Tere õhtust, lähestikku kõlasid meie saak, signatuur Gustav Mahleri kaheksanda sümfoonia algus ja seejärel Rudolf Tobiase Sanctus oratooriumist Joonase lähetamine. Mõlemaid suurteoseid dirigeeris Neeme Järvi ühes oma intervjuus Neeme Järvi öelnud, et nendest ligi 350-st plaadist, mida ta on jõudnud salvestada, on talle kõige südamelähedasemad. Just kaks. Need on Gustav Mahleri kaheksanda sümfoonia ja Rudolf Tobiase Joonase lähetamine. Ja samas on Neeme Järvi ka lisanud, et üks neist teostest on maailmakuulus, teine neist vähem tuntud. Ei olnud. Tänases saates oleme siin koos muusikateadlase Vardo Rumessen iga Rudolf Tobiase 125. sünniaastapäeva tähistamise eelpäevadel mõtiskle mas teemal. Miks küll on need asjad siin maailmas seatud, nii et kaks meest, kelle haare ja kelle mõte on nii ühisel tasapinnal nagu käesoleva saate alguses kuulata võisime, on seatud nii, et üks on tõesti tuntud ja teine vähem tuntud. Ja mida meie võiksime siinjuures teha, et need asjad nii ei oleks ja võiksid ka pöörduda. Seda enam, et mujal maailmas, kuhu Joonase lähetamine on juba jõudnud kontsertide näol on nendele asjadele nii Joonase muusikale kui Rudolf Tobiase isiksusele tema mõtte haardele vaadatud hoopis teisiti ja näiteks Rootsi kriitik Karl Gunnar olen on kirjutanud Pole võimatu, et lähemas tulevikus võiks see teos võistelda maaleri kõiksust haarava kaheksanda sümfoonia või Beethoveni vennastumisele pühendatud üheksanda sümfooniaAga. Vardo Rumessen, kuidas sina vaatad nendele tõsistele asjadele, sügavatele, vaimsetele või vaimulikele asjadele? Meie tänases Eestimaa kontekstis. Ma arvan, et kõige tähtsam kogu rahvuse seisukohast vaadatuna on vaimsuse küsimus, millisele vaimsele alusbaasile me ehitame üles oma rahvusriigi. Ja selle alusbaasi moodustab meile meie esivanemate poolt loodud kultuuripärand. Küütel on muide üks väga hea sentents öeldud. Kui ma ei eksi, on see Faustis. Ja kõlab see niimoodi mis isadelt saab pärinud töö läbi omanda alles siis on ta sinu oma. Minu meelest on need väga tähendusrikkad sõnad ja sobivad väga hästi meie kaasaegsesse eesti ühiskonda, kus me räägime nendest väga valulistest probleemidest. Ja täna räägime me eelkõige muusikaprobleemidest. Ja nagu ma ütlesin, küsimus on selles vaimses aspektis, mille me tegelikult püstitame, mida me tahame saavutada ja mis on meie kogu elu ja olemise sügavam mõte. Kas see mõte on ainult ahnitseda endale võimalikult rohkem kinnisvara ja elulisi hüvesid ehitades nõndanimetatud heaoluühiskonda või taotlemine vaimset täiuslikkust, see on see dialemma, mis meie ees seisneb. Ja kui me sellest aspektist vaatame nüüd sinu poolt tõstatatud probleemile siis paraku jah, tuleb tunnistada küll, et oli ju ka Tobiase ajal niimoodi. Ja tobias on seda muide ka ise ühes kirjas tsiteerinud, et ega ükski prohvet ei ole kuulus omal maal ei olnud seda tobias. Ja kahjuks tundub ka niimoodi, et ka tema muusikaga kipub olema täpselt samamoodi. Need lausa ülistavad ülivõrdelised hinnangud, mille osaliseks on saanud Tobiase teos Joonase lähetamine laias maailmas. See kõik on viimastel aastatel samas. Palju pingeid ja probleeme, mis on siiamaale õhus ja mis seal kahjuks siiamaale lahendamata. Ja minu meelest on siin vastutus eelkõige meie juhtivatel kultuuriinstitutsioonidel kuidas nad neid probleeme käsitlevad ja kas nad üldse tahavad neid käsitleda, mul on jäänud niisugune mulje praegu. Et nii palju on siin lahendamata probleeme ja nendega ei soovita ja ei tahetagi tegeleda ja pigem on mugavam nendest lihtsalt üle vaadata, need maha võtta. Ja kui kedagi on tarvis süüdistada, siis Vanjub persoon selleks Rumessen isiksuse näol kohe olemas kellele kogu vastutus veeretada, olgu see siis kaotsi läinud 2,8 miljonit või ükskõik milline muu probleem siis paraku niisuguste lahendustega ja samas vaimus jätkates ma usun, meil ei ole mingisugust lootustki tulevikus leida vastastikust mõistmist, arusaamist, koostööd selleks, et ühiste eesmärkidega ühiste jõupingutustega lahendada kõiki neid ülesandeid, mis tegelikult oleks vaja lahendada. See on nii kummaline. Millistesse probleemidesse takistub, takerdub ühiskond ja ta on seda teinud läbi aegade, et mida me siis nagu kõrvuti paneme. Ja kui me vaatame väga kauges ajas tagasi kui me heidame pilgu raamatute raamatusse ja vanasse testamenti ja näeme, millised vaimu ja võimuvõitlused on inimkond pidanud läbi elama millised prohvetite sõnumid on neile antud, milliseid lahenduse teid neil on pakutud ja kuidas ikka teatud aegade järel üks või teine mees on tulnud jälle nii-öelda oma puhastuse ja reformide mõtetega siis ometigi on inimkond näidanud ennast, niit Rotslikult, kange kael sõna. Et need probleemid on igavesti uued, nad ei ole saanud vanaks. Ja see ei ole sugugi juhus, et tänases saates kõrvuti on kõlanud Mahleri Kaheksas sümfoonia ja tobiase Joonase vaatamine, millele mega keskendume. See on tegelikult üks sõnu ja üks joon. Kuidas algab Mahleri kaheksas sümfoonia. Tule looja vaim. Puhasta meid ja ana või oma säraga meie vaimu, et me võiksime puhtamad olla ja edasi minna. Kuhu me asetame oma väärtused, kas majanduslikule alusele, mis on kaduv, mis on tulev ja minev Öeldakse ju, et otsi esik jumalariiki, siis antakse sulle kõike muud pealekauba. Aga meie oleme oma igapäevases elus näidanud seda, et me otsime kõike muud ja siis, kui aega üle jääb ja kui meil juba piisavalt ka raha on, ehk me siis hakkame otsima ka jumalariiki. Aga see mic, kas on antud meile Mahleri sümfooniat mitte ainult kaheksanda Kadeiste sümfooniat sõnuv läbi viimaste hooaegade siin muusika näol on juhatanud Neeme Järvi, Paavo Järvi, Arvo Volmer, miks on tulnud Joonase lähetamine, see oli lihtsalt niisama. Et keegi mees uuris, võib olla partituuri, töötas selle läbi ja tõi päevavalgele sinod hoopiski tugevam vaimne jõud kanda olnud. Küsiksin Rumessen, milline on sinu osa selles olnud, et see partituur on ilmale tulnud? Taas? Ja see on väga komplitseeritud küsimus. Mul kõlab praegu kõrvus tormikoor oratooriumi Joonase lähetamine. Ja ma teeksingi ettepaneku seda kohe-kohe varsti kuulata. See on üks nendest numbritest, millega ma pidin väga palju pead vaevama, muretsema ja mõtlema, kuidas, millisel kujul tegelikult see probleem lahendada, mis on kätketud erinevatesse partituuri visanditesse Tobiase poolt mis ei ole kaugeltki mitte viimistletud ja mis ei ole korrektselt korras. Ma kirjutasin seda tormikoori ümber kolm korda. Ja siis käisin Moskvas näitamas professor Juri Fortonaatovile, kelle surmateate ma hiljuti sain, ta lahkus selle aasta jaanuaris ja kellele ma olen väga palju tänu võlgu nende kasulike näpunäidete eest tervisele, oratooriumi restaureerimisel ja kordategemisel. Nii et ma kokkuvõttes ütleksin, et võib-olla see töö, eelkõige partituriga, esitus, materjali ettevalmistamisega see oli tegelikult minu töö ja kõik muud organisatsioonilised. Ja sellest tulenevad majanduslikud probleemid. See ei olnud mitte niivõrd minu ülesanne, see oli juba vastutavad riiklike institutsioonide ülesanne. Aga kui ma mõtlen jah, nendele no sõna otseses mõttes unetute ööde-le, kus muusika kõlas mul kõrvus vaevasse, piinas mind ja ei lasknud magada ja see oli otsekui omaenda südamevaluga läbi läbi niimoodi mõeldud. Eriti kui ma mõtlen veel praegu hakkan mõtlema ka sellele tekstile, et issand, aita meid, Me hukule siis midagi on siin ka omalaadi nagu sümboolset. Ma tundsin tõepoolest esiteks ka kutsumust, loomulikult loomulikult ka huvi asja vastu. Aga samas ma ei suutnud seda järele jätta, kui ma tõepoolest täiesti ausalt ja siiralt tahtsin sellest tööst loobuda. Ma ei suutnud seda teha sellepärast, et see lihtsalt piinas mind, ta kõlas mul kõrvus kogu aeg, kusjuures ma ei olnud seda mitte kunagi loomulikult kuulnud, aga aga partituur hakkab sul kõlama, eriti kui sa õhtuti istud niimoodi kolm-neli-viis tundi õhtul hiljani üleval. Sa ei suuda enam lihtsalt rahulikuks jääda selle juures. Ja Neid probleeme oli väga paljude numbritega, aga tormikoor oli nendest üks. Ja praegu ma teeksingi ettepanekuid, kuulame natukene muusikat, kuulame number kuus tormikoori. Ja me teeme seda ja me mõtleme siinjuures sellele linnade siluetti mis tänases päevas on muutunud. Kui veel mõni aeg tagasi olid need kõrged tornid märkimaks püüdu taevastesse kõrgustesse ja need olid kirikutornid siis vaadakem, mis on selles linnaseletis tänases päevas. Võib olla muutunud ses mõttes, et kirikutornid on alla jäänud kõrgetele läikivatele pangahoonetele, ka see on märg, mida meil tuleb jälgida. Et me ei kuks kuulates seda tormikoori, nüüd mõtleme inimkonnale tervikuna. Rudolf Tobiase Joonase lähetamise kohta on kriitikud mujal maailmas kirjutanud järgmisi mõtteid. Tobiase helitöö on kindlalt ankrus 20. sajandi anumentaalsete suurteoste seas. Eestlase Rudolf Tobiase surnuist üles tõusnud oratoorium Joonasele mõtlemine sunnib lisama ühe lehekülje selle ala ajalukku. Meie sajandil on vaevalt kirjutatud teist nii ehtsat romantilist paatost ja piibellik ülemust ühendavat teost. Eesti muusikas on Tobiase oratooriumi sama roll kui Sibeliuse kullervool Soome muusikas. Kirjutab vei. Johmurto nägi ajalehes Helsingin Sanomat aastal 1995. Ja edasi soome kriitik Benteeritu lahti ajalehes kodima. See on pulbitsev romantiliselt rikas muusika täiuslikult loodud koorija orkestriteos mille kulminatsioonihetkedel nagu Sanctuses ja lõpukooris on taevad valla päästetud ja jumala enesetroon saab nähtavaks penti riita lahti sõnad. Jottes Trans jätkab. Imponeerib on liiga nõrk sõna Tobiase kohta. Ma olen sellest täielikult kaasa haaratud. See on sümfooniline jutustus kõigevägevama kavatsusest lunastada inimkond. Seepärast saab sellest ülistuslaul armastusele on suurejooneline elamus kuulata koore, soliste ja orkestrit. Siin astub helilooja meie ette kui gigant oma muusikalise kuuluda tusega. Carlos Ruiz Silva, Hispaania kriitik, on öelnud, et kahtlemata on selles teoses tunda Wagneri mõju. David Harvits USA'st. Joonase lähetamine on hiilgav teos algusest lõpuni. Paco Mariin Hispaaniast kirjutab. Tegemist on enam kui huvitava muusikalise saavutusega mis peale ajaloolise tähenduse tutvustab meile üht jõulist muusikalist isiksust, kes suudab edukalt ühendada Hendeli monumentaalsuse Bachi kindlameelsusega ning väljendab koosmõju abil erakordset apokalüptiliste sõnumit. Kõige olulisem Joonase lähetamise puhul on siiski selle oratooriumi soliidsus ja selle tõsiselt võetavus. Saksa traditsioonist lähtuv tobias on loonud äärmiselt dramaatilise jutustuse oma nägemusest millele annab erilise jõulisuse piiblitekstide otsene kasutamine millega on loodud ettekujutus lähenevast katastroofist. Selles mõttes eemaldub tobias tunduvalt tavapärasest Oratuurimist ning läheneb grand juhuslikule kooperlikule väljenduslaadile. Muusika on mõneti lähedane vaagnerile, mis väljendab vokaali ja orkestrikasutusviisis. Sellega saavutab tobias katarsise, kus tema esteetilised ja moraalsed veendumused ühinevad jõuliseks ning globaalse tähendusega sõnumiks milles on tõeliselt traagilist ilu. Tegelikult kulgeb terve oratooriumi tegevus otsekui kuristiku serval kusjuures helilooja tunnetab selgelt kultuuri maailma ees ootavat saatust. Jaa. Mida kirjutab Eesti ajaleht Post, mis õnneks nüüd küll enam ei ilmu. Aga need read on ilmunud seitsmeteistkümnendal jaanuaril 1996. Kulumine ja hammaste kiristamine, mida nimetatakse oratooriumiks. Joonase lähetamine tõi 3,5 miljonit kahjumit. Moosekantide võlad makstakse kinni riigireservist, sest riik garanteeris võla. Õnneks jätkus kultuurikapitalil tervet mõistust ja laulumäng kapitalilt raha ei saanud. Nii jäigi 330-l inimesel Vatikanis ja Moskvas laulmata. Muusikaline tegevus on ebameeldivalt kulukas. Parem, kui muusikaakadeemiat ei ehitataks. Hetkel on näha, et riik ei suuda olemasolevategi poosekantide vajadusi rahuldada ja uusi juurde toota on kuritegelik lihtsameelsus. Ajalehte esmaspäev kirjutas neljandal märtsil 1996. Artiklis pole Vardot, pole Tobiast. Rumessen viimane ettevõtmine. Riigikogus oli rahade läbisurumine Joonase lähetamise tarvis. Tänu koalitsioonikaaslastele sega õnnestus ent ei suudetud leida piisavalt neid, kes oleksid soovinud kuulata Tobiast pakutud suur vormis. On raske ütelda, kelle nimi tekitab praegu Toompeal rohkem tõmblemist, kas Tobiase või Rumessen jama. Ja Äripäev, kuuendast märtsist 1996. Pealkirjaks kultuurnikud peavad õppima raha lugema. Kultuur hakkab ägisema omaenese kabja pide allgigant projekt Joonase lähetamine on ületanud kõigi eestlaste ootused ja lootused. Sattudes majanduspolitsei huviorbiiti saab sellest järjekordne näide selle kohta, kuidas ullikeste ja mullikeste abil maksumaksjate raha vastutustundetute asjameeste taskutesse topitakse. Niiviisi on siis need maailma ja eesti inimese valikulised pilgud ühele suurele muusikale. Nii et mõtiskleme edasi, siia vahele kuuleme aga sellest samast oratooriumist ikka joodikute koori. Milles on selline tekst? Laske meil süüa ja juua, jumalat pole niikuinii olemas ja homme oleme surnud. Me soovime jõuda Euroopasse. Õigupoolest president Lennart Meri ütles, et me ei ole kunagi mitte kuulunud Euroopasse Euroopa, vaid on mõningatel aegadel olnud väljaspool meid. Nüüd, kuidas sina, Vardo Rumessen, kui Eesti väärt muusikaga mitmeti sügavuti tööd teinud muusikateadlane vaatad nendele probleemidele nendele arvamusavaldustele, mis on ajakirjanduses tulnud mujalt ja meilt, miks need asjad ikkagi nii on? No muidugi need asjad tegelikult on palju teravamad veel, sest arvestame seda, et ega suur osa kõigest sellest problemaatikast mis puudutab Joonase lähetamist eriti meil siin Eestis ei ole ju üldse ajakirjandusse jõudnud mis on küll jõudnud minuni ja mida ma tean, kui asjaga seotud inimest. Ja Mul jääb kahetsusega lihtsalt üle nentida, et et see projekt, mida asuti teostama 95. aastal see ei olnud kahjuks professionaalsel tasemel ette valmistatud. Ja see teostati vastutustundetult, ma olen seda varem ka ajakirjanduses öelnud ja olen ka praegu seda meelt. Ja kahju on sellest, et pärast kõiki neid hinnanguid maailmas, mis langesid osaks sellele suurteosele tegelikult Eestis valatise siin kõik poriga üle. Ja siit hakkabki küsimus suhtumises eelkõige äratundmises nendest vaimsetest väärtustest, mis meil on ja kohusetundest millega me peaksime tegelema. Et me jõuaksime ka Euroopasse selles mõttes, et me oleksime seal tunnustatud. Meie võime muidugi endale rusikaga vastu rinda tagudes ütelda, et jah, me oleme kogu aeg, kas olnud. See sarnaneb mulle natukene selle kuulsa hüüdlausega, et me võidame niikuinii. Tähendab, kas siis selleks, et midagi saavutada, ei olegi vaja üldse mitte midagi teha? Elu on võitlus oli ka iseseisvuse eest vaja võidelda. Ja see võitlus oli vaatamata kõigele siiski küllaltki vastuoluline. Sama asi on meie kultuuripärandiga ja võitlusega selle eest, et me sinna Euroopasse jõuaksime, saavutaksime tunnustuse. Ja kahjuks, mis puudutab siin ka lugupeetud presidenti, tema oli ju selle projekti patrooniks ja oleks väga oodanud temapoolset moraalset toetust sellele ettevõtmisele sel hetkel kui seda kõige rohkem vaja oli. Aga laiemas plaanis, kui võtta, siis siin on eelkõige minu meelest probleem meie kultuuripoliitikas. Ja eelkõige selles, et niikaua kui me arvame, et kogu Kultuuripärandiga muusikapärandiga võib tegeleda vaid isikliku entusiasmi ajel. Ja sellega ei ole otseselt seotud ükski meie riiklik institutsioon. Sellel selleks ei ole ühelgi institutsioonil vastavaid kohustusi. Ja meil selline institutsioon praegu Eestis puudub. Sellele probleemile ei ole pööratud tähelepanu ka selles nõndanimetatud kultuurikontseptsioonis, mida kohe-kohe hakkab arutama riigikogu. Ma saan siit teha ainult ühe järelduse. Eesti riik ei pea üleüldse vajalikuks tegelemist klassikalise muusikapärandiga ja on täiesti rahul sellega, kui sellega tegelevad mõned üksikud muusikaentusiastid oma vahenditega oma huvist asja vastu. Ja kui nad leiavad selleks kuskilt rahalist toetust, see on nende asi, aga mitte Eesti riigi asi. Nii et, et selles on kogu selle eelneva loovad drastiline väljund praegu pärast kolme aastat, mis on nüüd möödunud sellest, kui me seisame Tobiase juubelisünniaastapäeva künnisel? Me ei saa öelda, et me oleme vaesed, et me ei suuda kanda seda projekti, meil pole mitte mingisugune alus seda öelda, sest vaadakem, millised projektid jällegi elus on ja toimivad, milleks leitakse raha ja samas, kui kõik teavad ka turvamehed kaasa arvatud, kes panna, pannakse Tarastama seda laulupeo tara, kui sinna rock Summer kokku aetakse, millised metsikud metsikud rahad lähevad, mille jaoks mis toimub seal noorte inimestega, seda teavad kõik. Aga on siis tõesti see raha, mis piletite näol meeletute meeletute kasumitena kellelegi taskusse jookseb, nii kõikemäärav, et ka inimesed, kes suurt kultuuripoliitikat otsustavad ja määravad selle ees pimesi lömitama, son. Miks on au antud õllesummerit tale Pühajärve piits paatile? Kui need purjus lapsi näidatakse reklaamis juba mitu-mitu nädalat, enne kas on vähe veel avariisid ja kas on vähe veel purunenud elusid ja perekondi. Aga see on nagu väärtustatud sellele on roheline tee. Ja on nüüd tegu klassikaga või mitteklassikaga. Kui on tegu terve mõistuse sõnumiga, siis mis takistab seda sõnumit läbi surumust ja vastu võtmast? Ma arvan, et kadedus on üks tüüpiline iseloomujoon mis paraku iseloomustab eestlaste elu ja tegemisi. Ja ma ei oska lihtsalt millegi muuga seletada neid väga kummalisi intsidente, mis kõik on toimunud sellesama projekti ümber. Ja ma saan siin veel kord ainult kahetsusega märkida, et ilmselt Eesti riik ja tema valitsus ei ole pidanud isegi vajalikuks anda mingisugunegi hinnang kõigele sellele toimunule. Ja kui keegi inimene kaotab kogemata ära 2,8 miljonit maksumaksja raha, siis kantakse see lihtsalt korstnasse ja öeldakse, et see ei olnud kuritahtlik, seda ei tehtud meelega. Jaa. Samas levitatakse jutte, et tegelikult selle raha eest vastutab see mees, kes kõik selle asja algatas. Vaadake niisugused asjad pärast kõike seda tööd, mis on tulnud teha selle teose restaureerimisel taastamisel. Need seigad paratamatult jätavad kõigesse oma jälje. Ja rääkimata kõigest muust, mis on seotud mitte ainult Joonasega vaid tegelikult Toby asega laiemas plaanis. Olgu see nende raamatute kirjastamine, väljaandmine, olgu see nootide kirjastamine või väljaandmine, heliplaatide kirjastamine, väljaandmine. Ma saan teha praegu ainult ühe järelduse, et kui nõukogude ajal oli see tegevus kõik taunitav ja selle eest tuli võidelda ja see ei olnud soovitatav tegevus siis kahjuks ma ei saa aru, miks praeguses Eesti vabariigis jätkub täpselt samasugune suhtumine. Midagi ei ole tegelikult muutunud. Ja sellele seletust leida on raske mulje, jääb ainult üle. Tõepoolest oletada, et siin saab tegemist olla ainult kadedusega. Ootoot vaatame nüüd, kuidas meie kultuuripildis on siis asjad väärtuse mõõdupuu järgi paika pandud. Et millele on ka see ajakirjanduse suur tähelepanu, kuu leitakse raha ja mis tundub olevat kultuuriliselt väga õitsva järjel. Nobich paadist oli juba juttu Nendes purjus lastest, mida televiisori ekraan meile näitab reklaami näol, et õlga ka sellel aastal jälle jooma sinna järve kaldale? Rock summerit lauluväljakul, see on juba ette teada, et siis peab olema turvameeste seltskond suurendatud, sest seal on teadet, seal juuakse, on kõikvõimalike kannatusi ja surmajuhtumeid olnud, rääkimata sellest muusikast, mis inimesed haigeks ja transsi viib. Verine volbriöö on selja taga, no küll see järgmine aasta siis jälle meile uusi võimalusi pakkumas on reklaam raha kõigesele teenistuseks ilmselt olemas on suured veinipeod ja need tantsivad kuradikesed ju käisid ka Eestimaal möödunud suvel ja, ja võib-olla ka paar suve veel tagasigi läbi väga suure reklaamiga ajakirjanduses, televisioonis teatavasti igale asjale ei jõuta ju tähelepanu pöörata, aga vot need asjad on nagu kuidagi väga väärtustatud olnud. Milles on siis küsimus? Küsimus on eelkõige ikkagi riiklikus kultuuripoliitikas, aga igasugune poliitika tähendab prioriteete mida saab antud juhul teha, kultuuriministeerium pole, on äärmiselt kummaline lugeda muusikat nõuniku Remmeli arvamust selles küsimuses, et ministeerium ei ole ei kes keelaja, ei käskija, ei kes ei puu ega ei lase. Ministeeriumil on selleks omad vahendid, mida ta saab esile tuua, mida ta saab väärtustada ja selleks. On vaja ainult head tahet ja äratundmist, seda, mida, mille jaoks seda oleks vaja teha. Ja need üritused, mida sina siin nimetasid, need valdavalt ei ole ju mitteriiklikud üritused, need on, ütleme, eraalgatusel toimuvad. Aga küsimus on ju selles, et mida riik omalt poolt nendele vastu seab ja millised on need piirangud, mida riik kehtestab selleks et sellised üritused ei väljuks oma normaalsetest piiridest, et nad ei hakkaks häirima ega rikkuma kaasinimeste turvalisust, ei hakkaks ohustama ega ei rikuks nende vajaliku, ütleme noh, elukeskkonda, selles on küsimus ja seda on võimalik tegelikult teha. Tahtsingi küsida, et kes siis määrab, kas kellelegi erainitsiatiiv, kellele paks ja suur rahakott on, kes on lihtsalt andekas raha kokkuajamises. Ja, või määrab siiski väärtusi siin maailmas ka Eesti riigis mingisugune teine institutsioon? No see ongi kultuuripoliitika küsimus, mida ma juba kord nimetasin ja igasugune kultuuripoliitika saab toetuda ainult nagu igasugune poliitika muide väga selgelt prioriteetide kindlaksmääramisele. Sõna prioriteet, aga praegu ei ole üldse mitte heas tähenduses neid püütakse vältida kõiki neid prioriteetide kindlaksmääramisi, olgu see siis rahvastikupoliitikas näiteks või, või, või ükskõik milles muus. Ja sündmused ja areng läheb tegelikult oma rada. Ja kes siis saab need rajad kes valib need rajad eesti rahvale? Selleks on olemas riiklikud institutsioonid, kellel lasub vastutus ja kohustus need asjad selgelt määratleda. Aga praegu seda kahjuks tehtud ei ole. Tuleme tagasi Joonase lähetamise juurde, nüüd taas. Ameerika ajakirjanik Martin Anderson on ajakirjas fanfaari kirjutanud niiviisi et kui miski asetab Eestimaailma muusika kaardile, siis on see just Joonase lähetamine. Ja kriitik asetab Tobiase suurteose võrdväärsena ühte ritta Bachi, Brahmsi, Berlioosi ja teiste suurte heliloojate samalaadsete teostega. Tema arvamusele on Joonase lähetamine tõenäoliselt üks suuremaid avastusi, mida tee olete teinud. Nii on ta kirjutanud. Te olete teinud? Me kuuleme nüüd tänu laulu meremeeste tänupalvet. Rudolf Tobiase oratooriumi Joonase lähetamine. Rudolf Tobiase 125. sünniaastapäeva tähistamise eelpäevadel küsin su käest, Vardo Rumessen, et kuidas siis nüüd Joonase lähetamine maailmas edasi elab. Teate sellest? Neljandal juulil kantakse Joonase lähetamine Melbourne'is Austraalias Neeme Järvi initsiatiivil ja Neeme Järvi dirigeerimisel. Austraalia orkestri solistide kooridega. Ma loodan väga, et, et mul on võimalus sellest ettekandest osa saada, kuna ma olen ka sinna kutsutud. Ja järgmiseks aastaks dirigent Leo Kremer on näidanud üles initsiatiivi kandlase teosette Nürnbergi vaimuliku muusika festivalil. Ja ma tean, et põhimõtteliselt on ka kokku lepitud. Meie riiklike institutsioonidega siin, et, et see ettekanne toimub Nürnbergi festivali. Jaa, Jonast juhatab seal leukeemia, kes on meie publikule hästi tuntud. Sellest ettekandest võtavad osa nii eesti orkestrid, eesti orkester, tähendab eesti koorid ja Balti solistid. Ja Mul jääb üle avaldada ainult kahetsust, et. Seda ettekannet ei ole planeeritud siis ka Tallinnas mitte kus leukeemia mäletatavasti juhatas seda 92. aastal küll väga edukalt. Aga praegu on see eelkõige just tehniliselt väga riskantne probleem minna seda Saksamaale ette kandma selliselt, et seda ei ole varem nende inimestega ette kantud, kes Saksamaal hakkavad laulma, suur osa ju inimesi vahetunud praegu. Ja see on väga raske teos, füüsiliselt väga nõudlik, professionaalselt muusikaliselt väga nõudlik, mis vajab tegelikult väga suurt ettevalmistus, tööd mul kahjuks tundub, et nende küsimuste peale praegu piisavalt ei mõelda. Melbourne'is kannab selle teose ette suur segakoor, kus on üle 200 liikme. Nürnbergis loodetavasti nüüd siiski see kool saab olema suurem, mis täidaks ära selle suure kiriku, kus on planeeritud ja mis oleks ka siis vastavas kõlalisi vahekorras selle orkestriga. Mis noh, võtab ettekandest osa, seda üheksakümneliikmelise segakooriga ette kanda ei ole võimalik, nii nagu see Eesti poolt siit planeeriti. Aga saksa-poolsed korraldajad lubasid lisada sinna veel juurde ühe saksa koori, nii et sellisel juhul ehk ei ähvarda seda teost mitte läbi kukkuda, kumine nagu see võiks äkki muidu juhtuda, kui kõlalised proportsioonid ei ole mitte paigas. Muidugi väsimatu Neeme Järvi on püüdnud maailmas mitmel pool leida võimalusi selle teose ettekandmiseks eelkõige Londonis Euroopas, Saksamaal. Ja nüüd on ta planeerinud aastal 2000 selle teosette kandmise Kölnis sealse sümfooniaorkestriga sealses kontserdisaalis. Loodetavasti võtab sellest ettekandest osa ka meie riiklik meeskoor. Aga. Kahjuks jah, nüüd, Eestis ei ole praegu ette näha selle teose taas ettekannet välja arvatud see, et kütused, seda Sanctust, millega me alustasime täna seda kantakse ette järgmisel üldlaulupeol ühe osana ainult. Aga sellest on mõnes mõttes kahju. Sellepärast seda enam veel, et on toimunud ju teise Eesti Väljapaistva oratooriumi Artur Kapi Hiiobi ettekanne Eestis ja ka see kantakse Enterjööbrigis vaimuliku muusika festivalil. Ja need on nisukesed verstapostid meie Eesti muusika ajaloos. Et Nendele tuleks paratamatult pöörata palju suuremat tähelepanu ja mitte ainult siin Eestis, vaid ka väljaspool. Ja ma tahaks väga loota, et kui edaspidi valitsus vahetub ja Eestis hakatakse ajama teistsugust kultuuripoliitikat mitte sellist, kus äri tegemine on esimesel kohal ja kus isikliku kasu saamise eesmärgil riiklik institutsioon Eesti Kontsert võib kasutada neid rahasid mis riik talle eraldab täiesti suvaliselt, ükskõik milleks, mida ta ise heaks arvab. Sest riikliku kultuuripoliitilisi prioriteete ei ole olemas. Ja kus riiklik institutsioon Eesti Kontsert saab seaduserikkumiste eest, mida on tuvastanud riigikontroll kultuurikapitali preemia, siis sellise olukorraga ei saa leppida. Kas sa tuvastatud kontroll on ka avalikustatud? Kahjuks mitte piisaval määral ja ma loodan, et see on eelkõige ajakirjanike ülesanne. Ja mina loodan, et ajakirjanikud siis selle probleemiga tegelevad. Aga kuidas Eestis tähistatakse Rudolf Tobiase juubeliaastapäeva? Eestis tähistatakse seda Käinas Hiiumaal. Ma ei tea kahjuks küll Tallinnas ühtegi üritust sellisel puhul olevat ja muidugi ka Melbourne'is, väljaspool Eestit on kavas kohe Joonase lähetamise ettekanne. Hiiumaal on kohalike kultuurihuviliste inimeste initsiatiivil planeeritud kolmepäevane Tobiase juubelile pühendatud üritusteseeria kus esinevad nii Hiiumaa omad, kohalikud jõud kui ka külalised Tallinnast. Kahjuks jäi tulemata pianist Käbi Laretei, kes oli algselt lubanud sinna tulla. Ma loodan, et võib-olla Tobiase tütar Ameerikast jõuab siiski kohale kellel on praegu palju probleeme oma esivanematele kuulunud maja pärandiga Haapsalus mis on ärastatud Haapsalus ja kus ei ole praegu isegi mitte Tobiase mälestustahvlit. Ja mul on hea meel, et nüüd, kolm aastat hiljem ilmub lõpuks ka see kauaoodatud heliplaat Tobiase klaverimuusikaga, mille ma salvestasin juba 95. aasta mais ja mida tol korral ei osutunud võimalikuks välja anda. Kõigi nende probleemide järellainetust mõju tõttu, mis olid seotud Joonase lähetamise kontserdireisiga. Ja nüüd tänu Eestile, Nad ei ole, on lõpuks mul lootust, et Tobiase klaveriloomingu heliplaat siiski ilmub 29.-ks maiks ja selle plaadiesitlus toimub Hiiumaal Tobiase sünnimajas Käinas. Ja mul on hea meel ka, et Eesti Raadio kannab selle otseülekandes üle klassikaraadioprogrammis 30. mail. Ja see toimub otseülesatelliidi. Nii et ka tehnilises mõttes väga uudne ülekanne. Ja ma väga loodan, et see klaverimuusika plaat aitab täita seda tühimikku mis on siiani meie teadvuses just Tobiase klaverimuusika osas. Ja peale selle nendel üritustel, mis jätkuvad pärast Hiiumaad, veel ka Kullamaal. Nendel üritustel esineb ka saksa organist Elke Velker kes on väga pühendunud Tobiase loomingule ja kirjutab praegu oma kandidaaditööd Rudolf Tobiase elust. Tema võtab osa nendest päevadest Hiiumaal ja Kullamaal, andes orelikontserdi ja sellest vastava sissetuleku Tobiase mälestuse jäädvustamiseks. Sinulgi on möödas suur ja tõsine, veerandsada tegelemaks selle heliloojaga ja tema töödega. Jah, nii ta paraku on välja kujunenud, et just nimelt 25 aastat tagasi kui ma esmakordselt esinesin Estonia kontsertsaalis, oli see juhuslikult Tobiase klaverikontsert, mida me tantsime ette koosneme Järviga. Siis me ka selle plaadistasime, samal aastal samal aastal ilmusid minu esimesed noodiväljaanded, Tobiase kogutud klaveriteosed, esimene köide, samuti raamat Objasest. Ja sellega seoses tõesti võiks jah niimoodi ütelda, et. Ma võin tagasi vaadata 25 aastasele muusikalisele tegevusele just seoses Tobiasega. Kuigi jah, nende aastate sisse on mahtunud palju rohkemgi kui ainult Tobiase loominguga tegelemine. Aga neid raamatuid ja heliplaate ja noodiväljaandeid, mis selle aja jooksul on ilmunud. Jah, neid on kogunenud päris kenakene hulk. Suurt tööd oled sa tõepoolest teinud 25 aastat süvitsi Rudolf Tobiase muusikaga. Kohe hakkab kõlama lõpukoor oratooriumi Joonase lähetamine. Needki noodid olid kadunud. Jah, oratooriumi lõpp teatavasti ei ole ju meieni jõudnud Tobias enda käekirjas ja Need viimased leheküljed olin ma sunnitud restaureerima tuginedes siis mõningatele eelnevatele numbritele ja nendele muusikaliste nytonatsioonidele, mille alusel see lõpp on kokku kirjutatud praegusel kujul, nii nagu ta praegu ka siis kõlab. Ja millest räägitakse lõpukooris? Lõpukooris on mõte eelkõige selles, et pärast kõiki neid võitlusi ja hävinguid, mis on toimunud tuleb edasi elada. Jumala rahu on maa peal. Tekst ütleb, et vaata jumala telk on taas inimeste juures ja rahu on saabunud maa peal. Selline oli tänane Eesti luterliku tunni sõudestuudiokülaline oli Vardo Rumessen.