On jälle aeg traditsiooniliseks saateks tõlkijalt ja nagu ikka, on saatejuht Filma Jüri Salu. Kirjanduskriitikud meie tõlkijate saates ei ole küll kuigi tihti seni esinenud, sellepärast mul on. On eriti hea meel, et täna on võimalik vestelda Udo Uiboga kirjandus kriitikuga, kes on ka ühtlasi praegu ajakirja looming peatoimetaja. Teie lõpetasite ülikooli 79. aastal eesti filoloogina. Kas oli siis ka jagunemine, et kirjandusteaduslik kallakul keeleteaduslik? No ja siis oli palju rohkem veel jagunemise, siis oli viis võimaluste nagu kitsamat eriala valida. Oli kirjandus, eesti keel, soome-ugri keeled, rahvaluule ja ajakirjandus. Ja mina esialgu, noh, ma läksin küll ülikooli selle mõttega kindla mõttega kirjanduse eri alusse minna, aga siis esialgu meelitas Paul Ariste mind soome-ugri sisse, aga seal mul nagu hästi istunud ja siis ma läksin eesti keelde üle, nii et mina olen kitsamalt eri Alt lõpetanud eesti keele eriharus ja siis noh, oma kümmekond aastat ka rohkem keele alal tegutsenud. Ma algul poolteist aastat töötasin keele Kirjanduse Instituudis grammatikarühmas ja siis noh, nagu meelitati mind ära seal ajakirja keel ja kirjandus, kuidas toimetusse kus ma olin siis keeleteaduse osakonna toimetaja. Nii et ma 10 aastat oma elust olen nagu mingil määral keeleteadusega tegelenud või vähemalt selle lähedal seisnud Nii et. Et peaaegu 20 aastat on, on möödas ülikooli lõpetamisest ja pool sellest on siis keeleteadusega tegeldud põõsadoni pidulikult uimaimatud, olete kirjutanud neile teaduslikke artikleid ja Keeles ja Kirjanduses olite siis ka keeleosakonnas, kui nii-öelda. Jah, seal tellisin ja toimetasin keeleteaduslikke artikleid. Ja enne seda töötasite veel hilja Kirjanduse Instituudis selleaegses loomingus olete nüüd 90.-st aastast ja nüüd on siis juba teil teie alaks seal kirjandus. Nojah, kirjandushuvi on mul kogu aeg olnud. Ja noh, ma ei kahetse, et ma vahepeal nagu keele kasvatasin tegelema, sest noh, tolleaegses ülikoolis vähemalt eesti filoloogidega, mulle tundub küll, et sel ajal sai selle eesti keele eriharus, sai nagu silmaring laienes kõige rohkem ja sai sai nagu kõige parema hariduse. Noh, see on olnud eri aegadel erinev, seal oli mingiaeg, kus soome-ugri eriharu nagu tõmbas enda poole inimesi, aga minu ajal oli, oli eesti keel millest sõltus sõltusid ka õppejõududest ja kus oli rohkem märksa maid inimesi ja kes oskas noore inimese enda poole tõmmata. Ja minu ajal ma pean ütlema, et noh, Uno Rätsep oli siis see, kelle mõjul mina läksin eesti keelejahusse Aga kui nüüd võrrelda seda tööd, mis te tegite Loomingus kriitikaosakonnas sellega, mis te nüüd praegu teete, möödunud aasta oktoobrist alates peatoimetajana on seal ka suur vahe. Noh, vahe on ikka, sest noh mul ei ole praegu ainult peatoimetaja koormus, sest noh, inimest arv toimetuses on ikkagi vähenenud. See ei ole enam selline nõukogude aegne suur toimetus, kus mõtteosade inimeste töölkäimise või tööl pidamise mõte oli ka see lihtsalt kirjanikul oleks üks koht, kus ta püsiv koht, kus nagu seda tööd palju ei ole, aga noh, kus oleks mingi kindel sissetuleku allikas, aga noh, praegu praegu seda võimalust enam ei ole ja praegu ei saanud ütelda, et meie töökoormus väga väike oleks, töökoormus on ikka pidevalt suurenenud. Ja omal ajal see kriitikaosakond, noh see nüüd ei võtnud küll esialgu kuigi palju energiat ära, seal oli ju esialgu oli kolm arvustust ja ringvaade noh, sellises ühe toimetaja koormus nõuda. Aga noh, siis pärast Mart mägra lahkumist ma sain osa ilukirjandust enda toimetada ja noh, need on mul peale nende veel peatoimetaja koormus, sest neid asju, mis ma enne tegin, teema praegu edasi kriitika osakonda kui ka osaliselt ilukirjandust No kuidas te saite peatoimetajaks, olid valimised. Kirjanike Liidu juhatus valis ja oli mitu kandidaati. Kandidaati oli viis. Miks neid valiti? Seda ei, seda ei ole mõtet minuga, kes siis? Seda tuleb küsida nende käest, kes valisid. No aga mis te ise arvate? Tähendab, igalühel oli oma oma programm, missugune see teil oli, tähendab, oma nägemus ajakirja. No seda on nad korrapealt väga raske meelde tuletada ja vaevalt et sa nüüd kõiki huvitab, seal asus, põhiline oli noh, ma arvan, et mõned asjad võib nimetada, üks asi oli honoraride eest muretsemine Sestonar ütelda, see oli meil väga madal. See aasta on õnnestunud midagi ära teha. Nii et lumi ei maksa enam kõige kehvemini, teatavas osas me võime juba ajalehtedele konkurentsi pakkuda, siis oli noh, üks minu selline sisulise poole pealt oli minu arusaam selline. Et Looming peab olema natuke noh, kuidas öelda kirjanduse ja kultuuri, kes neil oli mingi aeg, kus oli väga palju ajalooalaseid kirjutisi, see oli omal ajal täiesti vajalik sellel võitluse perioodil. Aga noh, seda lõpmatuseni jätkata ei saa ja mina arvan, et artiklite osa oleks see ikka rohkem tänapäevale lähemale tuua. Ja ja noh, ikka sellistel teemadel, mis nagu eelkõige kirjanduse, aga ka laiemalt kultuuriinimesi huvitab need on sellised ütleme, populaarfilosoofilised teemad, nagu meil toome esimest umbes näitaja, kus oli Kirke koori, esse, enesetapust. Või siis noh, teises numbris on tsükkel Unija looming, kus on tõlgitud Sigmund Freudi raamatust üks peatükk ära ja siis on Hasso Krulli kommentaar selle juures. Noh, kui nüüd etteruttavalt rääkida, siis viiendas numbris tuleb mingi tsükkel sajandi lõpu teemal. Noh, ma arvan, et need on sellised igavesed teemad, mis lihtsalt pakuvad alati teatavale rühmale inimestele huvi. Ja see rühm on sellised humanitaarintelligendid. Ja noh, minu arvamus on ka see, põhiliselt on looming muidugi ikka selleks tehtud, et seal saaks eesti kirjanikke ilukirjanduslikku loomingut avaldada, see on nagu loomingu põhifunktsioon. Aga noh samal ajal ei saa seda seda sedasi teha, et tuleb midagi siis lihtsalt iga toimeta annab käest ära ja tuleb mingi täiesti ilma ilmeta number kokku tuleb koguda natuke portfelli ja sättida ja püüdena sättida nii, et erinevatele erinevatele maitsetele oleks midagi pakkuda. Kas te peate kõik läbi lugema, vis ilmub vähemalt ma mõtlen ilukirjanduslikku loomist. Mina loen kõik läbi numbrisse. Pakub teile huvi või on ka tüütu? Ei, ma pean ütlema, et mind ei ole see töö ära tüüdanud, pakub mulle huvi. Ma leidsin vanu loominguid ja sattus kätte. Niisugune materjal, mille te olete tõlkinud, alla saksli räägib oma tööst ja seal on niisugune lause mida ta ütleb enda kohta, et olen ennast alati õnnelikuks pidanud, et võin elatist teenida alal, millest ma mõnu tunnen. Kas te võite seda ka enda kohta öelda? Jah, senise elu kohta võin ma küll seda ütelda, eks näe, mis elu edaspidi toob, aga praegu võin ma küll seda öelda. Kas on ka palju niisuguseid materjale, mis tulevad toimetusse sisse ja ja mis lükatakse kõrvale? Nende materjalide hulk on suurenenud pidevalt, sest vahepeal oli küll tõesti selline kriisiaeg noh, ütleme vabariigi algusaastatel kus nagu noh inimeste materiaalne olukord oli väga raske ja, ja noh, hangiti igalt poolt tööd ja Reali sissevool nagu vähenes. Ja noh, toimetus ise ei olnud ka sel ajal võib-olla piisavalt aktiivne taga torkima aga praegu on materjali küllaldaselt. Loomulikult tuleb paremaid autoreid tagant torkida, et neilt kätte saada. Aga jah, see tagasisaadetava materjali hulk on suurenenud. Enne tõlkimise juurde minekut veel niisugune küsimus, et kuidas on luuletamisega te olete te luuletusi on avaldatud ajakirjades kas ainult varjunime all või? Praegu ei ole luuletamine, kui seda võib nii nimetada, see oli noh, eks kooli keskkooli ajal olla ja Eestis on ju nii, et iga iga pankur on keskkooli ajal luuletusi kirjutanud või vähemalt pooled meist, ma tunnen ise mitmeid Islankrei ma just pankureid Kuidas see aitab nende praeguses finantstegevust? Noh, ma ei tea, ma arvan, et ei aita. Aga noh, see, kui seda luuletamiseks võib nimetada või see värsistamis harrastus noh, see sai vahepeal toitu lihtsalt puht praktilisest vajadusest oli kunagi väike selline humanitaarlasteühendus Vellestu ja siis meil oli kombeks ka esinemas käia ja osaliselt oli tingitud see noh, mul on sellised, enamik, olid sellised satiirilise või lorilaulu lorilaululaadsed, sellised noh, nagu neid iga korralik filoloog võib kirjutada. Ega see ei tähenda mingit luuletajaks olemist, aga noh, siis oli vaja lihtsalt esineda ja ja see nagu tõukas või torkis tagant. No kes teab, mis tulevik toob. Aga ma usun kindlasti, et see on aidanud teid luule tõlkimisel. Teil on niisuguseid autoreid nagu Bayronyableik, Morgan, Stern, joon ja soome autoreid, keda te olete tõlkinud. Jah, no ega mul neid luuletõlkeid nüüd palju ei ole, aga eks näeb, mis tulevik toob, sest see on üks asi, mis mind küll mis mulle huvi pakub ja see on selline teatav aristokraatlik lõbusestega, luule, tõlkimine midagi sisse ei too, proosa tõlkimisega võib praegu võib-olla isegi ära elada, kui oled väga töökas ja iraadetised ja raha kätte saad? Jah, see on muidugi põhiprobleem praegu. Aga noh, luule tõlkimine on selline asi, mis endale nagu teatavat intellektuaalset rahuldust pakub ja ja praegu on ka noh, siin on jälle natuke tööasi, sest. Ma nagu toimetajana tahaksin, et igas numbris oleks natuke ka tõlkematerjali, sest kuigi me oleme põhiliselt Eesti kirjandusajakiri ja see asi lihtsalt see oma mahla siis sulpimine, see asi läheb natuke liiga hapuks, lihtsalt tuleb ikka natuke maailmaga vaadata, tutvustada ja ja praegu on sedasi, et viimilise luuletõlkijaid suures osas, kes suudavad liimilist luulet tõlkides, on ikka vanem põlvkond ja paljud nende hulgast on lahkunud juba ja mul lihtsalt ka praktilisest vajadusest, et numbrit tõlkida, aga noh, mitte ainult praktilisest vajadusest. Asi mulle tõesti meeldib. Ja praktilisest vajadusest te olete tõlkinud ka esseid ja artikleid ja ja niisuguseid asju. See on tühitähise puht ajakirjanduslik leiva teen. No lähme siis selle teise tähe juurest raamatute juurde. Tähendab, selleks et tõlkida, peab olema ka mingi lugemus tõlkijal. Mis suunas teie olete oma lugemuse arendanud? Ma kardan, et ma teda väga teadlikult nüüd arendanud ei olegi. Mina olen noh, noorpõlves üles kasvanud põhiliselt eesti kirjanduse najal. Ma ei tea, miks see on niimoodi ka teatava ajani tõesti, ma eelistasin eesti autoreid, kuni noh, ütleme ülikoolini välja, mul keskkoolis tuli kaasa võtta, noh üsna ja eesti kirjanduse tundmine, meil oli suur raamatukogu. Te käisite Viljandis koolis? Viljandi esimese keskkoolis kodus oli noh, suhteliselt suur raamatukogu, siis käisin seal laenuraamatukogus ja juba noh kus ajalugu pakkus huvi ja ma tegin endale konspekte igast asjade kohta, kirjutasin luuletuskogusid ümber ja olin selline veider veider noormees, kirjanduslik normis ja see asi nagu pakkus juba lapsepõlvest peale. Aga noh, see väliskirjanduse lugemus või maailmakirjanduse lugemus oli mul ikka. Ja ma ei oskagi ütelda, kus tuli, kus ma noh, sest minu keeleoskus ausalt öelda, ega see ei ole nüüd mingi kiiduväärt asi, sest ma olen eesti filoloog. Ja meie ajal oli selline veider asi, jah, ma olin keskkoolis õppinud inglise keelt, Mul on inglise keele baas, aga eesti filoloogid pandi kõik ülikooli ajal saksa keelt. Ei ma nii, et mul seda inglise keele oskust kuskilt mujalt juurde ei tulnud, kui tavaline keskkool, inglise keel. Neli nojah, ja. Ja siis mul inglise keele oskusega mul aktiivne oskuses aktiivne rääkimisoskus on võrdlemisi kehv. Aga kuskil ajal ma hakkasin lihtsalt lugema sedasi keelt. Keelt õppisin, noh, esimene asi, mis ma nagu ära tõlkisin, kunagi oli see summa punkti hommikueine Tiffany juures ja ausalt öeldes, seda ma tõlkisin. Noh, see on selline keele õppimiseks tehtud tõlkija küll selle eesmärgil väga ebaõnnestunult valitud raamat, sest raamat oli üsna keerukas. Ilmsem näide, silmapaistev, ütleksin. Raamat on värvikas ja. Väga meeldejääv sest ilmus 84. aastal. Ja kui ma nüüd lugesin, siis nii palju detaile isegi oli meeles, rääkimata sellest lõpust, kus see kassi istub akna peal pitskardinad. Haruldased. Kirjutan noh, see on, ma ütleks selle. Et ta loeb teksti tähelepanelikumad, kui ükski kriitik seda kunagi teeb, sest ta on noh, ikka tükk aega sellega koos mõtleb iga lause läbi ja mitu korda mitu korda ja peab ka kahjuks ütleme sellisel kriitilisemal inimesel ta alustab, valib endal teose välja, alustab suure vaimustusega ja sageli lõpuks jõuab nii kaugele, et appi hakkab autorit noh, nagu vihkama natut. Sest. Aga kas te olete kedagi nendest vihane? Ei, no mitte vihanud, aga mingi noh, sa hakkad. Kui sa tegeled sellega väga lähedalt, siis need, need vead ära, mida sa sedasi ühekordsel lugemisel no näed, noh, mida oleks võinud teistmoodi teha. Siis tekib mingisugune psühholoogiline kontakt seal tekib kahtlusi mõningate noh näiteks see järgmine üks, mida ma olen tõlkinud Buzzynski, mis, mille väga sügavat mõju avalda füüsikassinski, Jersey kussenski, kirgas lind ja mul tõesti see raamat meeldis ja meeldib siiamaani, aga pärast seda, kui ma olin seda ära tõlkinud, mul on seal ka järelsõna, seal ma olen juba muutunud veidi sapiseks. Ja mul tekkis kahtlus, et autoril on ikka teatavaid patoloogilisi kalduvusi. Vähemalt ma ütlen ausalt eile, et seda oli raske lugeda. Siin on nii palju võikusi, huvitavaid kuhjad meid ja niimoodi ta kuhjub, et kui loed, siis siis enam ei mõju ka. No siin on erinevad arvamused, raamat müüs väga hästi, müüdi läbi, see sai, äratas tähelepanu, sai palju retsensioone ja noh, see valik oli selles mõttes igatahes õnnestunud, ta on omapärane raamat. Aga jah, nagu te ütlesite ta kuhja põikusi. Huvitav, miks ta seda teeb ja ütleme ausalt, et inimene on haige, lihtsalt ta ise naudib seda, sõiman ikka teatavad sellised patoloogiliselt sadistlik kalduvused, hiljem on ilmunud ka ta elulugu seda majal lugendama, retsensioon lugenud ja see tunne, mis mul tekkis, see osutus õigeks peale selle suur luiskaja oli ta, ta põgenes Poolast ära Ameerikasse, paljud asjad, mis ta enda kohta seal rääkis, täiesti ilmsed valed nafta Fapuleeris enda kohta, lihtsalt aferist. No ikka tund selgete aforistlike kalduvustega jah. Te vist nimetate teda isegi karja, ristiksin. Ei karjalisi karjerist, võib-olla karjääri, ta tegi seal punases Poolas, alustas nagu jah. Ja huvitav jah, et teed punaarmees seda suhtuge veel. Küllalt hästi. Need on ainsad helged leheküljed siin. No see on ka nähtud, noh sellise ütleme mustlasvõi, mis poisike töölisele nõustab mustaverelise poisikese silmade läbi, keda sakslased kiusasid ja noh, selle pilgu järgi muidugi punaarmee tulid tõelist tingitena. Müür te ütlete siin ka lõpus, et, et niisugune teatud muinasjutulise USAga, et kas te seda, mis te mõtlete selle muinasjutulise seal? No ma mõtlen seda, et seda teost ei saa ikka võtta päris realistliku teosena, sest kui tõesti ühe inimesega oleks juhtunud kõik see, mis seal teoses on kirjeldatud, et juhtus, see inimene poleks lihtsalt elanud. No siis on kaks niisugust raamatut, Artur Köstner ja George Orwell mõlemad niisugused filosoofilised teosed. Kas te palju loete niisugust kirjeldust? Sedalaadi kirjandus pakub mulle huvi ja mul on poliitikahuvi kogu aeg olnud ja need on kösler jahurbel ju on omavahel väga võrreldavad autorid, publiku tuttavad, nad olid mitte ainult tuttavad, vaid lausa head sõbrad ja ealised ja ja, ja ka sarnase saatusega selles mõttes, et mõlemad olid vaadetelt vasakpoolsed kellest kasvasid väljana antikommunistid. Kuigi nad jäiseid jäid vaadetelt vasakpoolseks edasi. Ja no Köstneri puhul on tõesti hämmastav, eks ennegi on nüüd loetud juba niisuguseid seda kommunistlikku süsteemi, paljastavaid raamatuid, aga, aga see on jälle kuidagi oma vaatevinklist ja väga huvitavalt ja ta ise oli ju selle asja sees seal Saksamaa kommunistlikus parteis seitse aastat elust läks tal selle nahka. Noh, jah, no need on, need on selline väikesed mälestused, Köstner on tegelikult kirjutanud mitu paksu mälestuste köidet ja nii palju kui ma tean kavatsetakse neid tõlkida ja välja anda ja noh, ma olen neid lugenud ja minu arust on nad väga huvitavad, aga noh, ma praegu kahtlen väga selles nii-öelda ärilises edus, sest sedalaadi kirjandus praegu nagu enam lugejaskonna hulgas nagu erilist huvi sellise asja vastu ei ole. Ja ja tundub, et ta on väga aus. Ta ütleb enda kohta, et olen leidnud seitse aastat õigustusi igale marksismi lipu all tehtud lollusele ja kuritööle. Ja huvitav, et kui lähed sellega kaasa, sa ei saa nagu sealt välja ka psühholoogiliselt ei saa veel välja. Mina pean ütlema, et see asi, ma olen lugenud sellealast kirjandust, aga see asi on mulle ikka mõistatuseks jäädud, kuidas, kuidas nad ikka kaob naha DNA, kuidas noh, kui faktid, faktid on selge, et kuidas saab neist mööda vaadata, nii madinat tilkus ja ei, ma ei ole sellest ei ole suutnud aru saada. Nojah, aga ta on ikkagi avameelne ja ta on ka väga palju tähelepanu äratanud, eks ole. Et väga paljudesse keeltesse on tema teoseid. No Kesler on muidugi jah, ikka 40 keeli. Jah, Kesler on ikka tähelepandav nimi, teda peetakse noh Inglise kirjanduslood nagu Loe, vaata ta või peavad teda nagu oma autoriks hakkasinglaseks ta hakkasinglaseks, jah, tema on ju minu teada, on ta kunagi isegi ühe ungarikeelse teose kirjutanud jah, ta siis hiljem saksa keeles ja siis esimesed, kui ta Inglismaal läks, esimesed teosed tõlgiti inglise keelde ja hiljem ta nagu kirjutas ise. Ja keelest, keelest on see kuidagi näha. Sest lause on selline ebainglaslik, pikk Saksa lause või ütleme, austria lause pigem selline elegantne lause. Jah, aga noh, aga sõnavara lihtne, väga selge stiiliga ja noh, teda, see on üks lihtsamaid asju tõlkimiseks, mis ma olen teinud ja ta oli väga-väga mõnus lihtne teha. Aga kui te nüüd neid kahte meest võrdlete George Orwelli ja ja käslerid Laad on, on sarnane. Noh, neil ajaloolisfilosoofiline, ütleksin, laad on sarnane muidugi mõlemad nagu sellised, noh kuidas nüüd öelda, sellised vasakpoolset pesa, reostajad või ja aga noh, voorvel, ool on minu jaoks siiski huvitavam autor, ma enne ütlesin, et noh, tõlkides sageli elad nii sisse või saad liiga lähedaseks siis et hakkad nagu autoris neid vigu natuke liiga palju nägema, siis Orwelli puhul pean ma küll ütlema, et Orwelli puhul seda tunnet ei tekkinud. See on üks inimene, kellest ma olen vaimustunud. Puhtinimlikult. Ja väga huvitav on ka kirjeldus, kuidas ta koolis käis Inglismaal vaid see asi ikka nii hull oli. Noh, siin peab ka ütlema, et eks ta liialdab, kastanud liialdab, aga ta tal on võrdlemisi selline kärestiil, ta on selline otseütleja ja, ja noh aga noh, peab ütlema, et nii palju kui mina olen inglise kirjandust lugenud. Kooli aja sõimamine on äärmiselt üldine. Ka mina ei mäleta küll noh, seal nagu meil on Oskar Lutsu kevade või mina inglise kirjandusest, mina sellist ilusat koolikirjandust, minul ei tule üldse pähe. Reedel on suhtumine ajalukku kuidas valed tõeks muutuvad ja kuidas nad edasi kanduvad. Sinu palju lugemist, Hispaania kodusõda ja. No siin ma püüdsin nagu mingit temaatilise tsüklit teha, selles raamatust on üsna paks raamat. Adolf inimese vaadetest mingisuguse väikse ülevaate saab, seal on siis esimene osa on nagu autobiograafilised asjad, kus tema enda kohta midagi teada saab kooliga siis teenimine seal Birmas politseinikuna see Hispaania kodusõda, noh, need olid kõik asjad, mis nagu tema hilisematele vaadetele mõju avaldasid, siis teine osa, sellised puhtpoliitilised esseed, kolmas osa on siis kirjanduslikud esseed. Ja neljandas osas on siis sellised asjad, kus ta räägib inglastest ja inglaslikkuses sellele nagu noh, Ma olen vaadanud ka teistes keeltes neid valimik ja minu arust sellele viimasele on nagu liiga vähe rõhku pandud või see oli tema puhul ikka inglise patriotism on väga oluline. Kuuldud saates tõlkijad oli Vilma Jüri salu vestluskaaslane täna Udo Uibo.