Avaneva külaline on lavastaja Vello Rummo, kes sel aastal tähistas oma kaheksakümnendat sünnipäeva. Seekordne saade on kaheosaline, teist osa kuulete järgmisel neljapäeval. Amal oma. Sa oled toetanud Eesti kultuurifond. Täna, mil me teiega siin Pärnu stuudios juttu ajame, on väljas tõeline jõuluilm. Vello Rummo kasse. Jõulusalmid on peas või tuleb kõik üle vaadata veel? Ma ei mäletagi, millal ma viimati jõulusalmi küsin, etlemas oli kaua enne sõda, igatahes. Nii et pärast seda ei ole mu käest enam küsitud ja oma selle tõttu ei ole õppinud. Olete kinkinud niisama lihtsalt kätte saanud kõik niisama lihtsalt ja õieti ma ei mäleta, kui palju nüüd jõul üldse on peetud. No lapsepõlves muidugi jaa, koolipõlves ka ikka nii sümboolselt talitused on tehtud, aga aga hiljem on läinud. Sattusin elama niisugust aega, kus jõule suuremat ei tunnistatud. Aga noh, eks siis aastavahetusel käisid needsamad sündmused kõik. Ja too need traditsioonid on õieti juba kaugele ära läinud lapse lase. Sündimisel tekkisid nad siis uuesti. Noh, need on juba ka täiskasvanud inimesed ja nendel omad lapsed. Nii et seal tuli siis vahetevahel ka väga harva küll õnneks, aga seda näärivana jõuluvana mängida. Ja vaat niisuguse elus näitemängu ma ei oska teha. Laval, kui tuleb päris näitemängu ette kanda, siis see on iseasi, seal sa lood oma elu selle materjali põhjal, mis mis autor kirja on pannud aga ise elus näitemängu teha, see on mul kauge ja võõras olnud, nii et see on võrdlemisi ebamugav sündmus alati, kui seda on tulnud teha õnneks harva. Te olete sündinud Raplamaale ka, muidu olete Tallinna poiss. Tallinna poiss, ainult et ma sündisin juhuslikult oma ema kodutalus. Jah, nüüdsel Raplamaal see oli siis Harjumaa lõuna Harjumaa Raikküla vallas ja seal oli siis minu ema kodutalu, kus ema oli nähtavasti siis nii-öelda lapsepuhkusele tulnud. Ja see oli just nelipühi esimesel pühal, kui see sündmus käis, nii et ma teen, ema, rääkisime, ta oli viinud need välja. Libõõsale, sirelid õitsesid, sel ajal neid neid nii varaseid kevadel on harva olnud, aga oli viinud mind siis sireliõisi nuusutama. Aga kõik suved said küll veedetud kuni kuni peaaegu keskkooli lõpuni seal ema vanemate kodutalus tehtud, seal talutöid jõudumööda ja hakatud sellest maarahva elust aru saama. Nii et huvilised paar ja mõnikord ka kuni kolm kuud olime enamasti ikka õega koos seal vanavanemate juures. Aga see oli muidugi jah, niisugune periood, mis on kõige rohkem meeles, üldse lapsepõlveaastad on, olen paremini meeles, isegi nimed, sealtkandist on paremini meeles kui need, mis päris viimasel aastakümnel on ette tulnud, siin tikud isegi vaatab asju omaenda nime ära unustama. Teie vanemad olid õpetajad nii teisiti Westholmi koolis ja vanemad olid õpetajad, vanemad olid, jah, ema oli enne minu sündi oli ka Westholmi kooli algklasside õpetaja pärast seda ta hakkas täienduskoolis kodumajandust ja niisuguseid asju õpetama. Ise haris ennast naiskutsekoolis ja aga ta oli saanud ka pedagoogilise hariduse veel tsaariaegses tütarlaste gümnaasiumis, mis asus seal Narva maanteel Viru väljaku ääres, kus pärast oli lastehaigla ja mis, mis seal majas kõik olid, nüüd lammutati ära, see oli pärast sõda üks esimesi maju, mis, mis taastati, mis ta jäi terveks enam-vähem Tallinna südames. No vaat, ema oli seal koolis käinud, aga isa sai pedagoogilise hariduse Rakvere Õpetajate seminaris samuti, nii et sihttuhat 917. Seal niisuguses revolutsioonide aastal ta lõpetas, määrati siis sinna ema koduvald tööle, kooli juhatajaks algkooli juhataja läheks ja seal oli siis ka siis ta emaga kokku saanud, isa sünnivald on ka samas maakonnas. On vahepeal, on Järvakandi vald ja siis tema on Kehtnast pärit Kalbu külast. Nii et mõlemad olid jah, elukutselt pedagoogid. Isa küll läks enne sõda, juba seal oli mitu-mitu head aastat enne sõda läks raadiotöö veel, et oli lastesaadete vastutav toimetaja ja esimesi reportereid ja kooliraadio asutaja ja nii edasi ja ja nii tema läks. Läks siis kuskil, oli vist 37 või kaheksa? Läks vestolmist ära. Sinnamaale oli mul siis, kui vana Westholmi eluajal ta suri, küll 35. aastal juba. Aga veel mõned aastad püsis, see, et oma kooli õpetajate lastel oli, oli prii kool, muidu poleks ma sinna kooli kuidagi saanud. Sest see oli küllalt kallis ERA koolindus, sel ajal, kui ma õigesti mäletan, tal kaks kord kallim, kui, kui nii-öelda linna gümnaasiumid linna keskkoolid. Aga siis määrake kohe nii, kui isa sealt Läks määrata kohe õppemaks, need paar viimast aastat isa pidi moest õppemaksu ka maksma. Aga Taavi, muidu niisugune aktiivne ühiskonnategelane, õpetajatel liidus ja haridusliidus ja ja me elasime isegi ühe perioodis, oli enne minu kooli elasime Rataskaevu tänaval sel ajal numbriga 22, mis on siis seal peaaegu Niguliste kiriku lähedal, kohe. Seal töötasid mõlemad õpetajate liit hariduses viit erinevatel maja korrustel ja seal tema möödunud tegeles hoolega ühiskondlikus korras, nagu see ka siis käis hiljem ta raadiotöö kõrval selle järele, õieti päris mõned aastad enne enne surma, enne pensioniiga läks, läks kirjastuse tööle, nii et toimetas ja tõlkis lastekirjandust ja noorsookirjandust sina, tema vend Paul Rummo oli tuntud kirjanik, jah, Paul oli tema noorem vend. Mõlemad olid ema, perekond oli üheksaliikmeline, laste pere. Ja ema oli vanim tütar seal perekonnas. Ja isa perekond oli kaheksalapseline. Tema oli seal ka vanim poeg küll selles teises perekonnas, isa isa Mats oli, oli kaks korda abielus, esimene naine surid, sellega oli tal kolm last ja minu isa oli siis teise naise esimene laps ja neid oli viis kokku siis. Ja kõik olid pärast peale ühe minu tädidest, kõik olid kooliõpetajad, sest sel ajal õieti noh, küsimus ongi selles, et kus siis talurahva lapsed siukse keskpärase ja kesise varandusega nii-öelda väiketalu või niinimetatud keskmiktalu hilisemal ajal. Sellel polnud võimalik oma lapsi koolitada rohkem. Ema oli ainuke, kes sai sellest üheksaliikmelisest laste perest gümnaasiumihariduse. Ja kui tema kasvas, siis oli talus isegi veel sulane ja tüdruk olnud hiljem kõik lapsed tegid isegi keri tulid järjekorras peale, iga paari aasta tagant sündis uus ja nii et nii et sel ajal, kui mina mäletan seda lapsepõlve, siis kunagisel võõrad võõras tööjõud ei olnud peale talgute, mida ikka peeti külarahva abiga. Aga oli kõik omad nooremat, siis tädid, onud, tädid kui vanaisa juhtimisel. Nii et ja, ja siis isa oli ka esimene, kes siis sai üldse talust minna kooli sinna Rakvere seminari ja miks nad kõik olid, selle ajavad niukene. Vaesem talurahvas sai oma lastele anda ainult pedagoogilise hariduse, sest see oli tasuta. Selle eest ei makstud õppemaksu. Ja ma tean, isa, kui ta, kui ta noomis mind ka kehva õppeedukuse pärast või ma ei võtnud ennast küllalt kokku, siis siis ta tuletas meelde, et, Et mis sul viga õppida, aga vaat kus mina pidin kõigepealt kuu aega hiljem kooli minema, sügistööd tulid talus kõik ära teha ja kuu aega varem kevadel tulema koolist ära sest siis oli jälle vaja põllutöid teha. Niiet vaat, kuidas tuli haridust omandada, koolist ja tekkelesitega isetegevusega deklaratsiooni ringi leida ja ja oli niisugune lugu küll poistel poiste kool, meil oli puhtal kujul ja tekivad igasugused huvid, küll me ehitasime lennukimudelid ja, ja automudeleid ja kõiksuguseid asju. Ringis, aga peamine huvi tekkis ja siis kirjanduse ja ja siis selle vastu, mida hiljem sõnakunstiks hakati nimetama. Ja mul oli seal siis mitu koolivenda, kes tundsid huvideklaratsiooni vastu ja meie veel käisid küll meist vanemad oli Jaan Kross oli tubli deklamaator ja ma ei mäleta, et seal kas seal mingi kirjandus rünka oli vanemate poiste seas, seda ma ei tea. Minu pinginaaber terve keskkooliperioodi jooksul oli, oli Uudo Sumberg, kes hiljem oli sisearhitekt ja mööblikujundaja ja lõpetas kunstiinstituudi pärast sõda. Ja, ja siis aasta noorem Heino mandri. No mandri oli kõige tublim meist ikkagi mandri Mandeoli kodus, temast vanem õde, vist lasteaiakasvataja, kui ma õigesti mäletan, kes siis Heino mandri treenis, kodus ikka õpetas ja aitas ja ja mandril on looduse poolt antud niisugune ilus hääl ja, ja näitleja välimus, mis hiljem kasuks tuli, igatpidi. Nii et nii et tema oli enamasti see, kes võitis. Me korraldasime igal aastal deklaratsiooni võistluse omavahel selles ringi ringi, seal üks, 10 kümme-viisteist poissi võttis sellest osa, ma ei mäleta, et rohkem oleks olnud. Ja siis me tulime kolmekesi ikka Heino, mandri, mina ja mu pinginaaber tulime kordamööda esimeseks, teiseks või kolmandaks. Enamasti oli mandri esimesel kohal ja siis ja siis mina ja pinginaaber, siis vahetasime aeg-ajalt neid kohti. Nii et niisugused harrastused olid minu arust muidugi näitemängu teinud ja, ja kooli. Viimastel aastatel sai palju draamateatris käidud vaatamas kõiki, mis seal näha oli, sest pinginaabri ema oli seal riietehoius töötas. Nii et me saime niimodi sisseerida. Teatri kiusatus oli palju varem, sest isa oli kooliõpetajana ühtlasi draamateatri juures töötanud noorsooteatri kunstinõukogu liige. Seal oli tal niisugune kaart, mis võimaldas siis iga iga uut lavastust kahekaupa vaadata. Nii et siis sai, noh, lasteetendused said kõik ära nähtud 30.-te aastate algusest peale, kuni kuni seal lõpuni välja nii kogu lastetükile vastu huvi oli, need lavastati Estonias üks kord aastas ja draama teades üks tükk aastas siis hakati nukuteatrit tegema hiljem draamateatri juures ka, aga noorsooteater oli jah, no tegelikult sama draamateater, ainult et ta oli siis üks teatud näitlejaid. Kuigi samad lavastajad olid sama kalmed oli, kes selle oli peamine. Lapsnäitlejad hakkasid juba tekkima. Ellen liigerba mäletaile liigeri juubelietendusel liiger 10 aastat laval olnud. Ta oli see 15 aastane, tähistati juba pidulikku juubeliõhtu pärast etendust või päevaga, õieti lasteetendused olid ju päeval. Aarsel tuum oli seal siis noor Olev Tinn ja kes siis sellel koolipoisid kõik olid, keda siis Saisal imetletud Sis laval. Muidugi Mari Möldre, Tootsi kevades ja ja kõik, mis vaadata oli, sai ära vaadata ja me oleks teinud koolis ka näitemänguga. Poiste ka ju pole, ainult poistetükke. Nii et see näitemängu tegemine läks lahti alles siis, kui kui tuli see esimesel nõukogude aastal Sist koolide ühendamine ja meid löödi Kuu keskkooli klassil, löödi kokku prantsuse lütseumi ka prantsuse lütseum, aiarestorani uus maja, mida ehitati varasemal aastal, korjati lastevanemate käest raha ja loodi sihtasutus ja see sai valmis just niimoodi, aga ta ei olnud päris viimistletud. Sai valmis just 40. aasta kevadel, see kevade tänava maja, mis pärast 22. keskkooli nime all töötas nüüd jälle Westholmi gümnaasiumi nime, kannab 41. aasta kevadel. Ma võtsin kätte, lavastasin koolis siis juba, kus tütarlapsed ka olid osalised. Siis Kitzbergi Simmi kosjasõidu. Seal oma klassivend oli mul mitu head muusikameest, kes kooli orkestris mängisid ja Kalju normisti oli. Kelle isa oli Tallinna tehnikumi direktor neil aastail, kes oli hea klaverimängija ja tema juhtis, siis tegime väikse ansambli. Ja muidugi missi, mis jaksasime, kopeerisime Põldroosilavastust töölisteatrist, mida sai kümmekond korda vaadatud mida oli võimalik siis nii, kuidas seda oli võimalik tehase prantsuse lütseumi aula kitsukesel lava poodiumi missioon on muidugi näitemängude tegemist, kitsas kontsert, poodium, seal ehitasime siis dekoratsioonid kõik all lasketiirus keldris ja ja ma ei mäleta, kust kostüümid saime, aga selle kosjasõidumäära mängisime. Siis meile tundus suure eduga ja ja siis võtsime osa veel osa poiss oli loodud niisugune keskkoolidevaheline näitering või näitekunsti stuudio, õieti tolleaegses töölisteatri näitleja Aarne Ruusi juhtimisel, kes oli ühtlasi just lõpetamas ka ennesõjaaegset konservatooriumi juures olnud teatrikooli, kus ka Ilmar Tammur ja Kaarel Toom jälle nii kirju, kus need kõik õppisid. Ja siis seal valmistati Mahtra sõja dramatiseeringut ja ka deklaratsiooniga tegeldi ja deklaratsiooni liinis oli veel. Hakati ette valmistama Eesti Kunstidekaadi Moskvas mis pidi olema hilissügisel kuskil. Ja küllap oleks ju olnud, kui sõda poleks peale tulnud, et see jäige kära, aga Tallinna eelvõistlusel oli deklaratsiooni võistlus ka Estonia kontserdisaalis ja ma tulin teisele kohale Mosein auväärse teise koha, nii et oleks olnud veel võistlus, koguni siis vooru pääsemisest vabariiklikku vooru pääsemiseks ja kandideerimiseks. Samas tädime libahunti oli riigiteenijate ametiühingu näitering, vot niinimetatud kõik oli, kus meie libahundist kaasa tegime küll noh, niuksed massistseenides, jaanitulepildis ja nii edasi, mitte suurtes osades. Näitemängu tegemine käis vägev, õnneks oli nii, et see aasta oli juba rohkem sihuke vana kordamine ja mõni uus asi tuli juurde seal, no ütleme, seal Nõukogude Liidu geograafia ja ja natukene ajalugu ja matemaatikat ja kõiki raskemaid aineid korrati. Ja nii, et see oli suhteliselt kerge õppeaasta. See siis võimaldas meil niimoodi näitemänguga tegeleda. Avaneva külaline on lavastaja Vello Rummo. Lõpetasite kooli ja siis tuli sõda. Siis tuli sõda, jah, ma oleksin pidanud siis tolleaegse korra järele sügisel niikuinii minema aega teenima armeesse, seetõttu ka selle tõttu ka ei olnud midagi mõeldud, et kuhu edasi minna teatrikooli sel ajal enam loonud lõpetas, just üks lenn konservatooriumi juures, aga nooh, sõda lõi kõik segamini. Ja ja nii, et siis mobiliseeriti kutsealusena sõtta, nii et juulikuu algusest peale olin ma siis punaarmees. Ja läksime laevadega siis Leningradi sealt rongi peale ja kaubavagunites, nagu sel ajal ikka suur voore veeti. Sõitsime üle Moskva Kuljanovskisse. Uljanovskis oli üks tankipolgu kasarmud, kus me seal vist ühe öö olime ja siis laevaga uuesti põhja poole kaasanisse. Vanad mööda ja Kaasani linna lähedal oli üks niisugune tagavaraüksuste suvelaager juba olnud rahuajal nähtavasti. Nii et seal oli mul meeles nii imelik, et 25 Suljanovski tagavarapolk. Nii et Kaasanis Kaasani laagrist silt oli, no ja seal siis hakati esialgu väljaõpet tegema mingil määral vene keelt me keegi olime küll tõesti ühe aasta keskkoolis õppinud. Nii et suuremate vallanud, aga jaoülemaks pandi siis ikka üks poistest. Muuseas, Albert käär pärast selle kaua aastaid kaua aastaid raadio väliskommentaator olija. Tema oli siis jaokomandör ühesnakes, vahendasime, oskas keeli, mitte ainult vene keelt, vaid saksa, prantsuse, inglise on siin väga mitmekülgne mees oli. Ja siis hakati meid siis riviõppust ja täägivõitlust ja mida see lõpetama. Aga see kestis lühikest aega, siis tuli jagada juba pesust ülesandeid täitma, saadeti näiteks kolhoosi kartuleid võtma ja saime ühe Ühe päeva kartuleid võtta, tuli see oli oktoobri keskel tuli lumi maha ja jäigi. Jäi see kartul kõik peale selle ühe päeva töö jäi kõik maha ja viljad koristamata nagu sonis mehi enam ei olnud, saadetigi sõdureid siis appi, mehed olid juba kõik 30. eluaastani mobiliseeritud ja vanemad kaaniad meid jahutategi. Vahepeal. Algul olime natukene aega, ainult eestlastel, üksused siis jaotati ümber uutesse rühmadesse, oli seitse tatarlased ja kolm eestlast ühes jaos. Niisuguseid jaotaksid, siis löödi meid uuesti, lahkud, tatarlased, pandi mundrisse, uued relvad kätte rindele otsekohe pärast paari nädala lõpust. Ja meie jäime siis sinna niimoodi ootama. Pärast selgus, siis hakati tööpataljoni looma. Stara Russaal olid Eesti Need territoriaalkorpuse väeosad, kes Eestist tulid evakueeritud ja esimestest lahingutest osa võtsid. Seal oli siis ühesõnaga, tekkis niisuguseid üleminekuid ja, ja pahandusi ja noh, rinne taganes hoolega. Ja siis nähtavasti kadus usaldus siis meiesuguste vastu, nii et meid ei tahetud rindeüksustesse kuskil enam saata. Isegi seda õppust ei antud. Saadetigi, meid pandi meid siis ehitustöid tegema, tassisime metsast palke seljas. Hakati ehitama sellesse laagriplatsile talvelaagrit, need niinimetatud zemljanka või maa-aluseid. Meie tassisime seljas selle ehitusmaterjali kõik mõne, ma ei mäleta, kui kümnekonna kilomeetri pealt või kust see kõik tuli, pidime seda tööd, siis käisime Volkova, Volga laevadelt, küttepuid laadimas peale maha ja siis ükskord see oli kuskil siis oktoobripühade eel marssisime jälle läbi Kaasani linna. Raudteejaama pandi eželoniga, sõitsime Uurali taha. Nii et see 41. aasta sügisest peale olime Tšeljabinskis kani pooleli ehitatud elumajadesse pandi meid elama esialgu ja käisime ehitustöödel ehituskraavi kaevamas endises traktoritehases. Stanke remontis ja valmistus muidugi niisuguseid töid tegemas, millal siis isetegevusega tegelema. Aga vat siis siis võrdlemisi võrdlemisi kohe ma ei mäleta, et päris et päris esimesel teisel suvel oleks olnud, aga ma sattusin kõrvuti nii-öelda lauluväljakul, kus meid mobiliseeriti ja koguti, kokku. Sattusin kõrvuti ühe poisiga, kes oli mu kauaaegne sõber, olime tööpataljonis kogu aeg kõrvuti naridel ja Kuido tahvat üks tuntud tennisemängija sel ajal oli, ta oli Kalevimeister pist praegu tshempion ja pärast sõdade mängis ja pärast olid tennisetreeneri ajakirjanik ühtlasi temaga saime seal kokku ja tuletasime meelde oma ühist näitemängu, tegemist seal libahundist. Tema käis viiendas keskkoolis samas prantsuse lütseumi majas. Üks kool oli hommikupoole, teine oli õhtupoole ja nii me seal kokku saime siis ja tema õpetaja oli, oli Kaarin Ruus, kes keda omapärast kutsusimegi, televisiooni kirjandussaadete toimetajaks ja, ja telelavastusse toimetajaks ja nii edasi. See oli tema õpetaja tema klassis ja tema mängis ühtlasi libahundist Tiina osa selles näiteringi libahundist, nii et vaat, kus need kauned, need vanad kontaktid tekkisid. Ja kui me olime tööpataljonis juba Eva Tšeljabinskis. Vaat siis hakkas ennesõjaaegse nii-öelda loomingu ja teatritegemise meeldetuletamine. Ilmar Tammur oli meie roodus. Sattus meile, tema oli siis nüüd samuti ka kutsealune. Kaarel Toom ei olnud meil Kaarel Toomiga, ma sain kokku hiljem Jaroslavlis aga ta tuli kuskilt teisest pataljonist, aga meie olime Kaasanis peale, Ilmar Tammur, mina sama Guido taht. Ja seal oli veel mõned koolivennad kes Tšeljabinski perioodil üritasid minna Moskva akadeemilisse väike teatrisse lavatöölisteks. See oli siis evakueeritud südameis. Kesse jal lugesime lehest kuulutuse, tööpataljoni. Inimestel oli luba minna tsiviiltööle. Ja kes leiab omale sobiva töö asjaoludel, eriala mingisugune on, meil polnud muidugi mingeid eriala peale tammuriga teatrikooli paber ette panna. Ja läksime teine jahi meid näitleja kohta pakkuda ja väga viisakasse, kaadrite ülemus oli seal üks daam ja, ja ei, ega me seda ei taha ja tammurkaal seda teiega ma ei taha, näitasid taas lavatöölised näha, kuidas töötab niisugune teater seal. Sel ajal oli väga kuulus-kuulus teater, saame laua tagant natuke piiluda etendusi, teeksime sealsed ehitustööd. Selles ei tulnud muidugi midagi välja, sest pataljon viidi varsti jälle Tšeljabinskis täram Jassi kunagisse kullakaevanduste linna, kus jälle hakati ehitama Moskva autotehast üles jälle kraave kaevama ja. Aga meie hakkasime naride vahel siis õpitud näitemänge meile ületama. Tammuril oli kõige suurem repertuaar muidugi teatrikoolist peale hakkasite mälu järgi taastama? Jah, mina taastasin perve kosjasõidu ja kandsin üksipäini, sest et mul oli kui lavastajast kõik peas, loomulikult kõik rollid, laulud ja, ja kõik need asjad. Tammur luges monolooge vedelvorstist ja püüdsime seda meeleolu tõsta, samas samas meie roodus oli, oli hilisem tuntud arhitekt Mart, sporti Arhitektide Liidu esimees kaua aastaid. Ja Ralf Parve, kes mängis viiulit, mäletan, esimesel sõjasuvel, kui me rändasime ühest kohast tõi, siis poisid ostsid kitarr, viiuleid ja mis sel ajal lahedasti saada oli? Poodi kas siis keegi enam neid ei ostnud sõja puhkedes? No olid need pillimised olid, aga ühesõnaga poisis need mängisid ja kes olid ennem õppinud. Nii et seal käis niisugune pidev kontserditegevus ja pärast küllalt rasket päevatööd, mis, mis tuli läbi teha ja lõpuks jõudsite ikka Jaroslavli? Jah, noaga, ennem siis ikkagi Eesti juba rahvuskorpuse kaudu, nii et sealsamas kuskil jaanuari lõpus oli, vist tulid juba komisjonid jälle ja küsiti, kes tahab Eesti rahvusväeosadesse. Ja muidugi kõik tahtsid, et tööpataljonist ära, et siis rahvusväeosades tähendab, hakkab koju minek siiski pikkamööda juba. Usk oli niisugune, et see asi käib rutem, võik. Sõitsime Tšeljabinskis siis Sverdlovski kanti suurte seiklustega ja viidi seitsmendasse Eesti diviisi, mis asus Jelanski jaama läheduses Kamošovi linna läheduses, suhteliselt seal hakkas nagu sõjaväeõppus juba peale. Ja siis sattusin mina seal võrdlemisi varsti juba tervis läks nii käest ära. Et sattusin haigla muldonni, kahtlustati plekist tühjust, mis sel ajal kõvasti levis. Minul teda muidugi lõppkokkuvõttes õnnelikult ei olnud, sest mina poleks seda üle elanud oma südamega ja ja saade, et te mind ka Mustamäe haiglasse, kus enamasti sel ajal saadeti kõik, siis seal oli mu tervelt viis kuud. Jah, varakevadest kuni sügiseni peaaegu ja ikka ka ei, tervis ei võtnud jalgu alla suuremat vahet, full, parem jälle uuesti käest ära ja ja siis kahtlustati röntgeniaparaadid, selle viletsad. Ja elektrit oli vähe. Ja kahtlustati, et kopsus on midagi, noored arstid olid Moskvast meditsiiniinstituudis tulnud ja väga südamlikud ja niuksed inimesed. Et, et siis sind tuleb sõjaväest vabastada. Et vat tuberkuloos või midagi, noh mul varases lapsepõlves olnud lubjastanud plekid oli täiesti olnud midagi taolist konnaga algamas. Aga see oli unustatud juba kõik, nähtavasti sead paistsime kahtlaselt. Ja mind tehti vabaks ja vaat siis ma mõtlesin, mis ma nüüd teen. No soovitate, lähed kuskil Siberis Eesti kolhoosisid või või ka Euroopa poole, kuni Kiirovi, nii et et ka ettepoole ei saa. Aga ma olin vahepeal kuulnud eesti ansamblitasemeliste Jaroslavlis Tšeljabinskis olles, sinna oli evakueeritud siis Eesti NSV valitsusasutused. Ja seal saime kokku sedasama Kaarin roosiga, kes oli siis evakueerituna seal olnud ja ja siis seal oli ministreid selleaegseid ja ja minu onu oli ka lõpuks evakueeritud Tallinnast võrdlemisi hiljem, Paul Paul Rummo. Tema leidsin ka Tšeljabinskis üles. Ja, ja seal saime hotellis, kus nad elasid, saime kokku. Ja, ja nemad juba teadsid, et Eesti ansambli The asutamine on päevakorras. Et juba olid Paul Pinna ja Ants Lauter, kes olid siis kah tsaariaegsete reservohvitserina mobiliseeritud punaarmeesse on sõitnud juba kui Bushevi, kus asus siis Nõukogude valitsus sel ajal evakueeritud Moskvast kultuuriasutused vähemalt on sõitnud juba seda asja ajama. Et oot, poisid, kuid kui see nüüd tuleb, siis kutsume teid välja, et näitemängu teinud poisid ja nii edasi. Seal luuakse draamarühm ja laulukoorid ja rahvatantsurühm ja et kutsume teid siis välja, kui aeg tuleb. Muidugi seda aega meie minu jaoks ei tulnud, sest ma olin seal haiglas, aga Tammur leiti üles ühest polgust sealt ja läkski Jaroslavli märtsikuus kuskil 42 ja ja tahvli nimi oli tart kirjutatud valesti vene tähtedega, kuskilt niisugust meest ei leitud ja mind ka ei leitud. Kuigi ma olin polgu nimekirjas kindlalt 300. polgu nimekirjas. Mitut üles ei, sellist meil ei ole, vastati järelepärimistele. Nii, nii jäime meie sinna minemata peale tammuri. Ja hiljem siis, kui ma kuulsin haiglas olime koos juhtumisi Sergei leebiniga, kes oli algaja teatrikriitik, sel ajal teadis, et ja pidas kirjavahetust oma jälle siis vennatütrega, kuidas Anna ekstoniga hilisema Estonia balletijuhiga. Et need on seal ja siis veab ajalehest, loeme Paul Rummo kirjutab ülevaadet sellest Jaroslavli ansamblites, saadan kirja. Et kuidas oleks, kas saaks sinna tulla, et kui niisugune lugu annab, mulle määratakse nüüd see pikk paus ja poole aastane, esialgu eks siis näis, mis edasi saab. Ja vastus ei tule. Mitu nädalat läheb mööda, komisjonid juba olnud, mind on, jõuab vabastatud. Paberit kätte antud, aga ja lähen siis polku tagasi haiglasse vormistama neid pabereid, siis sõjaväest, äramineku pabereid ja ei võeta kõne allagi, et lähed sinna, et lähed ja eieiei Jaroslavli ei lähe seal ründe lähedal 300 kilomeetrit rindest ainult tõi sinna ei saa. Mine ikka sinna Omski poole ja seal, kus on jõukad Eesti kolhoosid ja siuksed. Et ei, mina visalt ikka ma tahan Synlabis mus kolhoosist kasvuhooneks viletsast tervis vilets ja vaevalt seisad jalul. Ja jälle seesama Albert Käärsemile kunagine jao komandör tööpataljoni perioodi või enne tööpataljoni veel selgub, et töötab seal polgu klubi juures nii-öelda poliitosakonnas, see oli siis poliitosakond, kus klubi töötas polgu komissari juures seal mingi kirjamehena. Ja tema fotot ma räägin, komisjon, ennem oli staabiülem mind peaaegu välja visanud, polgu staabiülem ei tule kõne alla. Lähed sinna, kus määrates ei ole mingeid Jaroslavli. Ja läks Albert käekomisjon tuli. See oli venelane, päris see ei olnud üldse eestlane, kes venelasi oli seal vähem vähem, küll aga oli see selle polgu komissar lasel ajad ja see läks, tormasin staabi zemljanka, see mõtsa abi muldonni sisse ja uuritades kaardina, tulite tagumisse ruumi, läks sinna, seal hakkasid venekeelsed venekeelsed kangemad sõnad rikkuma. Ja komissar hüppas ühesõnaga staabiülemale peale komissarile kangem mees, seal kaksid põimel komissari komandöri Kakseid, põim, sellel võrdsed mehed. Perioodidega mitu erinevaid sõja ajal ja sõimas selle staabiülema läbi, kuidas mees on olnud niisugused eeldused, ta võiks seal kasulik olla ja lase minna ja siis tuligi staapi, viskasid paber laual, vormistage ära ja siis ma läksingi, seiklesin siis raudteega ja alustav lüüa seal. Ants Lauter, kes oli draamarühma juhataja, siis seal olid nad need selleaegset, Priit Põldroos juhatas laulu ja tantsuansamblit, siis need selle asjad endiselt draamateatrite juhid, Kaarel Ird juhatas džässorkestrit. Eduard Tinn, ennesõjaaegne Ugala juht juhatas solistideringi. Laudtee oli siis draama draamaringi juht sest nad ühte hästi oleks passinud nähtavasti kõik need niisugused selleaegsed, kanged teated, juhid, Lauder võttis, siis tegi mulle katsed muidugi, ja lasi lugeda luuletusi ja mul on meeles veel tsenteri luuletuse õppisin ära, ei vaikida saa. Jaa, tunnistas siis mind kõlblikuks, võeti mind sinna rühma siis ja isegi hakati väikest palka maksma seal selle aasia rahas 200, ma ei mäleta, 225 rubla või mis see oli sõja ajal oli, oli draamanäitlejad ja rääkimata muusikateatri omadest alates teisest kategooriast vabastatud sõjaväeteenistuses, kes siis vabatahtlikult ise ei, ei kippunud sõjaväkke. Minu seda vabastust ei olnud, seda hakati taotlema pärast, aga need, kes meil olid juba varem Jaroslavli läinud, nendel oli kõigile antud see kategooria nii-öelda. Neid ei ähvardanud mingi mobilisatsioon ega midagi enam. Nad olid sõja lõpuni ja pärast seda läksid kohe teatritesse, aga siis mina läksin pärast seda, kui ma olin siis seal ringreisi kaasa teinud Eesti väeosadesse. Jaa. Jaa. Kandvaid osi kandvaid osi Telegrami toojaid ja käskjalgu ja nende esitamise järel siis ühesõnaga. Läksin siis mobiliseeriti, tulime just tagavarapolgu aastavahetusel vana-aasta õhtul ja oli mobilisatsioonikutse, sest siis oli Stalingradi lahinguid, just see kõige ägedam periood oli, kus meeste puudus oli suur ja mobiliseeriti kõikvõimalikud reservid ja ja võeti ära, siis läksime tagavarapolku uuesti uurida. Vaat seal hakkas siis nüüd niuke, äge isetegevus siis õppepataljonis, algul sealt läksid siis paljud Leo Normet ja samovar port ja terve rida teisi, kes saadeti Moskvasse Moskvasse õppima, siis kes oli ta ennem juba kõrgemas koolis sees olnud, ühe aasta enne sõda hakati valmistuma sõjajärgset Sis Eestisse tulemise kaadrite ette mingil määral seda kultuurirahva hulgas. Ja paljud läksid siis sealtsamast. Minu narinaaber oligi Leo Normet, Ingo Normet ei saa ja Need läksid siis sealt ära ja saadeti õppima. Ja saigi siis oma haridused seal Moskva nendes instituutides konservatooriumi des ja ja siis saadeti mind nüüd sealt ka, kuna, kuna mind ei olnud võimalik kuskile kooli saata, kuna mul ei olnud ennem ennem mingit tunnistust saadeti polku, mul oli kiri kaasas, et võimaluse korral Jaroslavli mehed oleks pidanud õigel ajal asju ajama, aga näe ei tulnud meelde, et see asi nii kiiresti läheb. Seal oli kiri, kaaslased palume rakendada kui võimalik, seal ütleme polgu ansamblis seal isetegevuses. No ja nii, mind pandigi sinna algul isetegevust tegema, siis konserentseena ja luuletuse lugeja on, aga noh, seal ju eesti publikult peale väeosade ei olnud. Noh, on oma tagavarapolku oli siiski seal, teised polgud olid juba rindel kogusele Uurali taga viibimise aja jooksul, siis oli meil orkestrid, ansamblid, tegime pidusid niimoodi siis olime, olime tervise pärast, vahepeal kukkusin, kukkusin nii-öelda rivituks. Olime silkinu külas, oli siis niinimetatud paranejaterood, kuhu saadeti haiglast tulnud mehe kosuma, selle roodu komandör oli Kaljoni nimeline vana Järvakandi koolmeister, ühesõnaga minu isa vana tuttav, kes oli mind ristinud. Need ei ole mitte kirikuõpetaja ristinud selle kooli õpetajatel oli ka asjaõigus ja sama kaljungis oli mind ristinud, kes oli siis seal Raikkülas ja Järvakandis ja kaitseliidu pealik olnud ja kõik ja ja see hakkas mind hoidma vits oma päevinikuks, põinu jooksupoisi ja ma olin kuni siis polgu ära tulekuni kuni kuni 44. aasta 44. aasta jaanuarini. Siis polk toodi tervikuna Leningradi alla, seal jälle siis jätkus see niisugune tegevus, klubi, klubiline tegevus, nii palju, kui see võimalik oli. Septembris tulite siis Tallinnasse, septembrist tulime jah, septembri lõpupäevadel jõudsime, jõudsime Tallinna, see pataljon, millega mina siis Tallinna tulin, see oli korpuse staabi tagavarapataljon. Jälle tagavarapataljon. Kuigi me tulime tagavarapolgus sealt Tuuderoobist, tulime nii-öelda marsi ruuduga rinde poole rinne oli Narva all juba sel ajal. Tulime Kingissepa linna kolm ööd marssisime, seal oli sadakond kilomeetrit siis ühe ühe öö jooksul ja tulime sinna seal jaotatud meid diviiside vahel laiali, vaid tehti omaette jälle omaette üksus sellest laskurlaskurpataljon. Ja see allus otseselt korpuse staabile. Nii et me tulime kogu aeg rinde järelrinne tuli ees ja me tulime, meid veeti järel, võeti meie transport kõik ära ja ja tulime jalgsi, siis Mehikoormas Tallinna, seal asusime siis sinna vanaduses sidepataljoni kasarmusse, algul olime Toompeal natukene aega, pidasime vahtkonda Tallinna garnisoni vahtkonda, sellest vahtkonnast ma olin jälle pataljoni Klubi ülem ja alates 45. aasta esimesest jaanuarist olime raadiotööl Paul Uusman, kes oli sõjaeelse raadiokomitee esimees, leidis üles, kes tal siis ennesõjaraadios töötanud. Ja isa oli musi esimesel nõukogude aastal ka raadios, raadiost töötas edasi ja siis tuligi jutt, nähtavasti Uusman otsis siis kust need võtta siis pärastsõjaaegsed, kaadrid, kust ja kust võtta, diktoreid ei olnud, mees, diktoreid ei olnud. Enne mind oli vist paari kuu jooksul olnud Heiki Haravee tänapäevani Vanemuise näitleja kes oli ka käis nii-öelda üks kursus teatriinstituudis minust eespool ja siis otsid, kas ei, võiks ja minul muidugi ülemus lahke mees, lubas käia see klubi töö kõrvalt, et noh, hea küll, vabal ajal käid seal nii, mind värvati siis sinna ma hakkasin siis, siis oli ainult minul seda koosseisuline teadustaja oli Silvia krunt, pärastine kalpus temaga kõrvuti, siis lugesime seal uudiseid ja Estonia keldris ja populaarteaduslik artikkel kleidi ja mis seal siis teha tuli ja mina tegin veel. Läksin jälle oma kasarmusse sinna Juhkentali ja ja vaatasin siis eelmise nädalalehed läbi ja muud sõnumit tegin, tõsi, on sõjategevuse ülevaateid pandi mind kirjutama siis neid, mis nädala jooksul sündis, kuidas rinne arenes, seal pandi mind päevauudiste vastutavaks toimetajaks, et hakkab pihta ja pea kohal käis suur kopsimine ja Estonia teatri taastamine põhiliselt saksa sõjavangide abiga, siis sel ajal. Nii et seal me tegime siis oma saateid ja seal kogunes siis esimene kaader kevad-suvel. 45 läksime Kreutzwaldi keldrisse jälle keldrisse, jälle keldrisse, seal rohkem ruumi juba siis korraldati jälle, otsiti diktoreid, siis saime niimoodi Einari Koppeli kes tundis huvi selle ameti vastu, teab tulevase abikaasa, jah, saime siit, 45. aasta sügisel jäi vabaks kuuldemängude vastutav toimetaja koht. Ma oleksin parema meelega sinna siis, see oli juba enese kuuenda kevadel või kuskil seal jaa. Jaa. Ja seal oli juba siis ka üks niuke stuudio, mida me kasutasime kuuldemängude tegemiseks, mis raadioaeg teile andis ka, mis andis, sel ajal oli kõik huvitav. Peaasi, et saad. Et saad sõjaväest võimalikult ruttu ära, muidugi ei saanud, ma sain 46. aasta juunis alles lahti, sügisel algas teatrikool teatrikooliminek, aga ma jään raadiosse edasi kuni 49. aasta alguseni kuni Moskva teatrikooli üle kolimiseni, kuhu mind jälle siis saadeti, nii et hommikul käisite instituudis ja õhtul olite siis raadiumastel? Jah, need aastad ja Need aastad oli kõik niimoodi, sest ma päris juba oli perekond ja, ja laps oli, naine käis teatrikoolis edasi, no mina käisin ka edasi teatrikoolis, kuni siis Moskva ülekolimiseni siis jäi, tema jäi pojaga siis üksipäini õnneks mul oli siis pensioniealine minu ema kes siis hoidis poisil silma peal ja lasteaed ja nii edasi, nii et ta sai ikka, ta lõpetas 50. aastal teatrikooli ja määrati draamateatrisse tööle ja ta oli seal ööd-päevad kõvasti rakkes novot. Kui olin kolmandal kursusel juba Tallinnas Eesti teatririiklikus teatriinstituudis, siis loodi Moskvasse Eesti stuudio. Ja hoida paar kuud seal olnud 48. aasta oktoober november, detsember, selle aja jooksul oli selgeks saanud, et on vaja ikka emakeelset emakeelset pedagoogi. Jah, et nendel rahvustuudiotel senistel gruppidel tikuvad nad oma emakeelt kehvasti rääkima kodu koduses teatris, kuna õpetamine käis ju loomulikult kõik vene keeles. Ja nii siis mind sinna saadeti irduda mulle. Kuule, sa tahtsid Brasiilia õppida, Lähed sinna režifakulteetima korraldada, selle asja ära. Poole aasta pealt küll niimoodi, aga läkski lõbuks korda, lähed sinna ja oled eesti stuudios õpetaja vanemõpetaja poole koormusega. Ja lavakõnet õpetas kaks suurepärast pedagoogi seal. Kursus jagunes kahte rühma, nii et modemi rühma lavakõnetundides, mina pidin käima siis istuma kõik Algureid, nüüd rühmatunnid, alates teisest kursusest juba individuaal tunnid, igaühe iga õpilasega eraldi veel pluss rühmatunnid. Et kõik need tunnid pidin mina istuma seal pedagoogi kõrval ja noh siis nii-öelda ütleme, kuidas eesti keeles ikkagi on, kuidas see asi on, kas on nii või teistmoodi ja omakorda siis hoolitsema selle eest, et, et eesti kõnekeeles midagi ei juhtuks hommikul kella kaheksast päeva kella neljani, seal vaheaegadega oli Eesti stuudiotunnid ja siis 20 minutit pärast nelja Läksin Marcifagulteeti päev kujunes mul nii pikaks, et, et pärast kui teisel kursusel tuli juba valida APizmanditeen Kumbasse ma nüüd jään, kas ma pean ühe ameti maha, panen teise ameti maha, siis siis kolisin ma üle lõpuks stuudiosse ametlikult ja käisin režifagulteeris, kus ka on viie aastane kursus, käisin lõpuni kõik eriala tunnid, ainult nii, et lima kolisin üle, siis olin stuudios korraga nii õpetaja kui või kui üliõpilane ja te olite varem ka, ma olin kõige vanem nendest vanuselt ka näiteks kõige nooremad, kes tulid meile kolmandale kursusele algusest peale. Ita Ever ja Kaljo karask, 10 aastat minust nooremad, vahepealsed on seal kõik, kes kaks, kes kolm, kes 57 aastat nooremad. Nii et ma olin kõige vanem pärast küll ka kolmandale kursusele. Võtsime juurde veel pärast seda, kui Rein Aren oli tervise tõttu välja langenud, meil vaja äkki Figaro pulma jaoks Figaro osatäitjad ja ei olnud niisugust parajat meest. Ja kutsusime Vanemuise steeri jaansoo, kes oli juba 10 aastat, teadis näitleja olnud. Ja tema oli siis minust pool vanem ja teine vanem mees oli Lembit Anton, kes oli lõpetanud Eesti teatriinstituudi esimese lennusead kärbete ja taarne nendega koos kaasa ja ja Kaarma, aga tema ka ei taotleme diplomit, sellepärast ta minul ka kõikides tundides käisid eriala tundides põhiliselt. Sest tagantjärele losse on võrdlemisi raske teha, kõik need teoreetilised ained ka ilma selleta, Jon looted, sul paber kätte antakse. Tantsuga puutusid kokku? Jah, noh, Panso oli mul varasem varasem tuttav, aga Panso tuli hiljem Panso, Järvet tulid korraga. Ta oli natukene aega, tegid kõik katsed läbi ja ja ei, Järvet tuli tagasi koju, ta nagu ei Ta ei tahtnud seda elu uuesti tudengielu elama hakata ja tuli ära koju ja Panso jäi siis ja, ja muidugi jumal tänatud, ta jäi sinna, sest ta sai tõesti korraliku hariduse igneebeli Popovi kursusel seal, kus ka pärast meie Kaarin Raid Lõpetas Kreebeli juures Panso mängis meil isegi mõnes diplomilavastuses kaasa, kuigi ta ise oli siis kaks aastat meist taga nii-öelda oma õpingute poolest, meil oli temaga koostöö pidev ja kontakt, kuigi ta elas eraldi stuudio, elas elas enamasti ühiselamus kõik koos. Poisid ühes toas, tüdrukud teises toas ja suured 10 liikmelised toad olid enamasti, aga tema elas eraldi, kus režifakulteri poisid olid seal Sadova ja kandis, kas abikaasa käis ka teid vaatamas või käsiti ikka Tallinnas kõva meest, ma käisin ikka kaks korda aastas ikka Tallinna, siis me peaksime kirjavahetust muidugi kogu aeg Kitise ruumides polnud kuskil olla, sel ajal läksin sinna üle tänava eesti esinduse trepikotta ja seal kirjutasin siis nädala üles, nii-öelda, mis siis sündis, saatsin koju. Nii et see on kirjalikult fikseeritud, see Moskvas õppimise aeg. Nii et sel ajal jah, ikka meil oli selles mõttes tihe kontakt, aga noh, eks see lahus elamine ei olnud kerge, muidugi. Nii, hiljem oli see Pärnu perioodi seitse aastat olime niimoodi, elasime teine teises kohas hoopis kuigi kokku on 55 aastat abielus oldud, aga aga siis sellest oma kümmekond aastat on tegelikult tegelikult nii-öelda omaette kumbki pidanud olema. Avaleva saade Vello Rummoga jätkub järgmisel neljapäeval kell 23, null viis. Lava lavasaadet toetanud Eesti kultuurifond.