Tere hommikust, mina olen Markus Järvi. Õpin teoloogiat Püha Risti Ülikoolis Roomas. Sain hiljuti osa ühest kunstielamusest, mille eest olen väga tänulik. Vaatias viibides astusin sõpradega sisse ühe sealse kuulsa kujuri Ivan mestrovitši muuseumisse. Mestrovitši töödes väljendus väga ilmekalt sajandi alguse ekspressionismi vool. Tundus, nagu oleks kivi kunstniku haamri all muutunud mitte ainult lihaks ja vereks vaid saanud endale ka tunded. Saale täitsa kordamööda sisemise valu käes. Kramplikult kokku tõmbuvad kehad. Nägudel kajastusid kõige vastandlikumad meeleseisundid. Selles motsiooni, emotsiooni, liikumise ja tunde virvarris. Jäin tahtmatult peatuma ühe väikese mustast kivist büsti juurde. See oli naise figuur, mis kiirgas endast kõige eelnevaga võrreldes välja tasadust ja vaikust. Naine oli kujutatud taha kallutatud peaga. Tema suletud silmad nägid midagi meile mõistatuslikku. Kogu tema olemust läbis üksainus rahulik liikumine üles kõrguste poole. Kuju nimi oli lootus. Mõtlesin, et selle kuju asetus kõige liikuva tõmbleva ja märatsema keskele on analoogiline sellega, mis toimub tegelikult meie elus. Kui tunded keevad ja pulbitsevad, toites ennast kord ühe, kord teise sündmusega. Kui ihad klammerduvad ajavoolus mööda jooksvate olendite külge, soovides neis leida oma rahuldust siis kordab lootus oma vaikuses vaid ühtainust liikumist jumala poole. Kui inimsüda oma põhjatus, janus armastuse järele püüab juua loodud olendite soolast ja seisnud vett et üha uuesti pettumuse valust krampi tõmbuda. Siis pöördub lootus looja poole, et tema elava vee allikatest ammutada endasse rahu ja täiust. Kui meel kordab kogu elu jooksul eneseteadlikult paari koolipingist pähe jäänud väljendit siis vaatab lootus avatud ja andunud pilgul sinisesse taevasse huulil vaid üksainus vaevukuuldav sõna. Igavik. Kirik õpetab, et lootus kuulub ühes usu ja armastusega teoloogaalsete ehk üleloomulike vooruste hulka. Neid vooruseid ei ole üheski inimeses, ilma, et jumal neid poleks talle oma armu läbi kinkinud. Kui keegi tahab endale usku, lootust ja armastust, siis siin ei aita tõepoolest mitte midagi muud kui laskuda põlvili, ristata käed ja neid endale kogu südamest paluda. Siiski ärge laske end petta. Et saavutada usku, lootust ja armastust. Ei piisa ainult palvuse pidamisest, nagu mina siin teile pean rääkides paari muusikapala vahel lihtsalt tühjema poolset juttu vaid tuleb tõeliselt palvetama hakata. Lootus kulgeb Kolgatale ja vaatleb Kristuse risti. Seal on tema olemise põhjus. Kui ei oleks Kristuse ristile naelutatud ja kogu inimkonnale avatud käsi, ei võiks keegi loota igavese armastuse peale sest teda lihtsalt ei tuntaks. Nüüd aga võib iga inimhing vaadelda risti löödud ja öelda Amor Meos krutšifiksusest. Minu armastus on risti löödud. Kui ta on seda minu pärast teinud, siis on kõik võimalik.