Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on advokaat Piret Loone, kes elab ja töötab USA-s. Saade on salvestatud juulikuus. Vestlust juhib Marje Lenk. Personal. Personaal. Kuidas elate, aitäh küsimast, Ma arvan, et hästi, mul on olnud tore puhkus Eestis. Ma olen siin olnud nädalat ja on tõesti ilus ilm. Ma ei olegi tegelikult Eestis käinud nüüd päris mitu aastat puhkusel, aga see kahenädalane puhkus on mingis mõttes ka eriline, ma tavaliselt võtan natuke vähem umbes nädal ja võib-olla paar päeva või noh, mitu korda aastas. Ja me saame neli nädalat puhkust, mis on Ameerika mõttes päris hea talvel puhkate, siis kusagil soojemas paigas. Me käisime sel talvel, mis oli eriti karm rannikul, meil oli vist maakeral ainus karm talv. Me käisime Briti neitsisaartel, mis on tõesti absoluutne paradiis. Et seal oli väga mõnus. Ja siis me oleme ka näiteks Havail ja Euroopast. Ma olen Itaalias ikka käinud. Ei ole ammu Tallinnas käinud, kuidas Tallinn tundub? Väga mõnus, tähendab, Tallinn on tõesti ilus kosmopoliit linn. Nii palju kui Eestis on midagi kosmopoliitsed, mis on, ütleme, New Yorgi kaisa võrrelda ka, et siin on ikkagi ma olen vaadanud, et Itaalia restoran, kus on ikka päris itaallased ja palju on edasi arenenud, minu arvates transport on hästi organiseeritud. Linn ise on minu arust päris puhas ja ilus ja, ja noh, ma arvan, hea visiitkaart. Kuidas tema puhkus siis eestimaal veetsite, kus te käisite? Mu vanemad elavad siin, olime nõmmel, mängisime väikse pojaga, kes oli esimest korda Eestis, kui vana teie poeg on nelja aastane, tõesti, oli tore käia temaga igal pool ringi, ta on väike rongisen, nii et talle meeldisid ilusad oranžid rongid, mis meil nüüd sõidavad, nii et neid ronge sai vaadatud ja nendega sõidetud Tallinnas. Kas tema eesti keelt räägib temaga nii et ma olen temaga rääkinud eesti keelt sellest peale, kui ta oli beebi, kui ta sündis. Et ta saab eesti keeles täiesti aru, saab kõigest aru rääkimisega, nii et ta ikkagi armastab inglise keeles rääkida. Kreeklane, tema räägib temaga inglise keeles ja mina räägin mehega inglise keeles, aga siis lapsega eesti keeles, nii et meil on kakskeelne kodu, tal on mingeid fraasi, mida ta ütleb eesti keeles või mõned sõnad, aga rääkimisega Tal ei ole eesti inimesi, kellega sa rääkida, ma olen üksinda see, kes eesti keelt räägigi, seal vahepeal käivad tuttavad ja sugulased ja verekülas ja siis ta kuuleb eesti keelt ka, ütleme niiviisi, räägituna, mitte ainult ema peab temaga monoloogi. Arvan, et paari aasta pärast äkki hakkab rääkima ka, aga eks see pingutamine ole nüüd, eriti kui mina räägin eesti keeles ja tema räägib mulle inglise keeles vastu, siis mul on selline tunne, ma kogu aeg pean, ajub ühe keele pealt teised keele peale lülitama ja see ei ole väga lihtne, ma pean ütlema, ma vahepeal isegi mõtlesin, et no mis ma punnituna, kana, punkt ja nii edasi. Küllap meeski on mõned eestikeelsed sõnad selgeks õppinud, ta on tegelikult õppinud küll just lapse kõrvalt, kui ta kuuleb mind, et ma räägin lapsega, siis ta ise õpib ka sõnad ära, nii et ta juba lihtsast keelest saab aru hoopis nii, et kui suur punane pall või noh, sellised lihtsad fraasid ja no see on muidugi väga tore, nii et las õpib edasi. Nii et alustasite oma puhkust nõmmelt. Ja, ja siis me sõitsime edasi Lõuna-Eestisse, meil on Antslas väike maja, siis olime seal looduse keskel, seal on kohe mets, meie maja juurest algab, siis me tegime selliseid asju, korjasime maasikaid ja käisime ja ujusime järves ja kohtusite oma sugulastega ja nad tulidki, meil oli väike aiapidu, kus kõiksuguvõsa tuli kokku ja tuttavad ja kuna me just lõpetasime selle mingi osa remondist, siis oli tõesti hästi vahva ja ilus ilm oli. Et selline ideaalne eesti puhkus. Kas teemana Antslast pärit, kasvas seal üles, ta sündis kaugemal Lõuna-Eestis, aga ta kasvas seal üles, käis keskkoolis, enne kui ta siis Tartusse läks. Ülikooli. Teema on tuntud matemaatik. Tee onu on matemaatik ja teie vanaisa oli kuulus matemaatika ja füüsikaõpetaja. Jah, matemaatiku geene paistab, et meil on palju ja 10 aastat tagasi ma mäletan, kui ma tulin, käisin Lõuna-Eestis ringi ikka, keegi ütles, oi, et kas, et aga sa oled Rudolf siku lapselaps, et tema õpetus nii vahva inimene ja nii toredasti rääkis, meie tegi matemaatika ja füüsika Niip põnevaks ja naljakaks. Eks ma mäletan, kui ma olin väike ja me istusime Antslas ümber köögilaua ja vanaisa tuli mingi põneva probleemiga, mis oli tõesti tegelikult päris selline raske matemaatika probleem, aga ta kuidagi oskas selleni põnevaks teha, et kõik lapselapsed siis proovisid seda lahendada suure hoolega. Nii et. Ma arvan, kõige parem õpetamisviis, mis võib ollagi. Kui ma olin koolis, siis vahepeal meil tulid ikka need asendusõpetajat matemaatika tunnis. Tegelikult nad olid kõik minu ema üliõpilased samal ajal ja ma alati teadsin, kui tuleb asendusõpetaja, et ma pean hästi kõvasti õppima, sest esimene asi vaatasid seda klassi nimekirja, nägid kohe minu seda perekonnanime, perekonnanime kohe küsisid mind, sest nad vaatasid, et seesama nimi, mis nende karmil õppejõul, nii et need olid, lähevad, kas ma pidin siiski olema valmis õppisite Tartu teises keskkoolis ja kui ma olin keskkoolis, siis ma tegin isegi matemaatika olümpiaade, aga näed, elu on läinud teisiti, minust ei saanud matemaatikut, kelleks te kooli ajal tahtsite saada. Tookord olid unistused teistsugused, sellepärast et see oli ikkagi Nõukogude Liit ja mingis mõttes tunnistas, et seal karbi sees. Ja, ja see ei olnud lihtne, aga eks ma tookord tahtsin saada ülikooli õppe jaoks nagu mu vanemadki mingil ajal ma tahtsin saada astronoomiks väga. Aga eks need, need kõik unistused on ära langenud mingil ajal ma tahtsin saada kirjanikuks ja need olid kõige suuremad unistused advokaadiks. Meil on küll peres olnud advokaati, aga otseselt see ei olnud asi, mille peale ma tookord mõtlesin. Aga kuidas te filosoofia peale vaatasite? Teie isa, filosoof? Otseselt ma vist ei arvanud kunagi, et ma filosoofiat läheksin õppima loomulikult arutlema õppisin ma isa käest ja ema käest samamoodi ja asjadele lähenema kriitiliselt ja analüütiliselt. Ma lõpetasin kooli 91, nii et siis ei olnud üldse selge, mis riigikord tuleb. Mis siis tulevikus saab, nii et ma teadsin, et ma lähen ülikooli, ega see, mis eri elama läheks, õppima see ei olnudki selge. Ma hakkasin Ameerikasse ülikooli avaldusi tegema ja Ameerikas said, teatavasti ei pea otsustama kohe, mida õppima minna. Rohkem tuli küsimus, kus mitte midagi. Kuidas sa üldse tol ajal sellisele mõttele tulite, et Ameerikasse õppima minna? See oli mingis mõttes asjade kokkulangemine ka, ma ei saa öelda, et ma oleks 91. aastal korraga täiesti nii-öelda lambist Ameerika välja kaevanud või Ameerika avastanud. Keskkoolis oli meil vahetusprogramm. Me käisime kuu aega Ameerikas keskkoolikaaslastega ja õpetajatega lühikest, rääkisin seal inimestega ja küsisin, et kuidas oleks võimalik siin ülikoolis õppida. Selles mõttes ameeriklased on väga toredad, alati enamat sul abi ja nõu ja ja kui nad näevad, et sa midagi tahad, et siis nad on abistajad. Ja noh, ma rääkisin seal mitme inimesega, kes ütlesid, et kus raha on, kahtlemata saad, otsin mul raha üldse ei ole, kas ma siis ka saan ja, aga noh, et see on palju raskem, aga on olemas eraülikoole, kes tahavad, et neil oleks tudengeid väga erinevatest kohtadest maailmas. Tookord veel nõukogude liit või siis Eesti oleks väga eksootiline mingis mõttes. Et kui sul on piisavalt head testi tulemused ja hinded, et äkki on võimalik saada piisavalt nagu abi selle ülikooli käest, et sa saaksid isegi sinna minna, siis nad soovitasid ülikoole. Ma rääkisin ka ühe kohaliku professoriga, näiteks seal saatke sinna oma kiri ja nii edasi ja siis hakkas kuidagi arenevani ma tagasi tulin, korraga hakkasin teste tegema ja seda kogu Ameerika ülikooli karusselli tegema, mis oli tookord ka selles mõttes rasked kirjad käisid nii nagu nad käisid, eks ole. Ja seda Ameerika ülikooli sisseastumistesti sai teha umbes ühes kohas kogu nõukogude liidus, see oli siis Moskvas Ameerika saatkonnas, me pidime siis Moskvasse sõitma, jaanuaris ei ole mingid tohutud lume vorm sel päeval, kus ma pidin seda testi tegema läksime sinna saatkonda hommikul kuskil pool kaheksail, seal olid siis need, eks ole, Vene sõjaväelased ei saanud aru, miks mingisugune, kui nõukogude tüdruk tahab sinna Ameerika saatkonda sisse saada ja mu nimi oligi isegi kuskil kirjas, aga seal oli üks igavene õiendamine. Lõpuks nad ikka lasi saatkuda sisse, panin läbikülmunud, siis ma pidin mingit testi hakkavad. Aga selleks piisavalt hästi, et nad vaatasin, et ega ma väga loll ka ei ole. Ja siis mul õnnestus sisse saada mitmessegi ülikooli mõnesse, isegi nii, et nad olid nõus ära maksma kogu õppemaksu ja siis elamisraha ka osa pidi ise teenima mingi osali laen. Kuidas teie vanemad vaatasid selle peale, kui teatasite, et lähete Ameerikasse õppima? Teistsugune, eks nad olid kurvad, et ma lähen ja eriti noorena aga samas ei teadnud tookord, mis saab sellest eestist tookord Eesti riikigi, et kas pannakse kõik piirid kinni, tuleb veel hullem aeg, kui, kui oli, ei osanud ju ette kujutada, mis saab, nad hoolisid sellest, saaksin hea hariduse. Ja noh, tookord kui me läksime ikkagi arvasin, et ma tulen tagasi elama ka Eestisse vähemalt kui, kui siin vähegi normaalsed tingimused, kui oleks ikkagi väga hull vene võim tuludega, ma siis arvatavasti ei oleks ka tahtnud tagasi tulla, ega keegi oleks seda soovinud. Teil on vanemad, teadsid, ma lähen neljaks aastaks kindlasti ära, kui ma olin 18 ja tookord ei olnud niisugust Skype'i ei saanud ju helistada, kirjad käisid nagu nad käisid. Et ega see kontakt alguses ei olnud väga suur. Kurb neil kindlasti oli, aga selles mõttes ma austan neid väga, et nad ütlesid, et noh, hea haridus on tähtis, sa saad nendega kama seal seal suurepärane võimalus, et mine, muidugi neil oli kurb, mul on. Persona saatekülaline on advokaat Piret Loone. Kus te oma ameerika õpinguid alustasite? Ma alustasin Frank Marshall, mis on väike eraülikool Pennsylvanias, sealt ma sain bakalaureuse, politoloogia, majanduse, ma lõpetasin bakalaureuse tasemel, siis ma tegin magistrikraadi Columbia ülikoolis, aga siis õigusteaduse kraad, selle ma tegin Harvardis. Miks te loogia õigusteaduse vastu vahetasite? Alguses oli mõte, et ma teen ka siis doktorikraadi ja lähen akadeemilise poole peale Columbia ülikoolis, ma mõtlesin selle peale, et kas ma tegelikult ikka hoolin Politoloogilist piisavalt, et edasi sest mingis mõttes on see eriti Ameerikas, on see mingis mõttes mitte eriti lihtne. Oleme ausad, ega see eriti midagi ei maksa, kui sa oled ülikooli õppejõud, sa pead lihtsalt armastama oma ainet piisavalt, et olla selle nimel nõus tegema, ütleme peaaegu 10 aastat doktoritööd, võib-olla kaheksa või seitse, kui sul hästi läheb ja elada põhimõtteliselt vaesuses ja noh, pärast, ega see ülikoolis õpetamine, koha saamine, kõik see on suhteliselt raske on ja siis ma mõtlesin, et kas ma hoolin sellest piisavalt, kas ma tahan sellele oma elu panna ja lõppkokkuvõttes ma leidsin, et ei teine asi oli see, et tahtsin midagi otseselt nagu maailmas ära teha, mitte et ma istuksin ja mõtleksin, kirjutaksin ainult sellest. Mitmed tuttavad, kes olid õppinud advokaadiks ja siis nad soovitasid, et kurat, vaata seda, et see on hea viis, et see on intellektuaalselt huvitav töö. Aga samas sa oled nagu otse maailmast midagi ja siis ma saatsingi aalses paari kooli, näiteks koharvad loos kuuli ja mul on sinna sisse saada ja siis ma läksingi. Harvardi ülikoolist räägitakse alati ülivõrdes. Mille poolest ülikool siis näiteks Columbia ülikoolist parem olla? Ei saadeta niivõrd palju parem on Columbia ülikool on siiski ka täielik tippülikool. Harvardis on rohkem raha, neil on rohkem võimalusi, aga ma ei saa öelda, et kui Macrombist sa arvad, et see läksin, siis oli seal nagu suur sisuline muutus ikkagi väga suure kaliibriga õppejõud samamoodi ka tudengid on ikkagi oma ala tipud üldiselt. Harvard on selles mõttes, et no sa kohe tunned, et seal on ressursse lihtsalt niivõrd palju rohkem. Kolumbia pluss on see, et New Yorgi linna, nii et sul on võimalus teha New Yorgis põnevaid asju. Arvan, et on, on bostonis, mis on ka tore linn, aga seal on siiski tunne, et sa oled kuskil umbes pargis ja õpid Columbia ülikoolis on tõesti selline tunne, et sa oled linna keskel ja selles ütleme ka linna mustuses ja ja käras Harvard oli minu jaoks rohkem selline koht, kus muud midagi eriti teha ei olnud. Muidugi igav päev, seal on mingid põnevad loengud, iga päev peaaegu tuleb mõne, ma liialdan, mitte iga päevaga nädalas paar korda on mõni president või peaminister või mõni tähtis poliitik, kes seal mingit kõnet peab või, või mõni muu inimene, kes on huvitav midagi elus ära teinud. Nii et kui on tahtmist, siis sa võid, iga päev käib mingisugusel loengul. Kes teile Harvardi õppejõududest on olnud kõige suuremaks eeskujuks? Arvatavasti kõige suurem eeskuju olin pankrottide õppejõud, kes on praegu USA senaator Elizabeth Warren, tuntud senaator, tõesti, inimene, kes asja võttis seda ka hingega ja mitte lihtsalt ei õpetajana kuiva seadust, sellepärast kuiva seaduse võib igaüks pähe õppida või, või seda lugeda, seda ei ole ju isegi vaja pähe õppida. Aga ta just mõttes selle peale, mis midagi teeb, kui on mingisugune seadus, mis on selle tagajärjed ja milline poliitika. Tegelikult seadused mingis mõttes poliitika, poliitilise konteksti panemine oli minu arust, sest see, mida ta väga hästi tegi ja inspireeris oma õpilasi, ma arvan, jah, eks meil oli mitmesuguseid õppejõud, mõned olid sellised, kes olid kogu aeg kuskil televisioonis ja kommenteerisid. Kas tundsite end Harvardi juurakoolis kindlalt? Ebakindlust küll ei olnud ja ma teadsin, et kui ma sinna sisse sain siis ma kindlalt kuulun sinna. Muidugi tööd tuli kõvasti teha, aeg eriti ei olnud, stress ikka oli, aga mingis mõttes on see ka väga kindel asi, sest kui sa sinna sisse saad, sealt kraadi saad siis ega sul keegi ütles, et see on majanduslanguse vastu, on kõige parem kindlustus Harvardi kraad, sellepärast et töötuks ikka jää. Nii, ja seni on see vähemalt vett pidanud ütlemine, nii et sa teadsid, et noh, mingis mõttes kaardi, mis on jagatud, on ikkagi väga head. Et tulevik on kindlustatud. Nii et härrad on nagu kvaliteedimärk täpselt, kuidas sa tead, kui sa inimesi näiteks tööle võtad, et kes nendest on tegelikult need, kes tõesti tööd teevad, kes midagi juurde annavad, kellega sa pärast rahul oled? Et ei ole ju võimalik, sa vaatad massi, siis on võimalik see, et sa võtad mingisugused oma tuttavad äkki nendega läheb hästi, või siis sa pead lihtsalt vaatama selliseid näitajaid, et kus keegi on koolis käinud, kui hästi nad seal on neid asju teinud ja mingis mõttes koolid nagu Harvard nagu ütlevad, enda kohta on olnud eliidi moodustajad, et need, kes harvad vist tulevad, need sageli lähevad just nendele nii-öelda eliit töökohtadel Ameerikas mitte ainult alad, eks ole, Kolumbia samamoodi või teised tippülikoolid ja siis et sealt reageerib nii-öelda inimesi, kes pärast hakkavad Ameerikat mingis mõttes juhtima. Mitte muidugi kõik inimesed teevad erinevaid valikuid ja ma tean küllalt inimesi, kes on otsustanud hoopis akas aega maha võtta või mitte oma kraadi kasutada, aga vähemalt üks suur osa läheb sinna ja noh, ütleme inimesed, kes on minust võib-olla viis aastat vanemad või enne lõpetanud on üks, oli vähemalt juba senatis vähemalt üks on esindajatekojas muidugi on ütleme, advokaadifirmade partnereid ja mitmesuguseid nõustajaid ja üldse kõrge profiiliga inimesi on päris palju ja noh, Obama lõpetas olevat looskuli. Ei, abikaasa on ka Harvardi ülikoolis käinud, jah, tema õppis politoloogiat, aga ta on juurde teinud ka juurakraadi, nii et ta on ka advokaat, mis teemandi oma uurimistöö kirjutasite. Kolmandast uurimistöö on selle nimi, sest see on kolmeaastane programm pankade regulatsioonist. Kuid ülikooli lõpetasite, siis läksite tööle New Yorki? Jah? Et pärast ülikoolitööd saada, sa pidid siis aastaga varem põhimõtteliselt umbes septembris või nii tegema intervjuud firmadega tegin vist intervjuud 26 firmaga mis oli täiesti hullumeelsus ja küsimused igal pool peaaegu ühesugused. Ongi, seepärast ma ei mäletanud enam, mis, mis vahe üks ühel oli, teisel oli, need on nagu esimene ringintervjuusid siis teine erine kutsuvad su tagasi sinna firmasse, et sa veel kogu päev räägid inimestega või pool päeva. Siis ma muidugi 26-ga ma teha sedasi, ma tegin vist kaheksaga. Ja ma sain ka igalt poolt tööpakkumised. Et ma pärast oligi raske valida, et kuhu ma nüüd tahan minna. Aga see oli muidugi väga hea valik, sest paljudel inimestel ei ole sellist sellist võimalust üldse. Ma läksin tööle Shemens loomingusse, mis on suur rahvusvaheline advokaadi. No just sellepärast, et neil oli väga rahvusvaheline praktika, et neil olid kontorid igal pool maailmas. Ei, ma mõtlesin tookord ka, et huvitav, et kas ma tahan-Euroopaga näiteks midagi rohkemat teha. Ma olin ka näiteks praktikal Londonis natuke aega. Kui ma seal töötasin, olin kunagi Saksamaal kolm kuud, tegin erinevad tööd, üle võetakse inimesi, siis need õpetatakse välja seal. Loomulikult, nad teavad, et sul on hea haridus, et sul on teatav intellektuaalne võimekus, kui sa sellelt standardi Romet klused, sa oled nagu normaalne. Ja oskad klientidega suhelda või suudad klientidega suhelda mingil hetkel. Eks nad siis õpetavad su välja. See treening sealt saada on ikkagi väga karm. Esimesed aastad tuleb ikka väga kõvasti tööd teha, sul oma aega ei ole selles mõttes, et võib-olla on. Aga keegi võib sulle iga hetk helistada, öelda, kuule, meil on vaja, et sa selle asja ära teeksid. Või noh, et kui keegi sulle helistab reede õhtul, kuule Piret, et mul on vaja hommikuks seda, et just tuli mingisugune nõue, siis ma lähen reede õhtul tööle, kes on selle valmis ja hommikuks on valmis, nii et mul oli see hea, et mul oli mitmeid mentoreid, kes tõesti mine õpetasid ja näitasid mulle, kuidas asju saab paremini teha. Ma õppisin seal, ütleme, saabas koolist muidugi. Milles teie töö siis selles firmas seisnes? Ma alustasin sellega, et ma olin rohkem nagu erinevate tehingute peal, aga siis ma läksin ülekohtupraktika poole peale mis ongi nagu need kaks suurem, vaat, võib-olla asja, mida tehakse tehingud elektroerinevatel aladel, nii et seal oma spetsialistide kohtupraktika on see, kui on kui otsene kohtuvaidlus ja noh, need võivad kale erinevatel aladel muidugi mõned võivad olla näiteks maksuasjades või siis ütleme, finantstehingute pärast või mingisuguste ühinemistehingute pärast New Yorgis olla, see on, on ikkagi finantskõige tähtsam on mingis mõttes nii, et eks esindasin palju investeerimispanku ja meil on ikka teised kliendid, näiteks farmaatsiafirmad. Aga just meelde on jäänud see, et üldiselt olid nad ikkagi finantstehingutest tulnud küsimused või siis väärtpaberiprotsessid, kuidas firmas kohanesite. Ma arvan, et see oli suhteliselt lihtne, sest hoolimata sellest, et ma olen Eestist, oli mul tegelikult selleks ajaks juba nii pikka Ameerika tagapõhiet. See ei olnudki, ei olnud mingit sellist tunnet, et meil on keegi, kes on Eestist, meil on Eesti päritoluga advokaat, eks ole. Kes on lõpetanud Arnold looskulis, oli võib-olla tähtsam kui see, mis minu tagapõhjani meil oli suhteliselt rahvusvaheline grupp, ka Ida-Euroopast oli paar inimest ja Hiinast oli meil üks inimene, väga tubli tüdruk, nad valivadki, aga ma ei saa öelda, et ühesuguseid inimesega mingis mõttes sarnaseid inimesi, kes on töökad ja õpivõimelised ja samas kes kes suudavad aga üksteisega läbi saada, sest noh, üks üks asi, mis mulle ka veel, eks pärast ju intervjueerisin ise ka inimesed neid tööle võtta. Et üks asi, mis mulle alati öelda, oli see, et noh, et kui sa selle inimese tööle võtad, siis sa mõtled, et tahad temaga kell kolm öösel koostööd. Ja kui sa leiad, et ta kõigele muule vastu, aga tegelikult sa ei taha temaga kell kolm öösel koostööd teha, et siis mõtle selle peale, kas talle tasub anda siis pakkumine või mitte ja firmad on erinevad, mõned on sellised, mis on rohkem agressiivsed, mõned on rohkem sellised kollegiaalselt, mõned rohkem intellektuaalselt. Ma kohe sain aru näiteks ühes kohas, et, et see, see ja arvatavasti on minu jaoks liiga agressiivne koht, et, et ma ei viitsi kogu aeg olla või nad on võitlusvalmis ja mul ei ole vaja oma kolleegidega kogu aeg õiendada ja, ja noh, mitte õiendada võib-olla ka sellist, noh, rääkimine oli alati selline nagu vastaline, et see oligi viis, kuidas nad vestlesid, oli see kogu aeg nagu arutleti, aga noh, peaaegu, et agressiivselt see oli, see oli võib-olla natuke maskuliinne liialt minu jaoks, kuigi noh, seal oli naisi küllalt. Aga mulle meeldis rohkem see, kus olid inimesed natuke rohkem kollegiaalselt ja natuke rohkem, ütleme, intellektuaalselt. Kui kaua selles advokaadibüroost ütlesite? Ma olin umbes viis aastat seal. Kas läksite ära sellepärast et seal oli raske partneriks saada. See võtab umbes 10 aastat. See võtab väga kaua aega ja mul oli tunne, et noh, eks see on selline püramiidisüsteem mingis mõttes, et võetakse nii palju inimesi tööle, võib-olla 60 inimest aastas ja siis nendest saab partneriks sõbra üks või kaks. Mingil hetkel ma leidsin selle püramiidi ülemises osas on veel nii palju inimesi, et ma praegu ei saa piisavalt head praktikat, asju, mida ma tahan teha, seda rohkem kohtus käia, näiteks vada, rohkem kuulamisi teha. Ja ma pean võitlema, et saada neid võimalusi minust, ütleme viis aastat ees olevat suurema staažiga inimestel ei ole veel neid võimalusi. Ja noh, see on suurte firmade probleem, et seal on lihtsalt nii palju inimesi, sa pead ootama oma järjekorda, ma leidsin. Ma tahan minna kuhugi, kus ma saaksin rohkem sellist praktikat, siis ma läksingi teise firmasse, mis on küll, oli ka küll väga suur, aga kus New Yorgi osakond oli väiksem ja mida nad nii-öelda üles ehitasid. Ja siis ma läksin sinna just sellepärast, et see ülesehitamine mulle tundus, et, et oli see, kus ma tahtsin osa võtta. Ma ei saa tõesti rahu selles mõttes, et ma saingi kõike seda praktikat, mida ma tahtsin. Saite palju kohtus käia, piisavalt? No võib arvata, et esimene kohtuskäik oli päris närvesööv. Muidugi sa oled mure, sest sa pole kunagi käinud, aga ma olen alati leidnud, et kui sa piisavalt hästi ettevalmistatud, sa saad kõike teha. Ja kohtus ongi seesama asi, et sa pead lihtsalt endale selgeks tegema, mida ma tahan öelda. Kui kohtunik ütleb seda, mida mina siis ütlen, mis on minu lugu ja, ja mis on see asi, mida ma tahan talle selgeks teha? Sa tead, mida ta umbes sinu käest saab küsida. Ja siis, eks me tegime seda ka, et siis kutsusin oma nagu nooremad tiimi liikmed ja ütlesin, et küsige küsimusi, tegime proovi. Kohtus oli tegelikult lihtsam, kui proovis. Te olete tegelenud ka kriminaalõigusega. Olete kaitsnud üht surmamõistetut? Kriminaalõigusega, ma olen tegelenud ainult nii-öelda pro bono heategevuskorras see oli meie firma heategevuslik, ütleme, ülesanne surmamõistetuid kaitsta ja selles mõttes ma pidin õppima terve hulga kriminaalõigusest, mida ma üldse ei teadnud, aga õnneks oli ainult kirjutamist misasi ja mitte kohtusse mineku asi ja ega ma ei saanudki Alabamas kohtusse minna, aga jah, tõepoolest ma kaitsesin surmamõistetut. Püüdsin seletada, miks seda ei tohiks surma mõista, noor poiss ka see oligi huvitav protsess, selles mõttes, et Alabamas oli valgenahaline, tapnud ära mustanahalise naise ja see oli mustanahaline kohtunik, nii et tavaliselt on vastupidi rassi, rassi küsimus seal. Aga noh, seal oli palju probleeme. Esiteks see, et ta oli alaealine, alla 18 ja mitmed asjad, näiteks tema, advokaat kohtus magas ja see oli pankrotiasjade spetsialist kriminaalõiguse spetsialiste, kes, kes teda kaitses, nii et noh, väga suured probleemid olid seal tegelikult. Aga noh, see oligi selline asi, mis mul siin kõik ise juurde õppima. Sest tegelikult ma ei ole ju kriminaalõiguse. Aga, aga noh, kui, kui sul valida see, kas kas sinuga tegeleb, ütleme, Harvardi lõpetanud advokaat, kes on küll teisi ala inimene, kes on nõus sinna, paneme palju tunde või mingisugune Alabama kohalik tegelane kellel pole absoluutselt aega, kellel on võib-olla kaks tundi aega sinu asjaga tegeleda mitusada tundi nagu meie või 200 tundi, nagu meie sinna sisse panime või noh, mina isiklikult teised tiimis tegid veel ei ole ju küsimust, eks ole, oli surmamõistetu tagada, siis sai eluaegse vangistuse otsuse. Aga see ei olnud küll selle tõttu, mis mina tegin, väga sarnane asi oli ülemkohtus põhimõtteliselt, kui sa olid alles 18, kui sa siis selle kuriteo sooritasid, siis sind ei saa surma mõista. Küll arvasime ka, et meie asi läheb ülemkohtusse ja meie asjast tuleb see pretsedent, aga kahjuks nii ei läinud, aga põhimõtteliselt see, kas me pretsedenti loome või mitte, on teisejärguline, tähtis on, temale sai siis ikkagi eluaegne vangistus, mitte surmanuhtlus. Ta kirjutas mulle vahepeal vanglast kirju, mis oli muidugi meeldiv oli see, et ta tõesti vanglas mõnevõrra ennast rehabiliteerinud, sellepärast et kui ta läks vangi, siis ta oli nagu enam-vähem kirjaoskamatu. Aga vanglas oli ta siis hakkavad lugema ja mõtlema asjade üle, tema kirjad olid küll väga, ma ütleksin, et peaaegu, et kindlasti keskkooli ja võib-olla isegi ülikoolitasemega kirjutised. Ameerika filmides kuuleb tihti selliseid fraase. Ma pean oma advokaadile helistama, ma pean oma advokaadiga rääkima, ma vean oma advokaadiga kohtuma ja nii edasi ja nii edasi. Jääb mulje, et pea igal ameeriklasel on oma advokaat. Kuidas tegelikult lood on? Ei ole igalühel oma advokaati, seda külvitab igal firmal on loomulikult oma advokaat, sest sa ei saa midagi põhimõtteliselt teha, kui seal ei ole advokaati. Aga eks paljudel inimestel, kui neil on mingi äri või, või tegevus, siis on ka mida üllatab, kui palju on, on inimestele protsessi kas jumal linnakesega, kui kus nad elavad või, või teiste ütleme naabritega, aga advokaadid vaja sellisteks asjadeks nagu kasvõi testamendi tegemine või meil ei ole ju notarisüsteemi Ameerikas mine kasvõi nii, et siis sa võtad ka advokaadid, milline on hea advokaat? Ta loomulikult oma ala teadma, sellepärast et kui sa ei ole spetsialist, siis sa ei saa olla hea advokaat. Aga seal on ka inimlikud omadused kahtlemata tähtsad. Aga see eriala tegelikult spetsiifiline eriala loeb ka väga palju, sest ütleme, kui sa oled maksuadvokaat, siis sai teed põhimõtteliselt kirjatööd ja avaldada oma arvamust, milline see õige lahendus on. Kui sa oled kohtuadvokaat, siis sellest ei piisa, et seal väga hästi kirjutad, sa pead ikkagi suutma kohtunikule mõjuda, sa pead suutma vandekohtune mõjuda nii et seal on rohkem sellist näitleja omadust vaja, seal on rohkem sellist suhtlemist vaja, seal on seda vaja, et sa inimesele mõjud, tehingu advokaadid need siis näiteks, kes aitavad kahel suurel silmad kokku minna. Need peavad olema väga organiseeritud ja samas nagu klientidega väga hästi suutma läbi rääkida ütleme, läbirääkimislaua taga olema mõjuvad nii, et erinevad inimesed teevad erinevaid asju ja noh, ma olen advokaatide hulgas kõike näinud, alates nii-öelda sellises suurte prillidega nohikust kuni inimeseni, kes võiks Hollywoodi filmis olla. Nii et igalühel on oma koht. Millised on teie kui advokaadi tugevad küljed, mis te ise arvate? Ma kirjutan väga hästi, mille üle ma olen mõnevõrra uhke, sest see on siiski minu teine keel, aga kõik on alati öelnud, et mis see, mis ma kirjutan, on väga mõjuv. Väga suur osa kohtuadvokaaditööst on tegelikult kirjalik, sest seda nii-öelda Hollywoodi filmide moodi näitlemist vandekohtu ees seda eriti ette ei tule, tuleb väga-väga harva. Mul pole kunagi olnud praktikas vandekohut, ükskord küll me olime, ütleme, viie minuti kaugusel hakkasime valima vandekohut, aga siis tulid ikkagi kokkuleppe kohtuniku Esmale muidugi vaielnud. Ma arvan, et seal ma olen suhteliselt efektiivne siis läbirääkimiste laua taga minutis natukene raskem kui sa oled kohtuadvokaat, sa oled harjunud olema ka natukene rohkem, ütleme niiviisi vastaline Need, kes kogu aeg diile teevad, nemad teavad, et, et lõppude lõpuks meil on kõigil üks eesmärk, kui sa oled kohtuadvokaat, ei ole üldse kindel, et see on üks eesmärk. Et ma arvan, et seal ma olen võib-olla rohkem vastaline kui, kui kokku leppinud. Teil on olnud ka üks eesti klient. Ja ma kaitsesin tõepoolest, siin on hulk aastaid tagasi, aga ma kaitsesin üht Eesti Panka investeerimispanka, neil oli probleem USA väärtpaberiinspektsiooniga. Aga asjad said lahendatud nii hästi kui võimalik. Milliste asjadega te praegu tegelete? Ma olen nii-öelda siseadvokaat suures varahaldusfirmas. See korporatsioon on minu ainus klient, ütleme niiviisi, sest ma olen nüüd seal see inimene, kes võtab tööle teisi advokaat, just neid erafirmasid meie jaoks tööle ja kes juhendab neid ja ütleb, mis neil tuleb teha. Nii et mina olen nüüd see inimene, kes ütleb mõnele vaesele, et meil on vaja esmaspäeva hommikuks valmis teha, mis tähendab, et mõni mõni inimene töötab läbi nädalavahetusega. Selles mõttes on mul ka hästi, et see, mu praegune töökoht on natukene aja poolest vähem nõudlik kui, kui erapraktika. Et mul on küll väga intellektuaalselt huvitav töö, aga üldiselt mul on ikkagi nädalavahetused vabad ja seda probleemi ei ole, et ma peaksin arvestama, et iga õhtu põhimõtteliselt läheb töö kella üheni veel ja kui kaua te lapsega kodus olite, kui pikk on emapuhkus USA-s? Tegelikult seal on föderaalne seadus, et kui on firma suurem kui 50 inimest, on 12 nädalat, et palgata puhkust, peab andma muud midagi, tähendab firma peab ise rohkem teha. Niiet mina sain kolm kuud palgaga puhkust, mis oli väga meeldiv muidugi. Et see oli ka palgaga, aga paljud inimesed tõepoolest ei võta isegi seda kahte nädalat välja, et kui nad ei suuda ilma selle raha, võib-olla see on selline kahe otsaga asi, et mingis mõttes on raske ikkagi ütleme, kolme kuu pärast tagasi minna, sest ta on ikkagi väga väike, siis ma esimesel hommikul nutsin ja teisel hommikul võtsin, kolmandal hommikul oli. Aga kui ma ise mõtlen, et see mul küll kuidagi karjääri rikkunud, vaid ma lapse sain või see kolmekuune emapuhkus ei ole ju mitte midagi. Ma tean mehi, kes on suusatades oma põlve nikastanud, nii et nad on pidanud olema kolm kuud kuskil haiglas umbes nende valuvaigistite peale kasvanud, tööle minna, see on ju niivõrd väike aeg. Muidugi, kui on oleks pikema puhkus, siis võib-olla võiks juba tekkida sellised probleemid. Ja selle kolme kuu jooksul suutsite siis oma elu korraldada, nii et mitte mingisuguseid tööasju ei ajanud. Ei, ametitööl ma ei teinud, nii et selles mõttes oli hea tegelikult, mis ma küll see oli mu omasi, siis me tookord pidime Californiasse kolima juba teadsin ette. Californias on teatavasti igas osariigis, sa pead advokatuuri eksami uuesti tegema mulle New Yorgi advokatuuri, siis ma olin selle liige, aga et selleks, et Californiasse, mina pidin uuesti tegema California advokatuuri eksami mõnesse osariiki, me oleks saanud niisama minna selle New Yorgi omaga ja selle nii-öelda ümber teha kohalikuks, aga California seda ei lubanud, mis tähendab, ma pidin õppima veel advokatuuri eksamiks? Meil oligi nii, et laps sündis Märt siis ja advokatuuri eksami juulis ja siis ma lihtsalt pidin õppima, et see oli, see oli päris karm, sest siis kui laps magas, siis ma õppisin ja siis kui ta üles ärkas, siis ma tegelesin temaga. Kuna ma olin juba siis 10 aastat praktiseerinud, siis oli natukene raskem, ei ole raamatute juurde tagasi õppida mingisuguseid põhitõdesid, eriti aladele, mida ma üldse enam mis polnud minu alad, kas või kriminaalõigus. Või siis noh, seal oli näiteks mingisugused spetsiifilised asjad, kinnisvaraõigusest enam midagi ei mäletanud seda, see tuli kõik meelde jälle jätta, nii et see oli päris suur töö. Aga tõesti muidu tööga ei tegelenud selles mõttes kenad. Miks see vahepeal Californiasse kolisite mehel oli, üks oleks võimalus seal, nii et siis me läksime sinna, elasime Palo Alto Stanfordi lähedal kolm aastat, nii et see oli, oli meeldiv. Alguses ma töötasin ühes firmas San Franciscos, kus ma olin Hanso, mis on nagu see üks tase enne, kui sa partneriks saadi. Ma oleks arvatavasti seal ka partneriks saanud. Aga siis ma sain selle pakkumise firmast, kus ma praegu olen. Et sinna siseadvokaadiks minna ja ma leidsin, et see on võib-olla see on mingis mõttes võib-olla parem valik, eriti kui sul on väike laps kodus. Meil on, näete nüüd kontori, siis on Josiseks kantsler ja siis ma otsustasin videosi kasuks. On küll, ütleme New Yorgist ütleme, pool tundi sõita, nii et samas samas ümbruskonnas ma olen ka sealsamas lähedal, nii töö siis see on selline ilus aedlinn, kus lapsel on ruumi ringi joosta. Kas te käite tööl, autoga või jalgsi? Jah, mina sõidan autoga, mul mees käib Manhattanil siis rongiga, millal ta autojuhiload saite? Ja siis ma tegin ma kunagi ammu New Yorgis. Sihukese ma mõtlesin, et äkki me ikka ikka läheb vaja, eks ole, kuigi New Yorgis elades ei ole autot vaja ja mul kunagi autot, siis see oleks olnud täielik mõttetu, sest seal on ikkagi niivõrd hea avalik transport. No ma tegin ära, esimene kord kukkusin läbi ka. Seal on palju ühesuunalisi ideesid. See oli tegelikult kahesuunaline tee, mis nägi välja nagu ühesuunaline tee, siis ma läksin selle tee keskelt mingit valget joont. Kaader New Yorgi tänavad on vahepeal, on nagu nad on siin keset teed, arvasin, et see on ühesuunaline, siis muidugi, ütles sõiduõpetajat, sorry, seal kahesuunaline teed, sõitsite nagu keset teed. Kas see on kohe läbi selle peale, kuigi mu isegi sõiduõpetaja enne ütlesite, näed, et seal on üks koht, kus nad nagu alati tahavad sind läbi kukutada, et see ei ole ühesuunaline, sees on kahesuunaline, muidugi see mul läks meelest ära. Aga siis järgmine kord ma sain kenasti läbi ja nüüd olen sõitnud juba viis aastat meeldib dile autoga sõita. Suurinas mulle ei meeldi seal, kus me oleme, on tegelikult ka päris palju liiklust, aga saab hakkama. Armastan Californiast, sest see on tõesti üks väga ilus koht. Aga see, et sa pead igale poole autoga sõitma, On see võtab elukvaliteedilt ikka palju alla. Selles mõttes mulle meeldib see koht, kus me praegu oleme New Yorgi lähedal, et kuigi ma sõidan tööle autoga see linnake, kus me elame, meil on ikkagi võimalik minna restoranidesse, meil on võimalik jala minna kinno, teatrisse, raudteejaama, parki, lapsega, et ma ei pea kogu igale poole sõitma autoga, see oli, see oli noh, minu jaoks on mulle võib-olla see on, ütleme Eesti või Euroopa üleskasvamise asi, et jala käimine ikkagi siis kas teil on ju džässis oma maja? Üürime praegu majasid neist kolisime aastaga tagasi ja siis me vaatame, et kuhu me täpsemalt pikemaks jääme, nii et praegu on meil üritud, mis on väga mugav, nii et me oleme sellega rahul. On teil ka koduabiline? Mul koduabiline ikka käib. Paari nädala tagant oleme üldiselt suhteliselt korralikud, proovime vähemalt olla, aga lihtsam on ikka, kui keegi abiks käib, teete kodus süüa või käite rohkem väljas. Mul mees on rohkem kokahingega ja oskustega, mina oskan umbes kahte asja teha, aga eks me ütlesime väljas liiga palju, aga noh, mis teha, seal on head toidud on väljas, mida ma ise ei oska teha ja mõnikord on lihtsalt lihtsam ka. Ja kas me väiksest peale laps alati võtnud kaasa ja nüüd ta oskab käituda korralikult siis ma vahepeal isegi nõuab ise tuleb restorani minna. Kuulame nüüd jutu sekka vahelduseks muusikat laulab Frank Sinatra. Piret, mida tähendab teie jaoks New York on maailma pealinn. Iga kord, kui ma sinna lähen, tuleb jälle selline nagu nagu sellise armunud inimese tunne. Teil on midagi midagi, mis ikkagi on, on õiged, siin on kosmopoliitsed, on mingisugune energia, on see, et inimesed kõik tulevad sinna kokku ja annavad endast palju. Mingis mõttes on see muidugi ka noorte inimeste linn sest kui sul on pere ja lapsed on natukene raskem seal olla nii, aga ikkagi sellest hoolimata oma poja sinna viinud, siis talle kangesti meeldib, nii et seal on midagi lihtsalt, võib-olla hoomamatult, ütleme, seal on kunstiseal, on seal kirjandust, seal on muidugi ütleme, ärifinantskõik, see on, on kõik koos väikses ruumis. Kas New York on aastate jooksul ka palju muutunud, eriti men hättena muutunud nagu rikaste inimeste mänguväljakuks, sest kui ma siia tulin 95. aastal Kolumbiasse siis oli ikkagi rohkem seda erinevust ka jõukuse astmed, seal sai elada keskklassi inimesel, seal said veel elada ka vaeseni, praeguse laseme elada ei saa, kui sa just miljonär ei ole või sa ei ela sellises kohas, kus ütleme, seitse inimest elavad kahes toas see mingis mõttes hakkab muutma rinne väga selliseks üksluiseks. Ja ka kunstnikud ja kirjanikud ja muusikud, kes vanasti elasid teatavates linnaosades, on nüüd seal põhimõtteliselt välja tõrjutud, nad ei jaksa seal elada, aga mulle meeldib siiski rohkem selline koht, kus elavad ka kunstnikud ja kirjanikud ja tantsijad ja need, kes tahavad, ütleme, filmi saadab või Broadway-le saada peale Tal on ainult advokaadid, pankurid, sellepärast et neid ma näen niikuinii iga päev, noh, nad ei ole alati kõige huvitavamad inimesed. Mõnikord on, mõnikord ei ole selline ikkagi mitmekesises, ma arvan, tõepoolest rikastab. No mis kunsti puutub, siis teil on ju ka väga hea käsi, olete mitmeid maale teinud. Jah, kunagi sa isegi kunstikoolis käidud Eestis siin on küll väga kaua aega tagasi, aga eks ma vahepeal ratserdan, muned vahendid on ja vahepeal ma pidin ära panemast, ma kartsin, et mu laps mingisugust asja sisse. Aga nüüd ma ikka vaikselt olen jälle vahepeal välja võtnud, nii et ma pean ütlema, et mulle seda võib-olla oskustele vähem kui, kui ettekujutus, nii et ega ma eriti ei julgenud kellelegi näidata, üks oli päris hea olnud, see oli lihtsalt ettekujutus mingist unenäost, kuigi keegi väitis, et olevat hoopis nahkhiir. See ainult hea pilt läks mul kolimisel katki. Eestit unes näete, ikka näe, mõnikord on selline veider. Ütleme, New Yorgist, kuidagimoodi satud Antslasse oma unenägudes, nad on kõik väga-väga ühendatud ja naljakas on see, kui ma näen näiteks Eestit unes ja kõik räägivad inglise keeles või vastupidi. Ma arvan, et kõik, kes on koolis, näevad unes, et et ma ei saanudki keskkoolitunnistus tegelikult, et et see kõik viu Harvardi kraadid on tegelikult olematute, sest mul ei ole keskkool lõpetatud. Kui paljude USA poliitikat jälgittle Ameerika poliitikat jälginud väga Euroopa-poliitikat natukene ma pean ütlema, et ma tean sellest palju vähem kui Ameerika poliitikast Ameerika poliitikas, ma arvan, ma tean väga palju just sellepärast, et mul on mitmed sõbrad, ka politoloogid ja minu mees politoloogiadoktor. Nii et eks me räägime poliitikast kogu aeg ja arutame seda ja eriti põnev on, on siis, kui on järgmised valimised, vaadata, mis seal toimub. Kuidas teile president Barack Obama poliitika meeldib? Ma arvan, et, et proua Clinton oleks olnud parem valik tookord ma arvan, et suhteliselt kriitiline Obama suhtes, sest minu arvates ta ei ole eriti jõuline liider. Mul on vahepeal tunne, et ta nagu ei julge otsuseid langetada. Poliitika ütleme vaadete poolest. Obamal on selline. Ma ei tea, kas vabariiklased on talle sellise asja külge pannud. Räägitakse kogu aeg, et on ta nagu väga-väga vasakpoolne, tegelikult ta ei ole. Minu arvates on ta rohkem suurte pankade armastaja ja finantssektori armastaja, kui ta on vasakpoolne. Minu arvates oleks ta saanud rohkem ära teha lihtsate inimeste heaks või ütleme, Ameerika keskklassi heaks. Ja noh, minu arvates on siiski tähtis, et me kõik inimesed Ameerikas elaksid hästi võimalikult hästi, kui nad vähegi selle heaks tööd teevad. Aga ei ole vaja anda eri privileeg leegi näiteks pankadele. Kuigi ma ise finantssektoris töötanud ja ma leian, et nad annavad väärtust kahtlemata juurde. Ja väga paljugi, aga asja tuleb siiski võtta tasakaalus. Piletitöö ei ole sugugi kergete killast. Kas teil on olnud vahel selliseid perioode, kui olete mõelnud, et, et ei tea, kas ma enam jaksamgi. Mõned hetked olid, ma arvan, et kui ma olin seal suures firmas, töötasin, olid ikka hetked, kus oli, oli lihtsalt nii et et ma ei tea, kas ma enam jaksan. Ma mäletan, mingil hetkel oli mul lausa niiviisi, mul hakkas üks silm niiviisi vilkuma veidralt säutse, kuna ma pean mingisuguse muutuse oma elus tegema, sest sellist stressi ka ei ole vaja. Ja noh, eks ma siis läksin tegelikult teise firmasse ka tol hetkel, et siis õpetas silm pilkumis ära ja nagu elu läks lõbusamaks. Kuidas tema pingeid maandate, mida te teete? Ma ikka teen sporti päris palju, vahepeal ma jooksin kõvasti. Noorena ma tegin igasugust tantsu ja, ja sellist aeroobikat rohkem, aga aga siis ma muutusin päris tubliks jookseks ujujaks. Aga veel ütlema, et pärast lapse sündi on see natuke raskemaks muuta, et siis lihtsalt seda aega leida. Et kui sul on ikkagi täiskohaga korralik karjäär ja sul on väike laps, siis sa pead valima, et mida ma saan teha. Õnneks on tema koos juba käia ujumas, et see on nagu paremaks läinud, selles mõttes, aga aga muidu ma loen raamatuid ja loen uudiseid, räägin poliitikast, see on ka hea pinge maandamine, kui sa saad rääkida neil teemadel. Kas Euroopasse kolimise peale pole mõelnud? Eks ma seda varem olen mõelnud, aga see ala, mis mul on, seda ei ole väga lihtne viia Euroopasse seal mingis mõttes väga Ameerika-keskne ala, nii see kogu see varahalduse osa nüüd, mida ma hästi tean, see on ikkagi spetsiifiliselt, seal on Ameerika regulatsioonid peal, mida ma tean ja ja seal on spetsiifilised ameerika probleemid. Kuigi praegu ma juhendan mitmeid protsesse, mis meil on mujal maailmas, näiteks mul on üks protsessor, mis sul käib, on mul Saksamaal üks on mul lausa Ghanas Aafrikas. Noh, mina olen põhimõtteliselt see, kes advokaatidele, kes seal on, kohtus, annab juhiseid. Nemad muidugi teevad selle selle raskema töö ära. Aga tähendab, mina teen kogu strateegia ja siis siis ma lihtsalt pean vaatama, et noh, hästi töötavad. Ma olen nii-öelda ülevaataja siis mis te arvate, Piret, milline on teie elu näiteks viie aasta pärast? Ausalt öeldes ma ei oskagi öelda, ma arvan, et see töö, mis ma teen, on väga huvitav, ma tahaks seda edasi teha. Nii et ma kujutan ette, et ma võin seda veel paremini teha kui praegu kus ma elan. Seda ma ei oska veel öelda, võib-olla me lähme Californiasse tagasi. Ma loodan, et rõõmus meel oledas iga Persona saate külaline oli advokaat Piret Loone, kes elab ja töötab USA-s. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.