Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Mida sa arvad, kui võtad mõne vigade rohkem inimtegevusvaldkonna ja lisad sellesse arvutid? Kas vead vähenevad? Seni kuni sa ei tea, millisest valdkonnast jutt käib ja mõtted on nõndanimetatud metatasandil? Pole sugugi võimatu järeldada, et kui inimesed on mõnes tegevussfääris tegutsenud avaliku, kuigi vaikiva mõistmise pilgul vigaderikkalt siis tõenäoliselt maksab uue ajastu rahvatarkused. Ometi kõige info mahukamas tööstusharus võiks infotehnoloogia kutsuda esile juurteni ulatuva muutuse vigade riskis. Või jääb inimene alles ja teeb vigu edasi kiiremini ja teistmoodi kui enne. Näiteks loeb arvutiekraanilt, mida peab tegema. Jäniga teeb ainult, et olles inimene ei märganud loota, et seekord oli juhendis koguse markeering muutunud ja ta tegi vea. Hea küll, ega kuigi kaua ei saa jutuks oleva valdkonna nimetust varjata, kuigi tahaks, sest seda teadmata jäävad emotsioonid taamale ja mõte püsib argumendi sisus. Aga reaalse elu näide on siis selline. Ühes New Yorgi haiglas sai teismeline patsient 30 üheksakordse doosi antibiootikumi kuna elektroonilises ravijuhis oligi ette kirjutatud doosi formaat milligrammi kehamassi kohta tavapärase milligrammides absoluutse doosi asemel. Süüdistuse asemel pigem mõistes nim kurnava töö. Kui sellest iseseisvam inimlikku eksimisvõimaluse tõttu läks, siis jutumärkides töösse valetuus. Näide pärineb California ülikoolis töötavalt meditsiiniprofessor Robert. Enbahterilt, kes oli juhtumi tunnistajaks oma haiglas 2013. aastal. Ja ta küsis äsja New York Timesis, miks on tervishoiutehnoloogia endiselt nii kehv. Teema on oluline, sest püüdleme eesliitega maailma ja sealhulgas tervishoidu parandama. Oleme tervishoiu kui tööstusharu kliendid. Doktor Vahteri arutelu ei tasu vaadata ründava egoga kaitsvana, pigem püsib ta endiselt küsimuse juures, et miks siis ootused ikka veel ei täitu. Neid teades saaksime valida ju vahendeid parandamaks või siis minimaalsete olukorraga arvestamiseks laskmata end petta valedel lootustel. USA ametlikum ravivigade statistikasse kogunes aastatel 2003 kuni 2010. Üle miljoni juhtumi ehk umbes 125000 viga aastas. Selgus, et kuus protsenti vigadest politseinik tänu infotehnoloogilisele jutumärkides siis abile lähtuv ravimi üledoosi saanud teismelise elu päästeti siiski intensiivravi osakonnas. Võiks öelda, et näed, süsteem töötas ja inimene päästeti. Proovige nüüd aga rääkida seda juttu haigla finantsdirektorile. Pole siis ime, miks ID rakendustega replektuurselt kaasas käivate kokkuhoiu lubaduste tõendid on vähemalt tervishoiusüsteemis raske leida. Seal ei püüta Bigumite maha matta. Ta vaid neid asutakse ravima. Hea küll, aga just rutiinne ja väsimatu masinast. Anne valvur võiks ju töötada taoliste vigade vastu. Aga ärge olge lihtsameelsed. Doktor Vahteri näitel tekkis nende haigla viie osakonna peale ühe kuu jooksul kaks ja pool miljonit kriitilise juhtumi hoiatust. Need on erinevad ohuläve ületavad signaalid patsientide seisundit jälgivatest süsteemidest. Enamus neist osutusid vale häirideks. Pole siis ime, miks valves olev personal muutub häirete suhtes tuimaks ja siia võib lisada värske uuringu, milles demonstreeriti funktsionaalse magnetresonantskuvamise abil kirjeldatud ajutegevuse tasemel. Et häiresignaalide kordumisel muutub inimene nende suhtes pimedaks ja konkreetne Uuring demonstreeris just seda, kuidas inimene muutub arvutiekraanile ilmuvate hoiatuste suhtes järk-järgult tuimaks. Keegi ei sea kahtluse alla väiteid, et arvutite kasutuselevõtmine on üldpildis parandanud nii ravi kvaliteeti kui ka selle ohutust. Samas on aga oht, et taoline rõõm sünnitab tuimust uute ja ka uut tüüpi vigade suhtes. Eriti, mis puudutab uutmoodi, töövoogusid keset konservatiivset ja suure inertsiga kultuuriruumi. Tehnoloogia muudab info liikumist ja mõjutab tööülesandeid nende tegijaid ning riskide proovile. Totter bakter. Toob näite Boeingu piloodikabiini arendajatest, kes ei võtta kasutusele ühtegi muudatust, uurimata tuhandeid tunde pilootide tegevust simulaatoritel ja reaalses olukorras. Pole põhjust vastandada, nagu hoolitaks lennunduses ohutusest rohkem. Probleem on pigem selles, et kõik tervishoiutöötajad ei mahuks lihtsalt ühte kabiini ära ja valdkond on olemuslikult keerukam. Isegi kui püüda näha raviarsti väikese Tiimjas tegutsema. Juhtpiloodina. Põhjus pole ainult otsustajas. Põhjus on nii eksitavate seeldustes, et informeeritus garanteerib alati parema otsuse kui ka ettearvamatus jutumärkides lennukis ehk patsiendi iseendas ja neidu tuleb aina juurde. Nad elavad kauem, omavad rohkem probleeme ja samal ajal lisandub tervishoidu uusi teenuseid mis kõik sisaldavad. Ja see ka lisavad probleem maastikule, keerukust. Keerukusega võrdsustub kontrollimatuse, üllatuste ja uute riskidega. Ning samal ajal jääb inimene ametist sõltumata vaid inimeseks.