Eesti luterlik tund. Te kuulete luterliku tunni saadet, stuudios on Signe Aus ja Meelis Holsting. Iga luuletus või meditatsioon paistku vormiliselt pealegi sädelev jääb alati üksnes sümboliks. Tähistamaks mõnd sammu peatust leidu Mont kaotust. Nende sümbolite varju jääb mõistmata palju ära öeldamatut. Ja ometi olemasolevat. Jeesus võrdles jumala vaimutuulega, mis tuleb, ei tea kust ja läheb sinna tagasi. Nii nagu tuul peatub puu võrades ja me kuuleme ta laulu. Nõnda võib vaim teha end kuuldavaks, sõnades. Nii ütleb oma raamatu tuuletund kommentaariks. 24 aastane Tartu teoloogia akadeemia üliõpilane Marek Rood. Tänane saade räägibki Marek Rootsist ja tema luulest. Saate teises pooles kuulete valitud luuletusi äsja ilmunud luulekogust. Meie tänaseks saatekülaliseks on luuletaja Marek rood, kus kohas sa pärit oled? Sündinud olen Elvas ja see oli vist viiendal eluaastal, siis me kolisime Elva lähedal olevasse asulasse, mille nimi on Rõngu seal maha siis ka lõpetasin oma põhi- ja keskkooli ja. Kellena sa tulevikus ennast näed? Ei oska öelda, see oligi niivõrd kummaline, et et enne, kui olin kristlaseks saamine mu elus siis mul olid nagu sellised plaanid olid olemas oma oma elu jaoks. Aga just selles mõttes oli väga kummaline, et kristlaseks saades elu elu muutus just seismises mõttes. Ja sellest ajast alates on mul küllaltki ähmane, mul ei ole enam selliseid raudsetena plaane, sest sest eesmärgid on nagu natukene saanud teistsugusteks. Aga mis siis muutunud on? Mul on lihtsalt, see on meeles, et mul olid küllaltki sellised auahned plaanid ka loominguga seotud ja eksmaa, eks ma siis vastavalt sellele mingisugusele auahnusele siis oma elu üle nagu mõtlesin ja püüdsin mingisuguseid eesmärke seada, aga ma ei oska nüüd öelda, kas seda auahnust ei olegi enam nii ilmselt ei saa ka, võib-olla päris öeldakse, aga mõtteviis on muutunud, ei ole enam sellist hirmsatena soovi saada kellekski väga tähtsaks. Ja noh, küllap siis ongi praegu selline aeg, kus ma nagu otsin seda, mis on siis see õige ja vajalik elus. Mis on see, mis sa peale luuletamise teed praegu, kas sa õpid või tööd? Ja see ongi selline põhiline tegevus mõjus ja siis ka kuna ma rõhustunud pärit siis õigemini olen Rõngu suure osa oma elust elanud siis ka Rõngu luterlikus kirikus, siis ma tegelen seal. See oli, see oli hästi ootamatu mu jaoks, ma olin kristlase radanud teinud vähem kui aasta. Kui täiesti ootamatult õppisin eestid televisioonis režissöör Ostientide kursusel ja ja hirmsasti tahtsin filmimeheks saada. Aga siis kõik kõik plaanid või õigemini elu läks nagu plaanidele vastupidiselt. Korraga oli, oli võimalus bioloogiaakadeemiasse sisse saada. Võtsin sellest juhusest kuidagi niimoodi sääst juhuslikult kinni ja, aga nüüd on ideoloogiast mõjus selline väga tähtis osa saanud, nii et see oli juhuslik, aga ma olen väga õnnelik, et ma valisin, oli sinu selle õppeasutuse niisuguse õppimise võimalused. Kas see näitab ka seda, et sa kavatsed edaspidi ennast kirikutööga siduda? Jah, ma tahaks, aga ma mõtlen muidugi noore inimesena selle peale nii palju, et et miskitmoodi rahaliselt oma oma elu elada, et ma ei tea mida iganes, peret sööta ja kõik sellised asjad. Praegu ma teen tööd ilma igasuguse rahata ja mulle meeldib see. Ja ma tahaks ka tegelikult edaspidi kirikutööga tegeleda, mitte mingisugust rahalist või lihtsalt lihtsalt niisama. Aga küsimus on selles, et on vaja leida mingisugune amet, millega raha teenida ja et kas selle ameti kõrvalt saab teha kirikute üldse on nüüd iseküsimus. Aga jah, ma tahaks ikkagi tegeleda edaspidi kindlasti. Mis sulle praegu elus kõige tähtsam on, sa oled küll otsimas. Aga mis on need väärtused, mille põhjalt sa seda teed käid? Noh, raske raske niimoodi üheselt vastata, mis on, mis on tähtis mornid, tähtsaid asju on palju. Aga üle selle kõige on kindlasti ikkagi see osadus Jumalaga sellepärast et see on see, nagu mõtestab neid ülejäänud väärtusi ja nende ülejäänud väärtustega on ju niimoodi, et. Homme ei pruugi neid enam olla aga. See osadus Jumalaga aitab, aitab nagu edasi. Leida neid. Nii et ma arvan, et just nimelt see osadus Jumalaga on ikkagi suurim väärtus mu elus. Mul on sul mõni suur inimlik unistus, mida tahaksid kindlasti oma elus korda saata. Ära teha, ära näha. Rõhutan veelkord, et kunagi olid need soovid ja unistused mulle hästi suured, aga. Noh, ma ei tea, kool lõpetada, Ma üritan elada niimoodi mitte eriti pikaajalisi plaane ega unistusi mõelda, ma arvan, et näiteks kooli asi on kindlasti, et see saaks lõpetatud, sest noh, ma ei ole nii andekas õpilane, et see on mul küllaltki raske, see need õpingud, ühelt poolt, selles mõttes õpingute lõpetamine on kindlasti selline No me istuks täna siin, kui üks väga suur asi sinu jaoks ei oleks sinu looming. Kust see on alguse saanud, oled sa juba lapsepõlvest saadik luuletanud? Jah, tõesti, see looming on selline küllaltki varajane. Jah, oma oma esimesed luuletused, mis mõni päris ise kirjutasin, on mul isegi meeles, siis me elasime juba Rõngus ja noh, ma võisin olla vast nii kaheksa-üheksa aastat vana ja siis ma olin haige. Ja lihtsalt voodis istudes hakkas igav, võtsin vihiku ette, kirjutasin hästi veel meeles ühest perekonnast. Sellise pereelu käsitlesin siis nagu igatseda pereliiget, niimoodi eraldi luulevormis kirjutasin nende elust. Et see on selline esimene selline loominguline katsetus, aga noh, ma olen tegelenud mitmete asjadega, siis olen ka joonistamisega tegelenud ja siis jah, selle filmi režissööriks zoomi's unistusega seoses olen noh, küll mitte otseselt midagi vändanud, aga niimoodi, aga ma mäletan, et mõni Eesti väikelaps siis, kui ma ise filmi moodi joonistada olin, aga nüüdissellesse luulesse puutub, siis oli ikkagi mitmeid aastaid, kus ma ei kirjutanud nagu luulest mitte midagi. Kui tekkis selline soov jällegi või noh, tähendab lihtsalt kuidagi äss hästi, loomulikult tekkis selline vajadus, tekkisid mingisugused mõtted ja kuidagi paber ja pliiats on hästi odavad, vahendeid selles mõttes, et ja nad on hästi kiiresti kättesaadavalt lihtsalt istud laua taha ja kirjutab Rein, kus sa parasjagu oled. Aga lihtsalt see oli hästi huvitav, et ma kirjutasin neid luuletusi. Ma kirjutasin neid ikka omajagu. Aga ma ei pidanud seda enese jaoks nagu tähtsaks ja oluliseks ja, ja noh, ma isegi nagu peits, noh, mitte ei peitnud neid, neid, oma luuletusi, aga ega ma ei tahtnud neid niimoodi kellelegi näidata, eriti et. Mul ei meeldinud see, et keegi ütleks mulle, et kuule, sa oled noh, nagu luulemeheks või luuletada, et see oli kuidagi selline nagu mingisuguse imeliku inimese tunnus või, või selline, et see ei meeldinud mulle. Ausalt öeldes. Kui praegu mulle keegi ütleb, et sa oled selline luuleinimene, siis ega mul on praegu selline mingisugune tõrge või, või noh, ma lähen nagu sellest ruttu edasi, et see et ma siiski pianost luule inimeseks, selles suures tähendus Kuidas su kaaslased on vastu võtnud selle rolli, milles ta ise nii kriitiliselt suhtuda? Noh, nemad mõjuksid positiivselt, Levad noh, kiidavad ja ja ausalt öeldes kritiseerib keeritud mind ei ole eriti üldse. Et Ma mäletan, esimesed luuleõhtu tulidki bioloogiaakadeemias ja siis pauh seal sai nagu põhiliselt esitatud luulet, mis on enne seda kristlaseks saamise aega kirja pantud ja ma pelgasin, et noh, et mismoodi see vastu võetakse, et mismoodi kristlased selle vastu võtavad, eks ole, sest seal oli seal oli igasuguseid mõtteid ja igasuguseid asju ja minu imestuseks võeti hästi soojalt vastu ja kõik imetlesid ja kiitsid ja et et selles mõttes ei ole keegi küll mulle öelnud, et kuule, eks ole nagu imelik, et sa kirjutad. Niisuguseid asju on olnud hästi positiivselt avastavad. Kas sul on olnud ka mingisuguseid eeskujusid, kui sa oma luuletusi kirjutad või keeran sind aidanud? Tähendab, nüüd selles raamatus sena puudutab jah, siis oli Lehte Hainsalu, aga ei ole mul mingisuguseid eeskujusid, sest peab tunnistama, et kirjuta tavainimesena, ma loen ilukirjandust vähe. Et luulet võiks öelda siin viimase aasta jooksul hakanud lugema, et noh, niimoodi oli see nagu viisaks avada, mis teised teevad või niimoodi. Aga mul ei ole ilukirjanduse vastu erilist huvi olnud ja ma mõtlen just siis nagu lugemise mõttes, et ei, ei saa nimetada ühtegi nime. Aga mis paneksid kirjeldada? Ei oska midagi originaalset öelda, on, ma arvan, et see, mis kõiki Ütleme loomeinimesi, mingisugune seesmine vajadus, mina ei oska mitte kuidagi põhjendada. Ja isegi mida võib-olla mõnikord sooviks, et võiks olemata olla mõni selline seismine ütleme, ajend, kas siis mingisugune kurbuse ja ahastuse mingisugune vastuolu. Iseenesest see ikka selliseid asju. Kellele sa kirjutad, kas iseendale või kellelegi teisele? Oleneb luuletusest. Mõni luuletus on? Jah, lihtsalt meditatsioon ise iseendale või selline mõtisklus iseendaga. Aga on kindlasti kaasselliseid luuletusi ja mõtisklusi, kus Sa mõtled kellegi peale mõnikord siis ühe inimese peale, aga mõnikord ka mingisuguse sellise ümmarguse rahvahulga peale siis kas üliõpilaste peale või kiriku ordanu peale või ükskõik. Milles sinu luule räägib? Eks muidugi igasuguseid teemasid, aga võiks öelda, põhiline selline inspiratsiooniallikas minu jaoks on loodus olgugi, et ma ei, ei ole ju olnud linnainimene, noh, Elva on selline pisike linn, ütleme loodusrüpes, aga siiski looduse ma avastasin ka enese jaoks tegelikult alles mõned aastad. Kindlasti ma kirjutan loodusest loodusest palju ja kusjuures ka nüüd olles kristlane, minus ei teki nagu vastuolu looduse ja jumala vahel, et kui ma imetlen loodus, siis ma ei ei leia, et ma kummardaks mingisugust puslikus selles mõttes, eks ole. Noh, ma just mõtlen, et ma tahaks öelda, Öelda võib-olla inimestele, kellel elamu need luuletustetel kätte juhtuvad või kes neid kuulevad, et et ma ei ole nagu loodusluuletaja, noh, selles mõttes, et ma lähen loodusesse ja ja otsin sealt mingisugust luulematerjalile, aga, aga et see on just väga tihedalt seotud selle jumala osavad tusega mu elus kirjutades loodusest ma enda arvates vähemalt kirjutan ka jumalast ühtlasi. Et loodus on selline noh, üks peamisi allikaid, mis mind inspireerib siis ka edasi mõtlema muude asjade peale. Kuidas oled sa saanud oma luulet inimesteni viia, sa rääkisid siin luuleõhtutest? Jah, ma olen neid niimoodi jaganud, siis võiks öelda, et sellised avalikud esitlused olidki just akadeemias nagu esimesed. Varem ma lihtsalt jagasin sellistele lähedastele inimestele ja ma pean seda sellist nagu jagamise viisi siiamaani väga tähtsaks. On võimalus nagu isiklikult anda kellelegi isegi mitte raamatuna, näiteks üks luuletus või niimoodi ja kusjuures mitte nüüd, et ma ekstra näiteks lähen kellelegi külla, siis kirjutan nüüd nagu tema jaoks mingi luuletused, vaid lihtsalt ma võtan sahtlist luuletuse, leian, et noh et see võiks sellele inimesele meeldida näiteks, noh, ma arvan, niimoodi siis viin talle. Et siiamaani ma tähtsustan just niisugust isiklik kui isiklikku suhtlemist Kasel all luulepinnal mobiiluma mu luule nagu ise inimese juurde. Võib-olla räägime nüüd veel pisut sellest konkreetsest raamatust, mida täna pärastpoole ka kuulata on võimalik, et kuidas sündis. See on sündinud selles mõttes sellistel äsja lihtsutanud põhjustel, nimelt see on minu Statistika kursusetööakadeemias ja siis õppejõud Lehte Hainsalu luule. Ja siis võtsin need materjalid ja näitasin lehtele ja ta arvas, et see on sobilik materjal, et see raamat välja anda, sest noh, mul endal tõesti seda mõtet ei olnud, võiks, võiks nemad raamatusse panna. Ja ausalt öeldes oli ka lehte see, kes läks logosesse kirjastus logos ja ja siis viis need materjalid ja noh jällegi ma pean ütlema, et ilma ilma erilise vaevata see võeti vastu ja väga soojalt Kes on kuidagi teine tunne ka näha oma luuletusi niimoodi ilusate kaante vahel. Jah, on küll siis kui see raamat ilmus kuu aega, kuskil oli nagu poolunes või niimoodi appi, isegi ootamatu oli mul selle raamatute trükkimine võttis aega umbes aasta ja noh, seal aastaga ma olin ikkagi selle raamatu peale mõelnud ja ja ma leidsin, et see materjal, mille ma olen nüüd enesest ära andnud ja mul ei ole enam sellega mingisugust pistmist, et ta on nagu laps, kes kõnnib omaette tomat ringi, aga et siiski kui raamat ilmus, siis ta, see ilmumine mõjus ikkagi päris niimoodi võimsada. Nüüd ausalt öeldes on jällegi selline periood, et ma isegi mõnikord läheb meelest ära, et raamat on olemas, on riiulis ja müügil isegi mõjuslike võimsalt raamatu ilmumine küll jah. Miks just selline valik seal raamatus on? Kas sa oled ise komplekteerinud selle või? Ise valisin selle küll jah. Et seal ei ole nüüd seda vanemat luulet eriti mõned luuletused, mis on kirjutatud enne enne kristlaseks saamist enamus need luuletusi ja mõtisklusi, mis seal on just kirjutatud kristlaseks olemise ajal ja ja see oligi minusse mõtet, riskin, valin luule, mis võiks, võiks nagu edastada seda kristlikku mõtet. Ideed, kui võib küsida, siis kellele see raamat on nagu kokku pannud, kellele see raamat on mõeldud? Paneme pühendavusele rahutama oma õele. Aga tema ei ole eriline luul, huviline ta on, seal on nii raskeid mõtteid, millest tema aru ei saa, aga. Selle selle materjali koondamisega ma mõtlesin oma õe peale noh, ma teadsin, et ta ilmselt eriti ei, ei vaata ega ei, ei loe või, või et kui loebki, siis ta lihtsalt on nagu raske, eks ole, mõtted jooksevad niimoodi mööda. Võib-olla siit saad, aga et noh, see jääks nagu mälestuseks mõele. Sellepärast. Meil on väga head suhted olnud ja ja see üks asjaga noh, eks, eks ma kindlasti mõtlesime selle peale, et kristlust on ilmselt vaja kuulutada mitmel moel ja ja ma leidsin, kui antakse niisugune raamatu välja, et siis on kindlasti üks, üks, üks viis ja Lehte Hainsalu rõhutas sellist asja, et sellist kristlikku luulet mida just nimelt siis noored kirja panevad, et seda on küllaltki vähe, raamatulettidel ei olegi seda peaaegu. Et noh, lihtsalt niimoodi hästi kainelt mõtlesime, et see oleks selline vajalik asi seal. Et mõtlesin jah ikkagi kõigi peale üldiselt. Kellele siis iganes raamat kätte juhtub. No nüüd on ots lahti tehtud, mis saab edasi? Kujutad sa ette? Ei tea, mul on sahtlis on materjale ilmselt ühe raamatu jagu veel nüüd uusi materjale, mis on sündinud ja peale selle raamatusaamist ei oska öelda, ma küllaltki niimoodi võitlen iseendaga, et eks ma mõnikord nii nagu ma siin alul rääkisin, et Toomasele eesmärgi või, või kutsumisega on, on, on selline otsiv, otsima periood, eks muidugi see loomeinimesel on kutsumus, noh, on ka väärt otsus. Aga noh, ma ei ole kindel, kas on minu rada või minu eesmärk ja noh, ma üritan olla, sain avatud iseendas. Jumala suhteliselt. Et ma usun, et see raamat on kindlasti oluline mu elus ja aga noh, kas ta nüüd mu elusaatusest nii eriti midagi määrab, selle kohta ei oska öelda, noh ma mõtlen just selles mõttes, et kas ta on millegi millegi algus nüüd, mis on just nagu loomadega seotud, seda ma ei oska öelda. Jääbki üle, siis sulle ainult soovida õnnistust ja inspiratsiooni ja loodame, et saame siis varsti uusi raamatuid lugeda. Eesti luterlik tund. Iseendast ja oma luulest, rääkis Tartu teoloogia akadeemia üliõpilane Marek Rood. Nüüd aga kuulame valitud luuletusi tema äsjailmunud luulekogust tuuletund. Lillakaspilveke loojangu kuma jahtuvad. Hubisev hämar, kaugusse veerev rajal. Suru oma tuuletund ihukulu heinale ahmi kosutavat mälestust. Põuasuvevihmapalvet. Ära karda need pimedate silmade tuhavälju. Su isa viib sind peagi koju. Paneb peopesale puhkama. Vöö vaikus. Aimatav tuul kannab sinuni kerge hinguse metsajärve heinama liivased orud, maanteesõda, kuulata tuikeid. Hinga tasa. Udu joomed joonistavad silmapiirile puulatvu põllusääri ihu soojust, jällenägemist kõikna tumm. Suru peopesad kuulatusele. Jahenema ajav loode priis kauguses tõuklevad süstijad, pilved, pea Üllenud pimestav valgus. Ma üksi teel, hing toet, seletamatul. Pilvede varju tohkavad maa mügarustel viibivad valguse ja soojuse all. Silmad Sulekil tunnen, et muutun tühjuseks ja maailma ümber sirgub suureks ning värviliseks. Ta lõhnad haaravad mu kaasa. Silmad Sulekil tunnen oma keha vabalangemist ja valu mis järgneb mulle õhuvoolus lahverdana paelana. Surm on kui kuma igavikku pikkuses lahuses. Taas lähen siin tühjaks, jääb tuba tühjaks ja pimedaks. Taas teisal ma seal rängeldan. Päevad lähevad aeg. Siis jälle ma, kui märkamata tagasi siin-seal maas must vaikus. Nii seen ma siis jälle seal kus lõppeks siin ja seal ei kuskil otsas. The been, maneer ja teie suureline maitsejutud eksimatult hoitud vaos. Hommikuti peeglisse aetud värvilised lipsud, selged pilgud. Öösel sapi surud kaos. Tantsul sirget lumivalged, hambad de jutul näkku puhut, aromaatne lõhn. Kõrged arusaamad, teie asjadest, teie elu, see üliväga mõtestatud, harva leitud, kõhn. Te elegantselt sõrmil sütitatud pikud. Selja taga imeliselt põlevad alleed. Luuleliselt huulilt kostnud karjed, teie itkud, hingestatud palgelt puden, soojad silmaveed. Lootsikul pead alatasa andma teed. Mõtlesin miks nad küll määravad jumala üle? Uskumatud. Öelnud, et nad ei naera, sain viimaks aru. Olin ise jumalat naernud. Äärel tuleb töölt väsinud, ütled, et oled. Tänavad märjad õhk, soe jaanuar. Vihma, tibabki, auto kõrvaltänavast, keegi naine väljub, kergitab mantlit, võtab istmelt võileivad. Vaatab sinust mööda. Tuled säravad siin-seal kusagil pimedus. Päev nii läbigi, elugi. Üksinda vaikuses vere kohin kõrvade rannikul. Hingetõmbed, südamelöögid. Räästas tilgub vihma. Keskpääl kätel. Laskem hobuseid priipäiselt joosta kasvõi steppidel lennates. Ärgem küsigem kuhu, sest nemad ei vasta meil niiehknii. Laskem hobuseid priipäiselt joosta, ei taha nad meilt miskit. Laskem ometi vabalt neil joosta. Neile mõistmatu meie keel. Laskem hobuseid priipäiselt joosta. Sulla neil sünd, tuul jalgadel. Laskem hobustel vabana surra. Ju vabadus igatseb surra väljadel. Suuõhtuhämarus elastun suuviise Vileven. Suu mulla tihkust hingan. Su vaikust, viivitan. So taeva madalus ist suima avarus ist mõtlen. Maarjamaa. Mõnikord arvan enese hulluks. Miks? Sest keegi luuletaja oli hull. Mõnikord arvan eneseluuletajaks sest keegi hull oli luuletaja. Kui su külmik nõrgub jälle jääkambrist vett ning subtomat ja salat ja vorst on seest Ligedad siis lihtsalt sule selle kapiuks. Nii unustadki kogu jandi olgu kõhutajat pealegi tigedad. Räägin oma vaimu ahastuses. Iiobi seitse, 11. Mu nagu teleskoop antenni see lõpuks kokku lükkasid. Ja justkui meelde tuletatud poldi mind mõnda masinasse kinni keerasid. Ning oma tagavara ratta moodi mu nõnda teele jooksma panid. Ja üles läitnud naelane mind vajalik koos seinapalki lõid. Ning nemad aina sõid ja sõid vilja mille seemneks olin olnud. Ajuti arvan, et kirjutamine aitab. Siis aga hoopis, et käitun vääralt, haarates ainuihukirjapulka. Haaraks ehk muud tegu. Sõnade veeretamine valgele pinnale toetab küll tunnete mõtete reastamist. Ent kas annab ka väljapääsu neist? Pean tunnistama. Jumala vaim teeb vabaks. Kristus võtab koormad. Seda abi ei või asendada parimalt Kivielgunud laused keri paberitükil. Mis tahes tegu. Need jäävad jõuetuix. Hüval meelel viibiksin ehk alati lugupeetud normaalsete toredate inimeste seas. See oleks mugav jää oma suhete arusaadavuses ja turvalisuses. Kohanud vigaseid haigeid kerjajaid, ebanormaalseid. Tahan eval meelel põgeneda, mööda kiirustada, mujale vaadata. Unustada. Kellelegi tänaval karjuv kestvus ja viletsus kisub rasked varjamiseks saetud kardinad minu hääst põlvest tulnu seesmiselt kehvuselt ja viletsalt. Sellelt et püüa naina unustada. Häda teile, et olete lubjatud haudade sarnased. Matteuse 23 27. Kolmainus jumal need sõnad muldne kaemus. Et oleks haarata ajas ruumis. Aga äkksammu mõistus rammestub, tõrgub nõnda arusaamast. Ning kõik jutud jumalast näivad luulendustena. Väsiku mõtte valguku sõnad tunnil ikka tuumata kõlinaks, rahunen usus looja ja lunastaja jääb, ta terendab kõikjal, kuhu vaata seal sõnatult, jõuetul, päeval. Üks mees läks pealinnast ülikoolilinna poole ja sattus röövlite kätte. Kui need olite paljaks kiskunud. Talle kaubahoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnult maha. Juhtumisi tuli keegi sedasama teed ja nähes vere tompolex ringiga mööda. Niisamuti teinegi sattus sinnapaika. Märganud juhtunut läks mööda. Aga sama teed tuli kolmaski. Jõudnud, sinnasamasse näinud, peksnud, hakkas talle hale ja ligi astudes asus mehe haavadele joodi valama ning neid siduma. Korraga kuuldus lähedal olevat metsa varjust roppu sõimu ja sajatusi. Röövlid küllap midagi unustanud olid kuriteopaigal jultunult tagasi. Vermeid siduv teekäija asus ehmatanud põgenema ent peatus siis ja otsustas jätkata tööd. Tulid vägivallatsejad, nägid toimuvat ja vihastasid. Nad riisusid ka abiandja ning klohminud seni, kuni too hinge heitis. Halastaja. Halastaja maarjamaalane. Suur hilissügis maarjamaa on avar ja selge ja karge. Kui säraarvamatu järve vee lumm, sügavus suus seletamatut, siis kuus valged poolpilvise ööd. Astun ihuüksi vihmaniiske heinama veest pidi. Ja koer nuusklev jalge ees. Ta on läbipaistvat metsa küljes tõusvat seda kummalist suu pilve, 15 kahket laotust. Säält mu pääle hingab, rahu. Ajab mu nutma. Millega teenisin need viibud õndsustunnet. Tean, et ei saa tänagi iial ära öelda sind. Öeldamatut. Aita issand, et ei ehitaks mendile õlle, sooja ja mugavalt, üdini mõistliku ja valuta pesa. Ega nimetaks seda siis vaimulikuks. Sellest ei julge ja ei taha me ju välja tulla päeval, mil sina seda käsid. Sest ekslikult arvame, et alasti jäädes kaotame sinugi. Täida meid julgusega vastu võtta ka valu ja teadmatuse painet. Issand ja usuga, et vaid sedasi oleme jälle teel. Tänases saates rääkisime Tartu teoloogia akadeemia üliõpilase Marek Rootsiga tema luuleraamatust tuuletund ja kuulsime valituid luuletusi. Eelpool nimetatud luulekogust luterliku tunni stuudios olid saatejuhid Signe Aus ja Meelis Holsting. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.