Tänases saates räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Oro kahest Tallinna asumist kassi sabast ja kelmikülast. On kindlasti huvitav töö, kust niisugused kummalised nimed tulevad. Ja ega sellel tegelikult väga lihtsat ja ühest selgitust ei ole. Kassisaba linnaosa nimi on olnud üsna laialt levinud just Tallinna linna eestlaste seas 19. sajandil. Esmakordselt on seda mainitudki just eestikeelsena kirjalikes allikates 18. sajandi keskel 1732. aastal kassisaba ongi kirjutatud ja ka hiljem paljudes saksakeelsetes dokumentides esineb see nimi just siis eestikeelsena. Arvatakse, et see on eesti keelde tulnud siiski üle alamsaksa keele ja seotud siis sellega, et muldvallide nurgakohtadesse ehitatud kõrgemaid tugipunkte muldkindlustuste ajastul on alamsaksa keeles nimetatud kas tikatse ja üks seesugune kindlustus oli ka Tallinna kindlustuste süsteemis just seal kassisaba linnaosa läheduses Toompea lääneküljel nõndanimetatud gootide reduut. See muldkindlustus on praegugi veel Snelli tiigi ühes otsas nähtav Toompea nõlva all oleva staadioni kõrval ja selliste kindlustuste juurest väljaminevaid töid. Antud juhul siis osa toompuiesteest ja Paldiski maantee on ka Saksa linnades kutsutud kassisabaks alamsaksa keeli katsenshands. Kassi sabaalal. Mingi asustus oli juba väga ammu ilmselt keskajalgi. Kuidas seda piirkonda sel ajal just kutsuti? Täpselt ei tea. Ja milline see asustust oli, millised majad seal olid, selle kohta on meil ka kaunis ähmane ettekujutus ilmselt et midagi külataolist, selline tihedam ja tõsisem asustus oli Tõnismäe piirkonnas kassi saba kandis võib-olla midagi ka Paldiski maantee ääres, mis siis ühe sellise Tallinnast välja ka just Padise suunas sealt edasi Haapsalu poolegi viinud teena mingisugusel kujul sel ajal juba võis eksisteerida, teame me pisut rohkem juba seitsmeteistkümnenda sajandi rootsiaegsest asustusest ajast siis peale Liivi sõda ja tegelikult päris mitmetelt kassi saba kruntidelt on leitud selle aja asustuse jälgi arheoloogilistel kaevamistel näiteks praeguselt loode tänavalt ja ka Loit, Ta ja Koidu tänava vahelisest kvartalist, kuhu kümmekonna aasta eest uued majad ehitati. Ja sealt siis tuli välja ka tegelikult ühe varasema, ilmselt Põhjasõjaeelse juhtis Rootsi-aegse maja vundament, tegemist oli olnud suurema, ilmselt siis osaliselt kivist, osaliselt puidust, väliselt võib-olla mingit mõisahoonet meenutanud ehitisega. Ja sealt ümbertringi on siis ka keraamikaleid, piibutükke ja muud seesugust. Ja selliseid seitsmeteistkümnenda, osalt isegi 16. sajandi keraamikakilde on veel mitmelt krundilt kassi sabast välja tulnud, nii et ilmselt seal oli ka siis tollel ajal juba mingi selline eeslinna asustus olemas. Ja võimalik, et ka osa tänavatevõrku on just siis sel ajal välja kujunenud igal juhul kõige vanemate kaartide peal, mis siis pärinevad seitsmeteistkümnendast sajandist ja 18.-st sajandist on osa kassi saba tänavaid juba täiesti olemas. Wismari, Adamsoni ja Loode-tänavad koos Paldiski maanteega on need kõige vanemad selles piirkonnas. Ilmselt ja see üks hoone vundamendileid sealt Loite ja Koidu tänava vahelt näitab. Lisaks sellistele pisikestele puit hütikestele, mida kõikjal eeslinnas oli, võis seal olla siis ka selliseid suuremaid, ilmselt suvemõisa taolisi ehitisi, mille arhitektuurist täpsemalt me eriti midagi ei tea. Hiljem kassi sabaalalt on need sellised suuremad esinduslikuma tooned valdavalt kadunud. Kui me juba hakkame midagi teadma selle piirkonna hoonestusest, siis on need pigem sellised tagasihoidlikud vaese rahva ühekorruselised elamud. Esialgu seal olnud aga suvemõisa taolised hooned ja ka pärisnimepidi tuntud suvemõisad säilisid Tõnismäe kandis Tõnismäe tänava ja Endla tänava vahelises kolmnurgas. Aga mis on siis kassisaba kujunemist tugevasti mõjutanud, on just selle kokkukuuluvus Toompeaga. Nimelt Toompea juurde kuulus ka ajalooliselt Toompea eeslinn. Olid ju alllinn ja Toompea kaua aega nagu teame, täiesti eraldiseisvad haldusüksused. Ja kassisaba moodustas just osa pea juurde kuulunud Toompea eeslinnast, kus siis algselt elasid peamiselt Toompeaga mingil moel seotud inimesed, Toompea aadlipalee test, teenijatena töötanud isikud ja Toompead teenindanud käsitöölised aga hiljem järjest enam ka muid Toompeaga otseselt mitte seotud inimesi, kes on siis saanud seal krunte rentida või osta Toompea eeslinna tegelikult eraldi linnaosana on tuntud veel isegi pärast seda, kui see Toompea ja alllinn haldusüksustena olid juba kokku liidetud, nii et Toompea eeslinnast on allikates juttu isegi veel 1800 seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel. Ka mitmeid Toompeaga seotud tompiad teenindanud institutsioone on olnud Toompea eeslinnas näiteks kevade ja Adamsoni tänava nurgal kassisabas asust 1652.-st aastast. Toom Hospital põhjasõjas küll selle algsed hooned hävisid aga hiljem veel mitmes asukohas. Toompea eeslinnas on olnud seesuguseid hoolekandeasutuse Moody hoonekompleks. Ja selle järgi siis pikemat aega veel ka 19. sajandil on praegust Adamsoni tänavat nimetatud vaestemaja tänavaks. Selle Toompea eeslinnaalaga, mis lisaks kassisabale hõlmas ka kelmiküla ja suure osa Tõnismäe piirkonnast on seotud ka Kaarli kiriku ehitamine. Kaarli kiriku eelkäijaks olnud ilmselt puidust kabel on Tõnismäel asunud juba seitsmeteistkümnendal sajandil ja nimetatudki siis Rootsi kuninga Karli mälestuseks. Aga see hävis põhjasõjas. Praegune Kaarli kirik on ehitatud teatavasti 1800 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel. Tornid veel pisut hiljem valminud kuulsa Peterburi arhitekti Otto Pius Piuse projekti järgi, kes ise oli ka pärit Tallinnast ja kes siis on olnud lisaks sellele, et ta on mitmeid kirikuid, projekteerinud Eestisse lisaks Kaarli kirikule veel Narva Aleksandri kiriku ka üks tolle aja silmapaistvamaid kiriku ehituse teoreetikuid ja kirikuarhitektuurist kirjutajaid. See kirik on Toompea eeslinnaga seotud selles mõttes, et ta on ehitatud ennekõike paisuva eesti koguduse kirikuks, kuigi saksa pihtkond oli seal ka ja selline uhke kirik oli muidugi ka eestlaste eneseteadvusele väga oluline. Ja ka just sellesse kirikusse telliti ühelt esimeselt eesti professionaalselt kunstnikult professor Kölerilt. See kuulus altarimaal kutsuva Kristusega ja Johann Köhler tegi selle praktiliselt tasuta just seetõttu, et tegemist oli ennekõike eestlastest koosneva kogudusega. Samal ajal ülejäänud eeslinna eestlastele ehitati Jaani kirik, mis asus siis mitte Toompeamaadel, vaid Tallinna linnamaadel 18. sajandi kassi sabast. On teada ka lisaks siis nendele väikestele puu hütikestele, kus siis niisugused lihtsamad inimesed seal elasid teistsuguseid institutsioone ja hoonekogumeid. Kuskil umbes praeguse luise tänava keskkohas paiknes luisentaali suvemõis. See tähendaks nagu luise org kui toona oli nimelt kombeks suve mõisatele anda nimesid oma abikaasade või tütarde järgi. Eeskujuks sellele oli muidugi Kadriorg Katariin Lentaal, millele Peeter esimene oma noore naise järgi oli nime andnud ja luisentaali suvemõisa juurde. 1772. aastal asutati ühe Tallinna apteekri Kaarel Kristjan Ficki poolt šiki sajansi manufaktuur. Seda on mõnes allikas nimetatud ka portselanimanufaktuuri koguni portselanivabrikuks. Tegelikult see ei olnud siiski päris portselan, mida seal toodeti vaid tänapäeva mõistes just midagi Fayansi taolist. Saksamaalt toodud valget savi segati koha pealt kaevandatava sinisaviga. Luise tänava kandis on sellised savised maad, saviaugud rajati sinnasamma lähedusse. See Fay ansi manufaktuur tegutses ainult 10 aastat. 1772 kuni 82. Aga kujunes küllalt oluliseks. Meistrid olid pärit Saksamaalt peamiselt Kiilisteraga Magdeburgist tehti sellist ilusat rokokooliku keraamikat, suure küllalt jõulise lillornamendiga ja mitmesuguseid nõusid. Neist osa sellise kauni Ashuurse ääreka tehti ka sellele ajale omast pisi plastikat, mitmesuguseid pisikesi kujusid, neid on säilinud nii tervikuna kui tükkidena. Kõige suurem, rohkem kui 30 eset sisaldav kogu on Tallinna linnamuuseumis. Nii et vaatamata oma suhteliselt lühiajalisele eksistentsile on olnud tegemist küllalt olulise töökojaga Eesti tarbekunsti ajaloos. Kui rääkida nüüd 19. sajandi kassi sabast ja seal tegutsenud olulistest isikutest, kes on mõjutanud selle linnaosa arengut ja seeläbi ka kokku Tallinna arengut, siis ei saa me mööda sellisest koloriidsest härrasmehest nagu Hans Heinrich Falk. Hans Heinrich Falck oli arvatavasti päritolult tegelikult eestlane. Aga saatuse tahtel jõudnud sellistesse Parem puht saksa likuks peetud ametitesse oli pikka aega näiteks Tallinna toomgildi Oldermann. Toomkild oli siis selline institutsioon, mis ühendas Toompeal ja Toompea eeslinnas elanud käsitöölisi peamiselt siis saksa päritolu või kadaka sakslike käsitöömeistreid. Väga Hans Heinrich Falck kasvas välja sellisest traditsioonilisest käsitöölise seisusest pigem selliseks moodsa aja ärimeheks, kes asutas klaverivabriku. Ta ise oligi ennekõike klaverimeister, aga ta on tegutsenud ka Toiduaineäris ja tal on olnud veel mitmesuguseid puutöökodasid ja muid ettevõtteid, nii et hästi mitmekülgne ettevõtja ja ka omas ajas ikkagi väga jõukas mees. Tal oli hästi palju lapsi, lisaks veel palju kasulapsi kokku 18 last koos nendega, kelle ta oli lapsendanud. Ta väga suuri summasid on annetanud siis just Toompea ja Toompea eeslinna korrastamiseks. Näiteks 1849. aastal ta oma kulu ja kirjadega laskis sillutada Paldiski maantee algusosa selleks, et ka kõrged külalised saaksid paremini sellel ajal väga populaarseks kujunevasse Keila-Joa mõisasõit. 1856. aastal laskis ta rajada Falgi tee milleks kaevati maha osa varasemaid muldkindlustusi. Kindlustamaks siis paremat ühendust Toompea ja Toompea eeslinna vahel. See on see kuulus lugu kihlveost Tallinna komandandi ja Hans Heinrich Falcki vahel mille Falczis võitis, suutes siis rajada mõne kuuga selle uue ühenduste oma finantsidega ja pärast seda siis olevat komandant pidanud rajama teise tee, sest kihlvedu nägi niimoodi ette Toompea tänavalt alla heinaturule praegusele Vabaduse väljakule, mis kannab siis selle mälestuseks komandandi tee nime. Hans Heinrich Falck on seotud ka toompuiestee kujundamisega justiitsselliseks alleeks ja pargi rajamisega, mis just tema mälestuseks ongi Falgi pargiks. Nimetatud. Pargi rajamisega alustas ta juba 1857. aastal kui aeti kinni seal varem olnud värvali tiik. Seal oli olnud üks kangavärvimise töökoda ja selle jaoks oli seal olnud tiik. Kanga värvimine nõudis palju vett. Aga see töökoda oli juba varem suletud tiik hakanud soostuma. Seal olevat olnud ka ohtlik. Nimelt praeguse Loite ja praeguse Adamsoni tänava nurgal asus üks populaarne kõrts, mida kutsuti ka punaseks kõrtsiks kus käisid nii Tallinna viinaninad kui ka sellised boheemlane haritlased. Eriti just 19. sajandi algul ja tihtipeale siis sealt kõrtsist vanalinna tagasi minnes olevat selliseid vähekene liiga lõbusas tujus härrasmehed sinna tiiki sattunud ja mõni inimene olevat sinna koguni ära uppunud. Ja Hans Heinrich Falck järgneva kümnendi jooksul rajaski sellele alale kena pargi. Hiljem rentis ta selle ala toom gildile. Kes siis edasi seda rentis mitmetele seltsidele, nii et tegelikult Hans Heinrich Falcki testamendiga pidise jääma avalikuks alaks, aga päriselt see soov kaua aega ei täitunud. Sest kui see oli renditud algul saksa käsitööliste seltsile seejärel 1882 kuni 87 lootuseseltsile, siis peeti seal restorani midagi, ka sellist lõbustuspargi taolist. Ümbruse elanikud on näiteks kurtnud, et sealt kostev müra ja muusika häirib neid. Nii et tegelikult see oli avatud ikkagi ainult siis nende seal olnud kohvikute-restoranide ja lõbustusatraktsioonide külastajad. Lastele on sinna parki pandud ka tsirkusetelke korduvalt peetud seal tsirkuseetendusi. Nii et tegelikult selliseks avalikuks pargiks sai see alles 20. sajandi algul. Pargi praegune planeering tegelikult on nõukogude ajast selline ilus asümmeetriline vara modernistlik lahendus 1950.-te aastate teisest poolest 60.-te algusest kui pärast sellist Stalini-aegsete rangelt geomeetrilised pargi stiili uuesti tulid moodi vabamad modernistlikud maastikuplaneerimise mõtted ja selle pargi projekti, mille järgi 119. sajandi lõpu Parksis ümber kujundati, tegi 1957. aastal meie üks tuntumaid maastikuarhitekte maastikuaednike Aleksander Niine selle pargi tagumisse serva juba Falgi ajal. 1860.-te aastate algul rajati üks restoranihoone algselt sellise väikese neogooti stiilis kivist paviljonid mille ette jäi suur terrass. Hiljem ehitati sellele peale teine korrus ja arhitektuursed seda lahendust ka pisut muudeti. 1900 kahekümnendail see restoranihoone renditi võimlemisseltsile sport ja sealtpeale on seal tegutsenud tegelikult mitmed spordiseltsid või siis tänapäeva mõistes spordiklubid, on seda kasutatud sellise raskejõustikumajana. Sellel hoonel seal Falgi pargi taga on küllalt oluline roll Eesti spordi ja justkui raskejõustiku ajaloos olnud. Sinna lähedusse rajati 1900 kolmekümnendatel aastatel ka puidust velodroom mis küll üsna pea lammutati. Seda ei olnud korralikult hooldatud ja see muutus jalgrattasõitjatele ohtlikuks. Aga mõnda aega seal peeti võidusõite, kaasa arvatud näiteks Eesti meistrivõistlusi trekisõidus selle koha peal, kus praegu on jalgpallistaadion. Selle koha peal oli velodroom Wismari tänava ja luise tänava vahelisel lagedal alal. Seda ala on kasutatud aga näiteks varem ka veel ratsutamisvõistluste läbiviimiseks ja ka ratsaväeõppusteks. Praegu selles kunagises valgi pargi restoranihoones, mida hiljem siis ka võimla või spordiseltsimajana on kasutatud on aga hoopis Inglise saatkond. Aga võrreldes siis varasemate aegadega. See hoone on täielikult ümber ehitatud ja lisatud tale pargi poole selline täiesti uus moodne klaasist osa. Ja praeguseks on see hoonega kõrge piirdega pargi jalast ära lõigatud, sest saatkondadele kehtivad tänapäeval üsna ranged turvanõuded. Kui rääkida hoonestus kihistustest Toompea eeslinnas siis päris vanadest keskaegsetest varauusaegsetest majadest ei tea me eriti midagi. Praeguseni säilinud vanimad hooned võivad pärineda kuskilt 18.-st sajandist 19. sajandi algusest sest erinevalt näiteks kalamajast, kus Krimmi sõja ajal 1800 viiekümnendail aastail suur osa varasemast hoonestusest lammutati, kui inglise eskaader seisis Tallinna reidil kardeti tormijooksu linnale või mingit laadi dessanti ja siis, et vaenlane ei saaks seal tugipunkti leida, siis otsustati kogu kalamaja hoonestus likvideerida või vähemalt kasutuskõlbmatuks muuta. Siis nii hilisel ajal kassi saba enam ei ole sedavõrd tõsised katakalismid tabanud. Nii et kassisabas võib olla säilinud väga vanu puumaju aga enamik siis neist kõige vanematest hoonetest on hiljem siiski ümber ehitatud. 1860.-te 70.-te hooneid näeme siin siiski juba päris palju. Selliseid ühekorruselised madalad, suuresti veel klassitsistlik tüüpfassaadide ajastut meelde tuletavad hütikesed klassitsistlikus tüüpfassaadide kinnipidamise kohustus oli küll juba 1800 viiekümnendatel aastatel kaotatud, kuid nendest välja arenenud lihtsamaid hoonetüüpe kasutati justkui inertsist veel mitme kümnendi vältel. Ja sageli need väikesed ühekorruselised puumajad, mida just kassisaba alal, aga laiemalt endises Toompea eeslinnas on päris palju säilinud. Kuulusid just maalt linna tulnud eestlastele, kes tihti olid voorimehed, kingsepad, majateenijad, ehitustöölised ja kassisaba on üks väheseid linnaosi Tallinnas, kus me võime näha veel just sellist tööstusliku pöördeeelset eeslinna mis mujal on praktiliselt hävinud. Selliseid ühekorruselisi lihtsaid maju oli varem näiteks keldrimäe linnaosas, oli mitmete suuremate tänavate ääres, näiteks Pärnu maantee ääres seal kino kosmosekandis aga need hävisid siis kas juba teises maailmasõjas või siis lammutati 1900 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel, nagu näiteks keldrimäe kandis ja seetõttu on just nendel vähestel kassi sabast säilinud majadel eriline väärtus ka kassisabas tegelikult suuremaid lammutusi oli näiteks Paldiski maantee ääres veel kuni 1970.-te aastateni säilinud ühekorruseliste puumajade rida on praeguseks maa pealt kadunud aga õnneks väiksemate tänavate äärde nagu Wismari tänav või loode tänav jäi selliseid arhailisi majakesi päris paljuga alles. Kui vahepeal 1900 üheksakümnendatel aastatel ja 2000.-te aastate alguses seisid mitmed nendest majadest tühjana, jõudsid väga halba olukorda ja tundus, et nüüd on üsna lootusetud hooned siis nüüd on hakatud ka neid kõige tagasihoidlikumad ja arhailise maid agulimaju korda tegema. Ja mõnedes nendest elavad nüüd ka näiteks sellised inimesed, kes juhivad meie linna või riiki ka tuntud ettevõtjad, kultuuritegelased, mõned noored arhitektid. Nii et selles mõttes ka see hoonestuskihistus ei ole sugugi perspektiivitu ega lootusetu. Ja kus veel saaks omada eramaja aiaga viieminutise jalutuskäigu kaugusel Toompeast. Järgmise hoonestuskihistuse kassisabas moodustavad juba korterelamud. Mis siis näitavad seda, kuidas nüüd sellisest tööstusliku pöörde eelsest, veel sotsiaalselt üsna vanaaegsest käsitööliste, kestrite, notarite, hambaarstide ja muude tegelaste linnast on saamas nüüd juba moodne tööstuslinn ja puumajadega eeslinnadest saavad siis nüüd just peamiselt tööstus-proletariaadi elamisalad ja kassisabasse ilmuvad nüüd sellised pisikeste korteritega tööliselamud mis kuulusid ühele omanikule, kes ise võis ka seal majas elada, aga mõnikord võis elada hoopis kuskil mujal. Aga ta siis seal majas üüris kortereid välja. Ja sel ajal oli Tallinnas tõsine ehitusbuum, kus mõne aasta vältel võidi ühe tänava äärde ehitada kümneid uusi puumaju. Kassisabas kõige elavam ehitustegevus sellel ajastul oli just Wismari ja Adamsoni tänavatel, aga ka luise tänava ääres mis siis nüüd just alates 1880.-test aastatest uuesti hoonestati. Varem luisentaali suvemõisa viinud tänav paiknes pisut teise nurga all oli selline kõver ja kitsas. Nüüd rajati uus, täiesti sirge tänav, mis oli teadlikult orienteeritud Kaarli kiriku teljele. Tegemist oli ka siis ühe esimese sellise teadliku kindlalt planeeritud linnaplaneerimisvõttega Tallinnas. Kirik asetati meelega selliseks keskseks aktsendiks tänava lõpusarja lõpus. 1000 üheksasajakümnendatel aastatel hakati kassisabasse, mis seni oli olnud ikkagi selgelt selline tagasihoidlikumate majanduslike võimalustega inimeste linnaosa ehitama ka suuremaid juugendpuumaju, kus olid nüüd ka siis juba esinduslikumad korterid kolme, nelja toalised vahel vannitubadega, teenijatubadega eraldi köögitrepikodadega. Ja sellega seoses hakkas, ütleme see linnaosa üldilme ja elanike sotsiaalne koosseis ka mõnevõrra muutuma. Louise ja Wismari tänava ääres näeme mõningaid selliseid maju. Üksikuid suuremaid kivimaju kerkis ka aga tsaariajal, peamiselt ainult Paldiski maantee äärde. Rohkem hakati suuremaid kivimaju ehitama kassisabasse eesti ajal ja kuigi tegelikult 1900 kolmekümnendatel taheti kogu see ala hõlmata ka juba kivi ehituspiirkonda, kus puumajade ehitamine oleks üldse keelatud, siis tegelikult kassisabas ikkagi need kivihooned, kuni teise maailmasõjani jäid väga erandlikuks. Küll aga tekkis mõningaid selliseid uusi terviklikke tänava ruume suuremate puumajadega 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel kassisabasse, mis siis nüüd ka nendest varasematest tsaariaegsetest puitelamutest juba tublisti erinevad. Need on siis nüüd need kivitrepikojaga elamud, mida me tinglikult nimetame Tallinna majaks ja kus siis need, ka lihtsate inimeste üürikorterid on nüüd pisut arenenumad võrreldes tsaariaegsete elamispindadega mitte enam kööktoad, vaid tavaliselt siis juba toast ja köögist või kahest toast ja köögist koosnevad tihti küll näiteks vannituba on ainult omaniku korteris ja ülejäänud elanikud pidid jagama ühte keldris paiknevat vannituba või lihtsalt linnasaunas ennast pesemas käima on siis natuke suuremate ja paremate korteritega, on väiksemate ja tagasihoidlikumate korteritega neid Tallinna maju. Sageli on nad ehitatud ka kõrgele vundamendile, nii et esimene korrus on tõstetud maapinnast kõrgemale ja sinna alla moodustub veel kõrge keldri või soklikorrus, mida võib lugeda ka peaaegu täis korruseks. Ja seal keldris paiknesid siis väikesed poed või teenustekojad. Kõige ilusamad sellised ansamblid kassisabas on nüüd täiesti uutel tänavatel, mis siis eesti ajal rajati nimelt kassisabas lisaks neile kruntidele, mis juba tsaariajal olid selliste pisikeste ja tihedalt hoonestatud täna välja kujunenud ja mida me näeme just loode tänava, Wismari tänava Loite tänava ääres olid ka mõned sellised suured väiksemateks kruntideks jagamata. Ta alad, kus asusid näiteks suuremat töökojad koos ladudega, puuhoovid või lihtsalt puu ja juurviljaaiad ja mis olid veel 1930.-te alguseni sellisena säilinud. Nüüd aga just kolmekümnendatel aastatel hakati neid alasid ka väiksemaks tükeldama ja nii tekkisid siis Wismari põiktänav, mida me täna tunneme Kapi tänava nime all ja lao tänav täiesti uute tänavatena, mille ääres me näeme just siis selliseid ilusaid Tallinna majadest koosnevaid ansambleid Kapi tänaval. On mõned ka päris kivihooned lisaks nendele kivitrepikojaga puumajadele ja samuti näeb seal selliseid huvitavaid maju, kus puumaja on üle krohvitud, nii et see eemalt meenutab kivihoonet. Sel ajal hakati seda päris palju tegema, kassisabas näeb selliseid lahendusi ka mitmeid. Üheks muust hoonestusest eristuvaks alaks. Kassisabas on alati jäänud toompuiesteeserv, mida siis juba tsaariaja lõpul hakati teadlikult kujundama sellise esinduse alleena. See pidi moodustama siis osa kogu vanalinna ümbritsevast parkide ja esindushoonete tsoonist. Ja loomulikult siis vanalinna ümbritseva ringpuiestee võeti üle Viini kuulsalt ringstraselt. Tallinna jõudis üle mitmete saksa linnade, kus samasuguste ring bulvarite või ringpromenaadi ala vanakindlustuste vööndi asemel hakati rajama. Samuti üritati sellel ajastul midagi sarnast Riias aga Tallinnas, kus siis selliseid suuri avalikke hooneid ehitati vähe. Tuli leppida ka lihtsalt siis elamutega, millele püüti anda tavapärasest esinduslikum välimus. Aga toompuiestee ääres ei ole kunagi olnud niisugused vaese rahva tagasihoidlikud majad, nagu olid ülejäänud kassisabas vaid singa puumajad olid projekteeritud parimate arhitektide poolt ja olid väga suurte esinduslike korteritega juba alates 19.-st sajandist ja hiljem juba eesti ajal hakati toompuiestee äärde ehitama ka suuremaid kivihooneid suurte avarate korteritega, nii et see ala on tegelikult alati siis kassisabas eristunud muust linnamaastikust ja suuremaid kivist korterelamuid. 1900 kolmekümnendatel hakati ehitama ka Paldiski maantee äärde just Paldiski maantee raudtee poolsesse otsa. Ja on selgelt näha, kuidas Paldiski maanteele pidi ka toonaste arusaamade järgi kujunema selline ühtlane. Sama kõrgustest ja tulemüüre pidi kokku ehitatud kivihoonetest koosnev esinduselamute front. Nagu me näeme Pärnu maanteel Tõnismäe kandis aga Paldiski maanteele, siis linnaehituslik areng jäi pooleli, sest algas teine maailmasõda. Sõjas sai kassi saba hoonestus kannatada suhteliselt vähe, kuid olid siiski mõned piirkonnad, kus majad ulatuslikult hävisid. Kõige tõsisem oli see häving Endla tänava alguses kus terve rida puumaju hävis varem. Puithooned ulatusid Endla tänaval peaaegu Kaarli kirikuni välja. Ainult siis, tänava ühel küljel oli tänava alguses ka veel üks suurem saksa õppekeelega gümnaasiumi maja mis oli siis kivihoone, muidu olid seal ka mitmesugused puitelamud, mis aga sõjas ära põlesid ja nende asemel on ehitatud Endla tänava ja luise tänava algusesse hoopis mõned suuremad Stalini-aegsed kivielamud. Ja samamoodi sai sõjas kannatada Koidu tänava ja Eha tänava hoonestus Koidu tänaval lõigus Paldiski maanteest kuni Wismari tänavani hävis õnnestus peaaegu täielikult ja Koidu tänava ja Adamsoni tänava vahel ka üksikud säilinud majad peale sõda lammutati, sinna ehitati terviklik kivielamutest koosnev Stalini-aegne elamute ansambel, mis täielikult eristub kogu ülejäänud kassi saba hoonestusest. Sellised ühesugused majad, ühel pool tänavat on nad siis viimistletud tavalise krohviga, teisel pool tänavat terrassid krohviga. Kogu see Koidu tänava algus on selline tervikliku Stalini-aegse linnaplaneerimise näide koos sinna juurde kuuluva Alley tüüpi haljastusega. Ja need majad tegelikult suuresti ehitas siis raudtee oma töölistele peale teist maailmasõda väga huvitava hoonena, esimestel sõjajärgsetel aastatel Valmis Eha tänavale uus haiglahoone. See oli siis kaua aega raudtee, lastehaigla raudtee oli toona selline riik riigis väga omaette seisev administratiivsüsteem, mille juurde kuulusid oma haiglad, polikliinik, kud, koolid, kauplused, lasteaiad ja nii edasi. Kassisaba alal lisaks elamutele on erinevatest aegadest ka üksikuid avalikke hooneid. Neist üheks vanimaks on toomvaestekoolimaja Wismari tänaval. Ja tegelikult varem ongi Wismari tänavaks nimetatud ennekõike seda tänavalõiku, mis on Toompeatänavast kuni toompuiesteeni ja Wismari tänava tagumist osa toompuiesteest edasi raudtee poole on nimetatudki siis toomvaestekooli tänavaks. Toomvaestekool paiknes siin tegelikult juba alates 1725.-st aastast ja toomvaestekoolimaja paiknes kuskil praeguse Kapi tänava kohal ja lammutati siis 1920.-te aastate lõpus. Lammutamise juures on tegelikult ka üks dokument, kus on öeldud, et see maja on üle 200 aasta vana. Nii et arvatavasti see kool paikneskiga läbi siis nende kahe sajandi selles samas majas. Tõsi, pärast uue kivimaja valmimist 1800 kuuekümnendatel aastatel sinna vanasse puumajja jäi kooli internaat. See toomvaeste koolile ehitatud uuem maja 1860.-test aastatest ehitati juba kivihoonena ja see maja on tegelikult siiamaani alles küll pisut ümberehitatud kujul. Selles majas praegu tegutseb Wismari haigla on kassi sabast siis olnud ka veel mitmeid teisigi koole. 1913 näiteks kevade tänaval valmis Kareli Jürgensoni projekti järgi uus selline neoklassitsistlik koolimaja, millest pisut hiljem sai Westholmi gümnaasium. Üks Tallinna tuntumaid koole kevade, tänava ja Adamsoni tänava nurgale ehitati 1930.-te aastate teisel poolel Westholmi gümnaasiumile uus, juba kivist ja palju suurem koolimaja. Mis siis oli tollel ajal Tallinna üks kõige moodsamaid koolimaju, kus oli siis ka palju selliseid lisafunktsioone, mida teistest koolimajades ei olnud näiteks keldrisse kavandatud lasketiir või eraldi aula ja võimla, mis oli tollel ajal koolimajades suur luksus. Praeguseks on mõlemad majad kenasti alles ja restaureeritud. Selles uuemas majas tegutseb ka praegu Westholmi gümnaasium ja vanemas sarja aja lõpus ehitatud koolimajas Tallinna Kunstikool kassisaba teises servas Endla tänaval ehk siis ajaloolise nimega Wittenhofi tänaval. See tänav viis Winterhoff suvemõisa juurde mis asuse Seewaldi kandis teisel pool raudteed. Selle tänava ääres on ka olnud mitmeid koole. Ja seal on alles puitkoolimaja, mis on selles mõttes huvitav, et puidust algkoolimaju ehitati väga palju nendesse Tallinna puit eeslinnadesse, aga peaaegu kõik need on praeguseks hävinud. See on üks väheseid allesolevaid. See on ehitatud siis 1901. aastal linnainseneri Karl Jakobi projekti järgi ümberehitatud 1911 ja oligi siis algselt ka linna algkool, aga praegu tegutseb selles majas Tallinna keeltekool. Ühed olulised asutused olid ka linnasaunad eriti just siis tsaariajal kassisaba piirkonnas on olnud koguni mitu sauna. Juba 1800 üheksakümnendatel aastatel valmis üks kivimaja Wismari toonase nimega, siis toomvaestekooli tänava alguses, kus alumisel korrusel oli saun ülemisel korrusel väikesed korterid. See kuulus kellelegi proua linkile ja räägiti. Seal olevat lisaks saunale mõnda aega ka see maailma kõige vanem asutus ehk siis lõbumaja töötanud. Hiljem on see maja olnud Tallinna meditsiiniline kainestusmaja nõukogude ajal. Praeguse maja seisab juba kaua aega tühjana ja selle juurde kuuluv suur krunt kunagi sauna taha jäänud suure iluaiaga, kus siis soojemal aastaajal ka saunalised said vahepeal ennast jahutamas ja jalutamas käia, on praegu ka mahajäetud teine saun asuse Paldiski maantee alguses linna poolt minnes vasakut kätt ja seda tunti majaomaniku järgi Saarmanni sauna nime all. See suur kivimaja on ehitatud siis juba sellises juugendliku stiilis. 1000 üheksasajakümnendatel aastatel Voldemar Lenderi allkirjaga projekti järgi Voldemar Lenderi büroos põhiliselt projekteeriti tagasihoidlike väikekorteritega puitmaju, mida me selle tõttu nimetamegi tinglikult Lenderi majadeks ja need suuremad kivimajad, millel on Voldemar Lenderi allkiri, nendest on kahtlustatud, et tegelikult need võivad olla ka mõne muu, näiteks Soome arhitekti projekteeritud ja lender tegi seal ainult ehitusjärelvalvet. Täpselt ei tea. Võimalik, et Voldemar Lenderi, tema abilised olid siiski ka ise võimelised suuremaid kivihooneid projekteerima. Selles majas tegutses saun veel nõukogude ajalgi. Ülemistel korrustel olid algselt aga suured esinduslikud teenijatubadega ja eraldi köögi sisse pääsudega korterid kaasa arvatud sarmanite perekonna enda korter. Kassisabas on läbi aegade muutunud korduvalt ka tänavanimed. Vanasti oli tihti selline lugu, et tänavad kujunesid kuidagi isetekkeliselt, neid teadlikult ei planeeritud ja ise tekkisid ka nende nimed siis kõige mõjukama või kõige tuntuma majaomaniku järgi. Neid majaomaniku järgi kutsutavaid tänavaid hakati aga ümber nimetama juba 1900 kolmekümnendatel aastatel. Niisiis sai varasemast Lessingi tänavast Loit Tänav varasemast Nürnbergi tänavast loode tänav alimanni tänavast Koidu tänav, kordase tänavast kevade tänav ja nõnda edasi kassisabas mitmed tänavad said nime just atmosfäärinähtuste järgi Koidu tänava nime eeskujul näiteks ka Eha tänav, Loite tänav ja o tänav. Au seostub siis auvalgusega. Nõukogude aeg tegi taas selliseid ümber nimetamisi. Nime panemine on ju ka omal moel sümboolne akt, tähistades siis selliseid võimusuhteid linnaruumis. Kindlasti on kassisaba arengut mõjutanud tugevasti raudtee, mis rajati 1869. 70. aastal Tallinna-Peterburi-Paldiski raudtee liinina. Ja see tegelikult tekitas ka uue piiri Kassisabale lääne pool varem paljud kassisaba tänavad ulatusid üle raudtee trassi. Näiteks praegune madala tänav on tulnud Adamsoni tänava ehk Falkpargi tänava või vaestemaja tänava pikendus. Adamsoni tänaval on ka ajalooliselt olnud mitmeid nimesid. Veel 1900 kolmekümnendatel näiteks madara tänaval olid mõned majad adresseeritud Falkpargi tänava järgi kaua aega üle raudtee pääses lihtsalt sellistest ülepääsu kohtadest. Aga juba 1900 kahekümnendatel aastatel liiklus kasvas ja neid raudtee ülesõit hakati pidama liiga ohtlikuks ja ka ummikuid tekitavaks, kui rongid neid ülesõite läbisid, tuli ju tõkkepuud ette lasteaia liiklus seisma panna ja hakati otsima võimalusi siis kas viaduktide või tunnelite rajamiseks. Ja siin otsustati sellise lahenduse kasuks, et kassi sabast olulisemad ühendused järjest areneva Pelgulinna linnaosaga tehakse raudtee alt, nii et raudtee läheb pealt üle viadukti ja autod ja jalakäijad pääsevad läbi raudtee alt. Ja nii rajati siis juba eesti ajal Paldiski maantee ja rohu tänava raudteeviadukti mis olid tollel ajal insenerlikult küllalt silmapaistvad moodsad raudbetoonkarkass ehitised. Ja kui tsaariajal sageli suuri raudbetoonehitisi kavandasid välismaised insenerid ja ehitasid ka sellised suured ülevenemaalised ehitusfirmad, siis nüüd tuli hakkama saada ka juba oma jõududega ja tegemist on siis ühtede esimeste eesti oma inseneride poolt läbi arvutatud silmapaistvate raudteesildadega mis praegu kaon ehitismälestistena kaitse all Paldiski maantee omalaadseks piiriks, kust edasi raudtee poole ja balti jaama poole jääb juba üks täiesti teine maailm. Kelmiküla. Kui kassisabas saame me rääkida üsna vanast asustusest, siis kelmikülas oli kaua aega tegemist pigem sellise lagedama heinamaa-alaga kus selline linnalik hoonestus on üsna hiline. Küsi kelmiküla nimi on üsna vana ja viitab sellele, et mingit laadi üksikuid hõredalt paiknevaid maju pidi siin siiski üsna ammu olema. Ja kust on see nimi tulnud, selle kohta on ka mitmeid erinevaid teooriaid. Tõenäoliselt on see lugu siis olnud jällegi seotud sellega, et Toompea ja Toompea eeslinn olid kaua aega erinevad haldusüksused ka erineva õigussüsteemiga ja natuke erinevate seadustega, mis siis nendel aladel kehtisid. Ja Toompea eeslinn võis olla pelgupaigaks inimestele, kes siis olid linnaalal seadusega pahuksisse satud juhtunud ja kes põgenesid sinna Toompeaalale siis Tallinna linnaalal või rae poolt hallatava alal, siis linna Sarase sees elavad inimesed panid sellele territooriumile seal Toompea eeslinna ühes kõrvalises servas pilkenimeks kelmiküla. Ja omakorda Pelgulinn jällegi võis olla pelgupaik nendele inimestele, kes siis Toompeaalal olid millegi tõttu persona non rattad ja põgenesid siis sinna Pelgulinna alale, mis siis kuulus mitte Toompea eeslinna, vaid Tallinna linna saras koosseisu kelmiküla kassisaba vahel. Praeguse kevade ja suve tänava kandis on olnud ka üks selline suurem lagedam ala kus siis paiknes 19. sajandil üks tuntud aiand, mida nimetati tiitrissi aiandiks. Saajalt tekkis juba 19. sajandi algul, kui 1810. aastal keegi, tõenäoliselt Rootsi päritolu aednik Sören hoorenfeld on sellele alale aiandi rajanud. Tema ja tema järeltulijate käe saiand püsis kuni 1870.-te aastate alguseni mil siis 1872 ostis selle tud aednik August Heinrich Dietrich, kes siis Saksamaalt üle Riia oli juba 1800 kuuekümnendatel Tallinna tulnud ja 1964 Tallinnas oma aiandusäri ja puukooli rajanud. Aga nüüd siis, soovides seda laiendada, ostis selle suure ala kassi saba ja kelmiküla vahel. Ja see oli siis toona küllalt populaarne aiand just siis ilupuude kasvatamist kohana, kust ilupuude ja põõsaste istikuid käisid ostmas nii mitmed mõisnikud ja mõisaaednikud kui ka Tallinna perenaised ja August Heinrich Dietrich, peetakse muuhulgas ka üheks Eesti esimeseks mükoloogiks seeneteadlaseks, kelle erihuviks olid just puude seenhaigused. See aiand lakkas ilmselt tegutsemast pärast Titrichi surma 1897. aastal ja 19. sajandi viimastel aastatel ja 20. sajandi algul. Juba tekkis sellele kohale sügise tänava ja suve tänava ning ka nende juures olnud praegu linna plaanidelt kadunud aga nüüd uute hoonete rajamisel loodetavasti taastekkiva saani tänava hoonestus. Sügise tänava ja tehnika tänava alguse puumajad on väga huvitavad. Seal on terve rida kaasselliseid väliselt just neid samu väikekorteritega Lenderi maju, meenutavaid hooneid, mille sees on sageli aga tegelikult üsna suured ja esinduslikud korterid. Ja mõnes majas on seal tegelikult säilinud ka jälgi omaaegsest ilusast interjöörist, väga uhkeid kahhelahje, parkettpõrandaid, stuki, rosette lagedel ja palju muud. Kelmiküla ala, võib-olla kõige silmapaistvamaks institutsiooniks on 1800 üheksakümnendatel aastatel Tehnika tänava äärde kolinud raudtee tehnikakool mille järgi tegelikult tehnika tänav on ka oma nime saanud. Ja see haridusasutus, millele ehitati 1895. aastal paekivist neogooti stiilis ilusad õppehooned on tegelikult läbi aegade seal tegutsema jäänud. Ja ka praegu on seal kool, kus saab õppida erinevaid transpordi erialasid. Nii et tegemist Tallinna tingimustes küllalt haruldase, üle 100 aasta kestnud ühe funktsiooni kontinuiteediga. Ja seda märgib ka uhke auruvedur selle kooli ees. Seal tegelikult raudteele kuulus suurem maa-ala, nii et sinna lähedusse, tegelikult on ka mitmeid raudteetööliste maju erinevatel aegadel ehitatud neist kõige uhkem 1900 kahekümnendatel aastatel. See on siis raudtee tehnikakoolist pisut linna poole selline suurem uhke kivimaja tehnika tänava ääres, mille 1900 kahekümnendatel aastatel projekteeris Karl Burman, üks meie selle aja kõige silmapaistvamaid arhitekte, kes mõnda aega oli ka raudtee teenistuses ja on seetõttu mitmeid raudteelaste elamuid projekteerinud ka Tallinna Kopli tänava äärde, nõmmele ja mujalegi. Tehnika tänava lõik kelmiküla raudteepoolses osas alates siis ütleme Suve tänavast kuni Paldiski maanteeni suuresti hoonestatigi alles Eesti ajal ja siin on nii krohvitud puumaju kui ka suuremaid, 1930.-te aastate kivielamuid. Tänava ja suve tänava nurgal elas pikemat aega tuntud kunstnik Adamson-Eric koos oma abikaasa vaibakunstnik Mari Adamsoni ka. Ja neid meenutab ka mälestustahvel selle maja seinal keskel. Programmis esines arhitektuuriajaloolane Oliver Orav.