka igal õhtul saalis ja see laiendast kutsusid teisi teisi-kolmandaid jäätvad Pärnu mängitakse niisuguseid tükke, mida Moskvas ja Leningradis ei näe. Need, me siin ikkagi õnnestus kavva võtta jälle siukseid asju, mida, mille peale üleliidulist luba ei tahetud anda. Ja ka meie kultuuriministeerium ei tohtinud eriti luba anda, ma käisin isegi Moskvani välja. Ükskord oli sinna muud põhjust minna, läksin skulptuuri ministeeriumisse, nõudsin, et kuulge mis seal, mis nendes tükkides siuksed, seda ei võiks nüüd Nõukogude liidus Nõukogude teatris eriti eesti tingimustes mängida. Seal oli üks meie üheaegselt lõpetanud oli üks teatriteadlane, kes ja teile võitsime ju lubada, teil on see Lääne teatrikultuur ja. Aga kui ma teile luban, siis Joaco Vene teatrit ka kõik tahtma kassatükke nii-öelda need on ju kassatükid. Vene tükid ja, ja veel kaasast komöödiad muidugi peamiselt, mida siis tõsiseid asju nii väga meili kättesaadavadki, aga niisugust populaarsemad asjad. Nii ma sain teha rida prantsuse ja ja saksa ja niuksed tükke, mille puhul siis tuli välja võidelda ka Eesti klassikalisi tükke tuli välja võidelda ka osalt oli Hugo Raudsepa näidendid olid ju paljud Nyotak keelu all peale Mikko Märdi vedelvorsti ja seal nende veel paari-kolme parun taru õnnistusega mis anti tõkis isegi välja, aga, aga mitte täielikult, aga vaheliku vapustused ja demobiliseeritud perekonnaisad esimene tükk? Ei, mul õnnestus kõik lõpuks ära teha, kuigi vale järjekorras, sest päris kõige lõpus tekkinud mobiliseeritud perekonna ei saa. Mis ei olnud siis enam nii aktuaalne, nagu oleks olnud neid? Esimestel aastatel? Ei, ei tohtinud seal paar lauset niisugust sees, mis, mida oleks võinud välja kärpiderma, tüki moonutamata, aga ei, see kuulus keelualuse repertuaari. Aga noh, selle eest ma püüdsin. Püüdsin siis ikka algusest peale Koidulast Koidulast, Kunderist, Kitzbergi tükkidest, lõpuks ka Tammsaare, kui 100 aastane juubel oli, siis, siis võtsime uuesti käsile. Kuningal on külm, näidendi seda sai kärbetega tehtud, mitte mitte mingitel muudel põhjustel, kui meil lihtsalt poleks niisugused, nii suur trupi olnud paralleeli seal kolm tükki teha. 27 näitleja, kolm tükki peab paralleelis olema. Nii olid meie tingimused kogu aeg väga harva õnnestus kahe tüki peale kaks paralleeli korraga hoida käigus, kui need eriti muusikalid, mis olid suurema koosseisuga nagu Hallodollija Mees La Manchast õnnestus meil teha alles pärast seda, kui ta Estonias oli juba välja tulnud, aga ma ei jätnud jonni, sest mina tüki tõin siia Eestisse. Lätlaste eeskuju, Lätist mängis ka veneriaater, seda Riia Vene teater. Sealt saime ka orkestri partituuri jälle ja. Ei lindil aga mees La Manchast oli siis muidugi Georg Otsa ja Endel Pärna ettekandes ja läinud Estonias. Ja siin polnud loota, et väljaspoolt Pärnut oleks seda nüüd siis keegi eriti vaatama, kui juba käidi Tallinnas vaatamas ja ei õnnestunud päris hästi peategelaste kui laulu poolest ei olnud eriti häda midagi, aga aga no ei olnud siukseid näitlejaandeid võtta, kes selle tongi hoterollija nii oleks ära mänginud, et oleks saanud võistelda. No pluss siis see teine teatri, elava muusikaga elav orkestriga ja elavate juristidega ja nii edasi. 13 aastaga olin ma siis peanäitejuht ja nii kui ma 60 sain. Nii ma ütlesin, niisamuti nagu n toonad, mulle aitab sellest tööst. Minu kõrval olid kogu aeg olnud niisugused noored andekad režissöörid nagu Kaarin Raid, kes oli sama kooliga Ingo Normet, kes oli sama kooliga nii-öelda samast õppeasutusest tulnud. Ja Ingo Normet. Ta oli eriti energiline ja jõudis teha rohkem punn, selleaegsed, normid ette, nägid lavastusi ja teha palju kasulikke ettepanekuid ja Kaarin Raid oli niisugune tagasihoidlikum kuigi kiita. Ta sai kriitika poolt, Kaarin Raid alati palju rohkem kui Ingo Normet, rääkimata minust. Me olime kolmekesi kolm režissööri, mis oli väike teatri kohta suhteliselt haruldane. No abikaasa Linda Rummo oli ka teie assistent? Jah, sel ajal, kui kui ta siia tuli, ta oli esialgu seitse aastat ikkagi näit ja kohapeal, kuigi ta ei tahtnud seda vastu võtta. Algul. Aga ta oli noorsooteatriga juba lõpetanud, oli seal poole kohaga, et lapselapsi aidata kasvatada Tartus, kus vanemad olid mõlemad tudengid ja sõitis Tartu ja Tallinna vahet ja tegi veel üksikuid rolle seal. Aga siis avanes meil võimalus, et keegi läks, ma mäleta, kes meil siit ära läks, sel ajal siis või lähetati minema, seda ma ka hästi ei mäleta. Nooresna Garrett, meelitame ta siis siia. No ja siis ta lõpuks tuligi ja siis oli mul abiks ka, nii palju kui ta suutis selle näitlejatöö kõrvalt juba juba mullu oli, see tähendas väga palju ja pärast lõpetamist, siis tema oli ka niisugune kategooriline lõpetaja, et ta juba juba noorsooteatri ajal üldse ei, aitab mulle küll. Ja siis oli 55 ja naistel pensionimineku aeg ja temal oli rahvakunstniku nimetus, oleks võinud 50 aastaselt minna pensionile ja ta üritaski seda siis ei tule kõne alla, kus sa lähed. Ja siis aga siis pärast seda oli veel muidugi meie teatris kuni 61. eluaastani tegelikult näitleja koha peal. Ja pääses nii nagu minagi siis, sest peanäitlejaametist, no ja siis, aga mina ei osanud leiba ilma temata enam midagi. Ka näitetööl on harjunud, et ta oli juba paljude tükkide juures olnud seal niimodi. Abiline. Kasutades oma kogemusi, eriti naisnäitlejatega töötamisel oli suur abi. Ja siis ta kuni 26. aastani ühiskondlikus korras tegi näitejuhi töö, et terve rea lavastuste puhul mida ma üksi vist ei oleks enam suutnud, millal te siis päris Räriaatrist tulite? Mu nüüd on siis ikka kuus aastat küll juba või kuus ja pool või ma oleksin tulnud ka 70.-ni veel. Mõtlesin, et pean vastu kohe ära joosta niimoodi, kui pea uut peanäitejuhti pole ja ja noh, nagu ei sobinud ja olin veel Sis Ingo Normeti valitsuse ajal oma ligi 10 aasta, siis meelitati Ingo Normet meilt ära kohe peale teda varsti. Priit Pedajas läks minema draamateatrisse. Nii et ma jäin õieti vanast koosseisust üksipäini jälle ei sobinud niimoodi ära joosta. Uut niipea polnud võtta, siis kutsume Kaarel Kilvet, D. Aga noh, jälle peanäitejuhiks kinnitamisel jälle siis uue kinnitamisel oli igasuguseid probleeme. Siis ülevaalu ja meie selleaegne kirjandusala juhataja asus siis kunstilise juhi kohale ja ma pidin veel mõne aasta siis tegema siis juba Kilveti kõrval lavastusi nüüd ei pakkunud mulle erilist suurt rõõmu enam, sest et no juba enam ei olnud seda, seda, seda kuidas öelda hoogu, hoogu või vunki, nagu nagu Teppis on öeldud sees koovardi vallata, too vaim, kuidas ta nimi oli 94. aastal, see jäi viimaseks lavastuseks, see oli ka üks 30.-te aastate inglise väga populaarne dramaturg. Pärast seda, mitmes Eesti teadis, tema tükid olid järjest. Aga see oli just see sügis, kus see Estonia hukk kolija just meie proovide ajal. Muidugi teatriinimene ei saa ennast lasta välja lüüa ükskõik mis sündmusest või katastroofist maailmas, aga proovide perioodiks äreva niisuguse meeleolu sisse, nii et meil ei tulnud ta nii, nagu minu meelest vaja oleks olnud, et oleks pidanud välja tulema. Jõus ei tohi, oli seal kõik, aga noh, päris mitte. Aga esietendus toimus kõik ja, ja kuu aega oli umbes mõõdas, mingit pinget enam ei olnud, kõik oli rahulik. Ja siis ma sain äkki plaksti infarkti. Mina ei tundnud õieti, millal karvased, no see oli isegi mikrosihuke värk või ei, haigestu. Misso koperdasin, ma käisin juba koridoris ringi juba kahe-kolme päeva pärast. Mis hakkas ühikute siin lugu, et ära tee nalja, pole voodis paigal. No ja siis tuli muidugi kaks kuud olla, vähemalt ennem ei lubatud tööle tagasi, kaks kuud ei tohi seal midagi teha, olin koosseisus 95. aasta esimesel oktoobril, ütlen siis ma hakkasin juba kevadel. Kuulge, laske nüüd. Ei ole veel sügiseni nuia küll, noh kui ma juba olen siin niisama looksja lauluks. Nii et, nii et 95. aastal tulin lõplikult ära, nüüd ma siis käin ainult mata vana arm on ikka veel südames, siis ma käin ikkagi aeg-ajalt, astun majast läbi ja ja vaatan siis peaproove. Õhtul ei viitsi enam välja tulla, kodunt teatrit vaadata, õhtul istud teleka ees ja teisi teatreid vaatangi ainult nii palju, kui neid saab näha televisioonis ja loen nende kohta kõik, mis kirjutatakse. Ega mind nii-öelda teatrikriitika ei ole kunagi eriti eelitanud. Suurem osa tükke on läinud ikka nii, et keegi ei tea Pärnu maanteel välja arvatud pärnu pärnu lehtika kirjutas iga tüki peal ikka midagi. Aga üleüldine teatrikriitika ei ole nii väga märganud isegi. Ma mõtlesin mõnikord, et noh, see oli minu meelest midagi teistmoodi kui midagi uutmoodi. Ja kui seda isegi märkasid sageli ant sealt, kus siis üle liidu väljast tulnud inimesed või või meie teatrikauged, inimesed välja arvatud oma kriitika, noh siis vaatad, et ei, et ju siis ei ole suurem asi midagi. Nii et eks ma üks niisugune keskpärane, keskpärane Ventsel alalik, kolin hoobelda pole mul millegagi, aga noh, igaüks teeb oma jõudu mööda, mis mina suutsin. Redin. Saate avaleva külaline oli lavastaja Vello Rummo.