Tänases keskeprogrammis räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Orro Haapsalust. Haapsalu on ilmselt paljude inimeste jaoks mingi erilise emotsionaalse tähendusega ka nende jaoks, kes ise sealt pärit ei ole või väga sageli seal ei viibi. Ja minu jaoks ka Haapsalu on lapsest saati olnud natuke selline nagu muinasjutulinn kus kõik asjad on pisut ilusamad ja paremad, kui nad päriselt olla saaksid. Ma olen seal palju käinud sugulastel külas, minu vanaema on seal kunagi noorena natuke aega elanud ja rääkinud palju ilusaid nooruse mälestusi ja nii siis ongi haapsalu minu jaoks ka hästi positiivse kuvandiga. Haapsalust rääkides muidugi tuleb kohe meelde selle linna geograafiline asend, see, kuidas ta paikneb mere ääres huvitavalt paigutudes, mitmele kitsamale poolsaarele, mille vahele moodustuvad meresopid, kaasa arvatud praeguseks rannikujärvedeks kujunenud merelahed, mida Haapsalus kutsutakse viikideks. Ja muidugi ajalooliselt on see väga tugevasti haapsalu kujunemist mõjutanud. Ja lisaks siis muidugi ka see haapsalu eripära, et ta paikneb Läänemaa selles osas, kus siis maapind jääajast saadik igal aastal natuke kerkib ja sellega seoses siis igal aastal mõne millimeetri võrra võidetakse merelt maad ja Haapsalu linna territoorium on läbi sajandite niimoodi tegelikult päris palju kasvanud ja endistest haapsalu lähedal meres olnud madalatest saartest Holmidest on pikapeale saanud selliseid mandriga ühendatud poolsaared. Kui palju on teada haapsalu vanemast ajaloost? Haapsalu vanemast ajaloost võrreldes võib-olla mõne teise linnaga on teada isegi suhteliselt palju. Teame seda, et 1279 sai haapsalu Riia linnaõiguse. Samal ajal pühitseti toomkirik nii, et tegelikult selleks ajaks piiskopilinnus oli juba mõnda aega olemas. Ja eks selle ümber pidi olema siis juba ka üksjagu kujunenud mingisugust asustust, mida sai linnaks lugeda. 1323 pandi paika linna säärase piirid. Need olid muidugi laiemad kui see tiheda linliku asustusega ala hõlmates siis ka linna lähedal olevaid linnaheinamaid. Karjamaid põllumaid Haapsalu linnas kujunes ilmselt juba keskajal välja küllaltki regulaarne tänavate struktuur ja Haapsalul on olnud ka linnamüür, ta on olnud kindlustatud linn kui osade Eesti väikelinnade puhul. Nagu Viljandi teame me ka, et seal kindlasti oli mingil ajal mingil kujul linnamüür teiste puhul nagu Paide, on see küsitav või vaieldav, kas seda oli ja mis ulatuses ta oli siis haapsalu kuulub ka nende linnade hulka, millele kindlasti linnamüür oli, arheoloogilistel andmetel on suudetud selle asukohta praeguseks täpsustada. Teada on, et oli viis väravat aga nüüd võrreldes muidugi Tallinna või isegi Tartu linnakindlustustega oli kogu see kindlustuste süsteem muidugi üsna tagasihoidlik ja peamiseks kindluseks. Siiski jäi piiskopilinnus. Mida on teada keskaegse Haapsalu majade kohta, millised need võiksid olla? Selle kohta võib arheoloogiliste andmete põhjal teha mõningaid oletusi, tõenäoliselt peamiselt oli tegemist puumajadega. Paljud majad paiknesid ilmselt tänavast eemal, mitte otse, tänavajoonel on püütud eristada ka mõningaid maja tüüpe, aga see arheoloogiliste andmete hulk on siiski nii väike, et ega me mingit täpset ettekujutust ei saa, millised need hooned olid ja kuidas seal Haapsalus elada. Noh, selge on, et peamiselt oli puulinnaga ikkagi tegemist, kivist oli piiskopilinnus ja võib-olla siis veel mõned üksikud ehitised enne Liivi sõda igal juhul see linna ala, mida saab lugeda tihedalt asustatud kompaktseks linnaks, hõlmas umbes 5,5 hektarit, linna saras oli palju suurem umbes 30 krunt, tee oli Haapsalus muidugi keskseks institutsiooniks. Keskseks ehitiseks jäi Haapsalu linnus, mida me kõik ju teame ja tunneme, teame tema legende valgest daamist. Mis puudutab aga linnuse ehituslugu, siis selle kohta on allikaid erinevalt, nii et suuresti see, mida me linnuse ehitusloo kohta teame, ikkagi tugineb ehitus arheoloogiale sellistel kohapeal tehtud väliuuringutel. Ja suuresti Kalvi Alumäe arusaamadel kes seda koos mitmete teiste Eesti linnustega 1900 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel põhjalikult uuris. Muidugi oma panuse on andnud Villem raam ja mitmed teised uurijad. Igal juhul on kõik keskaiauurijad ühel meelel selles osas, et linnuse kõige vanemasse kihistusse peaks kuuluma piiskopikirik koos siis nende uhkete kapiteelide ja muude huvitavate raidkivi kunstiteostega, mida seal sees näha saab. 16. sajandil, 1500 kahekümnendatel aastatel on mainitud juba siis ka teist kirikut Haapsalus, praegust Jaani kirikut siis veel Nikolai kiriku nime all. Milline ta toona välja võis näha, seda täpselt ei tea. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud, nii et selle Jaani kiriku praegune ilme on kujunenud hästi mitmes järgus. Ilmselt üks suurem ehitusetapp on olnud 1600 üheksakümnendatel aastatel, mida märgib ka aastaarv tuulelipul. Aga hiljem on teda veel 18. sajandil ümber ehitatud. Jaani kirik on võrreldes Haapsalu toomkirikuga ju esmapilgul väga tagasihoidlik ja võib-olla näiliselt mitte kuigi atraktiivne. Aga seal on tegelikult mõningad väga huvitavad vaatamisväärsused. Ennekõike see suur barokne altarisein mis on Eesti kontekstis kaunis haruldane. See on tehtud Läänemaale väga omasest materjalist paekivist ja tegemist on tegelikult väga kauni paekivitöötlusega, aga hiljem on ta siis üle värvitud, nii et ta meenutab puit. Ja tegelikult me ei saa arugi, et ta on paekivist valmistatud ja on olnud ka nüüd restauraatoritel mitmeid suuri diskussioone, kas seda hilisemat värvikihti sealt peaks eemaldama või mitte. Haapsalu varasemat minevikku meenutab veel ka üks kesklinnast kaugemal paiknev mälestis nimelt Haapsalu võllamägi, mida on peetud kesk- või varauusaegseks hukkamiskohaks ja paljudes linnades. Tegelikult on siis selliseid kohti, mis on tuntud võllamäe või näiteks tapu mäe nime all ja mille kohta rahvasuu räägib, et need on olnud kunagi hukkamiskohad. Mõnel pool on selle kohta ka mingeid kirjalikke allikaid, mõnel pool, mitte jaa arheoloogilistel uurimisel, mitmed nendest on tegelikult osutunud millekski muuks, et ilmselt ta tegelikult võllamägi kunagi ei ole olnud. Haapsalu võllamäge on ka nüüd mitu korda uuritud juba varem ka, aga nüüd siis viimastel aastatel uuesti ja tegelikult sealsed leiud siiski pigem kinnitavad seda arusaama, et kunagise hukkamiskohaga võis tegemist olla. Milliseks kujunes haapsalu saatus Liivi sõja ajal? Haapsalus saatus kujunes eriti dramaatiliseks, linn käis mitu korda käest kätte. Vahepeal ei olnud seal üldse õiget maaisandat, valitsesid palgasõdurid ja alates siis 1580.-te aastate algusest algab pikk ja suhteliselt rahulik Rootsi aeg. Aga ilmselt linnas olid nendel vahepealsetel rahututel aegadel väga suured purustused. Nii et linnahoonestuse ülesehitamisega, mis puudutab just elumaju ja elumajadest koosnevaid kvartaleid, tuli suuresti alustada otsast peale ja linnaelanike arv ilmselt ka siis Liivi sõja ajal drastiliselt vähenes. Nii et pärast Liivi sõda oli tegemist algul pigem suure külaga, kus siis linnalik asustus hakkas vaikselt taastuma. Rootsi ajal oli pikk periood 1625 kuni 1691 kui linn kuuluse Delagardiide perekonnale ja oli nende krahvkonna keskuseks pikka aega Rootsi-aegses Haapsalus purustatud linnamüüri ilmselt enam tervikuna ei taastatud. Võib-olla korrastati mõningaid väravaid ja linn, nüüd laienes senisest linnamüüriga piiratud alast väljapoole ja ennekõike siis mere poole, kus tekkisid uued kvartalid. Linnust püüti veel endiselt kindluse ehitisena pidada. See oli ka kannatada saanud, vahepeal hoolduseta jäänud, aga seda nüüd kõvasti, kohendati Delagardiid seitsmeteistkümnendal sajandil olevat kutsunud Augsburgi kellelegi silmapaistva ehitusmeistri Matias Holly kes olevat hakanud seda uhke lossina üles ehitama. Aga see ehitus jäi pooleli. Ehituse ajal leidis aset üks tulekahju ja pärast teda ta jäigi katki, nii et mingeid osi oli võimalik kasutada, aga suures osas juba siis jäi endine piiskopilinnus varemetesse. Haapsalus on alati väga oluline olnud sadam, sadam ilmselt ka just Rootsi ajal hakkas siis sellest keskaegsest sadamakohast, mis paiknes kuskil nõndanimetatud saksa väravate ees kuskil seal kuursaali piirkonnas liikuma, ära siis nõndanimetatud vanasadama holmile seoses ka maa kerkega. Aga jällegi, ega sellest, millised need elumajad seal linnas siis nüüd näiteks 16. sajandi lõpul või seitsmeteistkümnendal sajandil olid, seda täpselt ei tea. Põhjasõjas haapsalu alistus suurema vastupanuta, nii et põhjasõjast mingi osa Hooneid võis Haapsalus järele jääda. On arvatud, et praegused kõige vanemad puumajad pärinevad 18. sajandi teisest poolest, aga võimalik, et Haapsalus on siiski alles ka seitsmeteistkümnenda sajandi mõningaid puumaju. Kas või näiteks see maja, mida näidatakse Peeter esimese maja nime all, kus siis pärast Põhjasõda Peeter esimene Eestisse tulles olevat Haapsalus käies peatunud. Kui see legend tõele peaks vastama, siis see maja pidi ju sel ajal olemas olema. Nii et see võiks siis olla üks võimalikke Põhjasõjaeelsest ajast järele jäänud puumaju. Täpselt me seda ei tea ja ilmselt kunagi teada ei saagi, kui mitu nendest Haapsalu kõige vanematest elumajadest nii vanad võiksid olla. Aga igal juhul põhjasõjale eelnenud nälja-aastad ja sõjaaegsed sõjajärgsed katkuepideemiad olid Haapsalu elanikkonda tugevasti vähendanud. Nii et jällegi pärast Põhjasõda, palju tühje maju, tühje krunte ja linnalt niisugune asustuspilt pidi hakkama taaskord vähehaaval taastuma. Haapsalu arengule aitab küll nüüd kaasa see, et vene impeeriumi võimu alla jõudes pärast Põhjasõda, varsti saab temast kreisilinn maakonnakeskus kuhu hakkavad tekkima siis nüüd mitmesugused institutsioonid ka seoses selle ajastu kiire moderniseerumisprotsessiga. Ehitatakse kasarmuid, raekoda, praegu on seal muuseum sees pastorad, kohtumaja, võib-olla kõige suurejoonelisem on neist nüüd see viimane ehitatud siis juba 18. sajandi lõpupoolel 1787 kubermangu arhitekt moori projekti järgi. Tegemist on siis niisuguse hilisbaroki varaklassitsismi üleminekuperioodi hoonega ja tegemist on tegelikult sama tüüpprojektiga, mida on kasutatud Rakveres ja Paides. Ja siin siis lihtsalt haapsalu jaoks natuke kohaldatud hoone, kus asusid siis kohturuumid, vangikongid, aga ka mitmete kreisi ametiasutuste kantseleid. Hiljem on tal olnud palju erinevaid funktsioone, küll on teda kasutatud vanglana küll koolimajana, aga see maja on Haapsalus täitsa kenasti alles seal Wiedemanni tänava alguses. Seda on küll rohkem ümber ehitatud kui Rakvere või Paide, samasuguseid hooneid, aga sellisest 18. sajandi teise poole Haapsalu kui kreisilinnatõusust annab ta tunnistust ja on selles mõttes üks põnev maja. 18. sajandil rajati Haapsalusse mitmeid koolimaju ja loomulikult siis uusi elumaju, valdavalt siis puidust, mõned üksikud, ka kivist. 1782. aastal oli Haapsalus 80 kuni 90 elumaja ja umbes 600 elanikku. Üks huvitav hoone veel, mis ulatub ka tagasi kuhugi Kaheksateistkümnenda sajandi lõpu pooldaja, aga mida on 19. sajandil korduvalt ümber ehitatud ja täiendatud, on Haapsalus nõndanimetatud de la Gardie loss, see uus palee, mis ehitati vanast piiskopilinnusest väljapoole ja mille ümber tekkis ka pargiala, mida kutsuti krahviaiaks. Aga jah, praegusel kujul on sellel hoonel suuresti 19. sajandi teise poole ilme. Ja siseruumid on veel mitu korda ümber ehitatud. 20. sajandi alguses, kui siis 1900 kahekümnendatel aastatel, Eesti riik, kes siis oli pärast maareformi selle hoone omanikuks saanud, ei osanud sellega väga palju peale hakata ja sellest sai maakonnahaiglahaiglana tegutses ta kuni nõukogude ajani ja need varasemad kihistused olid seal kõik varjatud. Aga mõni aasta tagasi, nüüd siis restauraatorid, puhastasid seal mõnes ruumis välja päris ilusad maalingud. Praegu on see hoone korda tehtud ja tegutseb hooldushaiglana. Ja need maalingud annavad tunnistust sellest, kui uhked interjöörid nõndanimetatud Delagardi majas kunagi olid. 19. sajandi esimesel poolel. Haapsalu areneb veel algul üsna sellise unise ja tavapärase päikese kreisilinnana Eesti läänerannikul. Aga siis tõuke kiireks arenguks saab Haapsalu 1820.-test 30.-test aastatest alates. Kui sellest saab üks populaarsemaid Läänemerekuurort. Haapsalu ju näiliselt kurdiks, väga hästi sobi. Laht on madal, pigem mudane, kipub roogu täis kasvama. Väga häid ujumiskohti looduslikult ei ole. Vesi küll tänu sellele, et ta on üsna madal, soojeneb suhteliselt kiiresti, aga olgem ausad, võrreldes mitmete teiste kohtadega on Eesti põhjarannik siiski üsna külma veega. Nii et näiliselt mitte just kõige paremad eeldused, aga Haapsalu niisuguseks Võtmemärksõnaks kujunebki just toosama muda. Nimelt nüüd siis avastatakse mudaraviomadused, kuulsad doktor Huniused Haapsalus vanem ja noorem. Ja niisuguse ravikuur ordina, kuhu tullakse, nagu toona öeldi tervisevetele, aga Haapsalu puhul ennekõike siis just mudavanne võtma saab Haapsalu väga populaarseks. Ja siia tullakse siis mitte ainult Tallinnast ja Riiast, vaid ka Peterburist. Ja veel kaugemaltki. Juba 1831. aastal näiteks on Haapsalus korrastatud ja välja ehitatud kaldapromenaad. Ja edasi siis järjest tegeldi just linna heakorrastamisega pargid, tänavate sillutamine, tänavavalgustus ja nõnda edasi loomulikult andisse tõukega uute elumajade tekkeks. Ühelt poolt siis sellised villalikud majad, kus jõukad perekonnad suvitamas käisid ja mida peamiselt suviti kasutatigi, neid on Haapsalus mõned ka järel. Eriti 19. sajandi teisel poolel hakkasid sellised majad just tekkima ja siis ka olemasolevatesse majadesse suvekülaliste majutamine. Selleks olemasolevatele majadele juurdeehituste tegemine v randade juurdeehitamine, katusekorruste väljaehitamine. Tegelikult see mõjutas ka kogu Haapsalu igapäevaelu, oli mõtet asutada uusi poode, kohvikuid ja nii edasi, et siis neid suvel linna saabuvaid sageli küllalt jõukaid ja maksevõimelisi inimesi, kes siis küllalt palju igasuguseid erinevaid kaupu ja teenuseid tarbisid teenindada. Ka kuulsat Haapsalu rätikud olevat olnud just selline hea müügiartikkel, mida Bentele vene daamidele müüa, kes Haapsallu suvitama tulid. 1881. aasta suure rahvaloenduse ajaks oli Haapsalus 2667 elanikku. Selles mõttes veel küllalt väike linn aga siiski võrreldes nüüd 18. sajandi lõpu seisuga mitu korda suuremaks kasvanud. 20. sajandi alguses oli kuurordil veel selline uus suur tõusu ja õitsengu aeg. Kui vahepeal ta oli võib-olla natuke uniseks muutunud ja teiste kuradite kõrval oma tähtsust kaotanud, siis 20. sajandi algul muutub ta uuesti väga tähtsaks. Tallinn hakkab sel ajal kuurortlinna moest ära minema. Tallinna põhilisele kuurortalale kadriorule on linn liiga lähedale tulnud. Merevesi kipub reostuma kanalisatsioonitorudest, mis toona otse merre juhiti. Ja Tallinn ei sobi enam nii hästi jõuka rahva suvituspaigaks. Kuigi päriselt Tallinn kaotab kuurordi staatuse alles pärast esimest maailmasõda aga siis Tallinna kõrval niisuguse Põhja-Eesti kuurortlinna seetõttu nüüd haapsalu uus tõus ja sellele muidugi aitab väga palju kaasa ka raudteeühenduse loomine Keila ja Haapsalu vahelise raudteeliini välja ehitamine 1000 903104 ja Haapsallu rajatud dist uus suur uhke raudteejaam Karl Veerhaimi eriprojekti järgi. See muidugi näitab ka, kui tähtsaks haapsalu peeti. Tavaliselt raudteejaamade hooned ehitati ju ikka tüüpprojektide järgi neid tüüpprojekte aitäh vajadusel kohaldades. 19. sajandi viimastel kümnenditel kujunes Haapsaluga selliseks kuurordis, kus käis puhkamas lausa tsaar isiklikult ja mitmed tsaaripereliikmed. Ja seetõttu siis ka see pika ooteplatvormiga erakordselt pikka varikatusega. Väga suurejooneline Vaksal koos oma imperaatoripaviljon, iga kaasneed tavareisijate ennekõike siis esimese klassi reisijate ooteruumid olid Haapsalus väga uhkelt välja ehitatud ja kaunistatud. Vaatamata sellele, et rongid Haapsalus enam ei käi, on raudteejaamahoonel päris hästi läinud. Seal sees tegutseb praegu Eesti raudteemuuseum ja raudteejaamahoone on kenasti restaureeritud kahjux raudteejaama abihoonetest paljud üsna kehvas seisus, aga seal raudteejaama kompleksis tasub ringi vaadata. Tegemist on ka ühe kõige kenama sellise tervikliku jaama kompleksi ka 20. sajandi algusest. Mis meil Eestis võtta on, kus on säilinud terve hulk raudteetööliste elamuid. Sellise raudteearhitektuurile omase raskepärase puitpitsiga on säilinud abihooneid nagu veduri Teppu ja veetorn omalajal auruvedurite ajastul ju nii vajalik auruvedurite auru kateldesse veeandmiseks ja koguni kunagine vedurite ümberpööramise pöördesild 20. sajandi alguse ehitistest Haapsalus raudteejaama kõrval tuleb kindlasti esile tõsta kuursaali ehitatud otse mere äärde, algselt peaaegu et mere sisse. Rudolf Photo Fong Müperi Eestimaa kubermangu arhitekti projekti järgi 1000 999900 on tehtud see projekt, aga kursali ehitus natuke venis, nii et lõplikult haavati alles 1905. aastal. Ja klipper ise seda maja enam valmis kujul ei näinud, sest tema 1900. aastal juba suri. Tegemist on kuurortarhitektuuri ühe kõige kaunima näitega Eestis ja talle annab erilise väärtusega see, et paljud teised selle ajastu suured avalikud puitehitised, mida leidus Narva-Jõesuus, Pärnus, Tallinnas, Kadriorus ja mitmel pool mujalgi on siis täielikult hävinud ja me tunneme neid ainult üksikute vanade fotode kaudu. On säilinud oma täies hiilguses, kui Kuressaare kuursaal näiteks, mis ju ka justkui on alles on tegelikult restaureerimise käigus koopiana otsast peale üles ehitatud siis Haapsalu kuursaali juures, kuigi ka see oli vahepeal väga halvas seisus, on siiski rohkem õnnestunud säilitada ka originaalmaterjali. Väga silmapaistev on see siseruum küllalt siis lairuum ilma vahesammast. Ta, nii et tollases puitarhitektuuris küllalt silmapaistev katusetarind ka insenerlikku. Üldiselt selliseid suuri laia Sildelisi puitkonstruktsioone tehti kirikute katuste katteks, sel ajal aga profaan, arhitektuuris on neid tunduvalt vähem säilinud. Kuulame nüüd jutu sekka vahelduseks muusikat kõlab Valter Ojakääru laul mu südamesse, alles Haapsalu jääb, laulab Mare Väljataga. Nagu ennast Siis hing on avatud ja ärkvel Me. Ja näin. Kui purjeka Smere. Mu südamesse alles Haapsalu jäämere lained. Siin möödus suvekuu kui päikest täis päev. Rõõmus. Ja kuigi söögi son peagi jälle käes mu südamesse alles Haapsalu. See hele ran. Männilaat. Paid. Hommi kuumas liivas ka. Sees iga spill ilu Seebeeell, Elo on tänapäeval ja keskaegsed müüdi. Südamesse alles Haapsalu jäämere. Lained. Jätkame juttu Haapsalust, räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Oro. 19. sajandi lõpust 20. sajandi algusest on Haapsalust veel mõned huvitavad ehitised näiteks õigeusu kirikud. Haapsalus on kaks Vene õigeusu kirikut, üks neist on vanem 19. sajandi keskpaigast, see, mis paikneb seal mere ääres, teine on siis 19. sajandi lõpu kümnenditest ja see on selles mõttes huvitav ehitised, tan kalmistu kirik. Ta asub Haapsalu vana surnuaia peal ja selline kirikutüüp on õigeusu kultuuri iseenesest küllalt levinud. Ta ei ole nüüd mitte kalmistu matusekabel, vaid ta on selles mõttes iseseisev kirik oma kogudusega aga paikneb surnuaia peale, neid nimetataksegi kalmistu kirikuteks. Eestis on neid aga harva säilinud, oli selline näiteks Tallinnas Aleksander Nevski õigeusu kalmistul, aga see hävis teises maailmasõjas. Nii et selles mõttes on see haapsalu oma üsna huvitav näide just sellise õigeusu kultuuri seisukohalt Eestis kirikutüübina ja seal kiriku ümber mõnede metallist, et niisuguse väga uhke dekoratiivse kujundusega matusekabeli 19. sajandi lõpust 20. sajandi algusest. Haapsalu vana surnuaed on üldse erakordselt põnev, rikkalik, nii metallristide kui kivist, hauatähiste galerii ja Haapsalu linn on püüdnud selle eest kenasti hoolt kanda, on seal neid riste ja raudaedu üle värvinud ja minu meelest üks meie kenamaid selliseid ajaloolisi linna surnuaedu. Kahjuks on seal olnud küll üsna palju ka Fandaalitsemist, nii et mitmeid uhkeid hauatähiseid, mida mina mäletan ka oma lapsepõlvest, enam alles ei ole või need lamavad nüüd tükkidena maapinnal. Loomulikult see kuurordi periood toob Haapsallu ka palju uusi eluhooneid. Juba rääkisime nendest kuurordi villadest kui ka siis nendest välja üüritavate korteritega majadest. Ja see tendentse hoogustub veelgi 20. sajandi algul. Ja nüüd tuleb nende majade arhitektuuriga sellist juugendliku joont. Üks ilusaid näiteid on Haapsalus õhtu kaldal telline geomeetrilise juugendilaadis, suvitusvilla Haapsallu 20. sajandi algul ehitatakse ka juba üksikuid suuremaid elumaju ja korterelamuid, nende hulgas ka mõni kivimaja, enamasti siis äriruumidega esimesel korrusel. Suuremate tänavate äärde hakkab niisugusi tekkima. Neist võib-olla esile tõsta võiks lossiplatsi äärde sarja aja lõpuotsas ehitatud kaupmeest Felti maja. Seal varem olnud võõrastemaja põle sära. Paul Pinna näiteks oma mälestustes, kirjeldab seda, nemad sattusid oma abikaasaga just olema seal sel ajal, kui see tulekahju juhtus, aga siis mõned aastad hiljem kaup Messikvelt otsustas siis uue maja samale kohale ehitada. Essiks Felti maja lossiplatsi ääres, kus praegu on politseijaoskond on selles mõttes põnev, et see on üks esimesi hooneid Eestis, millel on silikaatkivist fassaad. Traditsiooniliste savitelliste kõrvale 20. sajandi algul tulevad kunstkivid algul neid kasutatakse peamiselt varjatud konstruktsioonides ja see sihvelti maja on selles mõttes väga erandlik, etega tsaariajast ei oskagi eriti nimetada teisi hooneid, kus moodne materjal silikaatkivi oleks niimoodi avalikult eksponeeritud. Seal on kasutatud veel ka väga huvitavaid kive selliste eriliste profileeringutega erikujulisi silikaatkive, mida meie kohapealne ja alates 1910.-st aastast männikul tegutsenud silikaat tootev ettevõte ei teinud, nii et ilmselt on tegemist veel ka mingit laadi importmaterjaliga. Nii et see on tõesti üks väga edev ja omal ajal kindlasti väga moodne elu- ja ärihoone Haapsalus otse peaväljaku ääres. Et tsaariaja lõpu Haapsalu on mõjutatud muidugi veel ühe nähtuse poolt, see on siis päris selle perioodi viimases otsas esimese maailmasõja eel ja ajal ütleme see põhjaranniku military seerimine, Peterburi merekaitsesüsteemi rajamine mida nimetatakse siis Peeter suure merekindluseks laiemas tähenduses, Peeter Suure merekindlus kitsamas tähenduses oleks siis Tallinn Porkkala liinil olnud peapositsioon aga laiemas mõttes selle nimetuse alla hõlmatakse ka neid kaugemal olevaid positsioone. Ja Haapsalut mõjutas siis nõndanimetatud Muhu väina positsiooni rajamine Kiltsi Haapsalu lähedale rajati raadiojaam, praegugi on alles siis kunagine raadiojaamahoone, tõenäoliselt tuntud arhitekti Aleksander ja roni kavandatud, kes siis sel ajal oli ise ka selle Peeter suure merekindluse teenistuses oli mõnda aega koguni selle peakomandant ja on siis mitmeid selliseid sõjaväehooneid ilmselt projekteerinud rohukülla rajati suur ja uhke sõjasadam, mis väga võimsana kavandatud ja millest osa tsaaririigile omase aplombiga ka välja ehitati. Aga mis juba esimese maailmasõja ajal vene vägede poolt, kui nad taganesid jõutiga õhku lasta, nii et praegu on seal sellest kompleksist üsna vähe järel. Siiski üks huvitav veehoidla ja ohvitseride kasiino rohuküla sadamas, mis praegu on metsa sees, teest eemal. Aga see kõik mõjutas siis muidugi ka haapsalu, kuhu tuli nüüd elama ohvitsere. Suurenes kohalik vene kogukond. Haapsalus elab veel praegugi selliseid inimesi, kes on nende tsaariaja lõpus Haapsallu tulnud vene ohvitseride järeltulijad, sest et mitte kõik ei põgenenud siit ära, kui Vene väed Eestist taganesid. Haapsallu olevat ka kavandatud suurema sõjasadama ehitamist, aga sellest loobuti ühelt poolt seetõttu, et haapsalu laht oli väga madal ei sobinud suurema süvisega laevadele, teisalt ka seetõttu, et säästa suvituslinnamiljööd. Küll aga olevat Haapsalus bürgermeistri holmile olnud väiksem vesilennukite lennujaam ja nagu mõnedes dokumentidest on selgunud koguni vesilennukilendurite kool eestiaegsetes paberites, hiljem nimetatud merelennukooliks. Milliseid muudatusi tehti Haapsalus Eesti esimesel iseseisvusajal? Väga suur ja drastilisi muudatusi ei tehtud valdavalt 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel säilib see 18. ja 19. sajandi jooksul väljakujunenud linna struktuur ühekorruseliste puumajadega, sekka mõned kahekorruselised puumajad, suuremate tänavate ääres, ka kivihooneid, loomulikult juba 19. sajandi jooksul oli tekkinud uusi linnaosi omaette väga huvitava vaatamisväärsuse moodustab Holmide pealne kus on siiani jälgitav tegelikult juba veel varem alguse saanud, aga siis just 18. 19. sajandil eriti intensiivseks kujunenud selline kaluriasustus. Suuresti on see siis ka rannarootsi asustus olnud, aga nüüd siis Eesti ajal ka veel täiendavalt, et ütleme, mõned uued tänavad linna laienemine kaugemale, eriti Tallinna poole, linnast välja uute väikest selliste aed, linlikke majade ehitamine, Haapsalu säilitab oma staatuse kuurordina, suudab üsna hästi uute oludega kohaneda. Ja nüüd, kui ravikuurortide kõrval järjest enam saavad oluliseks puhkuse veetmise kuurordid ja meresuplused mitte enam ravi vaid lõbu eesmärgil siis uue puhkuse veetmise kohana tuleb kasutusse, paraneb parand eestiaegsetest olulistest majadest. Haapsalus tuleb kindlasti ära nimetada koolimajad varasema kreiskoolihoone külge, see oli tegelikult veel algselt ehitatud elamuks hiljem kohaldatud siis 19. sajandi esimesel poolel Tallinna arhitekti pantelmanni projekti järgi koolimajaks. Aga nüüd siis selle külge teisele poole, praeguse Wiedemanni tänava äärde rajati Läänemaa ühisgümnaasiumi maja 1927 Artur berna projekt. See maja on sellises ma ütleksin, uusklassitsistlikus laadis, mis oleks väga moodne arhitektuur olnud tsaariaja lõpus, 1920.-te lõpus oli see pigem isegi natuke juba vanaaegne. Ja ta suuresti kordab berna projekteeritud Tallinna 21. kooli lahendust aga on mõnevõrra tagasihoidlikum. Aga kindlasti haapsalu kontekstis. See maja mõjus ikkagi sellise paleelikuna ja oli siis tõeline hariduse manifestatsioon linnamaastikul suur ja uhke, üle nende väikeste puumajade domineeriv klassitsistlik haridustempel teine Haapsallu Eesti ajal ehitatud koolimaja on sootuks teistsuguse iseloomuga. See on siis umbes 10 aastat hiljem 1936 Erika Nõva projekti järgi ehitatud algkooli hoone mis on juba selgelt sellises funktsionalistlikus laadis. Erika Nõva oli üks meie esimesi naisarhitekte väga andekas projekteerija, kes on palju kavandanud asunikud alusid ja üldse tegelenud just maaarhitektuuriga aga teinud ka siis mõned suured linna koolimajad ja Haapsalu, siis algkool on tema loomingus ikkagi silmapaistvamaid avalikke hooneid. Haapsallu seoses kuurordi säilimisega ja vajadusega seda ka edasi arendada rajati nüüd nende vanade muda supelasutuste kõrvale ka uus moodne sanatoorium, mida nimetati kindral Laidoneri nimeliseks sanatooriumis. Selle maja, mis ka lahendati sellises moodsas funktsionalistlikus laadis projekteeris 1900 kolmekümnendatel aastatel August Volber, kes on siis ka 37.-st aastast Haapsalu peatänava äärne, ehk siis Posti tänav säilitas suuresti oma tsaariaegse ilme. Mõned üksikud suuremad kivimajad sinna siiski lisati. Mõnedele majadele ehitati lisakorruseid peale võib-olla kõige põnevam uus maja siis päris Haapsalu kesklinnas on 1930.-te aastate teisest poolest Alar Kotli projekti järgi ehitatud tuletõrjemaja. Sellise efektse torniga. Mainida võiks ka võib-olla seda maja, kus praegu on Haapsalu salli muuseum. Aga mida Haapsalu vanemad inimesed tunnevad Kariisi poenime all? See on selles mõttes huvitav maja, et sinna siis on ka tehtud niisugusest kunstkivist fassaad. See ei ole nüüd mitte silikaat, vaid siis hall tsementkivi. Aga selle fassaadi taga on tegelikult puumaja, kus seda moodsat tsementkivi. Moodsat kunstmaterjali on eesti ajal ka nähtud sellise esindusmaterjalina, millest on siis puumajale ehitatud selline uhke esinduslik fassaad ette. Eesti aja lõpus elas Haapsalus ligi 6000 inimest aga uued elamud jäid üsna tagasi hoidlikeks ja paiknesid linnas hajali. Nii et tegelikult elamuarhitektuuri osas, kuigi linnaelanike arv kiiresti kasvas selliste väga selgelt eristatavad eestiaegset kihistust või linnaosa Haapsalus ei ole Haapsalu üldilmes siiamaani. Pigem domineerib selline tsaariaegne kreisilinna ja kuurordiperiood pärast teist maailmasõda. Haapsalu areng jätkub üldiselt suhteliselt sujuvalt. Sõjapurustusi üsna vähe tehakse küll uus generaalplaan, mis näeks ette Haapsalu linna keskuse ulatusliku rekonstrueerimise. Kui eestiaegne generaalplaan 1923 Anton Soans tehtud jättis ajaloolise linna keskuse suhteliselt puutumata ja nägi ette uue keskuse kujunemise Tallinna ja Lihula maantee ristmiku piirkonda, mida Eesti aja lihtsalt ei suudetud välja ehitada siis nüüd see nõukogude aegne varasem generaalplaan läks üsna tugevasti siiski linna keskosa kallale. Säilima Kapi linnus, mida siiski osati näha juba väärtusena aga puumaju pidi kvartalite kaupa lammutatama ja oli plaanis ka siis suuremate magistraalteede rajamine piki rannikut osaliselt ka läbi vanalinna, et teenindada siis Holmidel paiknevaid sadamaid ja sinna nüüd siis nõukogude ajal rajatud kalurikolhoosi ja kalakombinaadi kompleksse. Õnneks suuresti see plaan, mis oleks Haapsalu kesklinna tugevasti muutnud jäi ära. Seda ei jõutud ellu viia, sest plaane oli nõukogude ühiskonnas alati rohkem kui tegelikku ehitusvõimsust ja selle generaalplaani järgi paika pandud hoonetest tegelikult valmis ehitati ainult Haapsalu kult suurima ja 1175 ADO Eigi projekti järgi. Mõned aastad tagasi ka päris kenasti restaureeritud ja eks see modernistlik selliselt vaba planeeringuliselt linnaruumi paigutatud hoone oma esiväljakuga seal haapsalu vanade majade vahel peatänava ääres aga tänavast tugeva tagasiastega natuke veider välja näeb. Aga iseenesest arhitektuurselt on tegemist päris huvitava modernistliku teosega. Ehitati Haapsalus uusi maju, õnneks peamiselt siis kesklinnast kaugemal tekkis nõukogude ajal siis see kaarekujuliste tänavatega elurajoon linna lõunaosas, staadioni taga eramajad ja teisel pool hiljem, 1900 seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel ka paneelelamuid. Aga õnneks Haapsalu on selles osas väga õnnelik linn, et tööstus ja paneelmajad ja üldse selliseid nõukogude aegseid lisandused valdavalt jäävad kesklinnast kaugemale vanalinna alale ja mereäärsetele aladele ainult mõned väiksemad nõukogude aegsed kortermajad, mis enamasti ka üsna delikaatselt sinna ära paigutatud. Avalikest hoonetest ma ühtegi nüüd väga silmapaistvat nõukogude aegsest Haapsalust esile tuua ei oska. Mis siiski silma torkavad, on veetornelamu, mis oli Eesti linnadest üks esimesi hiljem ka teistesse linnadesse levisse hoone tüüp. Ja siis Jaama tänavale. Kui lähete raud ettepoole, siis paremat kätt jääb üksi uhke poe maja. Ta on algselt mõeldud Lääne kaluri esindus kaupluseks Ell Väärtnõu projekti järgi ehitatud mille siseruumide ilmet kujundavad ka sellised uhked merenduse ja kalanduse teemalised vitraažid. Minu meelest see on ka üks silmapaistvamaid nõukogude aegseid maju Haapsalus. Ja kui mõelda, et kas mõni maja nõukogude ajast võiks Haapsalus arhitektuurimälestiseks kandideerida, et me tahaks igast ajast midagi säilitada, aga mida siis nõukogude ajast siis vot see valge poe maja, see võiks olla minu meelest üks väheseid võimalikke selliseid nõukogude aja mälestise kandidaate Haapsalus. 1973 moodustatakse haapsallu muinsuskaitseala koos teiste Eesti väikelinnadega ja hakatakse siis varasemaid nõukogude aja esimese poole plaanega ringi tegema. Säästvamaks loobutakse nende uute tänavate rajamisest, mis olid varasema generaalplaaniga kavas säilitatakse ajalooline tänavatevõrk ja nähakse ette ka suure osa hoonestuse säilitamine. Kui nüüd vaadata neid varasemaid planeerimiskavasid ka juba muinsuskaitsealaajast siis seal on meie jaoks ka üllatavaid. Näiteks kuidas seda vanalinnaosa tuleks muust linnast eraldada. Kes haapsalu teavad, siis näiteks mihkli tänava äärne kvartal oleks tulnud kõik ära lammutada, see, mis jääb sealt vanalinna poole. Et siis see keskaegne vanalinnaosa oleks kuidagi muust linnast paremini eristatav ja sinna oleks pidanud tulema suur parkimisplats, sealhulgas turismibussidele. Tundub päris jabur mõte, aga mingi aja planeeringutes jookseb see sellisena läbi. Ka oli niisugune arusaam, et kõige tähtsam ja väärtuslikum asi on piiskopilinnus mille vastu muidugi keegi ei vaidle. Aga selle kõrval siis teisi kihistusi. 18. ja 19. sajandi maju Haapsalus nähti kuidagi teise järgulistena ja siis oli plaanis, et selleks piiskopilinnust paremini esile tõsta ja teda eksponeerida nagu mingit iluasjamuuseumi vitriinis tuleks linnusele lähemad majad, nii puu kui kivimajad, lammutada ta nii, et oli siis plaanis kesklinna osas siis Posti tänav jääb ühepoolse hoonestusega need majad, mis on linnusemüüri pool lammutama, tatakse. Tegelikult jõuti lammutada ainult mõned vähesed müüriäärsed majad, enamik sellest hoonestusest jäi õnneks alles ja praegu paiknevad just seal mõned Haapsalu kõige populaarsemad kohvikud Rootsi turuplatsi ääres ja mujal. Mis siis tegelikult oleks kõik linnuse eksponeerimiseks olnud ära vaja lammutada. Nende varasemate plaanide kohaselt algas muidugi nõukogude ajal ka siis aktiivsem restaureerimistegevus Haapsalus kui see muinsuskaitseala oli moodustatud ja hakati järjest enam teadvustama Haapsalu vanalinna väärtusi, näiteks 1176 restaureeriti raekoda 1990 taaspühitseti toomkirik. Toomkiriku restaureerimise nii jõudmine oli pikk protsess, mis võttis aega peaaegu 20 aastat, alates esimestest plaanidest kuni nende teostamiseni. Muidugi nõukogude ajal, kui sellest restaureerimist räägiti, siis päris esimestest plaanidest jookseb läbi see, et see peaks olema ateismi muuseum. Edasi läheb asi natuke leebemaks, räägitakse, et sellest tuleb kirik-kontserdisaal nagu Nigulistes Tallinnas, aga see restaureerimistöö valmis siis ja võib-olla peab ütlema õnneks alles laulva revolutsiooni ajal ja siis oli võimalik juba asjad korraldada nii et sellest sai siiski tegutsev kirik. Nõukogude ajast rääkides peab muidugi arvestama seda, et Haapsalut arendati üsna jõuliselt ka kuurordina ja haapsalu kuurordina allus üleliidulisele kuurortide valitsusele ja oldi pöörases hädas sellega, kuidas siis taheti pidevalt ehitada hiiglaslikke sanatooriumi korpusi vanalinna ja mere vahele. Ja midagi ju ka ehitati siis Haapsalu sanatooriumi uus nõukogude aegne peakorpus. Aga neid kõigegi kantomaansemaid ehitusplaane suudeti ära hoida. Ja tegelikult kavandati ka seda, et see kuurordi keskus peaks üldse nihutatama, paraneb paja kuhugi paralepa ranna äärde peaks kerkima uus hiigelsuur sanatooriumihoone, mida aga kunagi ehitada ei jõutud. Enne lõppes nõukogude aeg järjest laienesid tööstusliku iseloomuga sadama ja kalatööstuse alad Holmide otstes. See on olnud ka Haapsalu planeerimises nõukogude aja teisel poolel omaette suur teema, kuidas viia need tööstuslikud tegevused Holmidelt ära ja kujundada Holmidele mingi kaasaegne puhkemaastik. Nüüd tegelikult tänapäevaks on see kalatööstus seal praktiliselt tegutsemast lakanud, suuresti on need Holmid tühjad ja ootavad alles sellist taasavastamist ja oma kogu siis sellise, ütleme potentsiaali ärakasutamist võimaliku rekreatsioonialana nõukogudeaegsesse Haapsallu. Lisaks kortermajadele rajati muidugi ka eramaju. Kui siis nõukogude aja esimese poole eramajad on suhteliselt tagasihoidlikud, enamasti tüüpprojektide järgi ehitatud kõrge katusega majad, sellised nagu ehitati igal pool üle Eestimaa siis nõukogude aja teisest poolest on Haapsalus minu meelest väga põnevaid maju. Just seal, ütleme Tallinna poole välja sõites suure tee pealt kõrvale minnes väiksemate tänavate ääres on mõningaid 1980.-te aastate postmodernistlikke villasid mis oma vormi külluses on tõesti päris rabavad ja esindavad selliste tollele ajastule omast ja tollal väga moodsad postmodernset arhitektuurikeelt selle kõige võib-olla niisugusemal ekstreemse maalija Ekspressiivsemal kujul. Nõukogude ajal tegutsenud ja linnaruumi mõjutanud persoonidest tuleks kindlasti nimetada ära skulptor Roman Haavamägi kes tegutses aga ka laiemalt kui skulptorina. Muidugi paljud tema teosed kaunistavad Haapsalu linnaruumi, aga ta on olnud kas kohalik aktivist, kes on võtnud osa Kodukaunistamise aktsioonidest ja kodulookogumise aktsioonidest ja kavandanud mitmeid haljasalasid Haapsallu ja nii edasi, seda nii eesti ajal kui peale teist maailmasõda. Kindlasti tuleks nimetada ka arhitekt Erwin seedmanit kes tegeles just nimelt muinsuskaitseala moodustamise ja muinsuskaitseala planeerimisega. Kellele ongi Haapsalus võib-olla teiste linnadega võrreldes nii hästi läinud, et vanalinna on nõukogude aegseid siis selliseid destruktiivseid, ehitisi, mis ajaloolist linna struktuuri lõhuks, siiski väga vähe paigutatud. Ja tahaksin hea sõnaga meelde tuletada ka pikka aega Läänemaarajooni arhitektina tegutsenud ja hiljem Haapsalus muinsuskaitsjana tegev olnud Tõnis padu kes kahjuks hiljuti meie hulgast lahkus. Mida öelda kaasaegse haapsalu kohta? Kaasaegne Haapsalu võib-olla Pärnu kõrval on Eesti maakonnalinnadest üks õnnelikumaid. Loomulikult on probleeme siingi, aga üldiselt elu käib, ta ei ole selline päris väljasurev linn nagu meie väikelinnad kipuvad olema. Ja ma arvan, et ka linnaruumi. Et Haapsalus on toimunud väga palju positiivseid muudatusi, ütleme viimase 10 15 aastaga paljud ajaloolised hooned on korrastatud ja ka kõik see uus, mis on ehitatud, ma ütleksin, on Haapsalus suhteliselt delikaatne. Oluline on see, et on suudetud säilitada ta vanalinna südant Toimiva linnasüdamena, kus on poed, restoranid, kus inimesed käivad ja see võiks olla eeskujuks teistelegi väikelinnadele. Kuulsite keskeprogrammi saate tegid arhitektuuriajaloolane Oliver Oro ja Marje Lenk.