Elades kaasa filmide tegelastele me enamasti ei märka foonil kõlavat muusikat. Mitmekülgne helilooja Sven Grünberg on öelnud. Filmile muusikat tehes tuleb arvestada, et helgiti on sõna olulisem siis pilt, siis peab aga muusika kogu loo enda kanda võtma. Vajadusel aga peab muusika kandma kogu filmi mõtet. Filmist tuleb end talitseda, suuta teha poolfabrikaate, mis tervikut üle ei koorma. Eks võib vast väita, et kriteeriumiks heale filmimuusikale ongi osav balansseerimine taustale jäämise ning peategelaseks tõusmise vahel. Seekordses nostalgia saates oleme teinud väikese valiku meie oma Eesti filmidest kus kõlab eesti helilooja käte loodud instrumentaalmuusikastuudios on toas Triin Ella, Jaak Jõekallas. 1969. aastal režissöör Arvo Kruusemendi käe all valminud kevade pälvis tunnustuse kui läbi aegade kõige parem eesti mängu. Kuid me võime nõustuda ka väitega, et väga suurt osa mängib selle tiitli saavutamisel ka Veljo Tormise muusika. Veljo Tormis ise on arvanud, et Arvo Kruusement valistada filmi kevade heliloojaks ilmselt rahvusliku joone pärast, mis tema muusikasse hakkas tekkima. Ja selles ma tõesti rakendasin mõningaid rahvale tuntud meloodiaid. Kui mina alles noor veel olin ja küll siis kägu palju kukkus, on tormis ise öelnud. Filmile muusika loomise aeg sattus 1969. aasta detsembris ning helilooja jaoks kujunes periood üsna pingeliseks. Mäletan, et jõule sel aastal minu jaoks justkui ei olnudki, on ta hiljem tunnistanud. Veljo Tormis on meenutanud ka seda, et nimelt ei olevat õpetaja Lauri kehastanud Leonhard Merzin üldse osanud viiulit mängida. Stseenis, kus ta viiulit mängib, saaginud tapooblaga täiesti suvaliselt. Helilooja pidi siis aga looma muusikat vastavalt Merzini poogna tõmmetele, mis olnud aga ääretult keeruline ülesanne. Filmi kevadetegijatel oli algusest peale plaanis kasutada osatäitjatele tavalisi koolinoori, mitte näitlejaid. Muuseas, Joosep Tootsi oli alguses võetud kehastama poiss nimega Riho Siren kuid kui talvised võtted olid juba tehtud, vahetati ta Aare Laanemetsa vastu välja. Režissöör Arvo Kruusement meenutab seda ühes intervjuus nõnda. Pätiks läks käte. Mais tulime korraks koju, et noh, vannis käia ja puhtad riided selga panna. No ja siis ta jõudis vahepeal oma koolivenda kolkida. Õpetajad helistasid mulle, arvasin korrapealt ta rollist välja. Muidugi tekkis stuudios paanika, et Kruusement on hulluks läinud, hulk võtteid juba tehtud, suvi tulemas. Aga mina nägin juba võtete ajal, et temas on selline huligaan peidus. Ekraanilt hakkab see ju läbi kumama, seda ei saanud. Nii etta. Riho Siren ise aga väidab 31 aastat hiljem veidi teisiti. Kui nad mind filmist minema peksid, olin algul ikka päris löödud, mõtle, mingi pisike poisikeste kaklus ja mina mingu ära, kurat. Muuseas, kevade filmi jäid ühte stseeni alles siiski Riho Siren jalad. See on see koht, kus Tootsi jääl uisutab. Veljo Tormis on loonud muusikaga filmidele suvi ja sügishelilooja ise on meenutanud. Suvi tuli sellepärast, et Arvo Kruusement hakkas tegema kevadele järge. Jäätmeselle eest olime omal ajal saanud kõvasti kiita, siis leiti, et tuleb teha järg nendesamade näitlejatega ja võeti siis ka sama heliloojad. Lisaks kevade triloogiat on Veljo Tormis loonud muusikat veel paljudele mängufilmidele nagu näiteks Ühe suve akvarellid pööripäev, väejuht, uus aeg, Lindpriid ning naine kütab sauna. Üks markantsemaid töid tuli Veljo Tormis üle 1968. aastal Leida Laiuse käe all valminud filmiga libahunt. Tiina, mis Anvari Midagi ei ole. Tormis ise meenutab, ma kasutasin seal arhailisi torupillivärviga motiive. Film algas jaanipeo kujutamisega, saatemuusika oli tehtud torupilliga, aga selgus nimelt, et 1968. aastal ei olnud Eestimaal mitte ühtegi tervet torupilli. Aga ühel rammi lauljal oli. Palusime tal siis tulla stuudiosse, kus ta mängis minu etteantud motiivi kõigepealt sõrmilisel torupillil. See oli natuke häälest ära. Nii oligi hea. Ja pärast seda puhusta meile passi torud ükshaaval ette. Mina siis kombineerisin nendest elementidest kollaaži ja tegin neist terve kompositsiooni. Filmid pööripäev, väejuht, uus aeg ning Lindpriid valmisid Veljo tormisel koostöös, filmimees Vladimir karasjev orgus saarega. Lindprii teistegi tormis kaasaga näitlejana. Ent film keelati võimude arvates sobimatu sisu tõttu ning määrati hävitamisele. Ent see õnnestus päästa ning 18 aastat hiljem jõudis sega publikuni. Ma pole midagi muud kui pettuste ja ülekohtu masendav laskmine. Vladimir karasja võrgus saar on väitnud, et enne filmi Lindpriid ei oldud tollases Nõukogude liidus puhta heliga filme veel tehtud. See on film, kus näitleja hääl võetakse samaaegselt pildiga lõplikult linti. Varem mängiti nagu tummfilmis võtteplatsi müras. Päris tekst räägiti sisse hiljem helistuudios. Filmis osalenud aadanundver on meenutanud üht eredat seika võtteperioodist. Vladimir karasjev oli andekas ja halastamatu. Ta ei leppinud mingite pooltoonidega. Tal pidi kõik olema absoluutselt naturel. Mäletan ühte eredat pilti, kui näitleja Ene Rämmeld-ile oli vaja nutta. Ta aga pisarad ei tahtnud tulla või ei olnud need karasjevi meelest küllalt naturel. Ja kuidas ta siis võttis piitsa ja virutas Enel mööda sääri. Helilooja Eino Tamberg on loonud muusikat enam kui 20-le eesti filmile. Tuntuimad neist on põrgupõhja, uus vanapagan külmale maale, mis juhtus Andres lapeteusega. Inimesed sõdurisinelis, pimedad aknad, kolme katku vahel, valge laev, metskapten ja Reigi õpetaja. Ka on Eino Tamberg teinud näitlejana kaasa sellistes filmides nagu keskpäevane praam mis juhtus Andres lapeteusega ning lisaks väikeses rollis filmis Surma hinda küsi surnutelt. 1966. aastal Tallinnfilmis režissöör Grigori Kromanov käe all valminud, mis juhtus Andres lapeteusega, põhineb Paul Kuusbergi samanimelisel romaanil. Filmis peategelase ahnet abikaasat reeta mänginud aadanundver on värvikalt meenutanud. Kuninud lõpetaja, proovivõtetele kutsuti, olin ühtaegu meelitatud ja hämmingus. Juba proovivõtted olid nagu missivõistlused. Mind pildistati trikoo väel eest ja tagant püsti ja pikali. See tundus mulle lausa Põlva. Ma ei saanud enam aru, mis roll mul seal filmis olema peab. Režissöör Kromanov ikka kahtles minus, kas ma sobin või ei. Ta saatis mind loomaaeda tiigrit vaatama eesmärgiga tabada, et Reet lapetavusel nagu kass õieti nagu tiiger, nurru kiskja. Käisin ja kandsin ette. Loomaaias on käidud ja tiigrit hoolega jälgitud. Loomana oli endiselt ebalev. Homme hommikul tulge palun kell 10 minu juurde ja tehke mulle etüüd teemal nahaalsus. Samal päeval oli meil üks väljasõit Pärnusse. Minu taga bussis rääkis Johannes Rebane terve tee, kui kõva mees ta ikka on. Kiitis ennast ohjeldamatult, jäin rebast kuulama ja siis mul tekkis mõte. Järgmisel hommikul koputasin nõutud ajal kroomana või uksele. Teate, ütlesin mina, ma mõtlesin selle peale tõsiselt, mida te minult palusite ja otsustasin, mitte mingit etüüdi ma teile siin esitama ei hakka. See kõik, mida te minult nõuate, on lihtsalt naeruväärne. Te käsite mul ennast paljaks koorida, jooksutate siia-sinna, saadate loomaaeda. Kromanov vaatas jahmunult, silmad varre otsas. Ada, mis teiega on? Minul? Minul ei ole midagi, ma küsiksin, kes seda reeta siis teie meelest mängima hakkab, kui mitte mina. Mida me enda kiituseks veel ette ladusin, ma enam ei mäleta. Kromanov aga maigutas suud, tõusis püsti ja ütles. Mulle tundub, et meie kohtumine on lõppenud. Kui ukseni jõudsin, pomisesin, see oligi etüüd. Ja mind kinnitati Reet lapeteuse rolli. Telemängufilm pimedad aknad lilli Prometi jutustas ainetele on lugu kahest eesti tüdrukust Maarjast ja Leedast, nende elukäiku määravatest, inimestest ja oma armastuse leidmisest teise maailmasõjaaegses Tallinnas. Leedat mänginud Ada Lundver on meenutanud. Teise seeria lõpus on stseen, kus Kert, keda mängis Jaak Tammleht on endale leidnud uue armastuse. Aga endine naine Leeda, keda mängisin, mina, ei taha sellega leppida. Viimaks peab Kert andma Leedale kõrvakiilu. Ma ei tea, mitmes duubel juba läks. Tammleht mind löödud ei saa. Režissöör Tõnis Kask karjub iga korra järel, jäta uuesti. Kutsusin viimaks jaagu kõrvale. Lõpeta ära võta ennast kokku. Löö mind nii, nagu mees lööb naist, kes on ta surmani ära tüüdanud. Oh sa jumal, kui ta mulle siis järgmise võtte ajal tõmbas täiest jõust, nii et mu kael ainult nõksus. Kask hõõrus rahulolevalt käsi. Meie jaaguga nutsime teineteise kaelas. Ada, anna andeks, ma ei tahtnud sind lüüa. Eino Tamberg on filmimuusika kirjutamise kohta öelnud. Minu kujutlus on, et ta ei tohi olla iseseisev nähtus aga väga palju maailma praktikas räägib selle vastu. On olemas ja filmimuusika, mis rajaneb näiteks ühele laulule ja sellele ütlustele. Ja see laul on täitsa iseseisev nähtus. Ükskord mul oli väike vaidlus, Lepo Sumera ka, kes kirjutas väga palju igasugust, kujundas muusikat ja tegi seda erakordselt hästi. Ühe filmi puhul oli mul tunne, on liiga palju musitseerinud. See oli liiga täiuslik muusika, et võiks seal filmi kõrval olla. Tema vaidles mulle vastu ja võimalik, et tal oli õigus. Aga oma filmimuusikas olen püüdnud pigem vihjata ja sinna sekka mõnel harval korral täiel häälel mõnd hingeseisundit või situatsiooni väljendada. Ja ma olen leidnud, et mõnikord ühe pika heli alla panek õrnalt miksituna. See pole ju muusika, aga tema tekkimine kriipsutab midagi alla. Teeb midagi tähtsaks. Arvo Pärt on loonud originaalmuusikat mitme 10-le filmile. Nende seas on nii joonis, nukumängu-dokumentaal-, loodus kui ka populaarteaduslikke filme. Tuntud Pärdi originaalmuusikaga filmid on Leida Laiuse õhtust hommikuni mäeküla piimamees ning Uku aru. Viimasest pärineb ka iseseisva palana tuntust kogunud Uku Aru valss. 1973. aastal Veera Saare samanimelise romaani ainetel valminud mängufilm hukku haru jutustab noore naise valikutest tõelise armastuse, oma kodu ja elu edasikestmise nimel. Peategelane Minna valib rikka kosilase asemel pillime saksli, kelle ainus vara on lõõtspill ja armastas minna vastu. Armastus saadab kauges metsatalus korda imesid kuid ühte ta ei suuda või ta suure maailmahullust ohutus kauguses. Leida laius on öelnud. Püsima jäämiseks peab igaüks otsima ja leidma. Ise oma Uku haru see tähendab oma kohta elus oma mõtte- ja kätetöö vaevaga loodud kohta. See tähendab tööd ja vaeva, pettumusi ja leidmisi. Oma osa tunnetamist ja kaasinimestele andmist sessinatses maailmas. Eesti helilooja Jaan Rääts, kes on loonud muusika üle 10-le täispikale linateosele teiste seas aeg elada, aeg armastada, pihlakaväravad, väike reekviem, suupillile. Gladiaator, tütarlaps mustas ja supernoova on meenutanud. Filmitööga on alati kohutavalt kiire. Ükskord andis Veljo Käsper mulle ühe reklaamfilmi jaoks aega ainult päeva. Jõudsin orkestripartiid ära teha, muuks aega ei jätkunud, isegi süüa ei olnud aega. Naine toitis mind kõrvalt. Ja üks väheseid kordi, kus ma kirjutasin põhiliselt kergelt muusikat, on mängufilm Viini postmark. Kristiina Davidi Ants on kirjutanud filmi Viini postmark kohta 2011. aasta õhtulehes järgmist peaosalist kehastas Jüri Järvet, tõustes toetavast näitlejate ansamblist kirkalt ületeiste. Aga Järvet üksi ei saanuks oma rolli suureks mängida, kui teda poleks toetanud Herta Elvist, Ines Vladislav Koržets ja Alfred Rebane, rääkimata eemannikust Einari Koppel-ist. Ja muidugi on unustamatu filmi Subreti paar Ervin Aabeli seltsimees tasku ja Leida Rammo kehastatud härra Cook Jaan Räätsa vaimukas muusikaline kujundus loob vastava meeleolu. Vaataja vaatab Mustamäe panoraame ning Ervin Aabel ütleb kogemusele viidates Leida Rammo-le. Teie palk on tema omast poole väiksem, järelikult mõtelge ka poole vähem. Lepo Sumera muusikaga filme on jäänud eesti filmipärandisse ligi 70 märkimisväärsemad neist on inimesel 1900 kaheksakümnendatel aastatel valminud Rein raamatu joonisfilmid Suur Tõll ja Põrgu mängufilmidest aga Leida Laiuse linateosed, Kõrboja peremees, naerata ometi. Vaatleja ning varastatud kohtumine. Tundub, et Lepo Sumera võisin pidada nende õnnelike heliloojate hulka kuuluvaks, kellele oli justkui sündides kaasa antud kõigis tingimustes hästi kohane loominguline fantaasia mis ei lasknud end segada piirangutest, mida seadis looja fantaasiale ka näiteks filmimuusika spetsiifika. Aga filmimuusikast ja selle loomisest kõneledes jäi mulje, et see on midagi loomulikku, millega iga endast lugupidav helilooja peaks hästi hakkama saama mis sünnib kergelt ja pingutuseta. Kuid sumeralik kergus oli ju tegelikult vaid pinnalt jälle virvendus, mis peitis endasse alati sügavamaid süngemaid. Dimensioone on öelnud saksa muusikateadlane Ulrich Hartman. Filmimuusikas sai Lepo Sumera näiteks mängida banaalsete teemadega joonisfilmis Põrgu kus nii kankaan kui tango joonistavad satiirilise pildi lõbujanulisust. Rahvast. Eriti tango nõretav meloodia annab selgesti aimu helilooja iroonilisest mõttelaadist. Sumera muusikas võib leida paroodilisi torkeid, kus meile Heljastuvad Eduard Wiiralti maalilt tuttavad tegelased ning päästavad inimese sisemist kaost ja elutraagikat Nendesamade Wiiralti graafiliste tööde kaudu. Siin läheb Sumera tsirkuseorkestri vaimukas kõla koos efektsete laskude ja plahvatustega üle kummaliseks kankaaniks. Samast filmist pärit melanhoolne tango moodustab selle juurde poeetilise kontrapunkti. Režissöör Arvo iho filmis vaatleja kõlavas Lepo Sumera muusikas väljendab hingelist ja lausa ängistavat üksindust. Saksofon. Eesti noormees tööl üksikul põhjala saarel merelindude vaatlejana. Temasse armub kohaliku looduskaitseala töötaja, keskealine vene naine. Ning saatuse irooniana saab noormees surma just naise poolt paigaldatud salaküti laskeseadeldise läbi. 1985. aastal režissöör Leida Laiuse käe all valminud film naerata ometi. Silvia rannamaa noorsooromaani kasuema motiividel on sotsiaalselt tundlik oma lastekodu kasvandike elust. Seda valusat atmosfääri markeerib ka Lepo Sumera muusika, milles saksofon on lausa minimalistlikkus ansamblis kitarriga. 1987. aastal valmis režissöör Peeter Simm il mitmeosaline telemängufilm tants aurukatla ümber, millele kirjutas muusika Erkki-Sven. Mats Traadi romaani põhjal valminud ajaloolises mängufilmis on kuus tantsu 600. ning see on Eesti talu lugu 20. sajandi algusest. Nõukogude ajani. Telemängufilmi tants aurukatla ümber on erinevad ajastud nimetatud tantsudeks. Nii koosneb film kuuest murranguhetkedel peatuvast osast olles omavahel ühenduses talukoha, tema inimpõlvede, elukäikude ja saatustega. Lisaks inimtegelastele on kesksel kohal aurukatel alguses uus ja siis järjest vanem, mis näib seisvat kui mingit sorti muutumatu püsiväärtus. Lõpuks peab temagi ajale alla vanduma. Igas tantsus juhtub ka naljakaid hetki. Kaunis või kurb, põimub tihti Komilisega. Viimase tantsutegevus toimub filmi valmimise ajal. Näeme inimestest tühjenenud lagastatud Eestimaad, mis kohati meenutab juba kõledad kuumaastikutundeküllust ja kurbust lisab kindlasti ka Erkki-Sven Tüüri loodud omanäolisel ansamblile loodud muusikat. Sven Grünberg on kirjutanud muusikat rohkem kui 100-le filmile. Peamiselt esindab ta Eesti filmimuusika elektroonilist poolust. Lisaks koostööle paljude kodumaiste režissööridega on ta loonud muusikat veel Jaapani, Soome, Poola, Ameerika Saksa-Läti-Venemaa ja paljude teiste maade. Pärita filmidele tuntuimad Grünbergi muusikaga filmid on hukkunud alpinisti hotell hundiseaduse aegu ja näkimadalad uuematest linateostest, aga täna öösel me ei maga, kõrini ja detsembrikuumus. Äramainimist vajaksid kindlasti veel muusika filmidele korriida ja madude oru needus. Grünbergi loodud on ka muusika populaarsetele multifilmidele, naksitrallid, lepatriinude jõulud ja Leiutajateküla Lotte. 1979. aastal valmis Grigori Kromanov, tema viimane kultusfilmiks tõusnud ulmepõnevik hukkunud alpinisti hotell, mis räägib inimeste kohtumisest maavälise tsivilisatsiooniga. Linateose aluseks on vendade Arkadi ja Boriss Strugatski samanimeline ulmeromaan. Sven Grünberg on meenutanud seoses selle filmiga on päris naljakaid õpetlikke seiku. Algul pidi muusika tegema Arvo Pärt. Ta helistas mulle ja küsis, et äkki aitaksin teda elektroonikaga. Aga just sel ajal hakkasid nad naisega nõukogude liidust ära kolima. Jäi, nii et pidime muusika tegema Kuldar singiga, mina, elektroonika, Kuldar muu. Kui me esimest korda materjali vaatamas käisime, läks hirmsaks peoks. Onu Virve oli filmikunstnik ja kutsus meid noorsooteatri kostüümilattu ühistööd tähistama, kus me ikka päris mitu pudelit sisse kallasime. Pärast seda jäi Kuldar kadunuks, kuna teda ei leitud üles ja kuna kõik tähtajad olid möödas, pidin lihtsalt tegutsema hakkama. Ja siis case Kromanov stuudio saastades ringi ja oigas, et tal pole heliloojat. Ütlesin talle, luban, et teen teile vähemalt hea muusika. Tavastas tagasi hoidlikkusega ta küll ei hiilga. Mäletan, kuidas sõitsin õhtul Moskvasse. Rongis mõtlesin muusikat välja ja hommikul salvestasin. Tol ajal nõuti, et filmis peab kaks laulu olema. Sõnadega laul lauldi alati vene keeles, üle. Iial ei teadnud, kes laulab mõni Liidu rahvakunstnik Moskvas või Leningradis. Nii ma tegin ühe Loovokalisina pealkirjaga nimetu ja teise häälikute jada alapealkirjaga pall. Sven Grünberg jätkab meenutusi filmi hukkunud alpinisti hotelli loomisest. Hiljem rääkis filmi helirežissöör, et kui Moskvas film üle anti, oli kosk, kino peatoimetaja Boga Molov, KGB polkovnik, öelnud, et kõik muu võib olla, aga pink Floyd tuleb heliribalt ära koristada. Siis olevat olnud tükk aega vaikus ja kadunud. Stuudio direktor Enn Rekkor ütles, et ei meeldiks. Ristipoiss tegi. Siis oli põrutatud veel rusikaga lauale. Jätke jõutud. Mis te arvate, et meie pole siin pink Floydi kuulnud, see tuleb ära koristada ja jutul lõpp. Muide, hukkunud alpinisti hotelli muusika loomiseks kasutatud süntesaator maksis poolteist miljonit kuldrubla. See võttis enda alla terve toa ja tal oli tuhandeid nuppe. Pilli oli väga keeruline käsitseda, kommenteerib Sven Grünberg. See oli maailma tipptase. Kadunud Dmitri Šostakovitši palus millalgi 1900 seitsmekümnendatel tolleaegsed nõukogude liidu juhtkonda, et see brittide elektroonikanäituselt ära ostetaks. Ostetigi pooleteise miljoni kuldrubla eest. Omal ajal kogus film hukkunud alpinisti hotell ligi paarkümmend miljonit vaatajat ja tunnistati aasta filmiks. Publiku uuringud kinnitasid, et mitu korda silmi vaadanud läksid uuesti kinno just muusika pärast. 1995.-ks aastaks valmis eesti televisioonis Jaan Krossi samanimelise romaani põhjal seriaal Wikmani poisid. Režissöör vilja palm on seda koostööd helilooja Sven Grünbergi ka meenutanud. Nii. Sven Grünberg on hea koostööpartner. Hästi loominguline. Väga korrektne ja vastutustundlik. Tema sõlmitud kokkulepped kehtivad. Meil tuli ka vaidlus ette, aga need olid pigem mõnusad mõttetalgud, mille lõppedes leidsime konsensuse. Kuidas edasi minna? Wikmani poiste muusika on väga hea selle ajastutruu ja sissepoole vaatava muusika põhiteema jääb inimestele meelde. Aitab sündmustega käiguga kaasa minna ja tegelaskujusid mõista. Sven Grünbergi-le endale on Wikmani poisid samuti väga lähedale. Ta on meenutanud. Jaan Kross suri, olin Indias. Tõnu Kaljuste helistas ja küsis Wikmani noote, et lasta sellel muusikal kas perekonna või lahkunu soovil. Ma ei teagi leinatalitusel kõlada. Kui kummalisi asju võib muusikaga juhtuda. Need helid muutusid ühe filmi meloodiast, suure eesti mõtleja elu teatud määral kokkuvõtvaks muusikaliseks teemaks. Poleks osanud iialgi arvata, et sellest meloodiast kujuneb eestimaalastele ühe nii olulise inimesega seonduv märk. Seekordses nostalgia saates käisime veidi Eesti filmimuusika radadel keskendudes eesti heliloojate loodud instrumentaalmuusikale, filmides. Saate ettevalmistamisel oli abiks Tallinna keskraamatukogu muusikaosakonna koostatud virtuaalnäitus Eesti film 100 filmi heliloojad, mille autoriteks on Kristi Veeber, Kaie Viigipuu, Kreintaal ja Tiina Eerik ning Lea arme raamat Ada Lundvari elust. Millal ma olin staar? Saate koostas Triin Ella ja stuudios olid Triin Ella, Jaak Jõekallas ja helioperaator Vivika Ludvig.