Veebruaris räägitakse palju seoses vabariigi aastapäevaga võimust ja selle omamisest. Täna tahaks saates äkki ta vaimu ja võimu omavahelistes suhetes. Ja saatekülalised on täna veiko vihuri ja jaanis prii. Kuulajatele nii palju teadmiseks, et Veiko Vihuri on õppinud bioloogiat. Ta teenib hetkel Saaremaal kahte kogudust karjase jaanis ning kirjutab magistritööd kiriku ajaloo teemal. Jaanis Prii on Kuressaare abilinnapea ja on õppinud nii ajalugu kui filosoofiat. Mina olen Anti Toplaane ja ma olen Kuressaare-Püha koguduste õpetaja. Saates kuuleme täna Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat. See ilus muusikapala juhatab sisse meie tänase teema, mis käsitleb võimu ja vaimu omavahelisi suhteid. Tänases saates on külas Veiko Vihuri ja jaanis Prii, kes on mõlemad siis nii võimu kui vaimu esindajad. Ja saatejuht on anti top plaan. Kuidas inimesed võiksid tänapäeval mõista võimu ja vaimu ning nende omavahelist suhet. Jaanis prii. Ma arvan, et kui maa peal üks küsitlus teha ja küsida inimestelt, mis on võim, siis võib arvata, et vastus on enam-vähem arvatav, tavaliselt ikkagi võimu seostatakse mingisuguste võimu teostavate struktuuridega, olgu ta siis valitsus või riigikogu või president ja ja see on suhteliselt selline konkreetne mõiste. Kui sama küsida vaimu kohta, siis võib küll olla, et vastuseid tuleb päris erinevaid sest see on selline suhteliselt ilma piirideta mõiste vaimu all. Võib-olla siin käsitlema inimeste sellist admiste poolt inimeste moraalseid suhteid, mis on siis kas religiooni või või mingi õpetusega seotud, aga samas ju sõna vaim. Kirikus on püha vaim, see on midagi muud. Me räägime, et inimesel tuli vaim peale, seda on veelgi raskem defineerida, nii et et see on märksa keerulisem. Rego viguri. Ma olen Jaanisega täiesti nõus. Võimu suhtes on ilmselt kergem ütelda, millega on tegemist, sest me igaüks tunneme seda võimu omal nahal. Kui me ületame kiirust või jätame. Ma pean maksmata, siis tuleb meil tegemist võimuesindajatega. Millal meil aga on tegemist vaimu esindajatega vaimuga, seda nüüd on palju raskem määratleda. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus, tuul puhub, kukkuda tahab ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Ja lugu on nii, et see sõna tuul kreeka keeles Neuma tähendab ühtlasi ka vaimu. Nii et juba Jeesus ei anna täpset vaimu definitsioone, vaid Ta võrdleb seda tuulega, mille puhumist me küll tajume, kuid mille käikusid ja suundumusi ette ei oska aimata. Sa rääkisid võimu tööriistadest ja nende toimimisest meie nahal piltlikult. Kas ka vaimul onu tööriistad või teisiti küsides, kas vaim vajab struktuure? Kiriku esindajana ma peaksin rääkima siis pühast vaimust jumala vaimust ja loomulikult püha vaim toimib kirik aku kaudu sakramentide kaudu kõige selle kaudu, mida kirikus tehakse. Selles suhtes ma ühinen kõigi nende kiriklike mõtlejatega, kes läbi sajandite on püüdnud määratleda jumala vaimu. Ütleksin nii toimimismehhanisme, et mil viisil vaim selles maailmas tegutseb. Aga muude vaimude kohta ma ei oska midagi lähemalt ütelda. Kas võim vajab ka vaimu inspiratsiooni jaanis prii? No kindlasti ta vajab seda, sest võim omab juba struktuure, võime toimib ja selleks peab olema mingi vaim, mis teeb ettepaneku Mäkud, mis selle välja mõtleb. Nii et noh, selles mõttes demokraatlikus ühiskonnas on selle võimuvaim kas siis mingisugune esinduskogu või midagi muud, kus mitmed inimesed oma arvamuse välja ütlevad. Ja kui sedasama vaimu ütleme, üksikisiku poole pealt vaadata, siis kui teda häirida, et et see on tolle isiku arusaamade, tõekspidamiste, mingi kuum, siis võim on erinevate inimeste tõekspidamiste kogum. Demokraatlikus ühiskonnas muidugi totalitaarses ühiskonnas võib võim olla ka ühe inimese teadmiste ja ja siis tema tõekspidamistega ruum. Teame ju lähiminevikust, kus üks konkreetne partei esindas nii vaimu kui võimu vähemalt enda arvates. Ütleksin lisaks niipalju, et ilmselt iga võim toetub mingile vaimule, igal võimul on oma vaim. Kui me räägime Tartu vaimust, siis me peame silmas ilmselt teatud vaimsust mis seostub meile Tartu linnaga, Tartu ülikooliga või muude asutustega, mis on Tartus väga tuntud kultuuritegelastega. Igal võimul on samuti oma vaim selles mõttes, et on mingisugune ideoloogia, millele see võim tugineb, olgu see siis kuningriik monarhia, kus nagu Vanas-Egiptuses või üldse vanades idamaades. Monarh oli ju jumalikustab. Ta oli jumaluse esindaja või ise jumal ja tema võim oli selles mõttes jumalaid. See oli tolle aja võimuvaim praegusaegset. Võimud erinevad ühiskondlikud korrad tuginevad erinevalt teleideoloogiatele erinevatele arusaamadele ja meie siin Eestis oleme nüüd viimastel aastatel püüdnud demokraatlikku ühiskonda üles ehitada nii hästi või halvasti, kui see meil on välja tulnud. Ja selles mõttes peaks meil valitsema siis demokraatiavaim. Te nimetasite, et sõnaühendid vaim tuli peale või vaim tuleb peale. Kas võib seda kasutada ka sõnadeta ühendis? Võim tuli peale. Kas võib rääkida teatud võimu vaimsusest? Mina tean seda, et Eestis öeldakse, et võim lõi pähe, hakkas võim peale, võib tulla, võib olla võimuesindaja, oskab seda öelda. Nojah, võim peale, see tähendaks nagu võib-olla siis seda, et kellelegil on kange tahtmine seda võimu teostama hakata. Aga üldiselt on ikkagi nii, et, et seesama mingi vaim tekitab inimeses mingisugused soovid ja tahtmised. Aga siin ongi, et kui me võrdlesime nende vanade ühiskondadega, kus vaim ja võim olid väga otseselt seotud ja ja praktiliselt oli väga raske seda piirkonda vahele tõmmata kasvõi piiblist, kui vaatame kõige suuremad Iisraeli riigitegelased näiteks kuningas Taavet oli ju väga suur vaimu esindaja ja samas me sealtsamast näitest võime tuua, et ega võim alati ka kasuks ei tule sellele vaimule, sest ta viib teatud ahvatlustele seda võimu kuritarvitada. Kui inimene on võimul, kas inimene peab olema siis väga suur vaimuinimene? No vaimuinimene sellises klassikalises mõttes tõenäoliselt isegi ei pea olema, teatud andeid kindlasti peab olema, sest selleks, et võimule saada ja võimul püsida peab olema ikkagi teadmistega ja teatud kogemustega inimene. Aga samas on ju küllaltki piiratud vaimuandega riigitegelasi olnud läbi ajaloo ja selles suhtes ei saa öelda, et see oleks just hädavajalik. Veiko Vihuri. Apostel Paulus ütleb oma kirjas roomlastele, et kõik, keda juhib jumala vaim on jumala lapsed. Kristlasena ma arvan, et meie inimlik põhiküsimus ongi selles, kes meie vaimu juhib. Kes juhib meie inimliku mõttemaailma, meie soove, meie kavatsusi, kõike seda, mis meist, inimesed, tee, kas on jumala vaim või on seal mingi muu vaim. Ja ilmselt siin kristlikust lähtepunktist on ka üks vastus. Mu ja võimuvaheliste suhete problemaatikale kristlikust seisukohast peaks ikkagi vaim olema see, kes ka võimuesindajaid suunab. Tähendab jumala vaim siis. Kas sa ei teki siin selline olukord, et kirik tahab dikteerida võimule, mida ta peaks tegema? Ja, ja see on kohe järgmine aste selles temaatikas, et kes siis on see, kes on volitatud esindama jumalat selles maailmas. Tahtsingi küsida, et kas vaim ja võim on pidevas omavahelises võitluses kas seal on sisse kodeeritud teatav pinge? Ma arvan, et on, oleneb muidugi, millise nurga alt vaadata. Kuid ajaloost on teada, et nii võim kui vaim väidavad või on väitnud endil olevat jumalikku mandaadi. Nii kiriklik võim, mis keskajal kulmineerus Rooma paavstide võimutaotlus siis ja paavst tugines just nimelt Jeesuse sõnadele mis on öeldud Peetrusele, sina oled Peetrus ja sellele kaljule oma kiriku ja paavstid, apostel Peetruse järeltulijad, täna on pidanud siis neid sõnuga endi kohta käivaks, et nendele peab alluma kogu kirik ja mitte ainult kirik, vaid ka kogu maailm, kuna see maailm on jumala loodud. Kirik vahendab jumala päästvat sõnumit sellele maailmale. Aga täpselt samuti on keskaegsed keisrid ja kuningad näinud oma võimuallikana nimelt jumalat ja ajaloost on tõepoolest väga kurb ja kahetsusväärseid kokkupõrkeid selles küsimuses, et kellel on siis õigus selles maailmas esindada jumala tahet, jumala häält, kas võimul ilmaliku võimu näolt või kirikul vaimuliku võimu näol. Ma ütlekski, et kui selle ilmaliku võimu kohta üsna sageli räägitakse, et sellel on omadus korrumpeeruda, siis tegelikult ju ka vaimulik võim võib korrumpeerunud. Sest milleks siis Lutter pidi viima läbi reformatsiooni vaim oma esindajate kaudu oli korrumpeerunud ja tekkis olukord, kus vaim ja võim hakkasid segamini minema. Nii et Ma arvan, et mingi selline vastuolu siiski on sisse kodeeritud nendele kahele, kuid nad peavad olema teatud mõttes tasakaalus, et ei oleks ühte liiga palju ega teist liiga palju ja sellest puhtalt vaim tõenäoliselt ei suuda ühiskonda ka efektiivselt funktsioneerima panna, mingi võim peab alati eksisteerima. No Martin Luther on see, keda seostatakse õpetusega kahest riigist, kahest valdkonnast, mis luteri kirikus on nii palju vaieldud ja nii palju ka ajaloos oma rolli mänginud, mida on siis erinevalt hinnatud kas positiivseks või negatiivseks nimelt? Martin Luther oli see, kes leidis, et ilmalik võim, riigivõim üldse kogu meie ühiskondlik elukorraldus ka näiteks pere isa võim oma pereliikmete üle. Et see võim samuti pärineb jumalast. See on jumala tahtmine, jumala seatud korraldus selles maailmas. Ja kirikul ei ole seal midagi ütelda. Kirikul on omaette võim, mis kehtib kirikus, korraldada kirikut, jumala sõna kuulutamist, sakramendi jagamist, kõike seda, mida kirikus tehakse. Nii et Lutter eraldas need mõlemad valdkonnad teineteisest. Aga samas me teame, et see tõi ka kirikule kaasa väga kurbi taga äkki sest luteri kirikud erinevates maades, olgu siis Saksamaal või Skandinaaviamaades sattusid tegelikkuses just nimelt kohaliku maaisanda ilmaliku võimu kontrolli alla ja see suhe tegelikult varjutanud luteri kiriku ja võimu suhteid kuni kaasajani välja. Me teame, et kui mõtlejate mõtlemises võivad ideed olla küllalt täiuslikud, siis ei pruugi nad naid ideid teoks teha, kuna neil puudub struktuur ja nad on sageli ainult teoreetikud. Selleks on vaja konkreetset aparaati, et inimesi ja ajaloost kirik on ju läbi elanud juba vanemal ajal perioodi, kus saades võimule tollases veel juba nõrgenenud Rooma riigis. Kirik seesama nagu jaanis kasutas seda terminit korrumpeerunud, see tähendab, kui tuli palju inimesi, siis nii mõnelegi senisele tõekspidamisele anti järele tekkisid erinevad küsimused, mida teha näiteks usu taganejatega ja kus on alati väga palju rahvast. Seal ei pruugi olla inimeste teadvuses see vaimsus ka niivõrd tugev. Kuid jaanis priikass. Filosoofid on ka mõtestanud enda jaoks ja võimu vahelist olemast. Kuivõrd palju see esineb nende mõtlemises. No seda nad on käsitlenud ja mitmetel nendest on ka praktilisi kogemusi selles valdkonnas isegi olnud ehkki me teame, et enamik suuri filosoofe läbi ajaloo on olnud võimust suhteliselt kaugel distantseerunud ja seda ka täiesti omaette eesmärgiks pidanud, et nende mõtted peaksid olema vabad igasugustest piirang arengutest, mida paratamatult võim, ühiskond nagu endaga siis peale paneb. Aga tegelikult noh, me siin arutame praegu selle üle, kuidas toimib see väline struktuur, tuur, kes teostab vaimu ja kes teostab võimu ka kui tulla nagu selle nii-öelda algpõhjuse juurde, siis tegelikult need mõtted ja teesid on suhteliselt lihtsad ja ka võim ei saa läbi ilma nende vaimu põhi tõdedeta. Võim ju tegelikult teostab teatud seadusandluse toimimist ja seadusandluse juured. Kui me võtame kasvõi kaasaja seadusandlus, siis, Võrreldes näid Moosese käskudega mida siis jumal läbi Moosese inimkonnale andis, siis tegelikult ju kõik need põhimõtted on seal käskudes kirjas, mis tänapäeva seadustes on paika pandud Moosese Käsu laudadel kirja pandud 10 käsku, mis on jumala poolt antud, on ju ka meie seadusandluse nii-öelda põhitõed need moraalikoodeksid ja iseenesest need on ju väga vanad ja siin on see kokkupuutepunkt, kus nagu võim ja vaim omavahel ühenduvad ja muutuvad siis inimühiskonna nii-öelda nendeks põhisuurteks põhi tõdedeks. Jah, sest Oll ühiskonna seadusel on ju tagasiulatuvad juured just kümneseks käsku, isegi kui seaduse kirjutajad seda otseselt endale ei mõtestab. Sest kehtivad ju seal üldinimlikud, eetilised normid ja reeglid. Mida noh, iga ühiskond vajab oma elu koordineerimiseks, aga mainisid kümmet käsku, me teame, mida ütleb neljas käsk. Sina pead austama oma isa ja ema ja ma tsiteeriksin siit Martin Lutheri suures kategismusest paar lõiku, mis üldiselt ei ole Meie rahvale tuntud, mida Martin Luther ütleb neljanda käsuga seoses ülemate austamisest. Kõike seda peab ütlema ka kuulekuse kohta ülemate suhtes kes kõik kuuluvad isa seisusesse ja seda pealegi kõige laiemas tähenduses. Siin ei ole tegemist isaga mõnele üksikule vaid paljukordse isaga, kogu maa elanikele, kodanikele või alamaile. Jumal peab meid nende kaudu ülal otsekui lihaste vanemategi kaudu. Hannes meile toitu, eluaset, kaitset ja kindlust. Nõnda me oleme siis näidanud selles käsus kolmeli kisasid Lutariaal siis siin välja toodud kolmeli kisad ühed vere poolest teised majaisandad kolmandad maaisand, Veiko Vihuri. Jah, kolme sorti isad, riigi saad ja päris lihased, isad ja muidu isakesed, kellele kõik tuleb olla kuulekas. Ega, ja see jutt tänapäeva inimesele nüüd eriti ka mööda ei ole, seda peab ütlema. Aga Augsburgi usutunnistuses, mis on üks luteri kiriku normatiivseid dokumente on väga selgelt öeldud, et jumala sõna tuleb kuulda rohkem kui inimeste sõna. Tähendab, on enesestmõistetav ja normaalne, et me ühiskonnas teiste inimeste keskel elades järgima teatud reegleid ja et me selles mõttes alistuma ka kehtivale korrale. Tollal esindasid sedakorda alates siis kuningast või keisri-st kuni pereisani välja, kellele alamad pidid vastuvaidlematult alluma. Tänapäeval me võiksime öelda, et isa rollis on võib-olla need seadused Riigikogus vastu võetakse, mida president välja kuulutab. Sest need seadused on antud selleks, et me ühiskond ei laguneks laiali ja selles mõttes on paratamatu, et me täidame, räägime neid seadusi, neid reegleid, mis kehtivad, kuid kristlastena jällegi nii nagu Augsburgi usutunnistus ütleb viimsalt jumalale jääb viimane sõna, jumala tuleb olla rohkem kuulekas, kui inimestel on. Ja minu enda küsimus on, et kui palju kirik ja kristlased suutsid seda põhimõtet järgida nõukogude ajal, kus valitses ateistlik riigikord, isegi jumalavastane ja inimsusevastane võim kellega ometi tuli ju koostööd teha. Reeglite järgi tuli ju elada. Kui palju seal kirik ja tema liikmed suutsid seda põhimõtet järgida. Kirik säilitas ju teatavas mõttes tolleaegses ühiskonnas ainukese rahvusliku organisatsiooni tunnused kuigi teatav koostöö oli ilmselt paratamatu ja seda on ka ääri-veeri kirikule ehk ka ette heidetud. Iseasi, kui palju seal on nüüd sellist tõde, mis on ajalooürikud kaudu kirja pandud siis, sest nendegi kirjutamisel kehtis teatavat plaani täitmine. Kui viidata siin näiteks Indrek Jürjo raamatule. Ja see tuli mulle kohe meelde, kui sa ütlesid, et kirik säilitas teatud rahvusliku või isegi ainsa rahvusliku organisatsiooni oreooli, mis Eesti Vabariigist oli veel nõukogude ajal säilinud. Et siis Jürjo raamat, nagu püüab pääseda, kahtluse alla seada. Või üks peatükk konkreetselt seal, mis käsitleb kiriku ja KGB suhteid kus näidatakse Allikmaa materjalile tuginedes, kuivõrd tegelikult ka kirik oli läbi imbunud KGB p või tolleaegsete võimu teostamise tarneid survest nende juhtimisest kuigi selle raamatu arvustamina üldse tolle aja kiriku rolli nägemine olnud täiesti omaette teema, ilmselt, mida siin nii ajaloolased kui kirikuloolased veel üsna pikka aega arutavad. Jaanis Prii riigiametnikud, riigiisad saavad oma õigused kraatlikus ühiskonnas rahvalt. Samas peavad nemad seda rahva üle valitsema. Ühelt poolt nad valitsevad rahva üle, teiselt poolt rahvas valib neid. Kuidas valitsejad selle vastuolu enda sees lahti seletavad. No iseenesest on põhimõte see, et rahvas valib enda hulgast oma nii-öelda esindajat, kes siis teostavad teatud aeg seda, mida nad on valimiste ajal välja lubanud. Ja selles mõttes igasugune võim kajastab rahva meelsust mingisugusel ajahetkel, mis tavaliselt on minevik, kas on ta nädal tagasi aasta tagasi või noh, maksimum ütleme mingi neli aastat, mis on selline keskmine valimiste periood? Küll aga on küsimus nagu eelkõige selles, et Misso nagu see võim iseenesest, kas võim on see seadusandlus või on võim see, kes seda seadust andlust ellu viivad selles mõttes, kui ka siin eelnevas arutelus võimu noh, seadusandlus, siis on see loomulik, aga kui võim on eelkõige need inimesed, kes seda ellu viivad, siis muutub see ametnike võimuks, mis ei ole ühegi ühiskonna eesmärk. Ja meil ju siin viimaste saaduste Arud elus on küllaltki paljukardetud, seda poliitikud annavad oma nii-öelda selle võimu ametnike kätte ja ametnikud võivad siis seda enda suva järgi tõlgendada, mis loomulikult ei ole hea ega saa olla eesmärk. Kas võim, võib-olla pahe. Kui me räägime võimuihast? No võim võib kindlasti olla pahe juhul, kui see võim teenib seda, kes võimul on selles mõttes, et, Ikkagi kuise võimu on näiteks üksikisikuväes siis ta on pahe. Kui võim on mingisuguse suurema inimeste grupi käes esindab teatud hulka rahvast, siis sellisel juhul teda põhimõtteliselt paheks pidada, kui ta on kontrolli all. Ma ütleksin nii, et asi ei ole võimus, asi on ikkagi vaimus. Tähendab, kõik sõltub sellest, millise vaimuga on tegemist, millist vaimu kannavad või millise vaimu kantud Need, kes on võimul parasjagu võim iseenesest on vahend, vähemasti 20. sajandil, kui me elame siiski juba demokratiseeruvas maailmas, näeme, et võim on mõeldud vahendina, kui me räägime riigivõimust muidugi vahendina selleks, et rahva soove ja seisukohti ellu. Küsimus on ainult olles, kas võimulolijad täidavad neid soove või kasutavad nad võimu kurjasti oma huvides. Tähendab, millise vaimu kantud on ikkagi need võimuesindajad. Ja me võime muidugi filosoof Meie rida, et millise vaimuga antud ka rahvas on, sest meenutagem, et ka Adolf Hitler tuli võimule demokraatlikul teel. Jaanis Prii, mida peaksid võimulolijad teadma vaimus? Võimulolijad peaksid teadma vaimust vast kindlasti niipalju, et neil oleks ülevaade, millist vaimu üldse on võimalik omada, eks ju, et siis teha teatud liik, sest meil võib olla ju võimuesindaja, kristlane, võib olla võimuesindaja, täielik ateist või muu religiooni esindaja. Ja noh, tegelikult ju religioon on iseenesest üks küllaltki selline kindel piiritletud õpetus, kui meil oli siin ka jänest juttu filosoofidessis, sageli on küllaltki selgelt püütud tõmmata piiri kristlikku Ei kirikliku õpetuse ja filosoofia vahel selles mõttes, et kirikul on oma väga selge, väga kindel filosoofia. Ka see nii-öelda klassikalises mõttes filosoofia otsib seda asjade olemust ja nende toimimise põhimõtteid. Nii nagu orav rattas, kus ta ei suuda leida ühtegi sellist universaal, lihtsat lahendust iseenesest. Ja, ja selles mõttes nüüd võimuesindaja tegelikult ka rahva tahe ei ole alati ühesugune ja rahva tahe võib väga kiiresti muutuda. Ja rahva tahe on tavaliselt ikkagi see, et elu, nende materiaalne pool muutuks paremaks. Ja nüüd võimuesindaja valik on lihtsalt selles, et mismoodi ta seda teeb, kas ta kasutab ühte meetodit või teist meetodit üsna sageli eesmärk on üks, aga lihtsalt meetodite valik on erinev. Veiko Vihuri, kas vaimuinimesed peaksid olema võimuihast vabad, teiste sõnadega, kas näiteks vaimulikud peaksid olema ka riigi valitsemises osalised? Umbes viis, kuus aastat tagasi veel võis näha poliitikas Eesti poliitikas üsna mitmeid vaimulikke ja ma tean, et mõned vaimulikud, kes toona poliitikas olid ei saavutanud sugugi mitte sellest suuremat populaarsust, vaid neile jäise võimu märk külge, kas siis õigustatult või mitte? See on juba omaette teema. Ma arvan, et sellele küsimusele ei ole nii kerge üheselt vastata. Kas vaimulikud peaksid olema võimust võimalikult kaugel ja tegelema nii-öelda oma asjadega? Riigivõimule võib-olla teinekord väga mõnuski, kui kirik tegeleb seal oma asjadega, las nad palvetab. Peab oma jumalateenistusi ja risti Plaulatab ning matab, aga et ta ei ütleks midagi riigivõimu tegude ja motiivide kohta. Ma usun, et kui kirik peaks tegelema poliitikaga, siis mitte päevapoliitikaga. Sest kiriku liikmeskonda kuulub ju tegelikult väga erinevate poliitiliste vaadetega inimesi. Ja kui kirik hakkaks toetama mõnda parteid mõnda komist, siis võiks tuua kaasa osa liikmete lahkumise, kes poliitiliste vaadete tõttu ei saa siis enam kirikusse kuuluda. Küll aga kirik peaks tuletama riigivõimule meelde kohustusi rahva ees terve ühiskonna ees muidugi valvama ka nende põhireeglitega järgi, mida me ikkagi kristlikus kultuuriruumis peaksime jälgima. Just enne me siin rääkisime sellest, et millele tugineb siis rahva võim, et millisest vaimustan rahvas kantud Euroopas elades. Ma usun, et me siiski kuuluma kristliku maailma ja kristlikud väärtused on siin määravad. Kuivõrd sellest võib kõnelda, kui maksimaalselt räägitakse 20-st protsendist kristlastest meie? Rahva liikmeskonna juures noh, need protsendid, Ta võib tuua välja nii või teisiti, võib öelda, et tegelikult aktiivseid kiriku liikmeid on veelgi vähem. Ja samas möödunud aastal läbi viidud küsitlus näitas, et ennast peab usklikuks inimeseks üle 50 protsendi eestlastest. Milles nende usk väljendub, see nüüd on hoopis omaette teema, kas see väljendub kirikuskäimises või, või lihtsalt oma südames jumalasse uskumises. Aga ma usun, et me ei saa salata oma päritolu ei saa salata seda, kuhu me kuulume. Ja me kuulume ikkagi kristliku maailma räägitagu siis mida tahes siin taarausust või maausust või mingitest meie esivanemate uskumustes arusaamadest. Siiski möödunud sajandid on meie rahva vaimu, ütleme siis nii meie kollektiivses mällu meie kultuurimällu jätnud niivõrd tugevad neljad. Ja see on ikkagi kristliku kultuuri mõju, mis on oma jäljed jätnud. Me tähistasime eelmisel aastal Eesti luterliku kiriku rahvuskiriku kaheksakümnendat juubelit ja selle aastal selles Kuusmäe tähistame Eesti riigi kaheksakümnendat juubelit. Meie vabariigi president eelmise aasta kiriku sünnipäeva pidustustel Kaarli kirikus tõstis esile just kiriku rolli meie ühiskonnas ja isegi palus, et kirik võiks aktiivsemalt sekkuda ka riigi valitsemisse ja palusin kirikul olla aktiivsem. Kuidas te seda kommenteeriksite? No ma arvan, et kui tuginedes ka nendele näidetele, mis mujal maa olemas on, siis kirik väga aktiivselt püüab, et aidata kaasa nende probleemide lahendamisse, mis ühiskonnas on ja kui kirikul on selleks võimalusi, sest mis seal salata, materiaalsed võimalused on ka üks väga oluline pool, siis kirik on võimeline lahendama palju siis eelkõige sotsiaalseid küsimusi. Aga siin noh, minu arvates ongi oluline oli see, et kui riigil ikkagi on teatud kohustus vaimu nii-öelda selle kultuurilise poole eest hoolt kanda, sest kirik ei ole mitte ainult vaimu kandja, vaid ta ju kannab meile aastasadade tagant Kulka tuuri oma kirikuhoonete kõige muu näol. Ja see ei ole ju otseselt selle kirikliku õpetusega seotud, see on kultuuriväärtus ja, ja riik üks nende kultuuriväärtuste eest hoolt kandma. Praegu on kirik väga paljus koormatud just sellega, et see, mis tema nii-öelda oma majanduses on ja mis kuulub tegelikult kogu rahvale ja mille eest riik peaks hoolt kandma, et sellega tegeleda ja võib-olla isegi siin kirikul jääb suhteliselt vähe vahendeid ja aega, et tegeleda nende ülesannetega, mis võiksid olla kiriku ülesanded. Moosese raamatutes on kirjeldatud Iisraeli rahva väljatulemist Egiptuse orjapõlves Moosese juhtimisel. Nagu teame, päeval läks Iisraeli rahva ees pilvesammas ja öösel tulesammas, mis näitas teed, see oli jumala ligiolu märg x. Ja ma usun, et kirik selles suhtes tahab olla palju rohkemat ühiskonnas, mitte võimul, mitte võimu suunamas ja teostamas aga just nimelt selleks pilve ja tulesambaks, mis näitab teed, kuhupoole ühiskond kas kiriku arvates minema, sest kirik on tegelikult vahendajata, vahendab jumala sõna jumala tahet, jumala ilmutust, mis fikseeritud pühakirjas mis on talletunud kiriku traditsioonis. Ja selles mõttes peaks kirik olema nii ausalt ja nii hästi, kui ta seda suudab olla just nimelt selle sõnumi vahendajaks. Ja jumala sõna on valguseks sellele maailmale ja ma ei taha midagi muud kui tuua valgust ka meie tänasesse päeva meie tänasesse Eestisse meie Eesti riiki, eesti inimese kodusse ja selles mõttes ma usun, et presidendi soov, kiriku hääl kõlaks paremini ja selgemini on igati õigustatud. Kirik tähistab aasta varem oma sünnipäeva kui Eesti vabariik. Kuidas nüüd seal saate lõpul võiksite sõnastada seda suhet kiriku ja riigi vahel tänases Eestis, milline sa võiks olla? Me teame, et kirikuhooned suuresti ei ole kõige paremas olukorras ja kodanikud arvavad, et riik võiks neid üleval pidada. Isegi arvatakse, et vaimulikud on riigiametnikud, saavad riigilt palka. Me teame, et paljudes riikides see nõnda on, aga kuidas võiks olla lähitulevikus Eesti vabariigis, näiteks kui me tähistame kiriku ja riigi üheksakümnendat sünnipäeva 10 aasta pärast? Ilmselt kaks võimalust on välistatud. Kirikuriiki ei tule ega tule ka riigikirikut jääb üle, kolmas võimalus. Ja need on mitega heanaaberlikud suhted, aga head suhted kahe partneri vahel, kes mõistavad üksteise vajadusi ja püüavad oma jõud ühendada, selleks et teenida oma rahvast, nii riik kui kirik. Ja sellest peaks lähtuma siis ka konkreetsete küsimuste lahendamisel, olgu need siis kirikuhoonete korrashoid või mingi muu valdkond, mis on probleemiks, kas siis kirikule või riigile. Ka mina ei usu, et meil kirikuriiki või riigikirikut oleks lähitulevikus ees oodata, aga luteri kirik on ennast defineerinud kui rahvakirik. Ja selles mõttes riik kui rahvusriik langevad nagu ka mõistete poolest juba kokku, nii et seesama partnerlus kindlasti on see, mida tuleks süvendada nende aastate jooksul. Et mõlemad täidavad oma ülesannet ja need ülesanded, paljuson kattuvad. Aga see ongi see, et meil on erinevad seisukohad, erinevad vaated, aga just need alustõed on Nüüd lõpuks erinevatest ametitest lähtuvalt. Kui tal on võimalus midagi soovida võimu ja vaimu esindajatena, siis mida te sooviksite nüüd vabariigi aastapäeva künnisel? Kiriku esindajana mina sooviksin võimule rohkem vaimu, aga ma ei tea, kas võimuesindaja vastupidi, siis rohkem võimu kiriku leiust soovib. Ja kirikul võiks kindlasti soovida seda, et kiriku õpetus, levik, sest seal kiriku põhieesmärk võimule võiks ikkagi soovida. Ma arvan seda, et võim oleks rahvale nii lähedal, kui ta seda suudab olla. Aitäh teile selle vestluse eest ja soovime teile koos kuulajatega jumala õnnistust, tarkust ja juhtimist ametite kandmises ja kõigile head juubeliaastat meie Eesti vabariigis. Te kuulsite luterliku tunnisaadet, mis rääkis võimust ja vaimust. Saates kõnelesid kirikuõpetaja Veiko Vihuri ja Kuressaare abilinnapea Jaanis Prii. Saatejuhi osas oli täna anti Toplan. Eesti luterliku tunni aadress on kiriku plats kolm Tallinnas Toompeal. Tööpäeviti telefon on kuus kolm, üks neli kolm üks üks. Ootame teie tähelepanekuid ja soovime kõigile rahuliku õhtu jätku.