Kahel kaldal. Tere õhtust. Jätkame saatesarja kahel kaldal. Stuudios on Heidi säraku. Kolmandas saates räägime eesti kirjanikest muusikutest, Estodest, esimestest kohtumistest kodumaaga pärast põgenemist Rootsi. Räägime ka raadiosaadetest. Minu esimene intervjuu on arhitekt Hando kasega, kes tuttav sarja esimesest saatest. Eestlastele oli see vist küllalt valulik, et ei saanud leiba teenida kirjaniku muusikuna vaid pidid vastu võtma pakutud ameti. No oligi ja just eriti niisugused inimesed, kes tegelesid kultuuriga ja kellel olid niisugused elukutsed nagu advokaat ja ja ajakirjanik ja kirjanik ja nad ei saanud ju mingisugust ametit kuskilt, sest see oli ju võimatu esiteks kele ja, ja neid ei vajatud ka, vaid oli praktilise töö tegijaid samuti siis suunati väga palju kultuuriinimesi. Just lihtsamate töödele kirjanikud, kunstnikud hakkasid arhiividest Arhiivis ja olid metsatööl, inimesi oli vabrikutes tööl, inimesi ja vaba ajal, nagu tegeled tee kultuurieluga. Minu isa, kes oli nagu kirjanik, kuigi ta ise ennast kirjanikuks ei tahtnud pidada. Ta ütles, et mina olen ajakirjanik, mina kirjutan reportaaže. Kirjutas enda vabriku töö, Oll, öössati romaane ja mälestusi. Ja sedamoodi hoidis ta ennast nagu elavana. Seda tegid väga paljud. Ja see ongi imelik, et tegelikult ütleme, Eesti oli ju tegelikult ainult see, mis oli väljapoole Nõukogude Liitu, seal oli ju tegelikult, mida me saaks nimetada Eestiks ja see, need väliseestlasi, neid oli meid ju ligemale 100000 100000 saadikut üle maailma laiali. Ja see on tõesti auväärt, et kõik need inimesed töötasid ju ainult ühe, seega et tutvustada Eesti kultuuri ja selle kaudu võidelda Eesti taas vabanemiseks tehti nii-öelda poliitikat, niipalju kui need riigid lubasid seda teha, sest siis oli ikka veel natukene imelik olukord, kardeti, külm, sõda käis juba ja eriti Rootsis kardeti ju kogu aeg venelasi, see oli juba niisugune ürgne hirm selle pärast nii lipitsatega, poliitiliselt venelastega kogu aeg ja meil oli isegi Rootsis suur hirm olla, alles näiteks Korea sõda puhkes, siis olid ju väga palju eestlasi, kes põgenesid Rootsist jälle edasi Kanadasse ja USAsse, et nii kaugele kui võimalik saada tulevasest võib-olla okupatsioonist jälle. Aeg läks edasi. Ja Eduard Tubina loomingut võis kuulda juba Rootsi raadios. Esines Rootsi raadio sümfooniaorkester, dirigeeris. Teen Värnhelk ja viiulisolist oli Alfred pisuke. Eesti Kirjanike kooperatiivil ilmusid aga üksteise järel uued raamatud. Bernard Kangro Li väsimatu Ta jõudis lisaks kirjutamisele ja organiseerimistööle ka olla kirjavahetuses kirjandusinimestega, nii siin kui sealpool merd. Karl Ristikivi ja Bernard Kangro üks osa kirjadest on ilmunud raamatuna kuhu mahub kõik see, mis kuidagi seotud romaaniga. Niisiis kirjad romaanist. Eesti raadios valmis 1991. aastal nende kirjade põhjal kuuldemäng. Ja nüüd te kuuletegi katkendit nimetatud kuuldemängust, kus Bernhard Kangro rollis on Indrek pajuma. Karl Ristikivi, Juhan Kreem. Veebruari udus koone kohal, lumi karratanud, krõbiseb tallal puuokstel jäätilgad. Ainult päikest pole, mis kõik sätendama paneks. Säärastele udustel hommikutel võib äkiga päike tulla. Kuigi seda ootad, ei pea ometi, kumb on parem? Vahel näib, et kirjandus jah, kogu elu on põgenemine millegi eest, kuigi paljud väidavad, et see on millegi olematu otsimine, asetad küsimusmärgi alla. Sõna tõde ega tõdede tõsiselt võtmine ei ütle midagi nende olemasolu isegi mitte nende tunnetamise või tunnistamise kohta. Mul on just sinu toodangust jäänud tulest ja rauast peale tõe primaadi tunnustamise mulje. Sedasama ka hingede ööst või veel rohkem. Samuti tõe otsimise tähtsus. Sest teisiti ei saa olla inimese juures, kes on ühest tükist. Ja kui kõnelda su ajaloolistest romaanidest, siis on vastav ajend selle taga tunda hoolimata näilisest, segadusest, maailmapildis või vaidled vastu. Sina pole oma olemuselt minnalaskja mees. Kas seda ei tõenda su raamatutes korduv motiiv? Ta oli kergemeelne ja tegi seda ja seda. Kusjuures see kergemeelsus on üsna väike, vahel polegi seda. Miks sa laenasid just Euroopa elu luua ka mitte eesti oma? Laenaja ei oleks küll jänesekirjanduslugu lugenud, aga sulle usinamalt etteheiteid teinud. Nii nagu syywararneer hiljuti Moskva Kirjanike protsessi puhul diviis ütles, et vaata, kuidas nõukogude liidus kirjanikke hinnatakse pannakse kohe vangi, Rootsis ei haugu koergi. Ja siis oleksime me vähemalt oma suure kodumaa väärilisemad olnud. Kohus ei sunni niisugustele küsimustele vastama, mis käsitleb lähemalt tõmbaksite olukordi aga vastuse eest tänulik siiski. Tere jälle Haydeni trompetikontsert andis mulle jõudu kirjutamiseks, sest see oli nii mõnusalt kergemeelne. Kuigi vist keegi peale minu seda ei leia. On huvitav, et oled leidnud selle kergemeelsuse motiivi, mis mu raamatutes korduvalt kas ei või olla ka vastupidi. Et seal on oma suur võlu olla kergemeelne. Kuigi üsna tühistas asjades. Ainult mõnele pole seda kunagi lubatud. Näiteks minule. Tundsin ennast eile äkki niisuguses ootamatus tööhoos, et hakkasin kirja panema seda ammu lubatud monograafiat. Ja otsekohe tuli karistus. Kõigepealt helistas jänes, siis veel kaks-kolm tükki üksteise järel. Kes kutsus koosolekule, kes koosviibimisele, kes tahtis ettekannet. Kõik leiavad, et oled sipelgas. Sa tahaksid mõnikord rohutirts olla. Aga nüüd kaldun ma tõe asemel õiguse juure. Paremini öelda kergemeelsuse juure sest siin on vastus viimasele küsimusele, miks ma Euroopasse laenama läksin? Puhtast kergemeelsusest muidugi. Seal oli lihtsalt rohkem laenata. Eesti ajaloost on mulle ainult meelde jäänud vakku raamatuid, lugematuid talurahvaseadused. Aga on tõsi, et kord oli, on Eestile väga lähedal. Kui ma Surma ratsanike asemel oleksin kirjutanud talupoja au oleks järgmiseks tulnud romaan jüriöö mässust. Jüriöö mässu ümber on mul tekkinud oma teooria ja oleks huvitav olnud seda kord teisiti näha, kui seda on tehtud tasudest peale. Mis oli selle mässu tõeline eesmärk. Kes seisis selle taga, miks see ebaõnnestus? Aga sinna see jäi ja nüüd olen sellest ajast mööda. Niisiis ei midagi muud kui suurema vabaduse taotlemine. Piiratud alal, eriti kui seal tuntud. Kuulasin ära Händeli orelikontserdi passi, Hans ei tulnud välja. Satud ikka lõpuks faktide küüsi. Nii nagu see enda Tartu lugu paratamatult jääb sovjeti ja saksa tankide jalgu. Ja kõik see kerguse vaim, mis algas ühel õhtul olematu sirelilõhnaga läheb koos suitsuga taeva poole. Ei, ma ei ole poeem. Ma tean näetegi põhjemlesi. Poeeme ei ole kergemeelne, sest ta võtab oma poeeemmlust väga tõsiselt. Kergemeelne, olles piire tunda ja neist üle astuda sellest lõbutundes. Ma olen rääkinud Eestist tulnud inimestega, mitte turistidega. Ja mõnikord on natuke kõhe tunne, kui märkad, kui palju nad on aktsepteerinud. Inimesed harjuvad igasuguse survega, kui neile ainult anda aega harjuda. Kirjutad kirja lõpus, et sul on natuke kõhe tunne olnud, kui oled märganud, kui palju kodumaal survega harjunud inimesed aktsepteerinud. Kas sul pole vahel kõhe olnud, kui palju oleme meie aktsepteerinud ilma surveta? Nüüd on minu vestluskaaslaseks Toomas Tuulse muusik, dirigent, helilooja. Ta kirjutas muusikaga eel kuuldud kuuldemängule kirjad romanist. Kuidas algas sinu muusika teie Rootsis? Siin olid teatud ringid, kus ma käisin läbi ja need olid muusikaringid maad, juhatasin koore, noortekoori, mõned aastad naiskoori ja siis moodustati siin Rootsis üks kabareegrupp ja sinna ma läksin mängima, nende noortega on, mul väga sobis, kas aga võtsid osa kuskilt korporatsioonide tegevusest ja kuna minu isa oli ÕSis, siis ma läksin EVS-i ja ma olin ka Stockholmi Eesti osakonnas. Aga mul ei olnud väga palju eesti noori sõpru, sest ma ei olnud Eesti koolis. Need kambad olid juba moodustatud ja ma tundsin nii, et mind üldse ei lastud sisse seal ja küllaltki palju joomist oli seal nagu tudengid siiski teevad, aga mulle see ei sobinud. Mul ei olnud väga palju sõpru, seal aga, aga möödanik, Need, muusiku sõbrad, see oli hoopis huvitavam ja tähtsam. Ja sealtpeale siis hakkasidki sõnaga juhatama mitmesuguseid koore ja jajah, muusikaline tegevus nagu erand, kus jah ja selleks on väga paljugi Eesti Eesti ringides. Stockholmi, Eesti naisku, noortekoor, sihkergu, nojaa, kirikus kontserteid ja kas käidi huviga koos või tuli inimesi kokku kutsuda ikka huviga. Inimesed tuli kokku kogu aeg ja see pilt muutus kogu aeg sellest, kui oli enne see esimene aeg viiekümnendatel selle aasta tal siis kuuekümnendatel aastatel ja siis tulid 70.-te aastat siis jälle pilt muutus, ist olid mõned väga tugevad, noored hakkasid oma asju tegema, nii et kogu aeg uus pilt ja kindlasti olid ka need mõjutused, et olid juba tihedamad kontaktid ka Eestiga kodumaaga ja omakorda need kindlasti rikastasid ka seda. Neid tegemisi, mis siin tehti, aga kuidas nüüd ennem eestlased, mis toimus siin Stockholmis 1980, eelnesid veel ka mingisugused niisugused ühised ettevõtmised, ülesastumise teeb protestiavaldused. Alati oli protestiavaldusi ja alati olid meil vabariigi aastapäevad ja alati oli siin asja, mis juhtus alati. Aga alates Estodest siis tuli üks uus, mingisugune meeleolu, uus kvaliteet ja uus lootus sinna juurde, sest need, kes tulid nüüd siis Ameerikast balt demorist ja Torontost, kes olidestadel käinud, ütles, et oh kui tore. Oh, kui tore, see on eestlastega kokku saada ja pidutseda ja kultuuri teha, jaotat näha ja kõik, nii. Nii et kui see ESTO 80 Stockholm, mis hakati organiseerima, siis oli suur üritus oli suur üritus ja ilusaid sellel ma kuulsin mitmesse osakonda, valguspidu siis ma olin seal juhatuses, kus see toimus, see oli siis see kõige Stockholmi kõige suurem Arena soli, see jäästaadion. Nüüd meil on veel suurem muidugi, aga see oli jäästaadion ja see oli täis. Ja sinna ma kuulusin, seal oli Richourn, seal oli Leida Leesment, seal oli väga palju huvitavaid inimesi ja teadustajad olid seal Käbi Laretei, Andres Küng ja mina juhatasin koore, siis tuli laulupidu ja minule anti suur ülesanne ja au, et kirjutada siis üldnaiskooridele ühe laulu, mida ma tegin Marie Underi tekstile. See oli Toomas Tuulse hommikupalve, mis salvestatud ESTO 80 kontserdilt. Ühendatud naiskoore juhatas autor ise. Aeg oli nii kaugel, et võeti vastu kodumaalt tulnud ja julgemad sõitsid üle v et kohtuda omastaja sõpradega. Mõni jõudis kodumaale õige hilja, üks nendest oli Mai Raud-Pähn, kes käis Eestis 1990. aastal. Minu põhjus, et, et ma varem ei läinud, oli võib-olla see, et meie emapoolne perekond oli meid nagu maha salanud, sellepärast et seal olid lapsed, kes tahtsid, koolides ei lase minna ja üks poiss oli, kes tahtis merekooli minna kapteniks saada. Tädiga oli kirjavahetus küll, aga see ei olnud siis mitte nii nagu sugulaste vahel, vaid kooliõdede vahel. Kaks õde kirjutasid ja andsid mõista, et nendel ei ole sugulasi välismaale. Ja see oli muidugi üks põhjus, et me ei tahtnud mitte ennast, me ei teadnud õieti, kui kaugele need eksamid olid läinud ja mis nendest oli mul nii et me ei julgenud lihtsalt minna oma sugulaste pärast. Aga see esimene kord, kui ma siis see läksin, siis ma olin juba oma kooliõdedele teatanud ja tuli juba sadamasse, vast. Nii ma läksin oma mehega, keda minu sõbrad ja sugulased ei olnud mitte varem kohanud. Ja see esimene kohtamine oma klassikaaslasega, kellega ma seitse aastat kõrvuti pingis istusin, KUI SIND seal langes mul sadamas, siis sain mina endale niisuguse šoki, need ma teisel päeval ei olnud mitte võimeline üldse üles tõusma. Mu pea valutas ja ma olin täitsa läbi. See oli niivõrd põrutav. Millised olid kontaktid Hando Kasel kodumaalt tulnutega? Esimesed kontaktid Eestiga olid, kui Tallinna kammerkoor tuli Rootsi, see oli aastal 1972, kui ma ei eksi. Nemad olid ju väga nii-öelda Kultuurialal me heiti minu abiga saime, kes on ka eestlane, tema siis võttis üks paar kammerkoori inimest, läks lava taha pärast etendust ja hakkas rääkima nendega ja kõik olid väga vaimustatud, et me olime ka ikka olemas veel ja valdasime puhtalt eesti keelt. Nad olid ise väga kangerežiimi all, sest need kõik KGB lased olid kaasas reisidel. Aga nad põgenesid sealt nagu salaja, ära sealt nende sellest grupist ja me istusime, esimene õhtu istusime koos ja meil oli nii tore olla. Meil oli nagu ühine kontakt, nagu ei oleks aega olnudki, vahepeal me leidsime teineteist väga-väga kiiresti. Bru ja pärast seda olime nende juures siin külas ja niimoodi see asi algas, aga minul oli see väga suureks elamuseks just minu esimene reis Eestisse. Ma tean, ma seisin siin Tallinnas ja lugesin ainult eestikeelseid silte ja pisarad tulid silma sellepärast et ma ei kujutanud ette, et tänaval võib-olla midagi eesti keeles üldse, mis aastal. See oli seitse, see oli just kammerkoori nii-öelda, kui nad olid käinud, me olime 72, olime siin 73, see oli nii-öelda Brežnevi ajal ja kamis rangel nii-öelda surve ajal. Ja muidugi liigutas siin Eestimaa ja sildid ja kõike, kas oli ka midagi, mis õudselt vastu. Kas vastu hakkas Juss? Maid hoiatati natukene juba, näiteks peab olema ettevaatlik, et hotellitoas midagi öelda. Ja terve see niisugune surve, kultuurne surve hakkas kuidagimoodi vastu ja kõik, kellega me kohtusime, see oli peamiselt kultuuritegelased, kammerkoori liikmed. Nad olid ka nagu ettevaatlikud, et mitte hotellitoas rääkida ja see oli muidugi nii kohutavalt võõras. Aga et me leidsime, nagu, nagu meil omavahel aega poleks vahepeal kaotsi läinudki. Me leidsime teineteist kohe, nagu oleks õed ja vennad olnud kohe. Millal külastas Toomas Tuulse esimest korda Eestimaad? Esimene kord oli, oli siiski 70 ja siis ma Ma olin Tallinnas ja mul olid sugulased ümbertringi ja siis ma ei saanud midagi siis nagu liikuda ja ma ei saanud midagi sellest aru, nagu kaitsesid mind. Aga teinekord ja see kõige ütleme see tähtsam kord, kui ma tulin Eestisse, oli 89, see oli šokk. See oli täitsa šokk, sest see muinasjutt, et ei olnud üldse nii, nagu ta tegelikult oli ja ja seal tuli väga palju aru saada ja rääkida ja tunda ja kõik seda, eks tekitas teatud mõttes trauma ja tekitas küll. Sa oled rääkinud sellest kunagi, et sa tead, et murrang oli kuidagi 1953. aastal, kui Jossif Stalin suri. Mäletad seda hetke? Mäletan seda päeva mäletan seda tundi, sest mõni päev juba enne seda juba teati, et ta oli nagu surmavoodil ja mu vanemad jälgisid siis uudiseid. Ja ma olin kodus siis koolist ja ma ei tea, mis ajal, mis kellaajal oli need uudised tol ajal, aga see pidi olema nii, ütleme kell üks või kaks ja ma olin kodus ja mu vanemad on raadio juures. Raadio uudised tulevad ja see teade tuleb, et Jossif Stalin on surnud. Nad olid nii rõõmsad, tekkis lootus, tekkis lootus, nad olid väga rõõmsad ja ütles, et tõesti, et see on väga, see on väga tähtis asi, mis nüüd juhtub. Mäletad sa, millal hakkasid esimesed kirjad tulema ja kas need inimesed just pärast seda just enne seda ma ei mäleta mitte midagi, et oleks midagi tulnud. Ma ei arva, et minu vanemad teadsid üldse, mis oli nende omaksetele juhtunud Eestis. Ja väga varsti pärast seda, võib-olla pool aastat pärast seda hakkasid kirjad liikuma ja siis saime teada, et minu ema ema elas ema, isa oli surnud. Ema vend oli Siberis. Tema küüditati, ta oli vang Siberis ja isegi aasta pärast või natukene rohkem, hakkasid isegi pakid liikuma ja saime saate abi. Täitsa toredad olid vist need esimesed selles mõttes, et mida kirjutati või teise valisite, mida saadet? No mul on väga täpselt meeles, mida me Siberisse saatsime, sest minu onu ta oli muusik ja ta sai Siberis orkestrit luua. No igal pool ükskõik, inimesed armastavad muusikat. Ja sinna me saatsime niisugust, mis oli väga tähtis temale muidugi skeletid. Saaks ilus välja näha, natukene sööki, natukene keeksi, natukene maiustust. Assis tuli saata Ameerika närtsu, see oli valuuta, sealt sai Ameerika närtsuest asju, teisi asju osta. Ja siis no see on üks kõige tähtsam asi, oli siis saksofonikeeled. Nii Lauli saba seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel Rootsi raadios. Eestlased Rootsis aga said kuulata emakeelseid saateid Stockholmi lähi- raadios, mis asus südalinna muusikapoes. Mida pidas eesti soost ärimees Kai Ring. Kuulete meid teisipäeviti kell 12 kuni 12 30 keskpäeval ja reedeti kell 12 30 kuni 13. Keskpäeval. Õhus oli tunda uusi tuuli, ka Stockholmis räägiti vabadusest, peeti miitinguid ja loodi raadio rootsi eestikeelsete saadete toimetus, kuhu asus tööle Mare Rebas, tuntud raadiohääl, meilegi. Meie jutuajamine toimus raadio Rootsi stuudios. Millal loodi eestikeelsete saadete toimetus? Viiendal detsembril 2003 täitus 15 aastat Eesti toimetuse sünnist ja mina olen tõesti olnud või nüüd ma võin juba öelda, et ma olin selle sünni juures. Kas see sündis valudega, kõik see toiming ja miks ta üldse sündis ja kust see algatused ja tuli? Ei, ma ei ütleks, et ta valudega sündis, sest vastupidi, kui võtta meiepoolseid emotsioone, siis kes me hakkasime seal töötama, siis olime õhinaga asja juures ja see oli midagi uut. Ja kõigile väga meeldis. Ja viiendal detsembril 1988 pärast pikki-pikki keerdkäike otsustas, siis leidus nii juhtkond alustada viieminutiliste eestikeelsete proovisaadetega mis oli siis otsesaade ja sisaldas lühiuudiseid. Kui me mõtleme aasta 1988, siis oli Eestisse poliitiline situatsioon ka juba päris päris keeruline oli loominguliste liitude pleenum olnud ja kas siis ka oli see hetk võib-olla soodus siin Stockholmis ja loomulikult, ja ma mäletan seda, et kui meid kutsuti välja ja otsiti siis töötajaid, esimene küsisime, et miks siis nende eestikeelsete saadetega ja üks üheks põhjuseks oli juhtkonna poolt, see tahetakse edastada väga objektiivseid uudiseid nii-öelda Rootsi kui ka Skandinaaviamaadest ja tähtsamaid nii ülemaailmseid uudiseid, sest oli ju teada, et võib-olla mingisuguse hoopis vale nurga alt valgustati tookord välisuudiseid, kuidas siis töö hakkas käima, kas te saite mingisugused juhised või kõik tuli ise luua ja ise mõtelda ja kes olid need esimesed, veeretasid sind, juhised olid ja sest meil öeldi niimoodi, et me peame valgustama Rootsi elu-olu. See meie esimene saade, mis oli viieminutiline, see proovi saades oli uudistesaade. See oli otsesaade ja see sisaldas ainult lühiuudiseid. Ja see viieminutiline lühiuudistesaade, see pandi saksakeelsete saadete lõpuni, et saksa toimetus ohverdas viis minutit oma saatepikkusest meile ja neid sa lugesid siis sina üksinda läinud, mina olin jah, päris alguses ja kuna ma varem ei olnud üldse raadiotööd teinud, ma olin õpetanud, et inglise ja saksa keelt ja siis Rootsis rootsi tulles hakkasin, jätame siinsetele eesti lastele eesti keelt. Siis eks ma natukene jah, süda puperdab sees ka ja, ja esimene saade läks natukene aia taha. Sest roheline lamp, mis peab süttima siin mikrofoni juures ei süttinud ja ma ootan, et millal see operaator annab rohelise tee mulle ja siis ma tegin Õnn oli, et ma midagi rohkemat ei öelnud, võib-olla saavutasid punast lampi, sest neli raadios on punane lamp harjunud punase värviga? Ei, mitte punane, sest olime juba õppinud nii palju meile korraldati niisugune lühikursus siis siis ma tahtsin, roheline lamp süttib, siis ma olen eetris. Ja muidugi see ootamine võttis nagu lühendas seda viit minutit ja muidugi see läks üle automaatselt katkestati, siis tuli üks teine saade peale ja mul oli nii piinlik ja kogu see leidus võideni, juhtkond ja peatoimetaja ja kõik olid, olid ja kuulasid seda ja sa nii hirme, stsenaariumid ja lohutasin mind, et oh, see pole midagi. Meil on palju hullemaid asju juhtunud, kui nemad olid alustanud sellega, nii et mina olin jah, esimene ja siis lisandusid õige pea paar kaastöötajat veel nende hulgas. Anne Kohkes ka praegu töötab ja ma võin seda veel öelda, et veebruaris alustati Lätti saadetega ja siis kokku. Me saime koos lätlastega 15 minutit titt ja see siis otsustati, et see algab 28. märtsil, siis kui ma ei eksi 1989. aastal. Siis leiti niimoodi, et Regius võidendab ikkagi jätkama eesti- ja lätikeelsete proovisaadetega. Ja seda ka tehti, aga siis veebruar 1990 tahab Rootsi raadio tegevdirektor muuta Eesti ja Läti saated alalisteks ja võib-olla ka alustada siis Poola saadetega. Et see oleks võimalik nii-öelda ette nähtud eelarve piires, siis tuleb prantsuse hispaania saateid lühendada, 15-le minutile ja Portugali saadet hoopiski lõpetada, oli siis Uuve Johanssoni ettepanek. Tema leidis, et igal juhul tuleb tugevdada Euroopa ja Rootsi lähipiirkonda. See oli siis juhtkonna arvamus ja 30. septembril 1990 siis Eesti ja Läti saated muutusid korralisteks, nii et korrapärased saated 15 minutit kummalegi keelele siinsamas stuudiokülalisteks on olnud kindlasti hästi palju esinejaid. Keda sa oskaksid võib-olla välja tuua, et kes on need, kes on kõik käinud siin stuudios esinemas? Oi, selle, see nimetamine läheks ka pikaks, aga kui ma võtan siin ütleme Rootsi eestlastest, siis ütleme kirjanikud, Arvo Mägi, Kalju Lepik, Eesti komiteest Rootsi eestlaste esindusest on inimesed käinud siis on käinud ka, ütleme, rootslasi meil siin stuudios. Aga me käisime ka ise väga palju väljas intervjuusid tegemas reportaažireisidel. Ja millised on olnud ilmselt suuremad üritused või põnevamad üritused, kus on saadud mikrofoniga väljas käia. Näiteks, kui ma nüüd enda nimel räägin, siis mulle väga meeldis, kui me käisime kirunas reportaaži reisil ja see oli nii vastu kevadet, kui ma ei eksi, siis vist märtsi algul ja ja siis me ööbisime selles jäähotellis, aga see jäähotell ei olnud üleüldse selline luksuslik, nagu ta praegu on. Ja vaat see oli tõesti elamus. Magamiskottidega olite see ja põdranahad olid niisugused, lavatsid olid pandud ja, ja siis põdranahad olid seal peal ja siis põdranahkade vahel, aga no muidugi meil olid ka magamis britid ja triimutad olid jäätunud, hommikuks ei olnud, ei, ei olnud. Ja siis me käisime ka veel Rootsi kosmose uurimise keskuses, Esseinš. Ja ma mäletan, et seal just toll, mis aastal see oli ka seal mul meelest ära läinud töötas selles uurimiskeskuses üks Eesti päritolu, aga ta elas Ameerikas ja siis ta oli tulnud tööle sinna ja, ja ta eesti keelt Ta ei osanud, nii et siis sai teha temaga intervjuu inglise keeles. Nii et ikka eestlasi on igal pool ees, kuhu, kuhu sa lähed, aga on olnudki lihtsalt naljakaid juhtumeid, et mida tahaks rääkida või on vastupidiselt, nii et oi, kui piinlik oli. Ja no seda juhtumit, kuningapaari intervjuud, mis seal juhtus, midagi erilist ei juhtunud, maalin närveerisin natukene ja see oli ennem nende eesti reisi ja mul oli lubatud nendega eraldi rootsikeelne intervjuu teha. Võttis kaua aega, et kokku leppida või oli kuningas kohe nõus, kuna nad läksid Eesti reisile siis pöördusin lossi informatsiooni osakonda sekretäri poole. Elizabeth Tarasvalberi ja ta oli väga kena ja vastutulelik ja leppis kokku kuningapaariga, millal ma saan nende juurde minna? Ma sõitsin taksoga kohale ja siis ootasid ees seal pressisekretär, adjutant ja kuningapaar. Ja oma teada ma panin makki käima küll ja esitasin kuningale küsimuse ja kuningas hakkas vastama, siis järsku katkestas selle vastuse, ütleme niimoodi, et aga sulle käisema makilint ju, chisse ta, see oli natukene piinlik ja ja mul ei jäänud midagi muud üle, kui palusin vabandust ja küsis, et kas ma võin uuesti alustada, Nad väga lahkelt lubasid ja siis hakkasid nad naerma, hirmsasti adjutant, naeris pressisekretär Elizabeth taaras vaal päri, naeris ja mina loomulikult ka mul ei jäänud midagi muud üle, aga seal oli kuidagi niisuguse väga koduse ja õdusa õhkkonna. Pinge langes, pinge langes ja, ja kõik küsimused said esitatud, mis ma tahtsin ja ja nad vastasid ja siis pärast intervjuud veel kuninganna veel küsis Eesti kohta minu käest. Rootsi raadio sümfooniaorkester ja koor, esitasoto linde, kuninga laulu, mida kuningas peab kuulma iga tähtsa sündmuse puhul dirigeeris tiikvesterberg lõpetamegi tänase saate kuninglikust Rootsist, kus elavad meie toimekad, kaasmaalased, kes saatuse tahtel sattunud sinna elama ja kelle külalislahkus saanud paljud meist tunda. Aitäh kuulamast ja kohtumiseni nädala pärast.