IRL-i jaoks ma tahaksin näha, miks sul nii palju sokk on. Sul ei saa nii palju sokke olla, sulle pole neid keegi andnud. Ema sorteerib sokke ja õiendab. See oli üks uhkemaid hetki teatri suvel 2004. Vaino Vahing Mati Undi suvekoolis Rakvere teatri lavastuses Karepal. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portree, peaosaline Rakvere teatri näitlejad ja Marika Vaarik. Temale on antud nõnda eripalgelisi rolle, et nood naljalt sorteerimisele ei allu. Suvekooli ema, Kalevipoja ema Linda Arcadina kajakas Kõrboja, Madli Kõrboja peremees, ester SIND markiste Mer töil ohtlikud suhted, mis Amelia kurva kohviku ballaad. Hanna lesed, Choi varjude maa, maksiin, iguaanid, öö, Rosiita ja meremõrtsukad. Arabella ja Taaniel. Eks tantsijanna Selma Kätriin. Täismäng Marta meier, tavalised inimesed, kaks oli kord kaofiilia, VAT teatri lavastuses tumm Hamlet. Proovisaalis on Estonias valmiv sõnalavastusteatriromanss, kus rolliks teatriuurija nimega Kaarin Kask. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Kohtusime Marika Vaarikuga raadio stuudios 15. septembril 2004. Jutt algas Marika Vaariku teatrid ei algusest elukutse valikust. Näitlemise peale ma nüüd kohe kindlasti mõelnud, sest ma õppisin laste muusikakoolis viiulit, kuna minu emapoolses suguvõsas praktiliselt kõik oskasid mingit pilli mängida siis see muusika on olnud mind saatnud kogu aeg elus. Mu onutütar mängib praegugi veel viiulit. Vaat ma tean, et tema oli hästi suureks eeskujuks selleks, et õppida ise ka viiulit, mõõde õppis klaverit ja sihuke muusika oli nagu hästi oluline. Siis sinna kõrvale tuli hoopis eksperimente, reaalne spordiklass. Kõik see viiulimängija Spart, kes käsikäes, see oli kõik hästi koht, aeg, tähendab, ma saan aru, kui suuteline on üldse laps lanta ainult võimalusi teha. Ja kuskil ja siis hakkasime juba keemiat õppima koolis, siis ma tean, et mind innustas tohutult keemia ja ma ikkagi läksin keskkooli lõpuni selle mõttega, et ma lähen keemiat õppima Tallinna polütehnilisse instituuti. Jah, nii et ma käisin seal ka ettevalmistus kursustel. Ja ma tean, et me oleme oma mõttes kogu aeg mõelnud, et ma lähen õppima kindlasti mäetööstuskeemiat, mitte toiduainete keemiat, midagi hästi, sellist kohutavat tahtsin õppida just. Aga siis mul jah, selgus, et ma ei saa keemiat ikkagi õppida olema, silmad ei pea vastu või ühesõnaga, mulle ei antud arstitõendit selleks. Seal on väga raskeid katseid, tuli teha parakambrites, mu silmad ei, ei olnud nii head. Aga mul oli võimalus, lausa näitemäng ei teinud, aga meil oli seal Kose keskkooli lõpetanud, seal kohalikus kultuurimajas oli tol ajal kunstiliseks juhiks Mari Kalmet, praegune mari Remmelgas ja vaat Mari Kalmet. Ega me tegime küll mõningaid näidendeid ja ja see mulle hästi meeldis, aga ta on ikkagi niuke seltsi tegevus, noh, ma ei olnud mingi süstemaatiline näitlejaks õppija. Ja siis, kui peale keskkooli selgus, et ikkagi keemia langeb ära siis ma proovisin korraks peda instituuti kultuurharidust ja ma ei saanud sinna sisse. Me olime koos Anne Reemanniga nagu mõlemad, ei saanud sisse, ma alles hiljuti seda meenutasime, ta tahab, et me läksime sinna ka väga ettevalmistamata. Pärast seda mõlemad töötasime aasta, siis tema läks otsa muusikakooli, klassikalist laulmist hoopis õpime ja mina mõtlesin siis, et lähen kodust hästi kaugele ja sõitsin Viljandisse ja sain sinna sisse kohe hopsti. Selsamal päeval oli ka sisseastumiseksam, kui ma läksin, olles oma dokumente sinna viima ja minu õpetaja oli seal Alexats. Peale keskkooli on see kool ainult kaks pool aastat, nii et viimasel poolaastal ennem seda ma olin juba proovinud ka ühetut tavaväga tungival mõjutusel alalinna õppestuudiosse ja ma sain sinna ka sisse, nii et ma käisin nagu kogu aeg kahe linna vahel, nii et mina arvan, et Eino Baskin on kogu aeg võib-olla siiani arvanud, et ma olen Viljandist pärit. Sest ma tulin kogu aeg sealt koolist ja lavakunstikateedrit olema kogu aeg eiranud. Ma ei ole sinna kunagi proovinud ja ma ei pea seda mingiks selliseks asjaks, et sellega uhkeldada, vastupidi, võib-olla ma isegi nüüd juba võin seda kahetseda just puhtalt sellepärast et Eesti mastaapides nii väikses riigis on kasulikum lõpetada, et lavakunstikateeder et väljastpoolt tulnuna on siiski läbilöögiks liiga palju energiat vaja, võib-olla mis oleks selle kooli lõpetanud? Teeb elu lihtsamaks. Aga siin on üks väike nüanss, selles mõttes peab nagu aru saama, et kõik suved, ma olin Hiiumaal. No ema on Hiiumaalt pärit, kassaris oli minu vanaema, vanaisa ja Voldemar Panso elas lepanna juures, aga samas oli ta ka kogu aeg seal minu vanaema vanaisa juures põhjus väga lihtne. Minu vanaisa oli väga kuulus õllemeister ja kuna kassaris puhkas ja puhkab praegugi väga palju kunstiinimesi kultuuritegelasi, siis olid nad alatasa ka meil ja väikse tüdrukuna. Ma mäletan banzat väga, kartsin teda, sest ta rääkis alati sellest koolist sellise väsinuna. Kas ta alati tuli peale eksamit, siis algas suvi, oli väga väsinud, ei tahtnud nagu sellest midagi rääkida. Või olid parajasti olnud sisseastumiseksamid, mille lõppedes ta tuli Hiiumaale. Nii et alati ma kuulsin midagi sellist on seal koolis, et igaüks, kes vähegi tahabki üldse tulla, selleks on vaja midagi nii erakordset, et ma arvasin, et sa ilmselt, et nad elavad kuskil mujal planeedil või et ma ei ole selleks võimeline ja ma üldse nakku välistasin selle kooli, et mul ei tekkinud isegi hiljem selle vastu mitte mingit uudishimu. Võib-olla just sellepärast, et ma võin olla küll võitleja tüüp, aga ma ei kannata Ta väga suuri masse, millest peab hakkama silma paistmas, mulle ei meeldi Nonii ja sealt edasi tuli juba peale vanalinna stuudiot, siis tuli juba VAT teater, see kestis kui palju aastaid. Seitse aastat atriaatris ma ise nüüd tagantjärgi mõtlen, et ma olen ikkagi väga õnnelik, et see nii on läinud. Et samas ühelt poolt võin kahetseda, et ei ole ma Panso koolis õppinud, aga teiselt poolt ei oleks ma siis iialgi sattunud VAT teatrisse just nende noortega kokku, kes siis lõpetasid peda instituudi ja Peeter Jalakas ka kursus, kõik, kes nad olid, Aare Toikka, Tiina Rebane ja, ja nii edasi. Ja Ermo Saarm Nende juhendajana võtsid ette, et hoteme omaette teatri. Ja kõik oli nii noorlani algus ja täis entusiasmi ja kõik seal kuidagi hästi põnev. Sinna ringi sattus niivõrd palju mujalt inimesi. Nii Lauri Saatpalu kui praegu kuulus vandeadvokaat Kaido Ehasoo oli meie direktor, mis mulle väga meeldib, kellega koos me oleme mänginud laval, kusjuures tema kehastas eeslit. Ja ma ei suudagi neid nimesid kõiki nimetada, ma tean, et isegi lühikest, väga lühikest aega, aga siiski faktina oli meie juures ka Tõnu Trubetsky ja nii edasi ja nii edasi, nii et ääretult põnev. Ja siis algasid seal muidugi ka lagunemised, nagu iga sellise asjaga peabki kaasas käima, et tekkisid erinevad lähenemised ja, ja vatist tulin ma ära ja mul olid siin ka elulised muutused lapse sünd ja, ja nii edasi ja siis Peeter Jalakas No seal Rakveres ju tegelikult Peeter Jalaka aeg jäi üsna üürikeseks, selles mõttes Ja ja siis kohe tagasi ja sisenenud. On võimeline kohe tagasi minema ja mingi stabiilsus peab vahepeal tekkima. Muidu ei tea enam midagi tahta. Et sellepärast ei lahkunud sealt ka. Tahtsin ennast proovida just nimelt täiesti repertuaariteatris, kus alguses tundus isegi mingi kohvipausid ja ma ei saanud nendest üldse aru, mis asi see on. Kõik see näitlejate eest hoolitsemine, ametiühingud, proovigraafikud, kellaajast, kellaajani, töötajad olid kõik väga uudsed. Tahtis midagi sellist ei olnud. Sa vahepeal vist tahtsid ka vabakutseliseks hakata või ja ma läksin päris ruttu, ma olin seal mõned aastad töötanud ja siis ühesõnaga minu suur. Selline dilemma on kogu aeg see, et. Ma elan Tallinnas, mu pere on Tallinnas, ma töötan Rakveres. Minu abikaasa on seotud muusikaga. Ja vot Rakveres ei ole temal selles liinis kohad tõesti midagi teha. Kumbki ei sõida autoga ja lihtsalt polegi seda soon, mis ta maski üldse auto, me ei teagi, mis asi see on. Et keegi peab nagu ohverdama selle bussiga pendeldamist ja see olen siis mina ja siis ma mõtlesin, et ikkagi lapse pärast ma peaksin olema kuidagi lähemal, ma mõtlesin, kui ma olen nüüd vabakutseline, et siis ma saan oma aega rohkem planeerida ise võrreldes Rakverest lahkudes ühe niisuguse klausli juurde, et ma olen alati D nõus teiega lepinguid sõlmima, et te olete mu eelis. Lause kujunes selliseks, et absoluutselt kõik tööd ma võitsin Rakveres vastu, nii et hooaeg sai vabakutseliseks minnes tihedam kui iial varem. Ja sellepärast ma arvangi, et kes seda faktiliselt ei teadnud, need on kogu aeg aru saanud, et ma olen seal kogu aeg töötanud, kuigi ma olin viis aastat vabakutseline vahepeal ja nüüd olen jälle palgal, aga kas siis pealinnateatrid ei ole kutsunud ta nede asjadega spekuleerida? Muidugi on, aga ma ei ole võitleja tüüp, ma ei ole selles mõttes iseenda kehtestaja, ma kehtestanud ennast võib-olla laval või ma ei kehtesta ennast vähemalt me ei oska seda inimesena mingisuguses suures trupis. Ma jään seal kindlasti seina äärde, ma isegi ei saa sellest eriti aru enesekehtestamisest ja hambad risti mingitest seintest läbi minema, sest ma ei saa sellest aru või üle laipade minemisest või milles ma ei süüdista Tallinna teatreid, et see nii on, aga kaheldamatult olnud koormatud, et ei maksa siin mingeid illusioone luua, et siin väga keegi sind ootab. Ma ei näe ka põhjust olla teatris, kus mängida aastas üks roll ja sedagi mitte. Nii et see oleks sulle kõige meelepärasem, et Mulle väga meeldib Rakveres. Ma ei usu, et ta kuskil mujal oleks niisuguseid rolle saanud mängida. Seal on trupp väga väikesel, kõigega väga arvestatakse. Kui sul on ka mingeid omapoolseid pakkumisi, siis nendega arvestatakse, neid lausa arutatakse läbi, nii palju kui mina olen aru saanud, et nägusid seal majas naljalt ei tehta, et mulle meeldib. Siin juba läks jutt rollide peale, siis võiks ju öelda, läbi. Mida aegade niisuguseid lemmikroll endale kalleid, kui olevikus elamine see üldse on või kui palju üldse kannad kaasas roidlemisson. Läbi mängitud ma vist eriti ei kanna, sest et iga uue tööga ma saan aru, kui vähema ikkagi oskan, täiesti, hakkad jälle nullist minema, no kohe üldse ei oska. Ja VAT teatriaegadest õppisime ära ansambli töö selle kõige otsesemas mõttes. Ma just seda mõtlengi nagu üks hea orkester. Et see on vatti, minu meelest üks suuremaid asju, mille eest ma olen väga tänulik, aga siis edaspidi Rakvereaegadest tekkis äkki niisugune periood, kus tuli noor Peeter Raudsep ja vot Peetriga algas meil küll mingisugune huvitav tsükkel ja isegi rolli trollideks, aga nüüd tuleb teine, mis mulle väga meeldinud partner Eric Pruus, keda pean siiani kõige armsamaks partneriks, kellelt mul oli nii palju õppida. Mis tähendab nüüd olla siis kahekesi laval. Marika Vaarik lausus Eerik Kruusi kohta veel mitmeid häid sõnu, mis jäävad alles. Aga selles hiirelõksus tahame kuulda, kuidas iseloomustavad lavapartnerit Marika Vaarikut. Sõna saab Rakvere teatri näitleja Erik Ruus. Marika on esiteks on täiesti üks supernaisnäitleja, kes on võimeline mängima nii draamat kui komöödiat rõõmsalt jõuliselt teatav lavaline sära, mida ma tema puhul alati kadesta mis sõidab nii publikut kui nakatab ka sind temaga mängida, kuidagi hästi, kindel niisugune hästi sihukene analüüsile, selge mõistus, tema lisaks kõik ta ei lase asju niimoodi lihtsalt üle, jalanimed ja seal ju välja paista, tema poolt ei, ei ole mina oma elu sees veel kuulnud, et keegi oleks öelnud, et Marika Vaarik ei meeldi. Et ühegi loomaga võib-olla lugu ei meeldi või midagi niisugust, võib-olla, aga maalikel väidab oma alati noh, maksimaalselt ära sealt olen täiesti vaimustuses. Viisin ma vaatan, suu ammuli, õpin temal pealt asju, mida, noh, mille peale ei tulegi. Ta aktiviseerib sind ja ta paneb su nutma käima. Kui sa ise oled natukene lohe ja laisk kuidagi oled üle jala lasknud, siis siis temaga on selles mõttes kerge jätma. Hoiab asja üleval, sulle tundub, et ta on heas mõttes Maximalist, ei ole intrigant, aga vähemalt välja ei ole ta kunagi primadonna püüdnud ennast nagu eksponeerida, vaid, vaid lihtsalt on teinud, lubad tööd? Loodan ainult vaikselt, äkki meile mitte, pannakse kokku kuskil üks. Et see oleks ainult. Teatrisuvel 1999 lavastas Raivo Trass Vargamäel Tammsaare Kõrboja peremehe. Oma osast seal räägib Marika Vaarik. Kui lavastas Raivo Trass Kõrboja peremeest? Siis kõige algul, kui ta veel ei olnud alustanudki, tuli, ta ütleb mulle, et ma mängin Kõrbannat ja et Kõrboja Villut mängib Mait Malmsten ja ma mõtlesin, et see on mingi nali. Ei, aga ta väga tõsiselt rääkis, et ei, et ikka jaa, Sa mängid seda ja. Aga no hea küll, seda ei tea keegi ja seda ei olegi vaja, seda ei ole kuskil niimoodi välja hõigatud, suurelt. Igal juhul see vahetati ära. Ühel öelda helistas mulle, et ma olen vahetanud, Anna on ikkagi, et valime ülle lihtväldi, jääd, sina mängid. Tädi keda üldiselt on Tammsaarel väga vähe sees, aga ma kirjutan sinna rohkem sisse ja no umbes nii. Ja Ma ei kujutanud seda üldse ette, aga kõik see, mis sellest pärast välja tuli, tohutult tänulik. Kuule, see kohe väga meeldis mulle seda mängida hiljem. Aga see protsess, kõik oli tohutult põnev. Ma arvan, et esimese proovima tulin 37 aastaselt või olime kaheksa, ükskõik. Aga lõpetasin vähemalt ühes kuuesena. Lihtsalt ma räägin, et kui pikk ka skaala ma pidin läbi käima selleks, et üldse seda kätte saada, seda mantlit see mulle hästi meeldis. Aga eks sa oledki ju vist rohkem ikka niisuguseid, pigem endast vanemaid kui nooremaid või omaealisi mänginud või tüpaažilt juba niisugune kuidagi. Ja, ja minu meelest ma olen just see tüüp, et kes on vara valmis, mõtlen oma füüsist. Ja tükk aega nagu ühes olekuses. Ma tean, et mu klassiõed ütlevad kõik, et nad sõimuta üldse, et ilmselt ei muutugi. Tahaks näha seda, et võib-olla see kukkumine on väga ränk, kuskil näki väga kortsuliseks, hästi küüru ja valaks, aga. Ma ei ole nagu selles mõttes kunagi ütleme Juulia olnud. Või siis nojah, Ofelia. Ja kas veel on kuidagi ampluaad küljes olnud? José on mul tagamata küsimusele, et, et sinna koomiku kanti on võib-olla ikka kiskunud mingi esmapilgul vaadates. Kuigi koomika võib ka väga nii traagiliste toonidega olla ja vot jah, ma ise ei paneks endale sellist pload ja koomiline anne, isegi. Igasugune huumorimeel on siiski kaasasündinud asi. Et võib-olla sellepärast on mind kasutatud rohkem komöödias. No ma olen ikkagi hiiu verd, Kaidlase verd on ka, et no hea küll, ma ei usu, et see on muidugi nii toodud, see on nüüd öeldud küll nalja mõttes, aga. On jah, kasutatud ja kui hästi kaua kasutati, hakkas juba nagu mingisuguses väga ripatsiks kujunema mu küljes, siis ma tean, et et Rakveres oli vahepeal väikest perioodi Toomas Hussar, karikirjandusala juhataja ja vot tema ütles. Sa pead mängima vahepeal, et sellest sobib mängida Katraagilist kangelannad, draamat, kus on kõik võimalik. Igal juhul ma tean, et see jäi, mulle kohe meeldis, ma pidasin Toomas Hussari väga lugu, pean praegugi, aga sel hetkel tegi ta küll sellise avalduse, et ma tean, et ma võtsin seda väga tõsiselt. Sest näitleja on mõnes mõttes ise süüdi. Kui ta pärast kahetseb, et ta ei teinud neid pöördeid, kuidas ta ise seesmiselt tunnetab et nüüd oleks aeg muuta. Sest kui juba teised seda ütlema hakkavad hiljem siis on juba väga raske taia igal juhul siis on minu jaoks rong läinud minu meelest tegelikult ka selle näitleja ameti ka see jutt käib kaasas nii sõltuv ja lavastajatest, juhusest ja õnnest, aga kuigivõrd siis ikkagi saab ise suunata või valida seda teed. No siis küll saab, kui on ikka viimane piir, see on mingi enda, ma arvan, vabandamiseks on selline jutt, et ma ennast muuta ei saa, et selleks on mul vaja teisi. See on nüüd küll enesekaitse. Saab ikka küll. Mida julgem näitleja, mida vähem ta suudab sõltuv olla, mida rohkem ta on suveräänne? Suveräänsus ei pea olema teistest üle olemine, suveräänsust teenitakse ka aastatega välja või teised peavad suveräänseks näitlejat, et see on nagu väljateenitud suveräänsus, aga sa võid seda suveräänsust ka ise hakata täitsa teadlikult tekitama. See on valus. Aga kõik oleneb, mis sa tahad. Ma küll loodan, et mul selline täiesti totaalne eksperimentaalaeg on läbi. Selles mõttes ma olen küll aru saanud, et ikkagi arvestatakse, et see päris niisuguste teksti raamate loopimiseni ikka ei ole läinud, et ma seda ei mänginud, võimud mängiksin neid ja neid rolle, muide, kui sa midagi sellist küsiksid, siis ma ütlen, et mul ei ole lemmikuid. Vaat seda ma olen ka teadlikult teinud, ma ei võta endale lemmikuid. Unistuste rollid, unistuste rolle ka ei ole, mul on kogu aeg niisugune tunne, et seda kõike veel tuleb hästi laviinina, midagi avastad veel, aga näiteks mingit laadi või midagi, mida tahaks proovida. Tükk aega on mulle meeldinud niisugune sünteesteater, et mitte ainult muusika liikumine ja kõne vaid see, et seal võib-olla kõik, kellel on seal võib-olla maalikunsti installatsioone, ükskõik mida aeg ja ruum ja kõik segunevad ja ma ei tea, sõidetakse seinast välja, ma ei tea kuhu, eks ju, niisugused eksperimentaalaasta on küll ja küll. Vahel ma mõtlen, et võib ka palju väiksemate asjadega teha, kohe pööraseks minema ja helikoptereid kuskile saatma kosmosesse minema, mitte seda, et. Ma tean, et kunagi VAT teatris me tegime ühe ummik, Trei repertuaaris olevad tükki ma kahjuks ei mäleta, saksa lugu nagu ikka Ekspressionistlik lugu vinkelmanni surma ja ma mängisin seal selle peategelase naist ja sinna toodi kohe sisse liikumisjuht Reet Kudu ja ma pidin tohutus Ekspressiivsuses kõike mängima meeletute poognat liikumistega mulle tohutult meeldis. Sest mitte selles ekspressiivsuse tekste ründava plakatlik mitte selline. Ei, mulle meeldis just see, et kui ebatavaline see kõik oli sellest, mis me lugesime, kui ebatavaliseks tegelikult muuta ilma. Võib-olla ma olen jõudnud mingi sellisesse, hakkab meeldima muinasjutt. Noh, rohkem kui ei iial varem. Ja üldsegi mitte nii väga lastele ei ole suunatud, et venelased võib-olla täpselt sama eludraamaga muinasjutt vahet, mis asi on muinasjutt. Rosita laul Rakvere teatri lavastusest Arabella ja Taaniel. Muusika Ardo Ran Varres, sõnad Toomas Suumann. Minu. Päev Kuustu Maasmerr. Aga laps, las ma laulan sussi kuu ei Juula too ja tee või. Nüüd silm, ta hiid, ta minna ka saatsin kutsu ükse rändaja õi täitsa neid tolmust vankrite ridu, õnne ja pisaraid kuudel näed, keegi ei tea, kus on nende kaudu viipa värvaid mahajääjate käes. Klased mustlased, kuudedustate kolhoose ime Ligiga Atsi sõja lasekas myybata Artemis, palumaldaja. Miks sa ei loonud tuule, mis võib nende ka minna? Kas ainult unenäos ju ta võiks sinna, kus vaiki, palu ja rahu saab. Me Ell mängib näitus kurja. Jah, ja ta meenutab. Sealiha kaotaja, pea alaspidi, ta ükskord on mul. Etteantud teemal Marika Vaarik improviseerib Vaba näitleja Ines Aru. Minu jaoks on tema Eesti viimase 10 aasta kõige paremini naisnäitleja. Peale selle Ta ajudega töötab, no naisnäitlejate kohta see on, ma olen üks isegi kuskil ütelnud, et see on selles mõttes haruldane naisnäitleja laval kasutab tavaliselt ikka oma emotsionaalsete baasi, aga Marikale hakkab see töö loogikas peale. Ja siis ta võtab kaasa selle emotsionaalse pagasi ja kasutab seda. Nii, et see kõik kokku annab niisuguse väga hea, väga konkreetse tulemuse, mis tema veel kõige tähtsam ja kõige vajalikum näitlejale iseloomuomadus õnnetan kohutavalt kollegiaalne. Tähendab mäng laval. Kõik need, kes on selles mängus vastavas näidendis mängivad kõigil neil on vajalik niisugune küünarnukitunne, vaat see on Marikal nagu loomupäraselt olemas, ta on vist isegi saanud minu teada. Rakvere teatris kolleegipreemia pidevalt. Me oleme hästi palju teinud Marikaga estraadi estraadil on see tohutult vajalik, kuna sa suhtled küll publikuga, aga kui sul on partner kõrval, kes sind aitab, siis sa saad sellest nagu mingisuguse platsdarmi publikuga minna edasi ja suhelda publikuga. Sa oled nagu kaitstud. Siis mulle meeldib veel Marika juures see, et ta räägib elus väga maheda häälega mida mina ei ole võimeline saavutama. Kadestan teda lausa sellepärast. Ja ta on stabiilselt hea näitleja, paljud on töötanud heade lavastajatega, aga nad lihtsalt ei ole võib-olla õppust võtnud, aga Marika on õppust võtnud. No lihtsalt intelligents on seesmine olemas. No öeldakse, et eks ole, näitlejad on hingearstiteatris ja kui see hingearst, no muidugi oleneb ravimist, mida ta anda võib, eks ole. Ravim, mõtlen see etendus, mida tehakse, kui sellele eriti niisugust tagamaad ei ole. Aga vot selles suhtes ongi Maarika väga hea näitleja, et ta leiab ka niisuguses väga kitsis tekstis, mis eriti välja ei anna, ta, ta püüab leida sealt niisuguseid sügavamaid tagamaid. On sul niisuguseid elu elamusi või? Lavastusi, või midagi, mis on sind mõjutanud või vaimustanud? Ja ma mäletan, kui ma läksin Viljandisse, siis mulle meeldis tohutult Tooming mäletantseeniiri või ükskõik, seal oli ju see kihnu junn ja ja nii edasi, et üks asi, mis on elamuse jätnud mingi elu mingisugusel etapil siis pärast hiljem ma teen, kui ma käisin esimest korda Stockholmi linnateatris ja nägin esimest korda seda tehnikat, milliste lasermängudega Ühest pilti teise üleminekut mingid tohututel rööbastel sõitsid, seinad, hiirvaikuses, lavapildid muutusid niisuguse väledusega tsunumas oli enneolematu, mida ma seal nägin, see kõik praegu ei ole mitte midagi, ma kujutan ette, aga sel hetkel oli see täiesti vapustas, et ma olen nagu saanud selliseid vapustusi hästi palju. Ja Vene teatrist võib-olla kõige rohkem näitleja mängu vapustasid võib-olla kõige rohkem, aga et jälle, et oleks see ainult see üks ja see jääb, et. Ma ei ole kunagi neides kinni jäänud või noh, niimoodi kinnistanud endale kinni jäänud valeks. Ei ole kinnistanud. Aga niisuguseid iidol, näitlejaid või lemmiknäitlejaid, ükskõik, kas siis lähemalt või kaugemalt või see võib juba täiesti oma partner olla või see võib olla mingi filmistaar neide muide kohutavalt palju. Ma isegi ei hakka kedagi nimetama. Sest et mis puutub kaaspartneritesse, see ongi see, et kui sa oled laval oma partneriga mängid, siis seal on ikkagi mingi muu keemia kui see, mis saalist vaadatakse. Ja ma olen võib-olla seda tüüpi ka, et kui see tekkis taanlased, siis ma otsin selle igal juhul oma partneris midagi sellist, millesse ma armun. Niimoodi on lihtsalt lihtsam. Ma ei viitsi rutiini taluda, ei kannatanud, teine absoluutselt, ma pigem siis ei mängiks, aga ma sihukest mingit ärategemist ma tõepoolest ei talu isegi siis, kui me oleme nii väsinud, Rakverele heidetakse kogu aeg seda ei vetenahku ja kes on külalislavastajaid, et kuidas teiega on võimalik üldse tööd teha, kui ta alles öösel tulite kuskilt Valga tagant ja nüüd ma pean hakkama teiega tegema siin täismahus päevast proovi, et te olete väsinud ja niimoodi tuleb mängida ka õhtul ka ikkagi mingi mootor, mis hakkab seal laval tööle, vot selleks ongi vaja need Vartnerisse uskumise de nägemiseta temasse armunud olekud on nii vajalikud, et seal sünniks jälle miskit. Miks ma seda räägin, ongi see, et mis laval see keemia, mis toimub, siis võib öelda, et lemmikud võivad olla kõik partnerid, kellega sa mängid. Päris nii ka ei, ei ole vist, et ma olen kellelegi võtnud filmist kellegi kuulsuse ja õppinud ära tema mingisugused noh, varastanud nagu talt mingeid asju, et vähemalt teadlikult ma ei ole seda teinud. Aga loomulikult Ameerikast Meryl Streep ja Vene Teatris terve plejaad primadonna Sid, kes meil on tohutult meeldinud. Aga neid vastumeelseid või rutiinseid tegemisi neid on ju ikka ka olnud või neid tulebki siis ületada bussisõit punktist A punkti B võib olla kohutav. Ja täiesti ennekuulmatu ja kõik see, mis seal lava taga toimub, see see riidesse panemine ja grimmi tegemine ja tõesti olukord, täiesti drastilisi on olnud nii et temperatuur on. No ma ei tea, pluss 10 kraadi. Ma olen õhukeste nahkkingadega. Mul on kostüüm üliõhukesest materjalist ja ma mängin palavat, et ma ei tea, suvepäeva. Ja ma mängin seal kulisside vahel ma seda veel kirun, nii et maapõhja ja sa oled seal lavale saab, mängid. Ja sa unustad selle ära, nagu sa tagasi välja saad. Ainult röögide karjud seal, mitte nii hullusti, aga ma kujutan ette neid inimesi, kes on seotud veel selle etenduse andmisega seal tagaruumides. Krimmeerijad, kostümmeerijad. Kes on kaasa administraator, tema näeb kahjuks. Mul on alati sellest jube kahju, ainult seda väljasõitudel, kuidas me võime seal tujud seda või ülemeelikud olla või ükskõik, ta siiski kahjuks ei tea seda, mis skeemia toimub laval siin ja praegu. Teda ei saa seda kunagi teada, kui ta ei ole saalis. Ja kulisside vahelt ka alati ei näe, nii et mul on tavaliselt nendest inimestest kahju, sest et niisuguste Rakvere teatris, nende tohutute ringreisidega kogu aeg Nende rutiinist ma saan küll aru. Ja sellest vastupidamisest, mis on palju realistlikum, sest ta peab vastu võtma kõik selle, mis meie salt oma vastavalt ka rolli emotsionaalsus, eksju sinna taha. Toomet. Võimas värk. Aga laval mul on kohutavalt hea meel, et Rakveres ma näen seda üliharva, et kui keegi paneb niisuguse mingisuguse põlgusega või mingi ah, teeme ära ja siiski. Ma ei taha idealiseerida, aga see on tõepoolest nii. Sest vist on alanud see aeg, kus me omavahel kolleegid oleme, siiski ei pruugi ka päris niisugune noh, et mitte vastastikusest ootust austusest mängida, nii et vaid eine alandast, aga see, see siiski mulle tundub nagu kapitalism oleks ka laval, kes paremini ja vastupidavam ja ja suudab taastoota, nii nagu tegelikult peab olema kogu aeg jälle nulliste taastoodame taas toodan, et et see on laval ka ikkagi praegu palju aktiivsem, kui lood lendas 10 aastat tagasi. Siis tal mingit lõtvust oli rohkem. Sest nüüd on ju väga lihtne sinka vabastada töölt, keegi ei ole kuskile teatrisse surmani kirja pandud. Üks osa hiirelõksust on kirjandusminutit näitleja valikul. Marika Vaarik valis shell Silver Steini mõistuloo. Helde puu. Kes armastas üht väikest poissi. See poiss tuli iga päev puu juurde, korjas tema lehti, tegi nendest lehe päragasid ja mängis metsakuningat. Ta ronis mööda tema tüve üles kiikus tema okstel sõidema õunu. Koos mängisid peitust. Ja kui poiss väsis, siis heitis ta puu alla magama. See poiss armastas seda. Kuid aeg läks. Poiss kasvas suuremaks. Puu jäi tihti üksi. Kuid siis ühel päeval tuli poiss puu alla ja puu lausus. Tule, poiss, tule ja roni mööda mu tüve üles ja kiigu makstel sööma, õunu ja mängima varjus ja ole õnnelik. Ma olen liiga suur, et ronida ja mängida, vastas poiss. Ma tahan endale asju osta ja elust rõõmu tunda. Ma tahan raha. Kas sul on mulle raha anda? Anna andeks, ütles puu, kuid mul ei ole sulle raha anda. Mul on ainult lehti ja õunu. Aga sa korja minu õunu ja mööned linnas ära. Siis sa saad raha. Ja sa oledki õnnelik. Ja poiss tegigi nii. Ronis puu otsa, korjas ta õunu ning viis need endaga kaasa. Puu oli õnnelik. Kuid poiss jäi kauaks ära ja puumuutus kurvaks. Kuid siis ühel päeval tuli poiss jälle tagasi ja puusa ahises rõõmust ning lausus. Tule poiss, tuleroni mööda mu tüve üles ja kiigu makstel ja ole õnnelik. Mul on liiga palju tegemist, et puude otsas ronida, vastas poiss. Ma tahan endale maja, kus mul oleks soe. Ma tahan endale naist ja ma tahan endale lapsi. Sellepärast ongi mulle seda vaja. Kas sul oleks minu jaoks maja? Ei, ütles puumaja on mets. Kuid sa võid mu oksad ära saagida ja endale maja ehitada. Ja sa oledki õnnelik. Ja poiss tegigi nii. Saagis ära puuoksad ja ehitas nendest maja. Kuid poiss jäi jälle kauaks ära. Kui ta tagasi tuli, oli puu nii õnnelik, et suutis vaevu kõnelda. Tule, poiss, sosistas ta. Tule ja mängi minuga. Ma olen liiga vana ja kurb, et sinuga mängida, vastas poiss. Ma tahan endale paati, mis vintsid, kaugele ära viiks. Kas sul oleks minu jaoks paat? Raiu maha mu tüvi ja ehita endale paat, ütles puu. Siis sa võid minema purjetada ja sa oledki õnnelik. Ja poiss tegigi nii. Raius maha puutüve, ehitas sellest paadi ja purjetas kaugele. Kaua aja pärast tuli poisse uuesti tagasi. Anna andeks, poiss, ütles puu. Kuid mul pole sul enam midagi anda. Mul pole enam õunu. Mu hambad on liiga kehvad, et õunu süüa. Vastast poiss. Kuid mul ei ole enam kaksi, sa ei saa nendel enam kiikuda. Ma olen liiga vana, et okstel kiikuda. Kuid mul ei ole enam ka tüve. Sa ei saa seda mööda ronida. Ma olen ronimiseks liiga väsinud. Anna andeks, ohkas puu. Ma tahaksin sulle midagi anda. Kuid mul ei ole enam midagi. Ma olen vaid üks vana känd. Anna andeks. Mulle pole enam palju vaja, vastas poiss. Ainult üht vaikset kohta, kus istuda ja puhata. Ma olen väga väsinud. Lauses puu. Ja ajas end nii sirgu kui suutis. Istumiseks ja puhkamiseks on vana känd, haagel. Tule poiss istuma. Kust sa ise need oma karakterid võtad, kust sa võtad sellesama Kõrboja, Madli või selle suvekooli ema või kuidas leiad neid? Pisikesi nüansse, millega see kuju hakkab elama maikaäss, nii palju loen seda teksti. Kõik on tegelikult, näitab nendes olemas. No näiteks Madli, ühel päeval tuli Raivo Trass ja ütles mulle mailile üks teksti juures. Saksakeelsed luuletused saksa keeles laadse lainet sõid eksistentsiaalseid luuletusi suure karjamaa peal, hõigata neid oma vennale kui sellise alltekstiga nisust. See oli tark naine, no ühesõnaga, minu jaoks oli selles võti väga tugevalt. Nii et see tuli nagu sealt näiteks suvekooli ema oli ka, ta oli algul hoopis teine tüüp ja kõik, aga ta hakkas kujunema, ta ütles, et samamoodi, et Mati Unt lihtsalt haruldane. Mina puutusin temaga esimest korda kokku kuina kui lavastaja nap. Sa kuulatada kõrvad kaheldamatult suuremad, kui ma ei tea, terve see ruum, kus me viibime, ja just sellepärast, et kuna ta räägib nii vähe, siis ma pean saama aru, miks ta üldse suu lahti tegi. Samas ka nii, et mitte midagi ei ole otse midagi siukest, pedagoogilist, midagi ei ole sellist tänitavat, vaid ta räägib lihtsalt ühe mõistuloo targa inimese tunnus, mõistu lukkuvad, nüüd oli see ja otsi seal Saprasel. Ta lasi meil niimoodi külmas vees olla kogu aeg, et. Ja nii ta tuli. Kuuldemängu rolle on Marika vaarikul kogunenud kümmekond. Valik katkendeid aastatest 1990 kuni 2003. Märt Bernid stseenid elust paradiisis, roll Eeva Helle Laas ühel õuel, küülik trulla, August Gailiti, Ekke Moor, kellamehe, naine, Aidi vallik, mis teha, Ann Gregory ema. Režissöörid Aare Toikka, helbe Sõerd, Tamur Tohver. Partnerid, Ülo lodesson, Mari Lill, Egon Nuter. No eks meil ole ka omad probleemid, omad mured, raskused elus, neist tuleb lihtsalt üle saada ja saadaksegi, eks ole ajada. Vot selleks peavadki inimesed vahel ära olema siin paradiisis näiteks, et uut jõudu koguda, nii-öelda aktiivselt puhata ja ära unusta iseenda tundmaõppimist endas selgusele jõudmist, et kes sa oled ja mis sa oled, vodka, see teadmine on veel muuseas väga tähtis. Praegu olen ma küll väga õnnelik. Te ju, mäletate, kes me olime, kui me siia tulime? Väiksed hirmunud sipelgad suurte seljakottidega. Me olime nii abitud, me ei teadnud ju, millest alustada või kuidas olla. Ja täna siis lõpuks selline päeva, Adam. Näe kuhu vabadusse selleks, et näha, mida maailma selleks selleks, milleks selleks selleks, et tunda tühja kõhtu. Söögijutt ajab mind iiveldama, siis muidugi, kui kõht täis on, eksis jää, mina lähen. Aramine. Kui kummaline on maailm ilma võreta? Nii avar, salapärane, kuhu sa ometi lähed, mille? Kas selline naine nagu takja sureb ainult üks kord issand arvuline klippa hüponeid, muud piinaljalasega siin muidu jaksa leinata ja hingekella lüüa. Südameke leppa ja kui ära nägid, näen ise edasi. Siis jälle mina. Ja, ja siis. Teine kask peaks pisut raha toidu jaoks. Toitu võib-olla piina, peab olemust. Meile endale abikaasaga lapsi pole. Ja otseselt kedagi lapsendada mu mees ka ei tahtnud. Võtsime ta enda juurde, et teda toetada ja abistada. Ta oli siis 12 aastane. Hakkamist täis, tundus tubli poiss. Kasvataja veel kiitis teda kõige rohkem, et edasipüüdlik ja auahne, pea lahtine ja tahab õppida kellekski elus saada. Algul me käisime niisama kohtumas. Siis mõtlesime, et las elabki, meil õpib. Me saame teda rohkem aidata ja toetada, kui lastekodu. Aasta otsa läks päris ilusasti, aga siis hakkas koolist viilima. Hinded läksid halvaks. Ja siis loobuski ta vist hoopis ei tea, võib-olla meil oli tema jaoks vähe aega. Me ei teadnud enam, mis ta mõtleb, mida asjadest arvab, meile ei rääkinud ta enam midagi ja tagasi ju teda ajama ka ei hakka. Kuidas saab inimest niimodi solgutada? Pealegi lootsime ju ikka, et ta võtab veel aru pähe. Mitte ei saa aru, mis temaga juhtus, geenid või. Ma olen ikka küsinud ka niisuguse asja kohta, mille nimi hobi on või kas on niisuguseid meelistegevusi väljas. Pool teatrit ma tegelen nii paljude asjadega, väljaspool teatrit, aga mul ei ole sellist, mille silti saab panna hoobi. No kuule, mul on mees, muusik, siis ma kuulan hästi palju muusikat. Just džässmuusika, mis on tohutu ruumi, võtab aegruumi enda alla. Vot selleks tuli kasuks viiuli õppimine laste muusikakoolis, et praegu hoopis mingisugust džässmuusikat uurida ja kuulata ja sellest aru saada, just nimelt aru saada, et ma sõna, et mulle meeldib, ei oska üldse kasutada Siinat. Siis võtan ette terved perioodid, mõtlen vimma, kui rumal ma olen, ma ei oska mitte midagi, ma ei tea Vene ajaloost ükspäev hakkasin seda uurima, siis hüppan, ma tea, eurooparlastki midagi ei mäleta enam lugeda palju Euroopa ajaloost, isegi siis oks, Eesti mingisuguseid perioodid, mis mind väga huvitanud, sinna see aeg läheb, et ma lausenikest ilukirjandust ei loe. Kude sahmerdan niisama sinna-tänna ja niisugust. Jälle vahepeal tunnistad natuke jalgrattaga nõmme vahele. Laps võtab ka oma aja ja kuulad teda ja suu ammuli, kusjuures ta uus põlvkond arvutiriigid, nagu nad on ja sealt saab tohutult palju ilusaid asju, mängime koos võidu, kes saab miljonäriks? Kas tütar või mina, kes on alla 70 aastane? Aina rohkem ja rohkem ma sain aru, kui vähe ma tean, et selles mõttes väga huvitav elada, aga mõnes teises elukutses ennast kujutaksid ette. Ma lugesin, viimasest teeb kaaskus, räägivad Merle karusoo. Jaanus Rohumaa ja Tiit ojasoo. Seal on niisugune mõte kohe kirjas, ma kirjutan sellele alla ka omamoodi. Näitleja on tõepoolest selline elukutse, kes võib mitte nüüd lausa kõiki teisi elukutseid peale näitlemise veel vabalt teha, mitte kõiki, aga siiski väga suurt osa. Ilma et ta peaks selleks totaalselt kuskil veel õppima. Et selles on oma tõetera. Meie see elukutse on niivõrd paljude asjadega seotud, et ma ei imesta, et ma võiksin vabalt olla ka pedagoog, koolis, ma usun, ma saaks sellega hakkama. Ma loodan, et ma mingi automeel kuskil maha autoesinduses. Et kui jääd tööst leivast ilma ja kui sa vähegi endale aru annad, siis ja oled aus enda vastu, siis ma ei saa sellest hästi aru. Ma ei oska midagi peale näitlemise oskame me küll kõik, midagi oskame kindlasti nüüd see eemala küsimus minu meelest. Ma olen arusaamisele, et niivõrd palju erialasid on, eriti kui palju neid veel on juurde tekkinud, mis eeldaksid täpselt samasuguseid näitlejameisterlikkust nagu meie oma leiba teenime. Ükskõik missuguseid suhtekorraldajad, ükskõik mis tippjuhid üks no oi kui palju seda on ümberringi. Hiirelõksu peaosaline oli näitleja Marika Vaarik. Tema soovil musitseeris Weekend Guitar Trio. Saate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Kuulmiseni.