Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Juhtumisi käin ma inglise keele kursustel ja kui meie õpilased pidid rääkima kuulsatest inimestest, teatas üks naisterahvas, et tema on koos mati hundiga bussis sõitnud ja et Mati Unt on suurepärane kirjanik. Seepeale tõstis häält ka meessoost õpilane ja protesteeris hunt on ju hoopiski lavastaja Läks suureks kismaks ja vastust ei leitudki. Kuid need kui kirjastuse Ilmamaa on välja andnud raamatut heatromondi, kus Undi teatriteoreetilisi artikleid, mõtisklusi, vestlusi, isegi manifest on põhjust rääkida hunditeatrist ja rääkijateks on Tartu Ülikooli teatriteaduse ja kirjandusteooria professor, luule Epner, kes raamatu koostaja ja toimetaja, hunt ise ja loomulikult ka Vaino Vahing, kellel ma palusin teha hundist lühikese psühhoanalüüsi. Vanemuise teatri näitleja Tambet Tuisk loeb katkendeid Mati Undi romaanist viia reegija ja Vaino Vahing raamatust noor hunt. Jääge kuuldele. Ülikool on raamatud, teater aga on elu, ütles ta. Ma polnud tollal lugenud eitzenbergeri annek luhani kirjanduse vastaseid väljaastumisi, aga kui ma neid hiljem lugesin, hämmastas mind nende Illimari mõtete sarnasus ehk Illimar. Tollal polnud neid autoreid minu teada lugenud. Kui ta tõstatas dilemma, kas teater või kirjandus siis tundus dilemma olevat tema jaoks kuidagi väga isiklik. Ta rääkis, et näidend on surnud sõnad surnute keel, mida näitleja peab elustama millele andma oma hinge ja siis nad publikule ette kandmata. Etendus sünnib näidendi näitlejate kohtumisest ja etendus on see, kui me näitame publikule selle kohtumise tulemust. Kohtumise protsessi ennast. Kirjanduse osa on anda teatrile motiive või müüte. Kuid võib-olla polegi mõtet rääkida sel juhul enam kirjandusest, sest motiiv ja nüüd pole niivõrd kirjanduslikud, kuivõrd mütoloogilised või isegi psühholoogilised mõisted. Mitme kuu jooksul olid Illimari vaated muutunud nüüd ehitastega Becketit, ioneeskot, Joneed üldse igasugust moodsat dramaturgiat leidis, et see on vaid vaht ajastu pealispinnal, mis tuleb ja läheb ja neil pole taga tõsist ürgset traditsioonid. Kõik teater on surnud. Rõhutasin. Hunti ise on rääkinud ja räägib selles raamatus teatromondiga müüdi kesksusest. Ja kirjanduse vaenulikkuses ja peab just seda müüdi kesksust oluliseks. Selle müüdi taga peaks siis olema tõeline mina. Sellega rebitakse eest kõik maskid, proovitakse leida uut inimest või tõde. Aga Undi lavastustes on ju hästi palju liialdusi, võõritusin nippe, kõik võimalik toote ja nagu teie ise luule, Epner, ütletan, ta tegeleb ka võtte paljastamisega võttena. Kas see kõik ei pruugi muutuda juba teatri enese paljastamiseks või on see siiski seotud selle inimese või tõe otsingutega? Minu arvates on küll seotud, kuigi ehk teisel viisil, kui ta on olnud varasemate aegade teatris või ka Hermakülal ja toomingal müüdid Jarheotüübidanunti muidugi huvitanud algusest peale, nii nagu nad huvitasid ka Hermaküla ja toomingad. See kirjanduse vastasus on müügiga tõepoolest niimoodi seotud. Et Hermaküla meelest teater kirjandustekstist pidi leidma, välja puhastama müüdi, tähendab minema nagu läbi selle kirjandusteksti müütiliste struktuuride juurde. Ja hunt muidugi nende müütide aktsed tüüpidega tegeleb ka. Muidugi võiks ka küsida, kas müütides tüüpides peitub tõde, kas need on mingi autentse tõe kontsentreeritud väljendus või siiski mitte. Sest müüt ei ole ju mingisugune ratsionaalne mudel, mis avaks meile täiesti selgelt, kindlalt ja üheselt, mis inimene on vaid müüt ise on suur sümbol, ta ise nõuab tõlgitsemist ja, ja teda on võimalik mitut moodi tõlgitseda. Et müüdid ise ei ole minu meelest ka väga selged asjad, neis on endise juba üsna palju hämarust. Nii et ei ole midagi imestada, kui nendega tegeledes seda ambivalentsus ja ja sümboolikat ja kaudset kujundikeelt tuleb ka teatrilavale. Aga noh, muidugi on võimalik müütide kaudu tõepoolest taotleda selle sügava tõese ja tõelise inimloomuse paljastamist. Nii, ja nüüd ma jõuan siis selle küsimuse teise poole juurde, et kas teda Undi teatris on, kui see teater sisaldab nii palju teatraalsust kunstlikust võtteid ja ei varjatagi, et need on kasutusel teatraalsete võtet täna minu meelest siin ei tekigi sellist noh, mingit põhimõttelist karjuvat vastuolu. Sest hunt tõepoolest näitab teatrit teatrina, ta tegeleb oma lavastustes kõige muu kõrval mingil tasandil alati ka küsimusega teatrist või laiemalt teatraalsusest mille alla kuulub ka noh, ütleme maski problemaatika, mängu problemaatika. Aga samas teatrit on nimetatud ja täiesti õigusega mu meelest üheks inimühiskonna kohta käivaks nii-öelda juur metafooriks. Neid on teisi veel, noh, võib öelda, et elu on üks suur masinavärk, võib öelda, et ühiskond ja inimelu on üks organism nagu taim. Aga võib ka öelda, et elu on suur näitelava ja ühiskond on nagu teater, kus mängitakse rolle ja kantakse maske. Nii et see teatraalsuse fenomen, teater kui selline ei puuduta nüüd ainult kunsti, ta ei ole mingi kunstisisene küsimus, vaid selle kaudu, tegelikult tuleb sisse seesama küsimus inimese elust ka väljaspool teatrit, ka väljaspool lava. Ja küsimus sellest, kas, kuidas, kuivõrd on võimalik jõuda selle inimese tõeni. Nii et noh, see teater, mis on teatrina paljastatud, samal ajal näitab meile ka inimest ja inimelu, kui teatrit või tema niisugustes teatraalsetes mõõtmetes ja kihtides Mati Unt tavaliselt teatris proovitakse ikkagi jäljendada elu või midagi muud aga teie millegipärast ei tegele sellega ja paljastate teatrit. Üldiselt on muidugi jah, ega inimene ju teab, et ta on teatus ja muidugi kui ta läheb, ütleme siin, et me oleme Vanemuises, kui ta läheb Vanemuisesse nädal on piletid, siis ta enam-vähem kindel, et ta läheb etendusele, tähendab, ta teab, et tegemist on etendusega ja väga Ta valesse kohta, aga aga ütleme, niuks häppeningi või tänavateatri puhul muidugi ei pruugi teada, et see on teatav ja siis noh aga ikkagi üldiselt saab aru, millal on teatanud, millal teatel paljastub teatine millal mitte. Pea, noh, teate küll, ega ma ei, ma olen kergesti kinos. On jah, aga ega see ei tähenda, et ma noh, illusiooni ohvriks väga langeksid. Ja minust naljakas, kui näitlejad just vahetavad niisukesi aspekte ja optikaid, neile endale meeldib ka seda ka nii imelikul kombel tähendab kui need näitlejad, kes nagu minuga ühtemoodi mõtlevad, need on õnnelikud, kui nad saavadki selliseid vigureid teha. Selmet noh, suitsetada ja viksist lolli juttu ajada. Jah, et Undi teatrist on minule jäänud küll ka niisugune mulje, et see on suurelt jaolt niisugune varjamise teate et seal mängitakse ja vahetatakse maske ja tuuakse sisse igasuguseid võõraid tekste tõepoolest, ja vihjeid ja viiteid. Ja kogu selles külluses selles mängulises külluslikkuses võib tõesti tekkida küsimus, et kus on siin siis see tõeline ehe tunne, tõeline inimene, kas teda üldse on, et võib-olla hunditeater ütleb meile, et kõik ongi ainult mängija mask ja me ei jõuagi selle tõese tõelise autentseni? Suurelt jaolt tõepoolest varjab niimoodi mänguga seda inimest nende maskidega, nende rollidega, teatraalsete puusidega, karjatama tega, hüsteeriaga ja nii edasi. Aga samas seda väärtuslikumad on need autentsuse välgatused, mis minu jaoks sealt maskist ja mänguvahelt ikkagi tulevad kätte. Et niisugune ehe ja tõeline olemine ei ole hunditeatris mingi püsiseisund. Aga ta on siiski olemas, teda võib tabada mingitel hetkedel. Tahan midagi, millest ollakse teadlik, mida võib-olla ihaletakse, aga samahästi ollakse teadlik, et see ei ole niisugune lihtsalt kätte tulev ja püsiv seisund inimese heaks. Küsisin ka Matti hundilt, mida tema siis nende müütide tagant otsib. On selleks uus inimene, tõeline mina või olemise algseisundid. Ei, no kes seda kirjandust vihand tähendab, kirjandusest pärineb ikkagi väga paljus osas teate tekst no muidugi, ütleme näitleja on laval. Või tema keha siis nahtle mäel või ütleme siis rääkimine on ka üks selle noh, keha funktsioone. Ja tihti ja enamasti ja ajuti kommertsteates ju jaa, muidugi ja kasutatakse väga palju teksti ja mis on võetud kirjandusest, see pole mingi vihkamine lihtsalt kunagi. See oli see aeg, kus nagu peeti teated kirjanduse ettekandmise kohaks, aga sellel liialduse vastu sai oldud küll ja siiamaani, mis puutub müüti, noh, nüüd kõlab kuidagi paratamatult sedagi irratsionaalne, lihtsalt või või muinasjutuliselt, isegi nas selle all. Peab silmas pidama mingisugust üldisemat struktuuri, lihtsalt ütleme kui me vaatame kuningas hoidipust ja klasti lõhutud faasis, need on üks ja sama lugu, ainult üks on tehtud meedia vahenditega ja teine ei anti kujul. Aga noh, see müüt või niisugune ase, tüüpiline põhistruktuur on mõlemal sama. Ja sai vistes saab püüdki mõeldud müüti all. Müüdi poole pöördumine, et kas selle taga on ka mingi soov avastada uut inimest või mingit ürgset loomust või mingisugust tõde. Ei tea tegelikult niisugune tüüpiline struktuur organiseerib eelkõige materjali, näiteks ütleme seal poeg tapab isa või õde, elab kokku vennaga või niisugused võrdlemisi primitiivsed arhailised situatsioonid, need annavad tekstile etendusele ka jõudu, aga igasugune teine struktuur muudab Kazja com aktsemaks, näiteks noh, kasvõi olgu siis lumebioloogiline või keemiline või see nagu organiseerib asja, mida rohkem on selliseid võrgustikke teostas, seda parem tegelikult on, nad ei pruugi üldse välja paista, aga mingit uut inimest ja mina ei tea. Paljud tahavad avastada, aga ma ei ole nagu selle peale eriti tulnud, ise. Keset suurt nõutust küsisin mati Undilt, mis siis on ikkagi kõige taga? Selle taga on mingisugune küllalt klassikaline põhimõte, mis on juba ma ei tea, võib-olla juba budismis, aga, aga moodsates bioloogilistes vooludes ka, et mida ma tegelikult kipun jaatama, ehkki see on võib-olla jamps, aga et noh, inimesel ei ole nagu mingit eetilist keset või nagu võllid ruum on, aga Stanislavski seda nimetas vaid inimene ütleksime siis nii on erinevate vektorite või jõujoonte sõlmpunkt, kus nad ristuvad kõike, siis tähendab vastavalt olukorrale ja vastavalt suhtele inimene ka teistsugune iga kord. Nii et jäävat tähele, inimene ise arvab, et ta on noh, tema väljastpoolt ei pruugi see niiviisi paista. Illimar oli tol õhtul hästi elevil. Pastaga mossitas tegelikult mustritest ainult sellepärast, et Illimar nii palju raha raiskas mitte ehk niipalju kui poeedi hauasamba jaoks, kuid oma 200 rubla vähemalt ta oli nimetanud. Tastele ostnud kaks parukat musta ja valge. Muidugi oli aastal hea meel mõõdukalt hea meel, ainult see raha. Illimar, kes rõõmustas, nagu laps rääkis, et ta ei väsi imetlemas inimeste muutumist kostüümi ja grimmi all. Kui huvitav võib olla naine, kui ta iga päev isegi kohe siin ja praegu absoluutselt tundmatuseni muutub. Kui ma teen ta klassitsistlikus naiseks ja juugendi naiseks ja mustaks naiseks, valgeks naiseks. See on ehk lapsikaga ülimalt armas mäng. Vaata, mis ma teen, ütles ta ja torkas vastale valge paruka pähe. Aasta muutus tõesti, ehkki ma ei oska seda sõnastada. Ta hoiak oli teine. Käsi hoidis suitsu teisiti ja ta suu mõjus täiesti uudselt. Kuid Illimar oli sellest muidugi veel suuremas vaimustuses ja rääkis, et parukas see on tema jaoks täielik müsteerium. Ta arvas, et naiste välimust võiks pidevalt muuta. Kui ilus mängs oleks. Te rääkisite ka sellest hundi tõlgendamisest ja tõepoolest hundil on ju hästi palju kujundeid ja situatsioone, mis korduvad ja milledel on hästi palju eri tähendusi. Aga kas vaataja peaks otsima neist neist kujunditest, siis mingit kindlat kontseptsiooni ja kõiki neid proovida kuidagi nimetada võis kindel kontseptsioon ei lasegi siis kõigel sellel kaasa minna. Kui eelduseks on see, et sooviks ei ole seda sõnumit mõista, võid saada sellist ühist kogemust. Ma arvan, et see viimane võimalus on kindlasti õigem. Undi lavastused ei olegi rajatud mingile kaudsele kontseptuaalselt karkassile. Nad on põhimõtteliselt avatud, liikuvad mitmetähenduslikud ja ei pea isegi ei ole üldse vajalik igale detailile igale kujundile püüda iga hinna eest mingit tähendust leida. See on muide, nagu ma ülikoolis olen kogenud meie teatriteaduse üliõpilaste püüa mõnikord, et ülipüüdlikult üritatakse mõnda hundilavastust või ka mõnda teist lavastust analüüsides iga asja kohta küsida, aga mida see tähendab ja leiutatakse igasuguseid huvitavaid tähendusi. Se tähenduste leiutamine ei ole muidugi keelatud. Undi lavastused lubavad sallivad ka seda vaatajapoolset tähenduste andmist, kui ta soovib. Aga ei nõua ilmtingimata. Nii, et pigem oleks tõesti õigem minna nii-öelda mänguga kaasa käedowi, võtta vastu etendust mitte ainult intellektuaalselt, vaid ka meeleliselt lihtsalt asjade ilu näiteks tajudes ja lasta mõtetel liikuda ja assotsiatsioonide tekkida, nii nagu nad tekivad, sest noh, küllap need detailid või kujundit seal lavastuses on ka selleks, et nad on mingil moel nagu pakkumised vaatajale. Et kui soovid, mõtle edasi, sul võib tekkida assotsiatsioon mingi tekstiga, kus ta võib-olla tõepoolest on võetud, aga kui sa seda teksti ei tunne, kui sa ei ole näinud mõnda filmi või või maali, mida Unt parasjagu tsiteerib siis ometi Undi lavastustes on võimalik neid elemente mõtestada ka ilma selleta. Aga mul on üks näide, mida ma olen kasutanud semiootika loengutes. Näitena sellistest erinevatest tähendusrežiimidest. Ja see on hundi kuulus punane lõngakera, mida tal on väga tihti ja konkreetselt Meistri ja Margarita lavastuse teise ürituse alguses kus laval Pilaatus ja Afraanius räägivad, juudas tapmisest. Samal ajal on laval margarita ja Kazbeemat Kersti Heinloo ja Katrin Pärn. Ja üks neist viskab teisele punase lõngakera ja teine hakkab kerima ja punane lõng ulatub üle kogu lava. Sellega nüüd vaatajal võimalik mitut moodi suhestuda. Võimalik, et ta jälgib dialoogi ja ta ei pane eriti tähelegi seda lõngakera unustab ta hiljem ära ja mitte midagi katastroofilist ei juhtu. Võimalik, et ta vaatab seda lõngakera kui ilusat visuaalset elementi, kaunis helepunane värvilaik keset lavapilt aitäh. Ja saab esteetilise elamuse puht meelelise. Nüüd, kui ta seda lõngakera vaatab dialoogi taustal, siis tal on võimalik anda sellele tähendusi taustal kulgeva dialoogis pinnal räägitakse Juudase surmast. Me võime näha selles veresümbolit. Me võime näha selles elulõnga saatuse lõnga. Nii et see jutt nagu juhib meid mingitele tähendustele, mida on kindlasti rohkem kui üks, sest kuskil ei öelda üheselt, et vot see nõngagiga nüüd tähendab seda ja seda nüüd nii-öelda hundivaataja, kes on hundilavastusi palju näinud, tunneb selle lõngaga ära tsitaadina. Tal tekivad otsekohe seosed Undi varasemate lavastustega. Ta ütleb endale. Ohhoo. Jälle on hunt näidanud meile punast lõngakera. Ja kui ta nüüd eriti rafineeritud hundi vaata ja siis ta võib hakata kogunisti konstrueerima mingeid tähendusi selle põhjal, kus ja mis situatsioonidest Anteistes Undi lavastustes seda lõngakera näinud. Nii et siin on nagu mitu kihti võimalikud vaatajal, ta võib igatemoodi käituda ja kõik käitumisviisid on omal kombel. Küsisingi hundilt, mida siis nende tähendustega teha ja mida leida lõngakerast? No võib ju nimetada ja võib Kadeavetiseerida, aga selle vastu pole ka midagi. Muidugi mõistlikum oleks, kui noh, teate, et võetakse vastu, niiviisi nähakse ilmatada väga tükkideks, lahti võetakse, sellepärast andis teate, teadus ka nagu siirdunud ütleme sealt, mis moes oli vanasti semiootika, sest ütleme kuskile fenomenoloogia valdajad tervikut ja mis paistab ja ja vaataja võrdlemisi demokraatlikus olukorras ta võib vaadata ühte lavanurka või vaadata teist lavanurka kus parastada suva, kinos on vägivaldne suur plaan, tihti olevas näidatakse, et vaata seda. Aga. Ma ei arva, et need muidugi saadid, neid võib väga tunda, aga ei pruugi ära tunda, kestleme, kes saab sellest äratundmisest niisugust naudingut? See palun väga või noh, see oli mu põhieesmärk nagu ei ole, me tahame muidugi sellega vist viidata laiematele protestidele või väljadele, mis mingi nähtust ümbritsevad, aga eks see teiste tekstide tsiteerimine ja igasugune intertekstuaalse, sest noh, see on paratamatu asi juba tänapäeval. Ega sellest mööda ei pääse üldiselt, kes ikka väga lihtsalt eriti originaalne tahab olla algupärane teha midagi niisugust, mis enne pole olnud, noh, ma ei usu, et see tänapäeval Võimalik paljud inimesed kindlasti ütlevad ju, te olete ise ka kuulnud seda, et et mis hunt Veiderdab seal lava peal, need pole õiged inimesed, midagi, et milline on nagu see suhe loomulikkusega või mis te neile inimestele ütleksite? Ei, no tähendab võib-olla ka niiviisi, et näiteks üks inglise loovad, ütleme mäleta, mis ta nimi oligi, lihtsalt leiutiste oli, on öelnud nii, et tema tahab nii, et hästi mängida, siis temal lauake tugitool laval, siis on siga, siis klaas miskit, siis ta istub seal hästi, noh, nii mõnusalt. Hästi. Loomulikult ja möliseb, eks ole. Suunitlusi ja koolkondi on ju mitmeid, näiteks kui Läänes eriti kommertsteatis peetakse täiesti loomulikuks inimesesarnast elusarnast käitumist isterti näiteks saia filmides, kus keegi väga imelikult ei käitu kunagi siis ütle, mida teates ei taluta mingisugust lõtvust ja, ja vastupidi, vaatad kõik, lihased peavad olema erakordses pinges, mida meil nimetatakse klambiks. Need inimesed, kes esinevad, ütleme pekingi ooperis, Mäkaalis, India teates ei meenuta üldse inimesi juba väliselt. Rääkimata käitumisest. Ma ei ole veiderdamine, ma arvan, et ega siis eesti peegeldamiseks Läku ütlemeski leninliku peegeldamise aeg, et kunst peab peegelduma elu. See nagu ütleme, möödas seda vahepeal väga peale, et peab olema nagu elus, aga ma ei arva, et see nii peab olema, millegist, elada oma elu intensiivsemalt, mitte teatrisse minna seal ka samasugune igav elu nagu suud, kui kodus teles või tööl, siis käid veel samasugust vaatamas. Lavalt ka. Mati Undist räägib Vaino Vahing. Ma tahaks rääkida Undi evolutsioonist, vot see on omaette probleem, ma ei ole seda käsitlenud. Mul oli algul plaan, tähendab, kui ma koostasin hundi bürograafiat, mulle on anda välja Undist raamat, midagi ala, Hermaküla, mis oli, aga hunt elab, veel tegutseb ja see läks natuke ummikusse, ta kõigele läks ummikus ja siis tuli see artikkel aga Undi eruditsiooni. Erakordne, vaadake siin on üks niisugune küsimärk, tähendab, et kas see rotatsioon on põhjalik ja kas see revolutsioon on, aga ma ütlen, ühtlases evolutsioon olnud teatrialane väga toa. No pressist rääkimata, on sellest kirjutanud kõigest know pruuk ja, ja ja kõik poolakat ja kõike sinna kaasa arvatud hundiratast on selline, mis, mis haarab ja mis selle eruditsiooni. Ma ei ütle seeritutsiooni sügavust, ma ei tea, kas ta kõiki neid raamatuid, mis ta tsiteerib, on otsast lõpuni lugenud küll jumal sellega. Aga vaadake, Undi eruditsiooni. Niisugune võlu on selles, et Unt seostab seda. Noh, ma ütleksin, ikkagi eesti teatriga seostab selle teatriga, mida tema teeb praegu selles mõttes hundi evolutsioon lihtsalt sunnib lugema ja ta ei ole, kui ta ei ole igav ja ja kui palju seal tõdel, see ei olegi tähtis, aga teater on ikka siin ja praegu ega, ega teatri, mingisugune Krestomaatia, mingi romanikestomaati, et vot nüüd peab olema see histograafiliselt kõik paigas, ei, mitte seda, aga mindi ahjust hulluks, see tähendab no ütleme, see ütleme, viimased tõlked, noh võib küsida, et kas ta on meile vajalik? Ei, see on meile vajalik. Eesti teater on ikka väga noor, natuke üle 100, teistel väga noor ja teoreetiline pagas, mida Unt annab oma nendes artiklites. See on ikka niisugune noh, et ütleme praktiliselt loengut, teatri, teadsus, teatriolust ja kõigest muust. Vaino Vahing, teie tunnete Mati Unti juba 40 aastat äsja mulle tunnistasite ja nagu teada, olete tegelenud ka mänguga mängu uurimisega Speediga hui siin ka teooriatega ja selle kaudu välja uurinud inimese sellist tõelist olemust. Et teie, kes te tunnete Mati Unti väga hästi ja väga põhjalikult. Olge hea, öelge, missugune on Mati Undi päris olemas. Vat, Mati Unt on niivõrd keerukas isikeni, keerukas nihuke frukt, nagu öeldakse, rahvakeeles. Mina tunnen tõesti 67. aastal 40 aastat ja ja me oleme suhelnud algperiood, tähendab üks 10 aastat me olime väga dias. Siis ta läks ära Tallinnasse ja siis ta need perekonnaelu, draamat ja kõik muud ja Tallinnasse. Aga enne kui temast sai näitleja, ma mäletan, Mati, ärgu solvugu, aga ma mäletan, kuidas tegi röövlid sind Tartus, noh, see oli ikka, see oli niisugune noh absurdsed seal niisugune, nii saamatu asi küll saab olla ja ta hiljem kas tõusma ja ja tõusis ja tõusis siis noorsooteatri kaudu, tõusis draamateatrisse ja, ja nüüd Vanemuises ja Mati kohta öelda, sa saad Fatima Fanta asja rikkus, mis võib olla niivõrd tema, selles kirjanduses nii avaldunud kavatsus küll mingil määral, aga tema fantaasiarikkus lavalises nägemuses, vot see on kohut. Seda ma ei ole näinud, Hermakülal oli Hermaküla ratsionaalne, toomingas on ka, aga lõpus toomingas on ka ikka väga ratsionaalne, Miki, veest rääkimata. Komissarov on ratsionaalne ja kõik hakkavad hundil, on tal mingi pilt, seal on mingi omapärane pilt sellest, mida ta tahab lavale panna. Ja see pilt on niisugune. Kohati on ta nõrk, muidugi Hamlet oli kohathertuv, see laulatus oli kooner, aga samal ajal tarnekülg, mis on matil, on ka kõva ka kus kollas, kas salatseda tal ka selle jutukirjanikul kõval, aga vaat selles teadis, ilmneb vaat just tema see ta näeb, ta näed seda, mida tavalavastaja ei näe. Ma olen jälginud tuntud kirjaniku ja kõik öösel assimisele, viimati üleeile lugesin veel kord läbi. Ja Untu kirjanik ei ole, kuna noh, mitte enam moes. Tund kui kirjanik ei ole enam oma selles vees, tal ei ole kuhugi areneda, aga seal ei ole midagi teha, et ma tunnen enda pealt. Mina olen mo novelli kirjutanud. Ma olen 15 näidendit kirjutanud umbes ja, ja kõik, ma tean seda. Aga Untun praegu millest ta on kõva, on, on ta vaat selles Ravastuslikus küljest on kõva sellel mitte midagi teha. Ja ega see pole midagi halba, sest noh, inimesed on kuni kraavi kaevanest, kuni professorid on vahetanud elukutsed. Aga noh, ma olen mõelnud selle, see on tõsine küsimus, ma arvan, et sellega sund saaks minna praegu mingisuguse romanikelt ei saa, minu arust seda ei saa, ta võib seda teha, ta teha mingis eluloolisi märkmeid, aga, aga ta ei saa enam tagasi, sest vaadake seda näidendit, see on ikka suur asi teha läbi kogu Euroopa kogu Ameerika, kogu see näidendi repertuaari lavale panna. See on töö, mis nõuab kohutavalt vaeva ja, ja mul on väga hea meel, et tema minutid leidis ta lõpuks tee vahingu juurteta bot suvekooli ja tahab minu pulmad lavastada, mida keegi pole lavastanud. Jumal sellega. Aga ma ütlen, et tähendab, et on asju, tähendab, tuleb õigel ajal endale aru anda sellest, kas sa oled novellikirjanik, kas saad romaanikirjanik, kas sa oled lavastaja, kas sa oled noh, ei tea, mis filosoofid nii ja vot hunt on minu arvates sellest andnud aru on endale teadvustanud mitte mingist eesti jutu põhjal, ta on teadvustanud oma tegevusega, et tema hunt kui praegu on Eesti lavastajate esirinnas, ma ei, aga jälestama, aga aga ta on ikka lavastajana ükski, mitte kedagi külmaks absurd, keda ta ka ei laseks ja praegu tal on tulekul, mõtlesin reklaamikud mõttes, aga raadios võib seda öelda, et ehitusmeister sulnes, mis ta tuleb nüüd novembris lavale, et siin jälle tema ja ja mina usun, mina usun temasse praegu kui lavastas ja ei olegi rohkem vaja, kui sa usud, kui mina kui netikeel ja usun, et hunt on lavastaja, see on minu arust kõige tähtsam hundile. Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Olgu lõime pommiku valgemal Valgel on moel pal nuus. On Poola all. Arvud. Kuduge valguses. Merre võisime käia seal, kus linnud laulavad. Ma nalja seal, kus. Ta kutsus mu teatrit vaatama. Kell oli 11 paiku õhtul ja majas polnud peale meie ja valvuri naise vist kedagi. Kõndisime läbi tühjade pool hämarate koridoride. Illimar rääkis, et ühel ööl olla see maja 25 sentimeetri võrra vajunud. Küllap oli pinnases võib-olla koguni väga sügaval mõni tühik, mis nüüd sisse langes. Luule Epner, kas see teater, mida hunt täna teeb on 60.-te Hermaküla-Toominga teatriuuenduse jätk või on see hoopiski muu teater? Hunditeatrit on vahel vaadatud küll niimoodi, et see oleks just nagu 60.-te teatri esteetika, sellesama metafooriteatri esteetika jätkamine edasikandmine ka läbi 90.-te. Aga minu meelest see päriselt niimoodi ei ole. See suhe on palju keerulisem. Hunditeater on küll juuripidi selles teatresteetikas kinni ja ta liigub samas suunas. Aga ta ei ole mingi teatriuuenduse traditsioonitruu jätkaja, vaid ta pigem sedasama teatriuuendust, sedasama teatri esteetikat ka oma lavastustega refleksid, teerib, kommenteerib, parudeerib, pöörab teisiti või nagu mulle vahel on tundunud. Kui me 60.-te lõpu metafoori teatrit võiksime käsitada teatri modernismi-na või niisuguse modernismi hüppena teatrikunsti vallas siis hunt muudab selle nagu läbi postmodernistlikku maailmatunnetuse prisma, milles kõik muutuvad. Nii et tema teatrikeel võib küll mingites komponentides üsnagi sarnane sellega, mida Tooming ja Hermaküla omal ajal tegid. Aga tähendused, mida need komponendid omandavad ise maailmatunnetus, mis neid kannab, see on ikkagi täiesti teine ja, ja seetõttu ma ei tahaks ka öelda, et hunditeatega läks nüüd tolle traditsiooni lõpule või täiusele jõudmine vaid ta on ikkagi üks omaette teater, üksteistsugune, teata. Ja siia sobiks üks hundi tsitaat. Lõpus ei ole nüüd väga täpne tsitaat, aga seal mõtet mis mulle näib, on talle oluline, ta on seda mitmes variatsioonis kodanud. Ta ise tõrjub teatrikunsti surumist mingitesse vooludesse ja suundades ja ütleb, et ei ole olemas mingisuguseid voolusid ja suundasid vaid on ainult hulk individuaalseid otsinguid, individuaalseid katseid ja teid. Ja igaüks käib seda omaette ja mulle näib, et ta on ka üks üsna omaette ja suveräänne lavastaja. Tähendab, loomulikult alguse sai kõik sealt, aga ma päris sellega ei nõustu, mida noh ütleme eriti nooremad inimesed, kes, ütleme, seal ehmaküla toominga varasemaid etendusi ei ole näinud, need nagu meelselt räägivad, et noh, justkui nagu ma jätkaks, seda ei kasutaks, sest see ei ole päris nii, tähendab, minu eluhoiak on hoopis teistsugune kaneeli endil kahel oli väga erinev eluhoiak ja need ei lange küll kokku, aga see, mis nemad tegid, esimese koos tegime ja mis ma nüüd üksi teen, mitte pääsiksi. Aga noh, umbes nii kui me räägime sellest ajast siis ega see ei olnud mingisugune ei tea, mis asja avastamine uue, mida enne polnud olnud seal, noh, minu arust teate põhiloomus see näitleja teatri alus ja lugu ja juttkeha ja visuaalne külg sinna juurde. See lihtsalt oli, oli vahepeal ära unustatud, sest üldse noh, näiteks Nõukogude kord oli suhteliselt verbaalne või sellest ka niisugune tohutu tsensuuri tegevus. Ja siis sõna peeti väga oluliseks olulisemaks, kui mingisugused ei tea, mis kujundeid ja asju ja inimesed haisid. Kas nagu jutuga õhkem ära teatis ka? Ma lihtsalt teate, niisugune mitmekülgsus või tema need võimalused, mis on tegelikult tulnud juba ürgajast pääle ja tiigistestest, millal nende nagu lihtsalt normaalsesse seisu taas viimine, aga see ei olnud mingi uuendus, vaid normaliseerimise protsessis. 24. veebruar 1973. Evald Hermaküla on kirjutanud Mati Undile seoses viia reegiaga. Mati seitse aastat teatris ja kõrvakiilud tasuks arvad, sa? Ole hea ja võta veel mõned, sest sa vist vajad neid. Esimene ära avalda viierreiget. See on mu meelest kõige halvem, mis sa oled kirjutanud. Sest selle otsustavaim ja põhilisem tundejoon on lohuselt nutune masohhism. Teine Sa vägistajad, sündmusi, erakirjasid, kuulujutte ja sõbralikke, tundeid ning mälestusi. Tahad sa sel kombel kätte maksta, kellele? Mil viisil. Tahad lihtsalt skandaali, missugust tahad raha, kirjuta parem midagi muud. Kolmas Sa lausa valetad, et jõuda sirge ja lihtsa ja iga rea tagant. Peale tükkivatanaalsuseni elas väike armas Mati Unt, kes andis oma teatritegijaid kaaslastele sõpradele kõik ka jaama puhvetist ostetud munad. Nende, kahe ja nende teatri idee eesmärk oli Matilt röövida tema naine ja ta teatrist minema kihutada. Anna andeks, see on lihtviisiliselt vastik, mis sa kokku oled kirjutanud. Viimane tunnen vastikust viia reegli vastu. Tunnen hirmu su pärast võtta kätte ja ära avalda viiel reegiat, põleta ära. Kui avaldad, siis alljärgnevate märkustega. Minu kirju sulle ükskõik milliseid keelan avaldamast. Ära tarvita enda ja minu kohta, meie räägi endast. Kõik minu tekstid, mis on sul mälus, magnetofonilt või muul kombel talletatud, avaldamisele ei kuulu. Põleta ära viia reegia ja saa sellest vabaks. Eevald. Kas te olete otsinud teatri tegemisi? Seejuures ka sellist torsist või transsi, mul on nagu üks väike konks ka sellele küsimusele, et mõtlesin üles ühe 2002. aasta ajalehe sirp. Kondoomi kirjutab, et hunt pole ilmselt kunagi transsi kogenud nagu oletan tema nähtud lavastuste põhjal. Seetõttu ongi need minu arvates lihtsalt igavad. Ja ta ei anna mulle iial andeks, et ta mu naise üle lõi, kunagi, tootja on ikka väga vihane, aga ma ei tea, kas ta ise on transsi kogenud ja mõned selles mõttes mõistusepärane inimene. Et mis tants tähendab? Ma ei ole ka narkootikume, ma pole tarvitanud, joonud vanasti olen, aga see ei ole ju mingit tants. Aga niisugust noh, tuvastust heast proovist läbi mängustes või tähendab, niiet elate jäägitult kaasa, seda saab küll. Aga ma ei tea, võib-olla taimset, toonitab silmas mingit religioosset transsi, aga ma ei ole eesti religioosne inimene, noh ütleme täiesti abitult kombel massent budismiga kuidagi tegelenud, aga niiviisi nootide õetilisetega must mediteerijad ka ei ole, ma ei viitsi lihtsalt ühe koha peal istuda nii kaua ja. Aga jah, ma ei ole dance inimene, vahtlustanatega Jaan Talts enam ei ole kahjuks toonast tegi, oli aga nagu teiseni halvata Salvad teavitasidele. Hundi viimane teooria on, et ma vihkavad väikesi lapsi. Tal olevat hirm oma poja pärast ja ta olla Pärnus hirmul Normeti poja pärast. Tegelikult armastan ma väga väikeseid tüdrukuid. Hunt küsis, kui vanu, nii 10 kuni 12 aastaseid. Seepeale ta rahunes. Palus, et ma väiksemaid ei puutuks. Jumala pärast. Janek Kraavi on kusagil öelnud ühes raadiosaates vist et kui on jutuks olnud Vaino vahingu Loomingu raamatukogus ilmunud noor hunt et vanasti oli ainult üks võimalik viis olla kirjanik või olla mingi kunstnik. Et noh, selline hull märatseb või niimoodi kõik need suhted täiesti pea peale pööratud. Et kas tänapäeval tundub, et on need asjad muutunud või et kas praegu on nagu selle võrra lihtsam midagi teha, näiteks lavastada. Nojah, alustame positiivsest küljest, siis näitlejad ei julge nii palju jõuga, muidugi nad praegu on kokku väga kõva ja tähendab, inimesed on distsiplineeritud, tõesti, mis on õige ka. Aga noh, ma ise pole midagi ju metsik kunagi olnud, sellepärast et ma olen nagu üksik laps Maal kasvanud ja mul on niisugune alalhoidlikkus, ma ei ole kunagi julgenud midagi jõledat ette võtta või ta manika ennast tagasi hoidnud, alati. Kuidas te ise suhtute sellesse, et noh, näiteks teinud või noh, mina praegugi või vahing teid mitoloogiseerib või üleüldse mingit põlvkonda toda aega Medologiseeritakse? Ei, mina ei kujund, mis see põlvkond on? Ma ei mõtle ka mineviku peale ja ma olen kaasaegne inimene, ma elanike tulevik. Mul pole ka mingeid mälestusi. Õieti ma ei mäleta, teete midagi, mul pole ka päevikuid. Lahingule, kes on mu hea sõber, oleme soovitanud ka rohkem endast kirjutada, mitte lito, tahab kirjutada näidendit Hermakülas, kus tahab jälle mind ka sisse panna. Massetid ei pane ja kõike, tähendab, et aitab minu jaoks pluateerimisest. Suur endale endast nii palju niikuinii kirjutada oleks, nii et mina ei ole huvitatud ei põlvkonnastega minevikust õieti tagasi, vaata aga, millest olete huvitatud hetkest olevikust ja natuke tulevikust ka? Minevikust mitamist. Kolmas oktoober 1971 viis tundi, parandasin oma kirjutusmasinat, mille hunt hüsteeriahoos ära lõhkus. Ei saanudki korda. Viha. Imelik seesmine viha on kirjutusmasinate lõhkujate vastu. Ma ei oska ju ilma masinata midagi mõistlikku kirja panna. Lame hüsteeria, lõhkuda teise kirjutusmasin ja rääkida minust pidevalt halba klatši, ise naeru kihistades, mõnuledes. Tänase litri panid kokku Külli tülija, Urmas Vadi, kuulake saadet ka vikerraadio koduleheküljelt ja kirjutage, mis te arvate Mati Undist ja Vaino lahingust elektronposti aadressil vadi, et R punkt. Ee kõike head. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas.