Tere, head kuulajad. Pühapäeva hommik, 29. märts, aasta on 2015. Jutusaade algab ja ma võiksin öelda, niiet et stand-up, komöödiad on viimase aja üks suurmoode. Minu tänane saatekülaline, kelleks on minu hea kauaaegne sõber Jaan Rekkor, on mees, kelle puhul võib aga öelda, et et temagi tegelikult on stand-up näitleja, sest sageli just nimelt tema mängitavat etenduste lõpus on saalides rahvast püsti ja aplodeerib. Tõenäoliselt on Jaan kõige tuntuma häälega näitleja Eestis, sellepärast et oletatavasti on ta Eesti reklaamiagentuuride üks viljakam vaid koostööpartnereid, olles andnud hääle väga mitmetel, et mitte öelda sadadele klippidele, mis midagi ostma kutsuvad. Tere tulemast stuudiosse, Jaan. Tere hommikust. Ja on sinu jaoks on, saan ma õigesti aru, raadiomaja ja igasuguseid stuudios väga tuttavad kohad üpriski ja teoreetiliselt juba ju siis 76. aastal 77. aastal sai ülikoolis seda õpitud ja hiljem kuidagi kogemata kombel ka stuudiotes töötatud siis selle sajandi alguses. Aga ma tahtsin kõigepealt sellest tänud appi värgist, et kui sa nii lahkelt mind juba tervitad, täheldati meestega ühte punti. Ma olen selles suhtes nagu. Nagu siia tulles mõtlesin, et, et see on selline viimase aja trend, mis mulle tegelikult ei meeldi. Et kui, kui need suurepärased, et kolleegid ja, ja sõbrad, kes seda seda viljelevad, nagu, kui nad tegeleksid mononii-öelda dramaturgi, aga siis mulle väga meeldiks, aga aga, sest tähendab on kuidagi minu jaoks nagu hästi kähku maha käinud, et esitada oma mõtteid. Nii nagu Andrus teravmeelselt ütles, aga mis ka omamoodi tõde, et oma kolme mõttega käia ja seda nüüd etenduse pähe müüa. See on natukene vähe minu jaoks. Aga, aga noh, business plaanina on ta muidugi suurepärane. Sest see on tegelikult üks, üks lihtsamaid raha tegemise viise, eks ole, wanna üks kondikava kokku lõbusalt rääkida. Ma ei vaja kellegagi jagada, ka väga hääleta selle raha juurde jõudsid, aga ma räägin ka selles mõttes teemast reklaamide lugemine, et et ütle täitsa täitsa niimoodi, nagu sõber sõbrale ütlen, täitsa ausalt mõtled sa millelegi veel peale raha, kui sa seda seda tööd vastavad? Ega keegi pealt ei kuula praegu mitte keegi. Sellisel juhul mõtlengi sulle ausalt, et. Kui juba juba hakkab igasuguseid kahtlaseid muid mõtteid peas virvendama, et et ega seal muud peale kerge raha muidugi ei ole. Sest noh, mina ei suuda nüüd küll vist 99 protsenti tekstidest tõsiselt võtta, mida ma esitan küll tõsise häälega ja jumala eest, kallid agentuuri, läksin sellepärast maha matki aga omad nipid seal töös on ja, ja nii nagu ütleb Lauri Nebel, et aga kes siis seda tööd tegema peab, kui meie ei tee nii, eks neid hääli ei ole ka kuuldud, kes siis teevad praegu ka väga paljud kust maalt ültse ühe näitleja jaoks algab see, et ta võib juhtuda ühel hetkel olema reklaami lugejana tuntu mäel. Noh, ma loodan, et päris niimoodi veel läinud ei ole, aga, aga see libiseb kuidagi vaikselt, kust mina teadsin, ütleme 90.-te lõpus või 98. 99. aastal, kui näpud olid täiesti põhjas ja orbitaalvokk stuudiad mind nii-öelda üles korjas, et noh, see, see ajapikku tiksumine siin, et sellest kasvab välja nii, nii, nii. Põhjalik põhjalik majandustegevus minu jaoks, et see tuleb kuidagi tasapisitasapisi ja siis äkki oled sa lupsti saba ja karvadega seal sees ja, ja pooleli jätta on väga raske, seda juba siis. Sest eks sa oled harjunud saadavate hüvedega ja, ja, ja aga ta vabastab. Mul ei ole küll midagi häbeneda ega, ega, ega vigi seda selle üle, et et teatav hulk raha teeb inimese vabaks ja, ja, ja ei ole vaja tegeleda igasuguste jaburustega. No üks selline oletatav või, või siis väga palju spekuleeritud teema on ka see, et, et selliseks nii-öelda lihtsamaks singi, leiva peale saamise versiooniks variandiks on näitlejate jaoks tihtipeale aga televisiooniseriaalides esinemine, et need on üsna populaarsed. Ja sinul on, sinul on jaan olnud samamoodi neis väga palju erinevaid rolle ja ja tõenäoliselt rahvas tunneb sind need, kes teatris ei käi üsna palju tänaval hoopistükkis selle järgi, keda sa mõnes seriaalis kehastab. Tantsu, mõni selline anekdootlik lugu ka nagu siin väga paljud näitlejad räägivad erinevatest kogemuse ja ikka, eks mul on siiamaani kodus garaažiukse peal on ikka pihelgas kirjutatud tolmuse lapiga maha kindlasti olla keegi teine kirjutas, mis sa mõtled, et ma ise või pihelgas lapsiil peatuge, eks lapsed mööda minevad lapsed olla, kirjutas. 1988. aastal said sa jaan Eesti parima meesnäitleja preemia, ütlekse tiitel on ühe näitleja jaoks niisugune murranguline ja annab mingisuguse lähtekoha uuele edasi minemisele või on see pigem tunnustus selle eest, mis just tehtud või, või mõne aja eest tehtud on? No ma arvan, et ma sain ta natuke vara, oli ainult kuus aastat teatris olnud ja ja aga kas ka ebaõiglaselt, seda ma nüüd küll ei tahaks öelda, aga aga vana kindlasti. Ja eks selles oli tegelikult natukene sellist poliitilist Kuidas ma ütlen sellist poliitilist hetkeseisu? Kuna me mängisime parasjagu Reinsalule minekut ja jaa, jaa, aga ka oneeri saatuse, heidikute kuud siis ta läbinisti poliitiline ta küll ei olnud, aga, aga natukene nobe oli see küll. Mis seal küsisin, muuseas, küsige siis mul sellepärast siis veel oli seal küsimus oligi see, et kas see on pigem tunnustus selle eest, mis on tehtud, või pigem selle eest, et et see on nii-öelda stardipauguks, seemneks või vitamiiniks. Peaksime stardipauk ja väga palju olema, nii et midagi pidi tehtud olema, kuigi aga tead, nende preemiatega on ikka niimoodi, et see teeb küll nagu uhkeks ja toredaks elu ja olemise, aga kui seal nendele natuke mõtled, siis no mida ta siis nii väga ikka peegeldav? Ta ütleme, hooaja sees on ikkagi see, et üks saab, selle preemia on ikkagi neid väärttöid on ikkagi paar-kolmkümmend ja see on ikkagi otsustajate suva ja meelevald tegelikult, et ma usun küll, et ma võin tänapäeval juba öelda vaadates, kes kuuluvad žüriisse ja kes on žürii esimees, ma võin ette ennustada, kes saab Preemia. 90. aastal 1990 Sist pälvisid sa näitlejana Ants Lauteri preemia. Kas seda võib pidada põhjusega selliseks eesti teatri näitlejate kõige ihaldusväärsemaks tunnustuseks üldse kes sulle ütles, et see kõige tunnustatum Mullen publiku poolt vaadatuna jäänud, ühesõnaga see tunne, et see on selline preemia või selline tunnustus, mis näitlejatele tähendab midagi erilist, et vot see on küll nagu selline. See on ikkagi noore näitleja preemia. Seda antakse kuni kuni 32 või 33. eluaastani resolva kommenti, mingi staap, valu, see on see, et, et see on nagu see see tunnustus, et esimesed 10 aastat nii-öelda tööl oldud. Võid edasi küll töötada. Et nüüd vist ilmselt oled ikka näitlejaks saada, et kui noor näitleja, kes pole Lauteri preemiat saanud, et tal on nii-öelda aega tõestada ennast kuni järgmiste päris tähis uute tunnustust? Nojah, et see on nagu selline indulgents või, või lubatäht sinna, et, et äkki sul õnnestub elu lõpuni näitleja olla. Tegelikult see ei ole ära kukkunud, protsent on ikka päris jõhker. No on nõnda lendu vaatad, et sealt on vaevalt võib-olla 10 protsenti teatris sinna me jõuame kohe sinna me tahamegi kohe jõuda enne, ma tahan rääkida veel sellest, et et kõige selle loetelu jätkuks on fakt, et 2002. aastal sai sinust parim meeskõrvalosatäitja. Kas ma võin küsida nii, et on see nagu siis nii-öelda hõbemedal, mis tuli pärast pärast kuldmedalit? Täiesti vale arvamus, just. Ütlen kohe, kõrvalosa on, on, on näitleja unistus, peaosa on raske töö ja selleks hobuse, hobuse vankri vedamine, muud mitte midagi. Mingit rõõmu seal on seal ikka üsna vähe, aga kõrvalosa nii-öelda suts, kui see on sisukas ja, ja mõnus ja see on nauding, mis sinu jaoks suts oli, mille eest selle tollele see oli? Onu Vanjas, see professor, selle Brecov ja, ja, ja teine oli teine venelane luurav, Ostrovski kaasavarata, siis need kaks venelast on mind aidanud, aidanud nii-öelda siis kõrvalosa eesti Oscarile. Möödunud aastal annetas vabariigi president Sulle valgetähe ordeniga, sa ootasid seda päriselt ka või? Päris hirmul juba ausalt öelda. Kõigil teistel oli ma teda küsige, kõik teesklevad üllatus, samas on ju teada, et tegelikult nendele presidendiorganitele ikkagi esitatakse ju nii-öelda keegi teeb esildisi, keegi kostab sinu ees. On, ma tahaks teada, sa ei tea siia, ma ei tea, jah, aga üllatas sind, või olid sa pigem noh, ma, ma nagu olin seal selgeks mõelda, et tegelikult on meid ju selliseid üheealisi inimesi ju seda piisavalt, kes võiks selle saada. Samas noh, eks ma ikka lootsin, et võiks saada, miks mitte siis sind ei pannud korraks mõtlema, see asi, et on ja mul ei ole, eks ole. Ei, ma ei pidanud seda silmas, vaid pigem seda, et, et oled nende medali ordeni siis nende saajate või annetatavate hulgas. Et siis tekib see küsimus, et võib-olla väga-väga paljud või ütleme, mingisugune osa inimestest Eestis loeb uudist selle kohta, et Jaan Rekkor saab valgetähe ordeni ja nad teavad, et sa oled see mees, kes loeb neid reklaam, et tundub, et kuidas ma ütlen, tundub nii, oma asi siis ise süüdi. Ma arvan, et ega seda anonüümset häält väga ei mäeki, tähtsustame üle seda, kes see ikka nii väga teab, seda näitlejad teavad, ja laevadel ahaa, rekoradele siin oli kurat. Selles plokis luges nelja. Taavi, ma kuulasin eile, seal oli neli reklaami jutti, oli seal nihukest juttu, kuuleb ikka aeg-ajalt. See kellegi teise asi nimega sina, Jaan, olete lavakunstikooli 10. lennu vilistlane, kui me siin korraks juba jõudsimegi seda teemat veidike puudutada, siis ütleme sellest lennust kindlasti räägitakse lavaka puhul nagu ikka sellisest ühest väljakujunenud sellisest väga tugevast lennust, aga võiks öelda, millest see võib tulla ühele kursusele satuvad näiteks kukub väga kõvad tegijad ja sealsamas kõrval mõni teine lend, täpselt nagu sa nimetasid, kuivab lihtsalt ühel hetkel kokku. Ma ei oska küll seda öelda, miks see niimoodi on, aga lihtsalt on. Aga, ja ma ei pea ka ausalt öelda seda meie lendu. Võib-olla see ongi see tegelikult, et ei olegi, võib olla tegemist niivõrd üksik kult võttes kõvade, tõhusad, aga kuivõrd me olime ikkagi hea meeskond. Milles see väljendub? Töötasime hästi kokku, me hoidsime 11, me kuidagi oskasime neid eesmärke järgida. Lavastuste puhul meil nagu puudus konkurents, nii naljakas, kui see ka ei ole. Eks me ikka vaatasime 11 ja rehkendasime, kes mida, aga aga kokkuvõttes minu meelest me saime kõike üsna võrdselt tööd kooli lõpus diplomilavastustes. Ja Me tegelesime maisemat asjadega, kui me kui sellise enesepiitsutamine sellega me vaatasime, et meil oleks kursusel parasjagu raha ja lõpuks pidu pidada ja ja selline kursakassa muidu läbikäimine oli väga tore. No kui palju ütleme, sellel ajal, kui sina käisid lavakunstikoolis, oli, oli selliseks meeskonnatöö või meeskonna sisemise kliima mõjutamiseks alust või põhjust sellistel teemadel ütleme, sina olid tulnud teisest kõrgkoolist üles, olid õppinud kaks aastat ülikoolis ajakirjandust. Mõni teine oli just värskelt sõjaväest tulnud või kroonust, et selles mõttes see seltskond oli suhteliselt erinev, eks ole, et igalühel oli oma lugu oma mingisugune kuskilt katki läinud, kuskilt millestki tõuke või emotsiooni saanud, et kui palju need asjad mõjutavad meeskonda loovad. Aga veel just see vajutaski, sellepärast et me tegime need kurikuulsad või kuulsad või mitte, kuulsad diplomilavastused, meie elulood ja, ja kus me oma elulugusid siis üksteisele ka kilde nendest küllaltki avameelselt rääkisime. Ja mis pani meid 11 võrdlema ja, ja aru saama, et nii erinevad, kui me ka ei ole, on miski asi, mis meid ühendab ja noh, ütleme, et see on see rahva saates, siis me oleme tegelikult ikka väga ühte nägu, kõik. Tänase jutusaate pühapäeva hommikuseks külaliseks on, on Jaan Rekkor ja head kuulajad. Mul on öelda siinkohal rõõmus sõnum, et nii nagu kõigi muude jutusaadete külaliste puhul on ka Jaanil täna kaasas enda valitud muusikapala. Et see tundub olema praegu parasjagu üks niisugune koht, kus, kus kuulaks ühte sinu lugu ja sinu kaasa võetud muusikat, mis on Jaan kõigepealt ma räägin siis, miks see on nii, sest see oli nagu meie kokkuleppes oluline. Ja see läheb selle eelmise jutu ka väga hästi kokku. See oli siis 82. aasta ja me lõpetasime kooli ja lõpuaktus oli olnud ja oli mingi selline vahepealne aeg, et tööle veel päris polnud läinud, oli selline suur vabanemine teiselt poolt küljest oli selline kurb aeg, sest me tajusime väga täpselt, et et võib-olla kõige olulisem etapp elust on, on nüüd otsas. Tali nagu ilus suvi oli, päike paistis ja mina ja ja Andrus hea sõber. Sõitsime omal vabal valikul mööda Eestimaad ringi, käisime meile armsatest kohtades, Jaan, ma korraks segan, et siis me räägime, Andrus Vaarik, Piret kuulajad ka teaksid. Ja, ja Andrusel oli kaasas ka tema siis nafta, temal juba väikese seal käis, oli Ülle kaasas ja õllel oli vana kassettmakk ja kassett makis oli paar paar linti ka, kui kuulad, ei tea, täpselt, on siis vaikselt ristküliku kujulised tükid, plastmassist, kus pead saab muusikat kuulata. Aga see oli selline segapuder seal peal. Ja üks lugu oli poolenisti selle lindi lõpp. Ja, ja me käisime seda lugu, me ei teadnud, kes see on, mis on. Me käisime seda lugu, kõik see nädal või kaks, mis me ringi ratsutasime küll minu vanemate kodus ja maal ja Andruse juures Piva Rootsis ja mujal eestimaad. Makk oli kaasas välja, seda lugu ikka ikka 10 korda päevas ikka lasime, aga mis lugu see, me, me ei teadnud seda. Ja läks aastaid mööda. Ja, ja äkki ma kuulen Sky plussist või Sky raadiost tuleb seesama lugu. Ja ma söötsin telefoni juurde ja helistasin seepärast, et küsida, mis, mis lugu see on. Ja ma sain teada selle ja mõned aastad hiljem veel tuli ka armas internet meie ellu, nii et ma sain seda ka Luhuga kohe vaadata. Ja üllatus on, on, on, on täiesti sürr, sünge. Et see orkester või esitajate koondisel OMD korkestreeritud manöövrid pimeduses. Ja, ja lugu on suveniir ja see, see lugu on tõesti noh täpselt selle meeleoluga nagu üks üks hetke vaheldus või hetke muutusse inimese elus võib tekitada, kus ühelt poolt on selline kurbus kahju ja teiselt poolt on selline suur vabanemine rõõm. Tegelikult üsna tühine lauluke. Aga püüdke ennast siis olukorda sisse elada. Head kuulajad, vikerraadio jutusaade jätkub ja tänaseks stuudiokülaliseks on näitleja Jaan Rekkor. Jaan, me ei saa ikkagi mööda minna. Rääkides veel mõningatest olulistest teatri ja teatrikooli puudutavatest teemadest üheks niisuguseks on see, mille kohta võiks öelda seda praegu annab lavakoolile ja noortele näitlejatele nii-öelda ühele põlvkonnale vähemalt ühele plejaadil oma näo, Elmo Nüganen. Nii nagu kunagi omal ajal Voldemar Panso, ütle palun, kas õppejõududega võiks olla öelda samamoodi, et kõik on väga head, aga nii-öelda tipu või ajalugu kirjutavad väga vähesed. Ronka Baskin üle kuulub see ütlus minu meelest, et õppejõud võib-olla isegi halb, et ka see on päris hea, siis on nagu millelegi vastandada, kui sa oskad. Hea muidugi, kui sa saad joonduda. Nii et ma pean jälle küsima, mis see küsimus, küsimus oli see, et miks nad ühed jõuavad tippu ja kirjutavad ajalugu sellisel moel nagu ütleme, Nüganen, pando ja teised, kes on ka väga head, ei saa selliseks, terve põlvkonna ühel ühe koolkonna näitlejateni sihukeseks vaimseks isaks, kellele öeldakse, vot need on Nüganeni õpilased nagu see on nagu kümnevõistlusest. Et ega ikka igalühel seda, seda 10 alategemise rammu ei ole nagu või, või mitmekülgsust, et nii ka Aarne ja tegelikult me olime Aarne õpilased, eks ole. Siis täpsustuseks Aarne Üksküla. Et siis selle selle märgistuse järgi oleks siis Aarne tubli kaugushüppaja, eks ole, tegi ühe sellise lennu. Aga ilmselt see nõuab vastupidavust, tahtmist, auahnust mida kõike veel. Sina ei ole kunagi mõelnud õpe, mida me kunagi tõsiselt absoluutselt, miks ma ei suudaks, mul ei ole neile mitte midagi õpetada. Ma olen nii põhimõttel, aga inimene, et ma muudalt, kui keegi küsib minu käest, mida sa arvad, siis ma tahan kohe millegi kohta, siis ma pean esialgu pikalt mõtlema, et oot, aga mida ma siis praegu arvan, okei, eile ma arvasin niimoodi homme ma arvan võib-olla niimoodi. Et seal peavad ikka mingit tõekspidamised taga olema. Ma saan aru, et peab olema midagi, mille põhjal õpetada, aga päris sellega nõus olla ei saa, mis nüüd juba. Aga mis see oli, mida Aarne Üksküla sulle andis, sellist, mida sa võid öelda, et et ta on tubli kaugushüppaja, nagu sa nimetasid võrdlusena. Miks ta ei ole kümnevõistleja, aga noh, see ei ole etteheide, sellepärast et Aarne oligi meister. Aga ma arvan, et see on ikkagi see, et sa lähed oskus kuulata, oskus, ma ei tea, kas ma seda oskan, aga aga vähemalt püüan kuulata partnerit, näha partnerit, olla tema jaoks kohal, ollagi tema jaoks. Laval, noh see kõlab nagu see on see, mille kohta sinu kolleegid on, võtab väga mitmed öelnud, et Jaan Recoriga koos on väga hea olla, sellepärast et Jaan on laval väga täpne partner. Oled sa nõus selle hinnanguga, mida kolleegid on sinu kohta öelnud, eks mul ole olnud perioode elus ka väga täpne olnud, aga aga ka põhimõtteliselt, no mis see täpne olek on siis see. Tegelikult tähendab see seda, et sa püüad olla kohal selles hetkes seda mitte kopeerida. Tuimalt, et nii on kunagi tehtud, proovis võiks, kõikus ja. Et sellest ma olen küll hakanud aru saama, et ma mõtlesin, et seal midagi keerulisemat kui Aarne seda, mida koolis kogu aeg kordades ja kordades, et sa lähed ainult partneri pärast laval, et siin on mingi siin on mingi kauge, sügav tagama veel, aga, aga niisama lihtne see ongi. Sa lähedki tema pärast ja talle appi ja, ja temaga ennast jagama, nii et sa ei lase ennast publikus segada, kui kellelegi telefon heliseb või keegi pähkleid ja ei, see ei tähenda seda, eks ma ikka lasen ennast segada, aga aga ma pean, ma pean olema tema tema, tema abistamiseks tema tema tarvis, nagu ma pean andma kõik selle mis mul nii vähe, kui mul on, ta on, kes on sinu jaoks need lemmik kolleegid, kes sulle sedasama vastuolud, mida sa praegu rääkisid mulle paraku ma pean tunnistama, et eks nad ole naisterahvad enamuses. Et see nimekiri tuleb üsna pikk ma tulla hakanud, siis sealt kui ma noorem olin, siis sealt sealt pihta liidedre. Laine Mägi, Piret rauk, siis mu väga armas kolleeg, osadele arv, 100 saadav. Piret Lauri maa. Nüüd Kersti Heinloo. Viire noh, neid ikka on hästi palju, tegelikult andke andeks, kellele ei öelnud? Jaan, miks, miks näitlejad teatris ei käi? Ma saan aru, et see on see, et nad vaatavad kontrolletendused, mitte publikuga saalis kokku põrgata või vaheajal seal koridorides, aga üsna üsna üsna harva näeb publik sellesama teatri näitlejaid sellesama teatrietendusi vaatamas, kui nad ise parasjagu tükis ei osale. Miks see nii on? Noh, ma võiks öelda ka täitsa labaselt, et seal müügiosakond, kes ei lase meid saali enam nii nagu vanasti, kes ütleb, et ostke poole hinnaga pilet ja siis mõtlen vohh piigut ma ei tule üldse. Aga tegelikult ei ole see päris põhjus muidugi. Üks põhjusi veel, mis ei ole ka päris põhjus on see, et kui sa lähed teatrisse, siis on sul paraku sa lähed ikka tagant uksest ehk siis kõik kolleegid näevad sind, sisend sotsiassess teatris, ükskõik kes. See võiks selleks ebamugav moment, kui sa siis teatrist ära lähed. Head kolleegid on sellised, nad vaatavad maha niimoodi, aga samas nad piiluvad silmanurgast, et sa peaksid midagi ütlema. Halba see ei ütle siis nagu see selline kohustuslik kiitmise voor alati selle selle lõpus ja sellepärast olen mina võtnud endale kujundanud sellise seisukoha ja mis mulle ka tegelikult sisuliselt sobib. Ma vaatan ühe vaatusent. Sest noh, Ma jään alati öelda teiste autost, ei näinud, et ma ei oska sind praegu kuidagi, aga üks asi on, see saab vaikselt minema hiilida ja teine asi on see, et tegelikult tõesti ei olegi, nagu ma ju tean põhimõtteliselt millega see lugu lõppeb ja. Lõpuni vaatama, ma saan esimesest vaatusest aru küll teist vaatust vaadata, isegi veel põnevam. Et siis nagu annab mõistatada, et kuidas see esimene on ja saad aru, kuidas see asi on kokku võetud. Kuidas sulle praeguse viimasel ajal võiks nii öelda, et Eesti kino või Eesti film on tegemas väga-väga pöördelisi väga selliseid kõrgeid lende, et on tulnud peale terve hulk minu meelest väga häid karismaatilise väga selliseid karaktereid filminäitlejaid noorest põlvkonnast, aga noh, rääkimata siis ütleme siis juba ärateenitult ja ammuseid onu teenitud Lembit Ulfsaki karjäär filmi näitan, eks ole, mis nüüd on jõudnud siis ka Oscari nominendid, kuidas sulle nagu filminäitlejad eestlastena tunduvad praegu? Kuna ma ise olen täiesti filminäitlemisega teie peal, siis, siis on mul sellest rääkida, sest see on see asi, mis mulle küll ei sobi, seda ma olen nagu aru saanud. Ja film ei ole seriaal, seriaalis tehakse päris palju ühe päeva jooksul, filmis tehakse väga vähe ja seetõttu ei ole, aga see selleks. Minule on Eesti film eluaeg meeldinud. Isegi kõik need paljukirutud Veljo Käsperi filmid ja mis on igavad. Aga nüüd nagu hakkab vaikselt selguma, et selles igaveses oma võlu näiteks tütarlaps mustas, mis oleks? Ants sorri, isa ütles mulle ikka selliste asjade kohta nagu härja ila venib, eks ole. Aga, aga mulle see see venimine ja see nii tohutult meeldib või ma vaatasin üks päev veel seda, kus Aarne mängib, see Ühe suve akvarellid, mingi niuke võisid tuisud Taavi seitse päeva, kus noor Lembit mängib? No head filmid, kogu aeg on minu jaoks saanud Eesti filmid. Siis me saime vahepeal sellest aru, et Eesti filmid on head filmid, sellepärast et Soome filmid on head, head filmid, need on umbes samasugused, eks ole. Uinutavad ja mõjutavad seal midagi, aga kõik on kuidagi väga eluline, nii et minu jaoks nagu suur üllatus see ei ole. Et, et Eesti film on nüüd siis ka nüüd siis ka ära märgitud, et aga, ja tähele pandud ja, ja pjedestaalile tõstetud hakkas Eesti filminäitlejad nüüd sellest paremaks on läinud, seda ma ei tea, aga nad on kogu aeg head olnud minu meelest. Ulfsak on muidugi täiesti eriline nähtus. No see võib-olla kõlab natukene natukene rumala küsimusena, et arvestades sinu sinu koormust Teatris näitlejate näitlejanna erinevates teatrites, mida sa teed, aga sihuke trafaretne küsimus, on sul mingi sihukene, mõni selline hobi, mida sa igal juhul teed oma oma, oma töö kõrvalt, et see on selline asi, ilma milleta sa ei saa, sa ei kogu marke, ma saan aru, kui kogusin lapsena oma margid, mulle tallesid, neid vaja asub praegu mingisugune hobi, no ütleme, salapahe pahe ei ütleme sala salahobi, pahe, pahese kõlaks nagu paremini kisub, vahe on Jaan noh, vahepeal ikka samad, eks ole, või 15 aastat ei olnud vahepeal vahet, nüüd jälle on, eks ole, aga aga nüüd siis teisel kujul hoopis sõbralikumalt moel. Las ta olla omaette, mul pahet pole kaasas. Aga tead, ma aeg-ajalt satun, eks see on ka tegelikult pahe mingisse vaimustusse, mingist spordi tegemisest, kuigi mul ei ole sellest mingit tolku või ma ei tea, mu ainevahetus on nii halb see, see, see ei päästa mind. Aga nüüd ma olen juba kolm aastat, ma olen täitsa täitsa napakas, ausalt öelda. Püüan tennist mängida. Ja, ja aeg-ajalt natuke isegi tuleb välja, ütlevad teised, ma ise ei taha seda üldse uskuda. Aga ma pean neli-viis korda nädalas tennist mängima. See on täitsa täitsa täitsa nõme, mul on jalad valusad, põlved ragisevad selg on haige ja ma ikka kooberdan siin tennis, lootuses, et kas ma lähen paremaks. Aga tennis on selline, et sa kogu aeg pead, nagu sul on tunne, et noh, et kui ma siit natukene veel harjutada küll läheb, paremaks läheb. No ütleme, et arvestades, arvestades meie meie põlvkonda, ütleme meievanuseid mehi, et ütleme, kas, kas niisugune mõte sellest, et vahetaks selle nii-öelda natukene rohkem pingutust nõudva tennise näiteks golfi vastu kõnnib metsapall ja seal on palju paremini mõelda, rahulikult keskenduda, golfi mänginud ka, mis sul ei ole seal ei ole nagu mingit mängu, läheb ikka liiga pikale. Sa oled kärsitu, olen kärsitu, jah, katku villu, kellel laad pauke sel ajal lahti. Ma mäletan, jaan ühte meie ühte mee ääretult toredat vestlust kunagi sinu, sinu seal majas, kus me rääkisime maast ja ilmast ja rääkisime ühel hetkel ka kirjandus, et ja siis sa ütlesid ühe niisuguse lause, mis mul mitte kunagi pole meelest ära läinud. Sa ütlesid seda, et, et väga üles haibitud või nii-öelda siis väga tunnustatud ja väga hästi müüv kirjanik Paulo Guellio kirjutab sellest, millest peet, vallak on tegelikult juba hästi ammu aega tagasi tegelikult kõik need asjad kirja pannud ja ära öelnud, aga lihtsalt keegi tead, peet, vallak nendest asjadest juba ammu rääkis, millest Paulo välja praegu nii-öelda kirjutab pappi teenib? Jah, jah, kuigi kaheks peet, vallak ju kirjutas seda, mida? See on nii vana müüt, et. Ega temagi esimene ei ole, eks iga rahvas rahva seas või rahvusel oma oma, see analoogne lugu, et, et mees läheb õnne otsima ja n on tegelikult tema kodutalu või uksepaku all. Aga see kodutare uksepakk on, on selle küsimuse teine pool või see mõte on tegelikult selles, et toona oli juttu ka sellest, et, et võiks teha ühe niisuguse peet vallaku toa või peet vallaku, sellise sellise tare toa mäletan, me rääkisime. Ei, see maja ootab seal, see maja on mul olemas, katus on peal ja seinad on püsti, see on vana vana suitsusaun. Aga, aga nojah, näe ju ta on siis kuskil olemas, aga ei ole teinud ära võiks küll olla selline koht, kus ma ei tea, kes on nõus, et ta, et ta liiga pealetükkiv ei ole, ma teen siukse toa valmis ja kirjutan siis panen sinna plaadi vaat raku nimeline kirjutamistuba, siis lähen ütlen see autorile või pühkida või, või ma ei tea kellele. Jan kausil, et tule, sul on üks hea koht, kirjutan, ta vaatab mind nagu loll oled või mis ma kodus ei. Etti. Kui sina läheksid mulle ülesande team teese valmis, niisiis ma teeksin. No aga kas me saame praegu raadioeetris kokku leppida täna pühapäeval, 29. märtsil 2015. aastal, et siin vikerraadio jutusaates, ma ütlen sulle, Jaanule, head peet, vallaku tuba, valmis, vajaks aasta jooksul valmis järgmiseks suveks järgmiseks suveks valmis, et siis tuleks, tuleks sulle külla, kirjutaks kahasse ühe sellise lühinäidendi? Ise endale. Kuule okei, sobib, sobib, elekter peab olema, ei, ei, kus ei pea suitsu suitsusaunas, elekter, mis seal, mis seal valgust annab siis petrooleumlamp aknal kirjutaja. Päevalgi just nimelt. Okei, teeme nii. Oled sa muidu niukene? Pigem usin või, või pigem laisk? Viis käes ikka. Laiskus väga meeldib. Et mulle meeldib küll ette kujutada seda, kui töökas ma olen ja kuidasmoodi maha sealsamas maal roima seal rassini ehitan. Tegelikkus on kõik. Üks üsna üsna rahulik kulgemine, kus ma idee sooja jooksul mitte midagi, jällegi sügisel ma panen oma asjad kokku ja saan aru, ma ei ole mitte midagi teinud. Ja kas sa loed, mul on jäänud kogu aeg sinust kui väga-väga suure kõva lugemusega mehest. Ma olen raamatuid vist ära lugenud. Tundub nii või mulle tunduda, ma nagu ei ma nagu ei sütti eramu, kui ma hakkan lugema. Ma püüan lugeda seda, mida mu poeg mulle soovitab, et kumb vanem poeg noorem ei kuula meist kumbagi. Mina suhtlen vähemalt vanem sinu poeg, vanem poeg, siis, kes sulle lugemist soovitab, õpib praegu Tartu Ülikoolis ajakirjandust, sedasama, mida sina kunagi õppisid talle Märjamaa keskkooli lõpetamist ja kui sa oleksid siis kaks aastat hiljem hoopis teatrikooli, kas, kas Tuudur ei ole praegu mõtlemas või, või kaalumas või küsima su käest neid asju, et isa, et mul on nüüd sellest Tuudur vastust, siis Lauristin ütles talle esimese, teise või kolmanda asjana, mis versus siia võtame, sa lähed ju aasta pärast minema? Aga ei daamist ikka teistmoodi? Ega ma pole seda ka öelnud talle kunagi, et või et nüüd sa pead ajakirjanikuks saama. Minu meelest on see väga hea koht, kus koolis käia, kus haridust saada. Ja minu minu meelest võib ta veel käia koolis, õppida, midagi muud. Mul nii palju raha on veel. Et andke tuld, Nad teavad seda. Aga minu nõudmine on see, et lõpetagu üks asi ära. Noh, ja nüüd ta tegi bakalaureuse-magistri- ka ära, siis ta võib veel teha neid. Et mulle see väga meeldib, ma näen, kuidas kuidas tõesti see kool, kool muudab, inimest, on tema lugemus on muljetavaldav ja, ja, ja, ja ja tema areng ka nii, et mina loen seda, mida Tuudur mulge võib lugeda. Aga heakene küll, sa loed täna seda, seda kirjandust, mida, mida poekesi või soovitab lugeda, aga aga sellise mehe puhul, kes ütleb, et lugemine teda praegusel hetkel hetkele sütitav, aga kas saab puit kergitada saladuskatet öeldakse kirjutada hoopis ise midagi? Sa ei ole kunagi kirjutanud luuletusi või mingeid lugusid, oleme, aga mul peas mingid mõtted on, aga ma sain aru, et ma ei oska seda vormistada. Ja ärme mu tuge lugemus nüüd nii maha ka tee. Täheldanud seda, et ma loen mingeid vanu asju üle ja ja ükspäev rääkisime hea kolleegi Harriet Toomperega seda, et mina hakkasin talle vaikselt kurtnud, et ma, ma ei saa üldse aru, et mis jama see on, ma ei mäleta mitte midagi. Ma mäletan, et see oli hea raamat näiteks ja siis ma hakkan meelde tuletama, et noh, kas ma mäletan mõnda mõttekildu või, või mingit niisugust filosoofilist tõde või midagi, ma ei mäleta. Teen natuke reklaami häält ka vahepeal. Ma ei mäleta ausalt, sama jama. Ja tema sai aru, et, et kui ta loeb kõva häälega midagi siis tal jääb meelde. Ma mõtlesin õige eriti hästi. Seetõttu meeles Harry Potteri esimene osa, mida ma olen kaks korda kõva häälega pidanud ühele pojale. Aga nali naljaks, et ma mäletan, et ega ma selle üle väga mures ei ole, sellepärast et raamatu mõju minusse on olemas. Ma seda tean kindlalt, et vot see on hea raamat. Milles seal konkreetselt või seal kummaline asi. No kui sa teksti õpid mõneks uueks, täiesti sinu jaoks ütleme alles alles lugemisjärgus olevas näidendisse. Et kui sul lugemisproovid, et mil moel sa tajud seda ära, et kas sa tahad seda teha või mitte, et kas sa oled kunagi öelnud ka seda pärast lugemist, et ma ei, ma ei taha seda rolli üldse võtta. Olen aga ikka olen teinud. Punkt üks, ennast ei maksa väga usaldada. Punkt kaks. Noh, eks ma ikka. Ma olen lihtsalt niivõrd kohusetundlik või, ma ei tea, mis asi. Ma ikka teen ikka, mulle pakuti tööd elamusega enamjagu ära. Aga mul on kohutav paanika, alati, kui algavad lugemisproovid teksti natuke rohkem, mida viimasel ajal on õnneks ikka järjest vähem. Et tõesti tundub, et ma, ma ei saa nendele. Mul ei jäänud meelde. Aga kas kuidagi ikka on jäänud juba nad 35 aastat? Sa räägid praegu vanamehe juttu jääb, aga ma mõtlesin, et ma tulen. Kalamehejutuna veteran May leidsid, et noort peret ja teised hüppavad väljuvusele. Õega üsna vana juba. Ulfsakiga võrreldes muidugi jumal, poisike päris vanameelne ja kark on ka varem, aga olgem ausad. Kunagi rääkisid sa mulle ühe toreda loo veel, ma pean seda saatuse tahtel, kuna see on nii hea lugu raadiokuulajatega ka jagama, oota, Platad, ära olla jämedaks. See lugu on sellest, kui kui sa kunagi tegid oma pojaga, tegid ühe sellise kirjaliku lepingu, mille sa võtsid aastaid hiljem välja ja selle, seda lugu, ma tahan pühapäeva hommikusse küll küll kuulajatega jagada. Karv lugeda, räägi ära. See oli siis, kui ta oli väike, muidugi toodud komme tema puges, tahtis ema kaisus magada. Aga noh, mitte et see mind nii väga häirinud, eks näidis ka, aga aga üldiselt ei sobinud suur poiss juba, käsi nüüd omaette ja, ja tema ikka mõtlesin, okei. Okei, sa võid siin magada, aga teeme lepingu, kirjaliku, see on siiamaani alles või ja lepingus on siis lepingu sisu on alljärgnev. Mida küll tegelikult ei tohiks vist avaldada, sest see on konfidentsiaalne, aga et Tuudur Jaan Rekkor, nii vana, võib magada minu naise Anulembraga. Nii palju, kui tema soovib aga vastutasuks Tuudur Jaan Rekkor lubav oma isal Jaanus rekoril magada oma tulevase naisega. Tema ise seda soovib allkirjad, algu lepingut. Ma näitasin talle need siin üks paar-kolm aastat tagasi seda pruudiga majja tuli pruudile ka igaks juhuks. Et ta ei üllataks mõni. Selliseid eluterved, naljad, Jaan on, on üks üks H5 oma oma sidet omaenda minevikuga või oma laste lapsepõlvega iseendaga alles hoida just nimelt selliste väikeste armsate väikeste armsate niisuguste asjadega on sul endal lapsepõlvest mõni niisugune leping, mälestus või, või selline asi. Et sa tead, et see seob sind mingisuguse mälestusega. Ma olen neid nüüd veel noh, tagasi, et, et ma olen püüdnud neid väikseid asju muidugi teadlikult ka teha. Näiteks tütar Lissile oli ma pikka aega selline tundmatu incognito päkapikk. Carney, kes temaga aktiivses kirjavahetuses oli ja ja oh jumal, meiega juhtus igasuguseid asju, gurmee, see tähendab siis mina olin tollal kange napsumees, eks ole, või noh, niuke jääks, mõni õhtul läks nagu, läks pikale ja siis ma jõudnud kirja valmis kirjutada, siis ma siis kirjutas Anu, aga, aga taibukas käekiri, teine pidime jälle valetama, et kuidasmoodi ma kuskilt ujula akna tagant alla kukkusin, käeluu murdsin. Ühesõnaga, need kirjeldamist Lizzil siiamaani alles ja, ja ta hoiab näinud et ja eks Ruubenega samamoodi, aga aga sa küsisid minu oma lapsepõlvest, kas minule selliseid tempe tehti või? Tead ma? Me käisime isaga seenel see oli nagu niisugune rituaal ja me tegime seda. No aastakümneid, ega me ei rääkinud seal metsas, no mis seal seal metsas seenel käies ja üksteisest 100 meetri kaugusel, nii et sa õigud või hüüad midagi, aga. Tummalt nagu rääkisin temaga kogu aeg või, või see on mingi side, mingi suhe seal metsas on niisugune teistmoodi ja noh, eks me saime kokku, puhastasime seeni ja et see on mulle nagu isast kõige rohkem meelde jäänud nagu niuke tõsine mees, kes kunagi metsas ära ei eksinud, ütles, lähme, aga küll me tagasi ka saama ja kuulama, siis on kõik korras ja kui me 11 kuuleme, siis on kõik korras. Väga kenasti öeldud. Hea kuulaja ja pühapäeva hommik ja vikerraadio saate jutusaade hakkab siinkohal oma tunnikest tasapisi täis tiksuma. Me oleme stuudios rääkinud näitleja Jaan Recoriga asjadest, mis olulised, armsad ja head üheks niisuguseks oluliseks armsaks heaks asjaks on inimeste eluteel olnud paati läbi aegade igasugune erinev muusika, mida nad kuulavad. Ühte Jaani lugu. Me juba kuulasime, see oli orkester, OMD manöövrid pimedusest ja lugu, suveniir, aga see teine lugu on, on selline, mille kohta ütlesite meie produtsendile, et sa tahaksid just nimelt selle aastaga käigu ja just nimelt seda lugu, et seda on küll hiljem ja, ja muudes versioonides ka tehtud või seda on kuulda siit ja sealt, aga sa tahad just seda, et miks see, miks see sinu jaoks jaanioluline oli või on ükskõik, kus keegi palub mingit oma muusikaga platsidele, siis ega tegelikult ma juba progolharumi vaid Zeppelini ta nagu ei saa, aga nagu sa ütlesid kaks lugu, no siis ma pean mingi kohutava valiku tegema. Et kujuta nüüd ette seda, ütleme 12 11 kolmeteistaastast poissi kusagil Velise metsades, kes kelle side välismaailmaga või välisilmaga. Okei, sa käid koolis ja nii edasi, aga on raadio Luxembourg ja soovi kontserdid, soovi kontserdid teisipäeviti ja reedeti, mis olid põhimõtteliselt teiseks. Teisipäeval oli täielik jama, nooredel sai natuke paremat siis lõpus kolm lugu. Ja seegi küllaltki raskelt tsenseeritud. Ja siis, kui tead, et noh, aeg-ajalt ikka korra kuus või kaks korda kuus. Jaak Joala laulab tollal verivärske mitte veel kuulus lauljaga verivärske väga hea laule, millest sa saad oma lapse meelega aru. Laulab selgelt välismaiseid laule, mille muusika keel on hoopis midagi muud kui nõukogude sotsrealism ja siis seal sõnulseletamatu värin. Et sa oled ühenduses mingi mingi keelatuga sinu jaoks keelatud millegagi, milles sa päris täpselt aru ei saa ja mis kannab mingit täiesti täiesti kummalist sõnumit sinu ajaks, vot täpselt niimoodi olid nad Jaak Joala lauldud Kelbiitlite küll küll brokkolhaariumi lood. Nii et eriti sellepärast just seal 73. aasta variant mulle läheb kohal, et ta vähemalt hetkeks paremini vibreerima, needsamad asjad siis teismelisi teismelisena kuulame siis seda. Oled ikka? Kuid siin sinust loobuda. So pärlimees ta. Pole. Sume itaar riista. Pae. Tänane jutusaade ongi läbi. Kaks päeva tagasi oli rahvusvaheline teatripäev ja siinkohal tänan sind, Jaan, veel kord kõikide nende rollide, nende osade eest sinu sõpruse eest, aitäh ka täna siia saatesse tulemast ja vikerraadio jutusaate kuulajatega oma häid ja armsaid muljeid ja mõtteid, jagamast. Head inimesed, mina kutsun teid kõiki üles armastama oma näitlejaid, sest see on ainukene inimene, kes teeb tööd. Ja isegi kui see töö meid kurvastab või panna pisara silma, on see ikkagi see, mis meid liigutab. Armastage oma näitlejaid, armastage teatrit, olge terved. Head aega.