Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Kas sina arvad, et tead, mis teeb sind õnnelikuks? Arvad, et selleks on näiteks mõni uus asi? Kuniks see on sul mõtetes võidu nii oletada? Con ootus, tihti asjast endast magusam, sest kujutame teadustamatult tulevikku ette tänase olukorra sarnasena ega oska samas ette kujutada, kuidas tegelik tulevik tundub. Oled näiteks aastaid unistanud uhkest autost ja arvad, et kui õnnestub selle omanikuks saada, oledki õnnelik. Aga vaata neid rikkaid, kes saavad endale sellise auto lubada. Millegipärast ostavad nad veel ühe ja siis veel ühe. Sest asi pole see, mida tahetakse, vaid selle lubatud head tunnet. Hetkel need Need, psühholoog Daniel Gilberti õnne otsa komistamise raamatuteesid hetkeks pingile ja siirdume kogukonna suuruse teema juurde. Kui inimesed elasid väikeses kogukonnas, siis nägid ja teadsid kõik kõiki, sealhulgas, mis kellelgi oli ja kui head elu ta elas. Kogukonna sotsiaalses Trarhias koha tagamiseks oli aga vaja. Eduk signaliseerida võimalus oli kõigile näidata oma varasid või mida sa said endale lubada ehk osta. Kuna mõlemad on omavahel seotud ja samas heaolu olemasolu signaalid. Piisas ka ühe peale mängimisest. Tuhanded aastad Lifia tänaseks ongi nähtusest kujunenud kultuuriliselt rikas signaalide orgestratsioon. Kui poleks vahepeal juhtunud linnade kasvu sest suures anonüümses linnas on nende ürgset signaalide kuma palju raskem massidele Heljenduda lasta, tänu millele võtab mõne inimese käitumine kummastavalt ekstravagantseid vorme. Kuna enesekehtestamise näol on tegemist üürikese tundega, mis ei allu ratsionaliseerimisele, on edevuse üldisele eskalatsioonile keeruline ratsionaliseerida. Päitseid rakendada, järelikult pole ka põhjust juhtuva pärast pahandada või näpuga osutada, sest nähtus kõneleb omal moel. Kriisist ürgse loomuse vaevast kiire linnastumise rüpes. Olukorda pingestab kommunikatsioon tonni tehnoloogide tõttu linnade asendumine maailmakülaga. See tähendab sa pead püüdma kehtestada veelgi suurema anonüümsema ja konkurentsitihedama kogukonna keskel. Siis aga tegin keegi valmis sotsiaalvõrgustiku ja hakkas juhtuma midagi, mida võiks võrrelda paisu murdumisega. Kusjuures keegi ei sõnastanud, et nemad hakkavad tegema asju, mida nüüd teevad. Otse vastupidi, leidus arvukalt neid, kes esimeste ilmingute peale jõudsid isegi toriseda. Jutt käib oma kogemuste pildistamisest. Tead küll, sööd hommikul sarvesaia ja teed sellest pildi. Peagi sotsiaalvõrgus, signaliseeri maks kogukonnale. Et sul läheb hästi sõitsid uue autoga, tekib pilt, nägid oravat, uus pilt, kogesid päikeseloengut, pilt ja nii edasi. Sotsiaalvõrgustik tõi tagasi võimaluse. Millele oli tuhandeid aastaid väikestes ja läbipaistvatest kogukondades rajatud ühiskondlik kudum ja sellest toimetamiseks treenitud sotsiaalseid reflekse. Kes oleks uskunud, et kui saabuvad digikaamerad, siis nendega tehakse pilti reisil söödud kartulist ning softist, mida siis seejärel sõpradele saata. Ridade vahel sõnum, siin on rikas mees. Tõendiks, et tegu pole viimase aja käitumisega, olgu kasvõi sõnad sellest kuulsast laulust. Miljoneer. Ma päeval kõnnin mööda laevatekki, siin kalad lendavad, ei ela vees. Neil õhtul akna taha, panen pekki, las loomad näevad. Siin on rikas mees. Facebooki kui. Ideaalse ürgse vajaduse ootamatule pääste rõngale osutas Tseensu Volman, kes tutvustas ajakirjanduse, poed oma uut raamatut stafacation ehk tõlkes midagi asjade kätte lämbumisest. Alapealkirjaga miks meil on juba piisavalt palju asju, aga vajame kogemust rohkem kui. Eales kogemuste jagamise vajaduse rahuldamiseks ootamatult kätte kukkunud ventiilid. On aga ka kurvem pool. Peame nimed võistlema, ainult et küla on suurem ja isegi loomad vaatavad. Ning kõik signaliseerivad täisvõimsusega oma pekitükkidest. Meie evolutsiooniline kogemus pole jõudnud õpetada, kuidas pildipõhist abstraktset. Nii süveneb kartus, et jääd millestki ilma. See kurnab äng, sööb ära hoiatava rõõmu ja inimesed on süvenevalt õnnetud. Mis ta nüüd Gilberti õnne raamatu juurde tagasi. Sest õnn pole ettekujutluses, vaid uue kogemises. Sega ära raiska aega teiste piltide vaatamisele. Mineja koge. Ise uusi olukordi ja selleks pole vaja kallist autot sest ka vaestes riikides osatakse olla õnnelikud ilmselt isegi paremini.