Käes on keskkava aeg ja me kordame nüüd teise maikuu sündmust. Saate koostas Kerttu Soans. Kuu sündmus. Tere õhtust ja ongi käes jälle kuu esimene pühapäev kuu sündmuse saateaeg. Seekord on kuusündmuse stuudios üks külaline Peeter linnap. Ja jutt käib Peeter linnapi kureeritud näituse ümber, mis oli Rotermanni soolalaos märtsikuu lõpust veebruarikuu keskpaigani. Näituse nimi on kadreeritud, tõde stalinistlik propaganda Eestis 1946 kuni 53. Oma saadet püüame teha jälle, nii et arvestame ikkagi eelkõige nende kuulajad, kes ei ole seda näitust näinud. Nii et sissejuhatuseks palungi Peeter linna võib-olla tutvustad, nii et tekib mingi pilt kuulajal silme ette, mis seal näitusel oli. Sellele näitusele minna või, või kui mindi, siis nähti seal suure suureformaadilised fotosid, mis kõik kujutasid inimesi. Need olid väga kummalised inimesed, sest nad kangetes poosides rohelistes poosides hästi teatraalselt tegid mingisuguseid operatsioone. Ja siis näidati seal ka veel filmi niisukest omasid kinoringvaadet kus tegelikult tehti sedasama, aga kus lihtsalt pilt liikus ja siis näitan, seal oli veel muusika, poon. Natukene nagu remiksitud omaaegsete pioneerilauludega tööle õhutavad tööd, stimuleerivat, teen edasi lauludega, niisugused kihid olid sellel näitusel. Ja muidugi need fotod ja need ringvaated ei olnud valitud mitte juhuslikult vaid neil oli kohe kindel eesmärk vaatajale mõjuda teatud nurgalt. Ja tähendab, kui juba näitust teha, siis ikka ikka tahetakse mõjuda kindlasti. Selle see näitus püüdis mõjuda ilmselt kahte moodi, nii palju, kui ma seda oskasin endale teadvustada, ühelt poolt siis sõltuvalt vaatest inimestele, kes elasid sellel ajal kelle elu möödus sellel ajal no võib-olla meelde tuletada või mälust välja kaevata Ta omaaegset kraami meenutamise aspekt. Ükskõik kui valus see ka ei oleks ja teiselt poolt niuke väike nihe, mis me selle muusikaga tegime ja paljude muude vahenditega veelt noortele inimestele tekitada. Üks niisugune teema, kobav, niisugune teemapark mille üle saaks nii mõelda kui naerda. Ja valitud aastat 46 kuni 53. Ajaloost, kui natukene meenutada, mis nende aastate jooksul juhtus No 46 on see aeg, kui stalinism hakkab Eestis noh, tõeliselt pikemaajaliselt mõjuma tankil noh, katkendlikult varem ka siin veel see see kulatöörlikke aeg ja 53 lihtsalt Stalin suri sellepärast teine nagu formaalsem taato. Ja, ja siis on küllalt pikk aeg, eks ole, sinna vahele. Ja vaatasime nagu seda maailma, mis, mis nende aastate vahele jääb, kui, kui Stalin dirigeeris ja arenžeeris siinset elu ja ümbruskonna elu samuti vaatasime visuaalsest aspektist Valiku tegemine ilmselt ei olnud sugugi nii kerge, sest see materjali oli kujutan ette, tunduvalt, tunduvalt rohkem, kui sai välja panna. No mis olid need parameetrid, mida pidi liikudes sa siis jõudsid just nende näidete, nii, mis seal olid? Ühelt poolt mingi tüüpilisus tüüpilisest nendele teemadele, mida pildilises kastis pildilises retoorikas deklareeriti tööstus, põllumajandus, siis intelligendikesed kõikvõimalikku sorti mikroskoobi taga ja kõnepuldis ja siis loomulikult miitingut ja suured mõnite institutsioonide rituaalid, laulupeod ja koosolekud. Kõik, millest selle aja nagu tõemenüü pildimaailmas koosnes, see on nagu valikuprintsiip. Kui neid üksikpilte vaadata, siis ma siin tegin sihukese väikse fopa või nihke, et oleks ka lõbus ja naljakas, ühtlasi selle surmtõsise nomenklatuuri või teemade sees. Ja enne kui veel lähemalt räägime nendest, mis nüüd jäid sinu sõelale ma küsin siia võib-olla natukene nüüd ette, aga tuli praegu pähe see küsimus, et kuidas sulle tundub, need, kes nüüd läksid vaatama seda näitust, et just nooremad ja vanemad see põlvkond, kes mäletab seda aega ja see põlvkond, kes siis ei mäleta ainult kuulu järgi teab, et kas need vastuvõtud olid väga-väga erinevad. Hästi erinevad küll täitsa kardinaalselt. Võtame kasvõi ühe ühe nendest valvuritest, kes seal kogu aeg pidi istuma, temal hakkasid kohe lausa nihukesed foobiad tekkima, ütles, et see on muusika, tuleks vaiksemaks keerata ja see väljakaevamine ilmselt oli üsna valus ja vaatasin ka mõnda mõnda vanemat daami, jälgisin täpselt samasugused reaktsioonid väga tõsise näoga, väga niukse kurblik, tõsise surmtõsise näoga. Ja noored tulid vaatama umbes nagu viiviste Potheli mõnes mõttes. Tähendab ei tulnud, aga sattusid niisugusesse olukord, et Nendel oli õudselt lõbus, sest puudub niisugune isiklik oma naha kontakt selle asjaga ja väljastpoolt vaadates kontekstist väljarebituna kaitstuna selle eest on see tõesti väga karikatuursena pildimaailm uskumatult kõrikatuurne ja tagantjärgi võib-olla 20 aastastel ongi raske uskuda, et kuidas niisugune asi üldse võimalik, kõik oli selline Hollywoodi maailm tegelikult niisugune paroodia, niukene pula. Ja nad ei suuda uskuda, seda, võeti tõsiselt, seda pakuti välja tõsiselt. Seda usuti. Et mingisugune tõe taotlus oli seal tegelikult, aga vot see nagu ilmselt ei jõua kohale sellele viimasele põlvkonnale, ütleme. Jah, võib-olla ei jõua isegi kohale ja 30 35 aastastele, kes nii täpselt ei mäleta, kellel on ainult need järelloksumine, võib-olla oli see, ja kui ta sattus veel heasse kooli heade aru saavate õpetajate kasvatada, siis ta ka ei saa võib-olla sellest aru. Eesti inimene üldiselt ju vooderdas ennast kõikvõimalike vahenditega, alates suvemajadest ja lõpetades perekondliku, kasvatas selle naguniisugune vat tema ümber, et ta sai ennast natuke kõrvale hoida. Aga kuna ma olen ise sellest samast põlvkonnast, siis noh, päris niimoodi üleolevalt ja ja irvitamisega suhtuda nagu ei ole võimalik siiski. Sellepärast et näiteks ajalehe foto kuni 80.-te lõpuni oli tegelikult ju väga sarnane. Vaadake, mida tehti rahva hääles, eks ole, mida tegi Haarald Lepiksoni muster, sotsialism. Et selles mõttes võib öelda, et osaliselt olen ka mina või on ka 30 aastased elanud selles maailmas. Et see on nagu hoopis võib-olla isegi kolmas suhtub nende kahe äärmusliku kõrval. Et ühtepidi on nagu võtab tõsiseks ja teistpidi nagu nagu, nagu naerma. Jah, ja muidugi muidugi hämmastav. Tundub ka, et sellest siiski on niivõrd vähe aega möödas rahva häälest ja mainitud Lepiksoni fotodest on ju niivõrd vähe aega möödas, aga kõik on nüüd hoopis teistmoodi, et seal näitusel ei olnud mingisugune kauge lugu, seal oli ikka täiesti paar päeva tagasi. Paar päeva tagasi niimoodi kannapööre on äkitselt toimunud. Ja Ma olen rääkinud omavanuste inimestega, mõnedel on isegi raskem kohanduda selle uue ajaga praeguse ajaga. Ja esimesel võimalusel kukutakse sinna vanasse tagasi. Võib-olla see on ka põhjus, miks see näitus niukse tähelepanu osaliseks, et siis asja, et on olemas mingisugused teadvuse kihid, mille ta üles äratas, mis on meis kõigis olemas. Et sellepärast tekkiski osadus või suhe. Niisugune tugev emotsionaalne suhe. Reaktsioon oli hästi tugev. Jah, tõesti väga palju artikleid kirjutati, väga palju inimesi võttis sõna selle näituse ajal ja järel aga minu arvates olid need sinu valitud filmid, film on muidugi üldse tohutu mõjus mõjutaja, need filmid olid ikka tõesti päris koledad, seal oli ikka seda Stalini teenimist ja armastamist ja laste ärakasutamist ja kõike seda oli seal noh, eriti võikalt näha, kui fotodes oli see naljakam lihtsalt tänu oma sellele tohutule retušeerimisele ja, ja noh, niisugusele naljakal vormile filmid olid tõesti päris No vot filmi siis on nii päris välja rebida üksikkaardilt saab välja rebida sellest kontekstist või seostest, mis tema ümber on. Aga film on tahes tahtmatu nagu Protagoonsem, protokonistlikum osa, osalisem selles ajastus vä? Et, et seal seal see asi nii naljakas küll ei lähe ja neid vaadates tundub, et tegemist on mingisuguse usutavasti kristlikku toopiaga või religiooniga. Kuiva ühte isikut kultustataks selle astmeni nagu tavaliselt tehakse seda ju ainult jumalatega jumalatega. Aga see noh, ütleme nüüd see tõesti see niisugune uskumine, kus need üldse olid tehtud need fotod ikka kõik Eestis. Kõiki Eestis eranditeta väga suur osa Saaremaal, sellepärast et Saaremaa muuseumil, Kuressaare lossi on tohutult vahva, väga-väga hea arhiiv. See on siis Eesti telegraafi agentuuri ETA väljaspool Eestit ja ei tea ühtegi viltu läheb, see toimus kõik siin ja mõnda aega tagasi. Aga veel seda filmi ja fotot vaadata koos, et et seal filmis ei, tõesti, tõesti jäi selline mulje, et niimoodi see oli ka, et need inimesed ka tõepoolest sedasi uskusid, see lavastuslik moment oli seal peidetud fotode puhul jäi siiski. Jäi ikkagi mulje, et see on ikka kõvasti tehtud, et kuidas see üldse võimalik on, need inimesed mingil ajal said sellist fotot. Et uskuda asi on tegelikult selles, et need fotod inimeste jaoks nägid välja teistsugused. Ega nad ei saanud ju neid originaale vaadata koos oma eheda kosmeetika, meikopi, niisukese, tõelise Sand, lörääniliku üle võõrpamisega. Vaid nad nägid neid kartulitrükis oli see ajakirjandustrükis. Jah, pisikest, eks ole, sest sina olid näitusele väga suureks läinud, kui suured need olid? Nad olid plakati suurustik plakatiga sihukse propagandavahendi suurused ja ütleme võib-olla mingi detaili suureks aetult ei osalesid väljagadreeritud veel kord topelt topeltmäng selles mõttes. Film oli sellisel kujul, nagu ta oli siis selles mõttes, et ühel on nagu minu manipulatsioon vahel. Ma näitan nagu töökonstruktsioone, milline nägi välja see toores materjal. Film oleks olnud sama jabur kindlasti, kui me oleks näinud selle filmi tegemist, kuidas kavandatakse, neid, teete paigale ja ja, ja kuidas. Kuidas nad surmtõsiselt teevad kolmandat duublit, neljandat ja viiendat duublit ja kui me näeksime seda musta materjali, sest foto puhul musta materjali. Et siit tuleb see vahe mumeelest. Jah, ilmselt küll, sellepärast, sellepärast see foto noh, ei pääse nii tohutu, tohutu ligidale, ta tekitab sellise mõistatusliku tunde. Et sellist pilti ma pole ju näinud või kas siis tõesti, ma lähen ära, sest seal on selles mõttes nagu esietendus või siuksel kujul, jah. Aga sa oled fotograaf, no võib-olla natukene räägiks sellest ka, et kuidas see ikkagi võimalik on, kuulajale veel olgu nii palju öeldud, et seal olid mõned pildid ikka lausa niisugused, kus näo asemel oli valge laik ja siis oskama matult oli dušiga joonistatud nina, augukene ninaots, kulm ja nii edasi ja kõik see veel valesti ka. Ja lõpuks ometigi oli see avaldatud kuskil ajalehes. Põhjused, miks nii, miks seda kosmeetikat tehti? Arvatavasti osaliselt on tehnilist laadi, et see trükk oli lihtsalt niivõrd jama, niivõrd vilets madalakvaliteediline Holl. Et selleks, et näod ja pildid välja tuleksid tuli neid hästi põhjalikult konkureerida näiteks või üle joonistada vä. Aga samal ajal ilmselt on tegemist ka küündimatusega või, või niukse liigse liigse püüdlikkusega. Et see, mis algselt oli nagu tehniliselt põhjendatud, see muutus äkitselt äkitselt tõeliseks palaganiks. Seal ei ole mitte ainult kontuurid inimestele joonestatud silmad, ripsmed, kulmud, vaid seal on kaetud terveid pindu, seal on vahetatud inimeste riideid lausa seljas nagu pabernukkudele näiteks. Niisugune mäng on toimunud, et natukene natukene sarnane nende laadalaadafotode tegemistega, kus päid topitakse läbi võõraste haukuda. Eks ole, kehastatakse mingiks väe juhiks kehastatakse antud juhul töö kangelaseks, töö kongelannaks või tippteadlaseks või mõneks muuks mittekujuks figuuriks veel eeskujuks. Sest need on ideaalinimesed, nad on niuksed destilleeritud heade omaduste kogumit, nagu neid kunagi reaalses elus ei ole olemas. Jah, isikupära, nende näost võetud ka nende joontega ju isikupära ei ole propagandas vähemalt modellide puhul üldse tähtis. Inimene on selle jaoks kas materjal et propageerida mingisugust elustiili. Stalinismi ajal on see elustiil, töö, töö ja veel kord töö ja laulupidu. Kaasaegses kapitalistlikus ühiskonnas püütakse meile ju ka propageerida mingisugust Metsiku Lääne kauboi ja imeilusa kaunitari elustiil, ega see kuhugi kadunud, see on lihtsalt teise vormi muutunud. Et selles mõttes noh, isik, kuigi tal on võib-olla nimi all, kes pildi peal on, ei tunne ennast seal pileti ise ka ära. Et ta on ikkagi propaganda teenistuses, on täielikult pildi tegemise jaoks. Aga enne oli juttu siin natuke küündimatu, sest ega no Eesti vabariigi esimese Eesti vabariigi ajal ju tehti ometi väga ilusaid fotosid ja fotograafiatase ei olnud üldse niisugune pläraklik, nagu sealt välja tuli. Kas siis aparaadid olid läinud kehvemaks, tehti meelega halvasti või kuidas? No mõne sõnaga lihtsalt et see esimene Eesti vabariik, mis sellel ajal oli fotograafia, jõudis sellel ajal nagu impressionismi ütleks. Mis see tase nüüd võiks olla, ta oli tegelikult saksa mõjutustega nisugune, kunstphotography ilupilt põhiliselt hobused, ilusad naised, kaunid inimesed, portreed, niisugune lüüriline maailm, väikese riigi väike maailm. Maailma kunstiajalugu võrreldes väga maha jäänud mitukümmend aastat, eks ole, Bauhaus-ist, puutemassist, konstruktivistlikest, ideedest, seal ei ole realismiga napilt sümbolismi, võib-olla kunstiajaloolase ajalooliselt esimese Eesti vabariigi foto minu arvates on küllaltki väikekodanlik ja ja mahajäänud ikkagi noh, ühtleksis eesrindlike ideede ajaloost. Tehniliselt tehniliselt loomulikult saksa saksa kaamerad sassi kaamerad, Leica kaamerad, akvafilmid, kogu maailma fototööstus, juuli oli meile kättesaadav. Ja üks asi, mis juhtus, miks üldse niisugune tõemonopoliseerimine nõukogude või sovjettide poolt sai võimalikuks, oli see, et pärast sõda Nõukogude fototööstus lihtsalt ei suutnud asendada seda saksa, inglise neetud kapitalistide-imperialistide fototööstust. Ta oli niivõrd nõrk, et materjale kaamerad jätkus rohkem, eriti materjale ainult ajakirjandusele. Teistele lihtsalt ei jätkunud, Ki filmid said otsa, need vanad uusi pealt kuskilt võtta. Et sellepärast ka see niisugune sõltumatu mitte propaganda, väikese inimese fotomaailm või fotoalbum oli, oli juba juba tehnilistel põhjustel nagu paigistatud, eemale tõrjutud sellest vestlusest sellest pildi tegemise protsessist. Et tal on nagu tehnilised põhjused, mis nendest sai nendest eestiaegsetest tippfotograafidest, kes, kellest me natukene teame nagu Parikesed nagu Harry Malm või Nielander või Mölder. Nad ju kõik lahkusid lääne pool, vastasel korral oleks neid viidud Siberisse nagu karv särapit ikkagi antvärk, ikkagi intelligentsi ja ikkagi noot, fotograafia niisugune omadus, nagu olla tõepeegel, osutus ohtlikuks nõukogude ajal ja selles mõttes noh, õieti tegid need mehed, kes ära läksid, aga sellega vaesustusi kogu kogu pildimaailm, mis Eestis tehti nii silmailuks kui kunsti pähe. Noh, tohutult. Ja need uued fotograafid, kes pärast neljakümnendaid hakkasid kutsuma siin need olid, olid niisugused ühelt poolt kas mitte-eestlased nagu sõja ajal sõja ajal, ühtegi eesti reporterit, ma ei tea, Eesti soost neid ei usaldatud lihtsalt või siis asjaolude sunnil ise õppinud või väljaõpetatud tüübid. Et selles mõttes terve kaader, juhatus välja sellega koos ka käekiri. Ja nüüd veel kui, kui teadet, mis on nende kahe ajakirjanduse vahevaba maailma ajakirjandus ju millest ta kubiseb. Vägivallast, õnnetustest, seksist ja vägivallast, eks ole, suur tegelast eraelust nagu ütleme kroonika niisuguseid väljaanded. 40. aastal juba kui võeti, üleneb massikommunikatsioonivahendid, sest need teemad muutusid esitlusviis muutus kõik muutus kõik muutus ja iseküsimus on kas halvemuse poole või, või lihtsalt teistsuguseks. Ma päriselt ei jaga seda seisukohta. Nagu enamus Eesti kunstiajaloolisi arvab, et kõik keerati nässu. Katkestati loomulik areng, mis oli jõle kõrge taseme saavutanud. Korraga saabussi mingi sotsialismisoni eesti kultuurile. Järjekordne pauk. See ei ole üldse nii. Kuidas on siis ei ole üldse nii, sellepärast et vene Venemaalt tulnud sotsialism. Mis on noh, julgena haalne bravuurikas? Jah, eestlase jaoks labane. Ülepingutatud tegelikult sisaldab kaude oma niukses pildilises koodis mille konstruktivismi element, konstruktivismi hoogsaid elemente, moodsa kunsti elemente. Need on huvitav. Segan korraks vahele, kas tahtlikult või juhuslikult? Paratamatult paratamatult tegijate kaudu ja miks hinnatakse seda puutemassi vene konstruktivismirotšenkotellisidskit ja kahekümnendaid aastaid? Just sellepärast, et nii julget pildi maailma nii reeglitest mitte vaba vaid nii peremehetundega maailmavaatavat pildi maailma ei ole enne ega pärast seda olnud. Sotsialismi võib vaadata teatud mõttes nagu sedasama vastuktivismisele hoogsusele, selle vene suure hingevärd, arenguna verd, arenguna siukse Canoniseerimisena, aga ta sisaldab oma nihukeses geneetilises koodis kõiki neid elemente, enamus neist elementidest ehkki kaudselt vaata kui vaata, kui monumentaalseid kompositsioonid need on, vaata kui millised tüübid seal peal on, eks ole, mingit arglikust. Inimene on maailma peremees, inimene on lõpmata tugev, tal ei ole üldse nõrku omadusi. See meeletu meeletu optimism ja tõenäoliselt viimane üldse viimane kristlikud toopiaks usutakse, et maailm on võimalik üha paremaks ideede abil. Ja usutakse ka nende ideede teostas. Mingis mõttes see ongi näiteks minu nostalgia põhjusel ajastu suhtes. Mis siis nüüd on, eks seal on üks pisikene mereäärne kohakene, kus ehitatakse kaminad ja püstitatakse koeri. Aga sellel ajal lendasid koerad kosmoses veel. Nii et selles mõttes ma ei ole üldse ei jaga seda seisukohta, et areng küll katkes ja sai teise suuna aga sotsialismi kaudu sedasama stalinliku pildi propaganda kaudu. Kuigi jõuga toodi Eestisse konstruktivismi ehk moodsa kunstivõtted. Et selles mõttes on, on tegemist jällegi positiivse positiivse sugemega halvas halva mängu juures. Kuu sündmus. Jätkame keskeprogrammi stuudios on külaline Peeter linnap ja mina olen saatejuht Kerttu Soans. Jutuks on Peeter linnapi koostatud näitus Rotermanni soolalaos, mis oli märtsi lõpust aprillikuu keskpaigani näituse nimi, kadreeritud tõde, stalinistlik propaganda Eestist 1946 kuni 53 ja just oli meil jutuks sotsialismi nii-öelda positiivsetest külgedest Eestisse tulekul. Aga nüüd mul tekkisid mõned küsimused siin endale sinu juttu kuulates. Kas selline võimalus on, et need fotograafid kindlasti sa tunned nende hulgast ka mõningaid et nad nagu panid, keerasid selle vindi üle kuidagi panid omalt poolt selle asja veel totaka maks või, või oli see ikkagi niivõrd täpselt paigas, et oma loomingut ei saanud, ei saanud midagi muuta või midagi Narverist. No, kes see tolleaegne fotograaf siis ikka oli, kui mingis mõttes nagu madalama astme ideoloogiatöötaja, see on tegelikult meeskonnatöö, kuna on tegemist absoluutse tõetootmisega ja mida kõik rahvas peab uskuma. Siis autori probleem, et kuidas saab olla tõe lautorit, kui inimesed küsivad, miks ei ole piltidel väga tihti allkirju, siis ma küsiksin vastu, et kuna see on tõde, kuidas, kes on töö autor, ega mina, ega sina ei saa olla tõotav. Tõde on kuskilt nagu taevast kukkunud ju, eks ole, niisugune tore. Aga tegelikult fotograaf selles meeskonnas nagu ka kinos meeskond on küll varjatud, on madalama astme niisugune töömesilane, kes käib ja korjab materjali vastavalt institutsioonidele. Edasi tulevad juba tsensorid, pildi toimetajad, kõikvõimalikud teised asjamehed ja maiused, fotograafid, pilte, ülemaalised, kaugeltki mitte. Fotograaf lihtsalt tegi plõksu ja andis, andis materjali sinna, kuhu vaja edaspidi. Ja joonistaja diretušeerid on hoopis teised inimesed. Siis on veel pilditoimetaja, kes kindlasti ühe või teise pildi vahele tekkimisse või tegemisi vahele sekkub. Et tegelikult on kambakenes. Kas selline kambake oli kuni 80.-te aastate lõpuni ajakirjanduses vist oli või natuke ikka vähenes vähem inimesi. Jäi kampa nagu arvuliselt täpselt, ei, Diane vaimselt. Loodan vähemalt, et tsensuuri sellisel kujul ehk enam ei ole. Ehk keegi oma sõltumatust ka ei usu üldse. Eestis on niisugune jama selle pildilisusega üldse ajakirjandusest. Esiteks Eesti ajakirjandus on kogu aeg olnud logotsentriline nagu tervisekultuur, sõnakeskne kirjandus on kõige tähtsam, kunstiliik talutares oli laua peal piibel või mõni kirjatükk, aga mitte pilte seina peal nagu ütleme, katoliiklike skulptuurides nagu isegi Venemaal või Leedus. Ja see nagu kaudselt kandunud üle ka Eesti ajakirjandusse. Esiteks ajakirjanduseriala eriti pildilist haridust ikkagi ei saa siiamaani. Ja, ja küllap otsustavad ikkagi, milline pilt kuhugi läheb, mitte niivõrd fotograafid ise, vaid ikka kutsutavad, toimetad, mul on niisugune tunne. Jah, nii see on ja üldiselt sellel pildil edasi antav, ega seal ei ole just palju informatsiooni, pildilt nõutava informatsiooni, pigem vahepausi ütleme isegi teksti teksti oleks kergem jälgida, selleks pannakse pilt vahele. Rohkem tohutu lõpmatut tekstihulkade vahele sakituna lihtsalt ja, ja noh, ei tule kohe-kohe välja, meestlases pildi värk selles mõttes, et ma vaatan neid flashi pilte, nad on siiski väga igavad. Väga igavad, nad ei kõditamine närvika üldse, nagu lihtsam on mingisugust mingisugust televärki vaadata, päris huvitav oleks kuidagi niimoodi. Okei, ühesõnaga tsensorid tõenäoliselt on kadunud selle nime all niuksed ametit ei ole aga tsensuur kui tegevus, ma arvan, ikka eksisteerib, see ei kao kuhugi. Ka demokraatlikes ühiskondades kontrollitakse pildilist esitlust, ainult vahe on selles, kui siis tuli kogu aeg propageerida tööd, siis nüüd lehe pilt peab müüma. Selle tõeomadus peab olema müüdavast, eks ole, järelikult kogu tõde väänatakse nüüd müüdavuse müüdavuse niisukese diktatuuri all. Aga küsimus, naiivne, ütlen kohe ette, et sa naerma putsatakse aga jutt käib pidevalt tõe, tõe väänamisest ja tõe esitamises, võimalikkusest ja nii edasi. Et missugune siis on selline foto, mis tegelikult seda tõde suudab pildistada, kas selline pilt on üldse olemas või on see jutt nagu selles mõttes mõttetu, et polegi olemas seda, millega saab võrreldud kogu aeg tõde pildis on tegelikult võimalik. Püüda pilti ei ole? Ei ole, tähendab, tõde on üldse niisugune mõiste mida kasutatakse põhiliselt selleks, et ma saaksin oma arvamusi teistele peale suruda. Tegelikult olid asjad niimoodi, ütleme oma fotoga ja kinnitan ka tekstiga. Tegelikkuses on asjad niimoodi, tegelikult olid asjad niimoodi, tõde on selles, see tõde sõltub ainult ütlejast. Tõde saab olla grupi tõde, diskursus, diskursus, viimne tõde. Mingi grupi jaoks on selline pilt tõde. Indiaanlaste jaoks ei ole fotol ja sellel, mis foto peal näiteks üldse midagi ühist. Indiaanlane ei tunne ära oma poega fotodelt. Tõsi jah, ta vaatab seda fotot kui mingid paberitükikest ongi üks niisugune juhtum, visuaalse antropoloogia kus ema ei tunneme poega ära oma mingit seost. Järelikult ka see on õpitud, et foto tegeleb mingisuguseid õega. Tõde on ka ühtlasi nisugune Lääne-Euroopa või Lääne tsivilisatsiooni mõiste. Mehhikos on küla nimega tõde. Realiteet reaalsuse küla. Väga ilus. Nii nüüd proovime tulla jälle taas tagasi seal näitusel kujutatu juurde sa üldjoontes kirjeldasid, et seal on põhiline töö, siis on siis on teisel kohal on töö ja siis kolmandal kahju ka töö. Ja et seal oli ka niisuguseid väikseid vaimuinimesi pilte vaimuinimestest ja põhiliselt olid nad ikkagi mingisuguse insust reaalse niisuguse idee, eks ole ju teenistuses. Et nüüd seda püüda seda ajalugu ja seda pilti eriti ikkagi omavahel natukene seostada. Minul on ilmselt veel vähem teadmisi selle kohta, kui, kui sinul on selliseid päris kogetud teadmisi. Aga no see valiksis, mida pildistati ja kuidas neid inimesi siis sätiti uskuma seda, mida nad seal piltidel usuvad. Noh ikkagi see seos siis reaalse eluga ja selle pildiga. No sellisel kujul, nagu me inimesi näeme, nendel piltidel näeme inimesi just nimelt ainult nendel piltidel. Selles mõttes, et noh, toimub nagu see on tegelikult nagu visuaalne teater kujundi, teate, on ikka päris teater täiesti teater, elu teate. Kõik need OK, töömees teeb tööd. Ta ei päriselus kunagi sellisel kujul tööd, sealjuures vahib alati mingisugune mingisugune antu järk mingisugune ülemus, mingi kubjas tema huvi, tema suhe sellesse, mida ta vaatab, on niimoodi, et ta peab ennast jagama kahe armukese vahel. Üks on see, et ta vaatab seda töötegijat ja teine on see, et ta vaatab teavet, kaamera on tema juures tõenäoliselt tõmbama kaheks. Et see hakkab kohutavalt kohutavalt silma ühelt poolt me võime öelda, et need pildid on monumentaalseid inimesi käsitlusega, inimestest on tehtud ausambad, monumendid minu käest, soolasambad, lukunuiad, kõik see kraam. Ja teiselt poolt on ilmselgelt tegemist karikatuuriks. Vot niisugune dilemma, nisugune dihhotoomia mängib siin, pendel käib nagu monumendi karikatuuri vahel. On see on see tähenduste värk. Ja nii teatraalselt tööd lihtsalt ei tehta. Nii teatraalselt tööd kindlasti. Pigem meenutab meile klassitsistliku maaliala rootslase vanne, kus antakse üle mõõkasid üks tüüpanud, teisele mõõkasid üle, teeb seda nagu tõeliselt, nagu ooperilaval. Jah, muidu midagi midagi niisugust kogesin mina ka mingit sellist võrdlust just seal sinu kureeritud näitusele, et see on umbes nagu ooperilaval, kus on tõesti tegelikult mõnikord isegi naeruväärsusele viidud, see. Gangreen nisugune kunstiline kongeen, ütleks jah, kus lausa kaenlaaluste ja jalgade vahelised nurgad on nagu väljamõõdetud mingi malliga. Nihuke mulje jääb. Et selles mõttes ta ikkagi kehastab ideoloogia aparaadi ideaale vajadust ennast taastoota pildiliselt ja ei kajasta kuigivõrd, me näeme, millised olid riided, ehkki Nad on ülemaalitud, no mis, mis tolku meil sellest on? Te mõtlete seda etnograafilist väärtust? Et palju me saame teada tollest ajastust Bertult rehtonile vahvast öelnud, et ajakirjandusfoto on teinud kõik. Et me ei saaks sellest aastast mitte midagi teada. Tagranduse Photo põhiliselt teenibki väljamõeldis, mille nimeks on pandud tõel, reaalselt. Me näeme jah, et traktor oli selline, püstol oli, vabandust. Kombain oli selline. Ja inimtüüp võimul oli selline. See on peaaegu kõik. Kui varasema perioodi fotode etnograafiline väärtus ütleme sajandi alguses nagu pääsuke või Tiidermann on siiski küllalt suur, siis nende oma on järsult väiks. Me näeme sealt rohkem ideede ajalugu, mitte etnograafia. Jah, nüüd natukene teemast langeb see küsimus välja, aga aga võib-olla see on lihtsalt mul mingisugune ettekujutus, aga tahaksin kuulda siiski sinu professionaali arvamust, et ütleme, need fotod, mida kasutatakse reklaamis Kas ema lööb maha, kui ma suppi? Või näiteks see praegu just olev fotol baseeruv reklaam rumba olete pannud tähele seda, seda isegi huvitaval kombel. Seal on üks, üks mehe nägu on selle sigaretikarbi taga, ei ole panustada härra mustvalge mehe nägema. Lihtsalt pärast seda, kui ma käisin seda sinu kokku pandud näitust vaatamas ja siis sattusin nägema seda pilti linnapildis tuleb siis mulle tundus seal midagi niivõrd sarnased, päris kohe-kohe jäin seisma ja ehmusin seda mustvalget pilti vaadates reklaami. Valgevene propaganda on üks ja sama asi. Ideoloogiline propaganda, lihtsalt vanaaegsem vorm. Mõlemi eesmärgiks on meile midagi pähe määrida. Nii kui me nüüd vaatame sotsialismi ja seda, mis sa, mis me rääkisime kaubareklaami või elustiilireklaami siis mulle tundub, et sotsrealism, pildikultuuris on reklaam tööprotsessile. Meile kogu aeg määritakse pähe, töötamine on hea aga meil ei näidata kunagi, mis sealt välja tuleb, mida siis tehti, mida siis toodeti, kusse, nudi ja kaupja staff on, mida tehakse nimelt jah, kogu aeg näidati seal ringvaate filmides ka seda protsessi mingisuguseid jublakas, mutreid, võtmeid ühelt poolt, eks ole, see tundub, et küllap see pidigi niimoodi olema, aga tegelikult tõmbab see tähelepanu ära. Tegelikult töö suhetelt, mis inimeste vahel valitsesid. Ja sellelt unistuselt võiks ka mingit kaupa nagu nõuda, endale püüti ikkagi kasvatada mitte tarbimisühiskonda vaid niisugused sõjalis-tööstusliku kompleksi, kus vastuvaidlematult tööle antakse väärtus. Iseenesest tööprotsess on väärtuslik, et okei, mis sealt välja tuleb, see ei ole nii tähtis. Kui tulla reklaami juurde, siis reklaam loomulikult tööprotsessi ja töötamist uudised traktoritest nagu Jaapanit. Jaapanlased ütlesid Freemia kohta kunagi seda enam ei tee. Seal liiga, see on läbi, nähtutan ammendanud ennast tühjaks lüpsnud selline propaganda. Nüüd on vaja ikkagi propageerida praami, et inimesed ostaksid, kuna raha on kõige tähtsam selles ühiskonnas, need ju tarbimine. Teeb selle ära. Siis on kuidagi vaja ikkagi tarbimist, mitte tootmist propageerida. Tootmine on nüüd täiesti nähtamatu. Kes on omanik, kes toodab, kuidas toodetakse? See on nagu kadunud pildi maailmast, just sellega tegelevad väga üksikud väga sõltumatult kunstnikud väga terav. Ja kogu aeg, me näeme neid Rumbasid ja sambasid ja tuti frutisid. Aga see intensiivsus vastab täpselt propagandavahenditele näitamise viis. Telekas reklaamialus või Billboard? Bussi käepide lõppude lõpuks. See vastab täpselt samasugusele tänavakunsti või tänava tänavale inimest üldse ühiskondlikus ruumis inimese mõjutamise. Ja ainult, et on veelgi kõikjale pugevam. Vaadake Stalini pildi pildiga bussi käepidet ei ole ma veel näinud. Küll aga pean ma mingisugusest junnist kinni hoidma mingisugust Fazeri nimelisest junnist, kui ma tahan bussis mitte ümber kukkuda. Ja mul tekibki küsimus, kumb on tegelikult vastikum. Ja täiusliku. Kahjuks peab ütlema, et see viimane, see niisugune reklaam, mis propageerib kaupadest elustiili, nii kõike, on tegelikult palju kavalam, palju mõjuvam. Ja lõpuks vähemalt minu nägemist nurgast ka Põlvastiku. Jah, kui jätame muidugi ära selle noh, peaks elama siin või praeguses või sea rajas, eks ole. Aga reklaami ja nii-öelda pähemäärimise seisukohalt võib-olla tõesti see praegune käepide, eks ole, sa pead sellest kinni võtma, sõidutalong, sa pead sellega sõitma, kuhu pöörduda? Või korjama maast üles mingisuguse Edgar Savisaare visiitkaardi näiteks kogemata mööblimaja eest, näiteks mina leidsin ühe. Et see on ikka väga kõikjale pugemine, kõik need kondlid, mis õhus lendavad ja veavad firmade nimesid järgi. Et see on nagu igal pool, et inimese vabadus valida on mitte mitte sugugi suurem tegelikult. Aga seda tehakse lihtsalt meeldiva kaudu. Et kaua sa neid kangeid soolasambad ikka jõllitad, eks ole. Ilusad värvid, mahe muusika, kauboid, kaunitarid, aga tegelikult meid nivelleeritakse palju, kavalamad, palju võimsam. Püütakse ilmselt ikkagi rõhuda sellele inimese kalduvusele just naudinguid valida, kaifi jäänud, eks ole, ja kui nüüd oleks niimoodi läheme väiksesse kesköisesse muinasjuttu, kui oleks niimoodi, et tuleb üks uus aeg, kus kõige tähtsam, mitte raha ja tarbimine ja siis on selles ajas üks meeter linnabki staap, teha eelmist aega iseloomustavat näitust siis on sul suurepärane võimalus tekitada õudust nendesamade bussi käepidemete ja. Ma teengi praegu raamatut Eesti varase kapitalismi ajastus, pildiraamatut, täpselt klapikaid, mis koosneb siis uutest inimtüüpidest nagu uusrikkad ja geoloogid ja kõikvõimalikud triibuvennad, kõikvõimalikud tüübid, visuaalse keskkonna muutusest siis sellest samast reklaamist, lõppkokkuvõttes sellest, et eestlased on oma tööstuse ja kõik oma omanduse maha parseldada võileivahinna eest nagu indiaanlased konkista tooridele. Ja nüüd imestame, et meil on majanduskriisi. Kas ise pildistad pillid raamatusse või ei, see on ise ka, aga see on ikka gruppida. Soodumus peab olema pildistada, näiteks mina tahan küll näha. Soodumus peab olema pildistada mingisuguseid vaeseid, selle, seda võib ju nimetada, otsis, anti, leia santi koolkonnaks näiteks või tegevuseks. Ja ei, see on ikka suur meeskonnatöö, tegelikult ma lihtsalt koordineerin seda projekti ja ongi kõik või on selle silma peale ta hea tuleks. Ja millal seda võiks teha? Selle ilusa kaks null null aasta lõpuks tahaks näha, tahaks, et oleks valmis. Kuu sündmus. Jätkame keskeprogrammi, stuudiokülaline on Peeter linna. Ja mina olen saatejuht Kerttu Soans. Meil on jäänud veel veidi aega päris kesketunnini. Võib-olla kujute linnape, nüüd siin räägitust? Mina isiklikult ütleksin niimoodi, et kõige põnevam oli võib-olla see jutt tõe ümber, sest et eks ta ümber ikka inimesed mõtisklev omaette ja arutle mitmekesi. Võib-olla nii kaua, kui veel on aega jäänud, et võtaks, võtaks selle teema nüüd laiemalt ette mitte ainult fotos ja propagandafilmis, vaid, vaid üldse ma tean, et sina selle küsimusega tegelenud. Olen tegelenud küll, eks ma olin ka kunagi noor ja romantiline ja otsisin tõde ja õigust, kõike õiglust. Aga mulle tundub, et praegusel hetkel niisugune mõiste nagu tõdewist elab oma viimaseid päevi viimaseid päevi, ta on muutunud samasuguseks märksõnaks või teema kobaraks või millekski taoliseks nagu kämp või või feminism minu pärast või midagi, midagi niisugust, millele vaadatakse nagu retrospektiivis, teadlased, seda ei ole olemas, tõe õnnestusid ära tegelikult kaheksakümnendatel aastatel uus vasakpoolsed intellektuaalid Ameerika läänerannikul, Inglismaal põhiliselt ja prantsuse filosoofe, siis näiteks Michelguko lakkab selle eriti vahvast lahti. Ta ütleb, et tõde on konstruktsioon ja tal on olemas konstruktorid. Ei ole olemas mingit absoluutset tõde, nagu heegel arvas vaid ta on mõiste, mida konstrueeritakse, lähtud lähtuvalt enda huvidest. Kas siis üksikisiku või noh, meie kamba huvidest, meie tõde on sihuke ja kui sa tahad meiega ühtekuuluvust saavutada, siis usun seda tõde. Võtame näiteks islami näite, eks ole, kus ei ole vaja muud uskuda, et Allah on kõigevägevam. Jumal. Ja Muhamed on tema asemik maa peal kogu lugu. Novot ta teha, niisugune siis perframatiivne kategooria, mis liidab inimesi või lahutab neid omavahel ei midagi enamat. Grupi tõde, väikeste seltskondade tõde. Ja vot uurides stalinismi ma ka nagu lähtusin selle tõe mõiste puhul just Vukoost. Hugo ütleb, et tõetootmisel on olemas režiim, et mitte ei ole tähtis, et asi vannutakse olevat tõde. Et üks lause, mis sa ütled tõde, vaid tähtis on, kuidas seda tõde toodetakse b levitatakse ja kes on üldse kes levitavad ja toodavad seda. Nii kui me nende niisuguste prillidega, missuguste tööriistadega lähme nüüd kalale Stelianismile? Fuko teooriatega näiteks, siis me näeme, et tõetootmisele esiteks on kehtestatud monopol. Tõele pretendeerib tegelikult ju ühe ainsa partei dogmaatika seesama sotsialismi, kompartei dogmaatika, muid tõdesid justkui oleks olemas, justkui ei olekski ühiskonnas olemas prügikaste, haigeid, vaeseid, katastroof, vägivald, mitte midagi taolist. Ma ei tea küll ühtegi ühiskonda nimetada, kus niisugusi asju ei ole. Ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga tõel on olemas menüü, järelikult nagu sööklas. Mõni on taime toitlik menüü, mõni on liha toidlik ja selle ühiskonna tõde, mida ka pildi propaganda kajastab koosneb ju just nimelt ikoonilisel tasemele või pildilisel tasemel töölistest kolhoositäridest, teadlastest ja lauljatest. See on peaaegu kogu inimtüpaaži pioneerid Kaavel. Ja ja sportlased rohkem nagu inimtüüpe ei olekski olemas üldse eriti olemas sotsiaalseid inimtüüpe. Nüüd, kui me küsime teise küsimuse, kes on selle tõetootjad, kes tohivad selliste toote, kes ei tohi siis selle töötooted pildiliselt on kontrollitud, topelt kontrollitud, instrueeritud ajakirjanikud? Ei saa üks mees tänavalt lihtsalt teha hea foto ja nõuded seda ajalehes avaldatakse või sellest ei tule midagi välja. Ta paremini tee, selles on ohtlik. Mäletan isegi 80.-test aastatest, kui ma olin kuskil Pelgurannas, käisime raudtee raudteel, oli udu. Vilistasin raudteed lihtsalt sellepärast, et oli ilus. Kuidas mulle tuli juurde üks mees ja küsis, miks ma seda teen. Ja kes ma ikka õieti olen. Raudtee sõlm strateegiline kohta. Ühesõnaga, töötootjad on ka valitud seltskond valitud preestreid kes tohivad jutlustada meile tõde. Ja kui me küsime, kuidas, milliste kanalite kaudu sellist tõde sotsialistlikku tõde levitati. Loomulikult jälle ka ajakirjandus, ajakirjandus ja väga valitud näitused. Fotomotorismi ju ei ole, mis on kontrollimatu või raskesti kontrollitav. Sõltumatut fotograaf ei ole, niisugune inimene puudub olemas, ajakirjanikel käes on teed Felixi Mundovičerzenski niisugune maailma nägemise aparaat või jäädvustamisel. Ja ongi kõik. Aga kuna kuna tõde on konstrueeritud, siis võib-olla ikkagi nendel inimestel, kes pidid seda propagandat jälgima ja olema selle nii-öelda poksi kottideks, et nad omas omas kodus võiks, võisid ikkagi endale oma isiklikust väikest tõde lubada, et see aitaks neil elada ja mingisuguse hoiaku võtta selle ümbruse suhtes. No aga igasuguses igasuguses ühiskonnas on olemas ju jämedalt öeldes privaatsfäär ja avalik sfäär päevitanud publik. Iga inimene koosneb vähemalt neist kahest dimensioonist. Sel ajal, eks ole, fotograaf ikkagi inimese erasfääri ei tunginud. No ei tunginud küll ikka praktiliselt me ei tea muidugi kui teha albumi fotonäitus, võib-olla kuskil albumites on erasfääri ka noh tõenäoliselt eks ole, mingid õpetajad kuskil peol ja ja nii edasi ja nii edasi. Aga seda näidati haruharva või näidatud peaaegu üldse. Ei tea sellest palju. Et see erasfäär ei saagi tähtis olla ühiskonnas, kus inimene kuulub tegelikult ühiskonnale ja selle preestritele erasfäär on midagi hästi väikest. Piisab kui inimene, et me teame erasfääris näiteks niipalju, et inimesed toituvad korralikult regulaarsus abielus ja magavad hästi. See ongi kogu kogu huvi erasfääri vastu ja sellest räägite jah, praegu hoopis teistsugune olukord. Praegu on taastunud niisugune lääne luterlikku kultuurimudel, kus keskel on üksikindiviid, sica sica uued probleemid. Siit ka kohutav egoism, kohutav kaklemine eraomanduse pärast. Kohutav inimsuhete sotsialiseerumine, tegelikult viha ühiselulaadi vast era, era eramina, ego. Et see niisugune asi, mis pakitsis tegelikult stalinismi varjus ja mis moodustab tegelikult eesti kultuuri vastul sedasama sovjetikultuuriga ja miks nad omavahel iialgi tegelikult ära sõbrunenud on just see enesekesksus selle kultuuri ekstsentrilisus. Indiviid on nii tähtis, et oma maja peab olema naabri omast nii kaugele, et see silmapiiril on. Selles mõttes väga kiiresti on unustatud, see väga suur viga tehti arvates, et on võimalik kahte niisugust asja kokku sulatada. Luterlikku, kultuuri, hingelaad ja väga väga niisugune ühiskondlik utoopia ala vene hinge hingest tuleb. See on nagu plastmassi ja pronksi kuku, sulatamine. Peeter nii napp, aga mis saab sellest näitusest, mis saab nendest plakati suurustest piltidest, mis Rotermanni soolaroosa? Muuseumile loomulikult muuseumile, sest ka kunstimuuseumiga on toimumas paratamatud muutused. Ma olen vist mingis intervjuus kunagi öelnud, et minu arvates lihtsalt mõistega kujutav kunst on päriselt jokk. Et kui seda tehakse lihtsalt kõhu sügamise ja muidu kaisi, mis eesmärgil esteetilisi eesmärgil siis see aeg on otsas. Kunstiinstitutsioonid ilmselgelt on sunnitud või isegi tahavad, ma ei tea, kas on sundolukord. Nad on sunnitud hakkama tegelema visuaalse kultuuriga laiali laiemalt ja sinna hulka kuulub ka foto- ja kino paratamatult sinna hulka kuuluvad ka omaaegsed tänavasildid. Et me teaksime, kuidas mingisugune ajastu näeb üldiselt välja. Mitte see ei ole enam see ruudukujuline lõuendil, ilupilt kõikvõimalikud seosed. Ühesõnaga. Ja see projekt on kahtlemata osa niisugusest protsessist ja sellele tuleb kindlasti lisa. On sul veel midagi plaanis midagi pooleli, lisaks sellele raamatule, millest rääkisime. Oi, mul on nii palju asju, aga, aga no see on üks konkreetsemaid tahaks, et kunstimuuseumil oleks eraldi foto-video- niisuke kaameral baseeruvate kunstide osakond. Oleks nagu aeg kahe 20. sajandi lõpus. Ema, usun, et niisugune osakond ka saab, saab seal olema. Et kunstimuuseum kaasajastuks, nagu ka kiriku astub nagu religioon kaasajastab nagu kõik hästi konservatiivsed asjad nagu akadeemia kaasajast, sellest ei ole pääsu. Ja küllap ma rõõmustan, kui see niimoodi juhtub. Ja kui meil oli siin enne juttu sellest, et et kuidas meie praegused ajakirjanikud siiski pilli kultuuri ei tunne või pole seda ka õppinud ja väga-väga vähe loetakse seda ülikoolis ajakirjanduskateedris, siis enne tänast intervjuud sinuga vesteldes ütlesid, saad lisaks sellele, et sul on loengud praegu kunstiakadeemias pedagoogikaülikoolis. Ja siis Tartu Kunstikool ja Tartu kunstikoolis, sügisel lugevajat ja nüüd on ka ilmselt tulevikus ajakirjandustudengid, need, kes saavad sinu loengutest osa. Jah, tegelikult peaks jõudma kõikvõimalikesse kohtadesse, kus visiooniga visuaalsusega tegemist on. Ma loodan, et mu õpilased ka nagu hakkavad seda tegema, mõni neist aga sind toetama, loenguid pidada, siis ei ole niivõrd minu toetamine, see on lahti saamine just sellest kirjasõna, sellest neetud logo tsentrismist. Sellest neetud nihukesest pimedusest ei oska pilti vaadata, tõlgendada. Kaasaegne kultuur põhineb tegelikult õudsalt pildil. Kuna meil on kõigil õudsalt kiire, siis pilt on ju kiirem kui sõna, eks ole. Me ei saa enam niimoodi arvata, et kirjanik on maailma naba esis oh ei, oh ei. Või et kirjasõnaga on võimalik inimesi manipuleerida, pildiga on seda võimalik palju kergemini teha. Õieti nende kahe koostöös. Et selles mõttes pildilisus, pildilisuse õpetus, visuaalne kommunikatsioon ja kõik niisugune peavad paratamatult jõudma kõikidesse kõrgkoolidesse ja mujale ka veel kõigis erinevates vormides. Eks ma omalt poolt teeme kõik, et see niimoodi juhtuks. Tänane ja sellega ongi meie seekordne kuu sündmus lõppenud stuudios oli Peeter linnapeasaatejuht, oli Kerttu Soans kuulmiseni.