Tere hommikust, mina olen Markus Järvi. Õpin teoloogiat püha risti Ülikoolis Roomas. Täna, head kuulajad. Tahaksin rääkida teile ühe mõistujutu, mille on kirjutanud isa Vjatšeslav Malinski ja tõlkinud isa Rein õunapuu. Nagu kõik head lood ikka, on seegi lugu tõestisündinud. Räägitakse, et oli koordi inimene, kes aina nurises oma saatuse üle oma kurva lapsepõlve ja igava nooruse, aga nüüd oma raske tööle. Ühel õhtul, kui ta magama läks, tundus talle, et keegi tuleb tema tuppa ja ta mõistis, et see oli ingel. Imestunult kuulis ta sõnu. Tõuse, tule minu järel. Ta tõusis voodist, järgnes oma teejuhile. Ingel viis ta trepist üles ja kui ta pööningu ukse lahti tegi, avanes sealt enneolematu vaatepilt. Pööning oli pilgeni täis kõiksuguseid, riste. Neid oli kullast, hõbedast, rauast ja puust suuri ja väikeseid värvituid, värvimata kaunistatuid ja lihtsaid. Ei olnud kaht sarnast. Ja kui ta neid imestusega vaatles, kõnetas ingel teda ja ütles. Sanurised üha oma elu üle ja ütled, et sa ei suuda enam oma risti kanda. Jumal on andnud sulle loa valida endale rist oma äranägemise järgi. Kuid nagu sa isegi tead, mingid risti peab igaüks kandma. Inimene sai rõõmsaks ja otsis välja kõige suurema kuldristi. Kuid oh häda, ta ei suutnud seda isegi liigutada. Nii raske oli see. Siis valis ta väiksema, kuid rikkalikult kaunistatud risti. Ka selle ristikandmisega ei saanud ta hakkama. Kaunistused lõikasid talle valusasti õlga. Nii proovis ta järjepanu igasuguseid riste. Võttis osaleja püüdis käia. Lõpuks pika proovimise järel valis ta ühe siiski välja ning tuli sellega ingli juurde. Ma võtan selle, see sobib mulle kõige paremini. Hästi ütles hingel rahulikult. Aga kas sa tead, et see on seesama rist, mida sa oled kandnud kogu oma senise elu? Pole juhus, et kõik meie elus on nii, nagu on. Arvan, et juhust kui sellist pole ülepea olemas. Kõik kattuv jumaliku ettehoolduse kavadega. Kirik õpetab looja hoolib igast oma loodust. Tundes tema omadusi, asetab ta tema sellistesse olukordadesse. Sellise elu keskele loodu võib teda ja oma ligimest teenida, kui ta seda vaid soovib. Kas me kadestame oma naabrit, kellele paar aastat uuem Honda kui minul, kelle laps peale sai veel eilse matemaatika tunnikontrolli hindeks viie võrreldes meie poisiga, kelle teadmisi hinnati vaid nelja plussi vääriliseks. Jumal on meid loonud sellisteks, nagu me oleme erinevateks teistest. Nõnda et meid ei saa teistega ja teisi meiega võrrelda. Tõsi, võrdlusi saab teha teisejärguliste omadustes, mis meile võivad ajuti tunduda kõige tähtsamad. Kuid mis subspetši Edernitaatis igaviku vaatevinklist ei oma suurt tähendust. Jumala ees seisab igaüks meist oma eluga oma isikliku ristiga. Jumalale ei, peame tagastama muutkui ja mida ta meile on eelnevalt andnud. Kristus rääkis tähendamissõna maja isandast, kes usaldas sulaste kätte vara ühele talendi, teisele kaks ja kolmandale viis talenti. Ta nõudis nende käest aru vastavalt oma anni suurusele. Kõik, mis meil või teistel on, selle on jumala andnud. Talendid pole antud uhkustamiseks teiste ees vaid ligimese jumala teenimiseks. Kui me ükskord jumala kohtujärje ette ilmume, siis ei küsita meilt seda, kas oleme olnud matemaatikas paremad matist ja Mallest vaid kas oleme teinud seda, mis oli vastav meie eeldustele. Andja rist on üks ja see sama. Igat andi tuleb kanda oma õlgadel nagu risti selle jõuga, mille jumala eelnevalt meile on andnud. Tunda kurbust teiste andide ja hüvede pärast pole kunagi eriti mõistlik. Eriti kui keegi ei oska päris kindlalt öelda, mida ta teeks oma ligimese nahas. Kassa toimiks paremini või halvemini temast.